Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Hagihind Menetlusosalised ja nende esindajad
Kohtuistungi aeg
Harju Maakohus Andres Suik 19.04.2023, Tallinn 2-22-17663 Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi kaudu) hagi osaühingu ROSSEL vastu kasutuseeliste hüvitamise nõudes 7529,12 eurot Hageja: Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi kaudu) (registrikood 70001231; [email protected]); Hageja volitatud esindajad: K. V. ja T. K. (e-post: [email protected], xxxx); Kostja: osaühing ROSSEL (registrikood 10170967; asukoht Horisondi vkt 18, Keila-Joa alevik, Lääne-Harju vald, 76701 Harjumaa; e-post: xxxx). Kostja lepinguline esindaja: Indrek Põder, ASIS Consult OÜ, jurist (Lelle 24, 11318 Tallinn, e-post: [email protected]) 21.03.2023, kohtuistungil osales hageja volitatud esindaja K. V., 18.04.2023 kohtuistungil osalesid hageja volitatud esindajad K. V. ja T. K.
RESOLUTSIOON
1.Hagiavaldus rahuldada.
2.Mõista kostjalt osaühing ROSSEL hageja Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi kaudu) kasuks välja omandi rikkumise teel saadud Tallinna linnas Järveotsa tee 46 asuva kinnisasja (registriosa nr 3477750) kasutuseeliste hüvitis perioodi 01.02.2022 kuni 04.08.2022 eest summas 6845 eurot.
3.Mõista kostjalt osaühing ROSSEL hageja Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi kaudu) kasuks välja kasutuseeliste hüvitise maksmisega viivitamise eest Eesti Vabariigi kasuks välja viivis 22.11.2022 seisuga summas 136,52 eurot ning viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudest (6845 eurot) alates 23.11.2022 kuni põhinõude täitmiseni.
4.Jätta menetluskulud kostja osaühing ROSSEL kanda. Määrata kindlaks, et hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn,
2-22-17663 e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA SEISUKOHAD
1.Hageja Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi kaudu) esitas 23.11.2022 Harju Maakohtule hagi osaühingu ROSSEL vastu kasutuseeliste hüvitamise nõudes. Hageja taotleb mõista Osaühingult ROSSEL Eesti Vabariigi kasuks välja omandi rikkumise teel saadud Tallinna linnas Järveotsa tee 46 asuva kinnisasja (registriosa nr 3477750) kasutuseeliste hüvitis perioodi 01.02.2022 kuni 04.08.2022 eest summas 6845 eurot. Sammuti taotleb hageja mõista kostjalt kasutuseeliste hüvitise maksmisega viivitamise eest Eesti Vabariigi kasuks välja viivis VÕS-i § 113 lõikes 1 sätestatud määras 22.11.2022 seisuga summas 136,52 eurot ning viivis VÕS-i § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates 23.11.2022 kuni kohustuse täitmiseni.
2.Hagi aluseks olevat asjaolude kohaselt registreeriti Tallinna linnas asuv Järveotsa tee 46 kinnisasi, katastritunnus 78401:101:1124, pindala 15 511 m2 (edaspidi ka kinnisasi) riigi kinnisvararegistris 18.09.2015 (objekti kood KV62202), riigivara valitseja oli Keskkonnaministeerium (edaspidi hageja ) ja volitatud asutus Maa amet ( lisa 1 Järveotsa tee 46 kinnisasi on kantud kinnistusraamatusse (registriosa nr 3477750)3477750), riigi omandiõigus lõppes 05.08.2022, kui kinnisasi võõrandati avaliku enampakkumise tulemusena (lisa 2).
3.Kostja valdas Järveotsa tee 46 kinnisasja ebaseaduslikult, osutades kinnisasjal tasulise parkla teenust. Järveotsa tee 46 maaüksus jäeti riigi omandisse riigi maareservina Maa-ameti peadirektori 16.02.2015 käskkirjaga nr 93 ning nimetatud otsus edastati OÜ-le ROSSEL teadmiseks samal kuupäeval. 21.12.2015 esitas OÜ ROSSEL Maa-ametile taotluse Järveotsa tee 46 kinnisasjale hoonestusõiguse seadmiseks, kuna kinnisasjal paikneb neile kuuluv parklarajatis. Maa-ameti 29.01.2016 kirjaga nr 6.1-7/15/17294 „Järveotsa tee 46 kinnisasi“ keelduti hoonestusõiguse seadmisest, kuna parklarajatised on püstitatud õigusliku aluseta ning määrati tähtaeg Järveotsa tee 46 kinnisasjale ebaseaduslikult rajatud ehitiste likvideerimiseks hiljemalt 16.02.2016. OÜ ROSSEL pöördus 29.02.2016 kaebusega Tallinna Halduskohtusse Maa-ameti 29.01.2016 kirjas sisalduva otsuse tühisuse tuvastamiseks. Kohtumenetlus lõppes Tallinna Ringkonnakohtu 31.10.2018 otsuse haldusasjas nr 3-16-437, millega jäeti kaebus rahuldamata, jõustumisega 23.05.2019, mil Riigikohtu määrusega jäeti OÜ ROSSEL kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. Vaatamata jõustunud kohtuotsusele OÜ ROSSEL ebaseaduslikku tegevust kinnisasjal ei lõpetanud ega kinnisasja valdust vabastanud, vaid jätkas kinnisasja omavolilist kasutamist tasulise parklana.
4.Maa-amet saatis kostjale 18.12.2020 kirja nr 7-1/20/18684 „Järveotsa tee 46 kinnisasja kasutamisest“ (lisa 3), milles mh märkis, et tegemist on riigile kuuluva kinnisasja omavolilise kasutamisega ning kinnisasjal paiknev valvurihoone tuleb likvideerida, kinnisasja kasutamine lõpetada ja valdus vabastada hiljemalt 31.01.2021. Ühtlasi selgitati viidatud kirjas, et juhul, kui tähtajaks kinnisasja valdust ei vabastata, tuleb vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) §-le 85 riigile kui maaomanikule hüvitada asjast saadud kasu vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-dele 1037–1040.
2-22-17663
5.OÜ ROSSEL saatis 29.01.2021 Maa-ametile vastuseks kirja „Arvamus Järveotsa tee 46 kinnisasja enampakkumisel võõrandamise kavatsuse kohta (lisa 4), milles mh teatas, et kuivõrd OÜ ROSSEL on pikka aega kinnisasja kasutanud, siis ta soovib kompromisslahendust, et kinnisasja saaks edasi kasutada. Maa-amet rõhutas 10.03.2021 kirjas nr 7-1/20/18684-4 „Järveotsa tee 46 kinnisasjast“ (lisa 5), et kinnisasja kasutamine on toimunud ebaseaduslikult, mida on kinnitanud ka kohus 31.10.2018 lahendis, seetõttu ei ole põhjendatud kasutuse jätkamine ning Maa-amet jätkab Järveotsa tee 46 kinnisasja müügimenetlusega.
6.Maa-ameti 18.01.2022 kirjas nr 7-1/22/918 „Järveotsa tee 46 kinnisasja kasutamisest“ (lisa 6) rõhutati veelkord, et kui Järveotsa tee 46 kinnisasja valdust ei vabastata, siis tulenevalt AÕS-i §-s 85 sätestatust on OÜ ROSSEL kohustatud hüvitama asja kasutamisest saadud kasu. Kuivõrd OÜ ROSSEL kasutas kinnisasja jätkuvalt, siis koos kirjaga edastati ka kinnisasja 8370 m2 suuruse osa (lisa 7) kasutamise eest arve nr 10737983 perioodi 01.02.2021 kuni 31.01.2022 kohta, summas 13 505 eurot. Arve tasuti kahes osas kuupäevadel 20.01.2022 ja 01.02.2022.
7.Järveotsa tee 46 kinnisasja avalik elektrooniline enampakkumine toimus 31.05.2022 ning 05.08.2022 sõlmiti Järveotsa tee 46 kinnisasja müügi ja asjaõigusleping. Kuna Järveotsa tee 46 kinnisasja valdust ei vabastatud, siis esitas Maa amet 17.08.2022 kirjaga nr 7 1/22/918 2 „Järveotsa tee 46 kinnisasja kasutamisest“ lisa 8 ) OÜ-le Rossel kinnisasja kasutamise eest arve nr 10815374 alates 01.02.2022 kuni 04.08.2022 ehk kuni kinnisasja müügi hetkeni. Arve summa on 6845 eurot, mis on tänaseni tasumata.
8.Maa-amet saatis 31.08.2022 kirjaga nr 7 1/22/918 3 „Järveotsa tee 46 kinnisasja kasutamisest“ (lisa 9) veelkord OÜ-le ROSSEL arve nr 10815374 ning palus arve tasumist viivitamatult. Samuti hoiatati, et kui kinnisasja ebaseadusliku kasutamise hüvitist ei tasuta, siis on Maa-amet sunnitud tarvitusele võtma vajalikud õiguskaitsevahendid. OÜ ROSSEL kohtuvälist võimalust ei kasutanud ning arvet ei tasunud. Kuivõrd kohtuvälised nõuded ei ole andnud tulemust, siis ei ole hagejal muud võimalust, kui pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse.
9.AÕS-i § 85 lõike 1 kohaselt vastutab valdaja asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest vastavalt VÕS-i §-dele 1037–1040. VÕS-i § 1037 lõige 1 sätestab, et õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Vastavalt VÕS-i § 1037 lõikele 1 ei ole nõude eelduseks rikkuja süü olemasolu ehk kostja on kohustatud hüvitama hagejale tema omandi rikkumise teel saadu sõltumata sellest, kas kostja teadis või ei teadnud rikkumisest. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 62 lõige 1 sätestab, et esemest saadav kasu on eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Samuti on Riigikohus 22.10.2014 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14 punktis 16 leidnud, et võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse ise kokku sellega seotud kulusid. /.../ VÕS i § 1037 lg 1 alusel nõude rahuldamise eelduseks on, et kostja on rikkunud hageja nõusolekuta eelkõige tema omandit või valdust, praegusel juhul eelkõige kasutamise või äratarvitamise teel, ning et ta on rikkumise abil hageja arvel rikastunud, st saanud midagi, millel on harilik väärtus. Kui ebaseaduslik valdaja kasutab teise isiku asja, on rikkumise teel saaduks rikkumisega omandatud kasutuseelised. Seega tuleb kasutuseeliste nõude puhul hinnata kasu, mida kostja sai seetõttu, et ei pidanud kinnisasja rentima.
10.Järveotsa tee 46 maaüksus jäeti riigi omandisse 16.02.2015 ning ehkki kostja valdas ja kasutas kinnisasja varasemaltki, siis hiljemalt nimetatud hetkest on hagejal õigus nõuda kostjalt kinnisasja kasutamise eest kasutuseeliste hüvitamist. Võttes arvesse, et Maa-amet saatis OÜ-le ROSSEL 18.12.2020 nõude kinnisasja valdus vabastada hiljemalt 31.01.2021, seejuures hoiatas
2-22-17663 esmakordselt, et valduse vabastamata jätmisel on hagejal õigus nõuda ebaseaduslikult valdajalt välja rikkumise teel saadud kasu, ei esita hageja nõuet varasema perioodi eest. Seega nõuab hageja Järveotsa tee 46 kinnisaja kasutamisest saadud kasutuseeliseid alates 01.02.2021 kuni kinnisasja müügini 05.08.2022.
11.Vastavalt riigivaraseaduse (edaspidi RVS) § 1 lõikele 1 toimub riigivara valitsemine riigivaraseaduse alusel. RVS-i § 1 lõike 2 kohaselt on riigivara valitsemine vara Eesti Vabariigi nimel omandamine, kasutamiseks võtmine, valdamine, kasutamine ja käsutamine. RVS-i § 8 lõikest 5 tuleneb riigivara valitsejale kohustus teha riigivaraga tehinguid kooskõlas õigusaktidega ning läbipaistvalt ja kontrollitavalt. RVS-i § 15 sätestab riigivara kasutamiseks andmise alused. RVS-i § 18 lõige 1 sätestab, et kui riigivara antakse kasutamiseks teisele isikule, tuleb seda teha vähemalt turupõhise kasutustasu eest. Sama sätte teise lause kohaselt on turupõhine kasutustasu tasu, mille suurus vastab sarnastel tingimustel sarnaste asjade kasutamiseks sõlmitud kasutuslepingutes kokku lepitud kasutustasudele turul. Vastavalt RVS-i § 181 lõike 2 punktile 6 on Maa-ameti õigus välja selgitada turupõhine kasutustasu turuanalüüsi ja riigi kinnisvararegistris registreeritud kasutuslepingute andmete alusel.
12.Vastavalt 25.02.2021 koostatud hindamisaruandele (lisa 10) on Järveotsa tee 46 kinnisasja 8370 m2 suuruse kasutusala harilik väärtus turuanalüüsi tulemusena 451 980 eurot. Kasutustasu hindamisel on lähtutud Vabariigi Valitsuse 14.07.2016 määrusest nr 79 „Kinnisasja kasutustasu ja hariliku väärtuse hindamise kord, nõuded hindamisaruannetele ja nende tellimisele“, mis käsitleb turuanalüüsi teel kasutustasu ja hariliku väärtuse hindamist. Turupõhine kasutustasu on leitud 3% harilikust väärtusest ehk Järveotsa tee 46 kinnisasja kasutustasu on 13 559 eurot aastas ning 37 eurot päevas. Maa-amet esitas 18.01.2022 arve nr 10737983 perioodi 01.02.2021 kuni 31.01.2022 kohta (vt lisa 6), mis tasuti. Seega, hageja nõuab kasutuseeliseid (vt arve nr 10815374) perioodi 01.02.2022 kuni 04.08.2022 eest summas 6 6845 eurot (185 päeva x 37 eurot päev) (vt lisa 8).
13.VÕS-i § 113 lõige 1 annab võlausaldajale rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral õiguse nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS-i § 113 lõige 2 sätestab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. VÕS-i § 113 lõike 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks VÕS-i §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja saatis kostjale 17.08.2022 kirjaga arve nr 10815374 (vt lisa milles oli määratud maksetähtajaks 23.08.2022, seega on hageja õigustatud nõudma seadusjärgset viivist alates 24.08.2022. Viivis hagi esitamise seisuga on 136,52 eurot (lisa 11). Lisaks palub hageja kostjalt kasutuseeliste hüvitamisega viivitamise eest mõista välja viivis VÕS-i § 113 lõikes 1 sätestatud määras, alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni.
14.17.01.2023 seisukohas märkis hageja, et kostja on vastuse punktides 2.2 kuni 2.5 käsitlenud hagiavalduse sisule esitavaid nõudeid ja leiab, et hagiavaldus ei vasta nõuetele. Kostja leiab, et hageja ei ole välja toonud tõendeid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid ning hageja nõue on täielikult tõendamata, seejuures tsiteerib kostja mitmeid riigikohtu seisukohti. Hagejale jäävad kostja väited arusaamatuks. Hagiavalduses tuleb esitada hagi ese ja nõude alus ehk faktilised asjaolud, millele tuginedes on võimalik tuvastada hageja õiguste rikkumine. Sisuliselt piisaks antud juhul hagiavalduses üksnes selle asjaolu välja toomisest, et kostja valdas õiguslikku alust omamata hagejale kuuluvat kinnisasja ning hageja nõuab selle eest teatud rahasummat. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 363 lõike 1 punkti 3 kohta on seaduse kommenteeritud väljaandes selgitatud, et hagi aluseks olevaid asjaolusid kinnitavate tõendite esitamine hagiavalduses ei ole hagi menetlusse võtmise eelduseks. Tõendite esitamise kohustus
2-22-17663 sõltub sellest, millistele asjaoludele kostja vastu vaidleb ning milliseks kujuneb tõendamiskoormus poolte vahel. Seega ei nõua seadus vältimatult koheselt kõikide tõendite esitamist koos hagiavaldusega, kuid hageja on siiski esitanud tõendid, mis on hageja nõudeõiguse mõistmiseks hädavajalikud.
15.Hagejale jääb mõistetamatuks, millistele konkreetsetele faktilistele asjaoludele kostja vastu vaidleb. Kostja on vastuse punktis 2.6 märkinud, et talle jääb nõude kujunemine arusaamatuks ning seejärel on toonud välja rea võlaõigusseaduse (VÕS) sätteid hea usu põhimõtte ning lepingupoolte kohustuste kohta. Kuigi kostja ei ole välja toonud, mida ta eeltoodud sätete välja toomisega väita soovib, juhib hageja kostja tähelepanu sellele, et vastavalt VÕS-i §-le 3 võib võlasuhe tekkida ka alusetust rikastumisest. Haginõue ei ole esitatud lepingulise suhte alusel, vaid justnimelt alusetust rikastumisest tulenevalt, seega ei ole kostja viited VÕS-i lepingupoolte kohustusi reguleerivatele sätetele asjakohased. Samuti jääb selgusetuks, mis põhjusel on kostja välja toonud hea usu põhimõtet käsitlevad sätted ning millised on sellega seotud kostja etteheited hagejale. Hageja ei ole mingil viisil käitunud hea usu põhimõtet rikkuvalt.
16.Kostja arvates ei ole hageja tõendanud, et kostja on omavoliliselt kasutanud Järveotsa tee 46 kinnisasja. Hageja selgitab, et asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 80 lõige 1 annab omanikule nõudeõiguse igaühe vastu kes õigusliku aluseta tema asjas valdab ning AÕS § 85 lõike 1 kohaselt vastutab valdaja asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest. Seega on hageja nõudeõigus suunatud isiku vastu, kes õigusliku aluseta hagejale kuuluvat kinnisasja valdab. Hagejale jääb kostaja vastuväite sisu arusaamatuks, kuna eelnevalt ei ole kostja kordagi väitnud, et ta ei oleks kinnisasja vallanud. Vastupidi, kostja on läbivalt väitnud, et on Järveotsa tee 46 kinnisasja kasutanud alates 1993. aastast. Kinnisasja valdamise kostja poolt tuvastas Maa-ameti töötaja 2015. aasta oktoobris välikontrolli tehes, fikseerides pildiga kinnisasjal paiknenud ehitise seinal oleva teate (lisa 1). Pildilt nähtub, et „Autoparklas Järveotsa tee 46 Teid teenindab OÜ Rossel“. Sellele järgnes kohtuvaidlus haldusasjas nr 3-16-437 (vt hagi p 2), mille sisuks oli OÜ Rossel soov saada riigi omandis olevale Järveotsa tee 46 kinnisasjale hoonestusõigus, kuna kinnisasjal paikneb temale kuuluv parklarajatis. Kohtuvaidluse lõppedes jätkas OÜ Rossel kinnisasja kasutamist, mida kinnitab Maa-ameti poolt 18.12.2020 kostjale saadetud kinnisasja valduse vabastamise nõudekirjale (vt hagi lisa 3) kostja poolt 29.01.2021 saadetud vastus (vt hagi lisa 4).
17.Eeltoodust nähtub üheselt, et OÜ Rossel valdas veel 2021. aasta jaanuaris Järveotsa tee 46 kinnisasja ning soovis seda ka jätkata. Valdamise jätkumist kinnitab ka asjaolu, et Maa-ameti poolt 18.01.2022 OÜ-le Rossel adresseeritud kasutuseeliste arve (vt hagi lisa 6) perioodi 01.02.2021 kuni 31.01.2022 eest tasuti. Valdamise jätkumist veel kuni kinnisasja omaniku vahetumiseni 05.08.2022 kinnitab ka Postimehe 25.08.2022 artikkel (lisa 2), milles Järveotsa tee 46 uus omanik kirjeldab, et „ /.../ kui nad olid oksjoni võitnud ja maatüki välja ostnud, võeti ühendust firmaga, kes maa-alal seni parkimist korraldas. Selleks on Rossel OÜ, mille asutaja ja tegelik asjaajaja on A. N. /.../. „Muidugi olen nördinud, et asjad on nii läinud. 29 aastat olen äri ajanud, nüüd tehakse selgeks, et see kõik on olnud ebaseaduslik,“ kommenteeris N../.../“. AÕS § 39 lõike 1 kohaselt valdus lõpeb, kui valdaja loobub tegelikust võimust asja üle või kaotab selle muul viisil. OÜ Rossel ei ole Maa-ametile teatanud, et ta oleks Järveotsa tee 46 kinnisasja valduse vabastanud või et muul viisil oleks valdus lõppenud enne kinnisasja omaniku vahetumist.
18.Teine kostja vastuväide on see, et kostja ei ole saanud Järveotsa tee 46 kinnisasjaga seonduvalt kasutuseelist ning hagejal ei ole õigus nõuda AÕS-i § 85 lõike 1 ja VÕS-i § 1037 lõike 1 alusel rikkumise teel saadud hariliku väärtuse hüvitamist. Hageja rõhutab, et AÕS-i § 85 lõike 1 ja VÕS-i § 1037 lõike 1 alusel esitatud nõude eelduseks on asjaolu, et kostja on vallanud ilma õigusliku aluseta hagejale kuuluvat kinnisasja. Vastava asjaolu osas ei ole senini vaidlust olnud ning täiendavalt on hageja seda põhistanud 17.01.2023 seisukoha punktis 6. VÕS § 1037 lõike 1 alusel on rikkuja kohustatud hüvitama õigustatud isikule tema omandi rikkumise teel saadud
2-22-17663 kasutuseelised sõltumata sellest, kas kostja teadis või ei teadnud rikkumisest, samuti eeldatakse, et võõrast asja kasutades saadakse alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse ise kokku sellega seotud kulusid. Hageja on hagi punktides 11 ja 12 selgitanud kasutuseeliste kujunemist, võttes aluseks Järveotsa tee 46 kinnisasja kasutustasu (renditasu), millega turul kostja oleks pidanud kinnisasja rentima. Kuivõrd kostja aga kinnisasja kasutamise eest kinnisasja omanikule renti ei tasunud, siis kostja rikastus alusetult.
19.Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et esitatud kasutuseeliste hüvitamise nõue on põhjendatud ja tõendatud. Kostja vastuväidetel puudub sisu, rääkimata sellest, et kostja ei ole esitanud oma vastuväidete tõendamiseks ühtki tõendit.
KOSTJA VASTUVÄITED
20.Kostja esitas 26.12.2022 vastuse hagiavaldusele. Kostja arvates on hagiavaldus raskesti jälgitav ning ebaselge ning esitatud menetlusseadustiku nõudeid rikkudes. TsMS § 363 lg 1 p 3 järgi märgitakse hagiavalduses lisaks menetlusdokumentide muudele andmetele tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Hageja on mitme puhul selle nõude vastu eksinud.
21.Tõendamiskoormise jagunemise kohta on Riigikohus 16.12.2013 lahendis nr 3-2-1-141-13 sedastanud, et pooled peavad esitama kohtule asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud üldjuhul kirjalikult taasesitavas vormis oma avaldusena (eelkõige hagis või vastuses) ja kohus ei või tugineda otsuses asjaolule, mida pool asja läbivaatamisel ei esitanud. Lisaks, kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb, ja kui vastaspool asjaolu vaidlustab, siis peab pool välja tooma, millistele tõenditele ta asjaolu tõendamiseks tugineb (vt ka Riigikohtu 20. oktoobril 2004.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1109-04, p 25). Hageja on nimetatud nõuete vastu eksinud.
22.06.02.2008 lahendis nr 3-2-1-137-07 on Riigikohus sedastanud, et tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Juhul kui asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid pole esitanud. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (p 13). 02.10.1997 kohtuotsuses nr 3-2-1-103-97 on Riigikohus sedastanud, et kui ainsaks tõendiks on poolte seletused ja kostja eitab hageja seletuses sisalduvaid hagi alusesse kuuluvaid asjaolusid, siis lasub nende asjaolude täiendava tõendamise kohustus hagejal. Kostja hinnangul on hagiavalduses esitatud nõue täielikult tõendamata. Vaatamata sellele esitas kostja ka oma sisulised vastuväited hagiavaldusele.
23.Kostja vaidleb hagile täies ulatuses vastu ning ei nõustu hagis toodud nõuete ega hageja käsitlustega. Kostjale jääb arusaamatuks nõude kujunemine. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on omavoliliselt kasutanud Järveotsa tee 46 kinnisasja. AÕS § 85 lg 1 kohaselt valdaja vastutab asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest vastavalt võlaõigusseaduse §-dele 1037-1040; lg 2 isik, kes on saanud asja valduse omavoliga, on kohustatud lisaks käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatule hüvitama ka saamata jäänud kasu, mida omanik ise asja vallates oleks saanud. Kostja ei ole saanud Järveotsa tee 46, Tallinn seonduvalt kasutuseelist. Kostja on seisukohal, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt AÕS § 85 lg 1 ja VÕS § 1037 lg 1 alusel rikkumise teel saadud hariliku väärtuse hüvitamist (alusetult saadud kasutuseelist TsÜS § 62 lg1 järgi). Hageja ei ole enda hagiavalduses tõendanud nõude olemasolu. Tulenevalt eeltoodust palub kostja jätta kohtul hageja hagiavaldus kostja vastu kasutuseeliste hüvitamise nõudes täies ulatuses rahuldamata.
2-22-17663
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
24.Hageja on esitanud kostja vastu nõude kasutuseeliste hüvitamiseks. Hageja taotleb mõista kostjalt hageja kasuks välja omandi rikkumise teel saadud Tallinna linnas Järveotsa tee 46 asuva kinnisasja (registriosa nr 3477750) kasutuseeliste hüvitise perioodi 01.02.2022 kuni 04.08.2022 eest summas 6845 eurot. Samuti taotleb hageja mõista kostjalt välja kasutuseeliste hüvitise maksmisega viivitamise eest hageja kasuks viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikes 1 sätestatud määras 22.11.2022 seisuga summas 136,52 eurot ning viivis VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates 23.11.2022 kuni kohustuse täitmiseni.
25.VÕS § 1037 lg 1 on sätestatud, et õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Hageja nõude rahuldamise eeldused käesolevas asjas on järgmised: 1) hagejale kuulus kinnisasi; 2) kostja on rikkunud hageja omandit või valdust, mis seisnes kinnisasja kasutamises ilma hageja nõusolekuta; 3) kostja on rikkumise abil hageja arvel rikastunud, st saanud midagi, millel on harilik väärtus. Kui ebaseaduslik valdaja kasutab teise isiku asja, on rikkumise teel saaduks rikkumisega omandatud kasutuseelised.
26.Kohus loeb hageja esitatud tõendite alusel (tl 4 -5) tuvastatuks, et Keskkonnaministeeriumi poolt valitsetav Tallinna linnas Järveotsa tee 46 asuv kinnisasi (registriosa nr 3477750) kuulus hageja poolt nõutaval kasutuseeliste hüvitise perioodil 01.02.2022 kuni 04.08.2022 hageja omandisse. Kostja ei ole sellele asjaolule ka vastu vaielnud ega seda ümber lükanud.
27.Kohus loeb hageja esitatud tõendite alusel tuvastatuks ka selle, et hageja poolt nõutaval kasutuseeliste hüvitise perioodil 01.02.2022 kuni 04.08.2022 on kostja rikkunud hageja omandit ja valdust, kasutades hagejale kuulunud kinnisaja ilma hageja nõusolekuta parklateenuse osutamiseks. Nimetatud asjaolusid kinnitavad alljärgnevad tõendid: 1) Maa-ameti 18.12.2020 kiri kostjale nr 7-1/20/18684 „Järveotsa tee 46 kinnisasja kasutamisest“ (tl 6-7), milles hageja mh märkis, et tegemist on riigile kuuluva kinnisasja omavolilise kasutamisega ning kinnisasjal paiknev valvurihoone tuleb likvideerida, kinnisasja kasutamine lõpetada ja valdus vabastada hiljemalt 31.01.2021. Ühtlasi selgitati viidatud kirjas, et juhul, kui tähtajaks kinnisasja valdust ei vabastata, tuleb vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) §-le 85 riigile kui maaomanikule hüvitada asjast saadud kasu vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-dele 1037–1040. Kostja ei ole vaidlustanud nimetatud kirjas esitatud hageja selgitust, et kostja valdas Järveotsa tee 46 kinnisasja ebaseaduslikult, osutades kinnisasjal tasulise parkla teenust. Järveotsa tee 46 maaüksus jäeti riigi omandisse riigi maareservina Maa-ameti peadirektori 16.02.2015 käskkirjaga nr 93 ning nimetatud otsus edastati OÜ-le ROSSEL teadmiseks samal kuupäeval. 21.12.2015 esitas OÜ ROSSEL Maa-ametile taotluse Järveotsa tee 46 kinnisasjale hoonestusõiguse seadmiseks, kuna kinnisasjal paikneb neile kuuluv parklarajatis. Maa-ameti 29.01.2016 kirjaga nr 6.17/15/17294 „Järveotsa tee 46 kinnisasi“ keelduti hoonestusõiguse seadmisest, kuna parklarajatised on püstitatud õigusliku aluseta ning määrati tähtaeg Järveotsa tee 46 kinnisasjale ebaseaduslikult rajatud ehitiste likvideerimiseks hiljemalt 16.02.2016. OÜ ROSSEL pöördus 29.02.2016 kaebusega Tallinna Halduskohtusse Maa-ameti 29.01.2016 kirjas sisalduva otsuse tühisuse tuvastamiseks. Kohtumenetlus lõppes Tallinna Ringkonnakohtu 31.10.2018 otsuse haldusasjas nr 3-16-437, millega jäeti kaebus rahuldamata (vt tl 6). 2) Võttes arvesse, et Maa-amet saatis OÜ-le ROSSEL 18.12.2020 nõude kinnisasja valdus vabastada hiljemalt 31.01.2021, seejuures hoiatades, et valduse vabastamata jätmisel on
2-22-17663 hagejal õigus nõuda ebaseaduslikult valdajalt välja rikkumise teel saadud kasu, oli kostja hiljemalt nimetatud kirja saamisest igal juhul teadlik, et ta rikub hagejale kuuluvat omandiõigust ning tema edasine kinnistu valdus on ebaseaduslik (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-20-4332 p 41). 3) Oma 29.01.2021 vastuses ei nõustunud kostja vaidlusaluse kinnisasja valdust vabastama, jättes samas märkimata, millisel õiguslikul alusel kostja enda arvates hageja kinnisasja valdas (tl 8-9). Kostja ei ole tõendanud, et kostjal oleks õiguslik alus vaidlusaluse kinnistu valdamiseks. Paljasõnaline on kostja arusaam, nagu oleks avalik võim tunnustanud kostjat õigustatud maakasutajana. Asjakohatu on ka kostja väide, nagu oleks piirkonna inimesed pikaaegselt harjunud võimalusega parkida oma autot just Järveotsa tee 46 asuvas parklas. Kinnisasjal parkimisteenuse osutamine ei andnud kostjale hageja suhtes õiguslikku alust kinnistut vallata. Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2020 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-4332 pdes 41-42 on analoogse olukorra osas põhjendatult selgitatud, et „Kuna kostjal ei olnud õigust kinnisasja kasutada ega sellelt tulu teenida, ei tekkinud tal õiguslikku ootust seadusvastase tegevuse jätkamiseks. Kostja ei vabane nõudest ka väites, et ta käitus heas usus. ... AÕS § 80 lg-st 1 tulenev omaniku nõudeõigus ei ole sõltuvuses asjaolust, millisel viisil omanik oma asja edaspidi kasutada soovib või kavatseb. Kostja hinnang kinnisasja edasise parima kasutuse osas ei oma nõude lahendamisel tähtsust. Kinnisasja parima võimaliku kasutamise üle otsustab kinnisasja omanik.“ 4) Maa-amet rõhutas 10.03.2021 kirjas nr 7-1/20/18684-4 „Järveotsa tee 46 kinnisasjast“ (tl 10-11, et kinnisasja kasutamine on toimunud ebaseaduslikult, mida on kinnitanud ka kohus 31.10.2018 lahendis, seetõttu ei ole põhjendatud kasutuse jätkamine ning kostjal tuleb riigile hüvitada saamata jäänud kasu, mis seisneb maa kasutamise renditasus; 5) Maa-ameti 18.01.2022 kirjas nr 7-1/22/918 „Järveotsa tee 46 kinnisasja kasutamisest“ rõhutati veelkord, et kui kostja Järveotsa tee 46 kinnisasja valdust ei vabastata, siis tulenevalt AÕS §-s 85 sätestatust on kostja kohustatud hüvitama asja kasutamisest saadud kasu. Kuivõrd kostja kasutas kinnisasja jätkuvalt, siis koos kirjaga edastati ka kinnisasja 8370 m2 suuruse osa kasutamise eest arve nr 10737983 perioodi 01.02.2021 kuni 31.01.2022 kohta, summas 13 505 eurot (tl 12-15). Hageja selgitas kostjale, et kasutustasu suuruseks kostja kasutuses oleva maatüki eest on 37 eurot päevas. Vaidlus puudub selles, et nimetatud arve tasuti kahes osas kuupäevadel 20.01.2022 ja 01.02.2022. Seega ka kostja ise aktsepteeris kohustust tema poolt hõivatud kinnisasja kasutamise eest tasu maksta. 6) Järveotsa tee 46 kinnisasja avalik elektrooniline enampakkumine toimus 31.05.2022 ning 05.08.2022 sõlmiti Järveotsa tee 46 kinnisasja müügi ja asjaõigusleping. Kuna Järveotsa tee 46 kinnisasja valdust ei vabastatud, esitas Maa amet 17.08.2022 kirjaga nr 7-1/22/918 2 „Järveotsa tee 46 kinnisasja kasutamisest“ (tl 16-18) kostjale kinnisasja kasutamise eest arve nr 10815374 alates 01.02.2022 kuni 04.08.2022 ehk kuni kinnisasja müügi hetkeni. Arve summa on 6845 eurot ning see arve on koostatud samal põhimõttel kostja poolt tasutud arvega nr 10737983 ehk 37 lähtudes kasutustasu suurusest 37 eurot päevas. Kostja kasutustasu suurust ei vaidlustanud, kuid jättis hageja arve nr 10815374 tasumata. 7) Maa-amet saatis 31.08.2022 kirjaga nr 7 1/22/918 3 „Järveotsa tee 46 kinnisasja kasutamisest“ (tl 19-21) veelkord kostjale arve nr 10815374 ning palus arve tasumist viivitamatult. Samuti hoiatati, et kui kinnisasja ebaseadusliku kasutamise hüvitist ei tasuta, siis on Maa-amet sunnitud tarvitusele võtma vajalikud õiguskaitsevahendid. 8) Hageja 17.01.2023 seisukoha lisad (tl 51-53), millest samuti nähtub, et kostja oli vaidlusaluse kinnisasja õigusliku aluseta valdaja.
2-22-17663
28.AÕS § 85 lg 1 kohaselt vastutab valdaja asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest vastavalt võlaõigusseaduse §-dele 1037–1040. Vastavalt VÕS § 1037 lõikele 1 ei ole nõude eelduseks rikkuja süü olemasolu ehk kostja on kohustatud hüvitama hagejale tema omandi rikkumise teel saadu sõltumata sellest, kas kostja teadis või ei teadnud rikkumisest. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 62 lõige 1 kohaselt on esemest saadav kasu eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Riigikohus on 22.10.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14 p-s 16 selgitanud, et võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse ise kokku sellega seotud kulusid, vt Riigikohtu 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 15; Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-136-05, p 26. Riigikohus selgitas, et kui ebaseaduslik valdaja kasutab teise isiku asja, on rikkumise teel saaduks rikkumisega omandatud kasutuseelised. Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt peab kohus käesolevas asjas kasutuseeliste nõude puhul hindama kasu, mida kostja sai seetõttu, et ei pidanud tema ebaseaduslikus valduses olnud kinnisasja eest renti/üüri maksma.
29.Kohus leiab, et hageja on tõendanud, et kostja sai hagejale kuulunud Järveotsa tee 46 asuva kinnisasja omandi rikkumisega perioodil 01.02.2022 kuni 04.08.2022 kasutuseeliseid summas 6845 eurot. Nimetatud asjaolu on tõendatud 25.02.2021 koostatud hindamisaruandega (tl 22), mille kohaselt on Järveotsa tee 46 kinnisasja 8370 m2 suuruse kasutusala harilik väärtus turuanalüüsi tulemusena 451 980 eurot. Hageja selgituste kohaselt on kasutustasu hindamisel lähtutud Vabariigi Valitsuse 14.07.2016 määrusest nr 79 „Kinnisasja kasutustasu ja hariliku väärtuse hindamise kord, nõuded hindamisaruannetele ja nende tellimisele“, mis käsitleb turuanalüüsi teel kasutustasu ja hariliku väärtuse hindamist. Turupõhine kasutustasu on leitud 3% harilikust väärtusest ehk Järveotsa tee 46 kinnisasja kasutustasu on 13 559 eurot aastas ning 37 eurot päevas.
30.Hageja on asjakohaselt viidanud ka sellele, et Maa-amet esitas 18.01.2022 kostjale hindamisaruande alusel kasutuseeliste arve nr 10737983 perioodi 01.02.2021 kuni 31.01.2022 kohta (tl 12-15), mis kostja poolt tasuti. Hageja nõuab kasutuseeliseid (vt arve nr 10815374) perioodi 01.02.2022 kuni 04.08.2022 eest summas 6 6845 eurot (185 päeva x 37 eurot päev). Seega vaidlusaluse arve summa on 6845 eurot ning vaidlusalune arve nr 10815374 on koostatud samal põhimõttel kostja poolt tasutud arvega nr 10737983 ehk 37 lähtudes kasutustasu suurusest 37 eurot päevas. Kostja kohtueelselt nimetatud kasutuseeliste suurust ega tasumise kohustust vaidlustanud ei ole, mis kinnitab, et hageja poolt kostjalt kinnistu ebaseadusliku kasutamise eest nõutav hüvitis vastas kostja poolt saadu harilikule väärtusele. VÕS § 108 lg 1 on sätestatud, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus märgib, et VÕS § 103 lg 1 tuleneb eeldus, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Riigikohtu 12.06.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06 on selgitatud, et rikkumise vabandatavus ei tule rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2005 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-118-05 (RT III 2005, 39, 384), p 16).
31.Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et hageja on oma nõude olemasolu ja selle suuruse tõendanud ning hagiavaldus kuulub täies ulatuses rahuldamisele. Lisaks põhinõudele summas 6845 eurot kuulub rahuldamisele ka hageja viivisenõue. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 113 lg 2 on sätestatud, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Hageja saatis kostjale 17.08.2022 kirjaga kasutustasu arve nr 10815374 (tl 16-18), milles oli määratud maksetähtajaks
2-22-17663 23.08.2022. Kostja hageja õigustatud nõuet ei täitnud, seega nõustub kohus hagejaga, et hageja on õigustatud nõudma kostjalt seadusjärgset viivist alates 24.08.2022. Viivis 22.11.2023 seisuga on 136,52 eurot. Lisaks palub hageja kostjalt kasutuseeliste hüvitamisega viivitamise eest mõista välja viivis VÕS-i § 113 lõikes 1 sätestatud määras, alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Ka hageja edasiulatuva viivise nõue on põhjendatud. TsMS § 367 on sätestatud, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.
32.Kohus nõustub hagejaga, et kostja vastuväited on sisutud ning kostja ei ole esitanud oma vastuväidete tõendamiseks ühtki tõendit. Kuivõrd hageja ei ole esitanud hagi lepingulise suhte alusel, vaid hageja õiguste rikkumisega seotud hüvitisnõude (VÕS § 1037 lg 1), on kostja viited VÕS-i lepingupoolte kohustusi reguleerivatele sätetele asjakohatud. Kostja lauseituse positsioon ei anna alust hagi rahuldamata jätta, sest ka kostjal I on oma vastuväidete tõendamise kohustus. Pelgalt hageja seisukohti paljasõnaliselt kritiseerides ei ole kostjal võimalik saavutada endale kasulikku eesmärki. Kohus märgib seoses kostja paljasõnaliste etteheidetega, et Riigikohtu 21.06.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11 p-s 13 juhtis Riigikohus õigustatult tähelepanu, et hagi menetletakse TsMS § 5 lg 1 järgi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, samuti määravad pooled TsMS § 4 lg 2 järgi vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Riigikohus märkis nimetatud lahendis, et „Kolleegium rõhutab, et hagi rahuldamata jätmine ei ole põhjendatud olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb vaid üldisele vastuväitele ning ei vaidlusta selgesõnaliselt hageja esiletoodud asjaolusid ega esita oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid.“
33.Arvestades eeltoodut mõistab kohus kostjalt osaühing hageja kasuks välja omandi rikkumise teel saadud Tallinna linnas Järveotsa tee 46 asuva kinnisasja (registriosa nr 3477750) kasutuseeliste hüvitise perioodi 01.02.2022 kuni 04.08.2022 eest summas 6845 eurot. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja kasutuseeliste hüvitise maksmisega viivitamise eest hageja kasuks välja viivise 22.11.2022 seisuga summas 136,52 eurot ning viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudest (6845 eurot) alates 23.11.2022 kuni põhinõude täitmiseni.
34.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Vastavalt TsMS § 145 lg 1 on riigilõivu tasumisest vabastatud Eesti Vabariik kui menetlusosaline. Seega hagejal puuduvad riigilõivuga seotud kulud. Ka muus osas pole hageja menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega määrab kohus kindlaks, et hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
35.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.