Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Mati Maksing ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
15.02.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-2048
Tsiviilasi
ÜT hagi ÜM vastu hüvitise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.10.2016 otsus
Tsiviilasja apellatsioonimenetluses
hind 2543,40 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik ÜT apellatsioonkaebus Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja (apellant): ÜT (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Nikolai Kõiv Kostja (vastustaja): ÜM (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Merilin Valdmaa
2.Tühistada Harju Maakohtu 03.10.2016 otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumisse.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline
menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.ÜT (hageja) esitas 08.02.2016 Harju Maakohtule hagiavalduse ÜM (kostja) vastu hüvitise 2543,20 euro väljamõistmiseks.
2.Hageja, kostja ja EL-G kaasomandisse kuulub Paluvere kinnistu Hino külas Misso vallas Võru maakonnas. Igale kaasomanikule kuulub 1/3 mõttelist osa kinnistust. Kinnistul asuvad elamu, ait, küün, laut-küün ja saun.
3.Hageja on teinud kinnistul üksinda hooldus- ja remonttöid ning kostja on keeldunud nende hüvitamisest. Teise kaasomaniku EL-G-ga on hageja seoses hooldus- ja remontööde hüvitamisega sõlminud kompromisslepingu tsiviilasjas nr 2-15-10360.
4.Hageja on teinud kinnistul järgnevad tööd: hageja on paigaldanud aidale ruberoidi, tellinud rehetoa lammutamise ja äraveo, ümbruse koristuse ja prahi põletamise, esiku lammutamise, uue katuse paigaldamise, otsaseina rihtimise ja katmise voodrilauaga. Tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 72 lg-st 4 on hagejal õigus nõuda kostjalt 1/3 tööde maksumusest, mis on 2116,20 eurot.
5.Hageja palub kostjalt lisaks välja mõista ka hüvitise 427,20 eurot, mille hageja maksis maa lahku mõõtmise toimingute eest. Kostja oli nõus maa lahku mõõtmisega, kuid hiljem kostja ei vastanud hageja või maamõõtja pöördumistele.
6.Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjalt välja mõista kokku 2543,40 eurot, s.o hageja poolt kinnistu ja selle oluliste osade parendamiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitis 2116,20 eurot ja tahtlikult elamu aluse maa lahku mõõtmisega tekitatud kulutused 427,20 eurot. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.
7.Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja järgmist. Ebaõige on kostja väide, et kinnisasi on olnud alates 2006. aastast hageja ainukasutuses- ja valduses. Kõik kolm kaasomanikku on viibinud igal aastal eri aegadel Paluvere kinnistul, seega nad on kõik teadlikud tegelikust hoonete seisundist, kas neid kasutatakse või mitte, tehtud töödest ja ümbruses valitsevast korralageduses. Ebaõige on kostja väide, et tal puudub elamule ja aidale ligipääs. Kostja abikaasa ostis ja vahetas ise koos hagejaga 26.09.2006 elamu välisukse luku ja sai elamu võtme. Aida ukse ees on vana pärimisaegne lukk. Rehetare ja rehealune olid lukustamata hooned, seega ei saa kostja väita, et tal puudus juurdepääs nendesse hoonetesse.
8.Kostja väide, et 2013. aasta kevadel leppisid kaasomanikud kokku kaasomandi kasutamise osas ja sõlmisid selles osas lepingu, on vale. Rehetare ja rehealune varisesid kokku juba 2012/2013. aasta talvel, seega on alusetu rääkida mingist hoone kasutamise lepingust 2013. aasta kevadel, kui hooned olid juba kokku kukkunud. Mingit kokkulepet ei ole sõlmitud sellel ajal. Kaasomanikud arutasid kinnistu jagamist reaalosadeks 2014. aasta augustis telefoni teel ja e-kirjavahetust pidades, kuna 2013. aasta jooksul ei jõutud hoone katuse osas kokkuleppele.
9.04.02.2016 Pärnu Maakohtu poolt kinnitatud kompromiss (tsiviilasi nr 2-15-10360) tõendab tehtud tööde vajalikkust ja ulatust ning EL-G soovi ühiselt kasutada elamut ka edaspidi. Seetõttu tehti talle kuu aja jooksul pärast otsust võti ja anti tunnistajate juuresolekul üle.
10.Kostja oli maa lahku mõõtmise toimingutest teadlik ja neist huvitatud, seda tõendavad 07.03.2015, 25.05.2015 ja 26.05.2015 e-kirjad (tl 83-87, I kd). Näiteks 25.05.2015 ekirjas on kostja poeg väitnud, et „oleme huvitatud Paluvere kinnistu jagamisest ja saame aru ka Teie panusest maja korrashoidu ja renoveerimisse“. 27.04.2015 esitati maamõõtja PA poolt Paluvere maaüksuse katastriüksuse jagamise projektplaani kaasomanikele allkirjastamiseks. Kostja projektplaani aga ei allkirjastanud. Seega tekitati hagejale tahtlikult kahju 427,20 eurot elamu maa lahku mõõtmise kulude näol.
11.Rehealuse, rehetare ja esiku lammutustööd olid vajalikud. Nimetatud tööde tegemine on kinnistu omanikule esmane kohustus tulenevalt Misso valla heakorra eeskirjadest. Rehealune ja rehetare kukkusid kokku 2012/2013. aasta talvel. Hooned tuli lammutada, kuna nad olid mädad ja kujutasid ohtu inimestele. Elamu esik oli mäda ja kokku kukkumas. Ilma ohtlike hooneid lammutamata puudus juurdepääs katuse paigaldamiseks ja otsaseina katmiseks voodriga. 2014. aastal selgus, et elamu katusest jookseb vesi juba tuppa, ruberoid laastukatusel ei pea ning laastukatuses on augud. Kuna see oli ohtlik ning katus võis sisse kukkuda, siis oli otstarbekas panna uus katus. Ka aida säilitamiseks vajas katus remonti. Kostja vastuväited hagile
12.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
13.Hageja, kostja ja EL-G said Võru maakonnas Misso vallas Hino külas asuva Paluvere kinnistu omanikeks 2006. aastal pärimise teel. Sisuliselt on kinnisasi olnud alates 2006. aastat üksnes hageja ainukasutuses- ja valduses.
14.2013. aasta kevadel arutasid kaasomanikud kinnisasja jagamise võimalust. Kinnisasja jagamises ja kaasomandi lõpetamises kokkuleppele ei jõutud, kuid pooled leppisid suuliselt kokku kinnisasja kasutuskorras. Kaasomanike vahel sõlmitud kasutuskorra kokkuleppe kohaselt sai hageja enda ainukasutusse- ja valdusesse elamu/rehealuse ja aida. Kostja ja EL-G said enda kasutusse laut-küüni. Saun ja kaev jäid kõigi omanike ühiskasutusse. Poolte vahel kasutuskorra kokkuleppe olemasolu kinnitab ka 04.02.2016 Pärnu Maakohtu poolt kinnitatud kompromiss tsiviilasjas nr 2-15-10360, mille kohaselt kohustub hageja tegema EL-G jaoks elamule juurdepääsu võimaldava võtme ning viimane kohustub teavitama hagejat elamu kasutamise soovist ette vähemalt 3 päeva. Ühtlasi tõendab eelnev, et elamu on hageja ainukasutuses- ja valduses. Kostjal puudub elamule ja aidale kuni käesoleva ajani juurdepääs.
15.Lisaks kasutuskorrale leppisid kaasomanikud kokku, et ehitiste korrashoiuks, säilimiseks ja parendamiseks vajalikud kulud jäävad selle kaasomaniku kanda, kelle ainuvalduses ehitis oli. Nii tuleb hagejal tagada elamu/rehealuse ja aida korrashoid, kostjal ja EL-G-l aga laut-küüni korrashoid. Sauna ja kaevu korrashoid on kõigi ühine kohustus.
16.Kasutuskorra ja kulutuste kandmise osas kokkuleppe sõlmimist tõendab ka asjaolu, et hageja on asunud parendusi tegema pärast kokkuleppe sõlmimist (s.o pärast 2013. aasta kevadet) ning parendusi on tehtud üksnes hageja valduses olevate hoonete – s.o elamu/rehealune ja ait, osas.
17.Isegi, kui kulutuste kandmise osas kaasomanike vahel kokkulepe puuduks, siis ei saa hageja nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist vastavalt nende osadele, kui see oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguskirjanduses on peetud hea usu põhimõttega
vastuolus olevaks kaasomaniku tegevust juhul, kui ta kasutab kaasomandis olevat asja oma mõttelisest osast suuremas ulatuses, aga kulude kandmist nõuab vastavalt mõtteliste osade suurusele. Seega kui kohus peaks asuma seisukohale, et kaasomanike vahel ei ole kuluste kandmise osas kokkulepet sõlmitud või see ei ole kehtiv, siis arvestades kasutuskorra kokkulepet, tuleks hageja nõue jätta rahuldamata hea usu põhimõtte vastasuse tõttu.
18.Hagejal puudus ehitustööde teostamiseks kaasomanike nõusolek ning hagejal ei ole õigus nõuda kulutuste hüvitamist. Hageja ei ole hagiavalduses väitnud ega tõendanud, et tehtud kulutused olid vajalikud, tööde maht oli põhjendatud ning asja säilimiseks oli vaja koheselt midagi ette võtta ning kaasomanikega ei olnud võimalik kokkuleppele jõuda. Seega ei ole hageja tõendanud, et täidetud on AÕS § 72 lg 4 kohaldamise eeldused.
19.Elamu/rehealuse osas väidab hageja, et tööde teostamine oli tingitud sellest, et 2013. aasta talvel vajus rehealuse katus lumeraskuse all kokku. Esiteks ei olnud hageja poolt rehealuse ja elamu esiku osas teostatud tööd vajalikud, kuna nendega ei säilitatud hoone osa ega kaitstud seda täieliku või osalise hävimise eest. Vastupidi, hageja poolt korraldatud töö tulemusel hävitati kõnealused hoone osad täielikult. Teiseks ei ole hageja tõendanud, et elamu katusel esinesid puudused, mis seadsid ohtu hoone säilimise. Isegi, kui katusel selliseid puudusi esines, siis ei ole hageja tõendanud, et sellises ulatuses katusetööde teostamine oli vajalik ning puuduste kõrvaldamiseks ei oleks piisanud väiksemas mahus töödest või ajutisest lahendusest. Aida osas väidab hageja, et on paigaldanud selle katusele ruberoidi. Seejuures ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et aidal olid puudused ning teostatud tööd olid põhjendatud.
20.Hageja ei ole tõendanud hagis nimetatud summas kulutuste tegemist (2116,20 x 3 = 6348 eurot). Hageja on küll lisanud hagile erinevaid hinnapakkumisi, kuid ei ole tõendanud sellises summas kulutuste kandmist.
21.Hagejal maamõõtmisega seotud toimingute hüvitamise nõue on ebaselge. Hageja püüab hagiavalduses jätta muljet, et kostja on maamõõdutööde tellimise heaks kiitnud. Vastavasisuline hageja väide ei vasta tõele. Pooled ei ole kunagi leppinud kokku vaidlusaluste tööde tellimises. Esimese astme kohtu otsus
22.Harju Maakohtu 03.10.2016 otsusega jäeti hagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 2856 eurot ja viivise menetluskulult võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni.
23.Maakohus analüüsis esmalt, kas kaasomanike vahel oli kasutuskorra kokkulepe nii kaasomandi eseme valdamise kui kulutuste kandmise osas. AÕS § 72 lg 1 kohaselt valdavad ja kasutavad kaasomanikud ühist asja kokkuleppel. Riigikohus on asunud lahendis nr 3-2-1-6-07 p-s 18 seisukohale, et kuigi kaasomanike sisesuhtes kulutuste ja koormatiste jaotamist reguleeriv AÕS § 75 lg 1 on erinorm AÕS § 72 suhtes, on ka kulutuste ja koormatiste kandmisega seonduvad küsimused kaasomandi kasutamise küsimused AÕS § 72 lg 1 tähenduses. Kuna viimati nimetatud sätte järgi vallatakse ja kasutatakse kaasomandit esmajoones kokkuleppe alusel, puudub mõistlik põhjus tõlgendada AÕS § 75 lg-t 1 imperatiivsena, st sellisena, et kulude jaotamisel ei saa kaasomanikud kõrvale kalduda mõtteliste osade suurusest (Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-42-04, p 13; lahend asjas nr 3-2-1-121-05, p 42). Kui seaduse järgi on võimalik määrata kasutuskord selliselt, et mõne kaasomaniku kasutuses on nt ruume rohkem, kui tal oleks proportsionaalselt õigus kaasomandi osa suuruse järgi, peab olema võimalik vastavalt muuta ka kulutuste kandmise korda.
24.Lähtuvalt AÕS § 72 lg-st 1 ja Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-6-07 on kaasomanikel võimalik kokku leppida nii kaasomandisse kuuluva asja kasutuskord kui ka AÕS § 75 lg-st 1 erinev kulude jaotus. Kostja väide kasutuskorra ja kulude kandmise kokkuleppe kohta on tõendamist leidnud. Nimelt on kohus käesolevas tsiviilasjas 06.09.2016 kohtuistungil üle kuulanud tunnistaja MM, kes on kostja abikaasa ning kes kinnitas, et hageja soovil sõlmiti pärast 2012. aastat kaasomanike vahel kokkulepe, mille kohaselt hageja sai õiguse ainuisikuliselt kasutada rehetuba/elamut ning aita. Teised kaasomanikud said õiguse kasutada autokuuri, lauta ja vahepealset katusealust. Hageja pidi kokkuleppe kohaselt kandma kõik kulud, mis puudutavad tema kasutusse jäävaid hooneid, sealhulgas remondikulud. Teised kaasomanikud pidid kandma kõik kulud, mis puudutavad lauda ja autokuuri kasutamist (tl 154 pöördel, 155). Samuti on kohus tunnistajana üle kuulanud EL-G, kes on vaidlusaluse kinnistu kaasomanik ning kes kinnitas, et 2012. või 2013. aastal arutasid kaasomanikud kinnistu kasutamise küsimust. Selle tulemusel lepiti kokku, et hageja hakkab kasutama elamut ning kostja ja tunnistaja kasutusse jäävad autokuur ja laut. Kaasomanikud leppisid kokku, et igaüks tasub kulud seoses nende hoonetega, mis tema kasutuses on. Kokkulepe hõlmas seda, et hageja tasub reheelamuga seotud kulud. Saun ja kaev jäid kõigi ühiskasutusse (tl 155 pöördel, 156).
25.Lähtuvalt eelviidatud tunnistajate ütlustest on kohus seisukohal, et kaasomanike vahel oli sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt hageja ainukasutusse jäävad rehetuba/elamu ja ait ning sellega seoses jäävad hageja kanda ka kõnealuste hoonetega seotud kulutused. Tunnistajate ütlusi kinnitab ka asjaolu, et 04.02.2016 sõlmisid hageja ja EL-G tsiviilasjas nr 2-15-10360 kompromissi, mille raames EL-G nõustus hagejale hüvitama kinnistule tehtud kulutused ning vastukaaluks hageja kohustus võimaldama EL-G-le juurdepääsu kinnistul asuvasse elumajja (tl 63-64). Kõnealune kokkulepe tõendab, et varasemalt EL-G-l elumajale juurdepääsu ei olnud ning elumaja oli hageja kasutuses.
26.Hagiavalduses viidatud tööd, millega seoses on hageja soovinud kulutuste hüvitamist, on seotud rehetuba/elamu või aidaga, mis kasutuskorra kokkuleppe kohaselt jäid hageja ainukasutusse ning millega seotud kulutuste kandmise kohustus jäi samuti hagejale. Lähtuvalt asjaolust, et vastavate kulutuste kandmise kohustus oli kokkuleppe kohaselt hagejal, tuleb hageja nõue AÕS § 72 lg 1 alusel rahuldamata jätta.
27.Ka hageja nõue hüvitise 427,20 euro väljamõistmiseks (maamõõtmise toimingud) ei ole põhjendatud. Maamõõtmise toimingud ei ole toimingud, mis on vajalikud kaasomandisse kuuluva asja säilitamiseks, seega ei ole vastavat hageja nõuet AÕS § 72 lg 4 alusel võimalik rahuldada.
28.Täiendavalt märkis kohus, et hageja nõue tuleks rahuldamata jätta ka lähtuvalt asjaolust, et hageja ei ole tõendanud kulutuste kandmist ning asjaolu, et tegemist on eseme säilitamiseks hädavajalike kulutustega (AÕS § 72 lg 4). Kohus on hagejale tema tõendamiskoormist selgitanud 21.04.2016 määruses (tl 103), samuti on kohus välja toonud hageja kohustuse selgitada maamõõtmise kuludega seotud nõuet, kuid hageja seda teinud ei ole. AÕS § 72 lg 4 lubab ilma teiste kaasomanike nõusolekuta teha üksnes selliseid kulutusi, mis on koheselt hädavajalikud ning ainult sellises mahus, millest piisab olukorra säilitamiseks. Hageja ei ole ühegi väidetava kulutuse puhul tõendanud, et tegemist oli niivõrd pakilise kulutusega, et teiste kaasomanikega täiendavalt läbi rääkida ei olnud võimalik, samuti ei ilmne, et toiminguid oleks tehtud üksnes vältimatus mahus.
29.Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 2856 eurot ja viivise menetluskulult VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni.
Apellatsioonkaebus
30.Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja esitas taotluse tõendi (EL-G vastus Pärnu Maakohtule 20.10.2015 tsiviilasjas nr 2-15-10360) vastuvõtmiseks. Hageja esitas taotluse enda vande all ärakuulamiseks.
31.Kohus on rikkunud poolte võrdse kohtlemise põhimõtet. Kohus kuulas asjas tunnistajatena üle asjast huvitatud isikud: kostja abikaasa MM ja kostja õe EL-G, kelle vastu oli hageja esitanud samalaadse hagi. Samas jättis kohus alusetult rahuldamata hageja taotluse enda vande all ärakuulamiseks. Sellega võeti hagejalt võimalus tõendina ümber lükata kostja ja tema tunnistajate väiteid hoonete kasutuskorra kokkuleppe kohta. Lisaks on kohus hinnanud kostja tunnistajate poolt antud ütlusi ühepoolselt ning jätnud analüüsimata hageja poolt esitatud kirjalikud tõendid. Kohus ei ole pööranud tähelepanu hageja väidetele, et kostja tunnistajate ütlused ei ole objektiivsed.
32.Maakohus oleks pidanud välja selgitama, millal väidetav kaasomanike kokkulepe tegelikult ka sõlmiti. Seejuures ei ole maakohus analüüsinud MM ja EL-G ütluste usaldusväärsust. Kostja on vastuses hagiavaldusele väitnud, et kasutuskorra kokkulepe sõlmiti 2013. aastal. Tunnistaja MM aga väidab, et kokkulepe sõlmiti 2012. aasta kevadel (tl 154 pöördel, 155, I kd). Vande all antud ütlustes väitis EL-G kõigepealt, et 2012 või 2013. aastal arutasid kaasomanikud kinnistu kasutamise küsimust (tl 155 pöördel, 156, I kd). Hiljem väitis tunnistaja vande alla antud ütlustes, et kasutuskord lepiti kokku 2012. aasta suvel. Seejärel aga väitis tunnistaja, et see võis olla hoopiski 2011. aastal, täpset aastaarvu ta ei mäleta. 20.10.2015 vastuses Pärnu Maakohtule tsiviilasjas nr 2-15-10360 väidab tunnistaja EL-G, et kokkulepe sõlmiti hoopiski 2014. aastal. Seega esineb oluline vastuolu kostja enda ja tema tunnistaja ütluste vahel.
33.Tunnistaja MM väidab, et „kasutuskorra kokkuleppe sõlmimise ajast ma ei mäleta, et kaasomanikud oleksid püstitanud küsimuse, mis on kasutuskorra eesmärk“ (tl 155, I kd). Seega on tunnistaja ise kinnitanud, et mingit kokkulepet kasutuskorra ja kulude osas sõlmitud ei ole.
34.Tunnistaja EL-G on sõlminud hagejaga kompromissi tsiviilasjas nr 2-15-10360, mille kohaselt EL-G võttis endale kohustuseks tasuda oma osa hageja poolt kantud elamu ja kõvahoonete säilitamiseks tehtud kuludest. Seega on EL-G oma tegevusega ja varasemate vastuväidetega võtnud omaks, et 2012 või 2013. aastal kokkulepet elamu ja kõrvalhoonete kasutuskorra osas ei olnud. Vastasel korral ei oleks EL-G võtnud endale kohustuseks tasuda oma osa hageja poolt tehtud kulutustest.
35.Kohus on ebaõigesti tõlgendanud hageja ja EL-G vahelist kompromissi tsiviilasjas nr 2-15-10360. Kompromissi sõlmimisel väitis hageja, et EL-G-l on igal ajal võimalik pääsed antud elamusse, kuna elamu võti asus ja asub varem kokkulepitud kohas. Sellega EL-G ei nõustunud ja nõudis, et hageja valmistaks talle personaalselt uue võtme ja saadaks selle talle. Samuti ei soovinud EL-G hagejaga kohtuda antud kinnistul, mille tõttu võeti kompromissi veel täiendav punkt, mille kohaselt EL-G informeerib eelnevalt oma soovist hagejat kasutada antud elamut ja sel ajal hageja ei ilmu antud piirkonda.
36.Kohus jättis alusetult vastu võtmata hageja tõendi - EL-G vastus Pärnu Maakohtule 20.10.2015 tsiviilasjas nr 2-15-10360. Hageja soovis nimetatud tõendiga ümber lükata tunnistaja EL-G väite, et läbirääkimised hageja, kostja ja tunnistaja vahel toimusid 2012/2013. aastal. EL-G on oma 20.10.2015 vastuses Pärnu Maakohtule ise väitnud, et läbirääkimised toimusid hageja ja tema õdede vahel 2014. aastal. Hageja palub
ringkonnakohtul eeltoodud tõendi asja materjalide juurde võtta. Antud tõendiga soovib hageja kummutada tunnistaja EL-G poolt antud ütluste usaldusväärsust.
37.Ebausutav on hageja poolt kostjaga väidetava kokkuleppe sõlmimine, kuna see ei vasta hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetele. Mõistlik inimene ei võta endale kohustust teha elamule ja kõrvalhoonetele kulutusi, kui ta selles elamus ei ela ja ei ole saavutatud kokkulepet kaasomandi jagamise osas. Kui eeldada, et kasutuskorra kokkulepe oli olemas, siis see kokkulepe ei saa hõlmata tehtavaid parendusi, mis on vajalik elamu säilimiseks. Kui hageja ja tema õdede vahel ei olnud algusest peale pärandi vastuvõtmist üksmeelt, siis vaevalt sõlmivad pooled suulise kokkuleppe, millega üks lepinguosaline võtab enda kanda kõik elamu ja selle kõrvalhoonete säilimiseks tehtavad kulutused, kui ei ole selge, mis sellest kaasomandist edaspidi saab.
38.Hageja poolt tehtud tööd vastavad AÕS §72 lg-s 4 sätestatule. Maakohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-6-07, ei ole antud olukorras kohaldatav. Tuginedes kostjale saadetud Paluvere elamu katusevahetuse kalkulatsioonides toodud töödele (hinnapakkumised kolmelt firmalt), töövõtu lepingule, tööde vastuvõtu aktile, esitatud arvele ja maksekorraldusele, ei ole katusevahetus uue sarikate paigalduse ja alusroovitise vahetusega, elamu otsaseinale (varem laudvoodrita osa) uue laudvoodri paigaldus jooksev remont, vaid oluline hoone konstruktsiooni muutus ehitusseadustiku mõttes. Hoone säilitamiseks likvideeriti ohtlikud rehielamu osad: kokku kukkunud rehealune-rehetare ja mädanenud ning kokku kukkumas esik (koda). Pöördumatult kahjustatud rehielamu ohtlike osade likvideerimisega, mida polnud võimalik taastada (on tõendatud fotodega), muutusid oluliselt endise Paluvere rehielamu parameetrid. Endisest hoone suletud netopinnast 149,5 m2 on jäänud järgi kasutatavaks osaks 51,6 m2, millele on paigaldatud uus katus hoone säilitamiseks. Selliseid kapitaalselt teostatud töid, mis olid seotud hoonete säilitamisega, ei saa lugeda jooksvaks remondiks ühe kaasomaniku kohustusega ühise vara suhtes.
39.Maakohus leidis ebaõigesti, et kõik hagiavalduses nimetatud tööd kuuluvad pooltevahelise kokkuleppe alla. Maakohus on ekslikult leidnud, et kõik hagiavalduses nimetatud tööd on seotud rehetuba/elamu või aidaga.
40.Hageja poolt maamõõtmisele tehtud kulutused ei ole seotud mitte kaasomandi säilitamiseks tehtud kulutustega, vaid kostja poolt hagejale tekitatud kahjuga (427,20 eurot). Kostja nõustus esialgu maade lahku mõõtmisega ja tulenevalt kostja nõustumusest tellis hageja maade lahku mõõtmise ja tegi selleks vastavaid kulutusi. Hiljem aga kostja taganes varasemast kokkuleppest, mille tõttu soovib hageja kostjalt hageja poolt alusetult tehtud kulutuste hüvitamist 1/3 osa ulatuses.
Vastustaja seisukoht
41.Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja palus jätta rahuldamata hageja taotluse tõendi vastuvõtmiseks ja enda vande all ära kuulamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht
42.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja. tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsMS § 656 lg-te 1 ja 2 alusel tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja
selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus on menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada.
43.Hageja esitas ringkonnakohtule taotluse 24.01.2017 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Taotluses palus hageja täiendada protokolli hageja esindaja ütluste osas. Kostja palub jätta protokolli parandamise taotluse rahuldamata. Kostja leiab, et hageja väidete põhisisu on protokolli märgitud nõuetekohaselt.
44.Ringkonnakohus jätab taotluse protokolli parandamiseks rahuldamata. TsMS § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. TsMS § 53 lg-te 2 ja 3 mõtte kohaselt saab esitada taotluse protokolli parandamiseks, kui tegemist on sisuliste parandustega ja sellest olenevad õiguslikud tagajärjed edasikaebamise seisukohalt või tõendamise aspektist. Ringkonnakohus leiab, et protokoll sisaldab kohasel määral istungil toimunut ja vastab seaduse nõuetele. Seadus ei näe ette võimalust täiendada protokolli menetlusosalise soovitu kohaselt. Protokolli parandamise taotlus lisatakse protokolli juurde.
45.Käesolevas asjas on maakohus rikkunud TsMS §-s 351 sätestatud selgitamiskohustust ja jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded. Maakohus on rikkunud ka otsuse põhjendamise kohustust. TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.
46.Ringkonnakohtu hinnangul viis maakohus asjas läbi puuduliku eelmenetluse, mis tõi kaasa ebaõige lahendi tegemise. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392. Kohus peab eelmenetluses välja selgitama hageja nõuded ning poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta, samuti tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks.
47.Hageja esitas maakohtusse kaks erineval alusel nõuet. Ehkki hageja on oma nõuete materiaalõigusliku alusena tuginenud üksnes AÕS § 72 lg-le 4, peab kohus kvalifitseerima ise iga nõude õigesti. Maakohus leidis, et hageja nõue hüvitise 427,20 euro väljamõistmiseks (maamõõtmise toimingud) ei ole põhjendatud, kuna maamõõtmise toimingud ei ole toimingud, mis on vajalikud kaasomandisse kuuluva asja säilitamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu põhjendus asjakohane, sest hageja teine nõue ei ole kvalifitseeritav AÕS § 72 lg 4 alusel, nagu maakohus seda ekslikult tegi. Hageja on nõude alusena toonud esile asjaolud, et kostja nõustus esialgu maade lahku mõõtmisega ja tulenevalt kostja nõustumusest tellis hageja maade lahku mõõtmise ja tegi selleks vastavaid kulutusi. Hiljem aga kostja taganes varasemast kokkuleppest, mille tõttu soovib hageja kostjalt hageja poolt alusetult tehtud kulutuste hüvitamist. Hageja tellis maamõõdu toimingud uskudes, et kaasomanikud sõlmivad lepingu kinnisasja jagamiseks reaalosadeks ja maa lahku mõõtmine oli selleks vajalik toiming. Kuna kostja põhjendamatult keeldus kinnisasja jagamise kokkuleppe sõlmimisest, osutusid kulutuseks asjatuks.
48.Sellise nõude õiguslikuks aluseks võib olla VÕS § 14, mis sätestab lepingueelseid läbirääkimisi pidavate isikute kohustused kuni kehtiva lepingu sõlmimiseni. Viidatud sätte sisuks on läbirääkimistel tekkiv vastastikune kohustus arvestada kummagi võlasuhte poole õiguste ja huvidega (VÕS § 2 lg 2). VÕS § 14 lg 3 esimene lause sätestab, et kui lepingueelseid läbirääkimisi pidanud isikud ei saavuta kokkulepet, siis ainuüksi läbirääkimistest ei tulene neile õiguslikke tagajärgi. Õiguslikud tagajärjed võivad saabuda aga siis, kui isik VÕS § 14 lg 3 teise lause järgi lepingueelsed läbirääkimised pahauskselt katkestab. Pahauskne on läbirääkimiste katkestamine
juhul, kui see toimub ilma mõjuva (kaaluka) põhjuseta pärast seda, kui teises pooles on tekitatud usaldus, et jõutakse lepingu sõlmimiseni. Läbirääkimiste katkestamise põhjuse kaalukust tuleb hinnata mitte läbirääkimised katkestanud poole, vaid teise poole seisukohalt, st tuleb hinnata, kas läbirääkimiste katkestamise põhjused olid mõjuvad teise poole jaoks ja kas tema usaldust lepingu sõlmimise vastu on rikutud. Usaldus lepingu sõlmimise vastu tekib eelkõige siis, kui läbirääkivad pooled on kokku leppinud lepingu olulistes tingimustes, kuid ei ole veel lepingut nõuetekohaselt vormistanud, on teinud läbirääkimistele tuginedes kulutusi või teinud tulevase lepingu tõttu mingeid sooritusi. VÕS § 14 lg 3 teise lause alusel usaldusvastutuse tekkimise eelduseks on seega läbirääkimiste käigus teises pooles tekitatud usalduse rikkumine. Usaldusvastutus võib tekkida näiteks juhul, kui keeldutakse lepingu sõlmimisest pärast pikki läbirääkimisi, mille käigus teine pool on teinud olulisi kulutusi, uskudes mõistlikult, et leping sõlmitakse, või kui pool keeldub läbirääkimistest ilma mõjuva põhjuseta, olles enne käitunud selliselt, et teisel poolel oli alust uskuda, et leping sõlmitakse temaga sellistel tingimustel, nagu läbirääkimistel oli lubatud (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-14 p 12).
49.Lepingueelsete läbirääkimiste käigus tekkivate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisel tuleb muu hulgas arvestada ka rikutud kohustuse kaitse-eesmärki (VÕS § 127 lg 2), põhjuslikku seost kohustuse rikkumise ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4) ning kannatanu enda võimalikku osa kahju tekkimises (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-12 p 14).
50.Maakohus on jätnud kontrollimata lepingueelsetest läbirääkimistest tekkinud kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude alused (usaldusvastutuse eeldused), ilma milleta ei saa otsustada hageja VÕS § 14 lg 3 ja § 115 lg 1 alusel esitatud nõude põhjendatuse üle.
51.Eeltoodu alusel saadab ringkonnakohus asja maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Hageja saab oma nõuet vajaduse korral täpsustada ning esitada võimalikud nõuded muu hulgas alternatiivselt TsMS § 370 lg 2 järgi. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel poolte väidete ja esitatud tõendite alusel kontrollida VÕS § 14 lg-s 3 sätestatud kahju hüvitamise eelduste täidetust. Seejärel tuleb maakohtul VÕS § 127 lg 2 järgi hinnata, kas hageja kahjuhüvitisena nõutud kulutused tuleb hagejale hüvitada VÕS § 115 alusel.
52.Kuna hagiavalduses esitatud asjaolud pole selged, pole välistatud hageja nõue ka käsundita asjaajamisest tuleneva nõudena (VÕS § 1018 ja § 1023 lg 1) või mittenõuetekohasest käsundita asjaajamisest tuleneva nõudena, millisel juhul kohaldatakse lisaks käsundita asjaajamise sätetele alusetu rikastumise sätteid (VÕS § 1024 lg 4 ja § 1042).
53.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu poolt tõendite hindamisega osas, mille alusel maakohus tuvastas, et kaasomanike vahel oli sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt hageja ainukasutusse jäävad rehetuba/elamu ja ait ning sellega seoses jäävad hageja kanda ka kõnealuste hoonetega seotud kulutused. Ringkonnakohus märgib, et kaasomanike kokkulepe kasutuskorra osas ei tähenda iseenesest ka remondikulude jaotamist vastavalt kasutuskorrale. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hea usu põhimõtte vastane on see, kui kaasomanik peab kandma hüvitamisele kuuluvad kulutused vastavalt oma omandiosa suurusele. Selline õiguslik tagajärg tuleneb otseselt seadusest (AÕS § 75 lg 1). Samas ei tulene seadusest, et kaasomanikud peaksid kasutama kaasomandit ühepalju. Juhul, kui kaasomanikud on kaasomandis oleva asja kasutust reguleerinud kokkuleppega selliselt, et üks kaasomanik võib kasutada teisest suuremat kaasomandiosa, ei tähenda see veel, et muutuks kulutuste kandmise suhe. Kasutuskorra kokkulepe ei muuda omandiosade
suurust. Juhul, kui kinnisasja oluliseks osaks olevale hoonele pannakse uus katus, rikastuvad mõlemad kaasomanikud uue katuse tõttu omandiosade suurusest lähtuvas ulatuses. Kaasomanik saab nõuda igal ajal kaasomandi lõpetamist (AÕS § 76). Käesoleval juhul ongi pooltel kohtus paralleelselt pooleli teine menetlus kaasomandi lõpetamiseks, kus mõlemad pooled soovivad kinnisasja jätmist endale ja teisele poolele hüvitise maksmist. Kaasomandi lõpetamisel jagatakse saadav tulu omandiosade suurustest lähtuvalt (AÕS § 77). Kaasomanikul on kasutuskorra kokkuleppest hoolimata õigus nõuda kaasomandi lõpetamist ja lõpetamisel jagatakse tulem omandiosade, mitte kasutuses olnud osade suurusest lähtuvalt.
54.Ringkonnakohus nõustub maakohtu väitega, et kaasomanikel on võimalik omavahelise kokkuleppega muuta ka kulutuste kandmise korda, kuid selleks peab olema kõigi kaasomanike tahe, mis on selgelt ja ühemõtteliselt väljendatud. Käesoleval juhul ei ole ringkonnakohtu arvates sellist kokkulepet kohtu ette toodud. Maakohus tuvastas kokkuleppe sõlmimise kohtuistungil üle kuulanud tunnistaja MM, kes on kostja abikaasa, ütluste alusel, kes kinnitas, et hageja soovil sõlmiti pärast 2012. aastat kaasomanike vahel kokkulepe, mille kohaselt hageja sai õiguse ainuisikuliselt kasutada rehetuba/elamut ning aita. Teised kaasomanikud said õiguse kasutada autokuuri, lauta ja vahepealset katusealust. Hageja pidi kokkuleppe kohaselt kandma kõik kulud, mis puudutavad tema kasutusse jäävaid hooneid, sealhulgas remondikulud. Teised kaasomanikud pidid kandma kõik kulud, mis puudutavad lauda ja autokuuri kasutamist. Maakohus tugines ka tunnistajana üle kuulanud EL-G, kes on vaidlusaluse kinnistu kaasomanik, ütlustele, kes kinnitas, et 2012. või 2013. aastal arutasid kaasomanikud kinnistu kasutamise küsimust. Selle tulemusel lepiti kokku, et hageja hakkab kasutama elamut ning kostja ja tunnistaja kasutusse jäävad autokuur ja laut. Kaasomanikud leppisid kokku, et igaüks tasub kulud seoses nende hoonetega, mis tema kasutuses on. Kokkulepe hõlmas seda, et hageja tasub reheelamuga seotud kulud. Saun ja kaev jäid kõigi ühiskasutusse.
55.Hageja eitab kasutuskorra kokkuleppe sõlmimist. Hageja väidetel varisesid rehetare ja rehealune kokku juba 2012/2013. aasta talvel, mistõttu on alusetu rääkida hoone kasutamise lepingust 2013. aasta kevadel, kui hooned olid juba kokku kukkunud. Samuti pole hageja hooneid ainuisikuliselt kasutanud. Kuna ka küttekolded ja korsten vajavad remonti, mille osas pooled pole kokkulepet saavutanud, siis pole kütmata niiskes majas võimalik ööbida, samuti on kaevud kaanteta ja rämpsu täis, nii et ka vett pole võimalik kasutada. Kaasomanikud arutasid kinnistu jagamist reaalosadeks 2014. aasta augustis telefoni teel ja meilitsi peale metsaraie raha laekumist. Hageja valdusse oleks jäänud ca 1 ha, millel asuvad elamu, saun ja ait. Kostjale oleks jäänud laut ja küünid, mida ta kavatses oma pere tarbeks ümber ehitada. Sissesõidutee pidi jääma ühisomandisse, kaevude ja sauna osas oli võimalik seada servituudid. Selleks tuli maa lahku mõõta, millega olid tollal kõik osapooled ka päri. Paraku taganeti sellest kokkuleppest 2015. aasta kevadel.
56.Seega nähtub asja materjalist, et hageja soov on kogu aeg olnud kaasomand lõpetada, jagades kinnisasi reaalosadeks ning siis saab igaüks talle jäänud reaalosa korda teha.
57.Maakohus ei ole välja selgitanud, millal väidetav kaasomanike kokkulepe tegelikult sõlmiti. Kostja on vastuses hagiavaldusele väitnud, et kasutuskorra kokkulepe sõlmiti 2013. aastal. Tunnistaja MM aga väidab, et kokkulepe sõlmiti 2012. aasta kevadel (tl 154 pöördel, 155, I kd). Vande all antud ütlustes väitis EL-G kõigepealt, et 2012 või 2013. aastal arutasid kaasomanikud kinnistu kasutamise küsimust (tl 155 pöördel, 156, I kd). Hiljem väitis tunnistaja vande alla antud ütlustes, et kasutuskord lepiti kokku 2012. aasta suvel. Seejärel aga väitis tunnistaja, et see võis olla hoopiski 2011. aastal, täpset aastaarvu ta ei mäleta. 20.10.2015 kirjalikus vastuses Pärnu Maakohtule
tsiviilasjas nr 2-15-10360, mille ringkonnakohus võttis asja materjali juurde, väidab tunnistaja EL-G, et läbirääkimised toimusid ja kokkulepe sõlmiti hageja ja tema õdede vahel 2014. aastal. Seega esineb oluline vastuolu kostja enda ja tema tunnistaja ütluste vahel, mida maakohus ei ole kõrvaldanud. Ringkonnakohus ei nõustu kostja arusaamaga, et erinevused kostja ja tunnistajate ütlustes ei oma tähtsust. Maakohus ei ole analüüsinud ka MM ja EL-G ütluste usaldusväärsust, ehkki hageja selle küsimuse tõstatas. Üks tunnistaja on kostja abikaasa ja teine kostjaga ühel poolel olev kaasomanik. Mõlemad tunnistajad on hageja vastu meelestatud ja ka materiaalselt huvitatud sellest, et hagejal ei oleks õigust nõuda neilt kulutuste hüvitamist. Sisuliselt on tegemist olukorraga, kus kaks kaasomanikku lepivad omavahel kokku, et kolmas kaasomanik remondib kõigepealt oma vahenditest kinnisasjal asuvad hooned ja siis jagatakse kinnisasi võrdselt kolmeks. Ühestki esitatud tõendist ei nähtu, et kostja oleks soovinud sellise kokkuleppe sõlmimist. Hageja ja tema õdede vahel ei olnud peale pärandi vastuvõtmist alates üksmeelt. Hageja soovis kinnisasjal olevaid hooneid säilitada ja korrastada, õed sellest huvitatud ei olnud. Ei ole ka tõenäoline, et üks lepinguosaline võtab enda kanda kõik elamu ja selle kõrvalhoonete säilimiseks tehtavad kulutused, kui ei ole selge, milliseks kujuneb asja omandisuhe edaspidi.
58.Maakohus leidis, et tunnistajate ütlusi kinnitab ka asjaolu, et 04.02.2016 sõlmisid hageja ja EL-G tsiviilasjas nr 2-15-10360 kompromissi, mille raames EL-G nõustus hagejale hüvitama kinnistule tehtud kulutused ning vastukaaluks hageja kohustus võimaldama EL-G-le juurdepääsu kinnistul asuvasse elumajja. Maakohtu arvates tõendab kõnealune kokkulepe, et varasemalt EL-G-l elumajale juurdepääsu ei olnud ning elumaja oli hageja kasutuses.
59.Ringkonnakohtu arvates on maakohus seda kompromissi tõlgendanud ühepoolselt ja teinud meelevaldseid järeldusi. Hageja sõnul kompromissi sõlmimisel väitis ta, et ELG-l on igal ajal võimalik pääseda antud elamusse, kuna elamu võti asus ja asub varem kokkulepitud kohas. Sellega EL-G ei nõustunud ja nõudis, et hageja valmistaks talle personaalselt uue võtme ja saadaks selle talle. Samuti ei soovinud EL-G hagejaga kohtuda antud kinnistul, mille tõttu võeti kompromissi veel täiendav punkt, mille kohaselt EL-G informeerib eelnevalt hagejat oma soovist kasutada antud elamut ja sel ajal hageja ei tule kinnisasjale.
60.Maakohus märkis täiendavalt üldsõnaliselt, et hageja nõue tuleks rahuldamata jätta ka lähtuvalt asjaolust, et hageja ei ole tõendanud kulutuste kandmist ning asjaolu, et tegemist on eseme säilitamiseks hädavajalike kulutustega (AÕS § 72 lg 4). Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et maakohtu poolt tuvastatud kokkulepe välistab hageja hüvitise nõude, ei tuvastanud maakohus nõude rahuldamiseks vajalikke asjaolusid ega hinnanud üldse hageja poolt esitatud tõendeid.
61.Hageja kulutuste nõude osas on maakohus selgitanud, et hagejal tuleb tõendada, et kõik kulutused, mille hüvitamist hageja nõuab, on tehtud kaasomandisse tehtud asja säilitamiseks. Hageja on ka hulganisti tõendeid esitanud, mis on jäänud kõik maakohtu poolt hindamata. Maakohus ei ole välja selgitanud kostja vastuväiteid hageja väidetele kulutuste vajalikkuse kohta. Samuti ei ole maakohus kostjale selgitanud, et kui ta ei nõustu kulutuste suurusega, peab ta esitama hageja tõendeid ümberlükkavad tõendid ning seejuures ei piisa paljasõnalisest väitest, et hageja ei ole kulutuste vajalikkust ja suurust tõendanud.
62.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul selgitada välja asjas tähtsust omavad asjaolud ja anda hinnang sellele, kas üks või teine tehtud töö on vajalik kulutus TsÜS § 63 p 1 mõttes. Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-105-16 antud tõlgenduse kohaselt saab TsÜS § 63 p 1 mõttes vajalikeks pidada ka muid kulutusi, mitte üksnes sellised kulutused, mille tegemist ei saa edasi lükata vähemalt selle ajani,
mil oleks saanud teise kaasomanikuga kokkuleppe sõlmida või enamuse otsuse vastu võtta. AÕS § 72 lg 4 annab kaasomanikule õiguse teha vajalikke kulutusi teiste kaasomanike eelneva nõusolekuta ning kulutusi teinud kaasomanik saab nõuda teistelt kaasomanikelt sama AÕS § 72 lg 4 alusel kulutuste hüvitamist sõltumata sellest, kas teised kaasomanikud kiidavad kulutuste tegemise heaks või mitte (vt Riigikohtu 2. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-16, p 15).
63.Ringkonnakohus märgib veel, et kui hageja tegi kaasomandis olevale kinnisasjale kulutusi, mis ei olnud vajalikud ja kui tal ei olnud selleks seadusest ega tehingust tulenevat kohustust, ei ole välistatud, et kostjal võiks olla kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 1018 jj alusel. Seega peab maakohus asja uuel läbivaatamisel vajadusel hindama ka seda, kas hagejal võib olla kostja vastu kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 1018 lg 1, § 1023 lg 1 või § 1024 lg 4 ja § 1042 lg 1 alusel.
64.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada.
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.