Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kristjan Siigur
Määruse tegemise aeg ja koht
15. mai 2026, Tallinn
Haldusasja number
3-25-1349
Haldusasi
X kaebus kohtute tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 16. mai 2025. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Justiits- ja Digiministeerium
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 16. mai 2025. a määruse haldusasjas nr 3-25-1349 resolutsiooni punkti 2 peale.
Rahuldada X määruskaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 16. mai 2025. a määruse haldusasjas nr 3-25-1349 resolutsiooni punkt 2 ja saata X hüvitamiskaebus Tallinna Halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks.
Jõustunud määruse avaldamisel asendada X, C ja Y nimed ning kaebaja varasema elukoha aadress tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas Tallinna Halduskohtule 06.05.2025 kaebuse, milles palus mõista temale tsiviilasjas nr 2-23-5884 tehtud kohtulahenditega tekitatud kahju hüvitamiseks välja 3000 eurot. Tartu Maakohtu 08.08.2023 otsusega tsiviilasjas nr 2-23-5884 rahuldati kaebaja venna C hagi kaebaja vastu valduse vabastamiseks ja tõsteti kaebaja välja tema elukohast XXX kinnistul (kinnistu kuulus kaebaja vennale, kes seal samuti elas). Sellest tulenevalt pidi kaebaja minema elama Võhmasse, kus ta ei saanud enam hoolitseda oma vaimselt haige venna eest. Pärast kaebaja eemale kolimist venna tervis halvenes ning vend suri mõned kuud
3-25-1349 hiljem. See põhjustas kaebajale suurt hingelist üleelamist ja kaebaja nõuab sellega seoses mittevaralise kahju hüvitamist. Kohtud leidsid tsiviilasjas nr 2-23-5884 ekslikult, et kaebaja ja tema venna vahel sõlmitud XXX kinnistu tasuta kasutamise leping oli kaebaja venna piiratud teovõime tõttu tühine. Kaebaja esitas tsiviilasjas nr 2-23-5884 tehtud kohtulahendite peale kuriteoteate, kuid Kaitsepolitseiamet ja prokuratuur keeldusid kriminaalasja algatamisest. Kohtud on tsiviilasjas nr 2-23-5884 kaebajale lisaks tekitanud varalist kahju. Tartu Maakohtu 22.03.2024 määruses nr 2-23-5884 ei olnud märgitud pangakonto numbrit, kuhu tuli tasuda kaebajalt välja mõistetud menetluskulud 1404 eurot. Seetõttu maksis kaebaja välja mõistetud rahasumma viivise vältimiseks esimesel võimalusel sularahas otse C kätte. Seda tõendab tunnistajate ja C poolt allkirjastatud dokument. C eestkostja Y leidis aga hiljem, et menetluskulud tuli tasuda talle, ja pöördus maakohtu määruse täitmiseks kohtutäituri poole. Kohtutäitur keeldus täiteasja nr 171/2024/502 lõpetamisest, sest eestkostja ei kinnitanud 1404 euro kättesaamist. Kaebaja vaidlustas kohtutäituri tegevuse tsiviilasjas nr 2-24-10881, kuid tema kaebus jäeti rahuldamata. Selle tagajärjel arestis kohtutäitur kaebaja pangakonto, korteri ja pensioni ning peab kaebaja niigi väiksest pensionist igakuiselt kinni ligi 50 eurot. Kokkuvõttes tähendab see, et kaebajal tuleb tasuda menetluskulud 1404 eurot topelt ning kanda lisaks täitemenetluse kulud. Kuigi kaebajale tekkinud varaline ja mittevaraline kahju ületavad 3000 eurot, ei taotle kaebaja kahju hüvitamist suuremas summas, sest ei oleks võimeline tasuma kaebuselt riigilõivu rohkem kui 90 eurot.
2.Tallinna Halduskohus tagastas 16.05.2025 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel läbivaatamatult (resolutsiooni p 2). Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg-te 1 ja 3 1 järgi eeldab kohtu tekitatud kahju hüvitamine seda, et kohtunik oleks kohtumenetluse käigus pannud toime kuriteo või et rahuldatud oleks isiku individuaalkaebus Euroopa Inimõiguste Kohtus (EIK). Kaebaja kinnitas, et uurimisasutus ja prokuratuur keeldusid kriminaalmenetluse algatamisest, ning kohtute infosüsteemist ei nähtu, et kaebaja oleks keeldumist vaidlustanud. Seega puudub kohtunike suhtes süüdimõistev kohtuotsus. Halduskohus ei ole pädev tuvastama kohtuniku poolt kuriteo toimepanemist ning kohtunikku ei saa käsitada kuriteos süüdiolevana enne, kui tema suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus (nt Tallinna Ringkonnakohtu 14.02.2024 määrus nr 3-23-2221, p 11). Samuti ei ole äratuntav, et tsiviilasjas nr 2-23-5844 oleks riivatud kaebaja õigust õiglasele kohtumenetlusele. Kohtuasi läbis kõik kolm kohtuastet (Riigikohus jättis 18.03.2024 määrusega kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata) ning kaebaja on praeguseks minetanud ka võimaluse pöörduda EIK-sse. Mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse puhul võib õiguste riivet pidada HKMS § 121 lg 2 p 21 tähenduses väheintensiivseks eelkõige juhul, kui mittevaralise kahju rahas hüvitamine oleks asjaoludest ja kohtupraktikast tulenevalt ilmselgelt välistatud või äärmiselt ebatõenäoline (nt Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2023 määrus nr 3-22-2021, p 23). Seejuures tuleb arvestada, et RVastS § 9 lg 1 alusel mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja võimalik vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (nt Riigikohtu 27.06.2017 otsus nr 3-3-1-9-17, p 13). Kaebuses toodud asjaoludel võib RVastS § 9 lg-s 1 toodud õigushüvedest olla riivatud kaebaja kodu ja eraelu puutumatust. Õiguste riive aluseks on aga asjaolu, et kaebaja ei nõustu tema suhtes tehtud kohtulahenditega (sh kohtute antud õiguslike tõlgendustega). Sellise riive eest rahalise hüvitise väljamõistmine ei ole tõenäoline. Kaebaja seisukohti on tsiviilasjas hinnanud kolm kohtuastet ning Riigikohus jättis 05.02.2024 määrusega kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata, leides, et asjaoludest tulenevalt on kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Pereliikme surmaga seonduvalt tuleb arvestada, et kaebaja vennale oli määratud eestkostja, mistõttu ei saa venna eest hoolitsemisega seotud küsimusi siduda kohtu tegevusega. 2(5)
3-25-1349 Kaebaja väidab lisaks varalise kahju tekkimist, sest tasus temalt tsiviilasjas nr 2-23-5884 välja mõistetud menetluskulud oma vennale, kuid seejärel asus eestkostja neid kohtutäituri kaudu uuesti sisse nõudma. Kaebajal ei ole tekkinud kohustust tasuda menetluskulusid kaks korda, vaid kaebaja ja tema venna eestkostja vahel on vaidlus, kas nõue on tasutud. Kohtud selgitasid tsiviilasjas nr 2-24-10881 kaebajale, et kui ta on nõude enda arvates täitnud, siis on tal võimalik esitada sissenõudja vastu hagi täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks, kuid see ei anna alust vaidlustada kohtutäituri otsust või tegevust, sest kohtutäitur ei saa lahendada sisulist vaidlust, kas nõue on täidetud või mitte. Kaebajale tekkinud riive seisneb järelikult selles, et ta ei saa kohustusest vabaneda temale sobivas menetluses, vaid tal tuleks esitada hagi täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks. Asjaoludest tulenevalt võib olla võimalik ka piiratud teovõimega isikuga tehtud tehingu alusel saadu tagastamine vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Seega on kaebaja käsutuses muud õiguskaitsevahendid ja menetluskulude tasumisel tekkinud riivet tuleb pidada väheintensiivseks. Ilmselgelt ebatõenäoline oleks kaebuse rahuldamine ka Tartu Maakohtu 22.03.2024 määruse nr 2-23-5884 resolutsiooni täidetavuse osas. Tartu Maakohtu 01.02.2023 määrusega tsiviilasjas nr 2-22-15559 määrati kaebaja vennale eestkoste kõigi igapäevaseid elulisi vajadusi ületavate tehingute tegemisel, mille suuruseks määras kohus 50 eurot kalendrikuus. Kuna kaebaja esitas määruse peale 21.06.2023 määruskaebuse (jäeti Tartu Ringkonnakohtu 10.08.2023 määrusega läbi vaatamata), siis pidi ta ilmselgelt olema ka määrusest teadlik. Samuti on kohtud tsiviilasjas nr 2-23-5884 nii Tartu Maakohus 08.08.2023 otsuses kui ka Tartu Ringkonnakohus 20.11.2023 otsuses selgitanud, et kaebaja vend ei suuda psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada ega neid juhtida ning seetõttu on tema tehtud tehingud tühised. Seega pidi kaebajal tekkima vähemalt kahtlus, kas väljamõistetud menetluskulud saab lugeda tasutuks raha eestkostetava kätte andes. Kaebuse rahuldamine oleks lisaks ebatõenäoline esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu. RVastS § 15 lg-st 1 tulenev kahju hüvitamise piirang on pikaaegses kohtupraktikas hinnatud põhiseaduspäraseks (nt Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2023 otsus nr 3-22-495, p 10). Kohtute võimalikud eksimused õigusnormide kohaldamisel, faktide tuvastamisel või tõendite hindamisel ei kujuta endast kuriteo toimepanemist.
3.X palub 05.06.2025 määruskaebuses (täiendatud 10.08.2025) tühistada halduskohtu 16.05.2025 määrus ja saata asi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Halduskohus on jätnud hindamata kaebaja väite, et Tartu Maakohus eksis 22.03.2024 määruses menetlusnormi (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 442 lg 5) vastu, sest määruse resolutsioon ei olnud selgelt arusaadav ja täidetav ka muu määruse tekstita. Maakohtu 22.03.2024 määruses puudus korraldus maksta raha kellegi pangakontole või otse eestkostjale. Halduskohus on seega asunud maakohtu õigusrikkumist varjama ja püüab lükata süüd kaebajale. Selgelt ebaseaduslik on ka halduskohtu väide, et kohtute eksimused seaduste kohaldamisel, faktide tuvastamisel või tõendite hindamisel ei kujutagi endast kuritegu. Karistusseadustiku §-de 311 ja 316 kohaselt on kuritegu igasugune tõenditega manipuleerimine ja teadvalt ebaseadusliku lahendi tegemine. Ka halduskohtu viidatud kohtulahendid on asjakohatud, sest varasemaid lahendeid ei saa kasutada tõenditena hilisemates asjades. RVastS § 15 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eelduseks kuriteo toimepanemine, mitte kohtunikku süüdi mõistva kohtuotsuse jõustumine. Halduskohtu määrus on järjekordne näide õigussüsteemi ringkaitsest. RVastS § 15 lg 1 on põhiseadusvastane ning see tuleb jätta kohaldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3(5)
3-25-1349
4.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab piisaval määral HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
5.Kaebaja on pöördunud halduskohtusse kaebusega, milles taotles tsiviilasjas nr 2-235884 tehtud kohtulahenditega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist kokku 3000 eurot. Kuigi kaebaja ei ole kaebuses kahjunõuete ulatust selgelt eristanud, on põhjendatud eeldada, et 3000 euro suuruse hüvitisenõue sisaldab 1404 euro ulatuses varalist kahju ja ülejäänud osas on nõutud mittevaralise kahju eest. Halduskohus tagastas kaebuse nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõuete osas HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Selle sätte kohaldamiseks peavad esinema kaks kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ja kaebuse rahuldamise vähene tõenäosus (nt Riigikohtu 08.10.2025 määrus nr 3-24-2091, p 17; 26.05.2022 määrus nr 3-21-1411, p 12).
6.Ringkonnakohus märgib esmalt, et nõustub halduskohtu põhjendustega sellest, et kaebuse rahuldamine on nii varalise kahju kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõuet puudutavas osas vähetõenäoline. Eeskätt välistab kahju hüvitamise RVastS § 15 lg 1, mille järgi võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Vaidlust ei ole, et ühtegi tsiviilasja nr 2-23-5884 menetlenud kohtunikku ei ole nimetatud tsiviilasja käigus toime pandud kuriteos süüdi mõistetud. Kaebaja kinnitusel keeldusid uurimisasutus ja prokuratuur tema taotluse alusel kriminaalasja algatamisest. Kaebaja ei ole keeldumist ka vaidlustanud. Ehkki RVastS § 15 lg 1 nimetab üksnes kohtuniku poolt kuriteo toimepanemist, tuleb sätte sisustamisel arvestada, et põhiseaduse § 22 lg 1 järgi ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, ning halduskohtul puudub pädevus ise tuvastada, kas kohtunik on kuriteo toime pannud (nt Riigikohtu 28.03.2016 otsus nr 3-3-1-70-15, p 20). Kuigi kaebaja on lisaks taotlenud RVastS § 15 lg 1 põhiseadusvastaseks tunnistamist ja kohaldamata jätmist, jääb ringkonnakohus kohtupraktikas korduvalt väljendatud seisukoha juurde, et RVastS § 15 lg 1 ei ole põhiseadusvastane (nt Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2023 otsus nr 3-22-495, p 10).
7.Kaebaja õiguste riive intensiivsuse hindamisega seonduvalt tuleb varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid vaadelda teineteisest eraldi. Mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse puhul võib õiguste riivet pidada HKMS § 121 lg 2 p 2 1 tähenduses väheintensiivseks eelkõige juhul, kui mittevaralise kahju rahas hüvitamine oleks asjaoludest ja kohtupraktikast tulenevalt ilmselgelt välistatud või äärmiselt ebatõenäoline, arvestades konkreetse õigushüve kaalukust ja sellesse sekkumise raskust (nt Tallinna Ringkonnakohtu 01.10.2024 määrus nr 3-24-2003, p 7; 17.06.2024 määrus nr 3-23-2878, p 8; 23.04.2024 määrus nr 3-24-773, p 11; 20.04.2023 määrus nr 3-22-2021, p 23). Halduskohus märkis õigesti, et kaebuse väidetest (s.o varasemast elukohast väljatõstmine ja hoolitsust vajavast vennast lahutamine) võib järeldada, et kaebaja hinnangul on tsiviilasjas nr 2-23-5884 tehtud kohtuotsustega riivatud tema kodu või eraelu puutumatust, mis on üks RVastS § 9 lg-s 1 loetletud õigushüvedest. Venna eest hoolitsemisega seonduvalt ei saa kaebaja õiguste riivet pidada kuigi intensiivseks, võttes mh arvesse, et Tartu Maakohus oli 01.02.2023 määrusega tsiviilasjas nr 2-22-15559 määranud C-ile eestkostjaks tema tütre Y, kellel lasus ka kohustus tagada eestkostetava heaolu (perekonnaseaduse § 206 lg 1). Seevastu elukohast väljatõstmist ei saa olemuselt pidada väheintensiivseks riiveks, olenemata sellest, kas isikul oli seaduslik alus eluruumi kasutamiseks või mitte.
4(5)
3-25-1349
8.Varalise kahju hüvitamise nõude puhul võib kaebaja õiguste riivet pidada HKMS § 133 lg 1 teisest lausest tulenevalt eelkõige juhul, kui kaebusega kaitstava hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. Kui tegemist on kaaluka õigushüvega, millesse on sekkutud intensiivselt, siis ei saa riivet pidada väheintensiivseks ka siis, kui selle väärtus ei ületa lihtmenetluse piirmäära (nt Riigikohtu 26.05.2022 määrus nr 3-21-1411, p 12). Kaebaja on varalise kahju tekkimist seostanud Tartu Maakohtu 22.03.2024 määrusega tsiviilasjas nr 2-23-5884, leides, et kuna määruse resolutsioon oli ebaselge (puudus täpne korraldus, kuidas menetluskulud tasuda), siis on tekkinud olukord, kus tal tuleb väljamõistetud menetluskulusid kanda kaks korda: kaebaja tasus esmalt 1404 eurot sularahas otse oma vennale ja hiljem on sama summat eestkostja avalduse alusel nõutud temalt sisse täitemenetluse raames. Tartu Maakohtu 17.07.2024 määrusest ja Tartu Ringkonnakohtu 09.09.2024 määrusest tsiviilasjas nr 2-24-10881 nähtub, et kaebaja suhtes toimub täitemenetlus täiteasjas nr 171/2024/502, mille raames nõutakse temalt kohtutäituri kaudu sisse tsiviilasjas nr 2-23-5884 välja mõistetud menetluskulusid 1404 eurot. Nimetatud summa ületab lihtmenetluse piirmäära ning arvestades lisaks kaebaja väiteid enda majandusliku kitsikuse kohta, milles pole alust kahelda, ei saa kaebaja õiguste riivet ka varalise kahju hüvitamise nõuet puudutavas osas pidada väheintensiivseks. Hinnangut riive intensiivsusele ei mõjuta see, kas kaebajal võiks olla võimalik väidetavat kahju teiste õiguskaitsevahendite kasutamisega vähendada või kõrvaldada (nt esitades tsiviilasju menetlevale kohtule hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks). See, kas kaebaja on jätnud kasutamata temale kättesaadavad võimalused kahju tekkimist ära hoida või seda vähendada, võiks omada tähtsust kaebuse eduväljavaadete hindamisel, kuid mitte riive intensiivsuse hindamisel.
9.Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, ehkki X esitatud hüvitamiskaebus on RVastS § 15 lg-s 1 toodud piirangut arvestades ilmselgelt perspektiivitu, ei olnud varalise ega mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul täidetud teine kohustuslik tingimus, et kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne, mistõttu ei saanud halduskohus kaebust HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel tagastada.
10.Eelnevast lähtudes rahuldab X määruskaebuse, tühistab Tallinna Halduskohtu 16.05.2025 määruse resolutsiooni p-i 2 ning saadab X kahju hüvitamise kaebuse samale halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks.
11.HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada määruses nimetatud füüsiliste isikute (X, C, Y) nimed ja kaebaja varasema elukoha aadress (XXX kinnistu) tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.