Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-24-967

3-24-967 terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust arvesse võttes osaliselt takistatud (dtl 24); 3) kaebaja leiab, et vastustaja jättis arvestamata psühhiaatri 8. septembri 2023. a epikriisi seoses käte värinaga, seda eelkõige käelise tegevuse valdkonna hindamisel. Kaebaja märkis oma taotluses, et käte värisemise tõttu juhtub tihti, et vedelik voolab kruusist maha, väikeste asjade kinnihoidmine on käte värisemise tõttu raskendatud (dtl 17). 8. detsembri 2023. a eksperdiarvamuses on ekspertarst leidnud, et kaebaja kirjeldatud piirangud ei leidnud TIS andmetel kinnitust, püsivaid käelisi piiranguid kaebajal tuvastatud ei ole, käte värin töövõimet ei mõjuta (dtl 39). Vastustaja selgitas vaideotsuses, et kirjeldatud käelise tegevuse piirangutega seoses ei ole kaebajal ühtegi olulist närvisüsteemi ega liiges-tugistruktuuri kahjustust ülajäsemete osas tuvastatud. On tuvastatud essentsiaalne treemor ärevates situatsioonides. Käte lihasfunktsioon, liigesfunktsioon ja närvifunktsioon on muus osas täielikult patoloogiata. Ärevas situatsioonis käte värina esinemine ei ole töövõimet kuidagi mõjutav (dtl 34, dtl 128). Seejuures on tuginetud neuroloog KK 13. veebruari 2024. a epikriisile (dtl 342), mis ei ole vastuolus vastustaja tehtud järeldusega kaebaja käelise tegevuse hindamisel. Epikriis kinnitab, et käte värisemine süveneb eelkõige ärevas olukorras ning avalikus ruumis, samas on lihastoonus nii kätes kui jalgades olemas. Vastustaja on ühtlasi selgitanud, et arvestas käte värinat vaimse võimekuse valdkondades ärevusena (vastus kaebusele, p 7.1, dtl 92). Vaimse valdkonna piirangute hindamisel on psühhiaater VK 8. septembri 2023. a epikriisi arvestatud (dtl 45). Kõnealune psühhiaatri epikriis (dtl 378) on asjakohane eelkõige kaebaja vaimse võimekuse hindamisel, kuivõrd epikriis kajastab peaasjalikult kaebajal esinevaid emotsionaalseid vaevusi ning nendest tulenevaid võimalikke kehalisi väljendusi. Ei nähtu, et sealjuures oleks epikriisis antud hinnangut kaebaja käelisele võimekusele seoses käte värinaga. Seega ei ole kõnealuse epikriisi arvestamata jätmine kaebaja käelise võimekuse hindamisel vastustajale etteheidetav. Kaebajal esinevat käte värinat on hinnatud käelise tegevuse valdkonnas, tuginedes neuroloogi 13. veebruari 2024. a epikriisile; 4) kaebaja hinnangul on liikumise valdkonna hindamisel jäetud arvestamata üle 20 aasta kestnud kroonilise seljavalu ja sellest tulenevate piirangutega. Ekspertarst leidis, et kaebaja taotluses kirjeldatud piirangud (õues liikudes tekib köha, süda hakkab kloppima ja selg valutama) ei leidnud TIS andmetel kinnitust, kroonilisi lülisamba haiguseid, mille tõttu kaebaja oleks viimastel aastatel regulaarset ravi, uuringuid või konsultatsioone vajanud, TIS andmetel ei esine (dtl 37). Vaidemenetluses on vastustaja märkinud, et vaide esitamise ajaks on lisandunud neuroloogi ja füsioterapeudi epikriisid, mis siiski eelnevat otsust ei muuda. Vaide esitajal ei esine ühtegi olulist närvisüsteemi ega liiges-tugistruktuuri kahjustust. On tuvastatud funktsionaalseid seljavalusid (mille puhune ravivajadus on aga olnud äärmiselt vähene). Füsioterapeudi tuvastatud objektiivne seisund viitab sellele, et olulisi funktsioonipiiranguid igapäevases elus (tavaline kõndimine ja erinevates kohtades liikumine) ei esine (dtl 34). Vastustaja tugines füsioterapeut MT 11. veebruari 2024. a ja KK 13. veebruari 2024. a epikriisidele. Kohtumenetluses esitatud töötukassa ekspertarsti VH arvamusest nähtub, et võimalik on harva esinev perioodiliselt ägenev seljavalu, mis ei põhjusta püsivaid tegevuspiiranguid, retseptipõhist valuravi ei ole kaebaja viimasel paaril aastal vajanud (dtl 104). Esitatud materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks liikumise valdkonna hindamisel jätnud arvestamata kaebaja seljavaludega seonduvaid terviseandmeid või neid moonutatult hinnanud. Puuduvad viited tõsistele kahjustustele, mis kaebaja liikumist püsivalt ja oluliselt piiraksid. Füsioteraapia ning harjutuste tegemine on aidanud kaebajal seljavalusid leevendada, samuti ei ole valud mõjutanud normipärast kõndimist, ka treppidel kõnd on normipärane (dtl 172); 5) kaebaja leiab, et vastustaja on arvestamata jätnud diagnoositud südame rütmihäiretest tuleneva mõju. Eksperdiarvamuses on jõutud järeldusele, et südame rütmihäireid, tasakaaluhäireid ega teadvusel püsimise häireid kaebajal tuvastatud ei ole (dtl 36). Samale 3(9)

3-24-967 järeldusele jõuti ka vaidemenetluses. Kohtumenetluses esitatud ekspertarst VH arvamusest nähtub, et kaebaja viidatud toimeaine propranolool on kaebajale välja kirjutatud essentsiaalse treemori raviks (dtl 105). Seejuures on viidatud perearst MJ poolt 12. märtsil 2024 kirjutatud retseptile. Seega lükkas vastustaja ümber kaebaja väite, et tal on diagnoositud südame rütmihäired. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi konkreetsele TIS kandele, millest selline diagnoos nähtuks. Kuivõrd terviseandmetest südame rütmihäireid ei nähtu, ei saanud vastustaja seda töövõime hindamisel ka arvesse võtta. Töövõime hindamise menetluse käigus ei panda taotlejale uusi diagnoose (vastustaja 5. augusti 2024. a vastuse p 1.13, dtl 754). Isiku suunamine arsti vastuvõtule on TVTS § 7 lg-s 3 ette nähtud ainult juhul, kui olemasolevate andmete põhjal ei ole võimalik isiku töövõimet hinnata, kuid praegusel juhul sellist olukorda ei esinenud; 6) kaebaja leiab, et tal esinevad kõnehäired (kõne latentsus), mida ei ole arvestatud teabe edastamise ja suhtlemise hindamisel. Eksperdiarvamuses on toodud välja, et kaebaja kirjeldatud piirangud ei leidnud TIS andmetel kinnitust; kõnelemise, kuulmise ega nägemise piiranguid tuvastatud ei ole (dtl 42). Suhtlemise valdkonnas on tuvastatud mõõdukas piirang suhtlemisega hakkamasaamise osas (dtl 55). Seejuures on viidatud psühhiaatri 8. septembri 2023. a epikriisile. Vaideotsuses on selgitatud, et piirangu põhjus on peaaju haigus, aastaid esinenud depressioon, ärevuse foonil mõõdukas piirang. Ekspertarst VH kohtumenetluses esitatud arvamusest nähtub, et vaimse tervise õe SK vastuvõtul 16. juunil 2021 on täheldatud kõne monotoonsust ja aeglust, kuid hiljem töövõimet mõjutavaid kõnehäireid ega muid piiranguid täheldatud ei ole ei perearsti ega psühhiaatrite epikriisides (dtl 105). Kaebaja viidatud psühhiaatri 8. septembri 2023. a epikriisist (dtl 181) nähtub, et kontakt kaebajaga on olnud rahuldav ning sisukohane, üldine orientatsioon olemas, mõtlemine on pidurdatud, aeglane, liigselt muretsev, oma tervisliku seisundi ja võimetuse jälgimisega seotud. Eelkirjeldatud epikriisist ei saa välja lugeda, et kaebajal esineks olulisi kõnehäireid, mis takistaks tal informatsiooni edastada või vastu võtta. Samuti ei nähtu füüsisest tulenevaid piiranguid, mis kaebaja kõnet häiriks. Vastustaja arvestas suhtlemise valdkonna hindamisel asjaolu, et kaebaja tunneb ärevust uutes olukordades, uute inimestega suheldes, mis paneb kaebaja pingeolukorda ning omakorda pärsib sujuva vestluse kulgemist. Ekspertarst on märkinud, et ärevuse tõttu on piiratud võõrastega suhtlemine ja kontakti loomine (dtl 55). Seetõttu on ekspertarst soovituste all välja toonud, et kaebajale sobiks rahulikus keskkonnas vähe suhtlemist nõudev töö (dtl 60). Järelikult on kaebajal esinevaid selle valdkonna piiranguid töövõimet hinnates piisaval määral arvesse võetud; 7) kaebaja tõi välja, et erinevate ravimite koostoimes esinevad tal kõrvalmõjud, mis mõjutavad tema töövõimet ja mida vastustaja oleks pidanud hindamisel arvesse võtma. Eksperdiarvamuses on ekspertarst hinnanud, et töövõime seisukohast olulisi ravimite kõrvaltoimeid kaebajal ei esine (dtl 59). Ka vaidemenetluses jõudis vastustaja seisukohale, et kaebaja kirjeldatud ravimite kõrvaltoimetest tingitud piirangud ei leidnud TIS andmetel kinnitust (dtl d 34 ja 120). Kohtumenetluses esitatud dr VH koostatud arvamuses on märgitud, et ravimite kõrvaltoimete ilmnemisel on kaebaja sõnade kohaselt loobunud ravist või on muudetud raviskeemi (ravim asendatud), püsivaid tegevuspiiranguid ravimite kõrvaltoimed põhjustanud ei ole (dtl 105). Esitatud materjalidest ei nähtu ning ka kaebaja ei ole osutanud andmetele, millest võiks leida viiteid, et kaebajal on tuvastatud olulised ravimite kõrvaltoimed ja nendest tulenevad püsivad kahjustused. Seega ei saa vastustajale ette heita asjaolu, et kehtivatele andmetele ning kaebaja taotluses esitatud selgitustele tuginedes ei tuvastanud vastustaja töövõimet mõjutavaid piiranguid; 8) kaebaja osutab asjaolule, et vastustaja ei ole arvestanud esinevat lõualiigese artroosi ning sellest tingitud pingetunnet peas. Kaebaja ei ole taotluses kirjeldanud lõualiigese artroosist tulenevaid piiranguid, kuid märkis, et käis suu-, näo- ja lõualuukirurgi juures ravil. Kohtumenetluses esitatud dr VH koostatud arvamuses selgitati, et kaebajal esines lõualuu osteomüeliit, mida ravis näo-lõualuu kirurg. Haigus ei ole põhjustanud püsipiiranguid 4(9)

3-24-967 enesehoolduse ega teabe edasiandmise valdkondades – söömisel ega kõnelemisel. Operatsioonijärgsed seisundid hinnatakse vastavalt töövõime hindamise metoodikale ajutise seisundina (piirangud leevenevad 6 kuu jooksul) ning vajadusel on lahenduseks ajutine töövabastus (dtl 105–106). Esitatud materjalidest ei nähtu, et kaebaja kirjeldatud probleem oleks põhjustanud püsivaid töövõimet vähendavaid piiranguid või vaevusi; 9) kaebaja hinnangul ei ole vastustaja võtnud arvesse, kuidas kilpnäärmega seotud probleemid tema töövõimet mõjutavad. Kaebaja ei ole taotluses ega ka kaebuses kirjeldanud kilpnäärmega seonduvast probleemist tulenevaid piiranguid, kuid on märkinud, et on käinud endokrinoloogi (KT) visiidil viimati 2023. a augustis (dtl 10). Kohtumenetluses esitatud dr VH arvamuses on kajastatud, et kaebaja on saanud türeostaatilist ravi alates 2020. aastast pausidega kaks aastat, ravi on olnud tulemuslik, hüpertüreoos on remissiooni staadiumis ning töövõimele mõju ei avalda (dtl 107). VH on tuginenud dr KT 31. augusti 2023. a epikriisile. Kõnealustest andmetest ei nähtu, et raviarst oleks kaebajal tuvastanud töövõimet vähendava seisundi. Puudub alus arvata, et vastustaja ei ole esialgse eksperthinnangu koostamisel kõnealuseid terviseandmeid arvestanud. Isegi kui see nii oleks, ei anna andmed alust kahtlustada, et need oleksid hindamise lõpptulemust kuidagi mõjutanud; 10) kaebaja märkis, et vastustaja on võtnud arvesse diagnoositud põndapealisepõletikku ning asjaolu, et selle ravi toetamiseks on kaebajale soovitatud ortoosi kasutamist. Esitatud tõenditest ning vastustaja seisukohtadest nähtub, et nimetatud diagnoos on kaebajale määratud alles pärast vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tegemist (dtl 170–171). Seega ei saanudki vastustaja kõnealuseid andmeid otsuste tegemisel arvesse võtta. Samas võeti töövõime hindamisel arvesse neuroloogi epikriisi, mille kohaselt on kaebaja käte lihas-, liiges- ja närvifunktsioon täielikult patoloogiata. Kui kaebaja seisund on pärast hindamist muutunud, tuleb taotleda uut hindamist; 11) kaebaja hinnangul ei ole veenev vastustaja selgitus, et kaebajal puudub erinevalt varasemast töövõime hindamisest (2020) kognitiivsete võimete langus. Andmed kognitiivsete võimete langust ei kinnita, puuduvad objektiivsed uuringud, mis kinnitaksid kognitiivsete võimete püsivat langust mahus, mis põhjustaks töövõime vähenemist. Ka kaebaja ise on nentinud oma seisukohas, et „puuduvad andmed, et tehtud oleks kognitiivse võimekuse test, samuti puudub psühhiaatri sellekohane sissekanne“. Tulenevalt eaga kaasnevatest iseärasustest on loomulik teataval määral mälufunktsioonide alanemine. Ei nähtu asjaolusid, mis kinnitaksid, et kaebaja kognitiivsed võimed oleksid olulises languses. Kaebaja ärevuse ja depressiooniga kaasnevaid vaevusi ja piiranguid on vastustaja arvestanud õppimise ja tegevuste sooritamise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise valdkondades. Vastustaja tõdes, et kaebajale ei sobi pingeline töö (kiire tempo, vastutusrikas töö, keerulised tööülesanded, palju suhtlemist). Eelviidatud psühhiaatri epikriisis on arst tõdenud, et teadvus on selge, kontakt kaebajaga üldjoontes rahuldav, sisukohane; 12) otsuses ja eksperthinnangus ei kajastatud kõiki kaebaja terviseandmeid. See ei tähenda, et vastustaja hindamisel neid ei arvestanud. Kaebaja on ka ise kohtumenetluses nentinud, et tema terviseandmeid on ligi 600 lk. Kõigi nende kajastamine muudaks otsuse ja eksperthinnangu tarbetult mahukaks ning raskesti jälgitavaks. Põhjendatud on kajastada üksnes olulisimat, mis on konkreetse valdkonna ja piirangu hindamisel aktuaalseim. Puudub kahtlus, et vastustaja ei oleks kõiki praeguses kohtumenetluses kohtule esitatud terviseandmeid eksperdiarvamuste ja otsuste koostamisel arvesse võtnud. Lisaks on vastustaja arvestanud ka neid terviseandmeid, mis on lisandunud vaide- ja kohtumenetluse ajal, leides, et lisandunud andmed ei anna samuti alust otsuse muutmiseks; 13) kaebaja vajab enda hinnangul igapäevast kõrvalabi. Eksperdiarvamuses on ekspertarst hinnanud, et kaebaja on igapäevastes toimetustes täielikult iseseisev, ei ole kõrvalisest abist sõltuv, olulisi suhtlemishäireid või kõrvalabi vajadust suhtlemisel kirjeldatud ei ole (dtl 44 ja 58). Dr VH kohtumenetluses esitatud arvamuses on toodud, et TIS-s puudub info igapäevase kõrvalabi vajaduse kohta (dtl 106), tuginedes psühhiaater TA 30. märtsi 2022. a epikriisile 5(9)

3-24-967 ning VK 8. septembri 2023. a epikriisile. VH on järeldanud, et kaebaja seisund vastab ravi foonil osalisele töövõimele. Eristada tuleb puude raskusastme tuvastamise ja töövõime hindamise menetluste eesmärki. Töövõime hindamisel tehakse kindlaks isiku toimetulek eelkõige töötamise kontekstis. Kuigi igapäevastes tegevustes ja liikumisel võivad isikul olla olulised piirangud, mis mh mõjutavad puude raskusastet, siis töövõime hindamisel võetakse arvesse isiku võimet töötada terve tööturu ulatuses, mitte üksnes kitsa ameti või valdkonna piires. Samuti ei pea tegemist olema tööga, mida isik on varem teinud või mis on tema erialane töö. Seejuures saab piirangute hindamisel arvestada erinevate kompenseerivate asjaoludega, samuti töökeskkonna tingimustega, mis vastaksid isiku piirangutele. Seega kui kaebajal on tuvastatud vaimse valdkonna piirangud (ärevusega kaasnevad vaevused), siis ongi hinnatud, et talle võiks sobida töö rahulikus keskkonnas, selgelt piiritletud ülesannetega, rahuliku tempoga ning pingevaba. Kui kaebaja ei jaksa ise küttepuid tuppa tuua, siis see ei mõjuta tema töövõimet muudel kui raskuste kandmist nõudvatel töökohtadel; 14) kaebaja leiab, et diagnoositud astma mõjutab tema töövõimet rohkem, kui vastustaja on hinnanud. Ekspertarst on arvamuses leidnud, et astma on küll diagnoositud (minimaalse kopsufunktsiooni langusega), kuid kaebaja seetõttu regulaarset ravi ei kasuta, kokkuvõttes ei ole väga kerge astma töövõimet oluliselt mõjutav (dtl 38). Sama järelduseni on jõutud vaidemenetluses. Dr VH esitatud arvamuses on küll viidatud perearsti 14. märtsi 2024. a epikriisile, millest nähtuvalt kaebaja tarvitab hingamisraskuse tõttu pidevalt ravimeid, kuid ka seal on nenditud, et astma ägenemist ei ole kaebajal diagnoositud ning astma on tänapäeval koostoimes adekvaatse raviga täielikult kontrolli all hoitav. Perearst ei ole objektiivset leidu tuvastanud. Ei nähtu, et vastustaja oleks tähelepanuta jätnud olulisi andmeid või asjaolusid, mis seonduvad kaebajal diagnoositud astmaga; 15) kaebaja väidab, et vastustaja oleks pidanud tegema täiendavaid päringuid kaebaja raviarstidele ning tema hinnangul ei olnud andmed, millest vastustaja hindamisel lähtus, piisavad ja täielikud. Täiendavaid päringuid tehakse põhjendatud erandjuhtumitel ning need ei ole töövõime hindamise protseduuri tavapärane osa. Kaebaja ei ole toonud välja, et mõni raviarst ei ole visiidi andmeid üldse sisestanud. Samuti ei ole kaebaja osutanud, kas ja millised vastuolud esinevad erinevate TIS-i sisestatud andmete vahel. Kaebaja on küll märkinud, et andmed võivad olla puudulikult sõnastatud, s.t arst ei ole selgitanud, kuidas konkreetne diagnoos kaebajat piirab. Ekspertarstid on arstiharidusega professionaalid, kes oskavad terviseandmetes orienteeruda, sealt olulisima eristada ning hinnata, kas mingid andmed võivad viidata täiendava päringu vajadusele. Kohtul puudub pädevus ning teadmised, et süüvida meditsiinialastesse küsimustesse, nagu kas andmed on piisavalt adekvaatsed ja aktuaalsed, et teha nende põhjal isiku töövõime kohta järeldusi. Vastustaja ei saa tugineda töövõimet hinnates üksnes kaebaja väidetele oma terviseseisundi kohta. Eksperdi ülesanne on kõrvutada isiku enda hinnangut tema kohta sisestatud terviseandmetega ning kontrollida, kas need kinnitavad isiku välja toodud piiranguid. Kaebaja puhul ei ole ekspertarstid esialgse hinnangu koostamisel ega ka hiljem vaide- ja kohtumenetluses koostatud arvamustes leidnud, et olemasolevate andmete põhjal ei saaks kujundada adekvaatset otsust kaebaja töövõime ulatuse kohta. Vastustaja kaasas nii vaide- kui ka kohtumenetluses teise ekspertarsti, kes töövõime hindamise menetluses koostatud dokumendid ning kaebaja terviseandmed üle vaatas. Puudub alus arvata, et olukorras, kus olulised töövõimet mõjutavad andmed on puudulikud, jõutakse nii haldus-, vaide- kui ka kohtumenetluses koostatud eksperdiarvamustes samadele järeldustele. Asjaolu, et ekspertarstid tuginesid samadele andmetele ega teostanud täiendavaid päringuid eriarstidele, ei tähenda, et nende järeldused oleksid valed; 16) varasem töövõime hindamise otsus ei ole järgmisel hindamisel vastustaja jaoks siduv. Sellisel juhul kaotaks mõtte töövõime perioodiline hindamine, kui ei oleks võimalik arvestada vahepealsel ajavahemikul toimunud muutustega isiku terviseseisundis, lisandunud asjaolude ja andmetega. Vastustaja pidi kontrollima tervenemise perspektiivi ning täpsustama, kas 6(9)

3-24-967 kaebajale on nt määratud taastusravi ja kas kaebaja on sellest loobunud või seda saades, millised on olnud ravi tulemused. Dr VH poolt kohtumenetluses koostatud arvamuses on selgitatud, et TIS andmed ei kinnita kaebaja tervisliku seisundi halvenemist võrreldes 2020. aastal tehtud töövõime hindamisega. Pigem on kaebaja kehaline võimekus ekspertiiside vahelisel perioodil astma parema kompensatsiooni ning kilpnäärme seisundi paranemise tõttu mõnevõrra paranenud. Kuigi ekspertiiside vahelisel perioodil on lisandunud alalõualiigese haigus, siis ravi tulemusel ei ole see põhjustanud piiranguid püsivat töövõimet vähendavas mahus. Kui 2020. a töövõime hindamise ekspertiisis hinnati õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonna „tegevuste õppimise“ võtmetegevust mõõduka ja „tegevuste alustamine ja lõpetamine“ raske piiranguga, siis 2023. aastal hinnati asjaomase valdkonna piiranguid töövõimet mitte mõjutavaks ja mõõdukaks, kuna kongitiivsete võimete langust kaebajal terviseandmete kohaselt tuvastatud ei ole (dtl 107). Vastustaja tugines asjaolule, et kaebaja terviseandmed viitasid hindamise hetkel teatud diagnooside osas paranemisele, mis tingis ka osalise töövõime tuvastamise. Seega ei saa järeldada, et vastustaja oleks sellisele tulemusele jõudnud meelevaldselt; 18) vastustaja ei rikkunud uurimispõhimõtet. Vastustaja võttis aluseks kaebaja esitatud töövõime hindamise taotluse, TIS andmed ning nende põhjal koostatud eksperdiarvamuse. Eksperdiarvamusest omakorda nähtub, et kõrvutatud on kaebaja enda hinnanguid ning seda, kas need kajastuvad ka terviseandmetes. Ei ole mõeldav, et isiku terviseseisundi kohta annaks hinnangu arstihariduseta ametnik, vaid selleks ongi ekspertarstid, kes koostavad hinnanguid vastavalt oma erialateadmistele. Seega on põhjendatud, et töövõime hindamise otsuses tuginetakse suures osas ekspertarsti tehtud järeldustele. Vastustaja kaasas nii vaide- kui kohtumenetluses teise ekspertarsti, kes vaatas tulenevalt kaebaja vastuväidetest üle kaebaja andmed ning koostas omapoolsed arvamused. Ekspertarstid on nii haldus-, vaide- kui ka kohtumenetluses jõudnud järeldusele, et kaebaja terviseandmed on olnud piisavad, et anda hinnang kaebaja töövõimele. Lisaks on vastustaja arvestanud nii vaide- kui kohtumenetluses kaebaja esitatud väiteid ja sel ajal lisandunud terviseandmeid. Seega ei saa vastustajale ette heita, et töövõime hindamine oleks toimunud ühekülgselt; 19) vastustaja ei eksinud, kui arvestas kaebaja töövõime hindamisel asjaoluga, et kaebaja on osalise koormusega töötanud. Nimetatud asjaolu on kajastatud ka mitmel pool kaebaja terviseandmetes toodud epikriisides ning on üks element, mis iseloomustab kaebaja töö- ja tegutsemisvõimet. Vastustaja on seega jõudnud järeldusele, et kaebaja terviseseisund võimaldab tal osaliselt töötada, arvestades teatud piirangutest tulenevaid tingimusi. Kaebajale sobivad töötingimused on vastustaja ka vaidlustatud otsuses välja toonud. Kohtul ei ole tekkinud esitatud tõendite põhjal kahtlust, et kaebaja ei oleks üleüldse võimeline töötama; 20) esitatud materjalide põhjal ei nähtu, et vastustaja oleks teinud põhjendamisvigu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-24-967 6) lõualuu osteomüeliit polnud mööduv ja leevenenud kaebus. Kaebajal oli kaks operatsiooni toimunud ja kolmas planeerimisel; 7) kaebajal on varem samade terviseandmete alusel tehtud vaimse võimekuse kohta teistsugused järeldused. Kui vastustaja tahtis sellest kõrvale kalduda, siis pidi ta oma seisukohta tõendama ja põhjendama; 8) kohus eksis kõrvalabi hindamisega. Raskused, mis tekivad igapäevaelus, on ülekantavad ka tööellu; 9) vastustaja lähtus astmaga seoses valedest eeldustest. Kaebaja saab igapäevast ravi; 10) kaebajale ei saa ette heita, et ta on üritanud töötada 5% täiskoormusest; 11) vastustaja pole haldusmenetlust toimetanud nõuetekohaselt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-24-967

(allkirjastatud digitaalselt) 9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.