E.K kaebus Eesti Töötukassa 22.07.2025 otsuse nr TVT/ 25/034827 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – E.K, seadusliku esindaja volitatud esindaja Annika Närripä
Asja läbivaatamine
Vastustaja – Eesti Töötukassa, esindajad Helis Uus, Irina Borozdina ja Triin Tamm Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende eendi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 11.05.2026.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 19.03.2012 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-11-52895 tunnistati E.K (kaebaja) teovõimetuks ning seati tema üle eestkoste. Kaebaja eestkostja on Tallinna linn, kes teostab eestkostet Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu.
2.Eesti Töötukassa tuvastas 15.11.2023 otsusega nr TVH/23/043263, et kaebajal on puuduv töövõime kestusega viis aastat. Eesti Töötukassa 16.11.2023 otsusega nr TVT/23/060554 määrati kaebajale töövõimetoetus perioodiks 20.12.2023-19.12.2028.
3.Eesti Töötukassa tegi 22.07.2025 otsuse nr TVT/25/034827, millega lõpetati kaebajale määratud töövõimetoetuse maksmine. Töövõimetoetuse maksmine lõpetati põhjusel, et rahvastikuregistri andmete kohaselt lõppes kaebaja tähtajaline elamisluba Eestis 20.07.2025. Töövõimetoetuse maksmise lõpetamise kuupäev oli otsuse kohaselt 20.07.2025.
4.Kaebaja esitas 15.08.2025 Eesti Töötukassale vaide, milles taotles töövõimetoetuse maksmise lõpetamise otsuse kehtetuks tunnistamist ja töövõimetoetuse maksmise jätkamist. Eesti Töötukassa pikendas vaide läbivaatamise tähtaega kuni 24.09.2025.
5.Eesti Töötukassa tegi 11.09.2025 vaideotsuse nr VO/25/2169, millega jättis vaide rahuldamata. 1(7)
6.Kaebajale anti Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 15.09.2025 otsusega nr 1074503930/TEP välismaalaste seaduse § 118 p 9 ja § 2101 alusel elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks kehtivusajaga 15.09.2025 - 15.09.2035.
7.Kaebaja esitas 07.10.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Töötukassa 22.07.2025 otsuse nr TVT/25/034827 tühistamiseks ja kahju hüvitamiseks saamata jäänud töövõimetoetuse näol summas 913,08 eurot.
8.Kohus võttis oma 22.10.2025 määrusega menetlusse kaebaja poolt esitatud kaebuse nõudes Eesti Töötukassa 22.07.2025 otsuse nr TVT/25/034827 tühistamiseks.
9.02.10.2025 esitas kaebaja esindaja uue töövõimetoetuse määramise taotluse, mille alusel määrati kaebajale Töötukassa 06.10.2026 otsusega nr TVT/25/046866 töövõimetoetus perioodiks 02.10.2025-19.12.2028. Menetluse käigus selgus, et kaebajale väljastati uus elamisluba kehtivusega alates 15.09.2025, mistõttu muutis Töötukassa oma 15.12.2025 otsusega nr TVT/25/059518 oma 06.10.2025 otsust ja luges töövõimetoetuse avalduse esitamise kuupäevaks 15.09.2025 ja töövõimetoetuse maksmise perioodiks 15.09.2025 kuni 19.12.2028.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
10.Kaebaja palub kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel. 10.1 Kaebaja elab AS Hoolekandeteenuste Tartu Kase üksuses ööpäevaringsel erihoolekandeteenusel. Teenus on mõeldud psüühikahäirega täisealisele, kellel on Sotsiaalkindlustusameti poolt läbi viidud hindamise tulemusena tuvastatud ööpäevaringse erihooldusteenuse vajadus. Kaebaja on piiratud teovõimega ja raske psüühikahäirega abivajav isik, kes vajab igapäevaseks toimetulekuks ööpäevaringset erihoolekandeteenust. 10.2 Töövõimetoetuse seadus (TVTS) § 2 lg 1 p 2 ei sätesta, et elamisluba peab olema kehtiv, vaid et isik peab elama Eestis tähtajalise elamisloa alusel – selle õiguse tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibida andis kaebajale välismaalaste seadus (VMS) § 43 lg 1 p 8. Seega saab TVTS § 2 lg 1 p 2 tõlgendada ka nii, et kaebaja elas Eestis tähtajalise elamisloa alusel, kuivõrd VMS-i § 43 lg 1 p-ist 8 tuleneb tema õigus tähtajalise elamisloa kehtivusaja lõppemisest Eestis viibida. VMS § 43 lõige 4 ja § 130 kohaselt säilib isikul Eestis elamise õigus kogu pikendamise taotluse menetlemise ajaks. VMS § 43 lõige 4 sätestab, et välismaalane, kelle tähtajalise elamisloa kehtivusaeg on lõppenud, võib Eestis viibida kuni 90 päeva alates kehtivusaja lõppemise päevast arvates, kui selle aja jooksul on ta esitanud tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse. Kaebaja eestkostja esitas küll tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse hilinenult 29.07.2025, kuid kaebaja Eestis elamise õigus sellest ei katkenud. 10.3 Seaduslik viibimine Eestis tähendab ka õigust sotsiaalsele kaitsele. Vastustaja väide, et VMS § 130 reguleerib vaid viibimist, kuid mitte sotsiaaltoetust, ei ole kooskõlas PS §-iga 28. Kui välismaalasel on seaduslik alus Eestis viibida (VMS § 130), siis kehtib talle PS § 28 järgi võrdne õigus abile töövõimetuse korral, sõltumata elamisloa formaalsest kehtivusest. Vastasel juhul tekib olukord, kus riigi kehtestatud Eestis viibimis aluste täitmine välistab samal ajal igasuguse sotsiaalse kaitse. See oleks PS § 12 järgi diskrimineerimine võrreldes Eesti kodaniku või elamisloa pikendamisavalduse õigeaegselt esitanud isikuga. 10.4 Töötukassa tugineb TVTS § 2 lg 1 imperatiivsele tõlgendusele, kuid jätab tähelepanuta põhiseaduslikud õigused ja nende ülimuslikkuse lihtseaduse normi ees. Põhiseaduse ülimuslikkuse põhimõte (PS § 3 ) näeb ette, et kõik seadused ja nende rakendamine peavad olema kooskõlas põhiseadusega. TVTS § 2 lg 1 ei saa kitsendada põhiseaduslikku õigust sellisel viisil, et seaduslikult viibiv töövõimetu inimene jääb abita. 10.5 Vastustaja on pidanud ainsaks oluliseks asjaoluks otsuse tegemisel uurida välja, kas isikul on kehtiv elamisluba. Siiski tulnuks vastustajal tuvastada ja otsuse tegemisel arvestada, et tegemist on 2(7)
piiratud teovõimega, puuduva töövõime ja igapäevaseks toimetulekuks töövõimetoetusele tugineva isikuga, mistõttu toetuse lõpetamine vahetult enne tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse esitamist toob kaasa isikule põhjendamatu ja ebaproportsionaalse toimetulekuriski. 10.6 Vastustaja oleks pidanud kontakteeruma enne otsuse tegemist kaebaja eestkostjaga (kuivõrd kaebaja ise on piiratud teovõimega ning temal puudub võime asjas kaasas rääkida) ning vajadusel andma täiendava tähtaja puuduse kõrvaldamiseks – elamisloa pikendamise taotluse esitamiseks. Kaebaja puhul on selge, et ta jääb oma abivajaduse tõttu Eestisse elama. 10.7 Kui Eesti kodanik, kelle isikut tõendava dokumendi kehtivus lõpeb ja kes taotleb uue dokumendi pikendamist hilinemisega ei kaota automaatselt sotsiaaltoetusi, siis ei tohi samasuguse viivituse korral ka välismaalasest isikult toetust tagasiulatuvalt ära võtta, kui viibimine oli/on jätkuvalt seaduslik ja elamisluba menetluse tulemusena pikendati. 10.8 Töötukassa tõlgendus viib olukorrani, kus üksnes hilinemise tõttu elamisloa pikendamise taotluse esitamisel võetakse inimeselt ära eksistentsiaalselt vajalik toetus. Selline piirang ei ole vajalik ega mõõdukas meede, sest isiku seaduslik viibimine Eestis oli tagatud VMS § 130 alusel. 10.9 Kui inimene esitas töövõimetoetuse saajana elamisloa pikendamise taotluse seaduses ettenähtud tähtaja jooksul, säilib seaduslik viibimine Eestis kogu menetluse ajal, isegi kui elamisloa formaalne kehtivus sai ajutiselt läbi. Seetõttu ei oleks tohtinud vastustaja toetust maksmata jätta. 10.10 15.09.2025 otsusega nr 1074503930/TEP anti kaebajale välismaalaste seaduse § 118 p 9 ja § 2101 alusel elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks kehtivusajaga 15.09.2025 - 15.09.2035 Kaebajal jäi saamata osaliselt augusti kuu (augustis on laekunud töövõimetoetus osaliselt summas 434,80 eurot) ja täielikult septembri kuu töövõimetoetus – kokku jäi kaebajal saamata 913,08 eurot. Vastustaja seisukoht
11.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata. 11.1 Rahvastikuregistri andmetel kehtis kaebaja tähtajaline elamisluba ajavahemikul 20.07.2020– 20.07.2025. See tähendab, et töövõime hindamise otsuse tegemise ajal 2023. aastal kaebaja vastas TVTS § 2 lg 1 p-le 2, mistõttu on talle algselt töövõimetoetus määratud. Kuivõrd kaebajal rahvastikuregistri andmetel alates 20.07.2025 kehtiv elamisluba puudus, siis ei vastanud kaebaja enam ühelegi TVTS § 2 lg-s 1 loetletud olukorrale. Seetõttu puudus kaebajal alates 20.07.2025 õigus töövõimetoetusele. 11.2 Käesolevalt on rahvastikuregistri andmetel kaebajale antud tähtajaline elamisluba kehtivusajaga 15.09.2025–15.09.2035. Selles tulenevalt on vastustaja lähtunud HMS § 5 lg-s 2 sätestatud heast haldustavast ning ennistanud kaebaja töövõimetoetuse taotluse kuupäeva ja lugenud taotluse esitamise kuupäevaks 15.09.2025. Seetõttu on vastustaja määranud kaebajale töövõimetoetuse perioodiks 15.09.2025–19.12.2028. Ajavahemikul 21.07.2025–14.09.2025 kaebajal aga kehtiv elamisluba puudus ning ta ei vastanud ühelegi TVTS § 2 lg-s 1 loetatud olukorrale. Seetõttu puudub siiski kaebajal õigus töövõimetoetusele ajavahemiku 21.07.2025– 14.09.2025 osas. 11.3 VMS § 130 reguleerib Eestis viibimise õigust, mitte õigust töövõimetoetusele. Kuigi kaebajal võis VMS kohaselt olla õigus Eestis viibida elamisloa pikendamise taotluse läbivaatamise ajal, ei anna viibimisõigus alust töövõimetoetuse maksmiseks, kuna kaebajal puudus kehtiv elamisluba. Eeltoodule tuginedes on Eesti Töötukassa 22.07.2025 otsusega nr TVT/25/034827 õigesti lõpetatud kaebajale töövõimetoetuse maksmine. 11.4 Vastustaja ei ole jätnud olulisi asjaolusid välja selgitamata. Kaebaja piiratud teovõime oli vastustajale teada. See nähtub muuhulgas asjaolust, et otsused kaebaja töövõimetoetuse määramise ning lõpetamise kohta ning ka 11.09.2025 vaideotsus on edastatud kaebaja eestkostja esindajatele, 3(7)
mitte kaebajale isiklikult. Vastustaja selgitab, et kaebaja puuduv töövõime oli samuti vastustajale teada, kuivõrd TVTS § 4 3 kohaselt töövõimet hindabki Eesti Töötukassa. Kaebaja igapäevase toimetuleku tagamise kohustus on perekonnaseaduse (edaspidi: PKS) § 202 ning § 179 lg 1 kohaselt kaebaja eestkostjal. 11.5 Kaebaja eestkostjaks on Tallinna Linnavalitsus. PKS § 179 lg 1 sätestab eestkostja õiguse ja kohustuse hoolitseda eestkostetava isiku ja vara eest oma ülesannete piirides. Seejuures kuulub isikuhoolduse alla kohustus hoolitseda eestkostetava esmavajaduste rahuldamise eest ning varahoolduse alla muuhulgas ka kohustus esitada taotlusi toetuste saamiseks. Ka Harju Maakohtu 12.01.2024 kohtumääruse nr 2-11-52895 kohaselt on kaebajal vajalik eestkoste kõigil toimingutel. 11.6 Käesolevalt on lõpetatud kaebajale töövõimetoetuse maksmine, sest kaebajal on ajavahemikul 21.07.2025–14.09.2025 puudunud kehtiv tähtajaline elamisluba. Elamisloa lõppemise puhul ei ole tegemist puudusega töövõimetoetuse määramise avaldusel, tegemist on olukorraga, kus isikul elamisloa lõppemise kuupäevast alates puudub õigus töövõimetoetuse saamiseks. Rahvastikuregistri andmetel on kaebaja tähtajalist elamisluba varasemalt pikendatud nii 2015. aastal kui ka 2020. aastal. Sellest tulenevalt pidi kaebaja eestkostja olema teadlik tähtajalise elamisloa menetlustähtaegadest. Tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse esitamise meelde tuletamine kohalikust omavalitsusest eestkostjale ei ole Eesti Töötukassa kohustus. Eestkostja kohustus on sellise taotluse tähtaegselt esitamine. 11.7 Vaidlustatud otsus ei ole vastuolus PS §-ga 10. Töötukassa pole keeldunud tunnistamast kaebaja seaduslikku viibimist Eestis. TVTS § 2 lg 1 p-s 2 sätestatud õigus töövõimetoetusele on seotud elamisloa kehtivusega. Seetõttu on kaebajale töövõimetoetuse maksmine lõpetatud 20.07.2025, kui lõppes ka tema tähtajalise elamisloa kehtivus. Töötukassal puudub pädevus anda hinnangut tähtajaliste elamislubade pikendamise või pikendamata jätmise osas. Sellest tulenevalt puudus vastustajal pädevus hinnata algses haldusmenetluses või ka vaidemenetluses seda, kas kaebaja tähtajalist elamisluba pikendatakse või mitte. Vastustaja tugines nii vaidlustatud otsuse kui ka 11.09.2025 vaideotsuse tegemisel rahvastikuregistri andmetele otsuste tegemise seisuga.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
13.Tulenevalt Harju Maakohtu 19.03.2012 otsusest tsiviilasjas nr 2-11-52895 tunnistati kaebaja teovõimetuks ja tema üle seati eestkoste. Eestkostet pikendati 12.01.2024 määrusega (dtl 14-16). Kaebaja eestkostjaks on Tallinna linn.
14.Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja esitas 13.11.2023 töövõime hindamise ning töövõimetoetuse määramise avaldused, mis rahuldati vastustaja 15.11.2023 otsusega nr TVH/23/043263 (dtl 72-74). Otsusega hinnati kaebaja töövõime puuduvaks, kestusega viis aastat (20.12.2023–19.12.2028). Sellest tulenevalt on kaebajale Töötukassa 16.11.2023 otsusega nr TVT/23/060554 (dtl 75-76) määratud töövõimetoetus perioodiks 20.12.2023–19.12.2028. Eesti Töötukassa 22.07.2025 otsusega nr TVT/25/034827 lõpetati kaebajale töövõimetoetuse maksmine alates 20.07.2025, sest rahvastikuregistri andmetel oli kaebaja tähtajaline elamisluba lõppenud 20.07.2025 (dtl 8)
15.Pooled ei vaidle ka selle üle, et kaebaja eestkostja esitas 29.07.2026 Politsei- ja Piirivalveametile tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse (dtl 18-20). Kaebajale anti Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 15.09.2025 otsusega nr 1074503930/TEP välismaalaste seaduse § 118 p 9 ja § 2101 alusel elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks kehtivusajaga 15.09.2025 - 15.09.2035 (dtl 33-34). Tulenevalt nimetatud asjaolust esitas kaebaja vastustajale uue töövõimetoetuse määramise avalduse, mis rahuldati Töötukassa 06.10.2025 otsusega nr TVT/25/046866. Kaebajale määrati töövõimetoetus ajavahemikuks 02.10.2025–19.12.2028. Nimetatud otsust muudeti Töötukassa 15.12.2025 otsusega nr TVT/25/059518 (dtl 79) nii, et 4(7)
töövõimetoetuse avalduse esitamise kuupäevaks on saanud 15.09.2025 (elamisloa andmise päev) ning töövõimetoetuse maksmise perioodiks on saanud 15.09.2025– 19.12.2028.
16.Eeltoodust tulenevalt on poolte vahel vaidlus selles, kas vastustaja on vaidlusaluse otsusega õiguspäraselt lõpetanud kaebajale 22.07.2025 otsusega töövõimetoetuse maksmise peale 20.07.2025, st ajast, mil lõppes kaebaja tähtajaline elamisluba. Kuna kaebajale on Töötukassa 06.10.2025 otsusega määratud töövõimetoetus alates 02.10.2025 kuni 19.12.2028 ja nimetatud perioodi on muudetud Töötukassa 15.12.2025 otsusega ning määratud töövõimetoetuse maksmise alguskuupäevaks 15.09.2025, siis on poolte vahel vaidlus üksnes selles, kas kaebajale on õigusvastaselt jäetud töövõimetoetus maksmata perioodil peale 20.07.2025 kuni 14.09.2025. Kuna kaebajale on töövõimetoetus määratud alates 15.09.2025, siis ei riku vaidlusalune haldusakt kaebaja õigusi osas, mis puudutab perioodi alates 15.09.2025. Nimetatud perioodi osas tuleb kaebus jätta rahuldamata põhjusel, et puudub kaebaja õiguste riive.
17.TVTS § 5 lg 1 alusel tuvastatakse töövõime hindamisega pikaajalise tervisekahjustusega isiku töövõime ulatus. Töövõime hindamisel võetakse arvesse isiku terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust (TVTS § 5 lg 2). Eelmainitu alusel on kaebajal tuvastatud puuduv töövõime perioodiks 20.12.2023– 19.12.2028.
18.TVTS § 12 lg 2 kohaselt on puuduva töövõimega isikul õigus töövõimetoetusele. Seetõttu oli kaebajale määratud töövõimetoetus perioodiks 20.12.2023–19.12.2028.
19.TVTS § 2 lg 1 kohaselt on TVTS-is sätestatud töövõime hindamisele ja töövõimetoetusele õigus 16-aastasel kuni vanaduspensioniealisel isikul, kes on: – Eestis elav Eesti kodanik või pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elav välismaalane (p 1); – tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elav välismaalane (p 2); – Eestis viibiv rahvusvahelise kaitse, sealhulgas ajutise kaitse saaja või rahvusvahelise kaitse taotleja, kellel on õigus Eestis töötada välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses sätestatud tingimustel (p 3).
20.Antud nõuetele vastamist kontrollib töötukassa tuginedes oma andmekogu andmetele, st rahvastikuregistri andmetele.
21.Kohtu hinnangul on TVTS § 2 lg-s 1 sätestatud ammendavalt olukorrad, mille esinemisel on isikul õigus töövõime hindamisele ja töövõimetoetusele. Juhul, kui vastavaid seaduses sätestatud aluseid ei esine või kui alus langeb ära, kaotab isik ka õiguse töövõimetoetusele. Norm on vastustaja jaoks imperatiivne, st kui on tuvastatud, et isik ei vasta TVTS § 2 lg 1 tingimustele, on vastustaja kohustatud töövõimetoetuse maksmise lõpetama.
22.Kaebaja tõlgendab ebaõigesti TVTS § 2 lg 1 p-s 2 toodud nõuet, mille kohaselt on töövõimetoetuse saamise õigus tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel. Sättes toodud tingimusi tuleb mõista selliselt, et isikul on kehtiv tähtajaline elamisluba või kehtiv tähtajaline elamisõigus. Juhul, kui vastav dokument ei kehti, siis on tegemist olukorraga, kus vastav dokument puudub. See tähendab, et puudub ka sättes toodud töövõimetoetuse saamise eeldus. Kaebaja eksib, kui leiab, et TVTS § 2 lg 1 p 2 tähenduses ei ole oluline, et elamisluba kehtib.
23.Sätet ei ole võimalik tõlgendada ka nii, et TVTS § 2 lg 1 p 2 kohaselt ei pea isikul olema kehtivat tähtajalist elamisluba, vaid isik peab viibima Eestis tähtajalise elamisloa alusel. Kaebajal on õigus selles, et VMS § 43 lg 4 ja § 130 kohaselt säilib isikul seaduslik alus Eestis viibimiseks tema elamisloa pikendamise taotluse läbivaatamise ajaks. Kaebajal säilis tõepoolest VMS § 43 lg 1 p-st 8 tulenevalt õigus Eestis viibida ka peale tema elamisloa kehtivuse lõppemist. Õigus Eestis viibida tähendab aga üksnes Eestis viibimise alust, st et kaebajat ei ole alust kohustada Eestist lahkuma. Kaebaja esitas tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse 29.07.2025, st peale elamisloa kehtivuse lõppu. Nimetatu tähendabki, et kaebaja õigus Eestis viibida ei lõppenud. Eestis 5(7)
viibimise õigus ei anna aga alust töövõimetoetusele, kuna töövõimetoetuse saamise eeldus on TVMS § 2 lg 1 kohaselt tähtajalise elamisloa kehtivus.
24.Kaebaja eksib ka selles, et seaduslik Eestis viibimine tähendab ka automaatset õigust sotsiaalsele kaitsele. PS § 9 sätestab, et põhiseadusega tagatavad õigused laienevad nii Eesti kodanikele kui ka Eestis viibivatele välisriikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele, kui põhiseaduses ei ole sätestatud teisiti. Põhiseaduse § 28 toob välja reservatsiooni, mille kohaselt on õigus sotsiaalsele kaitsele Eestis viibival välismaalasel võrdselt Eesti kodanikuga juhul, kui seadus ei sätesta teisti. Seega on tegemist olukorraga, kus seadusandja võib kehtestada tingimused, mille esinemisel on Eestis viibival välismaalasel õigus sotsiaalsele kaitsele. Praegusel juhul sätestab TVTS § 2 lg 1 p 2 tingimuse, milleks on kehtiva tähtajalise elamisloa olemasolu. Eesti sotsiaalkaitse süsteem ei pea tagama absoluutseid sotsiaalseid garantiisid kõigile Eestis viibivatele isikutele.
25.Vastustaja tuvastas rahvastikuregistris avaldatud andmetele tuginedes, et kaebaja tähtajaline elamisluba kehtis ajavahemikul 20.07.2020 kuni 20.07.2025. Nimetatu tähendab, et töövõime hindamise otsuse tegemise ajal 2023. aastal vastas kaebaja TVTS § 2 lg 1 p-s 2 toodud nõuetele ja talle määrati töövõimetoetus õiguspäraselt. Kuna kaebajal rahvastikuregistri andmetel alates 20.07.2025 elamisluba puudus, ei vastanud kaebaja enam TVTS § 2 lg 1 p-s 2 nimetatud tingimusele, millest tulenevalt puudus tal alates elamisloa kehtivuse lõppemisest ka õigus töövõimetoetusele.
26.Puudub vaidlus selles, et kaebajale on praeguseks antud tähtajaline elamisluba kehtivusajaga 15.09.2025 kuni 15.09.2025, mistõttu on vastustaja poolt määratud kaebajale töövõimetoetus perioodiks 15.09.2025-19.12.2028. Perioodil 21.07.2025 kuni 14.09.2025 kaebajal aga kehtiv elamisluba puudus, mistõttu puudus tal nimetatud perioodil ka õigus töövõimetoetusele. Seega on kaebajale vaidlusaluse otsusega õigesti lõpetatud töövõimetoetuse maksmine peale 20.07.2025, kuna rahvastikuregistri andmetel oli kaebaja tähtajaline elamisluba nimetatud kuupäevast lõppenud.
27.Kaebaja heidab kaebuses vastustajale ette oluliste asjaolude väljaselgitamata jätmist. Kohus kaebajaga ei nõustu. Vastustaja on menetluses kinnitanud, et kaebaja piiratud teovõime oli vastustajale teada ning et kaebaja üle on seatud eestkoste. Samuti oli vastustajale teada, et kaebajal on puuduv töövõime, sest TVTS § 3 kohaselt on töövõime hindamine vastustaja pädevuses.
28.Vastustajale ei saa ka ette heita, et ta enne vaidlusaluse otsuse tegemist ei võtnud ühendust kaebaja eeskostjaga selgitamaks elamisloa pikendamise vajadust. Kohtu hinnangul pidi elamisloa pikendamise vajadus olema kaebaja eestkostjale teada ning see on tema hoolsuskohustuse vastutusalas. Perekonnaseaduse § 179 lg 1 kohaselt on eestkostjal õigus ja kohustus hoolitseda eestkostetava isiku ja tema vara eest. Tulenevalt Harju Maakohtu 12.01.2024 määrusest tsiviilasjas nr 2-11-52895 (dtl 14-16) on kaebajal vajalik eestkoste kõigil toimingutel. Eestkostja hoolsuskohustus hõlmab muu hulgas kohustust esitada eeskostetava nimel õigeaegselt elamisloa pikendamise avaldus. Kohustus hoolitseda selle eest, et eestkostetava varalised õigused ei saaks kahjustada on eestkostjal, mitte vastustajal. Juhul, kui eestkostja oma kohustusi nõuetekohaselt ei täida, on ta kohustatud hüvitama eestkostetavale sellega põhjustatud kahju. Praegusel juhul on asjaolu, et eestkostja jättis tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse esitamata ilmselgelt põhjustanud kaebajale kahju, kuna nagu kaebaja ise on välja toonud, jäi kaebaja ilma toimetulekutoetusest summas 913,08 eurot. Nimetatud kahju ei ole aga tekkinud mitte vastustaja, vaid kaebaja eestkostja tegevuse tõttu. Harju Maakohtu 12.01.2024 kohtumääruse nr 2-11-52895 p 1 kohaselt on kaebajale eestkoste määratud juba alates 19.03.2012 aastast. Seejuures on rahvastikuregistri andmetel kaebaja tähtajalist elamisluba pikendatud nii 2015. aastal kui ka 2020. aastal. Seega pidi kaebaja eestkostja olema teadlik tähtajalise elamisloa pikendamise vajadusest ja menetlustähtaegadest. Tähtajalise elamisloa pikendamise vajaduse meelde tuletamine ei ole vastustaja seadusest tulenev kohustus, kuna vastustaja saab põhjendatult eeldada, et eestkostjaks olev kohalik omavalitsus tagab elamisloa pikendamise kohustuse täitmise. Vastustajal puudub ka 6(7)
pädevus hinnata, kas kaebaja tähtajaline elamisluba pikendatakse või mitte Vastustaja tugines otsuse tegemisel rahvastikuregistrist nähtuvatele andmetele.
29.Vaidlusalune otsuse ei ole vastuolus PS §-ga 10. Põhiseaduse mõtteks ei ole anda piiranguteta sotsiaalseid tagatisi kõigile isikutele, kes Eestis õiguslikul alusel viibivad. Nagu kohus eelnevalt märkis, siis on seadusandjal õigus kehtestada sotsiaalsete tagatiste saamise tingimused. Üheks selliseks normiks ongi TVTS § 2 lg 1 p 2, mis sätestab, et õigus töövõimetoetusele on seotud elamisloa kehtivusega.
30.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et Töötukassa 22.07.2025 otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puuduvad alused.
MENETLUSKULUD
31.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus on tehtud kaebaja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.