Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar 16. märts 2026, Tartu 3-26-37 X.X.-i kaebus seoses ravimite võtmisega kambris X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 20. veebruari 2026. a määruse peale Kirjalik menetlus Kaebaja X.X.
Määrus on lõplik.
Haigla kinnitusel arutati kaebaja vajadusi koosolekul ning kaebaja raviarstid ei pidanud vajalikuks näidustada kaebajale ravimite võtmist kambris. Asjasse ei puutu see, kas kaebajal on varem olnud arstide näidustus võtta ravimeid kambris. Tähtsust omab arstide praegune seisukoht. Kaebaja väitis, et õhtuseid ravimeid ei jagata tema kambri läheduses, vaid kaugemal. Ka vangla selgitas varasemas menetluses, et hommikused ja lõunased ravimid jagatakse eluosakonna koridoris valvekaamera all ning õhtused kella 19.30 ajal valveruumi ees. Halduskohus lähtus Tartu Vangla hilisemast selgitusest, et kaebaja on alates 14. jaanuarist 2026 ümber paigutatud eesmärgil vähendada vahemaad liikumisel ravimite võtmiseks ette nähtud kohta ning, et uues asukohas piisab ravimite võtmiseks sellest, kui kaebaja väljub oma kambrist. Viljandi Haigla avalduse põhjal on ka haigla oma seisukoha kujundamisel lähtunud sellest teadmisest. Halduskohus palus vanglal arusaamatuste vältimiseks dokumenteerida vangla infosüsteemis, et kaebaja võtab kõigil päevaaegadel jagatavaid ravimeid, s.h õhtuseid ravimeid eluosakonna koridoris oma kambri läheduses. Halduskohus jättis kaebaja riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata (HKMS § 55 lg 3), kuna kohus lahendas 21. jaanuari 2026. a määrusega kaebaja riigi õigusabi taotluse ning 19. veebruari 2026. a taotlus on esitatud samadel asjaoludel ning tegemist on korduva taotlusega.
kambris sees, ta on pidevalt kukkunud ja jäänud seetõttu ka ravimitest ilma, ei ole see väide kohtu hinnangul eluliselt usutav. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal on terviseprobleemid, mis raskendavad kõndimist. On mõistetav, et kasutades kõndimisel abistavat küünarkeppi võib kaebaja liikuda aeglasemalt ja vajada tuge vastu seina toetudes, kuid kaebaja liikumine ei saa olla niivõrd takistatud, et tal poleks võimalik liikuda koridori ja viibida seal lühiajaliselt. Erinevad meditsiiniliste teadmistega spetsialistid on seda käesoleva asja raames kinnitanud ja kohtul puudub alus esitatud hinnangus kahelda. Seda enam, et kui kaebaja tõepoolest pidevalt kukub nagu ta ise väidab ja jääb seetõttu ka ravimitest ilma, siis ei ole usutav, et mitmed teda ravivad arstid leiaksid ühise seisukohana, et kaebaja ei vaja ravimite väljastamist kambris. Arvestades määruskaebuses toodud selgitust, et kaebaja peab iseseisvalt liikuma ka tualetti, duširuumi ja telefoni juurde, saab järeldada, et kaebajal ei ole olulisi takistusi liikumiseks kambri ukse lähedusse ka selleks, et manustada talle määratud ravimeid. Ringkonnakohtu arusaamisel saab kaebaja esialgse õiguskaitse vajadus seostuda eelkõige manustada kaebajale raviskeemis ettenähtud ravimid. Asja materjalidest ei ilmne, et kaebajal tegelikkuses oleks jäänud ravimid saamata põhjusel, et pärast esialgse õiguskaitse abinõu tühistamist tuleb tal ravimite saamiseks kambrist väljuda.
(allkirjastatud digitaalselt)
3
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.