Rahuldada X-i taotlus ning tagastada talle kaebuse paberkandjal esitatud lisad.
8.Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni punktide 1-3, 5 ja 6 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 121 lg 4, § 204 lg 1 ja § 252 lg 7, riigi õigusabi seadus (RÕS) § 15 lg 8). Muus osas määruse peale määruskaebust ei saa esitada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (kaebaja) esitas 2. jaanuaril 2026 Tartu Vanglale vaidena pealkirjastatud pöördumise, milles selgitab, et varasemalt on kirjade jagamine ning kokku kogumine toimunud ajavahemikul kell 21.00-22.00, kuid nüüd peab kirjad üle andma kinnipeetavale vabaks kasutamiseks mõeldud ajal. Kirja andmiseks ei tule valvur kinnipeetava kambri juurde, vaid kinnipeetav peab ise valvuri üles otsima ning kirja üle andma. Kaebajal on tervisliku seisundi tõttu raskendatud kirjade toimetamine valvuritele.
2.Tartu Vangla tagastas 12. jaanuari 2026. a otsusega nr 1-8/2-26/2-2 X-i vaide. Kinnipeetav taotleb kirjade jagamise korraldamist sektorite kinnioleku ajal ajavahemikus 21:00-22:00 või
3-26-344 alternatiivina 12:00-15:00. Kehtiv õigus ei reguleeri, kuidas ja kus täpsemalt peaks vangla korraldama kirjade jagamise- ja kirjade korjamise kinni peetavatelt isikutelt. Töökorraldus muutus ei puuduta kaebaja õigusi ning vastava toimingu vaidlustamiseks puudub vaideõigus. Kaebaja ei ole taotlenud vanglalt kirjade kättetoimetamist ajavahemikus 21:00-22:00 või alternatiivina 12:00-15:00 ning seega ei ole eeldused toimingu sooritamise nõudeks täidetud.
3.Kaebaja esitas 19. jaanuaril 2026 täiendava pöördumise, milles heidab Tartu Vanglale ette, et esitatud pöördumine oli taotlus, mitte vaie. Vangla ei lähtunud pöördumise sisust, vaid pealkirjast. Vangla oleks pidanud laskma kaebajal pöördumist täpsustada. Kaebaja palub lahendada tema pöördumine sisust lähtuvalt ning korraldada kirjade väljastamine ning vastu võtmine ajavahemikus 12.00-15.00 või 21.00-22.00.
4.Tartu Vangla vastas kaebaja täiendavale pöördumisele 29. jaanuari 2026. a vastusega märgukirjale nr 2-2/2-26/385-2. Vangla ei ole vaide tagastamisel tuginenud asjaolule, et pöördumine oli pealkirjastatud kui vaie. Vangla ei ole käsitlenud kaebaja esialgset pöördumist taotlusena. Vangla hinnangul oli kaebaja eesmärgiks vaidlustada vangla toimingut, mille käigus muudeti kinnipeetavatele kirjade väljastamist ning kogumist. Kuna toiming ei sea piiranguid kaebaja õigusele pidada vanglas kirjavahetust ega riiva muid kaebaja õigusi, ei olnud kaebajal vaide esitamiseks õigust. Vangla ei tuvastanud, et kaebajal oleks probleeme kirjade üle andmisega, sest kaebaja oli üksnes 2026. a jaanuarikuu jooksul välja saatnud 39 kirja ning kirju saatnud või saanud 21 erineval päeval.
5.X esitas 4. veebruaril 2026 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles soovib Tartu Vangla kohustamist väljastada kirjad sektori kinni oleku ajal ajavahemikus kell 12.00-15.00 või 21.00-22.00. Kaebaja põhjendab kirjade väljastamise vajadust sektori kinni oleku ajal kehva tervisliku seisundiga. Vangla oleks pidanud kaebaja pöördumisi käsitlema taotlusena ning lahendama sisuliselt. Kaebajale oleks pidanud vähemalt andma võimaluse pöördumiste täpsustamiseks ja parandamiseks. Kaebaja esitas taotlused riigilõivu tasumisest vabastamiseks, riigi õigusabi saamiseks ning esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.
6.Tartu Vangla esitas 11. veebruari 2026. a vastuses kohtunõudele kaebaja 2. ja 19. jaanuari 2026. a pöördumised ning Tartu Vangla 12. jaanuari 2026. a otsuse ning 29. jaanuari 2026. a vastuse.
KOHTU SEISUKOHT
7.HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus tõlgendab esitatud kaebust HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt kaebaja tegelikust tahtest lähtudes. Kaebaja nõuab, et Tartu Vangla väljastaks kirjad sektori kinni oleku ajal ajavahemikus 12.00-15.00 või 21.00-22.00 ehk tegemist on kohustamiskaebusega toimingu sooritamiseks HKMS § 37 lg 2 p 2 tähenduses.
8.Kohus otsustab esmalt kaebuse tagastamise ning lahendab seejärel riigi õigusabi ning esialgse õiguskaitse taotlused.
9.HKMS § 47 lg 1 kohaselt seadus võib näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt
2
3-26-344 rahuldatud. Kaebaja kohustamiskaebuse lahendamiseks on ette nähtud kohustuslik kohtueelne menetlus vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-s 5. VangS § 11 lg 5 kohaselt kinnipeetaval, arestialusel või vahistatul on õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav, arestialune või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide vanglateenistusele või Justiits- ja Digiministeeriumile ning vanglateenistus või Justiits- ja Digiministeerium on vaide tagastanud, osaliselt rahuldanud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud.
10.Tartu Vangla tagastas 12. jaanuari 2026. a otsusega nr 1-8/2-26/2-2 kaebaja vaide. Vangla põhjendab, et kaebajal puudus vaide esitamiseks kaebeõigus. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda kirjade üleandmist ühel kindlal viisil. Kehtiv õigus ei reguleeri kuidas ja kus täpsemalt peaks vangla korraldama kirjade jagamise ning korjamise. Kaebuse esitamine kohtule juhul, kui isiku kohustamisnõue on jäetud läbi vaatamata (tagastatud), on lubatav siis, kui kohustamisnõue on jäetud läbi vaatamata ebaõigesti (Riigikohtu halduskolleegiumi 8. oktoobri 2012. a määrus asjas nr 3 3-1-30-12, p 18; 27. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-6815, p 10; 7. juuni 2018. a määrus asjas nr 3-17-2610, p 12; 19. septembri 2018. a määrus asjas nr 3 18 32, p 10).
11.Kohtu hinnangul ei olnud Tartu Vanglal alust kaebaja vaide tagastamiseks. Kaebaja on kohtule õigesti märkinud, et vangla oleks kaebaja pöördumise liigitamisel pidanud lähtuma selle sisust. Kohus ei nõustu Tartu Vangla tõlgendusega, et kaebaja oli 5. jaanuaril 2026 esitanud vaide. Kohtu hinnangul viitas kaebaja 5. jaanuari 2026. a pöördumise sõnastus oma olemuselt esmajoones märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse § 2 lg 1 p 1 mõistes märgukirjale, sest kaebaja tegi Tartu Vanglale ettepaneku muuta töökorraldust. Kuigi kaebaja pöördumise sõnastus viitas märgukirjale, siis kaebaja eesmärki arvestades oleks kõige efektiivsemaks vahendiks olnud kohustamisnõude esitamine. Seega saab efektiivse õiguskaitse põhimõttest lähtuvalt kaebaja pöördumist tõlgendada kui kohustamisnõuet väljastada Tartu Vanglas kirju sektori kinni oleku ajal ajavahemikus 12.00-15.00 või 21.00-22.00. Sellist tõlgendust toetab ka Tartu Vangla inspektor-kontaktisiku märge kaebaja pöördumise vastuvõtmisel, et tegemist on puudustega vaide või alternatiivselt toimingu sooritamise nõudega (dtl 14). Seega on Tartu Vangla ebaõigesti liigitanud kaebaja pöördumise vaideks ning vanglal puudus alus dokumendi tagastamiseks. Tartu Vangla oleks saanud vea parandada kaebaja 19. jaanuari 2026. a pöördumisele vastates ning käsitledes kaebaja pöördumist kohustamisnõudena, kuid vangla on teise kirja liigitanud märgukirjaks. Tartu Vangla on jätnud kaebaja taotluse sisuliselt lahendamata. Seega on X läbinud nõuetekohaselt kohustusliku kohtueelse menetluse ning kaebuse esitamine kohtule on lubatud.
12.HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 2 p 2 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
12.1.Praegusel juhul tuleb kaebaja õiguste riivet pidada väheintensiivseks. Vangla muudetud töökorraldus kirjade kogumisel on seotud kinnipeetava õigusega pidada kirjavahetust (VangS § 28 lg 1). Kaebaja subjektiivse õiguse riive on vähene, sest vangla ei ole seadnud olulisi piiranguid kirjade üle andmiseks. Vangla on töökorralduse muudatusega muutnud kirjade jagamise ning vastu võtmise korraldust. Kaebajal ei ole keelatud kirju või pöördumisi üle anda ega ole tehtud mingeid olulisi takistusi. Kaebaja peab uue korra kohaselt ise kirjad valvuriteni toimetama kinnipeetavatele vabaks kasutamiseks mõeldud ajal ning arvestades
3
3-26-344 kaebaja tervislikku seisundit, võib see kaasa tuua teatud ebamugavusi. Kaasnevad ebamugavused aga ei ole sedavõrd ulatuslikud, et neist nähtuks kaebaja õiguste intensiivset riivet.
12.2.Kohtu hinnangul on kohustamisnõude rahuldamine vähetõenäoline. Kohus nõustub vastustajaga, et kehtiv õigus ei anna kaebajale õigust nõuda kirjade üleandmist temale sobival ajal. Samuti ei saa kaebajal varasemast töökorraldusest olla tekkinud õigustatud ootust, et kirjade jagamine ning üleandmise korda tulevikus ei muudeta. Kinnipeetavatel on võimalik kirju üle anda eluosakonna avatud ajal, milleks kinnipeetavatele on Tartu Vangla kodukorra järgi ette nähtud kuus tundi, mis on piisav kõigi vajalike ning kinnipeetava soovitud toimingute tegemiseks. Uue kirjade jagamise ning üleandmise korraldusega ei ole kaebajale seatud piiranguid, mis välistaks või muudaks ebamõistlikult keeruliseks kirjade ning pöördumiste üle andmise valvuritele või muudaks õiguse kirjavahetusele näiliseks. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja väide usutav, et valvurid kaebaja kirju vastu ei võta. Tartu Vangla vastustest kaebaja pöördumistele nähtub, et kaebaja on ainuüksi 2026. a jaanuarikuu jooksul välja saatnud 39 erinevat kirja ning saatnud või saanud kirju 21 erineval päeval (dtl 21). Seega on kaebajale tagatud õigus kirjavahetusele ning Tartu Vangla tegevus ei ole olnud õigusvastane ning puudub alus kaebaja kohustamisnõude rahuldamiseks.
12.3.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X-i kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.
13.Kaebaja on esitanud riigi õigusabi taotluse, mille kohus käesoleva määrusega lahendab. RÕS § 6 lg 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja kehv majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist.
13.1.Kaebaja on koostanud kohtule avalduse, milles on viidatud asjakohastele kohtueelse menetluse materjalidele ning millest on kohtule arusaadav kaebuse eesmärk. Kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses arvukalt kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada (haldusasjad nr 3-26-388, 3-26-97, 3-25-2810, 3-25-2699, 3-252650, 3-25-2314, 3-25-2206, 3-25-787, 3-25-583, 3-25-391, 3-25-295, 3-25-103, 3-24-2072, 3-24-2001 jne). Eeltooduga on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5).
13.2.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X-i taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
4
3-26-344
14.Kaebaja on esitanud ka esialgse õiguskaitse taotluse. Kuigi kohus tagastab kaebuse, siis peab kohus võimalikuks lahendada kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse sisuliselt. Ka kaebuse tagastamise korral on esialgse õiguskaitse kohaldamine võimalik, sest kaebuse tagastamise määrus jõustub alles pärast edasikaebevõimaluste ammendumist (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 17. mai 2017. a määrus asjas nr 3-3-1-88-16, p 15).
14.1.Riigilõivuseaduse § 60 lg 6 kohaselt tasutakse halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu 20 eurot. Kaebaja on riigilõivu tasumisest vabastamiseks esitanud menetlusabi taotluse, mille lahendamiseks võtab kohus haldusasja materjalide juurde HKMS § 62 lg 2 alusel väljavõtte tema vanglasisesest vabakasutuskontost ajavahemiku 4. oktoober 2025 kuni 3. veebruar 2026 kohta. Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtuvalt ei ole tema sissetulekud asjakohasel ajavahemikul sellised, mis võimaldaks jätta riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotluse rahuldamata (HKMS § 112 lg 1 p 1, Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-35-15). Kuigi esialgse õiguskaitse taotluse eduväljavaated on kasinad, peab kohus menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt mõistlikuks vabastada kaebaja HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel täielikult riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.
14.2.HKMS § 249 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 esimese lause kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Kohtu hinnangul puudub esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks alus.
14.3.Kaebaja ei ole taotluses esitanud selget soovi ühegi esialgse õiguskaitse meetme rakendamiseks. Kaebaja ei ole kohtule esitanud põhjendusi või selgitusi esialgse õiguskaitse vajaduse kohta. Kaebaja viitab üksnes abstraktselt haldusasjas nr 3-26-37 kohaldatud esialgsele õiguskaitsele. Eelnimetatud haldusasjas kohustas kohus Tartu Vanglalt võimaldama kaebajal ravimeid võtta kambris. Erinevalt haldusasjast nr 3-26-37 puudub kohtu hinnangul kaebajal selles asjas esialgse õiguskaitse vajadus. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab isikut ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema lahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a määrus asjas nr 3-3-1-19-17, p 15). Kohtu hinnangul kaebajat sellised tagajärjed ei ähvarda. Kaebajale on jätkuvalt tagatud võimalus pidada kirjavahetust ning kirju vanglaametnikele üle anda. Seda tõendab asjaolu, et kaebaja on saanud 2026. a jaanuarikuu jooksul vangla üle anda 39 kirja ning kirju saanud või saatnud 21 erineval päeval. Kaebajat ei ähvarda kirjavahetuse pidamise õigusest mingil viisil ilma jäämine või selle oluline piiramine. Samuti ei nähtu kohtule vajadust, et kaebaja peaks saama kirju üle anda kambris. Kaebaja ei ole kohtule esitanud mingeid täiendavaid asjaolusid, mille tõttu uue korra kohaselt kirjade üle andmine oleks takistatud või kaebajale oluliselt raskendatud. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus jätab kaebaja esialgse õiguskaitse rahuldamata.
15.Kaebaja taotleb, et kohus tagastaks talle kaebuse lisad. Kohtule esitatud paberdokumente säilitatakse kuni kohtuasja menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni, kui kohus ei määra teisiti (HKMS § 87 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 56 lg 5). Kohus rahuldab kaebaja taotluse ja tagastab talle kaebuse paberkandjal esitatud lisad käesoleva määrusega, sest nendest tehtud koopiad on kohtute infosüsteemis olemas.
5
3-26-344
16.Kohtulahendi avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3 ja § 178 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.