Määruse resolutsiooni p-de 2-5 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. Määrus toimetatakse kätte kaebajale.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 28. jaanuaril 2026 Tartu Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt teostas PPA 17. novembril 2022 kella 13-15 paiku läbiotsimist. Kui kaebaja tegi ukse lahti, siis PPA tõukas kaebaja eest, pressis end tuppa ning vaatas riidekappidesse. Y lahkus samal ajal hirmust. Lisaks mõnitas PPA kaebajat, et kaebaja ei otsi Y ja ei muretse, kuigi kaebaja tegi seda. Kaebaja sai toimunust šoki ja depressiooni. Kaebaja soovib hüvitist 20 000 eurot või kohtu äranägemise järgi. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja taotluse riigi õigusabi saamiseks.
2.Vastusena kohtunõudele selgitas PPA 6. veebruaril 2026, et politseiametnikud sisenesid
17.novembril 2022 kõnealuse talu kinnistule, kuna PPA otsis alaealist, kelle puhul oli põhjust arvata, et ta seal viibib. Kõnealuselt kinnistult alaealine ka leiti. PPA tegutses korrakaitseseaduse § 50 lg 1 p 2 alusel, kusjuures politseil oli lisaks seadusest tulenevale õigusele ka kinnistu omaniku nõusolek. PPA-le teadaolevalt kaebaja PPA-le kahju hüvitamise taotlust esitanud ei ole.
3.Tartu Halduskohus jättis 9. veebruari 2026. a määrusega kaebaja kaebuse käiguta ja andis kaebajale kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks 7-päevase tähtaja. Ühtlasi jättis kohus kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata.
4.Tartu Ringkonnakohus edastas 19. veebruaril 2026 kaebaja poolt ringkonnakohtule esitatud vastused. Kaebaja selgitas, et võtab siiamaani antidepressante ka selle juhtumi eest. Kaebaja oli 2,3 aastat keeldudega ja kaebajal ei lubatud kellegagi suhelda. Keegi ei tulnud midagi uksele küsima. Ukse avamisel trügis PPA koheselt vägivalda kasutades tuppa ja avas kapi ukse, samal ajal küsides, kus on tüdruk. Tüdruk kartis politseid ja ei tahtnud ka kodus olla. Politsei tulek tekitas ohu ja tüdruk jooksis samal ajal ära. Enne seda mitte mingisugust ohtu ei olnud. Kaebaja soovib kahju hüvitamist selle šoki tekitamise eest.
KOHTU SEISUKOHT
5.Kohtule arusaadavalt nõuab kaebaja PPA-lt mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et 17. novembril 2022 kella 13-15 paiku teostatud läbiotsimise tekitas kaebajale šoki ja depressiooni.
6.Kohus võtab esmalt seisukoha kaebuse osas, milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist depressiooni tekitamise eest (I), ning seejärel lahendab ülejäänud osas kaebuse menetlusse võtmise võimalikkuse (II). I
7.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohtu hinnangul tuleb X-i kaebus seoses depressiooni tekitamisega tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, mis näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
8.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh tervise kahjustamise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-31-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika).
9.PPA selgitas 6. veebruari 2026. a vastuses, et politseiametnikud sisenesid 17. novembril 2022 kõnealuse talu kinnistule, kuna PPA otsis alaealist, kelle puhul oli põhjust arvata, et ta seal viibib. PPA selgituste kohaselt tegutsesid nad korrakaitseseaduse (KorS) § 50 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel ning lisaks oli olemas ka kinnistu omaniku nõusolek.
10.Kohus leiab, et PPA tegevus 17. novembril 2022 ei olnud õigusvastane. Olukorras, kus PPA tegeles alaealise otsimisega, oli PPA-l KorS § 50 lg 1 p-dest 2 ja 3 tulenevalt õigus siseneda valdusesse ning KorS § 51 lg 1 p-dest 1 ja 2 tulenevalt õigus maja läbi vaadata, sh vaadata riidekappidesse. Juhul, kui valdusesse sisenemisel oli kaebaja ukse ees, siis ei saa 2
kaebajast mööda pressimist ja sellist füüsilist mõjutust pidada õigusvastaseks. Kaebaja poolt välja toodut, mille kohaselt väitis PPA, et kaebaja ei otsi alaealist ega muretse, ei saa käsitleda mõnitamisena, vaid PPA hinnanguga sellele, kuidas kaebaja suhtus nende arvates olukorda.
11.Samuti leiab kohus, et kaebajale ei saanud PPA tegevusega tekkida väidetavat tervisekahju, s.o depressiooni, mistõttu puudub PPA tegevuse ja väidetava tervisekahju vahel ka põhjuslik seos. Kaebaja selgitas küll kohtule, et PPA tegevuse tagajärjel tekkis kaebajal depressioon ja kaebaja tarvitab siiamaani antidepressante, kuid kohus on teinud kindlaks, et kaebajal esines depressioon juba enne vaidlusalust sündmust. Nimelt nähtub asja nr 1-192639 materjalides sisalduvast kaebaja iseloomustusest, et kaebajal esines depressioon juba 9. märtsil 2021. Kohus võtab viidatud iseloomustuse käesoleva haldusasja materjalide juurde (HKMS § 62 lg 2).
12.Arvestades eeltoodut ning PPA tegevuse lühiajalisust leiab kohus, et kaebuse edulootused on vähesed ning kaebaja õigusi ei ole riivatud intensiivselt. Kohus tõdeb, et PPA tegevus valdusesse sisenemisel ja valduse läbivaatamisel võis kaebajale põhjustada ebameeldivusi, kuid tegemist ei ole sedavõrd ülemäärase ebamugavusega, mida saaks pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks.
13.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X-i kaebuse osas, milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist depressiooni tekitamise eest, HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.
14.Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. II
15.HKMS § 124 lg 1 alusel kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt. HKMS § 152 lg-st 3 tulenevalt võib kohus kaebetähtaja järgimist kontrollida ja ennistamise taotluse lahendada ka enne kaebuse menetlusse võtmist. Menetluse lõpetamise aluseks sellises olukorras on HKMS § 152 lg 1 p 2, mille kohaselt lõpetab kohus menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt HKMS § 124 lg-le 2.
16.Kohus leiab, et kaebaja on esitanud hüvitamiskaebuse osas, milles kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist šokiseisundi tekitamise eest, halduskohtule pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist.
17.RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb kahju hüvitamise taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates.
18.Et kaebaja vaidlustab 17. novembril 2022 aset leidnud PPA tegevust, pidi kohtu hinnangul kaebaja hiljemalt 2022. a novembrikuus teada saama tekkinud šokiseisundist ja seda põhjustanud isikust. Kaebaja esitas kohtule kaebuse 28. jaanuaril 2026. Järelikult on kaebaja ületanud kohtusse pöördumiseks ettenähtud kolmeaastast tähtaega.
19.HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel.
3
20.Näitlik loetelu võimalikest mõjuvatest põhjustest on esitatud HKMS §-s 150. Mõjuvaks põhjuseks saavad olla objektiivsed asjaolud, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa ning mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Mõjuva põhjusega ei ole tegemist, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik. Subjektiivse asjaoluna on Riigikohus pidanud mõjuvaks põhjuseks õiguslikes küsimustes kogenematu isiku eksimust protsessitoimingutes, kuid on rõhutanud, et ka sel juhul ei saa tähtaja ületamine olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Kahtluse korral oma õiguslikes teadmistes peab õiguslikes küsimustes kogenematu isik mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi (vt Riigikohtu 1. oktoobri 2002. a määrus asjas nr 3-3-1-57-02, p 19; 16. jaanuari 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-75-08, p 17). Kaebuse esitamise tähtaja ennistamine on võimalik üksnes juhul, kui on esinenud olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks ettenähtud ajaperioodi jooksul ning isiku eelduslikult rikutud õigus kaalub üles õiguskindlusele rajanevad teiste isikute õigused ja huvid (nt Riigikohtu 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-3-1-30-13, p 12; 19. aprilli 2006. a määrus asjas nr 3-3-1-26-06, p 12).
21.Vaatamata sellele, et kaebaja ei ole halduskohtule esitanud selgesõnalist taotlust kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks mõistab kohus, et kaebaja soovis seda teha 19. veebruaril 2026 esitatud avalduses. Kaebaja mainis 19. veebruari 2026. a vastuses, et oli 2,3 aastat keeldudega ja tal ei lubatud kellegagi suhelda.
22.Kohtu hinnangul puuduvad mõjuvad põhjused õigustamaks tähtaegselt kaebuse esitamata jätmist. Kohus nendib, et kaebuse esitamine võis kaebajale olla ebamugav, kui temalt oli kaebetähtaja jooksul võetud vabadus, kuid siiski oli kohtu hinnangul kaebuse esitamine halduskohtule võimalik. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja nii 2025. aastal kui ka enne seda esitanud kohtutele erinevaid kaebuseid ja hagisid.
23.Eeltoodust tulenevalt ei olnud kohtu hinnangul kaebaja kaebetähtaja arvestamisel piisavalt hoolikas, mistõttu jätab kohus kaebaja kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja lõpetab menetluse osas, milles kaebaja nõuab PPA-lt kahju hüvitamist šoki põhjustamise eest.
24.Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud.
25.Kuna tegemist on lõpplahendiga, siis jätab kohus kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.
26.Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja ja Y nimed tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
4
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.