Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 13. mai 2026, Tartu 3-26-249 X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 17. novembri 2022. a sündmusega X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 25. veebruari 2026. a määruse peale Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Tagastada X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 25. veebruari 2026. a määruse resolutsiooni punkti 1 peale.
2.Jätta X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 25. veebruari 2026. a määruse resolutsiooni punktide 2, 3, 4 peale rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25. veebruari 2026. a määrus muutmata.
3.Määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga X.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul käesoleva määruse kättesaamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kinni peetav isik X.X. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt teostas PPA 17. novembril 2022 kella 13-15 paiku läbiotsimist. Kui kaebaja tegi ukse lahti, siis PPA ametnik tõukas kaebaja eest, pressis end tuppa ja vaatas riidekappidesse. Tüdruk lahkus samal ajal hirmust. PPA ametnik mõnitas kaebajat, et kaebaja ei otsi tüdrukut ega muretse tema pärast, kuigi kaebaja tegi seda. Kaebaja sai toimunust šoki ja depressiooni ning soovib hüvitist 20 000 eurot või kohtu äranägemisel. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
2.Tartu Halduskohus võttis 25. veebruari 2026. a määrusega asja nr 1-19-2639 materjalide juurest käesoleva asja materjalide hulka kaebaja iseloomustuse (resolutsiooni p 1), tagastas kaebuse osas, milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist depressiooni põhjustamise eest (resolutsiooni p 2), jättis kaebaja taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 3), lõpetas menetluse osas, milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist šoki tekitamise eest (resolutsiooni p 4) ja jättis kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata (resolutsiooni p 5).
2.1.Halduskohus tagastas kaebuse seoses depressiooni tekitamisega mittevaralise kahju hüvitamiseks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 1 alusel, sest kaebusega kaitstavate õiguste riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. PPA tegevus 17. novembril 2022 ei olnud õigusvastane. Olukorras, kus PPA otsis alaealist, oli PPA-l korrakaitseseaduse (KorS) § 50 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel õigus siseneda valdusesse ning KorS § 51 lg 1 p-dest 1 ja 2 tulenevalt õigus maja läbi vaadata, s.h vaadata riidekappidesse. Kui valdusesse sisenemisel oli kaebaja ukse ees, siis ei saa kaebajast mööda pressimist ja sellist füüsilist mõjutust pidada õigusvastaseks. PPA ametniku öeldut, et kaebaja ei otsi alaealist ega muretse, ei saa käsitleda mõnitamisena, vaid PPA hinnanguga sellele, kuidas kaebaja suhtus nende arvates olukorda. Kaebajale ei saanud tekkida depressiooni, kuna kohus tegi kindlaks, et kaebajal esines depressioon juba enne vaidlusalust sündmust. Asja nr 1-19-2639 materjalides sisalduvast kaebaja iseloomustusest nähtub, et kaebajal esines depressioon juba 9. märtsil 2021. Kohus võtab viidatud iseloomustuse HKMS § 62 lg 2 alusel asja materjalide juurde. Arvestades eeltoodut ja PPA tegevuse lühiajalisust, on kaebuse edulootused vähesed ning kaebaja õigusi ei ole riivatud intensiivselt.
2.2.Kaebaja esitas hüvitamiskaebuse, milles nõuab mittevaralise kahju hüvitamist šokiseisundi tekitamise eest, halduskohtule pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist. Kuna kaebaja vaidlustab 17. novembril 2022 aset leidnud PPA tegevust, siis pidi kaebaja hiljemalt 2022. a novembrikuus teada saama tekkinud šokiseisundist ja seda põhjustanud isikust. Kaebaja esitas kaebuse kohtule 28. jaanuaril 2026. Järelikult on kaebaja ületanud kohtusse pöördumiseks ettenähtud kolmeaastast tähtaega (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3). Vaatamata sellele, et kaebaja ei ole halduskohtule esitanud selgesõnalist taotlust kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks, mõistab kohus, et kaebaja soovis seda teha 19. veebruaril 2026 esitatud avalduses. Seal kaebaja mainis, et oli 2,3 aastat keeldudega ja tal ei lubatud kellegagi suhelda. Puuduvad mõjuvad põhjused õigustamaks tähtaegselt kaebuse esitamata jätmist. Kaebuse esitamine võis olla kaebajale ebamugav, kui temalt oli kaebetähtaja jooksul võetud vabadus, kuid kaebuse esitamine oli võimalik. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja nii 2025. aastal kui ka enne seda esitanud kohtutele erinevaid kaebuseid ja hagisid. Kaebaja ei olnud kaebetähtaja arvestamisel piisavalt hoolikas.
3.X.X. esitas hiljem täiendatud määruskaebuse Tartu Halduskohtu 25. veebruari 2026. a määruse peale. Kaebaja leiab, et tema iseloomustust ei saa arvestada, kuna tegemist on 2018. a kuritegudega. Need karistused on kantud ja hakkavad aeguma, seega on tegu väga vana infoga. Iseloomustuse avalikustamise eest soovib kaebaja politseilt kahju hüvitamist 45 000 eurot ja Tartu Vanglalt 15 000 eurot, kuna karistus sai kantud 2019-2021 aga läbiotsimine kaebaja elukohas toimus 17. novembril 2022. Kaebaja soovib, et kõik, kes on seadust rikkunud, saavad karistada nagu tema sai karistuse kantud 2021. aastal. PPA rikkus seadust. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 38 lg 1 p 2 ja § 38 1 lg 1 p 1, lg 3 kohaselt on kannatanul õigus esitada uurimisasutusele hagiavaldus KrMS § 225 lg 1, § 240 p-s 4 sätestatud aja jooksul. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekkimisega. Kaebajale teadaolevalt ei olnud majaomaniku luba ja üks majaomanik isegi ei teadnud, et nende majja tungiti jõudu kasutades. Politseil ei olnud õigus tulla üksi eraterritooriumile ja jõudu kasutades siseneda majja. Kaebajale ei öeldud läbiotsimise põhjust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4.Tartu Ringkonnakohus selgitab, et HKMS § 2 lg 4 teise lause alusel tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Tutvudes asja materjalide ning kaebaja määruskaebuse ja selle täiendustega, mõistab ringkonnakohus, et kaebaja vaidlustab Tartu Halduskohtu 25. veebruari 2026. a määruse resolutsiooni punkte 1, 2, 3 ja 4. Kaebaja ei vaidlusta halduskohtu määruse resolutsiooni punkti 5, millega halduskohus jättis kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata. Kuigi kaebaja 1. märtsil 2026 ringkonnakohtule esitatud avaldus kannab pealkirja „riigi õigusabi andmise taotlus“, ei sisalda avalduse tekst ühelgi määral riigi õigusabi taotlemist, mistõttu käsitleb ringkonnakohus kaebaja 1. märtsi 2026. a avaldust tema määruskaebuse täiendusena.
5.Ringkonnakohus leiab, et X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 25. veebruari 2026. a määruse resolutsiooni p-i 1 peale kuulub tagastamisele.
5.1.X.X. vaidlustab määruskaebusega Tartu Halduskohtu 25. veebruari 2026. a määruse resolutsiooni punkti, millega kohus otsustas võtta asja nr 1-19-2639 materjalide juurest käesoleva asja materjalide hulka kaebaja iseloomustuse. Nimetatud osas ei ole halduskohtu määrus vaidlustatav ja seda on halduskohus märkinud määruse edasikaebe korra all.
5.2.HKMS § 203 § 1 sätestab, et halduskohtu määruse peale võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse, kui määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Muu määruse kohta võib esitada vastuväite apellatsioonkaebuses, kui seadusest ei tulene teisiti.
5.3.Tartu Halduskohtu 25. veebruari 2026. a määruse resolutsiooni p-i 1 vaidlustamine ei ole seaduse järgi lubatud. Tegemist on oma sisult kohtu korraldusliku määrusega, mis ei ole edasi kaevatav. Kuna kõnealune määrus ei takista ka haldusasja kohtumenetluse tavapärast jätkumist, ei saa halduskohtu määrust tõendi kogumise osas määruskaebekorras vaidlustada. Määruskaebuses välja toodud asjaolud, et kaebaja iseloomustus on möödunud aja kohta ja sisaldab vana infot, ei ole aluseks halduskohtu 25. veebruari 2026. a määruse tühistamiseks. Halduskohtu hinnangul oli vajalik viidatud iseloomustus asja materjalide juurde võtta kaebajal esinenud depressiooni kinnitamiseks ja ringkonnakohus peab seda asjakohaseks. HKMS § 62 lg 2 alusel võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Halduskohtu hinnangul oli kaebajal depressiooni esinemise kinnituseks vajalik asja materjalide juurde võtta kriminaalasjas tema kohta koostatud iseloomustus ning halduskohus ei pidanud selleks nõusolekut küsima PPA-lt ega Tartu Vanglalt. Seega ei saa kaebaja esitada nõuet PPA ega Tartu Vangla vastu sellepärast, et halduskohus võttis kriminaalasja raames kogutud tõendi haldusasja materjalide juurde.
5.4.Eeltoodu alusel kuulub määruskaebus Tartu Halduskohtu 25. veebruari 2026. a määruse resolutsiooni p-i 1 peale tagastamisele vastavalt HKMS § 203 lg-le 2 ja § 187 lg 3 p-le 6, kuna X.X.-il ei ole halduskohtu 25. veebruari 2026. a määruse resolutsiooni p-i 1 vaidlustamiseks määruskaebuse esitamise õigust.
6.X.X.-i määruskaebuse Tartu Halduskohtu 25. veebruari 2026. a määruse resolutsiooni punktide 2, 3 ja 4 peale jätab ringkonnakohus rahuldamata.
6.1.Tartu Ringkonnakohtu hinnangul tagastas Tartu Halduskohus 25. veebruari 2026. a määruse resolutsiooni p-ga 2 õiguspäraselt kaebuse osas, milles kaebaja nõudis kahju hüvitamist depressiooni põhjustamise eest. Halduskohus põhjendas ja selgitas piisavalt kaebuse tagastamise asjaolusid. Halduskohus selgitas põhjalikult ja arusaadavalt, kuidas arvestades vaidluse asjaolusid ei ole kaebaja kaebuse rahuldamine tõenäoline ning kaebusega
kaitstavate õiguste riive on väheintensiivne. Halduskohus tuvastas, et PPA tegutsemine 17. novembril 2022 kaebaja elukohas ja sealsel kinnistul oli õiguspärane. Asja materjalidest selgub, et kaebajal oli juba enne vaidlusalust sündmust diagnoositud depressioon, mistõttu ei saa olla tõene väide, et PPA ametniku läbiviidud läbiotsimine kaebaja elukohas põhjustas depressiooni. Ringkonnakohus möönab, et läbiotsimise teostamine võis olla kaebaja jaoks ootamatu ja ebameeldiv, kuid see tegevus ei saanud tekitada kaebajale tervisekahju, s.o depressiooni. Liiatigi otsis PPA kaebaja elukohast alaealist isikut, kes sealt ka leiti. Seetõttu leidis halduskohus põhjendatult, et kuigi õigus tervisele on kaalukas põhiõigus, siis kaebuses kirjeldatud PPA ametnike tegevus ei saanud kaebaja selle õiguse kaitsealasse oluliselt sekkuda.
6.2.Ringkonnakohus leiab, et halduskohus jättis õiguspäraselt rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks seoses PPA tekitatud šokiseisundi eest mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja vaidlustab PPA tegevust, mis toimus 17. novembril 2022 ja esitas kaebuse sama sündmusega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks halduskohtule 28. jaanuaril 2026. Kuna halduskohtule kaebuse esitamiseks on seaduses sätestatud tähtajad ning RVastS § 17 lg 3 näeb ette, et kahju hüvitamise taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates, siis ei olnud kaebaja esitatud hüvitamiskaebus tähtaegne. Samuti ei nähtu asja materjalidest ega kaebaja seisukohtadest mõjuvaid põhjuseid, mille tõttu kaebaja kaebuse esitamisega kohtule hilines. Kaebaja ei olnud piisavalt hoolikas, et järgida kohtusse pöördumiseks seaduses sätestatud tähtaegu. Kaebaja viidatud KrMS ja VÕS sätted ei ole asjakohased, kuna halduskohtule kaebuse esitamisel kohaldatakse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud norme ja seal sisalduvaid tähtaegu kaebuse esitamisele.
7.Eeltoodu alusel ei anna määruskaebuses esitatud väited alust halduskohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab määruskaebuse Tartu Halduskohtu 25. veebruari 2026. a määruse resolutsiooni p-de 2, 3 ja 4 peale rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.