G.Q kaebus Järva Vallavalitsuse 28.01.2025 korralduse nr 39 tühistamiseks ja valla kohustamiseks Kaebaja – G.Q, esindaja Kenneth Rivis Vastustaja – Järva vald, esindaja Kristi Laane Kolmas isik – P.S 08.01.2026 kohtuistungil
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta tähelepanuta poolte 09.01.2026 ja 02.02.2026 esitatud menetlusdokumendid.
2.Jätta G.Q kaebus rahuldamata.
3.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
4.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja ja kolmanda isiku nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.03.2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).
1.G.Q-le (kaebaja) kuulub Järva vallas Puiatu külas YYYkinnistu (registriosa number XXX, katastritunnus WWW). Kinnistut läbivad Kooli tee nr 2340015 ja Puiatu tee nr 2340016 (koos teed).
2.Imavere Vallavolikogu 19.06.2008 määrusega nr 13 kehtestatud Imavere valla üldplaneeringu ja Järva Vallavolikogu 28.06.2018 otsuse nr 37 kohaselt on Kooli tee ja Puiatu tee avaliku kasutusega teed. Imavere Vallavolikogu 12.10.2017 otsusega nr 23 kinnitud valla kohalike teede nimekirja kohaselt on avalikuks kasutamiseks määratud mh YYYkinnistu teed.
3-25-494 YYYkinnistu eelmise omaniku ja Imavere Vallavalitsuse vahel oli 12.12.2013 sõlmitud tähtajatu teede avaliku kasutamise leping, mis lõppes 2021. a seoses kinnistu eelmise omaniku surmaga.
3.Kaebaja ja tema abikaasa väljendasid suhtluses Järva valla (vastustaja) ametnikega rahulolematust teede seisukorra ja kaebaja kinnisasjal muru ning viljapõllu väidetava kahjustamise üle seoses teede avaliku kasutamisega. Kaebaja sulges 2024. a kevadel Kooli tee, teavitades sellest vastustajat. Vastustaja esitas kaebajale 18.06.2024 avalikult kasutatavalt teelt sõiduki eemaldamise nõude.
4.Kaebaja esitas 02.07.2024 vastustajale taotluse sõlmida teede kasutamiseks isikliku kasutusõiguse kokkulepe. Kaebaja täiendas taotlust 03.07.2024.
5.Vastustaja edastas kaebajale 17.09.2024 arvamuse avaldamiseks korralduse eelnõu „Sundvalduse seadmine Järva valla kasuks Kooli teele ja Puiatu teele“. Poolte vahel toimus kirjavahetus, milles kaebaja esitas vastustajale täiendavaid küsimusi ning tegi ettepanekuid korralduse eelnõu kohta. Vastustaja vastas kaebaja küsimustele.
6.Kaebaja esitas 30.10.2024 vastustajale kirjaliku vastuse, vastuväited ja ettepanekud korralduse eelnõule. Muuhulgas esitas kaebaja taotluse keelduda kaebaja erateedele sundvalduse seadmisest ja menetleda sisuliselt kaebaja 02.07.2024 taotlust isikliku kasutusõiguse lepingu sõlmimiseks.
7.Poolte vahel toimus 10.12.2024 kohtumine Kooli tee ja Puiatu tee teemal.
8.Vastustaja muutis korralduse eelnõu ja esitas selle 18.12.2024 kaebajale täiendavaks arvamuse avaldamiseks. Kaebaja tähtajaks vastustajale arvamust ega ettepanekuid ei esitanud.
9.Järva Vallavalitsus andis kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 39 lg-te 1 ja 5, ehitusseadustiku (EhS) § 94 lg 2, haldusmenetluse seaduse (HMS) § 75, halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-de 40 ja 46 ning Järva Vallavolikogu 22.02.2022 määruse nr 5 „Ehitus- ja planeerimisvaldkonna ülesannete täitmine Järva vallas” § 3 p 9 alusel 28.01.2025 korralduse nr 39 „Sundvalduse seadmine Järva valla kasuks“ (korraldus, dtl 13–30), millega: - seadis tähtajatu sundvalduse vastustaja kasuks teede avalikuks kasutamiseks kinnisasja osadele Kooli tee km 2,13–2,41 (280 m) ja Puiatu tee km 0,96–1,26 (300 m). Sundvalduse ala asukoht ja ligikaudne pindala kokku 5299 m2, kinnisasjal registreeritud maakatastris (PARI) ruumiandmete tunnusega 368356 (resolutsiooni p 1). - nägi ette sundvalduse tingimused: kinnistu omanikule makstakse 2024. a eest ühekordset sundvalduse tasu 108,53 eurot. Edaspidi makstakse kinnistu omanikule sundvalduse tasu kord aastas vastavalt kehtivatele õigusaktidele. Kinnistu igakordsel omanikul on õigus nõuda sundvalduse tasu vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) §-dele 15 5 ja 156; teehoiu tagamiseks on sundvalduse alaks koos teekaitsevööndiga arvestatud ligikaudu 9 m laiune teekoridor (4,5 m tee teljest mõlemale poole), mille eest maamaksu ei maksta; teid võib kasutada avalikult kasutatava teena, st teedel võivad liigelda kõik isikud nii sõidukiga kui ka jalgsi ööpäevaringselt, järgides õigusaktides sätestatud piiranguid. Vastustaja kohustub kasutama avalikuks kasutamiseks määratud teid heaperemehelikult ja vastavalt selle otstarbele; hoiduma igasugusest tegevusest, mis takistab teede sihipärast kasutamist; tagama teede, sh kaitsevööndi nõuetekohase hoolduse ja korrashoiu ning vastutama teede säilimise eest (resolutsiooni p 2). - nägi ette, et sundvalduse seadmisega lähevad vastustajale üle kõik tee omaniku kohustused, õigused ja vastutus (resolutsiooni p 3).
2(16)
3-25-494
9.1.Korralduse põhjendused:
9.1.1.Imavere Vallavolikogu 19.06.2008 määrusega nr 13 kehtestatud Imavere valla üldplaneeringu ja Järva Vallavolikogu 31.08.2022 otsusega nr 56 vastu võetud Järva valla üldplaneeringu kohaselt on Kooli tee ja Puiatu tee avaliku kasutusega teed. Kooli tee ühendab Imavere-Viljandi-Karksi-Nuia riigimaanteed Pilistvere-Imavere riigimaanteega. Puiatu tee on ligipääsuks Imavere-Kiigevere riigimaanteele.
9.1.2.Sundvalduse seadmisega tee avalikuks kasutamiseks määramine ei ole kinnistule koormavam kui piiratud asjaõiguslepinguga seatud avalik kasutus. Eratee avalikuks kasutamiseks määramisega on tee seisundinõuete tagamine vastustaja kohustus ning vastavad tööd planeeritakse vastustaja teehoiukava kohaselt.
9.1.3.Tulenevalt asjaõigusseaduse rakendamise seadusest on kaebajale makstav ühekordne sundvalduse tasu 2024. a eest 108,53 eurot, mis arvutatakse 2024. a 1. jaanuari seisuga järgmiselt: kitsenduse pind – kitsenduse ruumiline ulatus; katastriüksuse pind – koormatud katastriüksuse pindala; maa maksustamishind – Maa-ameti andmed maa maksustamishinna kohta; koefitsient – rajatisest tuleneva kitsenduse sisuline ulatus (arvuline väärtus on kas 1,0 , 0,5 või 0). Kaebajale määratava tasu suurus on saadud arvutuskäiguga 5299 m2/127727 m2 x 74744 eurot x 3,5% x koefitsient 1. Edaspidi makstakse kinnistu omanikule sundvalduse tasu kord aastas vastavalt kehtivatele õigusaktidele.
9.1.4.Teehoiu tagamiseks sundvalduse alaks koos teekaitsevööndiga on arvestatud ligikaudu 9 m laiune teekoridor (4,5 m tee teljest mõlemale poole), mille eest maamaksuseaduse kohaselt maamaksu ei maksta. Sundvalduse ala määramisel on arvestatud katastripidaja kehtestatud sundvalduse esitamise tingimuste kohase ruumiandmete täpsusega ning katastriüksuse piiridega.
9.1.5.Vastustaja on teavitanud 06.09.2024 kaebajat kui kinnistu omanikku vastavalt KAHOS § 39 lg-le 3 sundvalduse seadmise menetlusest või võimalusest võõrandada teed vastustajale. Kinnistu omanik ei ole kinnitanud, et on nõus teedele sundvalduse seadmisega ega avaldanud ka soovi neid vastustajale võõrandada.
10.Kaebaja esitas 27.02.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse korralduse tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks kaebaja 02.07.2024 taotlust sisuliselt läbi vaatama.
11.Kohus kaasas menetlusse kaebaja abikaasa P.S kui kinnistu ühisomaniku.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
12.Kaebaja seisukohad:
12.1.Vaidlusalused erateed on määratud avalikku kasutusse, kuid seda vaid üldplaneeringu alusel ning muu sisuline kokkulepe teede avalikuks kasutamiseks puudub. Kuna varasem tee avalikku kasutust reguleeriv leping on lõppenud, soovis kaebaja sõlmida uue lepingu, milles oleksid sätestatud poolte õigused ja kohustused seoses teega ning esitas vastustajale sellekohase taotluse. Vastustaja on kaebaja taotluse menetlusest vaikimisi keeldunud ning asunud läbi viima sundvalduse seadmise menetlust.
12.2.Vaidlusaluseid teid kasutatakse intensiivselt perioodiliselt kevadel ja sügisel, kui põllumajandusmasinad rikuvad tee täielikult, muutes selle sõiduautodele sisuliselt läbimatuks. Alates 2024. a ei hooldanud vastustaja teed enam pärast iga intensiivse kasutusperioodi lõppu, 3(16)
3-25-494 vaid teehoolduskava alusel üksnes kord aastas, mis on kaebaja jaoks ebapiisav, sest ta ei pääse sõiduautoga sisuliselt enam oma koduni.
12.3.01.07.2024 kaebaja poole kirjaga pöördunud vallaametnik märkis, et teede kasutuse reguleerimiseks on võimalik nii sundvalduse seadmine kui ka notariaalse piiratud asjaõiguse lepingu sõlmimine ning küsis kaebajalt tema eelistust. Kaebaja jaoks üllatuslikult alustas vastustaja aga sundvalduse seadmise menetlust, mille ainus põhjus on vastustaja soovimatus võtta endale kohustust hooldada (greiderdamine jne) teed kaks korda aastas peale põllumajandushooaja lõppu nagu oleks reaalne vajadus.
12.4.Korraldus on formaalselt õigusvastane, sest vastustaja ei ole kaebajat korralduse andmise menetluse algatamisest teavitanud ega küsinud nõuetekohaselt tema arvamust, menetlus on olnud üksnes vormiline. Vastustaja ei ole püüdnud sõlmida eratee avalikuks kasutamiseks kaebajaga kokkulepet ega pidanud selleks läbirääkimisi, vaid üksnes esitanud arvamuse avaldamiseks sundvalduse seadmise korralduse eelnõu, milles sisuliselt sunnitakse eraomanikku nõustuma sundvalduse seadmisega. Erinevalt korralduses märgitust ei selgitatud kinnisasja omanikule, et sundvalduse seadmine ei ole kinnistule rohkem koormav, kui piiratud asjaõiguslepinguga seatud avalik kasutus. Korralduse põhjendustes on valesti väidetud, et kinnisasja omanik on sundvalduse seadmisega nõus.
12.5.Proportsionaalne ega kohane ei ole sundvalduse seadmise menetlus, mis on läbi viidud ilma kaebajaga läbi rääkimata ja kaebaja jaoks üllatuslikult, sõnamurdlikult ja vastuoluliselt olukorras, kus vald oli kaebajale teada andnud, et tegeleb kasutusõiguse lepingu koostamisega.
12.6.Korralduse eelnõus ei ole selgitatud, mis kuupäeval, millisel õiguslikul alusel või viisil vastustaja sundvalduse seadmise menetluse algatas. Korralduse eelnõus puuduvad selgitused või viited läbiviidud haldusmenetluse kohta. Korralduses puuduvad ka üheselt mõistetavad kaalutlused sundvalduse seadmise vajalikkusse kohta.
12.7.Korraldus on ka materiaalselt õigusvastane. Puudub konkreetne avalik huvi, et Puiatu ja Kooli tee peaks olema avalikult kasutatav just sundvalduse seadmise läbi. Korralduses on avalik huvi jäänud täielikult hindamata. Vastustaja on asunud põhjendusi tooma haldusakti väliselt. Kirjades põhjendatakse korralduse andmise asjaolusid, kuid korraldusest endast ei nähtu kaalutlused ja põhjendused.
12.8.Paljasõnaline on korralduses esitatud väide, et Järva valla teehoiukavas planeeritakse tee hooldamisega seotud kohustusi. Ei ole esitatud konkreetset plaani teede korrashoiuks.
12.9.Korralduses õigusliku alusena toodud Järva Vallavolikogu 31.08.2022 otsusega nr 56 vastu võetud Järva valla üldplaneering ei ole kehtestatud, vaid vastu võetud ning pole õigusakt, mis saaks luua õigusi ja kohustusi.
12.10.Kuna Järva valla eelarvestrateegias ei ole käesolevaks eelarveperioodiks ette nähtud vahendeid YYYkinnisasjal asuva tee aluse maa või selle kasutusõiguse omandamiseks, siis puuduvad vastustajal ka vahendid tee hooldamiseks. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi usutavat argumenti, kuidas reaalselt korraldatakse teehooldust, remonti jne.
12.11.Vastustaja on otsustanud ühepoolselt, et maksab kinnistu omanikule tasu sundvalduse seadmise eest. Kaebaja ei soovi marginaalset tasu tee kasutamise eest, vaid soovib, et vald hooldaks teed selliselt nagu varasemas lepingus oli kokku lepitud, sõlmides selleks kaebajaga 4(16)
3-25-494 uue isikliku kasutusõiguse lepingu, milles on poolte õigused ja kohustused tasakaalustatult paika pandud.
12.12.Kaebajale tekib sundvalduse seadmisega varaline kahju, kuna teehoiu tagamiseks on sundvalduse alaks koos teekaitsevööndiga arvestatud ligikaudu 9 m laiune teekoridor, mistõttu kaebaja kaotab oma põllumaast ligikaudu 0,17 ha. 2025. a on näiteks nisu hind 212 eurot tonnist. 2024 a. saak kõnealuselt põllult 8 t/ha. See teeb 1,2 tonni sellelt kinnistu osalt, millele on seatud sundvaldus ja kus enam põldu harida ei tohi.
13.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.
13.1.Pole õige, et vastustaja keeldus vaikimisi menetlemast kaebaja taotlust teede kasutamiseks isikliku kasutusõiguse lepingu sõlmimiseks. Vastustaja on kaebaja ära kuulanud ning tema argumente kaalunud. Samuti on vastustaja kaebajat korralduse andmise menetluse algatamisest teavitanud. Isikliku kasutusõiguse lepingu sõlmimise või sundvalduse seadmise tingimuste üle on toimunud arutelu, kohtumine ja e-kirjavahetus.
13.2.Üksnes asjaolu, et teede edasise avaliku kasutuse küsimust ei ole lahendatud kaebaja soovi kohaselt, ei tähenda, et taotlust ei ole vastustaja poolt menetletud. Vastustaja on sisuliselt vaba otsustama, kas teede avalik kasutus tagatakse sundvalduse seadmisega või isikliku kasutusõigusega. Vastustaja pidas kaebajaga üle poole aasta läbirääkimisi ja võttis arvesse teede edasise avaliku kasutuse küsimuse lahendamiseks kõiki olulisi asjaolusid ning huve. Vastustaja on hinnanud kaebaja taotlust isikliku kasutusõiguse seadmiseks või halduslepingu sõlmimiseks enne korralduse vastuvõtmist. Samuti on korralduses selgitatud, miks vastustaja soovib seada teede edasi kasutamiseks sundvalduse ning miks ei ole poolte vahel vajalik ega otstarbekas sõlmida isikliku kasutusõiguse lepingut.
13.3.Kuna pooled ei jõudnud teede edasise avaliku kasutamise osas kokkuleppele, siis vastustaja algatas pärast pikaajalisi läbirääkimisi sundvalduse seadmise menetluse. Kaebaja ei ole vastanud vastustaja tehtud ettepanekutele sundvalduse seadmiseks või teealuse maa võõrandamiseks vallale. Kaebaja ei ole vastustajale avaldanud, millistel tingimustel ta isikliku kasutusõiguse lepingut sõlmida soovis.
13.4.Ei ole vajalik ega võimalik sundvalduse seadmisel ega ka isikliku kasutusõiguse lepingu sõlmimisel lisaks õigusaktides juba sätestatule tuua välja täpseid vastustaja kohustusi teehooldusel, nt sätestada konkreetne kuupäev, millal toimub antud teedel tolmutõrje või millal toimuvad konkreetsed teehooldustööd. Eratee avalikuks kasutamiseks määramisega on tee seisundinõuete tagamine vastustaja kohustus (EhS § 94 lg 3) ning vastavad tööd planeeritakse valla teehoiukava kohaselt selleks läbi viidud hanke tingimustel. Teehoiukava on ajas muutuv dokument, mille nõudeid pole otstarbekas lepingus fikseerida. Kui peaks selguma, et vastustaja ei ole täitnud endale võetud kohustusi või teehooldustööd ei ole teostatud nõuetekohaselt, siis vastustaja vastutab selle eest.
13.5.Vaidlusalused teelõigud on sõiduautoga läbitavad ja liiklemist võimaldavad vaatamata sellele, et Järva valla teehoiukavale vastavat greiderdamist neil teelõikudel 2024. a läbi ei viidud. Töövõtja teavitas viimati nimetatud asjaolust vastustajat alles hiljem ning vastustaja tõhustab järelevalvet teehoolduse üle. Peale kaebaja ei ole teised samade teede kasutajad vallale pretensioone esitanud. Transpordiameti hinnangu kohaselt (dtl 151) on vaidlusaluse teelõigu ebatasasused normi piires. Kaebaja väide tee väga kehvast olukorrast on tõendamata.
5(16)
3-25-494
13.6.Lisaks korralduses toodule selgitas vastustaja õigusnõunik kaebajale enne korralduse vastuvõtmist telefoni teel, miks vastustaja ei ole seni saatnud temale isikliku kasutusõiguse lepingut ning põhjendas ka seda, et isikliku kasutusõiguse kokkuleppe sõlmimise asemel teeb vastustaja lähiajal kaebajale ettepanekud seada sundvaldus teedele või võõrandada need vallale.
13.7.Omavalitsusüksusel ei ole keelatud sundvalduse seadmisel võtta arvesse ka asjakohaseid mittesiduvaid dokumente (HMS § 4 lg 2), sh Järva Vallavolikogu 31.08.2022 otsusega nr 56 vastu võetud, kuid veel mitte jõustunud Järva valla üldplaneeringut, milles on väljendatud kavatsust Kooli teed ja Puiatu teed avalikes huvides jätkuvalt edasi kasutada.
13.8.Järva valla teehoiukava kohaselt rahastatakse kohalike teede hoidu omavalitsuse eelarvest ning riigi poolt teedele sihtotstarbeliselt eraldatud vahenditest. Järva valla eelarves on kohalike teede korrashoiuks ja vastustaja kohustuste täitmiseks rahastus ette nähtud.
13.9.Kaebajale esmakordselt edastatud sundvalduse seadmise korralduse eelnõus ei olnud ette nähtud sundvalduse tasu, kuna vastustaja täidab ka edaspidi kõiki teeomaniku õiguseid ja kohustusi. Kaebaja mainis üksnes 10.12.2024 kohtumisel vastustajale, et ei soovi saada sundvalduse tasu. Kuna vastustaja asus seisukohale, et korrektne oleks siiski maksta kaebajale sundvalduse tasu, muutis ta kaebajale esialgselt saadetud sundvalduse seadmise eelnõu. Kaebaja ei avaldanud täiendatud eelnõu kohta oma arvamust.
13.10.Kaebaja väited sundvalduse seadmisest talle tekkiva kahju osas on hüpoteetilised. Juba varasemalt avalikult kasutatavaks määratud tee avalikku kasutusse võtmisel ei teki kaebajale tuvastatavat kahju, sest maakasutuse iseloom ei muutu ning teid kasutatakse ka edaspidi samal otstarbel. Kahju võimaliku tekkimise kohta ei ole kaebaja esitanud ei sundvalduse seadmise eelnõu ega ka täiendatud eelnõu menetluse ajal ühtegi taotlust või ettepanekut.
14.Kolmas isik palub kaebuse rahuldada. Omavalitsusüksus hooldas vaidlusaluseid teid rahuldavalt kuni 2020. a-ni. Pärast seda pole hooldus olnud piisav ega vasta teehoiukavale. Teed on halvas seisukorras. Teid kasutavad suured põllumajandusmasinad ning teekoormus kaebaja kinnistul on väga suur. Teede halva seisundi tõttu sõidetakse üle kaebaja kinnistu haljasala. Kinnistu omanikud soovivad, et nende teid nõuetekohaselt hooldataks, kuid vastustaja on seadnud teedele sundvalduse eesmärgiga võtta omanikelt kaasarääkimis- ja nõudeõigus oma kinnistu osaks olevate teede korrasoleku tagamisel. Sel põhjusel jättis vastustaja kaebajaga sõlmimata isikliku kasutusõiguse lepingu, kuigi ametnikud selle sõlmimist kaebajale korduvalt lubasid. Teede avaliku kasutamise saaks tõhusalt tagada ka isikliku kasutusõiguse lepingu sõlmimisega. Sundvalduse seadmisega võetakse kinnistu omanikelt täiendav 4,5 m laiune lõik teeäärsest maast, kuid selle hooldust ja piisavat niitmist omavalitsusüksus eelduslikult ei taga.
15.Kaebaja esitas 22.12.2025 oma täiendavad seisukohad vastustaja vastusele.
15.1.Kaebaja selgesõnaline taotlus oli sõlmida vastustajaga isikliku kasutusõiguse leping, milles oleksid sätestatud poolte õigused, kohustused ja vastutus. Vastustaja ei ole selle taotluse suhtes teinud eraldi haldusotsust ega motiveeritud keeldumist. Samuti ei ole vastustaja kordagi edastanud kaebajale isikliku kasutusõiguse lepingu eelnõu ega avanud sisulist läbirääkimist lepingu tingimuste üle. Selle asemel asus vastustaja paralleelselt läbi viima sundvalduse seadmise menetlust. Selline käitumine kujutab endast vaikivat keeldumist ning on vastuolus haldusmenetluse põhimõttega, et haldusorgan peab isiku taotluse suhtes võtma selge ja põhjendatud seisukoha. 6(16)
3-25-494
15.2.Kuigi poolte vahel toimus kirjavahetus ja üks kohtumine, ei olnud kaebajal tegelikku võimalust mõjutada vaidlustatud haldusakti sisu. Vastustaja keeldus konkreetsete kohustuste ja tähtaegade fikseerimisest, viidates üldsõnaliselt teehoiukavale ja tulevastele hangetele. Kaebaja tõstatatud küsimused tee hoolduse sageduse, teeäärte korrastamise, lumetõrje, liiklusohutuse ja vastutuse kohta jäid sisulise vastuseta. Vastustaja seisukoht, et selliste kohustuste detailne sätestamine ei ole võimalik ega vajalik, tähendas sisuliselt keeldumist isikliku kasutusõiguse lepingu sisustamisest. Sellises olukorras ei saa rääkida läbirääkimistest.
15.3.Vastustaja väited, et tee on olnud läbitav ning hooldatud vastavalt teehoiukavale, ei vasta tegelikkusele. Hooldustööd ei vasta vastustaja enda kehtestatud nõuetele. Põllumajandusettevõtted kasutavad teed rasketehnikaga intensiivselt, kuid vastustaja pole suutnud sõlmida nendega lepinguid teel kehtivale 8-tonnisele koormuspiirangule vaatamata. Need faktid on otseselt seotud sundvalduse seadmise proportsionaalsuse hindamisega. Teede tegelik hoolduspraktika näitab, et vastustaja ei ole suutnud ega soovinud tagada teede nõuetekohast hooldust olukorras, kus ta väidab end täitvat kõiki teeomaniku kohustusi. Sundvalduse seadmisega ei muutu vastustaja senine tegevus ega kõrvaldata tuvastatud puudusi, vaid üksnes süvendatakse kaebaja õiguste riivet. See on vastuolus vastustaja väitega, et sundvalduse seadmise eesmärk on tee korrashoid ja avaliku huvi kaitse. Vastustaja ei ole sisuliselt kaalunud vähem koormavat alternatiivi, ei ole lahendanud kaebaja taotlust ning ei ole suutnud näidata, et sundvaldus oleks vajalik avaliku huvi kaitseks.
16.Vastustaja esitas 05.01.2026 vastuse kaebaja täiendavatele seisukohtadele.
16.1.Üksnes asjaolu, et teede edasist avaliku kasutuse küsimust ei ole lahendatud kaebaja taotletud viisil, ei tähenda, et tema taotlust ei ole menetletud. Vastustaja on hinnanud kaebaja taotlust isikliku kasutusõiguse või halduslepingu sõlmimiseks enne korralduse vastuvõtmist. Vastustaja on selgitanud kaebajale piisavalt, miks vastustaja otsustas seada isikliku kasutusõiguse lepingu sõlmimise asemel erateele sundvalduse. Vastustaja korraldas kaebaja taotlusest täpsemaks arusaamiseks 10.12.2024 kohtumise, kuid kaebaja ei ole avaldanud vastustajale enne korralduse vastuvõtmist, millistel tingimustel ta isikliku kasutusõiguse lepingut sõlmida soovis.
16.2.Kaebaja teehooldust puudutavad seisukohad ei ole sundvalduse seadmise haldusakti üle toimuvas vaidluses asjakohased. Vaidlusalused teed vastavad õigusaktidega kehtestatud seisundinõuetele.
KOHTUISTUNG
17.Kohtuistungil jäid menetlusosalised oma seisukohtade juurde.
17.1.Kaebaja pole kunagi keeldunud koostööst vastustajaga, vaid on esitatud isikliku kasutusõiguse lepingu sõlmimise taotluse, mis on aga vastustaja poolt siiani lahendamata. Toimunud on küll pikaajalised kuid mittesisulised läbirääkimised kaebaja ja vastustaja vahel. Kaebajal polnud mingit võimalust vastustaja sundvalduse seadmise otsuse sisu mõjutada. Vastustaja on jätnud sundvalduse tasu kaebajale maksmata, kuigi selle ise määras. Sundvalduse ala asendiplaan peaks olema korralduse lisa, kuid seda pole koos korraldusega kehtestatud, vastustaja on seega jätnud korraldusega sundvalduse ala määramata. Puudus vajadus sundvalduse seadmiseks teekaitsevööndile. Sundvalduse korralduses ei ole ette nähtud, et teeäärset maad võib kasutada põlluharimiseks, mistõttu kaebaja seda kasutada ei tohi. 7(16)
3-25-494
17.2.Vastustaja leiab, et korralduses, samuti pikaajalises suhtluses kaebajaga on piisavalt põhjendatud, miks kaebajaga ei saa sõlmida isikliku kasutusõiguse lepingut ja miks taotlus on jäetud rahuldamata. Kokkulepet isikliku kasutusõiguse seadmiseks kaebajaga ei saavutatud. Teehooldus vaidlusalusel lõigul ei pruugi olla alati olnud nõuetekohaselt teostatud, kuid see ei ole käesoleva haldusasja põhiküsimus. Oluline on see, milline on teehoolduskava ja millised on sõlmitud lepingud. Probleemid suhtluses kaebaja ja vastustaja vahel taanduvad suuresti isiklikule konfliktile kaebaja ja vastustaja endise teespetsialisti vahel. Vald on tõhustanud järelevalvet teehoolduse üle. Transpordiamet pole puudusi teehoolduses tuvastanud. Kitsenduse asendiplaani puudumine korralduse juures on ilmne ebatäpsus, mis on võimalik parandada ilma et see mõjutaks korralduse õiguspärasust.
17.3.Kolmas isik leiab, et haldusorgani tegevuse tulemusena on tekkinud olukord, kus kaebajal kui vormilisel maaomanikul pole tegelikkuses oma maale mingeid õigusi. Kaebaja ja kolmas isik soovivad kaitsta oma omandit rikkumise eest.
KOHTU PÕHJENDUSED
18.Kohus märgib esmalt, et nii kaebaja kui vastustaja on esitanud käesolevas asjas pärast kohtuistungit täiendavaid kirjalikke seisukohti. Kaebaja esitas 09.01.2026 kohtukõne kirjalikud teesid, kuigi ta ei avaldanud istungil soovi kohtukõne pidamiseks ega kohtukõne teksti asja juurde võtmiseks (vt istungi salvestis 01:24:50). Vastustaja esitas 02.02.2026 kohtule dokumendi „Kohtukõne teesid haldusasjas nr 3-25-494 ning selgitused 08.01.2026 kohtuistungil tekkinud küsimustele“. Kohus määras 09.12.2026 käesolevas asjas avalduste ja tõendite esitamise tähtajaks 22.12.2025. Teise menetlusosalise esitatud avaldustele võis menetlusosaline vastata kuni 05.01.2026. Kohus lõpetas 08.01.2026 istungil asja arutamise, määras kohtuotsuse kuulutamise tähtaja ja täiendavat tähtaega avalduste ja tõendite esitamiseks ei andnud. HKMS § 51 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Menetlusosalised ei ole täiendavate seisukohtade esitamisega hilinemist põhjendanud ja kohtu arvates tekitaks nende menetlemine kohtuasja lahendamise viibimise, sest sellisel juhul tuleks asja menetlus uuendada. Kohus leiab, et asjas varem esitatud poolte seisukohad ja tõendid on otsuse tegemiseks piisavad ja jätab 09.01.2026 ja 02.02.2026 esitatud täiendavad avaldused tähelepanuta.
19.1.Vastustaja 28.01.2025 korraldus on nii formaalselt kui materiaalselt õigusvastane. Kaebajat ei ole haldusakti andmise menetluse algatamisest teavitatud ja küsitud nõuetekohaselt tema arvamust, menetlus on olnud üksnes formaalne. Korralduses ei ole selgitatud sundvalduse seadmise menetluse algatamise asjaolusid. Korralduses puuduvad selged ja üheselt mõistetavad kaalutlused sundvalduse seadmise vajalikkusse kohta valla kasuks isikliku kasutusõiguse seadmise kokkuleppe asemel. Avalik huvi korralduse kehtestamiseks on jäänud hindamata ja kaalutlused ning põhjendused haldusaktis selles osas puuduvad. Korraldusele ei ole lisatud sundvalduse ala asendiplaani, mistõttu sundvalduse ala on jäänud määramata. Korralduse andmisel on tuginetud Järva Vallavolikogu 31.08.2022 otsusega nr 56 vastu võetud kuid veel kehtestamata Järva valla üldplaneeringule.
19.2.Korraldus piirab kaebaja kui sundvalduse ala omaniku õigusi ebaproportsionaalselt. Korraldusega ei ole tagatud piisavat teehooldust ja vastustaja on seadnud sundvalduse üksnes 8(16)
3-25-494 selleks, et mitte võtta endale kaebaja ees konkreetseid kohustusi piisava teehoolduse tagamiseks. Kaebaja ei ole soovinud endale sundvalduse tasu määramist. Kaebajale tekib sundvalduse seadmisest varaline kahju saamata jäänud tulu näol, mille hüvitamist ei ole korraldusega ette nähtud, sest teehoiu tagamiseks on sundvalduse alaks lisaks teele arvestatud ligikaudu 9 m laiune teekoridor, mistõttu kaebaja kaotab võimaluse põllu harimiseks 0,17 hektari suurusel maa-alal.
19.3.Kaebaja on esitanud vastustajale taotluse sõlmida eratee avalikuks kasutamiseks kaebajaga kokkulepe, kuid vastustaja pole pidanud kaebajaga läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimise üle, vaid on jätnud taotluse lahendamata ja asunud selle asemel üllatuslikult ning sõnamurdlikult läbi viima sundvalduse seadmise menetlust.
20.Kohus käsitleb esmalt kaebaja väiteid vaidlusaluse sundvalduse seadmise menetluslike puuduste kohta. Kaebaja menetlusse põhjendamine
kaasamine
ja
ärakuulamine,
selgitamiskohustus,
korralduse
21.EhS § 94 lg 2 kohaselt otsustab eratee avalikes huvides omandamise või erateele sundvalduse seadmise riik või eratee asukoha kohaliku omavalitsuse üksus kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduses sätestatud korras. Sundvalduse seadmise menetlust reguleeriv on sätestatud eelkõige KAHOS §-s 39. Samuti kohalduvad sundvalduse seadmisele subsidiaarselt sundvõõrandamise menetlust reguleerivad normid, kui sundvalduse seadmise menetluses pole sätestatud teisiti (KAHOS § 39 lg 2). Kuna sundvalduse seadmise menetlus on haldusmenetlus (KAHOS § 1 lg 7), siis kohalduvad sellele ka haldusmenetluse üldnormid. KAHOS § 39 lg 3 kohaselt teavitab sundvalduse seadja kinnisasja omanikku sundvalduse seadmise menetlusest. KAHOS § 39 lg 4 kohaselt on kinnisasja omanikul õigus nelja nädala jooksul KAHOS § 39 lg 3 nimetatud teate kättesaamisest arvates esitada sundvalduse seadjale oma arvamus.
22.Asja materjalidest, sh vaidlustatud korralduse põhjendustest nähtuvalt teavitas vastustaja kaebajat sundvalduse seadmise menetlusest esmakordselt oma 06.09.2024 e-kirjaga, milles tegi kinnistu omanikule ettepaneku seada tähtajatu ja tasuta sundvaldus vastustaja kasuks kinnistut läbivate teede osas või võõrandada need teed vastustajale hinnaga 212 eurot. Vastustaja andis kaebajale tähtaja ettepanekule arvamuse avaldamiseks 30 kalendripäeva kirja kättesaamisest (korralduse p 8, dtl 15). Pole vaidlust, et kaebaja sai nimetatud teavituse ja ettepaneku kätte ning esitas selle kohta vastustajale täiendavaid küsimusi. 17.09.2024 edastas vastustaja kaebajale arvamuse avaldamiseks sundvalduse seadmise korralduse eelnõu (korralduse p 10, dtl 17), mille kaebaja on samuti kätte saanud ja selle kohta vastustajale täiendavaid küsimusi esitanud. 30.10.2024 esitas kaebaja vastustajale oma kirjaliku vastuse, vastuväited ja ettepanekud korralduse eelnõu kohta (korralduse p 22, dtl 21). Vastustaja initsiatiivil toimus poolte vahel 10.12.2024 kohtumine teede omandiküsimuse üle. Vastustaja nägi kohtumise eesmärgina kaebajale tekkinud olukorra selgitamist ja lahenduste pakkumist (vt kohtumise protokoll, dtl 159) ning andis kaebajale ja tema lepingulisele esindajale korduvalt võimaluse oma seisukohti väljendada ja selgitada. Kuna vastustaja muutis pärast kohtumist kaebajaga korralduse eelnõu ja nägi selles ette sundvalduse tasu maksmise, siis esitas vastustaja korralduse eelnõu 18.12.2024 kaebajale veelkordseks arvamuse avaldamiseks (dtl 64–86). Pole vaidlust, et kaebaja sai ka selle vastustaja e-kirja kätte, kuid vastustajale eelnõu kohta oma arvamust ei avaldanud.
9(16)
3-25-494
23.Samuti nähtub asja materjalidest, et kaebaja ja vastustaja on olnud vaidlusaluste teede kasutamise küsimustes intensiivses suhtluses nii enne sundvalduse seadmise menetluse algust kui ka hiljem (ülevaade pooltevahelisest kirjavahetusest eelkõige korralduse p-d 11–21, dtl 17–20).
24.Kohus järeldab eelnevast, et kaebaja on olnud sundvalduse seadmise menetlusse kaasatud, ta on olnud menetluse käiguga kursis, talle on antud soovitud selgitusi ja tema ärakuulamine sundvalduse seadmise haldusakti puudutavalt on olnud nõuetekohaselt tagatud. Ainuüksi see, et vastustaja poolt kaebajale esitatud seisukohad ja selgitused ei ole olnud talle meelepärased ega vastanud tema ettekujutusele menetluse tulemuse kohta, ei tähenda, et vastustaja oleks jätnud oma menetluslikud kohustused täitmata. Ka poolte 10.12.2024 toimunud kohtumisel ei selgitanud kaebaja esindaja vastusena vastustaja küsimusele, millistele kaebaja küsimustele on vald jätnud vastamata või millised selgitused andmata, vaid märkis üksnes, et „mis konkreetsed küsimused on jäänud vastamata, seda teab vald“ (kohtumise protokoll lk 3, dtl 161).
25.Kuna kaebaja on olnud sundvalduse seadmise menetluse käiguga kursis, siis ei saa väita, et vastustaja oleks käitunud kaebaja suhtes eksitavalt, üllatuslikult või sõnamurdlikult. Vastustaja ei ole kaebaja eest haldusmenetluse asjaolusid varjanud. Kaebaja poolt osundatud Järva Vallavalitsuse arendus- ja majandusosakonna juhataja 01.07.2024 ja 03.07.2024 ekirjadest (dtl 31–32) ei saanud kaebaja teha järeldust, et vastustaja on otsustanud isikliku kasutusõiguse seadmise kokkuleppe sõlmimise ja sundvalduse seadmise menetluse alustamine on välistatud. Nimetatud kirjadest saab järeldada üksnes seda, et vastustaja soovib teede avaliku kasutamise küsimuse lahendada ning lahendusena tulevad kõne alla nii kokkuleppe sõlmimine kui ka sundvalduse seadmiseks haldusakti andmine. Kaebajalt tema eelistuse küsimine ei saanud tekitada kaebajas põhjendatud ootust, et vastustaja tingimata kaebaja eelistust järgib. Samuti pidi kaebajale olema neist kirjadest selge, et lõpliku otsuse valitava lahenduse osas saavad teha muud valla organid, mitte kirjavahetust pidav ametnik.
26.Vastustaja on korralduses selgitanud, millisel põhjusel ta ei pea põhjendatuks sundvalduse seadmise asemel vaidlusaluste teede kasutamise reguleerimist poolte vahel sõlmitava kokkuleppega. Vastustaja tõi välja, et sundvalduse ja isikliku kasutusõiguse seadmine viib sisuliselt samale tulemusele, kuid tähendab vastustaja jaoks täiendavate formaalsuste täitmist notariaalse lepingu sõlmimise näol. Samuti tõi vastustaja välja, et vaatamata poolte vahel pikka aega toimunud läbirääkimistele ei ole saavutatud kokkulepet teede hoolduse või kasutamise osas muudes tingimustes, mis juba kehtivatest õigusaktidest tulenevad. Lisaks viitas vastustaja oma kaalutusruumile tee kasutusõiguse vormi valikul, ja sellele, et isikliku kasutusõiguse seadmine võiks olla vastustaja jaoks sundvalduse seadmisest oluliselt koormavam (korralduse p 23, dtl 26).
27.Kohus märgib, et üldjuhul ei ole haldusorganil kohustust sundvalduse seadmise haldusaktis eraldi põhjendada, miks ta ei sõlmi sundvalduse seadmise asemel kinnisasja omanikuga kokkulepet selle avalikul eesmärgil kasutamise kohta. Seda põhjusel, et alates 01.07.2018 jõustunud EhS § 94 lg 2 muudatustest ei ole läbirääkimised piiratud asjaõiguse seadmise kokkuleppe sõlmimiseks enam sundvalduse seadmise menetluse alustamise vältimatu eeltingimus. KAHOS-e eelnõu 598 SE (Riigikogu XIII koosseis) seletuskirja järgi võib sundvalduse seada nii maaomanikuga kokkuleppel kui ka temaga kokkulepet saavutamata. Enne sundvalduse seadmist ei pea pidama läbirääkimisi piiratud asjaõiguse seadmise üle. Sundvalduse seadmise võimaluse loomine ei välista küll avalikes huvides piiratud asjaõiguse seadmist kinnisasja omanikuga kokkuleppel, kuid see on riigile või omavalitsusüksusele oluliselt koormavam (lk 36). Samas on EhS § 94 lg 2 muudatuste kohta 10(16)
3-25-494 selgitatud, et sundvalduse seadmine maaomanikuga piiratud asjaõiguse seadmises kokku leppimise asemel on lihtsam ja säästlikum viis kitsenduse seadmiseks, sest võimaldab mh notariaalse lepingu sõlmimise kulude kokkuhoiu arvelt teed paremini korras hoida (lk 43), vt ka RKHK 13.10.2020 otsus asjas nr 3-19-2255/16, p 11.2.
28.Kohtu arusaamise järgi on vastustaja toonud vaidlusaluses korralduses isikliku kasutusõigusega seonduva välja eelkõige vastusena kaebaja taotlusele isikliku kasutusõiguse lepingu või halduslepingu sõlmimiseks (vt selle kohta kohtuotsuse p 51 jj). Vastustaja antud selgitus on kohtu arvates piisav, vastustaja on kaebaja taotlust kaalunud ja andnud jälgitava põhjenduse, miks ta eelistab sundvalduse seadmist teede kasutusõiguse lepingulisele reguleerimisele. Eespool p-s 27 väljatoodust tulenevalt ei olnud vastustajal kohustust tõendada, et kaebajaga kokkuleppe sõlmimisele sundvalduse seadmise eelistamiseks eksisteerib mingi eriline avalik huvi või muu erandlik põhjus. Samuti ei ole KAHOS-e ega muude seadustega ette nähtud, et sundvalduse seadmise haldusaktis selgitataks adressaadile eraldi sundvalduse seadmise menetluse algatamise asjaolusid. Sundvalduse seadmise proportsionaalsust käsitleb kohus täiendavalt otsuse p-s 33 jj. Sundvalduse seadmise korralduse vorm
29.Kohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et vastustaja on jätnud korraldusega sundvalduse ala määramata, kuna sundvalduse ala asendiplaan peaks olema korralduse lisa, kuid seda pole koos korraldusega antud.
30.KAHOS § 39 lg 7 kohaselt peab sundvalduse seadmise otsus sisaldama järgmisi andmeid: 1) andmed isiku kohta, kelle kasuks on sundvaldus seatud; 2) millisel viisil on sundvalduse teostaja õigustatud kinnisasja kasutama; 3) sundvalduse tasu, selle maksmise kord ja 4) põhjendatud juhul info varalise kahju hüvitamise kohta; 5) maakatastri sundvalduse ruumiandmete tunnus. Sama paragrahvi lg 81 kohaselt määratakse ja registreeritakse sundvalduse ruumiandmed maakatastris ruumiandmetena. Sama paragrahvi lg 9 kohaselt esitab sundvalduse seadja maakatastrile sundvalduse seadmise otsuse seitsme päeva jooksul otsuse vastuvõtmisest arvates. Ka EhS § 94 lg 4 kohaselt esitab riik või kohaliku omavalitsuse üksus seitsme päeva jooksul eratee avalikuks kasutamiseks määramise otsuse jõustumisest arvates nimetatud otsuse ja masinloetaval kujul tee ruumilise ulatuse andmed maakatastri pidajale.
31.Korraldusest tuleneb, et sundvaldus on seatud Järva valla kasuks Kooli tee nr 2340015 ja Puiatu tee nr 2340016 avalikuks kasutamiseks. Sundvaldus seatakse Järva maakond, Järva vald, Puiatu küla, YYY(registriosa number XXX, katastritunnus WWW) kinnisasja osadele, Kooli tee km 2,13-2,41 (280 m) ja Puiatu tee km 0,96-1,26 (300 m). Sundvalduse ala asukoht ja ligikaudne pindala kokku on 5299 m2, kinnisasjal registreeritud maakatastris (PARI) ruumiandmete tunnusega 368356 (resolutsiooni p 1).
32.Seega on sundvalduse ala korralduses määratletud vastavalt KAHOS-e nõuetele. Vastustajal ei olnud seadusest tulenevalt kohustust lisada sundvalduse ala asendiplaani lisana korralduse juurde, sest korralduses oli märgitud piirangu ruumiandmete tunnus. Asjaolu, et ruumiandmete kajastamisel maakatastris võis esineda pärast korralduse andmist ajutisi probleeme, ei mõjuta vaidlusaluse korralduse õiguspärasust. Käesoleval hetkel on sundvalduse ruumiandmed maakatastri kitsenduste kaardilt leitavad (https://kitsendused.kataster.ee/public?vid=PARI_368356) ja vastavad korralduses toodule. Sundvalduse ala pindala ja asend olid kajastatud ka sundvalduse seadmise korralduse eelnõudes, mis kaebajale esitati, ala suurus ega asend ei ole menetluse käigus muutunud. 11(16)
3-25-494
Korralduse materiaalne õiguspärasus
33.Sundvalduse seadmine piirab Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 32 kaitstud omandipõhiõigust. PS § 11 nõuab, et põhiõiguse piiramiseks peab olema seaduslik alus ja piirang ise peab olema proportsionaalne. Proportsionaalsuse hindamisel tuleb kaalukausile seada avalik huvi, mis õigustab sundvalduse seadmist, ja teiselt poolt erahuvi, st omandiõigus konkreetseid asjaolusid silmas pidades. Et sundvalduse seadmine oleks proportsionaalne, peab avalik huvi olema ülekaalukas. Piirang ei ole proportsionaalne, kui sama avalikku huvi on võimalik realiseerida isiku omandiõiguse piirangut seadmata jättes, nt kohaliku tee rajamisega mida oleks võimalik teha samaväärselt kaebaja kinnistut kasutamata, piirdudes munitsipaalmaaga (vt TlnRKK 26.02.2020 otsus haldusasjas nr 3-19-1060, p 12).
34.Seega nõustub kohus kaebajaga, et sundvalduse seadmine kaebaja maale peab igal juhul vastama proportsionaalsuse põhimõttele. Samas ei ole sundvaldusest tuleneva piirangu proportsionaalsuse vältimatuks tingimuseks see, et pooled on pidanud enne sundvalduse seadmist läbirääkimisi või püüdnud sõlmida isikliku kasutusõiguse kokkulepet.
35.Vastustaja on põhjendanud sundvalduse seadmise vajadust eelkõige asjaoluga, et teed on Imavere vallas kehtinud ja Järva vallas kehtivate või kehtestatud planeeringute kohaselt avaliku kasutusega teed, mis tagavad ühenduse riigimaanteede vahel (korralduse osa II, dtl 27–28). Kohtupraktikast tulenevalt võib avalik huvi sundvalduse seadmiseks seisneda nt planeeringutes väljendatud kavatsustes ala avalikes huvides kasutada (RKHK 18.10.2004 otsus nr 3-3-1-37-04, p 10; 09.11.2016 otsus nr 3-3-1-57-16, p 11). Seejuures nõustub kohus vastustajaga, et vastustajal polnud keelatud arvestada koos kehtivate planeeringutega ka vastu võetud, kuid veel kehtestamata planeeringust tulenevat.
36.Kaebaja ei väida käesolevas asjas, et kõnealuste teede kasutamiseks puudub avalik huvi või et avalik huvi teede kasutamiseks ei ole kaebaja erahuvi suhtes ülekaalukas. Kõnealused teed on olnud avalikult kasutatavad aastakümneid, puudub mõistlik alternatiivne võimalus tagada piirkonnas avalik liiklus nt munitsipaalmaal asuvate teede kaudu, ning kaebaja on kinnitanud, et ta on ka edaspidi nõus teede avaliku kasutamisega. Kaebaja väidab sundvalduse seadmise ebaproportsionaalsust üksnes sellest lähtudes, et tema arvates pole sundvalduse seadmine vajalik, sest eksisteerib kaebaja õigusi vähem riivav alternatiiv – isikliku kasutusõiguse seadmine või muu kokkuleppe (halduslepingu) sõlmimine poolte vahel tee avalikuks kasutamiseks.
37.Kohus märgib esmalt, et nõustub vastustaja korralduses väljendatud seisukohaga, et sundvalduse seadmine pole iseenesest kaebaja jaoks koormavam kui isikliku kasutusõiguse lepingu sõlmimine. KAHOS § 2 lg 2 kohaselt seisneb sundvalduse seadmine kinnisasja koormamises sellise kinnisomandi kitsendusega, mis oma sisult vastab isiklikule kasutusõigusele. Nii sundvaldus kui ka isiklik kasutusõigus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja kindlal viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile (RKHK 18.04.2024 otsus nr 1313/52, p 21.1.). Erinev on üksnes kasutusõiguse tekitamise õiguslik vorm, mitte aga kasutusõiguse sisu.
38.Kaebaja eeldab, et tal oleks lepingulistes läbirääkimistes võimalik saavutada enda jaoks haldusakti andmise menetlusest soodsam tulemus. Kohtu arvates ei anna küsimuse lepinguline reguleerimine kaebajale iseenesest tugevamat positsiooni kui sundvalduse seadmise menetlus, ega garanteeri ka soodsamat lõpptulemust. Vastustajal ei ole kohustust 12(16)
3-25-494 sõlmida lepingut kaebaja poolt ette pandud tingimustel ja kaebaja arvamus, et vastustaja peaks nendega nõustuma, on üksnes hüpoteetiline. Kohtupraktikas on leitud, et tee avaliku kasutamise eesmärgil isikliku kasutusõiguse seadmise tingimuste mõistlikkus ei ole üheselt määratletav ega tuvastatav. Selles küsimuses võivad olla pooltel erinevad seisukohad. Kummalgi poolel ei ole subjektiivset õigust nõuda, et teine pool nõustuks sõlmima lepingu just tema poolt mõistlikuks peetavatel tingimustel. Tingimuste üle peetava vaidluse korral ei ole haldusorganil keelatud asja otsustamine sundvalduse seadmise kaudu (vt TrtRKK 11.04.2023 otsus asjas nr 3-21-2454, p 25).
39.Seega ei ole mingit alust eeldada, et läbirääkimised isikliku kasutusõiguse sõlmimise menetluses oleks taganud kaebajale soodsama õigusliku positsiooni ja tema soovide suurema arvesse võtmise kui sundvalduse seadmise menetlus. Kui vastustaja oleks pidanud sobivaks näha tee kasutusõiguse reguleerimisel ette konkreetsed ja teehoolduskavas ette nähtust ulatuslikumad kohustused teehoolduse tagamisel, siis oleks ta võinud seda teha ka sundvalduse seadmise menetluses haldusakti eelnõu muutmise ettepanekuga (nt haldusakti kõrvatingimustena). Kaebaja seda ei teinud ja õigusaktid vastustajat kaebaja soovitud viisil ja ulatuses (s.o teehoolduskavas ette nähtust suuremas mahus või detailsemalt) teehoolduses kokku leppima ei kohusta. Järelikult on ebatõenäoline, et isikliku kasutusõiguse lepingu läbirääkimistega jätkamine oleks toonud kaasa teistsuguse tulemuse.
40.Nagu juba eespool (otsuse p 27) selgitatud, ei ole isikliku kasutusõiguse üle läbirääkimiste pidamine kehtiva õiguse kohaselt ka sundvalduse seadmise haldusakti andmise kohustuslikuks eeltingimuseks.
41.Täiendavalt on oluline see, et ehkki kaebaja on vastustajalt isikliku kasutusõiguse seadmist taotlenud, ei ole ta vastustajale avaldanud, millistel konkreetsetel tingimustel ta oleks nõus valla kasuks isikliku kasutusõiguse seadmisega (vt 10.12.2024 kohtumise protokoll, dtl 162–163, kus vastustaja esindajad paluvad kaebajal esitada omapoolne ettepanek isikliku kasutusõiguse lepingu tingimuste osas). Sellises olukorras ei olnud ka võimalik poolte vahel läbirääkimiste pidamine kokkuleppe sõlmimise üle.
42.Sundvalduse seadmise ebaproportsionaalsust ei saa järeldada ka üksnes sellest, et varem oli samal kinnistul teede kasutamine reguleeritud eelmise omaniku ja vastustaja vahelise lepingu alusel, mille kehtivus on praeguseks lõppenud.
43.Kaebaja heidab vastustajale ka ette, et sundvalduse seadmisega tekitatakse talle kahju, mille hüvitamist ei ole talle ette nähtud. Vastustaja leiab, et kaebaja väidetud kahju tekkimine ei ole tõendatud, sest teed olid juba varem samas mahus avalikult kasutatavad ja maakasutuse iseloom sundvalduse seadmisega ei muutu.
44.KAHOS § 39 lg 5 alusel makstakse kinnisasja omanikule sundvalduse seadmisel sundvalduse tasu sama seaduse § 12 lg-s 2 sätestatud korras. Kinnisasja omanikule tuleb ka hüvitada varaline kahju, mis tekib sundvalduse seadmise tõttu (KAHOS § 39 lg 6). Seega tuleks igasugune kaebajale sundvalduse seadmisest tõendatult tekkiv varaline kahju talle hüvitada.
45.Korralduses on ette nähtud, et teehoiu tagamiseks on sundvalduse alaks koos teekaitsevööndiga arvestatud ligikaudu 9 m laiune teekoridor (4,5 m tee teljest mõlemale poole).
13(16)
3-25-494
46.Sundvaldus on kaebaja kinnistule korraldusega seatud teede avaliku kasutuse tagamiseks, see hõlmab ka teehoiuks vajalike tegevuste võimaldamist. Seevastu osas, mis sundvalduse seadmise eesmärgiks olevat avalikku kasutust ei takista, võib kaebaja ka sundvalduse seadmisest olenemata oma kinnistut edasi kasutada. Sundvalduse seadmine ei võrdu kinnistu sundvõõrandamisega ega tähenda, et sundvalduse ala mistahes viisil kasutamine oleks tulevikus kinnisasja omaniku poolt välistatud. Käesoleval juhul on vastustaja laiendanud sundvalduse ala lisaks vahetult avalikult kasutatava tee alla jäävale maale ka tee kaitsevööndile. EhS § 71 lg 1 kohaselt on avalikult kasutatava tee kaitsevöönd teed ümbritsev maa-ala, mis tagab tee kaitse, teehoiu korraldamise, liiklusohutuse ning vähendab teelt lähtuvaid keskkonnakahjulikke ja inimestele ohtlikke mõjusid. Teel on kaitsevöönd, kui tee on avalikult kasutatav. EhS § 72 lg 1 kohaselt on tee kaitsevööndis keelatud: 1) paigaldada liiklejat häirivat valgustusseadet või teabe- ja reklaamivahendit; 2) korraldada spordivõistlust või muud rahvaüritust; 3) kaevandada maavara ja maa-ainest; 4) teha metsa lageraiet ja 5) teha veerežiimi muutust põhjustavat maaparandustööd. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on tee kaitsevööndi maa kinnisasja omanik kohustatud lubama kõrvaldada nähtavust piirava istandiku, puu, põõsa või liiklusele ohtliku rajatise. Kinnisasja omanik peab võimaldama paigaldada tee kaitsevööndisse tee korrashoiuks ajutisi lumetõkkeid, rajada lumevalle ja kraave tuisklume tõkestamiseks ning paisata lund väljapoole teed, kui nimetatud tegevus ei takista juurdepääsu kinnisasjale.
47.Kohus leiab, et ei sundvalduse seadmisest ega ka tee kaitsevööndi nõuetest ei tulene otseselt, et kaebaja ei võiks jätkata ka tee kaitsevööndis oma põllumajanduslikku tegevust selle senises mahus. Tee kaitsevööndi nõuded ei keela kaitsevööndis teravilja või söödataimede kasvatamist, kui see ei kahjusta liiklusohutust ega teehooldust. Kaebaja tee oli avalikus kasutuses ja sellele kehtisid tee kaitsevööndi nõuded juba enne sundvalduse seadmist. Samuti teostas vastustaja neil teedel teehooldust juba enne sundvalduse seadmist. Kui kaebajal oli võimalik kasvatada teekaitse vööndis teehooldust segamata teravilja enne sundvalduse seadmist, siis on kaebajal see võimalus ka nüüd. Seega ei ole tõendatud, et sundvalduse seadmisega kaebaja põllumajanduslikku tegevust senisega võrreldes piiratakse ja sellest tekkib kahju.
48.Eelnevat ei väära ka see, et vastustaja on sundvalduse tasu arvestamisel laiendanud kogu sundvalduse alale kitsenduse sisulise ulatuse koefitsienti 1,0, millest võiks järeldada (vt AÕSRS § 155 lg 3 ja AÕSRS lisa), et vastustaja arvates ei saa seda maad tervikuna enam sihtotstarbeliselt kasutada. Vastustajal ei ole keelatud maksta kaebajale suuremat sundvalduse tasu, kui õigusaktidega minimaalselt nõutud.
49.Kohus ei pea vajalikuks käsitleda lähemalt kaebaja väidet, et talle on määratud sundvalduse tasu, kuigi ta seda ei soovinud. Tegemist ei ole sellise sisulise puudusega, mis võiks tingida haldusakti tühistamise. Kui kaebaja tasu ei soovi, ei ole ta kohustatud seda vastu võtma. Kaebaja ei avaldanud vastustajale vastusena 18.12.2024 talle saadetud uuendatud korralduse eelnõule, et ta ei ole sundvalduse tasu määramisega nõus.
50.Kokkvõttes ei leia kohus, et korraldus oleks sundvalduse seadmist või sundvalduse tasu puudutavas osas formaalselt või sisuliselt õigusvastane, seetõttu jääb kaebaja tühistamisnõue rahuldamata. Kohustamisnõue ja taotlus isikliku kasutusõiguse lepingu või halduslepingu sõlmimiseks
51.Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja esitas 02.07.2024 vastustajale (03.07.2024 täiendatud) taotluse teede avaliku kasutuse lepinguliseks reguleerimiseks. Küll vaidlevad 14(16)
3-25-494 pooled selle üle, kas vastustaja on pärast taotluse saamist selle lahendamiseks läbi viinud õiguspärase haldusmenetluse. Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole taotlust praeguseni läbi vaadanud ning taotleb kohtult vastustaja kohustamist taotlust läbi vaatama. Vastustaja väljendas kohtuistungil, et ta on kaebaja taotluse läbi vaadanud ning rahuldamata jätnud.
52.HMS § 43 lg 1 kohaselt lõpeb haldusakti andmise menetlus mh haldusakti teatavakstegemisega adressaadile või haldusorgani poolt taotluse läbi vaatamata jätmisega. Sama paragrahvi lg 2 ls 1 kohaselt kui taotletud haldusakt otsustatakse jätta andmata, antakse selle kohta haldusakt.
53.Kohus leiab, et käesolevas asjas on läbi viidud kaks haldusmenetlust, mis on üksteisega põimunud. Ühelt poolt on vastustaja kaebaja taotluse alusel algatanud (HMS § 35 lg 1 p 1) ja läbi viinud menetluse kaebajaga kokkuleppe sõlmimise otsustamiseks ja teiselt poolt algatanud omal initsiatiivil menetluse sundvalduse seadmiseks (KAHOS § 39 lg 1 ja HMS § 35 lg 1 p 2) Nende menetluste samaaegne toimumine ei ole välistatud, sest tee kasutuse reguleerimine võib toimuda mõlemal viisil (EhS § 94 lg 2) ning haldusorganil on võimalik kaaluda paralleelselt mõlemat võimalust.
54.Vastustaja ei jätnud kaebaja taotlust tähelepanuta ja lahendamata. Korraldusest nähtub, et vastustaja kaalus kaebajaga kokkuleppe sõlmimise võimalikkust ja on korralduses esitanud põhjendused, miks ta ei pea kokkuleppe sõlmimist võimalikuks (korralduse p 23, dtl 26). Samuti kuulas vastustaja kaebaja kokkuleppe sõlmimist puudutavalt ära ning pakkus kaebajale võimalust selgitada, millistel tingimustel ta oleks valmis kokkulepet sõlmima (10.12.2024 kohtumise protokoll, dtl 162–163).
55.Haldusaktiks, millega otsustati jätta kaebaja taotlus rahuldamata ja millega kaebaja taotluse menetlemine lõppes, on kohtu hinnangul sundvalduse seadmise korraldus. Sama leidis kohtuistungil ka vastustaja (istungi helisalvestis 00:40:57). Kohus möönab, et korralduse resolutsioonis ei ole kaebaja taotluse rahuldamata jätmist selgesõnaliselt välja toodud. Vastustaja otsustas vaidlustatud korraldusega sundvalduse seadmise, mis välistab samale alale samal eesmärgil isikliku kasutusõiguse seadmise. Kuna tegemist on üksteist välistavate haldusotsustustega, on vastustaja sundvalduse seadmise korraldust vastu võttes ühtlasi keeldunud tee kasutuse küsimuse lepingulisest reguleerimisest. Kohus möönab, et ehkki taotluse selgesõnaline rahuldamata jätmine korralduse resolutsioonis oleks olnud selgem, pidi haldusakti põhjendusi arvestades korraldusest ka selle kehtival kujul olema kaebaja jaoks piisavalt selge, et tema taotlus on jäetud rahuldamata. Seega oli korraldus haldusaktiks, millega lõppesid mõlemad paralleelselt toimunud haldusmenetlused.
56.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et korralduse põhjendustes on valesti märgitud, et kinnisasja omanik on sundvalduse seadmisega nõus. Vaidlustatud korralduse põhjendustes on kajastatud, et kinnistu omanik ei ole kinnitanud, et on nõus teede osas sundvalduse seadmisega ega avaldanud ka soovi antud teid võõrandada Järva vallale (dtl 29). Seega on vallavalitsus korralduses nentinud, et kaebaja ei ole nõusolekut avaldanud.
57.Kuna vastustaja on kaebaja 02.07.2024 taotluse läbi vaadanud ja kehtiva korraldusega juba lahendanud ning kaebaja nõue selle korralduse tühistamiseks jääb rahuldamata, siis pole ühtlasi alust rahuldada kaebaja kohustamisnõuet. Eelnevat kogumis arvestades jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata.
58.Kohtu arvates ei ole käesoleva vaidluse juurprobleemiks mitte küsimus, kas vastustaja pidi reguleerima teede avaliku kasutuse kokkuleppe teel või haldusakti andmisega, vaid 15(16)
3-25-494 poolte erinev arusaam teede seisundist kaebaja kinnistul ja nende küllaldasest hooldusest ning selle pinnal tekkinud konflikt. Käesolevas tee kasutusõiguse määramise üle toimuvas vaidluses ei ole võimalik seda poolte tegeliku vastuolu põhjust kõrvaldada. Nagu eespool selgitatud, ei ole kaebajal alust arvata, nagu annaks teede kasutusõiguse lepinguline reguleerimine talle mingi tegeliku eelise või tugevama positsiooni haldusaktiga toimuva reguleerimise ees. Vastustajal ei ole kohustust sõlmida kaebajaga kokkulepet, mille tingimustega ta ei nõustu.
59.Kui kaebaja leiab, et teede seisund ei vasta õigusaktidega kehtestatud nõuetele (eelkõige majandus- ja taristuministri 14.07.2015 määrus nr 92 „Tee seisundinõuded“), on tal võimalik taotleda riikliku järelevalve menetluse läbiviimist tee seisundinõuetele vastavuse üle ja vaidlustada vajadusel riikliku järelevalve menetluse algatamata jätmine või konkreetse järelevalvemeetme kohaldamata jätmise otsus halduskohtus. Kohtupraktikas on leitud, et kuigi isikul pole subjektiivset õigust nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist, on puudutatud isikul õigus nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise küsimuse kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-10, p 15; otsus asjas nr 3-3-1-42-14, p 12; otsus asjas nr 3-3-185-15, p 13; otsus nr 3-19-509/34, p 20). Vastustaja esitatud Transpordiameti 10.05.2024 hinnangu (dtl 151) kohaselt olid vaidlusalused teelõigud hööveldatud ja ebatasasused normi piires. Kohtuasjas ei ole esitatud andmeid, et pärast selle hinnangu andmist oleks omavalitsusüksus või Transpordiamet viinud läbi vaidlusaluste teelõikude seisundi hindamiseks riikliku järelevalve menetluse.
60.Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ja kolmas isik ei ole kohtult menetluskulude väljamõistmist taotlenud ja ka nende menetluskulud jäävad nende enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Mait Laaring kohtunik
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.