Eremka OÜ kaebus kultuuriministri kohustamiseks Maardu hiiemetsa looduslikuks pühapaigaks muutmise ja piiride laiendamise menetluses otsuse tegemiseks ja kahju hüvitamiseks summas 7871,25 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – Eremka OÜ, esindaja v-adv Indrek Veso Vastustaja – Kultuuriministeerium, esindaja Helen Kranich
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 04.04.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Eremka OÜ apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Eremka OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ning haldusasjas nr 3-23-2542 tehtud Tallinna Halduskohtu 04.04.2024. a kohtuotsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
SELGITUSED
Jõustumisel avaldatakse kohtuotsus tervikuna selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 175 lg 1). Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse
3-23-2542 läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.Kaebaja on Maardu külas asuvate Endla (24504:003:0157), Pajumardi (24504:003:0147 ) ja Sanglepa (24504:003:0152) maatükkide omanik, kes soovis teostada seal raiet vastavalt metsamajanduskavale. Kuivõrd kinnistud asusid muinsuskaitsealal, esitas kaebaja 20.03.2018 Muinsuskaitseametile taotluse raie tegemiseks. Selle taotluse kohta Muinsuskaitseamet mingisugust otsust ei teinud.
2.Muinsuskaitseamet teatas kaebajale 15.08.2019. a kirjas, et on alustatud menetlust Maardu külas asuva kultuurimälestise Ohverdamiskoht „Hiiemets“ (reg nr 17697) piiride muutmiseks (vaidlusalune menetlus), lisades ka asjaomase kultuurimälestise piiride muutmist käsitleva kultuuriministri käskkirja eelnõu.
3.Kaebaja esitas 12.02.2020 kultuuriministrile ja Muinsuskaitseametile avalduse, milles nõudis vaidlusaluses menetluses haldusakti andmist. Kaebaja leidis esiteks, et vaidlusalune menetlus on kestnud ebamõistlikult kaua ning teiseks, et kultuurimälestise piiride muutmine ei ole sisuliselt põhjendatud. Seepeale esitas Muinsuskaitseamet kaebajale 13.03.2020 uue ministri käskkirja eelnõu, millele kaebaja esitas oma vastuväited 13.04.2020. Uuesti nõudis kaebaja vaidlusaluses menetluses haldusakti andmist 06.07.2020 avalduses, millele Muinsuskaitseamet vastas 05.08.2020, selgitades et otsuse tegemine viibib, kuna telliti täiendav ekspertiis. Kõnealune eksperdiarvamus edastati kaebajale 22.01.2021 ning 13.04.2021 esitas Muinsuskaitseamet kaebajale arvamuse avaldamiseks kolmanda Maardu hiiemetsa piiride kindlaksmääramist käsitleva kultuuriministri käskkirja eelnõu. Sellele eelnõule esitas kaebaja oma vastuväited 14.05.2021. Kuivõrd mingisugust lõplikku otsust vaidlusaluses menetluses ei tehtud, esitas kaebaja 01.12.2022 Muinsuskaitseametile ja Kultuuriministeeriumile uue avalduse, milles nõudis Maardu hiiemetsa piiride kindlakstegemise küsimuses otsuse tegemist. Seepeale edastas Muinsuskaitseamet kaebajale 08.02.2023 neljanda ministri käskkirja eelnõu, millele kaebaja esitas oma vastuväited 15.02.2023. Kaebaja esitas 29.05.2023 veelkord Muinsuskaitseametile ja Kultuuriministeeriumile nõude Maardu hiiemetsa looduslikuks pühapaigaks muutmist või vaidlusaluse menetluse lõpetamist käsitleva otsuse tegemiseks. Samuti saatis kaebaja 30.06.2023 Kultuuriministeeriumile kirja, kus selgitas, et kui kaebaja eespool punktis 1 nimetatud kinnistud soovitakse hõlmata Maardu hiiemetsa kui loodusliku pühapaiga piiridesse, siis tuleb riigil need kinnistud omandada. Haldusakti Maardu hiiemetsa kui loodusliku pühapaiga piiride kindlaksmääramise küsimuses ei antud.
4.Kaebaja esitas 10.11.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida täiendas 21.11.2023 avalduses ning milles taotles esiteks kultuuriministri kohustamist loodusliku pühapaiga moodustamise menetluses lõpliku otsuse tegemiseks ning teiseks kaebajale tekitatud 7871,25 euro suuruse kahju hüvitamist. Kaebaja leidis kokkuvõttes, et menetlus on kestnud ebamõistlikult kaua ning menetluse kestel ei ole kaebajal olnud võimalik oma kinnistutel metsa majandada. Kaebaja käsitles talle tekkinud kahjuna 12.02.2020 taotluse esitamisega
2(5)
3-23-2542 ning sellele järgnevalt esitatud käskkirja eelnõudele vastuväidete ja taotluste koostamisega seotud õigusabikulusid.
5.Vastustaja vaidles kaebusele vastu.
6.Tallinna Halduskohus tegi 04.04.2024 kohtuotsuse, millega rahuldas kaebuse osaliselt ning kohustas kultuuriministrit tegema ühe kuu jooksul otsuse Maardu hiiemetsa looduslikuks pühapaigaks muutmise ja piiride laiendamise või menetluse lõpetamise kohta, jättis hüvitamisnõude rahuldamata ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 2104,20 eurot. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
6.1.Loodusliku pühapaiga kaitse alal võtmise menetlus ja kaebajale raielubade andmine on omavahel seotud. Muinsuskaitseamet ei vastanud kaebaja 20.03.2018 taotlusele ning tunnistas oma 13.03.2020 kirjas nr 1.1-7/2088-4, et raieloa menetlus on peatatud kuni mälestise piiride kindlaksmääramiseni. Ka Keskkonnaameti 24.11.2022 kirjast 134/22/23053 ja Muinsuskaitseameti esindaja sama päeva vastusest nähtub, et kaebaja kinnistutel ole võimalik metsamajandusega tegeleda seetõttu, et pooleli on loodusliku pühapaiga moodustamise menetlus.
6.2.Muinsuskaitseseaduses (MuKS) ei ole näe ette tähtaega, mille jooksul tuleb mälestiseks tunnistamise menetlus läbi viia, ent HMS § 5 lõigetest 2 ja 4 tulenevalt tuleb menetlus läbi viia võimalikult kiiresti. MuKS § 16 lõikes 6 nimetatud toimingute tegemine võib võtta aega ning põhjendamatuks ei saa pidada ka uue ekspertiisi tellimist, mis laekus Muinsuskaitseametile 2020. aasta lõpus. Sellele järgnevalt on menetlus kestnud aga ebamõistlikult kaua ning see ei ole olnud tingitud kaebaja tegevusest ega vajadusest koguda täiendavaid tõendeid, vaid Kultuuriministeeriumi ja Muinsuskaitseameti vahelistest lahkarvamustest. See aga ei ole legitiimne põhjus otsuse tegemisega viivitamiseks. 2020. aasta ekspertiisi saamisele järgnenud 4 aastat on olnud ilmselgelt piisav aeg mistahes tõendite kogumiseks, menetlusosaliste seisukohtade väljaselgitamiseks ja vastandlike huvide kaalumiseks. Seetõttu tuleb kohustamiskaebus rahuldada.
6.3.Hüvitamisnõue tuleb rahuldamata jätta, sest haldusmenetluses kantud õigusabikulud ei ole käsitatavad kahjuna riigivastutuse seaduse (RVastS) mõistes, kuna need pole vältimatud. Kaebaja korduvad taotlused vastustajale ja seisukohad erinevatele käskkirja eelnõu versioonide kohta on suures osas samasisulised ning ei eeldanud spetsiifilise õigusalase ekspertiisi tegemist.
6.4.Kuna kaebus kuulub rahuldamisele pooles ulatuses, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 50% menetluskulude väljamõistmise taotluses nimetatud menetluskuludest ehk 2104,20 eurot.
7.Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab halduskohtu otsuse osas, millega halduskohus jättis rahuldamata hüvitamisnõude ning osas, millega jättis 50% kaebaja menetluskuludest kaebaja enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised:
7.1.Maardu hiiemetsa kui kultuurimälestise piiride kindlaksmääramise otsustamisega põhjendamatu viivitamine põhjustas kaebajale kahju, mis seisneb õigusabikuludes. Korrektse menetluse korral oleks vastustaja pidanud pühapaiga kaitse alla võtmise otsustama hiljemalt 2019. aasta lõpus. Kuna käskkirja andmisega viivitati õigusvastaselt ja kaebajale esitati üha uusi ja varasemast erinevaid eelnõusid arvamuse avaldamiseks, pidi kaebaja oma õiguste tõhusaks kaitseks tegema õigusabikulusid. Väär on halduskohtu seisukoht, et eelnõude kohta arvamuse ja vastuväidete esitamine ei eeldanud õigusalaseid eriteadmisi – vastupidist saab järeldada sellest, et loodusliku pühapaiga kaitse alla võtmise regulatsioon hakkas kehtima alles 01.05.2019 ning isegi Muinsuskaitseamet ei suutnud 3(5)
3-23-2542 seda 5,5 aasta jooksul õigesti kohaldada, lisaks oli menetluse käigus tellitud eksperdiarvamus väga mahukas.
7.2.Vastustaja on hoolimata kaebaja taotlustest haldusakti andmiseks või menetluse lõpetamiseks otsustanud vedada kaebajat õigusvastaselt läbi kurnava ja erinevate eelnõudega menetluse, millega seotud kahju tuleb kaebajale hüvitada, kuna vastasel korral tekitab kohus vastustajale ja teistele riigiametitele karistamatuse tunde ning sellise kahju hüvitamata jätmine ei oleks kooskõlas riigivastustuse seaduse § 7 lg 2 eesmärgiga ega Riigikohtu seisukohtadega kohtuasjas nr 3-2-1-134-16 tehtud otsuses.
7.3.Kuna halduskohus jättis hüvitamisnõude põhjendamatult rahuldamata, oli põhjendamatu ka kaeba kasuks väljamõistetavate menetluskulude vähendamine poole võrra ning menetluskulud tulnuks välja mõista täies ulatuses.
8.Vastustaja esitas seisukoha, paludes jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, leides kokkuvõttes, et vaidlusaluses menetluses, mida tuleb eristada raieloa andmise menetlusest, ei olnud kaebajal vaja õigusabi kasutada. Kultuuriministeerium tagas nii kaebajale kui ka teistele menetlusosalistele haldusmenetluses vajalikud menetlusõigused ja kaasas nad korduvalt erinevate vaidlusküsimuste arutelude juurde. Vastustaja ei viivitanud vaidlusaluse menetlusega põhjendamatult 5,5 aastat, sest kuni 10.03.2023 viis menetlust läbi Muinsuskaitseamet. Vastustaja hinnangul on halduskohus ka õigesti leidnud, et vaidlusaluse menetluse esemeks ei olnud õiguslikult eriliselt keerukas ega uudne küsimus, vaid vaidlus ajaloo ja kultuuripärandi ekspertteadmiste esemeks olevates küsimustes. Õigusabi kasutamise vajadust ei saa vastustaja arvates põhjendada ka haldusmenetluse käigus koostatud ekspertiisi mahukusega, kuna asjaomane ekspertiis on koostatud lihtsas ja loetavas keeles ning selle sisu on kergesti mõistetav ja arusaadav.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et haldusmenetluses enda huvide ja õiguste kaitseks tehtud õigusabikulud ei ole põhimõtteliselt käsitatavad isikule hüvitamisele kuuluva kahjuna.
10.Isikul ei ole kahju hüvitamise normide alusel õigust nõuda haldusmenetluses (sh vaidemenetluses) õigusabile ja asjatundja kasutamisele tehtud kulutusi, sest nõuannete kasutamine on isiku vaba valik ning tema õigused on ka asjatundja kaasamiseta piisavalt tagatud muude haldusmenetluse garantiidega, nagu haldusmenetluse uurimispõhimõte ja haldusorgani selgitamiskohustus (vt nt RKPJK 5-22-15, p 50; RKHK 3-3-1-76-15, p 12; 3-31-12-16, p 12). Selliste kulude tegemine ei ole vältimatu ning seega puudub kahju hüvitamise eelduseks olev põhjuslik seos isiku vara vähenemise ja haldusorgani tegevuse või tegevusetuse vahel. Kaebajal oli võimalik vaidlusaluses menetluses aset leidnud viivituse lõpetamiseks valida, kas esitada sellekohaseid nõudekirju vastustajale või pöörduda kohe kohustamisnõudega kohtusse, millisel juhul on seaduses ette nähtud menetluskulude jagamise võimalus. Muinsuskaitseametile ja vastustajale avalduste esitamine võis olla mõistlik, ent kaebaja ei saanud arvestada võimalusega, et sõltumata nende avalduste esitamise edukusest hüvitatakse talle nende koostamisega kaasnenud kulud. Samamoodi on see kuludega, mis kaasnesid ministri käskkirja eelnõude kohta arvamuste ja vastuväidete koostamisega. Ärakuulamisõiguse teostamine haldusmenetluses on isiku õigus, mitte vältimatu kohustus, ning selle õiguse teostamisega kaasnevaid kulusid ei saa käsitada kahjuna. Eeltoodu tõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul siinse vaidluse seisukohast mistahes tähtsust sellel, kas vaidlusaluses menetluses koostatud eelnõude ja ekspertarvamuse sisu mõistmisega või oma arvamuse ja vastuväidete koostamisega oleks kaebaja või tema seaduslikud esindajad 4(5)
3-23-2542 iseseisvalt hakkama saanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siinsel juhul asjassepuutuvad apellatsioonkaebuses viidatud kohtuasjas nr 3-2-1-134-16 tehtud Riigikohtu üldkogu otsuses võetud seisukohad. Nimetatud kohtuotsuses käsitleti põhimõtteliselt teistsugust olukorda. Nimelt teatavate kohtumenetlusega seotud kulude hüvitamist olukorras, kus need kulud olid tekkinud isikul, kelle suhtes kaalus kohus ärikeelu kohaldamist ning seega oli tegemist isikuga, kelle jaoks oli asjaomases kohtumenetluses osalemine ainus mõeldav võimalus oma õiguste kaitseks. Siinses asjas käsitletaval juhul see nõnda ei olnud. Kaebajal ei olnud vältimatut vajadust hüvitamisenõude aluseks olevate õigusabikulude tegemiseks, olgugi, et selliste kulude tegemine võis olla mõistlik ja otstarbekas.
11.Rahuldades kaebuses esitatud kohustamisnõude ning jättes hüvitamisnõude rahuldamata, jagas halduskohus menetluskulud õigesti. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4).
12.HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus.
13.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist, siis jäävad menetluskulud poolte endi kanda.
taotlenud
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.