X. X-i kaebus Eesti ENIC/NARIC Keskuse 03.03.2025 hinnangu nr 7-1/25/262-2 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata taotlus uuesti läbi ja kanda andmed hindamise kohta Eesti Hariduse Infosüsteemi
Menetlusosalised
Kaebaja – X. X Vastustaja – Haridus- ja Noorteamet, volitatud esindaja Meelis Maiste
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 25.02.2026 a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X. X esitas 31.01.2025 Eesti ENIC/NARIC keskusele taotluse välisriigi hariduskvalifikatsiooni hindamiseks ja haridusandmete Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) kandmiseks (dtl 27-28). Taotluse kohaselt õppis taotleja Lätis Riias asuvas õppeasutuses Baltijas Krievu Institūts (BKI; inglise keeles Baltic Russian Institute, eesti keeles Balti-Vene Instituut), õppetöö tegelik läbiviimise koht oli Tallinn, taotleja omandas juristi kraadi nominaalse õppeajaga 4 aastat ning õpe kestis 01.09.1996 kuni 30.06.2000. ENIC/NARIC keskus tegi 03.03.2025 hinnangus nr 7-1/25/262-2 (dtl 3) ettepaneku mitte tunnustada õppeasutuse Baltijas Krievu Institūts (asukoht Riia) 26.05.2000 välja antud diplomit juristi kvalifikatsiooni kohta. Tegelik õppetöö on toimunud Eestis õppeasutuses Rahvusvaheline Sotsiaalteaduste Rakenduslik Kõrgkool "LEX" (õigusjärglane Eesti-Vene Instituut). Õpingute ajal ei olnud Rahvusvahelise Sotsiaalteaduste Rakendusliku Kõrgkooli "LEX" õigusteaduse õppekava pädeva asutuse poolt akrediteeritud. Ühelgi institutsioonil Eestis ei ole ega ole olnud pädeva asutuse koolitusluba või mõnel teisel kujul õigust kõrgkooli Baltijas Krievu Institūts õppekavade järgi õppetegevuse läbiviimiseks.
2.X. X esitas 11.03.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti ENIC/NARIC Keskuse 03.03.2025 hinnangu nr 7-1/25/262-2 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata taotlus uuesti läbi ja kanda andmed hindamise kohta Eesti Hariduse Infosüsteemi. Kaebuse põhjendused:
1.Vastustaja on kinnitanud hinnangu andmata jätmisel, et vaidlusalune dokument ja kvalifikatsioon kehtivad Läti Vabariigis.
2.Kaebusele lisatud diplom ja õppeleping tõendavad, et kaebaja on õppinud BKI-s kaugõppe õppevormis. Seetõttu ei ole võimalik, et kaebaja oleks õppinud Rahvusvahelises Sotsiaalteaduste Rakenduslikus Kõrgkoolis "LEX". Diplomis nr 000259 on kõik load ja akrediteeringud Läti Vabariigis eraldi välja toodud.
3.Kaebaja õppis väliskõrgkooli kaugõppevormis Tallinnas.
3.1.BKI kaugõppeosakond asus tol ajal Riias, aadressil Piedrujas iela 3. Osakonna dekaan asus ka Riias. BKI õppejõud käisid Eestis andmas sissejuhatavaid loenguid ning viimas läbi eksameid. Õppejõud Lätist käisid õppetööd läbi viimas nädalavahetustel (vahest ka reede – pühapäev) ehk see oli sessiooniõppe. Lisaks sellele pidi iseseisvalt valmistuma kontrolltöödeks ja eksamiteks ning valmis tegema referaate, ainetöid ja kursusetöid. Õppetöö toimus erinevates ruumides. Kaebaja mäletab kolme aadressi: Estonia pst 8 (Tallinna Keskraamatukogu), Rävala pst 14, Kentmanni tn 13.
3.2.Kaebaja õppis õppekavas toodud ained arvestades rahvusvahelist ning Eesti õigusnormistikku. Kõik ainetööd olid orienteeritud sellele, et kaebaja pidi kirjeldama ning andma ülevaate, milles on Eesti õigusnormistiku eripära võrreldes teiste riikide õigusnormistikuga. Õppekeel oli vene keel ja õppekavas oli kaks võõrkeelt: eesti ja inglise keel. Lätis oleva õppekoha puhul oleks olnud võõrkeelteks läti keel ja inglise keel, kuid läti keel ei olnud Eestis kaugõppes vajalik. Sama põhimõte kehtib ka Eesti riigi ja õiguse ajalugu õppeainete suhtes. BKI päevaosakonna õppekava oli adapteeritud kaugõppe kavale, milles osaliselt asendati Lätit puudutavaid õppeaineid kohalike vastu ja mille järgi kaebaja õppis. Eesti riigi ja õiguse ajalugu andis Läti õppejõud, kes käis aineid Eestis andmas.
3.3.Ainuüksi asjaolu, et eksamid toimusid Eesti territooriumil, ei muuda õppetööd õppimiseks Eestis. Poolte kokkuleppel oleks kohtumispaigaks võinud olla ka mõni muu riik. Vaidluse all olnud ajal pidi kontakt õppejõuga olema valdavalt vahetu. Kaasaegses praktikas annavad välisriikides asuvad kõrgkoolid kaugõppe vormis haridust isikutele erinevates riikides ilma, et neil oleks igas riigis, kus õppija viibib, eraldi tegevusluba.
4.Vastustaja tegevus on vastuolus rahvusvaheliste tunnustamispõhimõtetega ning Eesti Vabariigi, Läti Vabariigi ja Leedu Vabariigi vaheliste akadeemilise tunnustamise lepingutega. Kõik eelnimetatud lähtuvad põhimõttest, et välisriigis akrediteeritud ja seal tunnustatud kvalifikatsiooni ei tohi põhjendamatult jätta akadeemiliselt tunnustamata.
3.Vastustaja, Haridus- ja Noorteamet palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja põhjendused:
1.Vabariigi Valitsuse 06.04.2006 määruse nr 89 „Välisriigi haridust tõendavate dokumentide hindamise ja akadeemilise tunnustamise ning välisriigi haridussüsteemis antud kvalifikatsiooni nimetuse kasutamise tingimused ja kord“ (määrus nr 89) § 7 lõike 2 kohaselt arvestatakse piiriülese kvalifikatsiooni ja õppeperioodi hindamisel lisaks § 7 lg 1 nimetatud näitajatele õppe läbiviimise õiguslikkust riigis, mille territooriumil õpet läbi viiakse. 19.06.2007 Bukarestis heaks kiidetud „Piiriülese hariduse andmise heade tavade koodeksi“ artikkel II.1 kohaselt peaks piiriülesel pakkumisel järgima nii lähetava kui vastuvõtva riigi kõrgharidusega seotud õigusakte.
2.Läti Vabariigi kõrgkoolil BKI ei olnud ega ole koolitusluba kõrghariduse tasemel õppekavade järgi õppetöö läbiviimiseks Eesti Vabariigis. BKI ei omanud õigust ka välisriigi õppeasutuse või välisriigi õppeasutuse õppekava järgi õppetöö läbiviimiseks Eesti Vabariigis. Enne 05.07.2004 ei olnud välisriigi õppeasutuse või nende filiaali või välisriigi õppeasutuse õppekava järgi õppetöö läbiviimine Eesti Vabariigi territooriumil lubatud mitte üheski õppevormis. Kaebaja õppis BKI 2(6)
õppekava järgi Eestis ja temale anti diplom 26.05.2000, mil Eestis ei olnud seaduse alusel õigust välisriigi õppe-asutusel filiaali kaudu või muul moel õppetegevuse läbiviimise üheski õppevormis.
3.On võimalik, et Eesti ENIC/NARIC Keskus on eksinud oma hinnangus väitega, et kaebaja tegelik õppetöö toimus BKI õppekava alusel õppeasutuses LEX, mille õiguse õppekava ei olnud selleks pädeva asutuse poolt akrediteeritud. Ka juhul kui õppetegevust BKI õppekava järgi ei viidud läbi LEX-is, ei olnud õiguslikku alust BKI õppekava järgi viia läbi õpet ka ühelgi teisel asutusel või institsioonil Eesti Vabariigi territooriumil. Õppetegevus viidi BKI õppekava järgi Eestis läbi ilma koolitusloata.
4.BKI tegutses Eesti Vabariigi territooriumil välisriigi õppeasutuse filiaalina, millest muuhulgas BKI interneti koduleht üheselt teavitas. Venekeelses Eesti Vabariigi ajakirjanduses kuulutas BKI avalikult vastuvõttu õiguse erialale Tallinnas. Vastustajal on tõendeid isikute statsionaarse õppimise kohta BKI-s Eesti Vabariigi territooriumil. BKI ebaseadusliku filiaalina tegutsemisest Eestis on selle tegutsemise ajal teavitanud ka haridusminister.
5.BKI kutsekõrghariduse taseme õigusteaduse õppekava akrediteeriti Läti akrediteerimisagentuuri poolt 01.07.1999, kus Läti ametlikus akrediteeritud õppeasutuste ja õppekavade registris HEQEC Programme's detailes on näidatud, et õppetöö toimub nii 3 (5) täisajaga (ik full time) kui osaajaga (ik part time) õppes. Kaugõpe on inglise keeles distance learning. Sellist õpet ei ole Läti akrediteeringute registris BKI õigusteaduse õppekava juures ega BKI eneseanalüüsi raportis. Ka kaugõppe korral on tegemist õppetöö läbiviimisega välisriigi õppeasutuse õppekava järgi Eesti Vabariigi territooriumil.
6.Kaebaja akadeemiline õiend (lisa diplomile) on väljastatud eesti keeles, mida anti nendele, kes õppisid BKI Tallinnas asuvas filiaalis. Akadeemilise õiendi kohaselt sisaldas õppekava aineid, mida pakuti lisaks neile, kes õppisid Tallinnas asuvas filiaalis. Nendeks õppeaineteks oli eesti keel (13 ainepunkti ehk 520 tundi), Eesti Vabariigi õiguskaitseasutuste süsteem (2 ainepunkti ehk 80 tundi) ja Eesti riigi ja õiguse ajalugu (3 ainepunkti ehk 120 tundi). Vastustajal on 21.10.1998 välja antud BKI tõend, milles tõendatakse isikute statsionaarset (päevases õppes) õppimist õigusteaduse ja avalike suhete (PR) erialal BKI-s Eesti Vabariigi territooriumil.
7.Eesti ENIC/NARIC Keskus saab andmed kanda EHIS-esse ja kannab andmed registrisse vaid juhul, kui keskus on leidnud välisriigi kvalifikatsioonile vastavuse Eesti kehtivas haridussüsteemis ja teinud ettepaneku selle tunnustamiseks. Registrisse ei kanta ka diplomiomaniku nõudel kehtetuid haridusdokumente, koolitusloata tegevuse järel antud diplomeid, diplomeid, mis ei oma pädeva asutuse tunnustust selle välja andnud asukohariigis, akrediteerimata õppekava alusel antud diplomeid, „diplomiveskitest“ ostetud diplomeid või muul moel saadud diplomeid, milles Eesti ENIC/NARIC Keskus on leidnud, et need erinevad oluliselt Eesti haridussüsteemis välja antud diplomitest.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohus selgitas 14.11.2025 määruse punktis 4 (dtl 538-539) kaebaja nõude ümbersõnastamise vajadust ning jääb nende selgituste juurde. Käesoleva vaidluse esemeks on hariduskvalifikatsiooni hindamine, mitte hariduskvalifikatsiooni tunnustamine. Sama ümbersõnastamisega ei ole muutunud aga vaidluse olemuslik sisu. Kaebaja on kinnitanud, et nõustub selles osas kohtuga (dtl 551).
5.Asjas puudub vaidlus selle üle, et BKI on Lätis ametlikult tunnustatud kõrgkool ja kaebaja läbitud õppekava oli Lätis akrediteeritud (dtl 546). Vastustaja on küll hinnangus leidnud, et kaebaja tegelik õpe toimus õppeasutuses Rahvusvaheline Sotsiaalteaduste Rakenduslik Kõrgkool "LEX", mille õigusteaduse õppekava ei olnud pädeva asutuse poolt akrediteeritud, kuid on kohtumenetluses sellest seisukohast loobunud. Vastustaja selgitas 08.09.2025 seisukohas, et võis eelnimetatud seisukohas eksida, kuid ka juhul, kui BKI õppekava järgi ei viidud õpet läbi LEX-is, viidi õppetegevus igal juhul läbi Eestis ilma koolitusloata (dtl 52). Seega jätab kohus kõrvale väited selle kohta, kas kaebaja õppetegevus võis BKI asemel toimuda õppeasutuses LEX. 3(6)
Hinnangus sisaldub ka teine, alternatiivne keeldumise alus – ühelgi institutsioonil Eestis ei ole ega ole olnud pädeva asutuse koolitusluba või mõnel teisel kujul õigust kõrgkooli Baltijas Krievu Institūts õppekavade järgi õppetegevuse läbiviimiseks (dtl 3). Seetõttu ei muuda ühe põhjenduse kõrvalejätmine hinnangut eos õigusvastaseks ning tegemist ei ole alles kohtumenetluses esitatud põhjendusega. Asja lahendus sõltubki sellest, kas kaebaja õppis BKI Tallinnas asunud filiaalis või BKI kaugõppes ja kui õpe toimus Eestis, kas Eestis õppe läbi viimiseks oli õiguslik alus.
6.Hariduskvalifikatsiooni tunnustamist ehk välisriigi haridust tõendava dokumendi hindamist ja akadeemilist tunnustamist reguleerib Eesti Vabariigi haridusseaduse (HaS) § 281 ning selle alusel antud määrus1 nr 89. Lisaks määrusele nr 89 juhindutakse HaS § 281 lg 1 kohaselt haridust tõendavate dokumentide hindamisel riikidevahelistest kokkulepetest, kõrgharidustunnistuste ja kõrgharidusele juurdepääsu võimaldavate tunnistuste Euroopa regioonis tunnustamise konventsioonist (RT II 1998, 7, 14; Lissaboni konventsioon 2) ja selle konventsiooniga siduvatest dokumentidest. Määruse § 3 lg 2 kohaselt juhindutakse piiriüleste kvalifikatsioonide ja õppeperioodide hindamisel ja tunnustamisel ka Lissaboni konventsiooni komitee poolt 19. juunil 2007. a Bukarestis heaks kiidetud „Piiriülese hariduse andmise heade tavade koodeksist”. Piiriülese kvalifikatsiooni hindamisel tuleb määruse nr 89 § 7 lg 2 kohaselt arvestada ka õppetöö läbiviimise õiguslikkust riigis, kelle territooriumil piiriülest õpet läbi viiakse. „Piiriülese hariduse andmise heade tavade koodeks“3 II peatükk „Põhimõtted“ kohaselt tuleb piiriülesed korraldused välja töötada, rakendada ja jälgida nii, et need vastaksid muu hulgas kõrgharidust käsitlevale siseriiklikule seadus-andlusele nii vastuvõtvates kui ka lähetavates riikides (vt vastustaja tõlge dtl 543). Seega tuli vastustajal kaebaja kvalifikatsioonile hinnangu andmisel lähtuda ka sellest, kas ja millisel õiguslikul alusel õpet õppe tegelikult toimumise riigis läbi viidi.
6.1.Kaebaja on seisukohal, et ta õppis BKI-s kaugõppe vormis, viibides ise Tallinnas. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja õppis BKI Tallinna filiaalis ja on selle tõendamiseks esitanud kohtule võõrkeelseid tõendeid. Kohus leiab, et kaebaja õppis BKI Tallinnas asuvas filiaalis. Kaebaja on nii algses taotluses vastustajale (dtl 27) kui ka kaebuses (dtl 10) kinnitanud, et tegelik õppekoht on Tallinn. Kaebaja on samuti kirjeldanud, et õpe toimus sessioonõppes nädalavahetuseti (vahel ka reede-pühapäev), õppejõud käisid Lätist Eestis sissejuhatavaid loenguid andmas ja eksameid vastu võtmas. Õppeainet „Eesti riigi ja õiguse ajalugu“ käis Eestis andmas Läti õppejõud ja eesti keelt andis kohalik õppejõud Eestist. Õpe toimus erinevatel aadressidel, millest kaebaja mäletab Estonia pst 8, Rävala pst 14, Kentmanni tn 13. (dtl 46). Vastustaja on esitanud võõrkeelse väljatrüki BKI kodulehelt, kus on filiaalide (Филиалы) all nimetatud Eesti, Tallinn (Эстония, Таллин) (dtl 528) ja ajaleheartikli, mille kohaselt tegutses 20.10.2000 aadressil Rävala 12/14 Läti kõrgkooli Balti-Vene instituut Eesti filiaal 4. Seejuures on artiklis tsiteeritud ka tollast haridusministeeriumi pressiesindajat, kes viitab BKI ja teiste artiklis nimetatud kõrgkoolifiliaalide kohta, et need tegutsevad koolitusloata (dtl 547). Samuti kattub üks kaebaja nimetatud õppe toimumiskohtade aadressidest artiklis nimetatud BKI Tallinna filiaali aadressiga. Ka BKI akrediteerimisdokumentides on nimetatud BKI Tallinnas asuvat filiaali (dtl 52, 435, 440). Seega ei saanud õpe poolte kokkuleppel toimuda mõnes muus, kolmandas riigis. 1
https://www.riigiteataja.ee/akt/128072020007?leiaKehtiv https://www.riigiteataja.ee/akt/78825 3 https://www.enic-naric.net/Upload/Documents/Revised_Code_of_Good_Practice_TNE.pdf 4 Kohus on tõlke korraldust siinses kohtuasjas selgitanud 14.11.2025 määruse punktis 6, dtl 539. 2
4(6)
Kaasaegne kaugõppe praktika ei oma seega käesolevas asjas tähtsust, kuna kaebaja enda kirjelduse kohaselt oli tegemist auditoorse, st vahetu õppega, mistõttu on selgelt tuvastatav õppe läbiviimise koht (võrreldes kaasaegse virtuaalsete või elektrooniliste õppemeetoditega vms). Õigusteaduse (jurisprudence) õppekavas on BKI akrediteerimisdokumentide kohaselt läti keele aine (Block A, Latvian language; dtl 227), mis kaebaja akadeemiliselt õiendilt puudub (dtl 56). Samas on kaebaja akadeemilisel õiendil eesti keele aine (dtl 56) ja kaebaja on selgitanud, et ta õppis õppekava järgi, kus Lätit puudutavad õppeained olid asendatud kohalikega. Sarnaselt puudub kaebaja akadeemilises õiendis ka Leedu riigi ja õiguse ajaloo (Block B, Lithuanian state and legislation history) aine (vrd dtl 56; dtl 229). Eelnev kinnitab, et õppekava, mille järgi kaebaja õppis ja milles läbitud ained on kajastatud kaebaja akadeemilisel õiendil, oli kohandatud Eesti õiguskorrale ja seega Eesti õpilastele. Seega õppis kaebaja BKI Tallinna filiaalis filiaali jaoks kohandatud õppekava järgi ja õppetöö toimus Eestis.
6.2.Vastustaja on selgitanud, et hinnangu aluseks oli mh see, et ühelgi institutsioonil Eestis ei ole ega ole olnud pädeva asutuse koolitusluba või mõnel teisel kujul õigust BKI õppekavade järgi õppetegevuse läbiviimiseks (dtl 3). Enne 05.07.2004 ei olnud sõltumata õppevormist võimalik Eesti Vabariigi territooriumil välisriigi õppeasutuse poolt õpet läbi viia. Välisriigi õppeasutuse õppetegevus ning välisriigi õppeasutuse ja nende filiaalide asutamine sai vastustaja sõnul võimalikuks 05.07.2004 jõustunud erakooliseaduse § 10 lg 1 järgi vaid juhul, kui selleks on riikidevaheline kokkulepe (dtl 51). Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja õpingute ajal ei olnud kaebaja õppel Eestis õiguslikku alust. Erakooliseaduse 05.07.2004 jõustunud redaktsiooni5 § 10 lg 1 kohaselt oli välisriigi õppeasutuste õppetegevus ning välisriigi õppeasutuste ja nende filiaalide asutamine Eesti Vabariigis lubatud vastavasisuliste riikidevaheliste kokkulepete alusel. Enne seda kehtinud § 10 lg 1 sõnastuse kohaselt oli lubatud Eesti Vabariigis välisriigi õppeasutuste ja nende filiaalide asutamine vastavasisuliste riikidevaheliste kokkulepete alusel6. 1998. aastal vastuvõetud erakooliseaduse eelnõu seletuskirja (Erakooliseadus 750 SE, Riigikogu VIII koosseis7) kohaselt tegutsesid välisriigi õppeasutused ja nende filiaalid Eestis ilma seadusliku aluseta ning kuna Eestis on koolitustegevus litsentseeritav tegevus, peaksid ka välisriigid oma haridusasutuste tööd kohalike võimudega kooskõlastama (seletuskirja lk 2). Seega oli enne kaebaja õpingute algust seadusandja selge eesmärk, et välisriigi õppeasutused ja nende filiaalid seadustaksid Eestis tegutsemise. Kaebaja õppe ajal kehtinud erakooliseaduse § 5 lg 1 kohaselt andis koolitusluba õiguse õpet läbi viia8. Vastustaja on kinnitanud, et BKI Tallinna filiaalil ei olnud koolitusluba ega muul kujul õigust välisriigi õppeasutuse või välisriigi õppeasutuse õppekava järgi õppetöö läbiviimiseks Eesti Vabariigis ja BKI õppekavade Eestis õpetamiseks ei olnud koolitusluba ka ühelgi teisel õppeasutusel. Kaebaja ei ole vastupidist, s.o BKI õppekava Eestis õpetamiseks koolitusloa olemasolu väitnud. Erakooliseaduse § 10 lg 1 sõnastusi võrreldes nähtub ka, et kaebaja õpingute ajal võis olla küll võimalik Eestis välisriigi õppeasutuse filiaali asutamine, kuid õppetegevust lubas seadus sõnaselgelt läbi viia alates 05.07.2004.
6.3.Seega on vastustaja jõudnud hinnangus õigesti järeldusele, et kaebaja õppis BKI õppekava alusel Eestis ja Eestis õppimisel ei olnud seaduslikku alust, mistõttu on ka vastustaja hinnang ja ettepanek kaebaja hariduskvalifikatsiooni mitte tunnustada õiguspärane. Kohtuasjas ei kohaldu ka Eesti Vabariigi valitsuse, Leedu Vabariigi valitsuse ja Läti Vabariigi valitsuse vahelise kõrgharidusega 5
seonduvate kvalifikatsioonide automaatse akadeemilise tunnustamise kokkulepe9 (vastu võetud 08.06.2018 ja jõustunud 07.01.2019), kuna selle lepingu art 1 p 1.3 kohaselt kohaldatakse automaatset akadeemilist tunnustamist kõrgharidusega seonduvate kvalifikatsioonide suhtes, mida antakse kokkuleppeosalistes riikides pärast kokkuleppe jõustumist.
7.Vastustaja jättis samuti õigesti kaebaja haridusandmed EHIS-i kandmata. Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 määruse nr 265 „Eesti hariduse infosüsteemi asutamine ning põhimäärus“ (EHIS-i põhimäärus) § 29 lg 11 kohaselt hindas kaebaja diplomi hindamise ajal välisriigis välja antud kvalifikatsioone ja kandis andmed isiku taotluse alusel registrisse Eesti ENIC/NARIC keskus 10. Kohus nõustub vastustajaga, et olukorras, kus ENIC/NARIC keskus ei hinda välisriigi kvalifikatsiooni Eesti kvalifikatsioonile vastavaks ega tee ettepanekut kvalifikatsiooni tunnustamiseks, ei saanud keskus ka vastavaid haridusandmeid registrisse kanda. Seejuures täpsustab EHIS-i põhimääruse § 29 lg 11 alates 12.09.2025 11, et juhul kui välisriigis välja antud kvalifikatsioon ei vasta Eesti haridussüsteemi kvalifikatsioonile, andmeid registrisse ei kanda.
8.Kokkuvõttes jääb kaebus rahuldamata ja poolte menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kohus asendab avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).