Otsuse teatavaks tegemise aeg ja koht 14.01.2026, Tallinn Haldusasja number
3-24-3510
Haldusasi
S.B kaebus Sotsiaalkindlustusameti tekitatud varalise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – S.B Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Anastassia Grigorjeva
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13.02.2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
Sotsiaalkindlustusamet (SKA) tuvastas 25.03.2020 otsusega nr Р260-2020-30327 S.B-l (kaebaja) keskmise puude raskusastme kehtivusega 01.04.2020 kuni 19.02.2025. SKA määras 31.08.2023 otsusega nr P26-2023-63351 kaebajale puudega tööealise inimese toetuse ajavahemiku 01.09.2023–19.02.2025 eest 41,17 eurot kuus.
2.SKA lõpetas 24.10.2024 otsusega nr P26-2024-166202 (digitaalse kohtutoimiku lehekülgedel (dtl) 9–10) kaebajale puudega tööealise inimese toetuse maksmise alates 31.10.2024.
3-24-3510 Otsuse tegemise õiguslikeks alusteks on märgitud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 3 lg 1 ja § 7. Otsuse põhjendused on järgmised.
2.1.Kooskõlas puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 3 lg-ga 1 lõpetab SKA sotsiaaltoetuse maksmise saajale, kes ei ole Eesti alaline elanik. Rahvastukuregistri andmetel puudub kaebajale alaline elukoht Eestis alates 02.01.2019. Lisa-aadress/postiaadress/viibimiskoha aadress ei ole elukoha aadress.
2.2.SKA teavitas kaebajat elukoha registreerimise vajadusest, kuid etteantud tähtaja jooksul ei ole kaebaja elukohta registreerinud ega ole teatanud elukoha registreerimist takistavatest asjaoludest. Sellest tulenevalt ja kooskõlas sotsiaalseadustiku üldosa seadus (SÜS) ja PISTS sätetega lõpetab SKA puuetega inimeste sotsiaaltoetuste maksmise alates 01.11.2024. Toetuse maksmist takistavate asjaolude äralangemisel võib esitada taotluse puuetega inimeste sotsiaaltoetuse maksmise jätkamiseks.
3.Kaebaja esitas 30.12.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 24.10.2024 otsuse nr P262024-166202 tühistamiseks, SKA kohustamiseks jätkama SKA 2020. a otsusega määratud igakuise puudetoetuse maksmist kuni otsuse kehtivusaja lõpuni ning SKA tekitatud varalise kahju hüvitamiseks.
4.Tallinna Halduskohus luges 26.05.2025 määrusega kaebaja kaebuse tühistamis- ja kohustamisnõudes hilinenult esitatuks (resolutsiooni p 1), jättis kaebaja taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 2) ning lõpetas asja menetluse tühistamis- ja kohustamisnõudes kaebust menetlusse võtmata (resolutsiooni p 3). Sama määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse varalise kahju (s.o laekumata puudetoetus perioodi november 2024 kuni veebruar 2025 eest, kokku 164,68 eurot) hüvitamiseks (resolutsiooni p 4). Kaebaja esitas 18.06.2025 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 26.05.2025 määrusele.
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 19.06.2025 määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.05.2025 määruse resolutsiooni punktid 1–3 muutmata. Kaebaja esitas 21.07.2025 määruskaebuse Riigikohtule.
6.Riigikohus jättis 07.10.2025 määrusega kaebaja määruskaebuse menetlusse võtmata. Tallinna Halduskohtu 26.05.2025 määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2025 määrus jõustusid 07.10.2025.
7.Tallinna Halduskohus määras 08.12.2025 määrusega asja lahendamise kirjalikus menetluses ja tegi teatavaks kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja. Sama määrusega määras kohus menetlusosalistele tähtajad täiendavate seisukohtade esitamiseks ja teise menetlusosaliste avaldustele vastamiseks.
8.Kaebaja esitas 22.12.2025 täiendavad seisukohad.
9.Vastustaja vastas 02.01.2026 kaebaja täiendavatele seisukohtadele.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
10.SKA on alusetult ja õigusvastaselt lõpetanud 24.10.2024 otsusega kaebajale puudega tööealise inimese toetuse maksmise, põhjendades kaebust järgmiselt.
10.1.Vastustaja on meelevaldselt ja vääralt sidunud puudetoetuse maksmise registreeritud elukohaga ning kitsendanud ilma seadusliku aluseta kaebaja õigust puudetoetusele. PISTS mõttes ei ole puudetoetuse maksmine seotud registreeritud elukohaga, vaid Eesti riigi territooriumiga. PISTS ei võimalda piirata puudetoetuse maksmist registreeritud elukoha puudumise tõttu. Sealjuures ei ole PISTS registreeritud elukohta üldse mainitud ega ole selgelt sätestatud, et puudetoetust ei maksta, kui Eesti kodanikul puudub rahvastikuregistris registreeritud elukoht. Vastustaja teade elukoha rahvastikuregistrisse kandmise vajadusest on sisuliselt peidetud ettekirjutus, mille täitmata jätmisel rakendatakse automaatselt sunnivahendit, millega omavoliliselt
2(7)
3-24-3510 piiratakse kaebaja varalisi õiguseid. Vastustaja ei vaja registreeritud elukoha andmeid, et maksta puudetoetust, vaid vastustaja peab kindlaks tegema, kas kaebaja on Eesti alaline elanik.
10.2.Registreeritud elukoht on käsitletav isikuandmetena, mille kogumine õigusvastasel viisil on keelatud. Vastustaja tegevus kaebajalt elukoha andmete küsimisel on kantud eesmärgist koguda kaebaja andmeid rahvastikuregistrisse. Selline vastustaja tegevus, st kaebaja isikuandmete töötlemine rahvastikuregistri korrastamise eesmärgil, on õigusvastane. Vastustaja ei ole avaldanud õiguspäraseid eesmärke andmete kogumisele ning vastustajal puudub pädevus anda tähtaeg rahvastikuregistris andmete korrastamiseks ja nõuda selgitusi takistavatest asjaoludest. PISTS eesmärk ei ole igakuiselt tõrjuda puudega tööealisi isikuid iseseisva toimetuleku toetamisel eemale ja sundida rahalise mõjutusega isikuandmeid rahvastikuregistrisse esitama riigi uudishimu rahuldamiseks.
10.3.Registreeritud elukoht on omavalitsuse täpsusega määratlus, kuid Eesti alaline elanik on seotud riigi territooriumiga. Seega ei ole alalise elamise nõue samane registreeritud elukohaga. Puudetoetus on üldine sissetulekust sõltumatu rahaline abi eesmärgiga soodustada iseseisvat ja inimväärikat toimetulekut Eesti riigi territooriumil ning puudetoetuse määramine ja maksmine on riigi ülesanne. Eesti alalise elaniku tuvastamisel ei puutu registreeritud elukoht asjasse. Registreeritud elukoht on piiratud omavalitsuse territooriumiga ning omab tähtsust siis, kui isik taotleb toetusi kohalikult omavalitsuselt. Vastustaja ülesanne on määrata ja maksta puudetoetust riigi, mitte kohaliku omavalitsuse vahenditest. Elukoha registreerimine on kohaliku omavalitsuse ülesanne, kes ei otsusta puudetoetuse üle. Kui PISTS-s oleks piirang registreeritud elukoha põhiselt, jääksid puudetoetusest ilma väga paljud puuetega isikud, kes elavad hooldekodudes, või mõned puuetega vangid, kuna neil on registris ainult viibimiskoha aadress. Samuti tuleb riigil, mitte omavalitsusel, arvestada asjaoluga, et puuetega isikud on ilmselgelt majanduslikult kehvemas positsioonis, mistõttu elukoha hankimine võib olla raskendatud, sobimatu või võimatu. Puuetega Eesti kodanikud, sh kaebaja, ei kuulu isikute gruppi, kellel on kohustus omada riigis elukohta.
10.4.Kaebaja nõustub, et vastustajal on kohustus veenduda, et toetust taotlev isik elab Eestis. Välisriiki elama asudes on isikul kohustus rahvastikuregistrit teavitada konkreetsest välisriigist, kuhu ta on elama asunud ja millal. Kaebaja ei ole rahvastikuregistrisse sellist teavet või tahteavaldust esitanud, mistõttu puudub rahvastikuregistris teave, et kaebaja oleks asunud alaliselt elama teise riiki. Vastustaja ei ole tuvastanud ja tõendanud, et kaebaja elab alaliselt välisriigis. Vastupidi, vastustaja on veendunud, et kaebaja elab alaliselt Eestis ning esitas talle tähtajalise nõude elukoha registreerimiseks. Asjaolust, et kaebajal puudub rahvastikuregistri andmetel elukoht alates 02.01.2019, ei saa teha järeldust, et kaebaja ei ole Eesti alaline elanik. Kaebaja ei asunud 02.01.2019 elama mitte välisriiki, vaid riik kustutas linnaosade täpsusega registreeritud elukohad. Vaatamata sellele maksis vastustaja kaebajale puudetoetust edasi. Kaebaja ei ole kordagi väitnud, et vastustaja ei saa lähtuda rahvastikuregistri andmetest. Vastustaja ei ole tuvastanud, millise õigusrikkumisega kaebaja saavutas õiguse hüvitise tekkimisele kuupäevaliselt, millest alates hüvitise saamise õigus peatus. Kui kaebaja elab alaliselt Eestis ja ei avaldanud kuupäevaliselt teavet välisriiki elama asumise kohta, ei ole tegemist õigusrikkumisega. Kaebaja ei pea tõendama negatiivset asjaolu. Vastustaja ei tunnista kaebajat automaatselt Eesti elanikuna tervise- ja puudeseisundi tõttu ning kohtleb seetõttu kaebajat menetluses automaatselt halvemini ega tunnista kaebajat õigussubjektina.
10.5.Vaidlustatud otsus on nõuetekohaselt põhjendamata, segane ja vastuoluline. Vastustaja ei kuulanud kaebajat haldusmenetluses ära ja eiras tema 11.09.2024 iseteeninduse töötajale suuliselt avaldatud selgitusi. Vastustaja ei teostanud täiendavalt kontrolli piirangu õigsuse üle ega lähtunud kaebaja õigustest, vabadustest ja huvidest. Vastustaja õigusvastane tegevus on põhjuslikus seoses kaebajal tekkinud kahjuga. Kui vastustaja oleks järginud hoolsuskohustust, õigeaegselt kontrollinud seaduses sätestatud piirangute sisu vastavust oma kehtestatud ja kasutatavatele piirangutele ning lähtunud kaebaja õigustest ja huvidest, ei oleks kaebajal õiguste ja vabaduste rikkumist ja kumuleeruvalt kahju tekkinud. Ebaseadusliku piirangu kasutamise tõttu lõpetas vastustaja kaebajale igakuise puudetoetuse maksmise alates novembrist 2024. a kuni veebruarini 2025. a, jättes välja maksmata igakuiselt puudetoetuse summa 41,17 eurot. Sellest tulenevalt on 3(7)
3-24-3510 kaebajale tekkinud varaline kahju 164,68 eurot. Vastustaja ei ole teostanud omal algatusel mingeid toiminguid ega tegevusi, et edaspidist varalise kahju tekkimist vältida või puudetoetuse maksmise seaduses sätestatud eesmärki taastada ning tekitatud kahju hüvitada. Vastustajal tuleb taastada õiguslik olukord ja jätkata igakuiselt määratud puudetoetuse maksmist. Vastustaja seisukoht
11.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, põhjendades enda seisukohti järgmiselt.
11.1.Kahju hüvitamise eeldusteks kaebaja õiguste rikkumine ja avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus. Seadusandja on loonud elukohapõhise sotsiaalkaitsesüsteemi (SÜS § 3 lg 1). PISTS § 3 lg 1 kohaselt määratakse ja makstakse puuetega inimeste sotsiaaltoetusi Eesti alalisele elanikule või tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elavale isikule. Õigus hüvitisele lõpeb, kui isik ei vasta seaduses hüvitise saamiseks sätestatud tingimustele (SÜS § 19 lg 1 p 2). Koht, kus inimene alaliselt või peamiselt elab, on tema elukoht (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14 lg 1). Isikul võib olla ka mitu elukohta (sama paragrahvi lg 2). Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste saamiseks on vajalik, et elukoht, kus inimene alaliselt või peamiselt elab, asub Eestis.
11.2.Inimese elukoha saab kindlaks teha eelkõige rahvastikuregistrisse kantud andmete järgi (rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 4 p 1, § 21 lg 1 p 6). Registrisse kantud andmete õigsust eeldatakse (RRS § 6 lg 1) ning avaliku ülesande täitmisel on registriandmetest lähtumine kohustuslik (RRS § 6 lg 2; § 66 lg-d 1, 4 ja 5). Seetõttu ei ole elukoha andmete töötlemine rahvastikuregistris olevate andmete alusel ebaseaduslik isikuandmete töötlemine.
11.3.RRS § 68 järgi on isikul kohustus tagada rahvastikuregistris enda elukoha aadressi olemasolu ja õigsus. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste saamise tingimused on sätestatud seaduses ning vastustaja lähtub sotsiaaltoetuste määramisel seaduses toodud tingimustest. Seetõttu ei oma tähtsust see, kas taotleja peab omakäeliselt taotlusel kinnitama registreeritud elukoha olemasolu, ega see, millal täpselt tuvastas vastustaja kaebajal kehtiva registreeritud elukoha puudumist. Kui vastustajale sai teatavaks asjaolu, et kaebajal puudub kehtiv registreeritud elukoht, asus vastustaja koheselt tegutsema ning teavitas sellest asjaolust kaebajat, paludes tal oma elukohta registreerida (31.08.2023 kiri (dtl 100); 01.09.2023 kiri (dtl 103–104) 30.08.2024 ja 30.09.2024 kirjad (dtl 105)). Kaebaja ei esitanud vastustaja antud tähtaja jooksul rahvastikuregistrisse kandmiseks enda elukoha andmeid. Samas ei ole vastustaja kohustatud tuvastama, kas kaebaja on esitanud rahvastikuregistrile teavet teisse riiki elama asumise kohta või kus kaebaja tegelikult elab.
11.4.Vastustaja lähtub rahvastikuregistrisse kantud andmetest ning kohustus jälgida, et nimetatud andmed oleksid korras, lasub kaebajal, mitte vastustajal. Hoolimata vastustaja poolt korduvalt tähelepanu juhtimisest vajadusele ja ka seadusest tulenevale kohustusele korrastada oma elukoha andmed rahvastikuregistris, ei ole kaebaja seda teinud ega ka selgitanud, milliste takistuste tõttu ei ole ta seda teinud. Elukohateate esitamine on võimalik nii elektrooniliselt kui paberkandjal ning teate esitamine peaks olema jõukohane igale keskmiselt mõistlikule isikule. Kaebaja on olnud võimeline esitama vastustajale arusaadavaid taotlusi ja muid pöördumisi, samuti mitmeid argumenteeritud kohtukaebusi, mistõttu ei saa vastustaja hinnangul olla elukohateate esitamisel takistuseks kaebaja võimetus aru saada sellekohasest kohustusest või oskamatus seda teha või küsida vajadusel selleks elukohajärgselt kohaliku omavalitsuse üksuselt või vastustajalt abi.
11.5.Asjaolu, et vastustaja ei nõustu kaebaja arusaamaga rahvastikuregistris elukohaandmete ebavajalikkusest, ei tähenda, et kaebajat ei oleks ära kuulatud. Kaebajal on olnud soovi korral võimalik selgitusi esitada ning tal on olnud elukohaandmete rahvastikuregistrisse kandmiseks piisavalt aega. Isik peab hüvitise taotlemisel aitama igakülgselt kaasa eesmärgipärasele ja efektiivsele menetlusele (SÜS § 5 lg 2) ning hüvitise taotlemisel ja saamisel esitama hüvitise andjale kõik teadaolevad tõesed ja täielikud andmed, dokumendid ja muud tõendid, mis on vajalikud hüvitise saamise õiguse või muu hüvitise andmiseks olulise asjaolu väljaselgitamiseks (SÜS § 21 lg 1 p 1). Vastustajal on seadusest tulenevalt kohustus veenduda, et toetust taotlev isik elab Eestis ning kaebajal on kohustus oma elukoha andmed rahvastikuregistrisse kandmiseks 4(7)
3-24-3510 esitada, muu hulgas selleks, et vastustaja saaks talle seaduse alusel pandud ülesannet täita. Rahvastikuregistri andmetele tuginemine taotleja elukoha väljaselgitamisel ja selle alusel toetuse määramise üle otsustamine ei ole õiguslikult lubamatu ega ebaproportsionaalselt isiku õigusi piirav. Kaebaja väide, et vastustaja kogub andmeid õigusvastase meetodiga ning et kaebajat koheldakse erinevalt ja halvemini kui seaduses sätestatud, on meelevaldne ega vasta tõele. Kaebaja ei ole selgitanud, milles seisneb SKA tegevuse õigusvastasus.
11.6.Kui nõustuda kaebaja seisukohaga, et vastustaja ei saa puudega inimeste toetuste maksmisel lähtuda rahvastikuregistri andmetest, tuleks vastustajal toetuse taotleja elukoht muude tõendite alusel välja selgitada. Selle tõendamine, kas inimene tegelikult ka Eestis elab, on kahtlemata koormavam nii vastustajale kui taotlejale, kellele võib seeläbi kaasneda ka oluline põhiõigustesse sekkumine. PISTS-s puudub säte, mis annaks vastustajale võimaluse kaebaja elukoha väljaselgitamisel lähtuda ka muudest andmetest, nagu on nt perehüvitiste seaduse § 8 lg-s 3 või riikliku pensionikindlustuse seaduse § 391 lg-s 3 sätestatud.
11.7.Hooldekodus või kinnipidamisasutuses viibivate inimeste rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi muutmise aluseks ei ole isiku asumine ööpäevaringset sotsiaalteenust osutavasse hoolekandeasutusse või paigutamine kinnipidamisasutusse (RRS § 70 lg 2 p-dest 2 ja 5). Süüdimõistetud toetuse saaja vanglas või arestimajas vangistuse kandmise ajaks peatatakse puuetega inimeste sotsiaaltoetuste maksmine (PISTS § 20 lg 2 1). Elukohateate esitamiseks ei pea puuetega inimene olema ruumi omanik ning inimesele, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline endale eluruumi tagama, on kohaliku omavalitsuse üksus kohustatud pakkuma eluruumi tagamise teenust (sotsiaalhoolekande seaduse § 41 lg 1).
11.8.Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ning kaebaja õigusi ei ole rikutud. Seetõttu ei saanud kaebajale vastustaja tegevuse tagajärjel kahju tekkida ning puudub alus kahju hüvitamiseks.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Kaebus tuleb jätta rahuldamata, sest vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane.
13.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist.
14.PISTS § 3 lg 1 kohaselt määratakse ja makstakse puuetega inimeste sotsiaaltoetusi Eesti alalisele elanikule või tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elavale isikule lisakulutusi põhjustava keskmise, raske või sügava puude korral vastavalt käesoleva seaduse sätetele, välja arvatud PISTS § 6 lõikes 11 sätestatud juhul toetuse maksmise korral. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et kaebajal tuvastati SKA 25.03.2020 otsusega nr Р260-2020-30327 keskmine puue kehtivusega 01.04.2020 kuni 19.02.2025. Samuti puudub menetlusosaliste vahel vaidlus selles, et kaebajal puudub rahvastikuregistri andmetel elukoht seisuga 02.01.2019.
15.Kaebuse kohaselt leiab kaebaja, et vastustaja lõpetas 24.10.2024 otsusega nr P26-2024166202 õigusvastaselt kaebajale puudega tööealise inimese toetuse maksmise. Kaebaja hinnangul puudus vastustajal alus kohustada kaebajat korrastama rahvastikuregistris elukoha kannet. Vastustaja on õigusvastaselt sisustanud PISTS-st tuleneva Eestis alalise elamise nõude rahvastikuregistrisse kantava elukohaga.
16.Vastustaja leiab, et seadusandja on loonud elukohapõhise sotsiaalkaitsesüsteemi ning isiku elukoha saab kindlaks teha eelkõige rahvastikuregistrisse kantud andmete järgi, kuna avaliku ülesande täitmisel on registriandmetest lähtumine kohustuslik. Isikul on kohustus tagada rahvastikuregistris enda elukoha aadressi olemasolu ning registrisse kantud andmete õigsust eeldatakse. Vastustajal on kohustus veenduda, et toetust taotlev isik elab Eestis ning kaebajal on kohustus oma elukoha andmed rahvastikuregistrisse kandmiseks esitada.
17.Seega tuleb kohtul, esiteks, hinnata, kas vastustaja tegevus, st kaebajale puudetoetuse maksmise lõpetamine põhjusel, et kaebajal puudus rahvastikuregistris elukoha kanne (vähemalt 5(7)
3-24-3510 kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega), oli õigusvastane. Alles siis, kui vastustaja tegevuse õigusvastasus on tuvastatud, saab hakata hindama kahju tekitamisega seonduvat.
18.Kohus leiab, et vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane.
19.PISTS § 1 lg 3 kohaselt kohaldatakse PISTS-is ettenähtud sotsiaalkaitsele sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) sätteid, arvestades PISTS erisusi. SÜS § 3 lg 1 kohaselt on SÜS-is sätestatud õigused ja kohustused Eestis elaval Eesti kodanikul, pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel ning tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel. Seaduses sätestatud juhul on sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused ka muul isikul. Viidatud sätete, sh PISTS § 3 lg 1 kohaselt on vastustaja õigesti leidnud, et seadusandja on loonud elukohapõhise (Eestis elamisel põhineva) sotsiaalkaitsesüsteemi.
20.Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg-le 1 on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. TsÜS § 14 kommentaari järgi tähendab alaline elamine kohta, kus isik alaliselt viibib ning millega ta on kõige enam isiklikult seotud ning elukoht ei pea olema peamise vara asukoht1. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 21 lg 1 p 6 järgi on elukoha andmed rahvastikuregistrisse kantavateks isikuandmeteks. Isik esitab rahvastikuregistrisse kandmiseks selle elukoha aadressi, kus ta alaliselt või peamiselt elab (RRS § 65 lg 1). Kui isik kasutab alaliselt või peamiselt elamiseks mitut elukohta, esitab ta rahvastikuregistrisse kandmiseks kõigi nende aadressid, valides neist ühe õigusliku tähendusega aadressiks (elukoha aadress). Teised elukohad kantakse rahvastikuregistrisse lisa-aadressidena (RRS § 65 lg 2). RRS § 6 lg 1 järgi rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust eeldatakse ja sama paragrahvi lg 2 järgi lähtutakse avaliku ülesande täitmisel rahvastikuregistrisse kantud põhiandmetest. Kui avaliku ülesande täitmine on seotud elukohajärgsusega, peab lähtuma rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressist (RRS § 66 lg 1). Rahvastikuregistri subjektiks olev isik on kohustatud tagama rahvastikuregistris enda elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse (RRS § 68).
21.Loetletud õigusnormidest tuleneb, et just rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete alusel võimalik tuvastada üks PISTS § 3 lg-s 1 sätestatud eeldus – st kas kaebaja on Eesti alaline elanik. Nende normide kohaselt ei oma tähendust lisa-aadressina märgitud elukoht, vaid RRS § 66 lg 1 ja 2 tähenduses omavad elukoha andmetena tähendust üksnes need andmed, mis on kantud registrisse õigusliku tähendusega elukoha aadressina. Vastustaja on seega lähtunud kaebaja elukoha kindlakstegemisel õiguspäraselt rahvastikuregistri andmetest. Ka kaebaja on 22.12.2025 kohtule esitatud täiendavas seisukohas märkinud, et ta ei ole kordagi väitnud, et vastustaja ei saa toetuse andmisel lähtuda rahvastikuregistri andmetest.
22.Seega, kaebajal on puudetoetuse saamiseks kohustus omada RR-s kehtivat elukoha kannet. Elukohaandmete puudumine on aluseks toetuse väljamaksmise lõpetamiseks.
23.Puudub vaidlus, et kaebaja ei ole RR-s enda elukohta määratlenud (aadressi märkinud). Vastustajal oli õigus kontrollida seda hüvitise maksmise eeldust (SÜS § 30 lg 2 kohaselt hüvitise andmise aluseks olev asjaolu). Seda tehes täitis vastustaja uurimiskohustust. Konkreetselt toimus see järgmiselt. Vastustaja palus juba 2023. aastal kaebajal korrastada RR-s enda elukoha andmed ning hoiatas kaebajat, et vastasel juhul puudub alus talle toetuse maksmise jätkamiseks (31.08.2023 kiri (dtl 99), 01.09.2023 kiri (dtl 103–104)). Kaebaja elukoha andmete esitamise vajadusest teavitati kaebajat ka 30.08.2024 kirjaga (dtl 105). Sellega täitis vastustaja ka selgitamisja ärakuulamiskohustuse, sest kaebajale oli antud võimalus selgitada, miks ta ei ole oma elukohta määratlenud ja selgitati tagajärge, juhul kui kaebaja ei määratle enda elukohta.
24.Käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus kaebaja on enda elukoha andmed RR-s esitanud, kuid vastustajal on kahtlus, kas andmed on õiged, st kas neist peaks lähtuma hüvitise maksmisel. Sellisteks juhtumiteks on seadusandja SKA-le perehüvitiste ja pensioni määramiseks ette näinud võimaluse teostada uurimispõhimõtet ning põhjendatud juhul mitte lähtuda toetuse taotleja esitatud RR andmetest (perehüvitise seaduse § 8 lg 3, riikliku pensionikindlustuse seaduse § 391 lg 3). Puuetega inimestega sotsiaaltoetuse määramisel sellist erinormi ette nähtud ei ole. 1
Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad P. Varul jt, Tallinn 2023, 2. väljaanne
6(7)
3-24-3510 Seega lähtutakse RRS regulatsioonist, mis koosmõjus PISTS § 3 lg-ga 1 näeb ette, et lähtutakse isiku määratletud elukoha andmetest.
25.Järelikult oli vastustajal õigus kaebaja elukohaandmeid töödelda ning selle alusel veenduda, et esineb alus lõpetada kaebajale puuetega inimestega sotsiaaltoetuse maksmine. Vastustaja on õigesti märkinud, et kuna kaebaja ei ole vastustajale vajalikku teavet avaldanud, st RRS §-st 68 tulenevat andmete korrastamise kohustust täitnud, siis ei ole kaebaja täitnud SÜS § 5 lg-st 2 ja § 21 lg 1 p-st 1 tulenevat kaasaaitamiskohustust.
26.Kuivõrd kaebaja kaasaaitamise kohustuse täitmata jätmise tõttu ei olnud vastustajal võimalik veenduda toetuse maksmise õigustatuses, siis lõpetas vastustaja õiguspäraselt kaebajale toetuse maksmise (SÜS § 19 lg 1 p-d 2 ja 3, SÜS § 21 lg 1). Järelikult ei ole täidetud kahju hüvitamise eeldus – vastustaja õigusvastane tegevus. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus jätta rahuldamata.
27.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja on kirjalikus vastuses kaebusele kinnitanud, et vastustajal menetluskulud puuduvad ning vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
28.Kohus asendab kaebaja terviseandmete kaitseks avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom kohtunik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.