X.X.-i (X.X.) kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses isa telefoninumbri kontaktidesse lisamata jätmisega ja isale erakorralise helistamise võimaldamata jätmisega
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebus asjas nr 3-25-2899.
2.Jätta kaebaja taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.
3.Jätta kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
4.Jätta kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks läbi vaatamata.
5.Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga.
Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muud selgitused
1.X.X. (edaspidi kaebaja) esitas 3. septembril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ja kahju hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt on Tartu Vangla jätnud 2. septembri 2025. a otsusega nr 1-9/2-25/299-2 tema kahjunõude rahuldamata. Kaebaja jääb enda nõude juurde ja palub selle kohtul rahuldada. Kaebuse kohaselt esitas kaebaja 12. juunil 2025 Tartu Vanglale taotluse lisada tema isa uus telefoninumber kontaktidesse, kuid vangla ei teinud seda põhjusel, et väidetavalt oli isa number registreeritud teise isiku nimele. Vangla tahtlikult ja sihilikult keelab kaebajal oma isaga suhelda. Lisaks toob kaebaja välja, et talle ei võimaldatud õigusvastaselt 28. juunil 2025 erakorralist helistamist isale. Kaebaja on seisukohal, et vangla keelab Tartu Vangla 23. oktoobri 2024. a korralduse nr 6-4/24/11-1 alusel õigusvastaselt oma isa numbrile helistamist. Vangla tegevusega on alandatud kaebaja väärikust ning talle on tekitatud tervisekahju. Kaebaja soovib hüvitiseks 1500 eurot. Kaebaja palub jätta asjas kohaldamata justiitsministri
30.novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 511 lõiked 2 ja 21 ja vangistusseaduse (VangS) § 29 lõige 21 ning tunnistada need Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 11, § 13 esimese lausega, §-dega 19 ja 26 ja Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse
konventsiooni artikli 8 lõikega 1 vastuolus olevaks ja kehtetuks. Kaebuses sisaldub menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja riigi õigusabi saamiseks.
2.Vastuseks kohtunõudele edastas Tartu Vangla 13. novembril 2025 kohtule kohtueelse menetluse materjalid.
3.Kaebaja esitas 25. novembril 2025 kohtule avalduse, milles palub talle saata menetlusdokumendid paberkandjal. Kaebaja sõnul ei ole tal Tartu Vangla tegevuse tõttu võimalik e-toimiku vahendusel menetlustes osaleda.
KOHTU SEISUKOHT
4.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punkti 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus tõlgendab HKMS § 2 lõike 4 alusel esitatud kaebust ning lähtub selle lahendamisel kaebaja tegelikust tahtest. Kaebaja nõuab Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemist ning mittevaralise kahju hüvitamist. Kuna hüvitamiskaebuse raames hindab kohus ka vangla tegevuse õiguspärasust, siis ei ole eraldiseisva tuvastamisnõude esitamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik ning kohus saab aru, et kaebaja nõuab HKMS § 37 lõike 2 punkti 4 alusel vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Arvestades, et kaebaja jääb Tartu Vangla 2. septembri 2025. a otsusega lahendatud kahjunõude juurde, mõistab kohus, et kaebaja taotleb kahju hüvitamist seoses asjaoluga, et vangla ei lisanud 12. juunil 2025 esitatud taotluse alusel kaebaja isa uut numbrit tema kontaktide nimekirja ning ei võimaldanud 28. juunil 2025 kaebajal erakorraliselt isale helistada. Kaebaja hinnangul alandab vangla tema väärikust ja kahjustab tervist. Kaebaja on kaebuses viidanud ka Tartu Vangla 23. oktoobri 2024. a korraldusele nr 6-4/24/11-1, kuid kaebusest ei nähtu, et kaebaja sooviks korraldust vaidlustada. Korralduse vaidlustamine ei oleks ka praegusel juhul lubatav, kuna kohtute infosüsteemi kohaselt on kaebaja nimetatud korraldust haldusasja nr 3-24-3252 raames juba vaidlustanud ning selles asjas on jõustunud kohtuotsus (HKMS § 152 lõike 1 punkt 1). I
5.Kohus leiab, et kaebaja kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 2 2 alusel, mis näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebaja on kaebeõigust olulisel määral kuritarvitanud ning kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Kohtu hinnangul on kaebaja tegevuses kaebeõiguse kuritarvitamisele omased jooned ning kuna vaidlustatud tegevust ei ole antud juhul põhjust käsitleda intensiivselt kaebaja õigusi riivavana, siis esineb alus kaebuse tagastamiseks.
6.Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22).
7.Kohtu hinnangul ei saanud vanglale etteheidetavad tegevused (s.o väidetavalt isale kuulunud telefoninumbri kontaktidesse lisamata jätmine ning isale erakorralise helistamise võimaldamata jätmine 28. juunil 2025) tuua kaebajale kaasa tagajärgi, mille hindamiseks oleks põhjendatud kohtumenetluse täiemahuline läbiviimine ja kohtuotsuse tegemine. Asjaolu, et kaebajal ei olnud kohtuasja materjalide kohaselt võimalik kolme nädala jooksul isale helistada, ei saanud põhjustada kaebajale ülemääraseid kannatusi. Kohus nendib, et eeltoodu võis põhjustada kaebajale teatud ebamugavusi ja mõningast heaolu langust, kuid kaebaja ei pidanud selliseid ebamugavusi taluma ülemääraselt pika aja jooksul. Kaebajal oli isaga kontaktis olemiseks võimalik pidada kirjavahetust ning taotleda kokkusaamist, et endale saabuvaid negatiivseid mõjutusi vähendada (VangS §-d 24, 25 ja 28). Tegemist ei olnud selliste ebamugavustega, mis oleksid saanud kaebajale kaasa tuua intensiivseid kannatusi ning mida võiks pidada tema inimväärikuse alandamiseks. Ühtlasi ei ole tegemist olukorraga, kus helistamise mittevõimaldamine isale tooks iseseisvalt kaebaja tervisele kaasa olulisi negatiivseid mõjutusi. Kohtu hinnangul oli kaebajal võimalik oma suhtlemisvajaduse rahuldamiseks helistada teistele pereliikmetele. Kohus osutab, et haldusasja materjalidest ei nähtu, et vangla ei oleks võimaldanud kaebuses kirjeldatud perioodil kaebajal oma teistele lähedastele helistada kaks korda nädalas vastavalt Tartu Vangla kodukorra p-le 12.8.2. Seega ei saa asuda seisukohale, et vangla ei võimaldanud kaebajal oma lähedastega telefoni teel üldse suhelda või piiras suhtlust oluliselt. Kohus leiab seega, et kaebaja õiguste riivet isale helistamise mittevõimaldamisel perioodil 12. juuni 2025 kuni 2. juuli 2025 ei saa pidada intensiivseks.
8.HKMS § 28 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt on menetlusosaline kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt ning kohus ei luba menetlusosalisel oma õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja oma menetlusõigusi heauskselt kasutanud ning koormab kohtuid tahtlikult arvukate kaebustega, mis on ülemääraselt mahukad ning millest suure hulga kaebuste puhul saab tema võimalikku õiguste riivet pidada väheintensiivseks. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitas kaebaja üksnes 2024. a Tartu Halduskohtule 90 kaebust ja ühe esialgse õiguskaitse taotluse haldusmenetluseks. Käesoleval aastal antud asjas kaebuse esitamise hetkeks oli kaebaja algatanud Tartu Halduskohtus 94 kohtuasja. Praeguseks on kaebaja algatanud aga juba rohkem kui 100 kohtuasja. Lisaks on kaebaja esitanud kohtule kaebusi teiste isikute nimel (vt nt haldusasjad nr 3-25-4433, 3-25-4427, 3-25-4074, 3-254073, 3-25-4072, 3-25-3451, 3-25-2784, 3-25-2769, 3-25-2771, 3-25-1490, 3-25-1375, 3-25144 ja 3-25-149). Ainuüksi ajavahemikul 1. august kuni 13. november 2025 on kaebaja esitanud Tartu Halduskohtule 40 kaebust ning Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegiumile 59 kaebust, millele lisanduvad veel teiste Tartu Vangla kinnipeetavate nimel esitatud kaebused. Praeguseks hetkeks on kaebaja suutnud aastal 2025 esitada enda nimel Tartu Halduskohtule 133 kaebust, Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegiumile 132 edasikaebust ning Riigikohtu halduskolleegiumile 77 edasikaebust. Selline kaebuste ja edasikaebuste maht ei ole tavapärane ning pole eluliselt usutav, et just kaebaja õigusi rikutakse erakordselt suures mahus, mis õigustab sellises mahus kaebuste esitamist kohtutele. Kaebaja esitatud avaldused on ka enamikel kordadel ülemääraselt mahukad ja detailsed, sisaldades palju kordusi, asjassepuutumatuid väiteid jne. Näiteks 14. oktoobril 2025 esitas kaebaja elektrooniliselt haldusasjas nr 3-25-3447 kaebuse 10 leheküljel ja haldusasjas nr 3-25-3462 kaebuse 9 leheküljel, 2. oktoobril 2025 haldusasjas nr 3-25-3216 kaebuse 16 leheküljel, 19. septembril 2025 haldusasjas nr 3-25-3102 kaebuse 11 leheküljel, 3. septembril 2025 haldusasjas nr 3-252899 kaebuse 11 leheküljel, 22. augustil 2025 haldusasjas nr 3-25-2768 kaebuse 19 leheküljel,
16.augustil 2025 haldusasjas
nr 3-25-2709 kaebuse 39 leheküljel, 8. augustil 2025 haldusasjas nr 3-25-2619 kaebuse 11 leheküljel, 5. augustil 2025 neli erinevat kaebust mitmekümnel leheküljel jne. Kohus on kaebajale mitmeid kordi selgitanud, et kohtule esitatav avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lõige 1). Kohus on kaebaja esitatud kaebuseid liigse mahu tõttu ka käiguta jätnud, andes kaebajale tähtaja kaebuse uuesti ja lühemalt sõnastamiseks (vt nt Tartu Halduskohtu 28. augusti 2025. a määrus asjas nr 3-25-2709, 16. septembri 2025. a määrus asjas nr 3-25-3039). Esitatud kaebustest pälvivad oma sisult menetlusse võtmise vaid üksikud.
9.Kohus on kaebajat varasemalt mitmel korral hoiatanud, et arvestades tema suurt hulka pöördumisi, on kaebaja tegevuses pahatahtlikkuse ilminguid oma menetlusõiguste kasutamisel, mis võib tingida tulevikus tema kaebuste tagastamise HKMS § 121 lõike 2 punkti 22 alusel (Tartu Halduskohtu 13. augusti 2025. a määrus asjas nr 3-25-2401, p 7; 11. juuni 2025. a määrus asjas nr 3-25-1461, p 13.1; 31. märtsi 2025. a määrus asjas nr 3-25-714, p 11.1; 11. aprilli 2025. a määrus asjas nr 3-25-872, p 10.1). Kaebaja on aga jätkanud samasugust käitumismustrit, kuigi on ilmselgelt teadlik halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud kohustustest ja korrast. Ilmekaks näiteks on 14. oktoober 2025, mil kaebaja esitas 4 kaebust enda nimel (haldusasjad nr 3-25-3447, 3-25-3448, 3-25-3449, 3-25-3462) ja 6 kaebust teiste isikute eest, milles osade sõnastuses on kasutatud ohtralt varasemalt tema enda samasisuliste kaebuste, mida edu ei pälvinud, tekste (haldusasjad nr 3-25-3451, 3-25-3452, 325-3454, 3-25-3455, 3-25-3456, 3-25-3458). Ainuüksi oktoobris 2025 suutis kaebaja esitada Tartu Halduskohtule 10 kaebust enda nimel ja samaväärselt ka teiste kinnipeetavate eest. Kaebaja ei pea jätkuvalt vajalikuks oma käitumist korrigeerida ja näib olevat ekslikul seisukohal, et tal on õigus esitada kohtule pretensioone igale haldusorgani tegevusele. Kaebajal on õigus esitada kohtule kaebus oma õiguste kaitseks ning mitte kohtute koormamiseks, enda vangistuse ajal tegevuses hoidmiseks ja vangla suhtes oma negatiivse hoiaku väljendamiseks. Kaebajale on korduvalt selgitatud ka seda, et ta ei saa olla halduskohtumenetluses teiste kinnipeetavate esindajaks, kuid see ei ole omanud mingit mõju, sest kaebaja esitab jätkuvalt teiste isikute nimel kaebusi, misjärel tuleb halduskohtul asuda kindlaks tegema nende isikute tegelikku tahet ehk kas nad jäävad esitatud kaebuse juurde ja paluvad seda käsitleda enda kaebusena. Lisaks iseloomustab kaebaja tegevust korduvus samasisuliste taotluste esitamisel, kuigi tema samasisulised taotlused teistes asjades on varasemalt jäänud viljatuks, nt riigi õigusabi taotlused. Ka selline tegevus koormab kohtuid. Kaebaja on pikema aja jooksul jätkanud sarnast tegevust ning esineb sellise tegevuse süvenemisele viitavaid märke. Kaebaja senine tegevus rikub oluliselt menetlusökonoomia printsiipi ning takistab teiste isikute juurdepääsu tõhusale kohtupidamisele, kuna kohus peab kulutama oma ressursse ebamõistlikult. Kohtu hinnangul on kaebaja käitumine teadlikult pahatahtlik ning kaebeõigust olulisel määral kuritarvitav.
10.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X.X.-i kaebuse HKMS 121 lõike 2 punkti 22 alusel. II
11.Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata. Ka taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks jääb läbi vaatamata, kuna HKMS § 158 lõike 4 alusel saab kohus selle algatada üksnes otsuse tegemise korral. Praegusel juhul kohus tagastab kaebuse. III
12.Kaebaja esitas kaebuses ka riigi õigusabi taotluse. Kaebaja põhjendab, et ta ei suuda ennast ise esindada, kuna tema esitatud kaebuste hulk on lihtsalt niivõrd suur ja tal on raske adekvaatselt materjalides orienteeruda. Kohtule arusaadavalt taotleb kaebaja riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punkt 5).
13.RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 järgi ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lõikes 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist.
14.Kaebaja poolt kohtule esitatud kaebuse pinnalt ei saa asuda seisukohale, et ta ei oleks võimeline oma õigusi iseseisvalt halduskohtus kaitsma. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada. Eeltooduga on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lõiked 4 ja 5). Asjaolu, et kaebaja on esitanud halduskohtule hulgaliselt kaebusi ning et tal on sellest tulenevalt suurem vajadus kohtule erinevaid avaldusi esitada, ei anna iseseisvalt õigust riigi õigusabile. Kas ja kui palju peab kaebaja vajalikuks kohtu poole pöörduda erinevate kaebustega, on tema enda otsustada. Seega ei ole kaebajale riigi õigusabi andmine RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 kohaselt põhjendatud.
15.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 alusel rahuldamata. IV
16.Kaebaja palub talle saata menetlusdokumendid paberkandjal. Kohus selgitab, et Tartu Halduskohus edastab esmalt kõik dokumendid kinnipeetavatele e-toimiku vahendusel, kuivõrd kinnipeetavatele on vanglates tagatud võimalus kasutada tahvel- ja lauaarvuteid ning tutvuda seeläbi e-toimikus oma kohtuasjadega. Kui kohtul ei õnnestu kinnipeetavale dokumente e-toimiku vahendusel edastada, saadab kohus dokumendid seejärel kinnipeetavale paberkandjal. Samad põhimõtted kehtivad ka kaebaja puhul. Täiendavalt märgib kohus, et kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja on pärast 25. novembrit 2025 e-toimiku vahendusel esitanud kohtutele arvukalt avaldusi ja vastu võtnud kohtulahendeid. Seega ei pea kaebaja väited e-toimiku kasutamise võimatuse kohta paika. V
17.Kohus asendab avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lõige 3 ja § 178 lõige 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.