Tallinna Ringkonnakohus
Kohtunik
Virgo Saarmets
Määruse tegemise aeg ja koht
31. detsember 2025, Tallinn
Haldusasja number
3-25-4375
Haldusasi
C.P kaebus Jõelähtme Vallavalitsuse 19. novembri 2025. a hoiatuse nr 1712899/00398-8 peale
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 3. detsembri 2025. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – C.P Vastustaja – Jõelähtme vald, esindajad Diana Surkova ja Leho Kure
Menetluse alus ringkonnakohtus
C.P määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Võtta menetlusse C.P määruskaebus Tallinna Halduskohtu 3. detsembri 2025. a määruse haldusasjas nr 3-25-4375 resolutsiooni punkti 3 peale.
Jätta C.P määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 3. detsembri 2025. a määruse haldusasjas nr 3-25-4375 resolutsiooni punkt 3 muutmata.
Määruse avaldamisel asendada C.P ja Q nimed tähemärgiga.
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
3-25-4375 elamuks. Vald ei ole Mäe kinnistule väljastanud ehitusluba ega andnud kirjalikku nõusolekut hoonete ehitamiseks, samuti ei ole vallale esitatud ühtegi ehitusteatist. EhS lisa 1 kohaselt on üle 60 m2 ehitusaluse pinnaga elamu püstitamiseks vajalik ehitusluba. Q selgitas 20.06.2017 ja 05.09.2017, et notariaalse kasutuskorra lepingu kohaselt on tegemist tema ainukasutuses oleva alaga, kuhu nad hakkasid koos abikaasa C.P-ga umbes 2004. a-l ehitama elumaja. Nad arvasid, et ehitamiseks piisab omandiõigusest ja ei teadnud, et selleks on vaja ehitusluba. Q palus hoone seadustada. Kuivõrd tegemist on 100% maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistuga, mis asub graniidimaardlal, küsis vald Maa-ametilt seisukohta kinnistu elamumaaks muutmise võimalikkuse kohta. Maa-amet selgitas 28.07.2017 vastuses, et mida suuremad ja raskemad on maapinnal olevad ehitised, seda suurem osa maavarast tuleks jätta kaevandamata, et tagada maapinna püsivus. Kaljuste kivimite allmaakaevandamisega kaasneb ka maapõuest kostev müra, mistõttu piiraks kaevandamisvõimalust mh aastaringse püsiasustuse olemasolu. Elamumaa sihtotstarbe määramine halvendaks nii maavara kaevandamisväärsena säilimist kui ka maavarale juurdepääsu, mistõttu oleks see vastuolus maapõueseaduse §-ga 14. Maa-amet peab võimalikuks, et ala kasutatakse jätkuvalt aiamaana ning maaüksusel võivad paikneda vaid põllumajandusliku tootmisega seotud hooned ja rajatised. Eeltoodust lähtudes puudub võimalus muuta kinnistu sihtotstarvet. Õigusliku aluseta püstitatud hoone tekitab oma suuruse / raskuse tõttu maavara kaevandamise puhul üleliigse koormuse või takistab maavara kaevandamist, mis kahjustab avalikke huve. Seetõttu on lammutamine ainuvõimalik vahend õiguspärase olukorra loomiseks ja lammutamisettekirjutuse tegemine on avaliku huvi kaitseks õigustatud.
3-25-4375 arusaamatuks, millised elamu seadustamise protsessid väidetavalt käivad. Arvestades asjaolu, et sunnivahendite korduvale rakendamisele vaatamata ei ole ettekirjutust enam kui 8 aasta jooksul nõuetekohaselt täidetud, siis ei ole alust sunniraha rakendamist peatada, sest see ei täidaks korrarikkumise kõrvaldamise eesmärki.
3-25-4375 puudub hoiatuse osas esialgse õiguskaitse vajadus. Kuigi vastustaja teatas vaidlustatud hoiatusega kaebajale lisaks 3500 euro suuruse sunniraha rakendamisest, ei ole kaebajal ka selles osas tungivat esialgse õiguskaitse vajadust. Sunniraha rakendamine võib olla kaebaja jaoks koormav ja kõiki tagajärgi ei pruugi olla võimalik kohtuotsusega kõrvaldada, kuid kaebaja ei ole siiski täpsustanud, miks sunniraha rakendamine on ebaproportsionaalne ja miks ei saa kaebaja sunniraha tasuda. Kaebuses esitatud tühistamisnõue on perspektiivitu ning ka asjakohasema keelamisnõude eduväljavaated ei ole head. Õigusrikkumine on tuvastatud juba 07.06.2017, millele järgnes 27.09.2017 ettekirjutus-hoiatus nr 1712899/00398, mis on kehtiv haldusakt. Ettekirjutuse täitmise tähtaega on kaheksa korda pikendatud ning kaebajal on olnud ettekirjutuse täitmiseks aega enam kui 8 aastat, kuid seniajani ei ole kaebaja seda teinud. Kuigi ettekirjutuse algne adressaat oli kaebaja abikaasa, siis arvestades, et kaebaja oli hoone omanikuks juba 2017. a-l ning sai hoone ainuomanikuks 2022. a-l, samuti toimus vastustaja ja kaebaja vahel 2023. a-l ettekirjutust ja hoiatusi puudutav telefonivestlus, siis võib eeldada, et kaebaja oli ettekirjutusest teadlik. Nendel asjaoludel on keelamiskaebuse eduväljavaated pigem vähesed. Vaatamata sellele, et 19.11.2025 hoiatusega koos tehtud sunniraha rakendamise teatises ei ole hinnatud rikkumise olulisust ega kaebaja majanduslikku seisundit, ei saa rakendatud sunniraha pidada ebaproportsionaalseks. Kehtiva detailplaneeringu järgi kuulub ettekirjutuses toodud ehitis samuti lammutamisele. Sunniraha ei ole rakendatud maksimaalses määras (EhS § 133 kohaselt on maksimaalne sunniraha määr füüsilisele isikule 6400 eurot). Olukorras, kus Jõelähtme vald on pidanud ettekirjutuse täitmise tähtaega pikendama kaheksal korral, sh vähemalt neljal korral pärast 2022. a-t, mil kaebaja sai ehitise ainuomanikuks, on 3500 euro suurune sunniraha proportsionaalne meede ettekirjutuse täitmisele kohustamiseks.
3-25-4375 vajalikuks nõuda Jõelähtme vallalt täiendavat seisukohta, vaid arvestab vastustaja poolt varem avaldatuga. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
3-25-4375 rakendamine ei ole kallutanud kaebajat ja tema abikaasat ettekirjutusega pandud kohustust täitma. Konkreetselt kaebajalt on kolmel korral nõutud kohtutäituri vahendusel sisse sunniraha 2500 eurot (s.o kokku 7500 eurot). Sellises olukorras ei ole alust pidada 3500 euro suuruse sunniraha tasumise nõuet ebaproportsionaalseks. Sunniraha ei ole rakendatud seadusega lubatud maksimaalses määras (EhS § 133 kohaselt kuni 6400 eurot).
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.