Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-23-267 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.Eesti Haigekassale esitati 03.11.2022 töövõimetusleht kaebajale ajutise töövõimetuse hüvitise maksmiseks ajavahemiku 11.07.2022–18.07.2022 eest. Eesti Haigekassa andis 01.12.2022 korralduse nr 1.1-4/3916976 (vaidlustatud korraldus), millega keeldus ajutise töövõimetuse hüvitise maksmisest ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 53 lg 5 alusel, kuna kaebaja tööandja tegi töövõimetuslehele omapoolse kande alles 03.11.2022 ehk pärast eelviidatud sättes ette nähtud 90-päevase tähtaja lõppemist.
2.Kaebaja esitas vaidlustatud korralduse peale vaide, mille Eesti Haigekassa jättis rahuldamata 09.01.2023 vaideotsusega nr 1.5-1/32183-1, asudes seal seisukohale, et RakS § 53 lõikes 5 sätestatud 90-päevast tähtaega tuleb hakata arvestama päevast, mil kindlustatud isik oli võimeline taas töökohustusi täitma.
3.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes vaidlustatud otsuse tühistamist. Kaebaja leidis, et tema tööandjale ei saa ette heita töövõimetuslehele omapoolsete kannete tegemisega hilinemist, kuna kaebaja perearst jättis õigel ajal tegemata töövõimetuslehe lõpetamist puudutava kande. Perearst pikendas kaebaja töövõimetuslehte perioodiks 11.07.2022–29.07.2022, ent kaebaja katkestas töövõimetuslehel olemise ja asus tööle 19.07.2022. Kaebaja avastas alles 2022. aasta oktoobris järjekordset töövõimetuslehte vajades, et eelviidatud töövõimetuslehe lõpetamise kanne on tegemata, misjärel tegi perearst 24.10.2022 kande, mille kohaselt lõppes töövõimetusleht 18.07.2022. Seejärel kinnitas kaebaja tööandja selle 2022. aasta novembris ja see esitati Eesti Haigekassale 03.11.2022. Tööandja ei saanud töövõimetuslehte varem kinnitada, kuna perearst tegi töövõimetuslehe lõpetamise kande alles 24.10.2022. Kaebaja hinnangul on ebaõige jätta kaebaja töövõimetushüvitisest ilma sisuliselt põhjusel, et perearst ei teinud õigeaegselt töövõimetuslehe lõpetamist käsitlevat kannet. Kaebajal puudub võimalus sundida perearsti oma kohustusi täitma, küll aga on see vastustaja ülesanne. Ka portaalis eesti.ee nähtus kaebajale asjaomase töövõimetuselehe kohta teave, et see on „täpsustamisel“, millest kaebaja järeldas, et vastustaja kontrollib täiendavalt kaebaja töötasu suurust.
4.Vastustaja vaidles kaebusele vastu, leides, et RakS § 53 lg 5 välistab üheselt ja ilma vastustajale mistahes kaalutlusõigust andmata töövõimetushüvitise maksmise, kui tööandja ei ole omapoolseid kandeid teinud 90 päeva jooksul töövõimetuslehe lõpetamisest ehk töötaja tööle naasmisest arvates. Kaebaja väide, et viivitus oli tingitud perearsti tegevusetusest, ei ole iseenesest vale, ent vastustajal ei ole õiguslikku alust perearsti kohustuse täitmata jätmise tõttu kaebajale ajutise töövõimetuse hüvitise välja maksmiseks. Kaebajal on võimalik esitada kahju hüvitamise nõue perearsti vastu.
5.Tallinna Halduskohus tegi 11.04.2024 otsuse, millega jättis kaebaja kaebuse rahuldamata. Halduskohus tõdes kokkuvõttes, et RakS § 53 lõikes 5 sätestatud 90-päevase tähtaja möödalaskmise korral ei olnud vastustajal alust kaebajale töövõimetushüvitise välja maksmiseks olenemata selle tähtaja möödalaskmise põhjusest. Halduskohus tõdes, et seadusandja on eeldanud, et eelviidatud 90-päevase perioodi jooksul suudetakse töövõimetuslehe vormistamise ja edastamise käigus ilmnenud puudused kõrvaldada ning isegi kui oleks põhjust seadust selles osas muuta, pidi vastustaja lähtuma kehtivast seadusest. 2(5)
3-23-267
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja hinnangul on halduskohus põhjendamatult jätnud tähelepanuta selle, et perearst lõpetas töövõimetuslehe alles 24.10.2022, enne mida ei olnud tööandjal võimalik seda kinnitada. Samuti on halduskohus jätnud käsitlemata kaeabaja väite, et portaalis eesti.ee oli asjaomase töövõimetuslehe juures märge "täpsustamisel". RakS § 53 lg 3 sõnastuse muutmist käsitleva seaduseelnõu seletuskirjale viidates märgib kaebaja, et 90-päevane tähtaeg hakkab kulgema tervishoiutöötaja poolt iga töövõimetuslehe lõpetamise kuupäevast ning tööandja ei saa avatud töövõimetuslehte täiendada ega sinna kandeid teha. Kaebaja on seisukohal, et siinsel juhul lõpetas tervishoiutöötaja töövõimetuslehe alles 24.10.2022 ning seejärel tegi tööandja omapoolse kande 90-päevase tähtaja jooksul. Selle eest, et perearst märkis töövõimetuslehe lõpu kuupäevaks varasema kuupäeva, kui tegelik lõpetamine toimus, ei saa kaebaja vastutada ning vastupidine seisukoht oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega.
7.Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse kohta kirjaliku seisukoha, paludes jätta halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja tõdeb, et tööandjal ei olnud omapoolset kannet võimalik RakS § 53 lõikes 5 sätestatud tähtaja jooksul teha, kuna perearst, eksides töövõimetuslehe lõpetamise korra vastu, ei olnud selleks ajaks veel teinud töövõimetuslehe lõpetamise kannet. Kaebaja, tema tööandja ning perearst oleksid siiski 90-päevase tähtaja jooksul pidanud jõudma astuda vajalikud sammud, et töövõimetuslehe lõpetamine õigesti vormistada ja see vastustajale esitada. Vastustaja leiab, et kaebajal oli võimalik suhelda perearstiga ja tööandjal omakorda kaebajaga, kui pärast viimase tööle naasmist ei olnud töövõimetuslehte kinnitamiseks saadetud või hüvitist laekunud. Vastustaja leiab siiski, et tal puudus õiguslik alus perearsti kohustuse täitmata jätmise tõttu apellandile töövõimetushüvitise välja maksmiseks. Vastustaja hinnangul tuleb eristada töövõimetuslehe lõpetamise kuupäeva, milleks on 18.07.2022, ja tervishoiuteenuse osutaja tehtud töövõimetuslehe lõpetamise kande kuupäeva, milleks on 24.10.2022. RakS § 53 lõikes 3 sätestatud tähtaeg hakkab vastustaja arvates kulgema esimesena nimetatud päevast, mitte kande tegemise päevast.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
9.Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, et halduskohus on jätnud tähelepanuta selle, et perearst tegi töövõimetuslehe lõpetamise kande alles 24.10.2022. Vaidlustatud kohtuotsuse tegemisel on halduskohus selle asjaoluga arvestanud, küll aga õigesti leidnud, et see ei anna alust kaebuse rahuldamiseks.
10.Kaebaja töövõimetuse ajal, st 2022. aasta juulis kehtis RakS § 53 lg 3 järgmises sõnastuses: „Hüvitis määratakse ja makstakse, kui kindlustatud isiku tööandja [...] on teinud kindlustatud isiku elektroonilisele töövõimetuslehele X-tee liidese kaudu omapoolsed kanded hiljemalt 90. kalendripäeval alates töövõimetuslehel märgitud päevast, kui kindlustatud isik asus töö- või teenistuskohustusi täitma [...]. Hüvitist ei määrata ega maksta, kui töövõimetuslehele ei ole tehtud kandeid käesolevas lõikes sätestatud tähtaja jooksul.“ Osundatud sättest tuleneb üheselt, et hüvitise määramine ja maksmine on välistatud, kui tööandjapoolseid kandeid ei ole tehtud 90 päeva jooksul pärast töövõime taastumist ehk pärast seda, kui kindlustatud isik asus töökohustusi täitma.
11.Vaidlust ei ole, et kaebaja asus tööülesandeid täitma 19.07.2022. Vaidlust ei ole ka selles, et tervishoiutöötaja tegi 24.10.2022 töövõimetuslehele kande, mille kohaselt lõppes 3(5)
3-23-267 kaebaja töövõimetus 18.07.2022. Vaidlust ei ole ka selles, et töövõimetuse lõppemise päevale järgneva 90 päeva jooksul tööandja töövõimetuslehele omapoolseid kandeid ei teinud. Samuti ei ole poolte vahel vaidluse all, et tööandjal ei olnud objektiivselt võimalik omapoolseid kandeid eelviidatud 90 päeva jooksul teha, kuna töövõimetuslehe välja kirjutanud perearst ei olnud teinud kannet töövõimetuslehe lõpetamise kohta.
12.Vastustajal ja halduskohtul on õigus, et eelviidatud 90-päevase tähtaja möödalaskmisel ei oma tähtsust tööandjapoolsete kannete tegemata jätmise põhjus. Seadus ei näe vastustajale ette võimlust RakS § 53 lõikes 3 sätestatud tähtaja ennistamiseks. RakS § 53 lõike 3 teisest lausest tuleneb üheselt, et selle sätte esimeses lauses nimetatud tähtaja näol ei ole tegemist menetlustähtajaga haldusmenetluse seaduse (HMS) § 34 tähenduses, vaid ravikindlustushüvitise saamise õigust lõpetava materiaalõigusliku tähtajaga, mille ennistamine ei ole sõltumata tähtaja möödalaskmise põhjusest võimalik. Töötaja õigus hüvitist saada lõpeb 90 päeva möödumisel tööle naasmisest ühtmoodi nii siis, kui arst jätab mingil põhjusel tegemata kande töövõimetuslehe lõpetamise kohta (mille tõttu ei saa omapoolset kannet teha tööandja), kui ka siis, kui tööandja jätab kande tegemata, kuigi ta oleks saanud kande teha. Kummalgi eelviidatud juhtudest ei ole kannete tegemine ja töövõimetuslehe vastustajale edastamine vahetult kindlustatud isiku (töötaja) kontrolli all. Juhul kui tööandjal oli kohustus ja ka võimalus töövõimetuslehele omapoolsed kanded teha, ent ta neid ei teinud, saab ravikindlustatud töötaja oma õigusi kaitsta hüvitisnõude esitamisega tööandja vastu (vt nt. Tartu Ringkonnakohtu 06.10.2022 ostus tsiviilasjas nr 220-18684, punkt 11). Samamoodi juhul, kui RakS § 53 lõikes 3 sätestatud tähtaeg läheb mööda põhjusel, et tervishoiuteenuse osutaja, kelle kohustus on teha töövõimetuslehe lõpetamist käsitlev kanne, on seda kohustust õigusvastaselt rikkunud, on ravikindlustatul võimalik oma õiguste kaitseks esitada hüvitamisnõue vastava tervishoiuteenuse osutaja vastu. Vastustaja pädevuses ei ole asuda välja selgitama, mis põhjusel või kelle tegematajätmise tõttu eelviidatud tähtaeg mööda lasti.
13.Eeltoodust tulenevalt ei oma tähtsust ka see, et kaebaja väitel kajastus riigiportaalis asjaomase töövõimetuslehe juures märge „täpsustamisel“, mistõttu ei saanud halduskohtu otsuses selle väite käsitlemata jätmine viia kaebuse ebaõige lahendamiseni. Isegi kui tõdeda, et sellisest märkest tingitud segadus võis mõjutada RakS § 53 lõikes 5 sätestatud tähtaja mööda laskmist, tuleb korrata eespool öeldut, et selle tähtaja möödalaskmise põhjused ei oma siinse vaidluse lahendamisel tähtsust.
14.Mis puudutab apellatsioonkaebuse viidet RakS § 53 lõike 5 muutmisega päädinud seaduseelnõu seletuskirjale1, siis menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust seletuskirjaski märgitud asjaolus, et tööandja ei saa avatud töövõimetuslehele kandeid teha ehk teisisõnu selles, et tööandja saab oma kanded teha pärast seda, kui tervishoiutöötaja on teinud kande töövõimetuslehe lõpetamise kohta. Samas ilmneb sellest seletuskirjast üheselt, et RakS § 53 lg 5 sõnastuse muutmise põhjuseks oli soov vältida segadust olukorras, kus töötaja on töövõimetu kauem kui 30 päeva järjest ehk reguleerida selgemalt olukorda, kus töötajal tekib pikemaajalise töövõimetuse korral õigus saada töövõimetushüvitist ilma, et ta vahepeal töökohustusi täitma asuks. Viidatud seletuskirjast ei saa järeldada, et seadusandja soov RakS § 53 lg 5 kehtestamisel või muutmisel oleks olnud seada selles sättes nimetatud 90-päevase tähtaja kulgemine sõltuvusse tervishoiutöötaja poolt töövõimetuslehe lõpetamise kande tegelikust tegemisest. Ringkonnakohus nõustub vastustaja 09.01.2023 vaideotsuse punktis
6.5.märgituga, et RakS seab töövõimetuslehe alusel hüvitise määramise ja maksmise sõltuvusse lehe andmise aluseks olevate asjaolude lõppemisest ja 90 kalendripäeva hakatakse lugema päevast, mil kindlustatud isik oli võimeline taas töökohustusi täitma. 1
15.05.2024 jõustunud ravikindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (377 SE) seletuskiri, avalikult kättesaadav Riigikogu veebilehel.
4(5)
3-23-267
15.Ringkonnakohus nõustub viimaks vastustaja seisukohaga, et 90-päevane tähtaeg on piisavalt pikk võimalike eksimuste klaarimiseks ega piira kindlustatud isiku õigusi ebaproportsionaalselt. On tavapärane, et tööandja maksab kindlustushüvitise summa välja koos töötasuga, mida makstakse enamasti kord kuus. Töötajal on võimalik kontrollida tööandjalt laekunud summade põhjendatust ning kontrollida töövõimetuslehele vajalike kannete tegemisega seotud asjaolusid nii tööandjalt kui ka töövõimetuslehe avanud arstilt. Jättes need võimalused kasutamata, riskib kindlustatud isik hüvitisest ilma jäämisega. Samas kui RakS § 53 lõikes 3 sätestatud tähtaja möödalaskmine on tingitud mõne teise isiku (tööandja, tervishoiutöötaja) õigusvastasest käitumisest, saab kindlustatud isik esitada nõude talle kahju põhjustanud isiku vastu, mitte aga nõuda tervisekassalt hüvitise väljamaksmist.
16.HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohus omal algatusel asendada avaldamisele kuuluvas kohtuotsuses sisalduvad isikut tuvastada võimaldavad andmed initsiaalide või tähemärgiga. Kaebaja nimi ei ole avaldatava kohtulahendi mõistmiseks vajalik ning saab eeldada tema huvi, et tema nimi avaldatavas kohtulahendis ei kajastuks. Seetõttu tuleb kaebaja nimi asendada otsuse avaldamisel initsiaalidega.
17.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, siis jäävad menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.