X kaebus Lääne-Nigula Vallavalitsuse 30.04.2024 korralduse nr 2-3/24-195 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Lääne-Nigula vald, esindaja Andrus Post Kaasatud haldusorgan Maa- ja Ruumiamet, esindajad Toomas Kutti ja Sirje Siruli-Makko
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 20.09.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X riigi õigusabi taotlus rahuldamata.
Piirata vastustaja ja kaasatud haldusorgani juurdepääsu kaebaja 18.11.2025 riigi õigusabi taotlusele lisatud dokumentidele (dtl 728–782). Tunnistada menetlus nende dokumentide osas kinniseks.
Tagastada Xle 07.09.2025 esitatud tõendid (dtl 267–283), 08.09.2025 esitatud tõendid (dtl 308–487) ja 24.10.2025 esitatud tõendid (dtl 588–616).
Võtta asja materjalide juurde Maa- ja Ruumiameti 05.12.2025 menetlusdokumendi lisad (dtl 803–810) ja Oru valla 25.03.2004 kiri nr 22.
Jätta rahuldamata X taotlus kaebuse muutmiseks.
Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 20.09.2024 otsus muutmata.
Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulu nende enda kanda.
Jõustunud kohtuotsus avaldada arvutivõrgus nii, et tähemärgiga on asendatud järgmised nimed ja katastritunnused: X, C, Y, Q, W, F, Z, XXX, YYY, BBB, SSS, AAA, TTT, LLL, WWW, XXXXX:XXX:XXXX, YYYYY:YYY:YYYY,
3-24-1166 Selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.01.2026 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6)
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Lääne maakonnakomisjoni 31.08.1993 otsusega nr 63 on XXX nr 39 kinnistu 13128, pindala 4,24 ha, õigustatud subjektideks tunnistatud Y 1/6 maa osas, Q 1/6 maa osas, W 1/6 maa osas, F 1/6 maa osas, Z 1/6 maa osas ja C 1/6 osas. C loovutas XXX talu maade tagastamise nõudeõiguse 27.07.1993 Xle. Cle kuulus 5/10 mõttelist osa tagastamisele kuuluval maal asuvatest ehitistest.
2.Lääne-Nigula Vallavalitsus otsustas 01.08.2017 korraldusega nr 285, lähtudes õigustatud subjektide 2002. a kokkuleppest, omandiosade muutumisest, Oru Vallavalitsuse 24.03.2008 korraldusest nr 52, Maa-ameti 13.01.2017 kirjast nr 6-1/17/861, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 12 lg-st 1 ning Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 16 1 lgst 11 tagastada XXX talu õigusvastaselt võõrandatud maatükk I XXX, pindalaga 0,3 ha, sihtotstarbega 100% elamumaa, kaasomandis oleva ehitise alune ja selle teenindamiseks vajalik maa vastavalt nende osa suurusele ehitises Wle 1/10 osas, Xle 6/10 osas, Qle 1/10 osas, Fle 1/10 osas ja Y pärijatele 1/10 osas kaasomandisse; tagastada plaani- ja kaardimaterjalide alusel õigustatud subjektidele Xle 2/6 osas, Fle 1/6 osas, Qle 1/6 osas, Wle 1/6 osas ja Y pärijatele 1/6 osas kaasomandisse XXX talu õigusvastaselt võõrandatud hooneteta maatükk II pindalaga 1,3 ha, sihtotstarbega maatulundusmaa, ja maatükk III pindalaga 2,6 ha, sihtotstarbega maatulundusmaa. X vaidlustas Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korralduse nr 285 haldusasjas nr 3-17-1601, kuid tema kaebus jäeti rahuldamata (kohtuotsus jõustus 11.06.2019). Maa-amet moodustas korraldusega nr 285 tagastatud kolmest maaüksusest kolm katastriüksust, mis kanti maakatastrisse 18.05.2020. Korralduses nr 285 nimetatud maatükk I XXX on registreeritud katastriüksusena katastritunnusega (kt) XXXXX:XXX:XXXX, maatükk II kt-ga YYYYY:YYY:YYYY ning maatükk III kt-ga
CCCCC:CCC:CCCC.
Maa-amet moodustas tagastatud katastriüksusi kt-ga XXXXX:XXX:XXXX ja YYYYY:YYY:YYYY ümbritsevatest reformimata maaüksustest YYY külas viis katastriüksust: BBB (kt QQQQQ:QQQ:QQQQ), SSS (kt FFFFF:FFF:FFFF), AAA (kt PPPPP:PPP:PPPP), TTT (kt UUUUU:UUU:UUUU) ja LLL (kt EEEEEE:EEE:EEEE), mis kanti samuti maakatastrisse 18.05.2020.
3.Lääne-Nigula Vallavalitsus otsustas 30.04.2024 korraldusega nr 2-3/24-195 lõpetada YYY külas asuvate BBB, SSS, AAA, TTT ja LLL katastriüksuste osas maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud, sest puudub tähtaegselt esitatud avaldus (dtl 117–118). Korralduse kohaselt on BBB, SSS, AAA, TTT ja LLL katastriüksused moodustatud Maaameti peadirektori 04.12.2019 korralduse alusel reformimata maaüksustest, need on 2(14)
3-24-1166 hoonestamata ja nende osas on maareform lõpule viimata. C loovutas XXX talu maade tagastamise nõudeõiguse 27.07.1993 Xle. Cle kuulus 5/10 mõttelist osa endisel tagastamisele kuuluval maal asuvatest ehitistest. C 21.12.1993 esitatud avaldus ei ole käsitatav maa ostueesõigusega erastamise avaldusena. Tallinna Ringkonnakohus leidis 19.12.2018 otsuse asjas nr 3-17-1601 p-s 35, et C soovis 21.12.1993 avalduses III talu maad asendada kodu lähedal asuva maaga. C 31.03.2004 avaldus on esitatud hilinemisega. Pärast 01.01.1998 esitatud avaldused on esitatud hilinemisega ehk pärast maa ostueesõigusega erastamise avalduste esitamise seadusega sätestatud tähtaega. C vara pärijaks on X. XXX talu hoonete alune maa on tagastatud Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korraldusega nr 285. Seega puudub eelnimetatud viie katastriüksuse osas tähtaegselt esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldus, katastriüksused on hoonestamata ja maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud tuleb lõpetada.
4.X esitas 19.04.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse nõudes tühistada Lääne-Nigula Vallavalitsuse 30.04.2024 korraldus nr 2-3/24-195. Vastustajal on kohustus kontrollida kõiki eeldusi, mis on seatud ostueesõigusega erastamise menetluses. Kõiki õigustatud subjekte tuleb kohelda võrdselt. Kaebaja kohustamisnõue asjas nr 3-17-1601 kohaldada maa tagastamisel maareformi seaduse (MaaRS) § 9 lg-t 1 on lahendamata. Kohus peab kõrvaldama minetuse ning siduma maa tagastamisel nimetatud sätte autentse tõendiga. Kohus peab kõrvaldama minetuse, mille põhjal vastustaja väidab, et puudub C tähtaegne avaldus. Kaebaja valduses on allkirjastatud registreerimiskinnitusega esmane tahteavaldus ja ka hilisemad avaldused vabade piirnevate maade ostueesõigusega erastamiseks. Maadel puudusid piirid. Kaebaja soovib nii maa tagastamist kui ka ostueesõigusega erastamist. Kaebajal on maal asuvale elamule pärandipõhine omandiõigus. Maa ostueesõigusega erastamise toimingute tegemisel pidi vastustaja arvestama X 23.02.1995 tähtaegse avaldusega erastada 4 ha maad YYY külas XXX talu ümbruses EEE, LLLu ja BBBt. Asjaolu ei ole haldusasjas nr 3-17-1601 menetletud, kuna sel ajal ei olnud XXX nr 39 talu maa menetluses veel kinnistatud. Vastustaja keeldumine maa ostueesõigusega erastamise menetluse uuendamisest on õigusvastane, kuna ilmnenud on uued asjaolud, mis otsuse nr 317-1601 tegemisel olid küll olemas, kuid ei olnud ega võinud olla menetlusosalistele teada. Kohus peab käesolevas asjas tuvastama, kas kaebaja on piirneva maa omanikuks, mis annab talle MaaRS § 313 lg 1 alusel liitmiseks sobiva maa erastamise õiguse. Arvesse tuleb võtta C 02.09.1993 avaldust tema hoonete aluse maa ostueesõigusega erastamiseks, mida vastustaja ei ole kontrollinud. Samuti ei ole vastustaja kontrollinud kaebaja 23.02.1995 avaldust.
5.Lääne-Nigula vald palus jätta kaebus rahuldamata.
6.Tallinna Halduskohus jättis 20.09.2024 otsusega rahuldamata kaebaja taotluse eeltõendamismenetluse korraldamiseks, dokumentide väljanõudmiseks ja ekspertiisi tegemiseks ning jättis kaebuse rahuldamata. Kaebaja soovitud eeltõendamismenetluse järele puudub vajadus, kuna puudub oht, et tõendid võiksid kaduma minna. Kaebaja väited seonduvad tõenditele hinnangu andmisega, mitte nende võimaliku hävimisega. Rahuldamata jääb kaebaja taotlus nõuda vastustajalt välja õigustatud subjektide kokkulepe teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta ning C 02.09.1993 avaldus. Õigustatud subjektide kokkulepe teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta ei ole praeguse vaidluse esemeks ega oma seega vaidluses tähtsust. 02.09.1993 avalduse on kaebaja kohtule esitanud. Samuti pole asjakohane kaebaja taotlus teha ekspertiis, et tuvastada asjaolu, mis loob õigusliku aluse XXX elamutega hoonestatud maaüksuse eraldamiseks LLL maaüksusest. Esmalt on tegemist õigusküsimusega ning teiseks ei ole dokumendi leidmiseks ekspertiisi tegemine õiguslikult võimalik. Küsimus, miks maaüksus eraldati, on lahendatud XXX tagastamise menetluses. 3(14)
3-24-1166 Kohtud menetlesid haldusasjas nr 3-17-1601 kaebaja kaebust Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korralduse nr 285 tühistamiseks, vabade ja piirnevate maade erastamiseks kohustamiseks ning Lääne-Nigula Vallavalitsuse kohustamiseks lahendama õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlus uuesti. Kohtuotsus nimetatud asjas on jõustunud. Halduskohtul puudub pädevus lahendada uuesti kohtu poolt juba lahendatud vaidlust, s.t kohus ei saa hinnata uuesti asjas esitatud tõendeid, koguda uusi tõendeid ega võtta seisukohta küsimuses, kas halduskohus või ringkonnakohus on õigesti kohaldanud seadust. Kaebajal on sellises olukorras võimalik vaidlustada otsust üksnes teistmise korras (HKMS § 240). Kaebaja on seda õigust ka kasutanud, esitades Riigikohtule 06.06.2024 teistmisavalduse, mille Riigikohus jättis 12.09.2024 määrusega menetlusse võtmata. Teistmisavalduses tugines kaebaja ka siinses asjas esitatud väitele, mille kohaselt on ilmnenud C 02.09.1993 avaldus tema elamu juurde maa ostueesõigusega erastamiseks ja kaebaja 23.02.1995 avaldus piirnevate vabade maade erastamiseks. 30.04.2024 korraldusega otsustati lõpetada YYY külas asuvate BBB, SSS, AAA, TTT ja LLL katastriüksuste osas maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud, sest puudub tähtaegselt esitatud avaldus. Seega on vaidluse esemeks üksnes küsimus sellest, kas maa ostueesõigusega erastamise menetlus nimetatud maaüksuste osas on lõpetatud õiguspäraselt. Siinses vaidluses ei hinda kohus seda, kas kaebajal on õigus nimetatud maatükke omandada liitmiseks sobiva maana MaaRS §-s 313 sätestatud korras. Nimetatud küsimuses ei ole korralduses seisukohta võetud. Liitmiseks sobiva maa omandamise puhul ei ole tegemist ostueesõigusega erastamisega. Kaebajal on õigus esitada MaaRS §-s 31 3 sätestatud korras liitmiseks sobiva maa omandamise avaldus kohalikule omavalitsusele mistahes ajal pärast XXX nr 39 talu maa kinnistamist. Seda, kas vaidlusalused maaüksused vastavad liitmiseks sobiva maa tunnustele, hindab kohalik omavalitsus järgnevas menetluses. Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrus nr 267 „Maa ostueesõigusega erastamise korra kinnitamine“ (määrus nr 267) p 8 sätestab, et maa ostueesõigusega erastamine algab avalduse esitamisega erastatava maaüksuse asukohajärgsele kohaliku omavalitsuse üksusele. Korra p 10 sätestab nõuded, millele maa ostueesõigusega erastamise avaldus peab vastama. Seega oleks kaebajal õigus oma avalduse menetlemisele maa erastamise avaldusena üksnes juhul, kui ta on esitanud kohalikule omavalitsusele avalduse korralduse esemeks olevate maaüksuste ostueesõigusega erastamiseks. Sellised avaldused asja materjalide juures aga puuduvad. Tallinna Ringkonnakohus on 19.12.2018 otsuse p-s 35 selgitanud, et kaebaja õiguseellane C ei ole esitanud avaldust elamu juurde maa ostueesõigusega erastamiseks. Sellise avaldusena ei ole käsitatav C 21.12.1993 avaldus. Avaldusest nähtub, et C soovis III talu maad asendada kodu lähedal asuva maaga (MMM, LLL ja BBB). Avalduses on küll mainitud, et kui BBB osas ei ole võimalik asendada, soovitakse seda välja osta, ent see ei ole käsitatav elamu aluse maa ostmise avaldusena (vt ka määruse nr 267 p 10). Kohus jagab ringkonnakohtu seisukohta praeguse vaidluse kontekstis. Seega ei takistanud C 21.12.1993 avaldus maa ostueesõigusega erastamise menetluse lõpetamist vaidlusaluse korralduse objektiks olevate maaüksuste osas. 02.09.1993 avalduses avaldab C soovi talle kuuluvate hoonete juurde aiakrundi eraldamiseks XXX talu õueaiamaa ulatuses. See on käsitatav avaldusena XXX talu maa tagastamise menetluses, mis lahendati hoonete juurde kuuluva maa tagastamise osas lõplikult LääneNigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korraldusega nr 285 ja Oru Vallavalitsuse 24.03.2008 korraldusega nr 52. Nimetatud maaüksuse suuruse ja tagastamisega seotud asjaolud olid vaidluse esemeks haldusasjas nr 3-17-1601. XXX talu hoonete juurde on tagastatud 0,3 ha maad ja selles küsimuses kaebaja enam vaielda ei saa. Samuti ei soovinud C avaldusest nähtuvalt erastada ostueesõigusega maatükke, mis on 30.04.2024 korralduse esemeks. Maainfo kaardirakendusel kuvatavate andmete ja avaldusele lisatud plaani võrdlusest nähtub, et C soovis, et hoonete juurde määrataks osa maatükist katastritunnusega YYYYY:YYY:YYYY. 4(14)
3-24-1166 02.08.1995 avalduses soovib C ajutist maakasutust, s.t ta ei avalda soovi maad erastada. Ka kaebaja 23.02.1995 koostatud avaldused ei ole käsitatavad vaidlusaluste maatükkide ostueesõigusega erastamise avaldustena. Esimene neist on suunatud maa tagastamisele, kaebaja soovib 0,7 ha maa tagastamist ning on nõus juurde ostma elamu ümbrusest 4 ha ulatuses metsa- ja põllumaad. Teises avaldab kaebaja otseselt soovi maa ostmiseks. Ka ringkonnakohus on 19.12.2018 otsuses haldusasjas nr 3-17-1601 (p 36) leidnud, et nii X kui ka C avaldusi tuleb mõista XXX talu ümbritsevate maade ostmise tahteavaldustena. Nii on neid mõistnud ka Oru vald ja Lääne Maavalitsus. Ei ole alust asuda siinses asjas esitatud tõendite põhjal teistsugusele seisukohale. Tallinna Ringkonnakohus on andnud hinnangu ka C 31.03.2004 esitatud avaldusele ning selgitanud, et nimetatud avaldus on esitatud hilinemisega (elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise avaldus tuli esitada hiljemalt 01.01.1998) ning avaldusest nähtub pigem soov kaasomandi lõpetamiseks. Ei nähtu alust asuda ringkonnakohtust teistsugusele seisukohale. Kaebaja 20.10.2000 avaldus ei saanud samuti olla elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise avaldusteks, sest selleks ajaks oli möödunud maa ostueesõigusega erastamise avalduste esitamise tähtaeg ning avaldusest nähtub pigem kaebaja soov osta elamu juurde lisamaad. Ülejäänud kaebaja ja C avaldused ja taotlused, mille kaebaja on lisanud siinse haldusasja materjalide juurde, on suunatud kas teabe saamisele, vallavolikogu kokkukutsumisele või asjaolude selgitamisele maa tagastamise menetluses ning neil ei ole puutumust vaidlusaluse korralduse esemeks olevate maatükkidega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 20.09.2024 otsus ja uue otsusega rahuldada kaebus. Halduskohus jättis tähelepanuta, et 31.03.2004 kuupäevaga ei esitanud avaldust mitte ainult C, vaid samasisulise avalduse esitas ka kaebaja. Kaebaja avalduse tähtaegsust tuleb aga vaadelda koosmõjus asjaoluga, et kaebajal tekkis omandiõigus ehitistele alles pärast pärimismenetlust ja enne maa tagastamise menetluse kuupäeva. Seega omandati ehitised vallasvarana. Kohtuotsuses puuduvad selle õiguse kohta põhjendused. Samuti ei ole kohus hinnanud avalduse tähtaegsust, võttes arvesse kohaliku omavalitsuse selgituskohustust. Pärast ehitiste omandi üleminekut ei ole kohalik omavalitsus võtnud kaebajaga ühendust küsimuses, kuidas taotlus maa ostueesõigusega erastamiseks õigesti vormistada. Lisaks on kaebaja õiguseid rikutud asjaoluga, et kaebaja omandas maa tagastamise nõudeõiguse Z pärija kinkelepinguga. Kohus on jätnud hindamata ka asjaolu, et kohalik omavalitsus oli hiljemalt haldusasja nr 3-17-1601 menetluse ajaks teadlik kaebaja soovist piirnevat maad ostueesõigusega erastada. Halduskohus eksis hinnangus, et kaebaja ei ole silmas pidanud piirneva maa ostueesõigusega erastamist. Ei ole usutav, et kaebaja esitaks oma sooviavalduse kümnel erineval viisil ja ta sooviks maksta maa eest kordades rohkem, kui tuleks maksta ostueesõigusega erastamise korral. Maa tagastamisel võeti aluseks parandatud otsus nr 63, mis muutis õigustatud subjektide ringi, taastades C nõudeõiguse maa tagastamiseks. Kohalik omavalitsus oli kohustatud pöörduma C poole täpsustuste küsimiseks, kas ta soovib sarnaselt Qga oma maa nõudeõiguse loovutamise avalduse tagasi võtta, kuna see seab takistuse hoonestatud maa tagastamiseks. Kohalik omavalitsus ei pöördunud C poole asjaolude täpsustamiseks. Vastustaja ei ole viinud läbi eelmenetluslikke toiminguid. Eeltoimingute tähtaegsuse ja vorminõuete järgimise kohustus lasus kohalikul omavalitsusel. Kirjaga nr 22 andis kohalik omavalitsus õigustatud ootuse, et piirnevate maade ostueesõigusega erastamise avaldustega on kõik korras.
5(14)
3-24-1166 Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et õigustatud subjektide kokkulepe teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta ei oma siinses vaidluses tähtsust. Piirneva maa ostueesõigusega erastamise õiguse hindamiseks on igati asjakohane tuvastada, kas kehtib dokument, milles on ühine piir majavalduse ja KKK maaüksuse vahel eraldatud, või kehtib dokument, millel sellist ilma selgitust omava punase joonega tähistust peale kantud ei ole. Sama dokument ei saa esineda kahe erineva sisu ja tähendusega kujul, üks neist on võltsitud. Ekspertiis on vajalik dokumendi autentsuse tuvastamiseks.
8.Lääne-Nigula vald palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde ja nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega. Apellatsioonkaebusele lisatud 31.03.2004 avaldusi on kohus juba käsitlenud nii haldusasja nr 3-17-1601 kui ka praeguse haldusasja raames. See, et samasisuline avaldus on 31.03.2004 esitatud ka kaebaja poolt, ei muuda tehtud järeldusi, sest ka see avaldus oli esitatud hilinemisega. Pealegi ei olnud kaebaja sellel hetkel veel ehitise kaasomanik. Ringkonnakohtu otsuse p-st 35 võib järeldada, et kohus on võtnud seisukoha mõlema avalduse kohta. Vaidlustatud korraldusega ei ole välistatud, et kaebaja ei saaks vaidlusaluseid katastriüksusi osta vastavalt kehtivatele reeglitele (nt avaliku enampakkumise kaudu). 30.04.2024 korraldusega lõpetati üksnes ostueesõigusega erastamise menetlus.
9.Maa- ja Ruumiamet leiab, et kaebus ja apellatsioonkaebus on põhjendamatud ning need tuleb jätta rahuldamata. MaaRS sätestab maa omandisse andmise iga viisi puhul konkreetsed eeldused ja tingimused, mis peavad olema täidetud nii taotluse esitamise kui ka omandisse andmise otsustamise ajal. C oli endisel XXX nr 39 talu maal asuvate ehitiste 1/2 mõttelise osa omanik ja otsusega nr 63 oli ta tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks endise XXX nr 39 talu maa tagastamise suhtes 1/6 mõttelises osas, mille tagastamise nõudeõiguse oli ta loovutanud kaebajale. Kuivõrd maad on MaaRS-i alusel ostueesõigusega võimalik osta/erastada üldjuhul üksnes ehitise omanikul ehitise juurde ning isikul, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks taluseaduse alusel ja sellega võrdsustatud korras, siis ehitiste aluse maa ostmise soovi korral oleks C pidanud esitama Oru Vallavalitsusele MaaRS §-s 39 sätestatud tähtajaks maa ostmise avalduse, Vabariigi Valitsuse 08.05.1992 määruses nr 143 “Maa asendamise, ostmise ja rentimise avalduste esitamise korra” (määrus nr 143) sätestatud tähtajaks ja sätestatud nõuete kohase avalduse, Vabariigi Valitsuse 11.04.1994 määruses nr 131 “Õigusvastaselt võõrandatud maa asendamise ja maa ostueesõigusega erastamise kord” (määrus nr 131) nõutud andmete ja dokumentidega avalduse või määruses nr 267 nõutud andmete ja dokumentidega avalduse enne 01.01.1998. Sellist nõuetele vastavat avaldust ei ole tähtaegselt esitatud ega selle olemasolu tõendatud. Samas, pärast pärimislepinguga ehitistest 1/2 mõttelise osa omandamist kaebaja poolt ei oma sellise avalduse olemasolu ka enam tähtsust, sest endise XXX nr 39 talu maal paiknevate ehitiste aluse maa omandisse andmine on lahendatud maa tagastamisega korraldusega nr 285. Ostueesõigusega erastatava maa ulatus on üldnormina sätestatud MaaRS § 221 lg-s 1. Maa täiendava ostueesõigusega erastamise võimalus tekkis 07.06.1996, mil MaaRS § 221 lg-s 1 sätestatud üldnormi suhtes kehtestati maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega (MaaRSMS) erinorm MaaRS § 22 1 lg-s 2. 30.11.1997 jõustunud Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seadusega (MaaRSMSMS) täpsustati MaaRS § 221 lg-t 2 ning kehtestati lg-s 22 teine erinorm. Tulenevalt MaaRSMSMS § 14 lg-st 2 tuli isikul, kellel MaaRS-i alusel on õigus maad ostueesõigusega erastada ja kes ei olnud vastavat avaldust esitanud, see esitada 1998. aasta 1. jaanuariks. Maa täiendavaks ostueesõigusega erastamiseks esitatav avaldus pidi vastama määruse nr 267 p-des 9 ja 10 kehtestatud nõuetele. Sellist nõuetele vastavat avaldust ei ole tähtaegselt esitatud ega selle olemasolu tõendatud. Kaebaja ega tema isa ei ole esitanud 6(14)
3-24-1166 ajavahemikus 07.06.1996–31.12.1997 avaldust endise XXX nr 39 talu maadega piirnevate tagastamise käigus vabaks jäävate maade ostueesõigusega erastamiseks. Kaebaja 23.02.1995 avalduste esitamise ajal ei sätestanud MaaRS veel aluseid piirnevate maade täiendavaks ostueesõigusega erastamiseks. Kaebaja 31.03.2004 avaldus ja C 31.03.2004 avaldus on esitatud enam kui viis aastat pärast maa ostueesõigusega erastamise avalduste esitamise tähtaja möödumist. Seega ei ole kaebajal õigust nõuda BBB, SSS, AAA, TTT ja LLL katastriüksuste ostueesõigusega erastamist. Kaebaja on 31.03.2004 avalduses soovinud mh „põllumajandusliku tootmise ja metsamajandusega tegeleva füüsilisest isikust ettevõtjana XXX talu ümbruses olevate vabade maade erastamist“. 22.03.1999 jõustunud maareformi seaduse muutmise seadusega (MaaRSMS-99) muudeti MaaRS § 22 lg-t 2 ning kehtestati MaaRS §-d 23 1 ja 232. MaaRS § 22 lg-s 2 sätestati mh, et erastamisele kuuluv põllumajandusmaa (vaba põllumajandusmaa) erastatakse või antakse kasutusvaldusesse vastavalt MaaRS §-le 231 ning erastamisele kuuluv metsamaa (vaba metsamaa) erastatakse vastavalt MaaRS §-le 232. MaaRSMS-99 §-s 2 (rakendussäte) sätestati mh, et valla- või linnavalitsus selgitab välja vabad põllumajandusmaad ja metsamaad ning koostab MaaRS §-des 231 ja 232 nimetatud plaanid hiljemalt kuue kuu jooksul MaaRSMS-99 jõustumisest arvates, s.o hiljemalt 22.09.1999. Avaldusi vaba põllumajandusmaa erastamiseks või kasutusvalduse seadmiseks ja metsamaa erastamiseks võetakse vastu ühe kuu jooksul pärast vabade põllumajandusmaade ja metsamaade plaanide avalikustamist. 01.01.2003 jõustunud maareformi seaduse muutmise seadusega (MaaRSMS-02) tunnistati MaaRS §-d 23 1 ja 232 kehtetuks. Oru Vallavalitsus ei ole endise XXX nr 39 talu maadega piirnevaid tagastamise käigus vabaks jäävaid maid käsitanud vaba põllumajandus- või vaba metsamaana ega algatanud asjaomast erastamise menetlust MaaRS §-des 231 ja 232 sätestatud alustel ning korras.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
10.Kaebaja esitas 21.10.2025 taotluse riigi õigusabi saamiseks. Kaebaja väitel puudub tal töine sissetulek ning tal on osaline töövõime. Kaebaja täiendas ringkonnakohtu nõudel oma taotlust 18.11.2025, esitades täpsemad andmed oma majandusliku seisu kohta.
11.HKMS § 110 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus menetlusabina isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja ei pea maksma tasu menetlusabi korras määratud advokaadi õigusabi eest või ei pea seda tegema kohe või täies ulatuses. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg-st 1 tulenevalt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Majandusliku seisundi kõrval tuleb hinnata, kas esinevad RÕS §-s 7 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. Riigi õigusabi ei anta muu hulgas juhul, kui taotlejal on võimalik kulud õigusteenusele kanda oma olemasoleva ja suuremate raskusteta müüdava vara arvel, välja arvatud RÕS § 14 lg-s 2 nimetatud vara, ning asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene (RÕS § 7 lg 1 p-d 3 ja 5).
12.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja riigi õigusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata RÕS § 6 lg 1 ja § 7 lg 1 p-de 3 ja 5 alusel. Iseenesest ilmneb kaebaja esitatud pangakontode väljavõtetelt ja ka muudelt dokumentidelt, et kaebajal ei ole praegu selliseid sissetulekuid, mille arvelt ta saaks pärast vajalike kulutuste tegemist tasuda asjatundliku õigusteenuse eest (vt RÕS § 7 lg 1 p 4). Samas on kaebaja mitme kinnisasja omanik. Kinnistusraamatust nähtub, et muu hulgas 7(14)
3-24-1166 on kaebaja ainuomandis korteriomand Tallinnas Vabaõhumuusemi teel (üle 80 m2), mille väärtuseks on kaebaja ise hinnanud 94 590 eurot (dtl 729), samuti Kiili vallas asuv ühepereelamu koos saunamajaga, mille väärtuseks on kaebaja hinnanud 380 000 eurot (dtl 729). Kummalgi nimetatud kinnisasjal ei ole kehtivaid hüpoteeke. Kohtuasja materjalide põhjal on alust arvata, et kaebaja enda elukohaks on WWWl asuv korter ning Kiili vallas olevas elamus kaebaja ega tema pereliikmed alaliselt ei ela (vt ka dtl 728). Seega omab kaebaja väärtuslikku kinnisvara, mida tal on võimalik võõrandada või mille tagatisel on tal võimalik võtta laenu, et tasuda õigusteenuse eest. Täiendavalt võtab ringkonnakohus arvesse, et kaebaja võimalus oma õiguse kaitseks on ilmselt vähene, sest kaebus ja apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud (vt allpool).
13.Ringkonnakohus piirab vastustaja ja kaasatud haldusorgani õigust tutvuda kaebaja 18.11.2025 esitatud riigi õigusabi taotluse lisadega ja kuulutab menetluse selles osas kinniseks (HKMS § 77 lg 1, § 79 lg 1 p-d 3 ja 5, § 88 lg-d 2 ja 3, tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-d 3 ja 6, vt ka Riigikohtu 12.06.2024 otsus asjas nr 2-20-19001, p-d 18 ja 19). Kaebajale riigi õigusabi andmise küsimus ja sellega seotud kaebaja majanduslikku seisundit tõendavad andmed ei puuduta vastustaja ega kaasatud haldusorgani kui siinse kohtuasja menetlusosaliste õigusi. Seejuures ei ole vastustajal menetlusabi ja riigi õigusabi küsimustes tehtud määruste peale ka määruskaebuse esitamise õigust (HKMS § 119 lg 1). II
14.Kaebaja on taotlenud 24.10.2025 menetlusdokumendis, et kohus alustaks Lääne-Nigula Vallavalitsuse suhtes kriminaalmenetlust võltsitud dokumendi esitamise tõttu. Ringkonnakohus selgitab, et kohtul puudub pädevus praeguse haldusasja raames alustada kriminaalmenetlust või otsustada selle üle. Isikul on õigus esitada uurimisasutusele või prokuratuurile kuriteoteade. Kaebaja esitatud materjalidest nähtub, et kaebaja on seda ka väidetava võltsitud dokumendi esitamisega seoses teinud. Seetõttu puudub kohtul vajadus täiendavalt pöörduda politsei või prokuratuuri poole, isegi kui dokument oleks asjakohane ja ilmneksid võltsimise tunnused. Kuriteoteate lahendamist ja kriminaalmenetluse alustamata jätmise korral selle vaidlustamist reguleerivad kriminaalmenetluse normid (kriminaalmenetluse seadustiku § 198, § 207 ja § 208). Ühtlasi ei ole alust kaasata prokuratuuri praeguse haldusasja menetlusse, nagu kaebaja on taotlenud 11.11.2025 menetlusdokumendis (dtl 688). III
15.Kaebaja esitas 07.09.2025 (dtl 267–275) ja 08.09.2025 (dtl 308–316) ringkonnakohtule Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 02.07.2025 koostatud ekspertiisiakti nr 25T-DM00015, milles on võrreldud nelja XXX nr 39 plaani. Toimiku materjalidest nähtub, et tegemist on 2002. a plaaniga, millel kajastati XXX talu maa tagastamise õigustatud subjektide vaheline kokkulepe tagastatava maa osade suuruste kohta (vrd dtl 24, 26, 28, vt ka kaebuses toodud selgitused, dtl 3–4). Kaebaja soovib selle ekspertiisiaktiga tõendada, et väidetavat kokkulepet XXX maaüksuse tükeldamiseks ei ole olnud (vt kaebaja 21.10.2025 menetlusdokument, dtl 490). Ringkonnakohus leiab, et esitatud ekspertiisiakt tuleb tagastada HKMS § 62 lg 2 alusel, sest sellel ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust. Halduskohus selgitas õigesti, et õigustatud subjektide kokkulepe teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta ei ole siinse vaidluse esemeks ega oma käesolevas vaidluses tähtsust. Küsimus, miks maaüksus eraldati, on lahendatud XXX talu maa tagastamise menetluses, mis lahendati hoonete juurde kuuluva maa tagastamise osas lõplikult Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korraldusega nr 285 ja Oru Vallavalitsuse 24.03.2008 korraldusega nr 52. Nimetatud maaüksuse suuruse ja selle tagastamisega seotud asjaolud olid vaidluse esemeks haldusasjas nr 3-17-1601. Kõnealuses 8(14)
3-24-1166 haldusasjas hindasid kohtud mh kaebaja väited seoses tagastamise õigustatud subjektide 2002. a kokkuleppega ja kõnealuse plaaniga (vt Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2018 otsuse p 31 jj). Praeguse vaidluse küsimuseks on, kas vastustaja lõpetas õiguspäraselt YYY külas asuvate BBB, SSS, AAA, TTT ja LLL katastriüksuste osas maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud. Seega ei saa kohus praeguses asjas hakata välja selgitama XXX talu maa tagastamise asjaolusid ega tühistada Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korraldust nr 285 ega Oru Vallavalitsuse 24.03.2008 korraldust nr 52. Nagu halduskohus selgitas, on kaebajal nende haldusaktide osas võimalik saavutada asja uut arutamist üksnes teistmise korras. Kaebaja ongi haldusasjas nr 3-17-1601 esitanud 21.10.2025 korduva teistmisavalduse koos kõnealuse ekspertiisiaktiga, mille Riigikohus jättis 04.11.2025 määrusega menetlusse võtmata. Eeltoodud põhjusel tuleb tagastada kaebajale ka ülejäänud 07.09.2025 esitatud dokumendid (dtl 276–283). Seejuures on osa esitatud dokumentidest toimikus juba olemas (Rahandusministeeriumi 23.10.2020 kiri „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õiguspärasuse kontrollimine (XXX nr 39)“ dtl 177–178, Lääne-Nigula Vallavalitsuse 26.10.2020 avaldus katastriüksuste registreerimise kohta dtl 121–122).
16.Kaebaja esitas 08.09.2025 järgmised dokumendid: Maa- ja Ruumiameti 29.07.2025 vastus kaebaja 17.06.2025 selgitustaotlusele (dtl 317–319) ja kaebaja 17.06.2025 selgitustaotlus Maa- ja Ruumiametile koos lisadega (dtl 320–369); Maa- ja Ruumiameti 27.06.2025 vastus kaebaja 17.06.2025 e-kirjale, kus küsitakse kaebajalt lisadokumente ja pikendatakse selgitustaotlusele vastamise tähtaega (dtl 371); kaebaja poolt 19.06.2025 saadetud täpsustused Maa- ja Ruumiametile 19.06.2025 koos lisadega (dtl 372–398); Rahandusministeeriumi 07.07.2025 vastus kaebajale „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise järelevalvemenetluse otsusest“ koos lisaga (dtl 399–405); Rahandusministeeriumi 07.07.2025 vastus kaebajale „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise järelevalvemenetluse otsusest“ koos lisaga (dtl 399–405, korduvalt dtl 406–408); kaebaja 13.06.2025 dokumendinõue Rahandusministeeriumile koos lisadega (dtl 413–437); kaebaja 19.06.2025 täpsustatud dokumendinõue Rahandusministeeriumile koos lisadega (dtl 439–463); Maa- ja Ruumiameti 30.06.2025 vastus kaebaja 19.06.2025 taotlusele väljastada arhiivist toimiku nr 15967 ärakirju (dtl 464–465); kaebaja 19.06.2025 dokumendinõue Maa- ja Ruumiametile lisadega (dtl 366– 477, korduvalt 478–487). Ringkonnakohtu hinnangul pole nendel dokumentidel praeguse vaidluse lahendamisel tähtsust ja ka need tuleb tagastada. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et eeltoodud kaebaja pöördumiste lisadena esitatud dokumendid on praeguse haldusasja toimikus juba olemas: C 02.09.1993 avaldus dtl 78 ja 82; C 21.12.1993 avaldus dtl 239; C 31.03.2004 avaldus dtl 135; kaebaja 13.12.2003 avaldus ja selles viidatud 23.02.1995 avaldused dtl 48–55; kaebaja 20.10.2000 avaldus dtl 30; kaebaja 31.03.2004 avaldus dtl 136; Lääne maavalitsuse 06.08.2007 kiri nr 2.1-1/2294 „Õigusvastaselt võõrandatud XXX talu nr 39 maa tagastamine“ dtl 188–190; Lääne-Nigula Vallavalitsuse 13.01.2017 kiri nr 6-1/17/861 „Õigusvastaselt võõrandatud endise XXX talu maa tagastamine“ dtl 174–176; Rahandusministeeriumi 23.10.2020 kiri nr 14-12/6397-2 „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õiguspärasuse kontrollimine (XXX nr 39)“ dtl 178). Vastustaja ei ole iseenesest vaielnud menetluses vastu sellele, et eelnimetatud kaebaja ja C avaldused on kohalikule omavalitsusele esitatud. Seega pole seda asjaolu vaja praeguses asjas tõendada. Samuti on toimikus olemas XXX maaüksuste tagastamise toimik (vt dtl 123–172), mida puudutavad kaebaja 13.06.2025 ja 19.06.2025 Rahandusministeeriumile ning 19.06.2025 Maa- ja Ruumiametile esitatud pöördumised. Samas, nagu ringkonnakohus eespool märkis, ei ole XXX talu maa tagastamine ega sellega seotud asjaolud praeguse vaidluse esemeks.
17.Tagastada tuleb ka kaebaja 24.10.2025 menetlusdokumendi lisad (dtl 588–616), sest need on toimikus juba olemas (Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2018 otsus asjas nr 3-17-1601 dtl 7–21; Oru Vallavalitsuse 24.03.2008 korraldus nr 52 dtl 156; Rahandusministeeriumi 23.10.2020 kiri nr 14-12/6397-2 dtl 178; Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korraldus nr 9(14)
3-24-1166 285 dtl 161–162) või ei oma asja lahendamisel tähtsust (Lääne-Nigula Vallavolikogu 03.11.2017 otsus nr 5 „Lääne-Nigula vallavanema valimine“ dtl 614; 05.11.2020 kinnistamisavaldus dtl 616).
18.Maa- ja Ruumiamet esitas 05.12.2025 arvamusega Maa-ameti peadirektori 04.12.2019 korraldus nr 1-17/19/3147 “Katastriüksuste moodustamine”, e-kinnistusraamatu väljavõtted katastriüksuste kt-ga XXXXX:XXX:XXXX, YYYYY:YYY:YYYY ja CCCCC:CCC:CCCC kohta. Ringkonnakohtu hinnangul on need dokumendid asjakohased ja tuleb võtta asja materjalide juurde. IV
19.Lääne-Nigula Vallavalitsuse 30.04.2024 korraldusega lõpetati YYY külas asuvate BBB, SSS, AAA, TTT ja LLL katastriüksuste osas maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud, sest puudub tähtaegselt esitatud avaldus. Seega, nagu halduskohus ka selgitas, on vaidluse esemeks üksnes küsimus sellest, kas maa ostueesõigusega erastamise menetlus on lõpetatud õiguspäraselt eelnimetatud katastriüksuste osas. Nii ei käsitle ringkonnakohus ka küsimusi, mis puudutavad kaebaja õigust taotleda maa erastamist muudel alustel.
20.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Halduskohus leidis õigesti, et Lääne-Nigula Vallavalitsuse 30.04.2024 korraldus on õiguspärane. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid täies mahus (HKMS § 201 lg 4).
21.01.11.1991 jõustunud MaaRS-i algredaktsiooni1 § 22 lg 2 sätestas, et ostueesõigusega said maad osta isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel või kellel on õigus maad osta hoonete omanikena vastavalt MaaRS §-dele 7, 8 ja 9. MaaRS § 22 lg 3 kohaselt erastati maa ostueesõigusega isikute puudumisel enampakkumisel. Kuni 11.03.19922 kehtinud MaaRS § 39 kohaselt tuli taotlused maa asendamiseks, ostmiseks või rentimiseks esitada Vabariigi Valitsuse poolt määratud korras hiljemalt 01.03.1992. Vabariigi Valitsus kinnitas 08.05.1992 määrusega nr 143 “Maa asendamise, ostmise ja rentimise avalduste esitamise korra”3 (määrus nr 143), mille p 10 kohaselt oli maa asendamise, ostmise või rentimise avalduse, mis on vormistatud vastavalt määruse lisadele 1, 2 ja 3, esitamise tähtaeg kaks kuud määruse Riigi Teatajas avaldamisest arvates. Seejuures sätestas määruse nr 143 p 7, et üldjuhul esitavad hoonete kaasomanikud ostmise kohta ühise avalduse. Vabariigi Valitsuse 11.04.1994 määrusega nr 131 kinnitati “Õigusvastaselt võõrandatud maa asendamise ja maa ostueesõigusega erastamise kord”4 (määrus nr 131), millega tunnistati mh kehtetuks määruse nr 143 p 10. Määruse nr 131 p-s 21 oli sätestatud avalduses nõutavate andmete ja avaldusele lisatavate dokumentide loetelu.
22.07.06.1996 jõustus maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadus 5 (MaaRSMS), millega muudeti mh MaaRS §-e 9 ja 22 ning täiendati MaaRS-i §-dega 22 1–223. Muudetud MaaRS § 22 lg 1 kohaselt said ostueesõigusega maad erastada isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel või kellel on õigus osta maad ehitise omanikuna vastavalt MaaRS-le, arvestades §-s 21 sätestatud kitsendusi, samuti elamu-, korteri-, garaaži-, suvila- või aiandusühistu liikmete ühiskasutuses olevat maad. MaaRS § 22 1 lg 1 sätestas üldnormina, et ostueesõigusega võib maad erastada MaaRS §-des 7, 8, 9, 10 ja 21 sätestatud ulatuses, kui MaaRS §-st 221 ei tulene teisiti. MaaRS § 221 lg 2 sätestas erinormina 1
3-24-1166 lisaks, et väljaspool linna piire asuva elamu omanikul on õigus ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses või endise kinnistu piires, kui see oli suurem 50 ha-st, tingimusel, et kinnistu moodustatakse elamu juurde ning sellega ei rikuta teise ostueesõigust omava isiku õigusi. Kinnistu võib koosneda külgnevatest katastriüksustest, kui nende vahel asub teisele isikule kuuluv tee, maaparandussüsteemi või muu liini alune maa. Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitati “Maa ostueesõigusega erastamise kord”6 (määrus nr 267). Määruse nr 267 p-des 10 ja 11 on sätestatud avalduses nõutavate andmete ja avaldusele lisatavate dokumentide loetelu. Määruse nr 267 p 12 sätestas, et isik, kes on esitanud avalduse maa ostmiseks määruse nr 143 alusel, ei pea esitama uut avaldust; kui esitatud avaldus ei sisalda kõiki käesoleva korra punktides 10 ja 11 nimetatud maa ostueesõigusega erastamiseks vajaminevaid andmeid ja lisasid või on andmed avalduse esitamise ajast muutunud, tuleb avaldajal need täiendavalt lisada.
23.30.11.1997 jõustus Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seadus7 (MaaRSMSMS), millega täpsustati MaaRS § 221 lg-t 2 ja kehtestati lg 22. Viimane sätestas, et põllumajandusliku tootmisega tegeleval isikul on kohaliku omavalitsuse nõusolekul õigus ostueesõigusega erastada kuni 50 ha tagastamise käigus vabaks jäävat maad talle kuuluva loomakasvatushoone (hoonete kompleksi) juurde. Kui sama maatüki ostueesõigusega erastamist taotleb mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, viiakse nimetatud taotlejate vahel läbi enampakkumine. MaaRSMSMS § 14 lg 2 (rakendussäte) kohaselt tuli maa ostueesõigusega erastamiseks esitada avaldus enne 01.01.1998. Hiljem on MaaRS §-s 40 sätestatud maareformi lõpuleviimise tähtajad. MaaRS § 40 kohaselt võetakse avaldusi maa ostueesõigusega erastamiseks vastu kuni 31.12.2003, kui seadusest ei tulene varasem tähtaeg. Seega tuleneb eeltoodud sätetest, et maa ostueesõigusega erastamiseks tuli esitada avaldus enne 01.01.1998 (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 03.12.2007 otsus nr 3-4-1-17-07, p 18).
24.02.09.1993 avalduses (dtl 23) avaldas C soovi talle kuuluvate hoonete juurde aiakrundi eraldamiseks XXX talu õueaiamaa ulatuses. Asja materjalidest nähtuvalt loovutas C XXX talu maade tagastamise nõudeõiguse kaebajale 27.07.1993. Seega ei olnud C enam seejärel XXX talu maade tagastamise õigustatud subjekt, kuid samas oli ta endiselt tagastamisele kuuluvate maade ehitiste kaasomanik. Järelikult oli tal ehitiste omanikuna iseenesest õigus esitada ehitiste aluse maa omandamiseks maa ostueesõigusega erastamise avaldus (vt kõnealuse avalduse ajal kehtinud MaaRS § 22 lg 2 ja § 9). Nagu halduskohus selgitas, nähtub aga Maainfo kaardirakendusel kuvatavate andmete ja avaldusele lisatud plaani (dtl 79) võrdlusest, et nimetatud avalduses soovis C, et hoonete juurde määrataks osa maatükist, mis ei asu 30.04.2024 korralduses nimetatud BBB, SSS, AAA, TTT ja LLL katastriüksustel. Seega ei ole see avaldus käsitatav ka kõnealustel katastriüksustel asuvate maade ostueesõigusega erastamise avaldusena. 02.09.1993 avalduses märgitud maatükk asub XXX talu maal, mille tagastamine on lõplikult otsustatud Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korraldusega nr 285. Viimase kohta on olemas jõustunud kohtulahend, millega on tuvastatud, et tagastamine on toimunud õiguspäraselt.
25.21.12.1993 avalduses (dtl 239) soovis C asendada III talu maad kodu lähedal asuva maaga (MMM, LLL ja BBB). Avalduse kohaselt oli III talust seaduslik pärimisosa tema abikaasal. Avalduses on ka märgitud, et kui BBB osa ei ole võimalik asendada, soovib C seda välja osta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et see avaldus ei takista maa ostueesõigusega erastamise menetluse lõpetamist BBB, SSS, AAA, TTT ja LLL katastriüksuste osas. Kuigi iseenesest oli Cl õigus ostueesõigusega erastamisele, puudutas see õigus eeskätt tema kuuluva 6 7
3-24-1166 ehitise juurde maa ostmist tagastataval maal, s.o XXX talu maadel (vt kõnealuse avalduse ajal kehtinud MaaRS § 22 lg 2). Võimalus täiendavalt ostueesõigusega erastada tagastatava maaga piirnevaid maid tekkis alles 07.06.1996, kui MaaRSMS-ga lisati MaaRS-i § 22 1 lg 2 (vt eespool). Lisaks pidi ostueesõigusega erastamise avaldus vastama 08.05.1992 määruse nr 143 p-s 7 ja lisas 2 toodud nõuetele ning olema esitatud sama määruse p-s 10 sätestatud tähtajaks (s.t kahe kuu jooksul määruse Riigi Teatajas avaldamisest arvates). C 21.12.1993 avaldus nendele tingimustele ei vasta. Kuivõrd C 21.12.1993 avaldus ei ole käsitatav maa ostmise avaldusena määruse nr 143 tähenduses, tähendab see ühtlasi, et seda ei saa ka vastavalt määruse nr 267 p-le 12 lugeda maa ostueesõigusega erastamise avalduseks, mida oleks olnud võimalik täiendada määruse p-des 10 ja 11 nimetatud maa ostueesõigusega erastamiseks vajaminevate andmete ja lisadega. Kuna eeltoodu tõttu ei pidanud kohalik omavalitsus käsitama C 21.12.1993 avaldust tagastatava maa piirnevate maade ostueesõigusega erastamise avaldusena, ei ole kohalik omavalitsus rikkunud ka kaebaja väidetud selgitamiskohustust.
26.Õige on halduskohtu hinnang, et 02.08.1995 avalduses (dtl 94) soovis C ajutist maakasutust, s.t ei avaldanud soovi maad erastada.
27.Kaebaja on 23.02.1995 avalduses (dtl 49–50) märkinud, mis tingimustel ta soovib maa tagastamist, lisaks avaldanud soovi osta elamu ümbrusest 4 h ulatuses metsa- ja põllumaad. Teises sama kuupäevaga avalduses (dtl 51) on kaebaja märkinud, et soovib osta 4 ha maad YYY küla XXX talu ümbruses (EEE, LLL ja BBB). Halduskohus järeldas õigesti, et ka kaebaja 23.02.1995 avaldusi ei saa pidada BBB, SSS, AAA, TTT ja LLL katastriüksusi puudutava ostueesõigusega erastamise avaldusteks. Kaebaja polnud sel ajal XXX talu maal asuvate ehitiste kaasomanik (kaasomanikuks sai ta pärast pärimismenetlust 2016. a-l), seega ei saanud ta taotleda maa ostueesõigusega erastamist nende ehitiste juurde, nagu ringkonnakohus leidis ka asjas nr 3-17-1601 (vt ringkonnakohtu 19.12.2018 otsuse p 35). Lisaks, nagu eespool märgitud, ei olnud selleks ajaks veel sätestatud võimalust täiendavalt ostueesõigusega erastada tagastatava maaga piirnevaid maid. Samuti ei vasta see avaldus määrusega nr 143 kehtestatud tingimustele.
28.Nagu eespool selgitatud, tuli maa ostueesõigusega erastamiseks esitada avaldus enne 01.01.1998. Seega on õige halduskohtu seisukoht, et C 31.03.2004 avaldus (dtl 135) on esitatud hilinemisega. Lisaks on asjakohane halduskohtu otsuses toodud hinnang, et avaldusest nähtub pigem soov lõpetada kaasomand. Samuti on halduskohus õigesti leidnud, et ühtlasi pole tähtaegne kaebaja 20.10.2000 avaldus (dtl 30). Lisaks tuleb märkida, et ka 2000. a-l ei olnud kaebaja veel XXX talu maal asuvate ehitiste kaasomanik, mistõttu ei saanud ta taotleda maa ostueesõigusega erastamist nende ehitiste juurde.
29.Veel on kaebaja esitanud halduskohtus asja materjalide juurde C 12.08.1993 avalduse (dtl 77), C ja kaebaja 23.09.1993 ühisavalduse (dtl 80), kaebaja 13.12.2003 avalduse (dtl 48) ning kaebaja 31.03.2004 avalduse (dtl 136), mida halduskohus ei ole otsuses eraldi käsitlenud. Kaebaja 31.03.2004 avaldus puudutab eelkõige XXX talu maade tagastamise toiminguid. Kuigi selles on mainitud ka XXX talu ümbruses olevate vabade maade erastamist, ei ole alust pidada seda maa ostueesõigusega erastamise avalduseks, kuivõrd sellised avaldused tuli esitada enne 01.01.1998. Lisaks ei olnud kaebaja sel ajal veel XXX talu ehitiste kaasomanik. C 12.08.1993 avaldus ning C ja kaebaja 23.09.1993 ühisavaldus puudutavad põllumaa ajutist kasutamist ja selle jaoks maa väljamõõtmist, kaebaja 13.12.2003 avaldus aga teabe saamist. Seega ei ole ka need käsitatavad maa ostueesõigusega erastamise avaldustena.
30.Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et tema 31.03.2004 avalduse tähtaegsust tuleb vaadelda koosmõjus asjaoluga, et kaebajal tekkis ehitiste omandiõigus alles pärast pärimismenetlust ja enne maa tagastamist, seega omandas ta ehitised vallasvarana. MaaRS § 40 lg 1 teisest lausest tuleneb, et avaldusi maa erastamiseks ehitise juurde, mis omandatakse 12(14)
3-24-1166 vallasasjana, sai esitada kuni 01.03.2006. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja sai XXX maaüksusel asuvate ehitiste kaasomanikuks 2016. a-l. Seega oli selleks ajaks möödunud MaaRS § 40 lg 1 teises lauses sätestatud avalduste esitamise tähtaeg. Kuivõrd selliste avalduste esitamise tähtaeg oli möödas, ei pidanud kohalik omavalitsus võtma kaebajaga ühendust küsimuses, kuidas taotlus maa ostueesõigusega erastamiseks õigesti vormistada. Kaebaja on pidanud oluliseks ka asjaolu, et ta omandas maa tagastamise nõudeõiguse Z pärija kinkelepinguga. XXX maaüksuste tagastamise toimikus sisaldub 23.11.2016 kinkeleping, mille kohaselt on 2015. a-l surnud Z pärija kinkinud kaebajale 1/10 mõttelist osa ehitistest ja loovutanud maa tagastamise nõudeõiguse 1/6 osas (dtl 150–153). Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda ka see asjaolu eespool toodud järeldusi, sest asja materjalidest ei nähtu, et Z oleks esitanud nõuetekohase ja tähtaegse avalduse XXX talu tagastatavate maadega piirnevate maade ostueesõigusega erastamiseks.
31.Apellatsioonimenetluses on kaebaja osutanud, et kirjaga nr 22 andis kohalik omavalitsus õigustatud ootuse, et piirnevate maade ostueesõigusega erastamise avaldustega on kõik korras. Ringkonnakohus eeldab, et kaebaja peab silmas Oru valla maakorraldaja 25.03.2004 kirja nr 22, mis on olemas haldusasja nr 3-17-1601 toimikus ja mida ringkonnakohus on maininud oma 19.12.2018 otsuse p-s 36. Ringkonnakohus võtab selle kirja haldusasja nr 317-1601 toimikust praeguse asja materjalide juurde. Selles kirjas räägitakse küll avaldustest, mis on esitatud XXX talu ümbruses olevate vabade maade erastamiseks (sh C 1993. ja 1995. a avaldused ja kaebaja 1995. a avaldus), kuid pole märgitud, et tegemist oleks ostueesõigusega erastamise avaldustega. Seega ei ole põhjust üksi kõnealuse kirja põhjal järeldada, et kohaliku omavalitsuse hinnangul olid esitatud nõuetekohased ostueesõigusega erastamise avaldused.
32.Kaebaja on 10.12.2025 menetlusdokumendis märkinud, et kuivõrd 04.02.2003 on kinnitatud uus otsuse nr 63 redaktsioon, mille kohaselt on üheks omandireformi õigustatud subjektiks C (vt dtl 126), siis järelikult taastas see C nõudeõiguse maa tagastamiseks. Sealsamas leiab kaebaja, et kohalik omavalitsus oleks pidanud pöörduma C poole täpsustuste küsimiseks, kas ta soovib sarnaselt Qga oma maa nõudeõiguse loovutamise avalduse tagasi võtta, kuna see seab takistuse hoonestatud maa tagastamiseks. Ringkonnakohtule ei nähtu, et C maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avaldus (dtl 143) ei oleks mingil põhjusel kehtiv. Samas märgib ringkonnakohus, et ka juhul, kui see poleks kehtinud ja Cl oleks olnud XXX talu maade tagastamise nõudeõigus, ei muuda see eespool toodud hinnanguid C avalduste kohta, sest õigusaktidest tulenevad alused ja nõuded ostueesõigusega erastamise avalduse esitamiseks olid igal juhul samad. V
33.Kaebaja on oma 21.10.2025 menetlusdokumendis (dtl 533) taotlenud ka hüvitada talle varaline kahju, mis on tekkinud maade ostueesõigusega erastamise õigusest ilmajätmisega, ning 27 aastat kestnud menetluskoormusega tekitatud mittevaraline kahju (tervisekahju, kahju purunenud peresuhete tõttu). Ringkonnakohus tõlgendab kaebaja taotlust kaebuse muutmise taotlusena, s.t soovina täiendada kaebust kahju hüvitamise nõuetega.
34.HKMS § 49 lg 1 kohaselt võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks käesoleva seadustiku kohaselt lubatav. Apellatsioonimenetluses võib kaebuse nõuet või alust muuta HKMS § 49 lg-s 1 sätestatud tingimustel ja üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui seda tingib asjaolu, mida kõrgema astme kohus peab arvestama, või menetlusnormi rikkumisel halduskohtu poolt (HKMS § 49 lg 2). HKMS § 182 lg 3 kohaselt ei saa esitada apellatsioonkaebuses nõudeid, mida halduskohtus ei 13(14)
3-24-1166 ole esitatud. See on vajalik kolmeastmelise kohtusüsteemi tagamiseks, s.t ringkonnakohus ei saa üldjuhul lahendada nõudeid esimese astme kohtuna.
35.Kaebaja ei esitanud siinses asjas halduskohtule esitatud kaebuses nõuet hüvitada kahju neil alustel, mis on toodud 21.10.2025 menetlusdokumendis (kaebaja seostas esialgses kaebuses ebamääraselt kahju eeskätt 2002. a kokkuleppe väidetava võltsimisega vastustaja poolt ning samamoodi mõistis seda halduskohus 03.05.2024 käiguta jätmise määruse p-s 7, kaebaja ei täpsustanud vaatamata kohtu nõudele kahjunõuet). Ringkonnakohus ei pea võimalikuks asuda lahendama kaebaja kahju hüvitamise nõudeid esimese kohtuastmena, võttes sj lisaks arvesse, et kaebaja esitas need nõuded alles apellatsioonimenetluse lõppstaadiumis. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seega kaebuse muutmine eeltoodud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuete lisamisega lubatav. Kahjunõue on võimalik esitada eraldi menetluses. VI
36.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks tehakse kohtuotsus (HKMS § 108 lg 1). Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole menetluskulu hüvitamise taotlust esitanud, kannavad menetlusosalised oma võimaliku menetluskulu ise.
37.Avaldatavas otsuses tuleb isikute jm nimed ning katastriüksuste tunnused asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.