X. X kaebus Lääne-Nigula Vallavalitsuse 30.04.2024 korralduse nr 2-3/24-195 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X. X
Asja läbivaatamine
Vastustaja – Lääne-Nigula vald, esindaja Andrus Post Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata kaebaja taotlus eeltõendamismenetluse läbi viimiseks, dokumentide välja nõudmiseks ja ekspertiisi läbi viimiseks.
2.Võtta haldusasjast nr 3-17-1601 käesoleva haldusasja materjalide juurde Y. Y 21.12.1993 avaldus.
3.Jätta X. X kaebus rahuldamata.
4.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 21.10.2024.
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Lääne Maakonnakomisjoni 31.08.1993 otsusega nr 63 on A nr 39 kinnistu 13128, pindala 4.24 ha õigustatud subjektideks tunnistatud A.A 1/6 maa osas, B.B 1/6 maa osas, C.C 1/6 maa osas, D.D 1/6 maa osas, E.E 1/6 maa osas ja Y. Y 1/6 osas. Y. Y loovutas A talu maade tagastamise nõudeõiguse 27.07.1993 X. Xle (kaebaja). Y. Yle kuulus 5/10 mõttelist osa endisel tagastamisele kuuluval maal asuvatest ehitistest.
2.Tallinna Ringkonnakohus leidis oma 19.12.2018 otsuses haldusasjas nr 3-17-1601 punktis 35, et Y. Y 21.12.1993 esitatud avalduses soovis Y. Y Oti talu maad asendada kodu lähedal asuva maaga. Y. Y 31.03.2004 esitatud avaldus on esitatud hilinemisega. Pärast 01.01.1998 esitatud avaldused on esitatud hilinemisega ehk siis pärast maa ostueesõigusega erastamise avalduste esitamise seadusega sätestatud tähtaega. Y. Y vara pärijaks on X. X. A talu hoonete alune maa (A katastriüksus XXXXXX:XXX:XXXX) on tagastatud Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korraldusega nr 285.
3.Lääne-Nigula Vallavalitsuse 20.03.2024 kirjaga nr 5-4/24-509-1 informeeris Lääne-Nigula Vallavalitsus (vastustaja), võttes aluseks Tallinna Ringkonnakohtu otsuse haldusasjas nr 3-171(6)
1601 (jõustunud 11.06.2019), et on otsustanud lõpetada C, D, E, F ja G katastriüksuste osas ostueesõigusega erastamise menetluse, sest puudub tähtaegne avaldus.
4.Lääne-Nigula Vallavalitsuse 30.04.2024 korraldusega nr 2-3/24-195 otsustati lõpetada B külas asuvate C (XXXXXX:XXX:XXXX), D (XXXXXX:XXX:XXXX), E (XXXXXX:XXX:XXXX), F (XXXXXX:XXX:XXXX) ja G (XXXXXX:XXX:XXXX) katatastriüksuste osas maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud, sest puudub tähtaegselt esitatud avaldus.
5.Kaebaja esitas 19.04.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis peale selle täpsustamist oma 07.06.2024 määrusega menetlusse nõudes Lääne-Nigula vallavalitsuse 30.04.2024 korralduse nr 2-3/24-195 tühistamiseks.
6.Kaebaja esitas 12.07.2024 menetlusdokumendis taotluse, et kohus määraks eeltõendamiskohustuse kaebuse lahendamiseks vajalike tõendite ja nendega seotud asjaolude tuvastamiseks, mis kohtulahendi nr 3-17-1601 tegemise ajal ei olnud teada ning kohustama vastustajat korralduse nr 195 tühistamise järgselt viima läbi eelmenetluslikud toimingud ja andma tähtaja vabade piirnevate maade erastamise menetluse läbi viimiseks. Kaebaja taotles, et kohus tagaks selgitamiskohustuse täitmise kaudu, milline on asjas kohaldatav õigus ja milliseid asjaolusid on vaja hinnata koosmõjus otsusega haldusasjas nr 3-17-1601. Kaebaja taotleb, et kohus nõuaks vastustajalt välja dokumendid õigustatud subjektide kokkuleppe kohta teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta ja Y. Y 02.09.1993 avalduse. Kaebaja taotleb ekspertiisi läbi viimist, et tuvastada dokument, mis loob õigusliku aluse A elamutega hoonestatud maaüksuste eraldamiseks G maaüksusest.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
7.Vastustajal on kohustus kontrollida kõiki eeldusi, mis on ostueesõigusega erastamise menetluses seatud. Kohustus on kohelda kõiki õigustatud subjekte võrdselt. Kaebaja kohustamisnõue asjas nr 3-17-1601 kohaldada maa tagastamisel maareformi seaduse (MaaRS) § 9 lõiget 1 on lahendamata. Kohus peab kõrvaldama minetuse ja siduma maa tagastamisel nimetatud sätte autentse tõendiga. Kohus peab kõrvaldama minetuse, mille põhjal vastustaja väidab, et puudub Y. Y tähtaegne avaldus. Kaebaja valduses on allkirjastatud registreerimiskinnitusega esmane tahteavaldus ja ka hilisemad avaldused vabade piirnevate maade ostueesõigusega erastamiseks. Maade osas puudusid piirid.
8.Kaebaja soovib nii maa tagastamist kui ostueesõigusega erastamist. Kaebajal on maal asuvale elamule pärandi põhine omandiõigus. Kohus ei saa asuda seisukohale, et kaebaja korraldust nr 52 ei vaidlustanud ega saa seda enam teha. Kohus peab selgitama, kuidas takistas Y. Y elamuavalduse osa talle elamu juurde maa eraldamist, kui kõik õigustatud subjektid olid kaasomanikud. Tekib õiguste riive Y. Yd maast ilma jättes olukorras, kus kohalik omavalitsus on temalt dokumente vastu võttes kinnitanud tema õiguste ja huvidega arvestamist ja avalduse sobivust, luues sellega õigustatud ootuse lahendi suhtes.
9.Vastustaja on menetluses nr 3-17-1601 dokumente varjanud. Seega ei saanud vastustaja tugineda nimetatud kohtulahendile asjaoludes, mida ei seal ei menetletud. Maa ostueesõigusega erastamise toimingute tegemisel pidi vastustaja arvestama X. X 23.02.1995. a tähtaegse avaldusega erastada 4 ha maad B külas A talu ümbruses E, G ja C. Asjaolu ei ole haldusasjas nr 317-1601 menetletud, kuna sel ajal ei olnud A nr 39 talu maa menetluses veel kinnistatud. Kaebus oli esitatud ennatlikult, kuid kaebaja avaldus piirnevate maade ostueesõigusega erastamiseks on tähtaegne ja kehtiv, millega tuleb menetluses arvestada. 12.08.2016 avalduse kohaselt on kaebaja avaldanud soovi erastada kahe elamu juurde ehitistega eluasemekoha maaüksus (1937. aasta plaani kohaselt A nr 39, plaani kohaselt 1,684 ha) vastavalt kaasomanike osale ehitistes. MaaRS § 2(6)
313 lg 1 kohaselt on liitmiseks sobiva maa erastamise õigus vaba maaga piirneva kinnisasja omanikul.
10.Vastustaja keeldumine maa ostueesõigusega erastamise menetluse uuendamisest on tahtlikult õigusvastane, kuna ilmnenud on uued asjaolud, mida otsuse nr 3-17-1601 tegemisel olid küll olemas, kuid ei olnud ega võinud olla menetlusosalistele teada. Kohus peab käesolevas asjas tuvastama, kas kaebaja on piirneva maa omanikuks, mis annab talle MaaRS § 31 3 lg 1 alusel liitmiseks sobiva maa erastamise õiguse. Arvesse tuleb võtta Y. Y 02.09.1993 avaldust tema hoonete aluse maa ostueesõigusega erastamiseks. Kaebaja poolt esitatud tõendite kohaselt ei ole vastustaja Y. Y 02.09.1993 avaldust kontrollinud. Samuti ei ole vastustaja kontrollinud kaebaja 23.02.1995 avaldust. Vastustaja vastusest nähtub, et A maaüksustega piirnevad nn vabad maad ei ole kinnistatud, seega saab neid menetleda ühise piirneva maaüksusena, millel on ühine piir A elamumaaga. Kaebaja esitas 15.05.2024 vastustajale taotluse menetluse uuendamiseks. Vastustaja on sellest 10.06.2024 keeldunud. Vastustaja seisukoht
11.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub see jätta rahuldamata. Vastustaja viitab esmalt Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-17-1601, milles on selgitatud, et Y. Y 21.12.1993. a avaldus ei ole käsitletav elamu aluse maa ostmise avaldusena. Y. Y 31.03.2004. a avaldus on esitatud hilinemisega (avaldus tuli esitada hiljemalt 01.01.1998) ning avaldusest nähtub pigem soov kaasomandi lõpetamiseks. Avaldused, mille esitas X. X ei saanud olla samuti elamu aluse maa ostueesõigusega erastamise avaldusteks, sest kaebaja ei olnud ehitise kaasomanikuks. Lisaks oli selleks ajaks möödunud avalduste esitamise tähtaeg ning avaldusest nähtub, et nendega soovis kaebaja osta elamu ümbrusest täiendavat maad (piirnevad maad E, G ja C). Otsuse punktis 36 leidis kohus, et kaebaja on ekslikult viidanud A talu ümbritsevate maade ostueesõigusega erastamise avaldustele kui elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise avaldustele. Kohus leidis, et X. X ja Y. Y avaldusi tuleb mõista A talu ümbritsevate maade ostmise tahteavaldustena. Nii on mõistnud varem ka vastustaja õiguseellane Oru vald ja Lääne Maavalitsus. Oru vald on varem kaebajale selgitanud, et A talu ümbruses asuvate maade erastamise soovidega on arvestatud, ent selleks tuleb esmalt lõpule viia A talu maade tagastamise menetlus. Seega ei ole vastustaja nõus kaebaja peamise ja kaebust läbiva väitega, et varasemalt on kohtud jätnud kaebuses toodud asjaolud lahendamata. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse näol on tegemist jõustunud kohtulahendiga ja seega kõik selles tuvastatud asjaolud on ka jõustumise kaudu tuvastatud.
12.Kogu kaebus põhineb sellel, et kaebaja on esitanud kohtule asjaolud ja põhjendused, miks varasem kohtulahend haldusasjas nr 3-17-1601 tehti valesti. Tallinna Ringkonnakohtu lahend haldusasjas nr 3-17-1601 on jõustunud ja lõplik. Edasises menetluses saab vaid tugineda nimetatud lahendis tuvastatud asjaoludele, mida vastustaja on ka oma 30.04.2024 korralduses teinud.
13.Kaebaja on valesti aru saanud korralduse sisust. Korraldusega ei ole välistatud, et kaebaja ei saaks vaidlusaluseid katastriüksusi osta vastavalt täna kehtivatele reeglitele (eelkõige avalik enampakkumine). Korraldusega lõpetati vaid ostueesõigusega erastamise menetlus. Vabariigi Valitsuse 06.11.1996. a määrusega nr 267 kinnitatud Maa ostueesõigusega erastamise korra p 10 sätestab, millistele nõuetele peab avaldus maa ostueesõigusega erastamiseks vastama ja p 11 sätestas, millised dokumendid tuli lisada. Ükski avaldus neile nõuetele ei vasta ja selles osas on võtnud seisukoha ka ringkonnakohus.
14.A talumaade tagastamise menetlus on lõppenud, mistõttu tuleb jätta tähelepanuta kaebuses toodud viited asjaoludele, mida kaebaja meelest on tagastamismenetluses rikutud. Samuti tuleb jätta tähelepanuta väited võltsimise, identiteedivarguse jms kohta. Analoogseid seisukohti on kaebaja esitanud haldusasjas 3-17-1601. 3(6)
15.Kaebaja ei ole tõendanud, et käesoleval hetkel oleks algatatud mõni kriminaalasi või mõni muu menetlus vastustaja suhtes, mis oleks seotud A talu maade või sellega piirnevate vabade maade ostueesõigusega erastamise menetlusega. Kaebaja on püüdnud taotleda kriminaalmenetluse algatamist dokumentide võltsimise kohta, kuid politseiasutus on keeldunud neid menetlemast. Viimane katse tehti kaebaja poolt 21.05.2024.
KOHTU PÕHJENDUSED
16.HKMS § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel esitamata taotlused. 16.1 Kohus selgitab kaebajale esmalt, et võtab seisukoha MaaRS § 313 lg 1 kohaldatavuse osas otsuse põhjendavas osas. Kohus vastab otsuses ühtlasi kaebaja põhjendustele ning annab hinnangu asjas esitatud tõenditele, sh Y. Y 02.09.1993. a avaldusele ja kaebaja 23.02.1995. a avaldusele. Samuti selgitab kohus järgnevalt käesoleva vaidluse piire. Kohus ei vii käesolevas asjas läbi eeltõendamismenetlust, mille läbi viimist soovib kaebaja. Praegusel juhul puudub vastava menetluse järele vajadus, kuna puudub oht, et tõendid võiksid kaduma minna. Kaebaja väited seonduvad tõenditele hinnangu andmisega, mitte nende võimaliku hävimisega ning kohus jätab taotluse rahuldamata. Kaebaja väidetele, mis seonduvad haldusasjas nr 3-17-1601 tehtud otsuse ebaõigsusega, vastab kohus samuti otsuse põhjendavas osas. 16.2 Kohus jätab rahuldamata ka kaebaja taotluse nõuda vastustajalt välja õigustatud subjektide kokkulepe teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta ja Y. Y 02.09.1993 avaldus. Õigustatud subjektide kokkulepe teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta ei ole käesoleva vaidluse esemeks ega oma käesolevas vaidluses tähtsust. 02.09.1993 avalduse välja nõudmiseks ei ole aga põhjust, kuna kaebaja on selle kohtule esitanud. Seega jätab kohus rahuldamata kaebaja taotluse tõendite välja nõudmiseks. Asjakohane ei ole ka kaebaja taotlus ekspertiisi läbi viimiseks tuvastamaks asjaolu, mis loob õigusliku aluse A elamutega hoonestatud maaüksuse eraldamiseks G maaüksusest, kuivõrd esmalt on tegemist õigusküsimusega ning teiseks ei ole dokumendi leidmiseks ekspertiisi läbi viimine õiguslikult võimalik. Küsimused, miks maaüksus eraldati on lahendatud A tagastamise menetluses. Seega jätab kohus rahuldamata ka kaebaja taotluse ekspertiisi läbi viimiseks. Järgnevalt lahendab kohus kaebuse sisuliselt.
17.Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
18.Kohus kordab esmalt kaebajale juba 07.06.2024 määruse punktides 9 ja 10 ja 03.05.2024 määruse punktis 5 toodud selgitusi, mille kohaselt menetlesid kohtud haldusasjana nr 3-17-1601 kaebaja poolt esitatud kaebust Lääne-Nigula Vallavalitsuse 1. augusti 2017 korralduse nr 285 tühistamiseks, vabade ja piirnevate maade erastamiseks kohustamiseks ning Lääne-Nigula Vallavalitsuse kohustamiseks lahendama õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlus uuesti. Kohtuotsus nimetatud asjas jõustus 18.01.2019. Halduskohtul puudub pädevus kaebaja poolt esitatud kaebust lahendades muuta halduskohtu ja ringkonnakohtu poolt kord juba lahendatud vaidlust, st kohus ei saa hinnata uuesti asjas esitatud tõendeid, koguda uusi tõendeid ega võtta seisukohta küsimuses, kas halduskohus või ringkonnakohus on õigesti kohaldanud seadust. Kaebajal on sellises olukorras võimalik otsust vaidlustada üksnes teistmise korras, esitades sellekohase avalduse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 240). Kaebaja on vastavat õigust ka kasutanud, esitades Riigikohtule 06.06.2024 teistmisavalduse, mille Riigikohus jättis oma 12.09.2024 määrusega menetlusse võtmata. Teistmisavalduses tugines kaebaja ka käesolevas asjas esitatud väitele, mille kohaselt on ilmnenud Y. Y 02.09.1993 esitatud avaldus tema elamu juurde maa ostueesõigusega erastamiseks ja kaebaja 23.02.1995. a esitatud avaldus piirnevate vabade maade erastamiseks. Seega on kaebaja oma kaebuses esile toodud asjaoludel minetanud võimaluse Tallinna Ringkonnakohtu ja Tallinna Halduskohtu otsuste vaidlustamiseks haldusasjas nr 3-17-1601. 4(6)
19.Vaidlusaluse 30.04.2024 korraldusega otsustati lõpetada B külas asuvate C, D, E, F ja G katastriüksuste osas maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud, sest puudub tähtaegselt esitatud avaldus. Seega on vaidluse esemeks üksnes küsimus sellest kas maa ostueesõigusega erastamise menetlus nimetatud maaüksuste osas on lõpetatud õiguspäraselt. Käesolevas vaidluses ei hinda kohus küsimust sellest, kas kaebajal on õigus nimetatud maatükke omandada liitmiseks sobiva maana MaaRS §-s 313 sätestatud korras. Nimetatud küsimuses ei ole korralduses seisukohta võetud, sh ei ole keeldutud kaebajale maade omandamiseks nõusoleku andmisest. Kohus selgitab kaebajale, et liitmiseks sobiva maa omandamise puhul ei ole tegemist ostueesõigusega erastamisega. Maa omandamisega seotud kulud tasub nimetatud paragrahvi lg 7 kohaselt maa omandaja ja lg 9 kohaselt tasutakse omandatava maa eest Maa-ametile hüvitis, mille määramisel võetakse aluseks maa korralise hindamise tulemuste alusel määratud madalaim maa maksustamishind. Seega ei ole tegemist maa omandamisega samadel tingimustel, nagu maa omandamisega ostueesõigusega erastamise või tagastamise teel. Kaebajal on õigus esitada MaaRS §-s 313 sätestatud korras liitmiseks sobiva maa omandamiseks avaldus kohalikule omavalitsusele mistahes ajal peale A 39 talu maa kinnistamist. Küsimuse sellest, kas vaidlusalused maaüksused vastavad liitmiseks sobiva maa tunnustele hindab kohalik omavalitsus järgnevas menetluses.
20.Järgnevalt analüüsib kohus, kas vastustaja on põhjendatult lõpetanud maa ostueesõigusega erastamise menetluse 30.04.2024 korralduse esemeks olevate maatükkide osas.
21.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 177 lg 1 sätestab, et jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. Kohus selgitab vastustajale, et kuivõrd vaidluse esemeks haldusasjas nr 3-171601 ei olnud Lääne-Nigula Vallavalitsuse 30.04.2024 korralduse õiguspärasus ning kohtud ei hinnanud menetluses seda, kas vastustajal on õigus lõpetada maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud korralduse esemeks olevate maaüksuste osas, siis ei järeldu asjaolust, et otsus haldusasjas nr 3-17-1601 on jõustunud iseenesest seda, et 30.04.2024 korralduse õiguspärasus on ilmselge ja selle üle ei saa vaielda. Sellele, vaatamata leiab kohus, et käesolevas asjas esitatud asjaolud ei saa olla aluseks korralduse tühistamisele.
22.Vabariigi Valitsuse 06.11.1996. a määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra kinnitamine“ p 8 sätestab, et maa ostueesõigusega erastamine algab avalduse esitamisega erastatava maaüksuse asukohajärgsele kohaliku omavalitsuse üksusele. Määruse p 10 sätestab nõuded, millele maa ostueesõigusega erastamise avaldus peab vastama. Seega oleks kaebajal õigus oma avalduse menetlemisele maa erastamise avaldusena üksnes juhul, kui ta on esitanud kohalikule omavalitsusele avalduse korralduse esemeks olevate maaüksuste ostueesõigusega erastamiseks. Sellised avaldused asja materjalide juures aga puuduvad. 22.1 Tallinna Ringkonnakohus on oma 19.12.2018 otsuse punktis 35 selgitanud, et kaebaja õiguseellane Y. Y ei ole esitanud avaldust elamu juurde maa ostueesõigusega erastamiseks. Sellise avaldusena ei ole käsitletav Y. Y 21.12.1993 avaldus. Avaldusest nähtub, et Y. Y soovis Oti talu maad asendada kodu lähedal asuva maaga (H, G ja C). Avalduses on küll mainitud, et kui C osas ei ole võimalik asendada, soovitakse seda välja osta, ent see ei ole käsitatav elamu aluse maa ostmise avaldusena (vt ka Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrus nr 267 „Maa ostueesõigusega erastamise korra kinnitamine 2 p 10). Kohus võtab haldusasja nr 3-17-1601 materjalide juurest nimetatud avalduse käesoleva asja materjalide juurde. Tutvunud nimetatud avaldusega leiab kohus, et ringkonnakohtu seisukoht on asjakohane ka käesolevas asjas ning kohus jagab ringkonnakohtu seisukohta käesoleva vaidluse kontekstis. Seega ei olnud Y. Y 21.12.1993. a avaldus selliseks avalduseks, mis takistaks maa ostueesõigusega erastamise menetluse lõpetamist vaidlusaluse korralduse objektiks olevate maaüksuste osas. 22.2 02.09.1993. a avaldus (dtl 23, 78 ja 79 ) ei ole samuti käsitletav maa ostueesõigusega erastamise avaldusena, kuivõrd nimetatud avalduses avaldab Y. Y soovi talle kuuluvate hoonete juurde aiakrundi eraldamiseks A talu õueaiamaa ulatuses. Nimetatud avaldus on käsitletav avaldusena A talu maa tagastamise menetluses, mis lahendati hoonete juurde kuuluva maa 5(6)
tagastamise osas lõplikult Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korraldusega nr 285 ja Oru Vallavalitsuse 24.03.2008 korraldusega nr 52. Nimetatud maaüksuse suuruse ja selle tagastamisega seotud asjaolud olid vaidluse esemeks haldusasjas nr 3-17-1601. Kaebaja ajab segamini tagastamise ja ostueesõigusega erastamise. A talu hoonete juurde on tagastatud 0,3 ha maad ja nimetatud küsimuses kaebaja enam vaielda ei saa. Samuti ei nähtu avaldusest, et kaebaja õiguseellane sooviks erastada ostueesõigusega maatükke, mis on 30.04.2024 korralduse esemeks. Maa-info kaardirakendusel kuvatavate andmete ja avaldusele lisatud plaani (dtl 79) võrdlusest nähtub, et Y. Y soovis, et hoonete juurde määrataks osa maatükist katastritunnusega
XXXXX:XXX:XXXX.
22.3 Oma 2.08.21995. a avalduses (dtl 94) soovib Y. Y ajutist maakasutust, st ei avalda soovi maad erastada. 22.4 Ka kaebaja 23.02.1995 koostatud avaldused (dtl 49 ja 50) ei ole käsitletavad vaidlusaluste maatükkide ostueesõigusega erastamise avaldustena. Esimene neist on suunatud maa tagastamisele, mitte erastamisele. Avaldusest nähtub, et kaebaja soovib 0,7 ha maa tagastamist ning on nõus juurde ostma elamu ümbrusest 4 ha ulatuses metsa- ja põllumaad. Teises neist avaldab kaebaja otseselt soovi maa ostmiseks. Ka Tallinna Ringkonnakohus on oma 19.12.2018 otsuses haldusasjas nr 3-17-1601 (p 36) leidnud, et nii X. X, kui ka Y. Y avaldusi tuleb mõista A talu ümbritsevate maade ostmise tahteavaldustena. Nii on neid mõistnud ka Oru vald ja Lääne Maavalitsus. Kohus ei näe alust asuda käesolevas asjas esitatud tõendite põhjal teistsugusele seisukohale, kui seda tegi ringkonnakohus. 22.5 Tallinna Ringkonnakohus on andnud hinnangu ka Y. Y 31.03.2004 esitatud avaldusele (dtl 136) ning selgitanud, et nimetatud avaldus on esitatud hilinemisega (elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise avaldus tuli esitada hiljemalt 01.01.1998) ning avaldusest nähtub pigem soov kaasomandi lõpetamiseks. Kohus ei näe alust asuda nimetatud tõendile hinnangu andmisel teistsugusele seisukohale, kui seda tegi Tallinna Ringkonnakohus. 22.6 Kaebaja 20.10.2000 avaldus (dtl 30) ei saanud samuti olla elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise avaldusteks, kuivõrd nimetatud avalduste esitamise ajaks oli möödunud maa ostueesõigusega erastamise avalduste esitamise tähtaeg ning avaldustest nähtub pigem kaebaja soov osta elamu juurde lisa maad. Ülejäänud kaebaja ja Y. Y avaldused ja taotlused, mille kaebaja on lisanud käesoleva haldusasja materjalide juurde on suunatud kas teabe saamisele, vallavolikogu kokku kutsumisele või asjaolude selgitamisele maa tagastamise menetluses ning neil ei ole puutumust vaidlusaluse korralduse esemeks olevate maatükkidega.
23.Eeltoodut kokku võttes on vastustaja õigesti tuvastanud, et maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud katastriüksuste C, D, E, F ja G maaüksuste osas tuleb lõpetada, kuivõrd puuduvad maa ostueesõigusega erastamise avaldused. Lääne-Nigula Vallavalitsuse 30.04.2024 korraldus nr 2-3/24-195 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puuduvad alused. Kaebus jääb rahuldamata.
MENETLUSKULUD
24.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kaebus jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.