1.Jätta haldusasja materjalide juurde võtmata apellatsioonkaebuse lisad (dtl 113–116).
2.Jätta Tori valla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28. märtsi 2023. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
3.Asendada avaldatavas otsuses Z.U nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 29. detsembril 2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Z.U taotles Tori Vallavalitsuselt munitsipaaleluruumi. Taotlejal puudub elukoht ja piisav sissetulek, et ise endale eluruum leida. Tema sissetulekuks on pension 499,74 eurot ja sotsiaaltoetus 26,85 eurot. Taotleja elab Pärnu linnas kodutute varjupaigas ja saab varjupaigateenust. Ta liigub ratastoolis ja tema asjaajamine ametiasutustes on raskendatud. Tal oli garaaž Sindi linnas.
2.Tori Vallavalitsus keeldus 24. mai 2023. a korraldusega nr 342 taotlejale eluruumiteenuse osutamisest, kuna tema olukorda saab parandada teiste täiendavate sotsiaalteenustega ja täiendava abiga elamispinna otsimisel või rahaliselt üüri sissemaksu hüvitamisega. Korralduses esitati kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kohtutäitur müüs enampakkumisel taotleja elukoha 17. detsembril 2020. Pärast korterist väljatõstmist eraldas Tori vald 2021. a märtsis taotlejale sotsiaaleluruumi Tori alevikus, KKK. Samal aadressil osutas vald talle koduteenust; 2) taotleja soovil võimaldati talle 2021. a sügisest sotsiaaleluruum Sindi linnas, PPP. Vald lõpetas 2022. a jaanuaris sotsiaaleluruumi üürilepingu korduvate kodukorra rikkumiste, voodis suitsetamise, alkoholi kuritarvitamise ja üürivõla tõttu; 3) taotleja suunati varjupaigateenusele. Taotleja oli 2022. a veebruarist kuni augustini üldhooldusteenusel Kilingi Villa Pansionaadis. Ta oli alkoholijoobes, rikkus korda ega allunud personalile. Taotleja läks elama garaažiboksi Sindis (elas autos). Taotlejale pakuti üldhooldusteenust Ida-Virumaal, kuid ta keeldus sellest. Ta keeldus ka varjupaigateenusest. Ta asus 2022. a septembris üldhooldusteenusele Halinga Turvakodus. Tal tuli sealt lahkuda
11.aprillil 2023, kuna filmis omavoliliselt töötajaid ja kaaselanikke ning avalikustas videod Facebookis, tekitades kahju nii hooldekodule kui ka hoolealustele. Samuti keeldus ta tasumast teenuse omaosalust. Teenuselt lahkumise järgselt viibis ta kodutute varjupaigas varjupaigateenusel võimalusega kasutada päevasel ajal päevakeskuse teenust samal hoovil asuvas päevakeskuses. Ta ei saa garaaži enam kasutada, sest müüs selle 2022. a sügisel maha ja uus omanik seal elada ei võimalda; 4) taotlejale on korduvalt selgitatud erinevate nõuete täitmise vajadust elujärje parandamiseks ja pakutud sobilikke teenuseid ning eluruumiteenust erinevatel sotsiaalpindadel. Tuginedes taotleja isikuomadustele ja oskustele ning iseseisvale asjaajamisoskusele, ei ole talle eluruumiteenuse osutamine põhjendatud. Taotlejat saab abistada muude sotsiaalteenustega.
3.Tori Vallavalitsus jättis 12. juuli 2023. a korraldusega nr 480 (dtl 6) taotleja vaide rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) taotlejale osutati eluruumi tagamise teenust kahel korral kahes erinevas tema vajadustele kohandatud eluruumis ja osutati ka koduteenust, et leevendada puudest tulenevat toimingupiiratust. Majandusliku hindamise käigus ei tuvastatud raskusi koduteenuse eest tasumisel. Taotleja solvas sihilikult teenuseosutajat ja ei olnud nõus teenuse eest tasuma ega teenust vastu võtma. Tahtevastaselt ei ole võimalik teenust osutada. Taotleja oli tutvunud sotsiaaleluruumi kodukorraga ja leping lõpetati korduvate rikkumiste tõttu (alkoholi tarbimine, toas suitsetamine ja tuleohutusreeglite mittetäitmine, ruumi ning ruumi sisustuse rikkumine ja puhtuse mittehoidmine – konid öökapil, säärikutega voodis lamamine); 2) üüri sissemaksuks on võimalik taotleda toetust, kui on teada reaalne üüripind ja sissemaksu summa. Toetust ei maksta ette. Taotleja ei ole sellekohast taotlust esitanud; 3) taotlejal on raske liikumispuue ja ta kasutab igapäevaselt liikumiseks ratastooli. Liikumisvõimet taastada ei ole võimalik ja sellele on kaasa aidanud ka isiku elukombed. Taotleja on võimeline ametlikeks asjaajamisteks iseseisvalt tugiisiku abita (elektrilise 2(8)
3-23-1612 ratastooli tellimine, poes käimine, sõprade külastamine, meditsiini- ja sotsiaalteenuste kasutamine); 4) taotleja väitel on tal korteriomand Sankt-Peterburgis, mida ta kasutada ei saa. Asjaolusid kontrollida ei ole võimalik; 5) taotlejal on jätkuvalt tasumata kolm arvet sotsiaaleluruumi eest.
4.Z.U esitas halduskohtule kaebuse 24. mai 2023. a ja 12. juuli 2023. a korralduste tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks kindlustama kaebajale eluruum sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 41 alusel. Kaebaja vajab oma vajadustele vastavat eluruumi, kuna ta ei ole sobivat elamispinda leidnud ja tal puudub raha korteri leidmiseks. Seoses raske liikumispuudega ja ratastooli kasutamisega on võimekus varjupaigas hakkama saada piiratud (SHS § 42). Kaebajal ei ole võlgnevusi vastustaja ees.
5.Tori vald taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebajale eraldati sotsiaaleluruum. Vastustaja osutas 23. aprillist 2021 kaebajale soodushinnaga koduteenust. Koduteenuse osutamine oli raskendatud, kuna kaebaja ei võimaldanud vahetada voodipesu, solvas sotsiaaltöötajaid, kasutas naisi halvustavaid väljendeid, ei allunud kodukorrale, oli tihti joobeseisundis; 2) kaebajale võimaldati elukoht alates 16. novembrist 2021 värskelt renoveeritud sotsiaalmajas Sindi linnas. Samas majas asusid avahooldustöötajad ja Sindi Sotsiaaltöökeskuse personal. Kaebajaga lõpetati 27. jaanuaril 2022 üürileping, kuna ta rikkus kodukorda, kuritarvitas alkoholi, pidutses ja käitus sobimatult; 3) kaebaja suunati SA Tõstamaa Hooldekodusse üldhooldusteenusele. Kohale jõudes ähvardas kaebaja töötajaid terariistaga, mistõttu teda teenusele ei võetud. Sotsiaaltransporditeenusega toodi kaebaja varjupaigateenusele Pärnu linna. Saabudes mõõdeti kaebajal 0,4-promilline joove. Kaebaja lahkus teenuselt 10 minutit hiljem; 4) vastustajale saabus 2. veebruaril 2022 teade abivajavast isikust Sindi linna suvilas, kes nõudis enda viimist Tori sotsiaalmajja. Kaebaja viibis 11. veebruarist 2022 Pärnu Haiglas (sääreluumurd). Ta viidi üldhooldusteenusele Kilingi Villa Pansionaati. Villasse saabumisel konfiskeerisid töötajad kaebajalt ühe noa, taskunuga ta ära ei andnud. Ta lahkus pansionaadist
6.augustil 2022. Pärast seda elas ta garaažis. Kaebajale pakuti 26. augustil 2022 üldhooldusteenust Ida-Virumaal, kuid ta keeldus; 5) ta asus 22. septembrist 2022 üldhooldusteenusele Halinga Turvakodus. Teenuse osutamine lõpetati 11. aprillil 2023, kuna kaebaja filmis hoolealuseid ja töötajaid ning postitas videod sotsiaalmeediasse. Teenuselt lahkumise järgselt asus kaebaja varjupaigateenusele Pärnu linnas; 6) vastustaja on ca kahe aasta jooksul pakkunud kaebajale sobivat eluruumi. Kokku on kaebajale pakutud või ta on viibinud 7 erinevas eluruumiteenust pakkuvas asutuses. Kõikidest on kaebaja lahkunud kas ise või kodukorra rikkumise (alkoholi tarvitamise, personaliga ebasobivalt käitumise ja kaaselanike õiguste rikkumise) tõttu; 7) ta on võimeline ise asju ajama nii füüsiliselt kohale tulles kui ka telefonitsi. Kaebaja ei soovi iseseisvalt endale elamispinda otsida. Kaebaja oli võimeline invarolleri rentimiseks esitama taotluse ja korraldama kõikvõimalike arstitõendite (sh psühhiaatrilise hinnangu) saamise. Samas ei suuda ta mõista, et rolleri rentimine on ülearune lisakulu. Kaebaja on aktiivne ühistranspordi kasutaja. Vajadusel on kaebajal õigus kasutada sotsiaaltransporti. Kaebajale on korduvalt pakutud võlanõustamisteenust, kuid ta keeldus koostööst. Kaebaja jättis end abitusse seisu oma pahatahtliku käitumisega. Ainuüksi väike sissetulek ei ole isikule sotsiaaleluruumi eraldamise aluseks. Kui eluruumi kulud ületavad sissetulekuid, on võimalik taotleda toimetulekutoetust. Seega on kaebajal erasektorist korteri leidmiseks nii oskused kui ka võimalused ja korteri otsimiseks ei ole vaja raha. Kaebaja on teinud erinevaid 3(8)
3-23-1612 finantstehinguid ja saanud ka raha (garaaži müük 1000 euro eest (dtl 58)), kuid ta ei oska seda mõistlikult kasutada; 8) Pärnu varjupaigas on kaebajale tagatud voodikoht, millele on juurdepääs ratastoolist. Vajadusel on võimalik saada abi isikliku hügieeni tagamisel. Kaebaja oli varjupaigas viibides alkoholijoobes, suitsetas toas ja oli räpane; 10) kaebajal on tasumata viimased arved sotsiaaleluruumi teenuse eest.
6.Tallinna Halduskohus võttis 28. märtsi 2023. a otsusega toimikusse kinnistusraamatu, liiklusregistri, äriregistri, KV.EE – Tori vald ja KV.EE – Pärnumaa dokumendid (resolutsiooni p 1) ning rahuldas kaebuse (resolutsiooni p 2). Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kaebaja on 75-aastane liikumispuudega isik, kes suudab ringi liikuda vaid ratastoolis. Kaebajal puudub isiklik eluase ja perekond. Tema ainsaks sissetulekuks on pension ja sotsiaaltoetus. Tema suhtes käivad täitemenetlused. Kaebuse esitamise ajal elas kaebaja varjupaigas; 2) sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 41 lg 1 sätestab, et eluruumi tagamine on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama; 3) vastustaja keeldus munitsipaaleluruumi andmisest Tori Vallavolikogu 21. veebruari 2019. a määruse nr 64 § 6 lg 3 p-de 4 ja 5 alusel. Määruse nr 64 § 6 lg 3 järgi võib sotsiaaleluruumi üürile andmisest keelduda juhul, kui taotleja või tema perekonna omandis või kasutuses olevate vahendite abil on võimalik tagada taotlejale vajalik eluruum või kui taotleja ja tema perekonna sotsiaalmajanduslikku olukorda on võimalik parandada muul viisil; 4) arusaadav pole, millel põhineb vastustaja järeldus, et kaebaja omandis või kasutuses on vahendid, mille abil on tal võimalik endale eluruum tagada. Kinnistusregistri andmetel ei kuulu kaebajale kinnistut. Garaaž on võõrandatud. Liiklusregistri andmetel ei oma ta sõidukit. Äriregistri andmetel ei ole kaebaja seotud ühtegi juriidilise isikuga. Kaebaja ainsaks sissetulekuks on pension 499,74 eurot ja sotsiaaltoetus 26,85 eurot. Kaebaja suhtes käib vähemalt üks täitemenetlus, kuid vaideotsuses on viidatud mitmele käimasolevale täitemenetlusele, mis tähendab, et osa kaebaja pensionist peetakse kohtutäituri(te) poolt kinni. Kaebajal puudub perekond ja tema Venemaal elav õde ei soovi temaga suhelda; 5) eluruumi oleks võimalik üürida. Kinnisvaraportaali KV.ee andmetel on kohtuotsuse tegemise aja seisuga Tori vallas pakkumisel kaks 1–2-toalist korterit, millest üks on üürihinnaga 300 eurot kuus ja teine 380 eurot kuus. Mujal Pärnumaal pakutakse 1–2-toalisi eluruume üürihinnaga alates 220 eurot. Tegemist on üksnes üüriga, millele lisanduvad kommunaal- ja sidekulud. Arvestades kaebaja pensioni suurust ja sellest tehtavaid kinnipidamisi, oleks kaebaja jaoks nende korterite üürimine ebareaalne; 6) isegi kui vastustaja maksaks kaebajale toimetulekutoetust, tuleb arvestada, et ta liigub ratastooliga. Suur osa üüriturul saadaval olevatest üüripindadest ei ole kaebaja jaoks ligipääsetavad. SHS § 42 võimaldab küll kohalikul omavalitsusel aidata puudega isikul eluruumi kohandada, kuid selline kohandamine saab toimuda puudega isikule kuuluvas eluruumis. Üürikorterit pakkuv omanik poleks nõus ehituslike muudatustega; 7) seega pole kaebajal piisavaid vahendeid ja võimalusi eluruumi tagamiseks; 8) vastustaja pole selgitanud, millisel viisil on võimalik kaebaja olukorda parandada. Asjaoludest ei nähtu, et vastustaja oleks pakkunud kaebajale mõnda sobivat üüriturul saadaolevat eluruumi või oleks abistanud kaebajat üüriturult eluruumi otsimisel (SHS § 42 lg 1). Vastustaja ei ole viidanud ühelegi eluruumile, mis oleks kaebaja jaoks tema puuet ja sissetulekut arvestades sobiv. Vastustaja on pakkunud rahalist abi üüri sissemaksu hüvitamisel, kui kaebaja on endale sobiva eluruumi välja valinud, ja vajadusel toimetulekutoetust. Kaebaja kui eaka puudega inimese abivajadust arvestades ei ole üksnes 4(8)
3-23-1612 rahalise abi pakkumine praeguses olukorras piisav. Kaebajal võib küll olla asjaajamisoskus, kuid ei ole põhjust arvata, et ta suudab oma vanust ja puuet arvestades iseseisvalt endale üüriturult sobiva elamispinna leida; 9) see, et kaebaja on varem keeldunud sotsiaaleluruumi teenusest ja võlanõustamisteenusest, ei õigusta kaebajale sotsiaalabi andmata jätmist. Sotsiaalteenuste osutamisel arvestatakse isiku tahet (SHS § 12 lg 1). Kuigi kaebaja on varem keeldunud sotsiaaleluruumist ja lahkunud sellest omal tahtel, ei välista see tema õigust vajadusel uuesti sotsiaaleluruumi taotleda. Kohaliku omavalitsuse kohustuseks on hinnata isiku abivajadust ja osutada abi või aidata abi saamiseks vajalikes tegevustes (SHS § 15). Kuna kaebajal puudub eluruum ja varjupaik on ettenähtud vaid ajutiseks ööbimiseks, siis tuleb vastustajal tagada kaebajale eluruum või aidata kaebajat eluruumi leidmisel; 10) kaebajal on raske iseloom, ta ei tee vastustajaga piisavalt koostööd, ei käitu viisakalt ega järgi vastustaja kehtestatud reegleid. See ei õigusta elukohata eaka puudega isiku abita jätmist. Kaebajal olevad sotsiaalse suhtlemise puudujäägid võivad näidata, et talle ei pruugi sobida sotsiaalteenused, kus ta peab teiste inimestega koos elama ja palju suhtlema. Sellises olukorras võib olla sobivam iseseisva eluruumi võimaldamine. Kaebaja abivajaduse ja sellele sobiva sotsiaalabi peab tuvastama siiski vastustaja; 11) SHS § 16 võimaldab võtta sotsiaalteenuse osutamise eest tasu, mille suurus oleneb sotsiaalteenuse mahust, teenuse maksumusest ning teenust saava isiku majanduslikust olukorrast. Samas ei või sotsiaalteenuse eest võetava tasu suurus olla teenuse saamise takistuseks. Vastustaja tõi välja, et kaebaja on jäänud varem talle osutatud sotsiaalteenuse eest võlgu ja seda on tulnud kohtutäituri kaudu sisse nõuda. Vastustaja enda määruse nr 64 § 6 lg 3 p 6 võimaldab sotsiaaleluruumi üürile andmisest keelduda, kui taotlejal on võlgnevus vastustaja ees. Vastustaja ei ole sellele alusele vaidlusalustes otsustes tuginenud. Vastustajal on sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 19 lg 1 p 3 ja § 22 lg 2 alusel õigus lõpetada hüvitise andmine isikule, kes rikub hüvitise saamisega seotud kohustust. Sellele tasub kaebaja tähelepanu juhtida ka edaspidi. Kuid ka võlgu jäämine ei saa anda alust puudega isiku abita jätmiseks; 12) vastustajal tuleb leida kaebaja eluasemeprobleemi lahendamiseks sobiv võimalus, arvestades mh ka isiku vajaduse, võimaluste ja tahtega. Varjupaik ei saa olla sobiv lahendus, sest tagab vaid ööbimiskoha, mitte elukohta. Varjupaigateenusel pikaajalist olemist ei saa pidada inimväärikuse nõudega kooskõlas olevaks (SÜS § 4). Vastustaja pole kaalunud piisavalt võimalikke variante, vaid on lähtunud ühekülgselt sellest, et kaebaja on probleemne isik, kes ei tee piisavalt koostööd. Kaalumisvigade tõttu ei saa vaidlusaluseid otsuseid pidada õiguspärasteks. Seetõttu tuleb vaidlusalused otsused tühistada; 13) kohus kohustab vastustajat kaebaja avaldust uuesti lahendama.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Vastustaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) halduskohus rikkus menetlusnormi, kui ei andnud vastustajale võimalust avaldada seisukohta kohtu kogutud tõenditele (registrite ja eluruumikuulutuste väljavõtted). Neid tõendeid ei tehtud vastustajale nähtavaks; 2) portaal KV.ee ei anna täielikku ülevaadet üüriturust. Üüripindasid leiab ka sotsiaalmeedia teel. Kuna üüriturul on hinnad muutunud, siis ei ole õige võtta aluseks kaebuse esitamise aega; 3) kaebaja sissetulek võimaldab tal üüriturul korterit üürida. Väike sissetulek pole argument, mille tõttu tuleb eluruum anda. Küsimus on isiku sotsiaalmajanduslikust olukorrast, s.t tal 5(8)
3-23-1612 puudub teadmine, oskus ja raha eluruumi leidmiseks. Vald saab pakkuda erinevat abi (sotsiaalkorter, üüri sissemakse, üürides kinnisvaraturult korteri vms lahendus); 4) kaebaja ei pidanud takistuseks liikumispuuet ja vanust, vaid raha puudumist. Vald ei andnud taotletud eluruumi, kuna isikul olid olemas vastavad teadmised ja oskused, et see endale ise hankida. Vastustaja ei keeldunud eluruumi tagamisest, vaid ta ei tee seda kaebaja taotletud viisil; 5) õige pole halduskohtu seisukoht, et kaebaja pension ja sotsiaaltoetus ei võimalda üüriturult korterit leida. Toimetulekutoetusest tasutakse üüri- ja kommunaaltasud; 6) kaebaja liikumispuue pole takistanud tal omi asju ajada. Üüripindadega saab tutvuda fotode ja virtuaaltuuride vahendusel. Kaebaja suhtleb aktiivselt linnavalitsusega, samuti kasutab ta õigusabi, tegi endale juhiloa. Kohus pole sisustanud seda, kuidas vanus takistaks kaebaja asjatoimetusi; 7) vastustaja üritas kaebajale erasektorist eluruumi leida (prinditud on välja erinevad kuulutused, antud kontaktid). Kaebaja keeldus koostöö tegemisest. Halduskohus neid asjaolusid vastustajalt aga ei küsinud; 8) kaebajale pakuti kahe aasta jooksul erinevaid eluruume ja teenuseid. Ta keeldus nendest ega järginud reegleid; 9) varjupaiga töötajate sõnul ei soovi ta varjupaigateenust, on alkoholijoobes ja rikub sisekorda. Kaebajat aitab isiklik abistaja, samuti saab ta olla päevateenusel; 10) vastustaja on teinud kõik, et isik saaks vajaliku abi. Kui inimene põhjendamatult pakutud abist keeldub, siis võib ta lõpuks jääda vajaliku abita. Vastustaja soovib teada, kus jookseb õiguslik piir isiku omavastutuse ja vastustaja abistamise kohustuse vahel.
8.Kaebaja on vastuses seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) halduskohtu kogutud tõendid pole vastustajale üllatuslikud. Need tõendavad kaebaja majanduslikku olukorda. Need ei tõenda kaebaja nõudeid; 2) vastustaja peab leidma kaebajale sobiva lahenduse ja tegema kõik, et isik saaks vajaliku teenuse. Kuigi vastustajale võib näida, et kaebaja saab kõigega ise hakkama, siis nii see pole. Selle tõttu pole kaebaja elamispinda leidnud. Kui kaebaja üüriks endale elamispinna, siis tekiks tal võlg. Kõige sobivam lahendus on sotsiaalkorter või üldhooldusteenus. Vastustaja ei saa oma tahet peale suruda; 3) kui isik teeb endale kahjulikke otsuseid, siis tuleb läbida eestkostemenetlus. Kaebaja elab varjupaigas ja see ei saa nii jätkuda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Asja materjalide hulka jäävad võtmata apellatsioonkaebuse lisad, millelt nähtub, et kaebaja soovib omandada juhtimisõigust. Need ei oma asja lahendamisel tähendust (HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3).
10.Halduskohtu otsuse tühistamist ei too kaasa asjaolu, et halduskohus võttis otsusega toimikusse registrite ja kinnisvaraportaali väljavõtted ega andnud vastustajale võimalust nende dokumentide kohta seisukohta esitada. Viidatud dokumendid kajastasid kaebaja varalist olukorda ja selles tuli selgus luua vastustajal juba haldusmenetluses. Kui esitatud dokumentide pinnalt on halduskohus teinud vale otsuse, siis oli vastustajal võimalik sellekohased väited esitada apellatsioonkaebuses.
11.Praegusel juhul on küsimus selles, kas kohaliku omavalitsuse üksus on eksinud eluruumi tagamise otsuse tegemisel kaebaja sotsiaalmajandusliku olukorra (s.o, kas kaebajal 6(8)
3-23-1612 on teadmised ja oskused ning vara eluruumi eest tasumiseks) väljaselgitamisel ning teinud otsustamisel kaalumisvea.
12.Vastustaja keeldus kaebajale eluruumiteenuse osutamisest määruse nr 64 § 6 lg 3 p-de 4 ja 5 alusel. Vaidlustatud korralduste põhjenduste kohaselt keelduti kaebajale eluruumiteenuse osutamisest järgmistel asjaoludel: 1) kaebaja ei teinud koostööd sotsiaaleluruumiteenuse saamisel (sh rikkus korduvalt sotsiaaleluruumi kodukorda ja jättis üüri tasumata, keeldus sotsiaaleluruumiteenustest); 2) kaebaja on võimeline ise eluruumiteenust korraldama ning 3) kaebaja olukorda saab parandada teiste täiendavate sotsiaalteenustega ja täiendava abiga elamispinna otsimisel või rahaliselt üüri sissemakse hüvitamisega.
13.Eluruumi tagamine on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama (SHS § 41 lg 1). Isikuid, kellel on puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2 lg 1 tähenduses puudest tingituna raskusi eluruumis liikumise, endaga toimetuleku või suhtlemisega, abistab kohaliku omavalitsuse üksus eluruumi kohandamisel või sobivama eluruumi saamisel (SHS § 42 lg 1). Määruse nr 64 § 6 lg 3 kohaselt võib sotsiaaleluruumi üürile andmisest keelduda, kui taotluses on esitatud taotleja või tema perekonna omandis või kasutuses olevate vahendite abil on võimalik tagada taotlejale vajalik eluruum (p 4) või kui taotleja ja tema perekonna sotsiaalmajanduslikku olukorda on võimalik parandada muul viisil (p 5).
14.Kuna SHS § 41 lg-s 1 sätestatud eeldused olid täidetud, siis lasus vastustajal kohustus tagada kaebajale eluruumi teenust. Halduskohus toob esile, et kaebajal pole vara endale eluruumi tagamiseks. Kaebaja ainsaks sissetulekuks on pension 499,74 eurot ja sotsiaaltoetus 26,85 eurot ning muu vara tal puudub. Samuti viidi kaebaja suhtes läbi täitemenetlus. Kaebajal puudub Eestis perekond ja toetus. Sellega on halduskohus sisuliselt jaatanud sotsiaalmajandusliku olukorra ühe eelduse – s.o vara puudumise – esinemist. Võib eeldada, et kaebaja teadmised ja oskused pole sellised, et ta oleks võimeline ise endale eluruumi tagama (eakas inimene, liikumine ratastoolis, sissetulekuks on pension ja sotsiaaltoetus ning muu vara puudub, puudub perekond, viibib ajutises varjupaigas).
14.Küsimus on, kas vastustaja on nii konkreetse abi andmise (s.o sotisaaleluruumi andmata jätmisel) kui ka eluruumi teenuse osutamise menetluse lõpetamisel teinud kaalumisel vea.
15.Eluruumi tagamise teenus on ajutine toetusmeede. SHS § 41 lg 1 ei kirjuta KOV-ile ette eluruumi tagamise viisi ega anna isikule nõudeõigust just KOV-ile kuuluva eluruumi üürile saamiseks. KOV võib vahendada abivajajale korteri ka üüriturult või abistada nt esimese sissemakse tegemisel. Samuti ei ole inimesel subjektiivset õigust nõuda konkreetset eluruumi, kuid kaalutlusõiguse teostamisel tuleb haldusorganil arvestada ka isiku tahtega (SHS § 12) ning KOV-i kaalutlused peavad olema haldusakti põhjenduses välja toodud (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 3). (RKHKm 3-24-2091, p 27; vt ka RKPJKo 5-18-7, p 218)
16.Kaebajal pole subjektiivset õigust nõuda endale sotsiaaleluruumi, vaid tal on õigus nõuda, et eluruumi tagamise teenuse osutamises teeks vastustaja kaalumisvigadeta otsustuse. Vastustaja on põhjalikult käsitlenud kaebajaga seotud asjaolusid ja hinnanud tema enda tegevust talle varem pakutud abi kasutamisel. Arvestades kaebaja varasemat käitumist ja valla varasemat tegevust kaebajale sobiva lahenduse leidmisel, siis toob vastustaja põhjendatult esile, et munitsipaaleluruum ei pruugi kaebajale, arvestades temast lähtuvaid asjaolusid, olla kõige õigem lahendus. Kaebaja varasem käitumine lubab järeldada, et tal puudub tegelik soov 7(8)
3-23-1612 talle varem pakutud kujul (sh anti talle nt kasutada sotsiaaleluruum koos koduteenusega) abi saada.
17.Eelnev aga ei tähenda siiski seda, et vaidlustatud korraldus oleks õiguspärane. Praegusel juhul pole vastustaja teinud otsust, millega oleks keeldunud üksnes munitsipaaleluruumi andmisest. Korralduse resolutsiooni punktiga 1 keelduti eluruumi teenuse osutamisest. Eluruumi teenuse ei hõlma endas üksnes sotsiaaleluruumi andmist, vaid kõiki tegevusi, mis seondub inimesele eluruumi tagamisega (nt vajadusel ka üürikorteri otsimisel ja üüri tasumise abistamisel). Praegusel juhul pole vaidlustatud korralduste põhjendustest võimalik järeldada, et vastustaja oleks, arvestades kaebaja olukorda ja temaga seotud varasemaid kogemusi, kaalunud lisaks kaebaja taotletud eluruumile ka muid lahendusi (nt võimalust abistada kaebajat sobiva üürikorteri leidmisel ja toimetulekutoetusega üüri tasumisel). Sellest tulenevalt oli eluruumi tagamisest keeldumine õigusvastane.
18.Kui vastustaja leiab, arvestades kaebajat puudutavaid asjaolusid, kõige sobivama lahenduse ja kaebaja peaks pakutud lahendusest keelduma, siis saab lugeda vastustaja kohustused täidetuks. Vastustaja abi andmise kohustus ei saa üldjuhul ulatuda isiku tahtest saada abi kaugemale (vt SHS § 12 lg 1).
19.Eelneva tõttu on halduskohus kaebuse õigesti rahuldanud, kuid muuta tuleb halduskohtu otsuse põhjendusi. Seetõttu jääb vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.