AS Eesti Post kaebus Konkurentsiameti ettekirjutuse nr 5-5/2019-071 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – AS Eesti Post, esindajad v.adv-d Triin Kaurov, Katri Paas-Mohando ja Triinu Järviste Vastustaja – Konkurentsiamet, esindaja Kadri Lepikult ja Katrin Kostabi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 12.05.2021 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
AS-i Eesti Post apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 24.09.2025
20.12.2019
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada AS-i Eesti Post apellatsioonkaebus. Tühistada haldusasjas nr 3-20-55 tehtud Tallinna Halduskohtu 12.05.2021. a kohtuotsus. Teha uus otsus ning rahuldada kaebus ja tühistada Konkurentsiameti 20.12.2019. a ettekirjutus nr 5-5/2019-071.
2.Mõista Konkurentsiametilt AS-i Eesti Post kasuks välja menetluskulu 35 000 eurot. Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-20-55 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.AS Eesti Post (kaebaja) ning AS EXPRESS POST (EXPO) osutasid aadressiga reklaami kojukande teenust ja aadressita reklaami kojukande teenust. Mõlemal neist oli selleks vajalik kojukandevõrk linnapiirkonnas, samas kui maapiirkonnas oli kojukandevõrk üksnes kaebajal. Kaebaja rakendas aadressiga reklaami kojukande kliendile allahindlust, mis oli seda suurem, mida suurem oli saadetiste arvu mõttes ühekordne üleriigiline (nii linna- kui maapiirkonda hõlmav) tellimus kokku. Aadressita reklaami kojukandel rakendas kaebaja suhteliselt väikest allahindlust sõltuvalt ühekordse üleriigilise tellimuse suurusest, ent samas rakendas üleeestilisest poolaasta kogusest sõltuvat lisaallahindlust, mis jäi vahemikku 1–32%.
2.EXPO kaebas Konkurentsiametile, et kaebaja reklaami kojukande teenuste tellijatele üleeestiliste tellimuste mahust lähtuvate allahindluste kohaldamine kahjustab konkurentsi. EXPO selgitas, et tellija tellib reklaami kojukande (nii linna kui maale) ühelt ettevõtjalt ning kliendi tellimuse täitmiseks maapiirkonnas peab EXPO oma kojukandevõrgu puudumise tõttu ostma selle teenuse sisse kaebajalt. Kuna kaebaja kohaldab allahindlusi lähtudes üleriigilistest mahtudest, saab EXPO teiste kaebaja klientidega võrreldes väiksema allahindluse. Samuti tõi EXPO esile, et sellise allahindlusmehhanismiga motiveerib kaebaja kliente tellima enda käest reklaami kojukande ka linnapiirkonnas, kuna tellides linnapiirkonnas kojukande EXPO-lt, kahaneks kliendi üleriigiline tellimuste maht ning väheneks ka kaebajalt maapiirkonnas kojukandele kohaldatav allahindlus.
3.Konkurentsiamet (KA) tegi kaebajale 20.12.2019 ettekirjutuse nr 5-5-/2019-071 (vaidlustatud ettekirjutus), kus tuvastas, et aadressiga reklaami kojukande teenuse ja aadressita reklaami kojukande teenuse puhul rakendatavate allahindlustega seoses kuritarvitas EP turgu valitsevat seisundit ning kohustas EP-d lõpetama mõlema nimetatud teenuse puhul üleeestilisest tellimuste mahust sõltuvate allahindluste rakendamise hiljemalt 31.01.2020. Lisaks on ettekirjutuse resolutsiooni juures märgitud, et soovides selliseid allahindlusi taas rakendada, peab EP eelnevalt määrama sõltumatult vandeaudiitorilt tellitud kuluanalüüsi abil kindlaks allahindluste objektiivselt põhjendatud mahu, arvestades ettekirjutuses esitatud kaalutlusi. Vaidlustatud ettekirjutuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
3.1.Nii aadressiga reklaami kojukande teenus kui ka aadressita reklaami kojukande teenus tuleb määratleda eraldiseisvatele kaubaturgudele. Kliendil ei ole realistlikult võimalik reklaami laiali toimetada teisiti kui kaebajalt või EXPO-lt vastavat kandeteenust tellides. Kandeteenuseid ei saa paigutada reklaamiteenustega samale turule, olgugi et konkurentsiolukord kandeteenuste turule eelneval reklaamiturul võib kaudselt mõjutada konkurentsiolukorda kandeturul. Erinevate reklaamikanalite vaheline asendatavus võib teatud ulatuses eksisteerida, sest sihtgrupid osaliselt kattuvad, kuid arvestades nii aadressiga kui ka aadressita reklaami olemust, kasutusotstarvet ja nende teenuste kasutamissagedust tellijate poolt, ei ole need digitaalsete reklaamikanalitega sama efektiivselt asendatavad.
3.2.Nii aadressiga kui ka aadressita reklaami kojukanne jaguneb geograafiliselt eraldi linnapiirkonnaks (I tsoon) ja maapiirkonnaks (III tsoon) ning nende vahele jääb II tsoon, kus kojukandel on nii I kui ka III tsooni kandele iseloomulikke tunnuseid. I tsoonis osutavad teenust nii EXPO kui ka kaebaja, III tsoonis teeb seda üksnes kaebaja. Kojukandeteenuste
2(13)
3-20-55 osutamise konkurentsiolukord I ja III tsoonis on niivõrd erinev, et need tuleb paigutada eraldi geograafilistele kaubaturgudele.
3.3.Maapiirkonnas (III tsoon ja osa II tsoonist) on kaebajal turgu valitsev seisund, kuna seal on tal ainsana olemas kojukandevõrk. Kuigi linnapiirkonnas (I tsoon ja osa II tsoonist) on kojukandevõrk ka EXPO-l, on kaebajal ka seal turgu valitsev seisund, kuna tema turuosa suurus vaidlusaluste teenuste osas ületab KonkS § 13 lõikes 1 sätestatud kriteeriumi, ainsa konkurendi EXPO turuosa on märkimisväärselt väiksem ning uute konkurentide turule sisenemine kandevõrgu arendamise kulukuse tõttu raskendatud.
3.4.Kuna EXPO-l puudub kojukandevõrk maapiirkonnas, peab ta seal oma klientide teenindamiseks kandeteenuse ostma kaebajalt, samas rakendub EXPO-le väiksem allahindlus, kui kliendile, kes ostab üle-eestiliselt kojukande otse kaebajalt. Seetõttu on kliendid motiveeritud ostma nii aadressiga kui ka aadressita reklaami kojukannet tervikuna (I, II ja III tsoonis) kaebajalt, sest sellisel juhul on pakutav allahindlus suurem, kui sama teenust EXPO-lt ostes.
3.5.Kaebaja kuritarvitab turgu valitsevat seisundit, olles allahindluste kaudu sidunud müügi konkurentsile suletud turul (kojukanne maapiirkonnas) ja avatud turul (kojukanne linnapiirkonnas) nii, et klientidel on kasulikum osta kummalgi turul teenuseid kaebaja kui turuvalitseja käest. Sellisel allahindluste rakendamisel on konkurentsi kahjustav mõju, sest see halvendab oluliselt EXPO võimalusi edukalt teenuseid pakkuda ja pärsib võimalike potentsiaalsete konkurentide võimalust turule siseneda. Konkurentsi kahjustav mõju seisneb ka selles, et kui kaebaja klient ostaks osa teenust konkurendilt, kaotaks ta turuvalitsejalt saadavast allahindlusest niivõrd palju, et konkurendil ei ole realistlik selle kaotuse kompenseerimiseks piisavalt odavat pakkumist teha.
3.6.Üleriigilisest mahust sõltuvate allahindluste rakendamine võib olla lubatav, kui sellega kaasneb kaebajale kulude kokkuhoid, mida on lubatud klientidele allahindluse näol edasi anda. Kaebaja sellekohased selgitused on kas ebaveenvad või ebamäärased. Kaebaja aadressiga reklaami kandes on üksnes 16,3% kogukuludest oma laadilt sellised, kus nii tellimuspõhise kui ka tsooniülese kulukokkuhoiu esinemist ei saa protsessikirjelduse põhjal täielikult välistada. Seega ei tohiks vaidlusalused allahindlused olla kindlasti suuremad kui 16,3%, ent need on keskmiselt 28% ja ulatuvad kuni 40%-ni. Aadressita reklaami puhul ei saa üksnes 12,9% kaebaja kulude osas tellimuspõhise kulude kokkuhoiu võimalust täielikult välistada, ent aadressita reklaami kojukande ühekordse tellimuse keskmine allahindlus ulatub 6%-ni, millele lisandub veel kuni 32%-line poolaasta allahindlus, mis on märkimisväärselt suurem 12,9%-st.
3.7.Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et allahindluste tsoonipõhise kulude kokkuhoiuga seostamise nõue ei ole praktikas teostatav. Isegi kui mõni kandekeskus teenindab teatud ulatuses mitut tsooni, ei tähenda see automaatselt, et selle tegevuse kulud ei oleks eri tsoonide vahel jaotatavad.
3.8.Kui turgu valitsev ettevõtja rakendab allahindlusi, mis motiveerivad tema kliente ostma teenuseid üksnes temalt, tuleb allahindlusi hinnata lähtudes nende mõjust konkurentsiolukorrale, isegi kui neil on ka teatav nõudlust stimuleeriv mõju. Menetluse kestel kaebajalt saadud põhjenduste pinnalt ei ole võimalik mõista, kui suures ulatuses üleriigilisest mahust sõltuvate allahindluste andmine oleks põhjendatud. Turgu valitseva ettevõtja tõendamiskoormust arvestades ei pea KA tegema sellist kuluanalüüsi EP eest.
4.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vaidlustatud ettekirjutuse tühistamiseks, esitades selles kokkuvõttes järgmised väited ja argumendid.
4.1.KA on kaubaturu vääralt määratlenud, kuna konkurentsiolukorda tervikuna hinnates pidanuks järeldama, et asjaomaseks kaubaturuks on reklaamiteenuste üle-eestiline turg. Kaebaja ei saa toimida sõltumatult oma potentsiaalsetest konkurentidest, kuna ta peab reklaami 3(13)
3-20-55 kojukande hindade tõstmisel arvestama konkurentsiga üldisel reklaamiturul ja eriti arvestama digitaalset reklaami pakkuvate ettevõtjate konkurentsiga.
4.2.KA on ebapiisava valimiga turuosaliste küsitlusest teinud ühekülgsed ja endale soodsad järeldused, jättes tähelepanuta enda positsiooniga mitte kooskõlas olevad vastused, näiteks selle, et hüpoteetilise 5–10%-lise püsiva hinnatõusu korral vähendaksid mitmed kliendid kaebajalt ostetavate teenuste mahte ning selle, et mitmed kliendid nägid kaebaja teenusele asendusteenuseid.
4.3.KA on valesti läbi viinud nn SSNIP testi. Selleks, et määrata teatud teenus selle testi tulemusena eraldi turule, oleks KA pidanud tuvastama, kas kaebaja saaks potentsiaalsest hinnatõusust kasu. Kui hinnatõusu tõttu loobuksid kliendid teenuse tarbimisest sellises mahus, et hinnatõus EP jaoks kasumlik ei ole, siis ei saa pidada reklaami kojukannet omaette turul olevaks. KA taolist analüüsi aga läbi ei viinud.
4.4.KA ei ole arvestanud, et erinevad reklaamikanalid on asendatavad ka pakkujate perspektiivist.
4.5.Vaidlustatud ettekirjutuse kontekstis ei ole alust käsitada kaebajat turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtjana. 70–80%-line turuosa ei saa olla ainumäärav, kuna muud reklaamikanalid avaldavad igal juhul kandeteenusele konkurentsisurvet ega võimalda kaebajal turgu valitsevalt käituda.
4.6.KonkS § 16 punktist 4 ega selle tõlgenduspraktikast ei tulene nõuet, et turgu valitseva ettevõtja allahindlused peavad olema rangelt kulupõhiselt põhjendatud. Mahupõhiste allahindluste olemuslik eesmärk ei ole kulude kokkuhoid, vaid nõudluse mõjutamine. Lisaks puudub kaebaja allahindlustel tegelik konkurentsi kahjustav mõju, kuna EXPO saab kaebajalt tellida teenuseid vahendaja kaudu, mis kindlustab talle maksimaalsed allahindlused.
4.7.Väär on KA seisukoht, et allahindlused peavad olema seostatud tsoonipõhiste kuludega, nagu ka seisukoht, et kui mastaabisäästu mõju ei ole võimalik konkreetselt ära näidata, siis ei saa seda ka konkurentsi kahjustava hinnakujunduse õigustamiseks kasutada. Kui KA seisukoht oleks õige, siis ei tohiks tagasiulatuvad (st teatud perioodi konsolideeritud mahult arvestatavad) allahindlused kunagi lubatavad olla.
5.Konkurentsiamet vaidles kaebusele vastu, esitades kokkuvõttes järgmised argumendid.
5.1.Asjaomased kaubaturud on õigesti määratletud. Kaebaja väited kojukandeteenuste reklaamiteenuste hulka kuulumise kohta on kunstlikud ja ebaloogilised. Sisuloomine ja levitamine on küll omavahel tihedalt seotud, kuid konkurentsiõiguslikult saab neid kahte tasandit siiski eristada. Kaebaja on omistanud SSNIP testile ja selle tulemustele liiga suure kaalu. SSNIP test ei ole otseselt kohaldatav juhul, kui on alust arvata, et ettevõtjal võib olla turgu valitsev seisund.
5.2.KA ei lähtunud turgu valitseva seisundi tuvastamisel ainult turuosa suurusest, kuigi see, et linnapiirkonnas oli kaebaja turuosa palju suurem kui ainsa konkurendi EXPO oma, on kaalukaks tõendiks kaebaja turgu valitseva seisundi kohta. EXPO-l ei olnud võimalik turuosa suurendada kaebaja rakendatavate üle-eestiliste allahindluste tõttu. Kuna erinevad reklaamiteenused ei ole teineteisega täielikult asendatavad ning mõlema kojukandeteenuse puhul oli kaebaja turuosa linnapiirkonnas väga suur, tuleb asuda seisukohale, et teistest reklaamikanalitest tulenev konkurentsisurve ei olnud kaebajale suur.
5.3.Turgu valitseva ettevõtja allahindlused peavad olema rangelt kulupõhised. Mahu kasvatamise eesmärgil allahindluste tegemine on lubatav kuni need ei kahjusta konkurentsi. See, et EXPO saab kaebajalt teenuseid tellida vahendaja kaudu, ei välista konkurentsi kahjustamist, kuna vahendusteenus ei ole tasuta. Isegi kui kaebaja senise konkurentsivastase 4(13)
3-20-55 praktika lõpetamine tooks kaasa mõningase hinnatõusu, ei välista see sellise praktika lõpetamiseks kohustamist.
6.Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud EXPO1 leidis, vaidlustatud ettekirjutus on õiguspärane.
7.Tallinna Halduskohus tegi 12.05.2021 otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
7.1.KA on kaubaturu määratlenud õigesti. Reklaami kojukandeteenuse paigutumine reklaamiteenuste turule ei ole põhjendatud. Kaebaja on samastanud reklaamiteenuste turu erinevate reklaamiplatvormide (ajalehed, ajakirjad, televisioon, raadio, välimeedia, internet ja ka otsepost) müügikäibega, st reklaami edastamise teenusega. Samas on reklaami edastamine ja selle kulu vaid üks osa reklaamimisest ja selle kogukulust reklaami tellija jaoks. Reklaami sisuloomine ja levitamine on omavahel tihedalt seotud, kuid konkurentsiõiguslikult saab neid kahte tasandit eristada.
7.2.Mõistagi mõjutab reklaami kojukandeteenust see, kui palju soovitakse sellisel viisil reklaami edastada, ent reklaami kojukandeteenus ei konkureeri iseseisvana efektiivselt teiste reklaamiliikidega. Konkreetse reklaamikanali kasutamise mahtu ei mõjuta otseselt see, kui kuluefektiivne on mõni teine reklaamikanal. Seisukohta, et erinevad reklaamiliigid või kanalid ei ole üksteisega otseselt asendatavad, toetavad ka KA poolt järelevalvemenetluses küsitletud turuosaliste vastused, mille läbivaks sõnumiks on, et parima tulemuse reklaami tegemisel annab erinevate kanalite kombineerimine ning igal kanalil on omad eelised ja puudused. Samuti nähtub neist vastustest, et reklaami kojukande kulu on reklaami tellijate jaoks vaid üks (kulu)komponent muude oluliste või olulisemate kaalutluste kõrval.
7.3.Erinevad reklaamiliigid või -kanalid ei avalda üksteisele sellist olulist konkurentsisurvet, mis õigustaks reklaami kojukandeteenuse paigutumist reklaamiteenuste üle-eestilisele turule. Olukorras, kus reklaami kojukande teenuse maht jaguneb olulises osas kahe ettevõtja vahel, mõjutab ühe pakkuja hind üsna vahetult teise pakkuja tellimuste mahtu. Isegi kui reklaamikanaleid teatud ulatuses asendada saaks, siis kandeteenust asendada ei saa.
7.4.SSNIP testi rakendamine konkurentsijärelevalve asjades ei ole kohustuslik. Komisjoni teatise „Suunised turuanalüüsi ja märkimisväärse turujõu hindamise kohta vastavalt ELi elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste reguleerivale raamistikule“ (2018/C 159/01) kohaselt on see üks võimalik meetod, kusjuures selles teatises on rõhutatud selle testi formaalset laadi ja n-ö tsellofaaneksituse riski, samuti asjaolu, et kui tarbija valikut mõjutavad muud kaalutlused kui hinnatõus, ei pruugi SSNIP-test olla piisav toote asendatavuse näitaja. KA on põhjendanud muudel argumentidel, miks ei ole aadressita ja aadressiga reklaami kojukanne sisustatav reklaamiteenusena ja selles olukorras oleks mõneti vastuoluline hakata siiski üksikasjalikult analüüsima kojukandeteenuse ja reklaamiteenuste asendatavust SSNIP testi kaudu. Ka otseposti kui reklaamikanali valikut mõjutavad reklaami tellijate jaoks muud olulise(ma)d kaalutlused kui reklaami kojukandeteenuse hinnamuutus.
7.5.KA leidis õigesti, et kaebaja omab turgu valitsevat seisundit aadressiga ja aadressita reklaami kojukande teenuse turul. Maapiirkonnas (III tsoonis ja osaliselt II tsoonis) on kaebaja sisuliselt ainus teenuse pakkuja ning linnapiirkonnas (I tsoonis ja osaliselt II tsoonis) on 1
Apellatsioonimenetluse ajal, st 18.07.2024 sõlmitud ühinemislepingu alusel ühinesid AS Õhtuleht Kirjastus ja AS EXPRESS POST, mille tagajärjel viimane kui ühendatav ühing kustutati äriregistrist 12.09.2024. Ühinemise tulemusel on AS EXPRESS POST õigusjärglaseks AS Õhtuleht Kirjastus. HKMS §-st 29 tuleneb, et üldõigusjärglane asub astub menetlusse kohtu loal. AS Õhtuleht Kirjastus ei ole taotlenud luba menetlusse astumist taotlenud ja vastavat luba kohus andnud ei ole. Ringkonnakohus asus 24.09.2024 toimunud kohtuistungil seisukohale, et kuivõrd AS Õhtuleht Kirjastus on menetlusest teadlik, ent ei ole näidanud üles mistahes huvi menetluse vastu, siis tuleb järeldada, et ta menetlusse astuda ei soovi ning seega tuleb lugeda, et kolmandat isikut alates AS EXPRESS POST registrist kustutamisest menetluses ei ole.
5(13)
3-20-55 kaebaja turuosa üle 70%, küündides aadressita reklaami kojukande osas 80%-ni või isegi üle selle. 70-80% suuruse turuosa puhul peaksid esinema mingid väga selged erandlikud asjaolud, mis viitaksid sellele, et turgu valitsev seisund puudub. Siinsel juhul selliseid erandlikke asjaolusid ei nähu. Ei saa asuda ka seisukohale, et erinevad reklaamikanalid või -platvormid avaldaksid kaebajale sellist konkurentsisurvet, et see ei võimaldaks tal käituda aadressiga ja aadressita reklaami kojukande teenuse osas turgu valitsevalt.
7.6.Kaebaja rikkus KonkS § 16 punkti 4. Kaebaja üleriigiline allahindlus tähendab seda, et tellides samaaegselt teenust nii linna- kui maapiirkonnas, saab klient allahindluse mõlema piirkonna teenuse osas, ent kui klient tellib sama koguse kojukande linnapiirkonnas kaebajalt ja maapiirkonnas EXPO-lt, kaotab ta kaebajalt saadava allahindluse ka linnapiirkonna kojukande osas. Seega EXPO poolt pakutav linnapiirkonna reklaami kojukande teenus peaks oma maksumusega konkureerima mitte üksnes kaebaja linnapiirkonna kojukande allahindlusega, vaid kompenseerima ka maapiirkonna allahindluse kaotuse kliendi jaoks. Sisuliselt tähendab see, et üksnes linnapiirkonnas ei ole võimalik võrdsetel alustel konkureerida, kuna ainult linnapiirkonnas teenust osutav ettevõtja peaks samal ajal konkureerima ka geograafilise turuga, kus ta ei osalegi.
7.7.Seoses tegelikku konkurentsi kahjustava mõjuga ei ole kaebaja ümber lükanud EXPO ja KA seisukohta, et kliendid ostavad olulises mahus nii aadressiga kui ka aadressita reklaami kojukande teenust üleriigiliselt ühelt teenusepakkujalt. Seega ei saa sellise praktika korral EXPO, kes osutab kojukandeteenust üksnes linnapiirkonnas, efektiivselt kaebajaga konkureerida. Asjaolu, et EXPO saab soetada maapiirkonna kojukandeteenust omakorda kaebajalt, ei muuda samuti EXPO-t võrdväärseks konkurendiks. Isegi, kui EXPO telliks vahendajate kaudu kaebajalt suuremat teenuse mahtu, siis on ka vahendus- ja haldusteenus tasulised. EXPO või muu potentsiaalse konkurendi osas ei saa pidada lahenduseks ka kaebaja kandevõrku dubleeriva kandevõrgu väljaarendamist üleriigiliselt. Lisaks selle üldisele kulukusele seisneb vaidlusaluse ettekirjutusega tehtav etteheide kaebajale just selles, et kaebaja allahindluse süsteemi sisuks on mh konkurentide turuosa suurendamise takistamine.
7.8.Nõudluse suurendamise eesmärgil tehtavad allahindlused on turgu valitseva ettevõtja puhul lubatavad seni, kuni need ei kahjusta konkurentsi. Üks võimalus ongi seejuures ära näidata, et allahindlused on majanduslikult ja objektiivselt põhjendatavad suuremast teenuse mahust tingitud kulude kokkuhoiu ehk mastaabisäästuga. Kaebaja ei ole järelevalvemenetluses veenvalt ära näidanud sellises mahus kulude kokkuhoidu, mis vastaks tsooniüleste allahindluste suurusele, samuti ei ole kaebaja veenvalt põhjendanud, et kulude kokkuhoid tekib vaid tsooniüleste tellimuste puhul ja ei ole samal määral laiendatav tsoonipõhistele tellimustele. Sellises olukorras on põhjendatud teha järeldus, et allahindlustel on konkurentsi väljatõrjuv ja turgu sulgev eesmärk.
7.9.Vaidluse lahendamiseks ei ole vaja küsida eelotsust Euroopa Kohtult. Vaidlustatud ettekirjutuse resolutsioon on piisavalt arusaadav. Vaidlustatud ettekirjutus on õiguspärane isegi kui see peaks tingima kojukande teenuse kallinemise kaubaturul.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsuse ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ja vaidlustatud ettekirjutus tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
8.1.Halduskohus määratles valesti kaubaturu, kuna asjaomaseks kaubaturuks on reklaamiteenuste üle-eestiline turg. Halduskohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 8.6 pidanud kaubaturu määratlemist KA kaalutlusotsuseks, mis on väär. 6(13)
3-20-55
8.2.Kaubaturu määratlemisel on kohane võtta aluseks n-ö SSNIP test. KA läbi viidud turuanalüüs ei vasta SSNIP standardile, nagu seda on kirjeldatud kaubaturu mõistet käsitlevas komisjoni teatises2. KonkS § 3 lg 1 sisustamisel tuleb arvesse võtta muudest reklaamiteenustest tuleneva konkurentsisurvega kaebajale. Reklaami kojukanne ei ole reklaamitellijate jaoks enam ainus ega asendamatu reklaami viis. Teised reklaami edastuse võimalused avaldavad konkurentsisurvet kojukandeteenusele ning kojukandeteenus on nendega asendatav. Tarbijani jõudmine on võimalik ka muid reklaamikanaleid kasutades. Ammune Euroopa Kohtu ja Euroopa Komisjoni praktika, kus kojukannet käsitleti eraldi tooteturuna, ei ole enam asjakohane, sest tellijate eelistused on tugevalt muutunud, eelkõige on digitaalsete kanalite laialdane levik muutnud mitmed postiteenused asendatavaks digitaalsete teenustega. Kui kojukandeteenus läheb tellijale kallimaks kui mõni teine reklaami edastuse viis, siis valibki tellija soodsama asendusteenuse, milles ilmnebki kojukandeteenuse asendatavus ja ka reklaamiedastusplatvormide omavaheline konkureerimine. Tegelikult on ka halduskohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 8.3. möönnud kahtlusi seoses reklaamkanalite asendatavusega. Selline kahtlus kinnitab, et KA ettekirjutuse põhjendused on puudulikud. See, et mingi reklaamikanal on mõjus, ei kinnita, et vastav teenus ei ole asendatav teiste reklaamikanalitega. Mitmed poeketid on aadressita reklaamist kas ajutiselt või pikemaajaliselt loobunud ja asendanud selle teiste kanalitega. Lisaks on poekettide paberreklaamid ja digireklaamid sageli sisult äravahetamiseni sarnased.
8.3.Halduskohus on põhjendamatult suure tähtsuse omistanud KA läbi viidud küsitlusele, mis hõlmas vaid 9 turuosalist, kelle subjektiivsetele seisukohtadele on vaidlustatud ettekirjutuse tegemisel omistatud määrav kaal. Lisaks on halduskohus jätnud tähelepanuta, et osa tellijaid vähendaks teenuse 5–10%-lise püsiva hinnatõusu korral EP-lt ostetava teenuse mahtu, samuti nimetasid nad aadressita reklaami kodukande alternatiividena online-reklaami, välireklaami jm masspostituse viise ja aadressiga reklaami alternatiividena nt digitaalseid kanaleid.
8.4.Halduskohus on lubamatult jätnud arvesse võtmata, et reklaamkanalid on asendatavad pakkumise seisukohalt. Siinsel juhul tähendab pakkumise asendatavus seda, et kuna suured meediakontsernid saavad hõlpsalt erinevaid reklaamiteenuseid omavahel asendada ehk valida, mida nad pakuvad, siis tuleb lugeda erinevad reklaamiteenused omavahel ühele kaubaturule kuuluvaks.
8.5.Halduskohus ei ole põhjendanud geograafilise kaubaturu määratlust ja eelkõige põhjendanud, miks tuleb eristada reklaami kojukannet linnapiirkonnas ja maapiirkonnaks. Ülejäänud reklaamikanalite (nt ajalehereklaam, telereklaam) puhul erinevaid geograafilisi turge reklaami sihtrühma asukohast sõltuvalt ei eristata. Halduskohus on põhjendamatult käsitlenud maapiirkonda suletud turuna. Pole ühtki regulatiivset takistust, mille tõttu ei saaks maapiirkonnas kandeteenust osutada EXPO või mis tahes muu konkurent.
8.6.Halduskohus leidis vääralt, et kaebaja on turgu valitsevas seisundis. Halduskohus on lubamatult jätnud analüüsimata kaebajale teistest reklaamkanalitest tuleneva konkurentsisurve. Kaubaturu mõistet käsitlevast komisjoni teatisest tuleneb selgelt, et isegi, kui alternatiivsete toodete asendatavus pole piisav, et paigutada neid samale kaubaturule vaatlusaluste toodetega, tuleb nende mõju arvestada turgu valitseva seisundi tuvastamisel või turgu valitseva ettevõtja tegevusele hinnangu andmisel.
8.7.Ainult turuosade suuruse pinnalt ei saa teha järeldust kaebaja turgu valitseva seisundi kohta linnapiirkonnas. Linnapiirkonnas on EXPO-l kaebajaga võrdväärne kojukande võrgustik ning miski ei takista viimasel linnapiirkonnas kaebajaga aktiivselt konkureerimist. Turuosad võivad kiirelt muutuda, kui mõned suuremad reklaamitellijad teenusepakkujat vahetavad. 2
Komisjoni teatis asjaomase turu mõiste kohta ühenduse konkurentsiõiguses (97/C 372/03) (EÜT C 372, lk 155; ELT eriväljaanne 08/01, lk 155), edaspidi „kaubaturu mõistet käsitlev komisjoni teatis“.
7(13)
3-20-55 Maapiirkonnas teenuse osutamiseks kaebaja kojukande võrgu kasutamine on olnud EXPO valik, mille põhjuseks ei olnud turule sisenemise keerukus kaebaja hinnastamispoliitika tõttu.
8.8.Halduskohus on vääralt tuvastanud kuritarvituse. Turgu valitseva seisundi kuritarvituseks loetav nn sidumispraktika eeldab esiteks seda, et ettevõtja on turgu valitsevas seisundis siduval turul, teiseks, et siduvad ja seotud tooted on erinevad tooted ning kolmandaks, et sidumine toob tõenäoliselt kaasa konkurentsivastase turulepääsu sulgemise. Siinsel juhul ei ole KA ega halduskohus nende eelduste täidetust tuvastanud, muu hulgas ei ole halduskohus isegi selgitanud, millist toodet käsitletakse siduva ja millist toodet seotud tootena. Isegi kui kaebaja oleks turgu valitsev, ei ole aadressiga ja aadressita reklaami linna- ja maapiirkonna kojukande puhul tegu erinevate toodetega – reklaami kojukande protsess on olemuselt üks ja sama toode sõltumata sellest, millisesse tsooni reklaami kantakse.
8.9.Mahuallahindlused ei pea olema kulupõhised, mida kinnitab halduskohtule esitatud kaebuse lisaks 10 olev Copenhagen Economics’i raport. Mahupõhiste allahindluste olemuslik eesmärk on nõudluse mõjutamine, mida kinnitavad ka Euroopa Kohtu otsused, samuti Prantsusmaa ja Rootsi kohtupraktika. Tsooniüleste mahupõhiste allahindluste andmine on postisektori tavapraktika. Halduskohus jättis lubamatult tähelepanuta ka kaebaja selgituse, et talle on väikeste tellimuste teenindamine kallim kui suurte, sest iga tellimuse teenindamisega seonduvad kaebaja jaoks muuhulgas ka tellimusespetsiifilised kulud ning mida rohkem on ühes tellimuses ja kandes saadetisi, seda suurema hulga saadetiste peale on võimalik ära jagada konkreetse tellimuse teenindamisega seotud kulud. Sellega ongi suurel tsooniülesel tellimuse mahul põhinev allahindlus kaebaja jaoks kulupõhiselt põhjendatav.
8.10.Halduskohus leidis vääralt, et kaebaja allahindlused põhjustavad EXPO-le kahju, mis omakorda kahjustab konkurentsi. Halduskohus ei ole nõuetekohaselt arvesse võtnud ka seda, et EXPO saab soetada maapiirkonna kojukandeteenust soodsalt läbi temaga samasse kontserni kuuluvate vahendajate, mis välistab EXPO konkurentsisituatsiooni halvemuse. Tegelikult on EXPO-l konkurentsieelis, kuna ta saab valida, kas teenindada ka I tsooni tellimusi ise või suunata need läbi vahendaja kaebaja kandesse.
8.11.Allahindluste konkreetse tsoonipõhiste kulude kokkuhoiuga seostamise nõue ei ole praktikas põhjendatud ega teostatav. Kaebajal ei ole võimalik iga tegevuse puhul täpset mastaabisäästu välja arvutada, sest kuivõrd sama võrku kasutatakse muude teenuste jaoks, siis kulud ja sääst sõltub väga paljudest asjaoludest, seepärast ei ole ka võimalik esitada iga tegevuse mastaabisäästu arvutusi. Pealgi on paljud kaebaja protsessid tsooniülese iseloomuga. Enamik kandekeskusi teenindavad üheaegselt enamat kui üht tsooni ning ka vastavate protsesside tegevused hõlmavad seetõttu mitme tsooni teenindamist korraga. Seepärast ei ole võimalik nende protsesside ajakulu jagada ära tsoonide vahel. Viimaks on iga piirkonna kulud erinevad. Küll aga tekib kulude kokkuhoid igal juhul sellelt, kui tellimus on suuremahuline.
8.12.Halduskohus oleks pidanud tuvastama, et ettekirjutus on õigusvastane, kuna toob kaasa nii reklaamiteenuste kui universaalse postiteenuse ja perioodika teenuse olulise hinnatõusu ja tarbijate kahjustumise.
8.13.Halduskohus pidi vaidluse lahendamiseks pöörduma Euroopa Kohtu poole eelotsusetaotlusega. Kaebaja soovis saada eelotsuse abil mh selgust küsimuses, kuidas peaks hindama nii allahindluste kuritarvitavat mõju kui ka selle objektiivset õigustust. Vastavad küsimused peaks asja õigeks lahendamiseks seetõttu Euroopa Kohtule esitama ringkonnakohus.
9.Konkurentsiamet esitas seisukoha, milles vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja seisukohad on kokkuvõttes järgmised.
9.1.Halduskohus tegi asjaomase turu õigesti kindlaks. Suur osa kaebaja etteheiteid puudutavad asjaolusid, millel on kaubaturu määratlusele kaudne ja väike mõju. 8(13)
3-20-55 Reklaamiteenused ja kojukandeteenused ei käibi samal kaubaturul, vaid tegemist on üksteisele vertikaalselt järgnevate kaubaturgudega. Kandeteenus ei ole on üle-eestilise reklaamiteenuste turu osa. Kui klient otsustab oma klientideni jõudmiseks kasutada aadressita reklaami või aadressiga reklaami teenust, siis sellise valiku järgselt puuduvad tal asenduskaubad kandeteenusele. Kandeteenusel on selge ja eraldiseisev sisu ning käive, mis õigustab kandeteenuse eraldiseisvat konkurentsiõiguslikku käsitlust muust reklaamivaldkonnast.
9.2.Reklaamiteenuse omavahelise asendatavuse küsimus on siinse vaidluse seisukohast väheoluline. Reklaamiteenuste omavaheline asendatavus aga ei tooks kaasa laiemat turu määratlust, s.t kandeteenuste reklaamiteenustega samale kaubaturule paigutumist. Halduskohus leidis õigesti, et eri liiki reklaamiteenuste asendatavus mõningal määral esineb, ent mitte sellisel määral, et aadressiga reklaam ja aadressita reklaam oleksid üksühele asendatavad mõne teise reklaamimise viisiga. SSNIP testi rakendamine konkurentsijärelevalve asjades ei ole kohustuslik. Mis puudutab KA poolt küsitletud turuosaliste arvu, siis aadressiga ja aadressita reklaami teenuste ostjateks on peamiselt poeketid, kellest KA küsitles 9 suurimat, mis oli piisav valim, nagu tuleneb ka kaubaturu mõistet käsitleva KOM teatise punktist 33.
9.3.Halduskohus määratles geograafilise turu õigesti, võttes arvesse, et aadressiga ja aadressita reklaami kandeteenuse osutamise tingimused maa- ja linnapiirkondades on väga erinevad.
9.4.Halduskohus tuvastas kaebaja turgu valitseva seisundi õigesti. Kaebaja turuosade suurust arvestades ei saa asuda seisukohale, et teistest reklaamikanalitest tulenev konkurentsisurve on sedavõrd suur, et see saaks mõjutada oluliselt tema turuosa suurust. Konkurentsiõiguses väljakujunenud praktika järgi peetakse juba 50%-list turuosa väga suureks ning turuosa, mis jääb 70%-80% vahele on juba iseenesest peetud selgeks tõendiks, et ettevõtja omab turgu valitsevat seisundit.
9.5.Halduskohus tuvastas õigesti kuritarvituse. Kaebaja leiab vääralt, et aadressiga ja aadressita reklaami linna- ja maapiirkonna kojukande puhul ei ole tegu erinevate toodetega. KonkS § 3 kohaselt tuleb kaubaturge määratledes lähtuda nende toodete pakkumise tegelikust asendatavusest, mitte üksnes füüsikalistest omadustest. On tavapärane, et füüsiliselt sarnased tooted paigutuvad erinevatele (näiteks geograafilistele) kaubaturgudele, kui nende pakkumise tingimused on mingil põhjusel täiesti erinevad.
9.6.Mahuallahindlused ei pea olema kulupõhised ning nende olemuslik eesmärk on nõudluse mõjutamine, ent nõudlust stimuleerivad mittekulupõhised allahindlused võivad olla lubatud, kui need konkurentsi ei kahjusta. Siinsel juhul kõne all olevad allahindlused just nimelt konkurentsi kahjustavad, tulenevalt spetsiifilisest viisist, kuidas kaebaja neid rakendas. KA on vaidlustatud ettekirjutuse punktis 4.3.4 põhjalikult selgitanud, miks kaebaja väidetud kulusäästu ei eksisteeri vähemalt allahindlusi ligilähedaseltki õigustavas mahus.
9.7.EXPO jaoks vahendaja kasutamise võimalus ei neutraliseeri konkurentsikahju. Kaebaja hinnakirjad motiveerivad ka vahendajat täpselt sama viisil tellimusi kaebaja juurde koondama, nagu lõppklientigi. Igal juhul on vahendusteenus tasuline ning sõltumata sellise lisakulu täpsest suurusest, ei ole turgu valitseval ettevõtjal kohane sisuliselt sundida oma väiksemaid konkurente enda konkurentsi kahjustava käitumise neutraliseerimiseks selliseid lisakulutusi tegema. Põhjendatud on halduskohtu seisukoht, et EP ei suutnud veenvalt ära näidata sellises mahus kulude kokkuhoidu, mis vastaks tsooniülestele allahindluste suurusele.
9.8.Mis puudutab etteheiteid KA kuluanalüüsile, siis mitmed kaebaja väited kulusäästude esinemise kohta on niivõrd oletuslikud ja teoreetilised, et praktikas ei pruugi neid olla võimalik hõlpsasti mõõta. Samas on lubamatu, kui turgu valitsev ettevõtja põhjendab konkurentsi kahjustavat hinnakujundust sisuliselt mittekontrollitavate hüpoteetiliste argumentidega.
9(13)
3-20-55 Õigustatud kahtluse korral, et hind ei ole vastavuses teenuse osutamiseks vajalike kuludega, peab hinna kuludele vastavust põhjendama turgu valitsev ettevõtja.
10.Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud EXPO esitas kirjaliku seisukoha, milles palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Vastustaja ei ole vaidlustatud ettekirjutuses veenvalt põhjendanud, miks tuleb asjaomased tooteturud määratleda selliselt, nagu vastustaja seda vaidlustatud ettekirjutuses tegi ehk selliselt, et asjaomane tooteturg hõlmab üksnes vastavalt kas aadressiga või aadressita reklaami kojukandeteenust. Ringkonnakohtu hinnangul esitas kaebaja haldusmenetluses piisavalt argumenteeritud seisukoha, et eelviidatud reklaami kojukandeteenuste osutajale avaldavad arvestatavat konkurentsisurvet teised reklaami edastamise teenused. Selles olukorras ning võttes arvesse, et ka vastustaja läbi viidud küsitlusele vastates andis mitu kaebajalt reklaami kojukandeteenust soetavat klienti mõista, et nende teenuste hinna väikese, ent püsiva tõusu korral vähendaksid nad tellimuste mahtusid, pidi vastustaja kaebaja pakutud tooteturu määratluse õigsust kontrollima kas kaubaturu mõistet käsitlevas komisjoni teatises kirjeldatud SSNIP testi või mõne muu samavõrd usaldusväärse meetodi abil, mida vastustaja aga ei teinud. Seetõttu ei saa asuda seisukohale, et vastustaja on tooteturu määratlenud õigesti. Sellest tulenevalt ei saa põhjendatuks pidada ka vastustaja seisukohti, mis puudutavad kaebaja turgu valitsevat seisundit ja selle kuritarvitamist. Teisisõnu on KA ringkonnakohtu hinnangul teinud vea turgu valitseva seisundi kuritarvitamise analüüsi esimeses etapis ehk tooteturu määratlemisel.
12.Kaebaja argumenti, et asjaomane tooteturg tuleks määratleda laiemana, toetab esiteks kaebusele lisatud A. Ausmehe koostatud ülevaade ning samuti kaebusele lisatud Copenhagen Economics’i raport. Neist tõenditest ei pidanud vastustaja tingimata tegema järeldust, et asjaomane tooteturg hõlmab laiemat teenuste spektrit kui üksnes aadressiga või aadressita reklaami kojukandeteenus, ent need olid piisavad, toetamaks kaebaja argumentatsiooni ning sestap selleks, et vastustajal tekiks kohustus seada kahtluse alla tooteturu määratluse õigsus ning seda metoodilise turuanalüüsiga kontrollida.
13.Ringkonnakohus nõustub kaebaja seisukohaga, et vastustaja on menetluse käigus SSNIPtesti põhjendamatult pooleli jätnud, küsides kaeabaja klientidelt küll viimaste käitumise kohta aadressiga või aadressita reklaami kandeteenuse hinna väikese, ent püsiva tõusu korral, aga jättes kõnealuse testi põhisisuks oleva hüpoteetilise monopolisti kasumlikkuse analüüsi sisuliselt läbi viimata. Vastustaja on põhjendamatult keskendunud sellele, et küsitletud kliendid pidasid postkastidesse kantavat reklaami tõhusaks, teatud juhtudel ka asendamatuks, ning avaldasid, et ei ole valmis sellest 5-10%-lise hinnatõusu korral loobuma. Seejuures jättis vastustaja aga tähelepanuta, et mitmed küsitletud klientidest avaldasid, et sellise hinnatõusu korral nad vähendaksid seda liiki reklaami mahtu. Seejuures nähtub klientidelt saadud vastustest, et vähemalt valdava osa jaoks neist oli otseposti kulu 2018. aastal kõigi nende kasutatavate reklaamikanalite hulgas kõige suurem kuluartikkel. See tähendab, et otsepostitusreklaami edastamise teenuse hüpoteetiline 5-10%-line hinnatõus kergitaks klientide kogu kulubaasi kokkuvõttes arvestataval määral. Küsimus, millele vastustaja oleks pidanud selles olukorras vastuse leidma – nagu on selgitatud ka kaubaturu mõistet käsitlevas komisjoni teatises – oli see, kas juhul kui vaadelda asjaomase turuna vastavalt aadressiga ja aadressita reklaami kojukandeteenuste turgu, siis kas väikese (5-10%), ent püsiva hinnatõusuga kaasnevast tellimismahu vähenemisest hoolimata oleks hinna selline tõstmine sellisena määratletud turul tegutseva hüpoteetilise monopolisti jaoks siiski kasumlik. Üksnes jaatav vastus sellele küsimusele lubanuks asuda seisukohale, et asjaomane turg piirneb vaid selliste teenustega. 10(13)
3-20-55 Eitava vastuse korral tulnuks aga turu määratlust laiendada eeldatavasti eelviidatud teenuste osutajale konkurentsisurvet avaldavate teenuste võrra senikaua, kuni oleks hõlmatud piisav hulk teenuseid, mille korral oleks kõiki neid kontrolliva hüpoteetilise monopolisti jaoks selline väike, ent püsiv hinnatõus ikkagi kasumlik. Viimasel juhul oleks ilmne, et turg hõlmab kõiki ostja seisukohast asendatavaid tooteid (teenuseid).
14.Eeltoodut arvesse võttes ei võinud vastustaja ilma üksikasjaliku analüüsita välistada võimalust, et ostjad (st aadressiga ja aadressita reklaami kojukandeteenust tarbivad kliendid) vähendaksid eelviidatud hüpoteetilise 5-10%-lise hinnatõusu korral aadressiga ja aadressita reklaami kojukandeteenuse soetamist sellises mahus, et sellist teenust osutava hüpoteetilise monopolisti jaoks ei oleks see hinnatõus enam kasumlik.
15.Vastustajal ja halduskohtul on iseenesest õigus selles, et SSNIP-test ei pruugi olla ainus ja vältimatu asjaomase turu määratlemise meetod, ent vaidlustatud ettekirjutuses ei ole vastustaja kasutanud ka ühtki teist samaväärset meetodit, mille tulemusena oleks loogiliselt jälgitavalt kujunenud seisukoht, et asjaomane tooteturg piirdub üksnes aadressiga või aadressita reklaami kojukandeteenusega. Asjaomase turu määratlemise eesmärk on teha kindlaks asjassepuutuvate turuosaliste need tegelikud konkurendid, kellel on võimalik piirata nende ettevõtjate tegevust. Siinsel juhul annavad nii kaebaja esitatud Copenhagen Economics’i raport kui ka kaebaja klientidelt saadud vastused piisava ajendi hüpoteesiks, et kaebaja konkureerib aadressiga ja aadressita reklaami kojukandeteenuse osutamisel muu hulgas teiste reklaamiedastusteenustega. Halduskohus leidis iseenesest õigesti, et klientidelt saadud vastuste läbivaks sõnumiks oli, et parima tulemuse annab erinevate kanalite kombineerimine ning erinevad reklaamikanalid ei ole üks-üheselt asendatavad. Vastupidist ei ole väitnud ka kaebaja. Küll aga on halduskohus eeltoodud tõdemuse pinnalt vääralt järeldanud, et kaebaja osutatavad teenused on sel määral asendamatud, et see tingiks asjaomase tooteturu piiritlemise üksnes nende teenustega. KonkS § 3 lõiget 1 ei saa tõlgendada selliselt, et ostja seisukohast asendatavate toodetena selle sätte tähenduses tulevad kõne alla üksnes ostja seisukohalt teineteisega kasutusotstarbelt või tõhususelt täielikult samaväärsed tooted.
16.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siinses asjas asjassepuutuv vastustaja ja halduskohtu käsitlus üksteisele järgnevatest turgudest. Küsimus ei ole mitte selles, kas reklaami kojukandeteenusega (paberreklaami postkastidesse edastamise teenusega) samale turule peaks paigutama ka mingisuguseid reklaami sisuloomega seotud teenuseid, nagu reklaamikontseptsiooni väljatöötamine, reklaam-materjalide kujundus- ja valmistustööd vms, vaid pelgalt selles, kas asjaomane tooteturg hõlmab üksnes postkastidesse aadressiga või aadressita paberreklaami edastamise teenuseid või ka muul viisil toimuvat (juba valmisoleva) reklaamikandja (tekst, pilt, heli jms) edastamist reklaamija soovitud sihtrühmadeni. Võttes arvesse, et siinsel juhul märkis mitu KA küsitletud ostjat, et peab võimalikuks alternatiiviks reklaami edastamist digitaalseid kanaleid pidi ning samas, et mitu ostjat peab reklaami kojukandeteenuse hinnatõusu korral mõeldavaks seda laadi teenuste soetamise vähendamist, ei olnud vastustajal ilma metoodilise analüüsita võimalik asuda seisukohale, et teenused, mis seisnevad kaebaja klientide reklaamina käsitatava teabe sihtgrupini edastamises muul viisil, ei saa olla nende klientide jaoks asendustooteks.
17.Selles, et tõhususe seisukohast on otsepostitus-reklaamil rida arvestavaid eeliseid teiste reklaamikanalite ees, ei ole põhjust kahelda. Mõistlikku kahtlust ei ole selles, et kaebaja klientideks olevatel kauplusekettidel on vähemalt raske edastada oma (potentsiaalsetele) klientidele sedavõrd mahukat kontsentreeritud teavet kaupluse sooduspakkumiste kohta samaväärselt muu viisil, kui seda võimaldab otsepostitusreklaam. Samas on halduskohus tõdenud, et sellise reklaami kogukulu on teiste kanalitega võrreldes suur. Arvestades seda, et digitaalsete reklaamikanalite jälgitavus ja nende kaudu sihtrühmadeni jõudmise võimalused suurenevad – mida kinnitab nii Copenhagen Economics’i raport, kui ka kaebaja esitatud A. 11(13)
3-20-55 Ausmehe analüüs – tekib paratamatult küsimus, kas otsepostitusreklaami tõhusus oli 2018. aastal kaebaja klientide jaoks jätkuvalt sedavõrd suur, et nad talunuks eelviidatud 5-10%list püsivat hinnatõusu ega vähendanuks tellimuse mahtusid olulisel määral. Ostjateks, kelle seisukohast tuleb toodete (teenuste) asendatavust asjaomase tooteturu määratlemisel hinnata, on reklaamijad (kaupluseketid, sotsiaalreklaami levitajad), kelle eesmärk on, nagu halduskohus õigesti tõdeb – toimetada oma klientide (sihtrühma) ostu- või muid käitumisharjumuste mõjutamisele suunatud teave selle sihtrühmani. Võib eeldada, et reklaamijad loobuvad teatava auditooriumini jõudmise soovist, kui selle auditooriumini on võimalik jõuda üksnes teatava reklaamikanali (näiteks otsepostituse) kaudu, ent selle kanali kasutamise kulukuse tõttu on lisanduv kasu ebamõistlikult väike.
18.Vastustaja on vaidlustatud korralduses iseenesest õigesti tõdenud, et juhul kui klient valis erinevate võimalike reklaamikanalite vahel postkasti kantava aadressiga või aadressita reklaami, siis ei olnud tal ettekirjutuse tegemise ajal muid valikuid peale vastava teenuse soetamise kaebajalt või EXPO-lt. See aga ei anna alust asetada neid teenuseid tingimata eraldi tooteturule. Nagu halduskohus ka õigesti märkis, ei ole kliendi jaoks eesmärk kasutada mingisugust kindlat reklaamikanalit, vaid kõige kuluefektiivsemat reklaamikanalit. Otsepostitusreklaami suur maht 2018. aastal ning selle mahu suurenemine aastatel 2017. ja 2018, millele on viidatud vaidlustatud ettekirjutuses, kinnitab küll seda, et vaadeldaval perioodil oli tegemist klientide jaoks kulutõhusa reklaamikanaliga, ent see ei anna põhjust välistada, et sellise kulutõhususe põhjuseks oli teiste reklaamikanalite poolt aadressiga ja aadressita reklaami kojukandeteenuse osutajatele avaldatav konkurentsisurve. Teisisõnu ei saa aadressiga ja aadressita reklaami edastamise teenuste kogumahu pinnalt tingimata järeldada, et kliendid ei ole valmis nende teenuste osutajate kasumit negatiivselt mõjutavas mahus asendama neid teenuseid teiste reklaami edastamisteenustega – viimased ei pruugi olla sihtrühmani jõudmise efektiivsuse seisukohast samaväärsed, küll aga võivad olla tellijate jaoks kulutõhusamad.
19.Asjaomase tooteturu nõuetekohane määratlemata jätmine toob vääramatult kaasa vaidlustatud ettekirjutuse tühistamise, ilma et oleks vaja analüüsida vaidlustatud ettekirjutuse muid põhjendusi ja kaebaja argumente, mis puudutavad eelkõige seda, kas – eeldusel, et tooteturg on määratletud õigesti – õigesti on määratletud geograafiline turg ning kas õigesti on tuvastatud kaebaja turgu valitsev seisund selliselt määratletud kaubaturul või kas kaebajale ette heidetud allahindluste praktikat saaks käsitada turgu valitseva seisundi kuritarvitamisena KonkS § 16 p 4 tähenduses. Need küsimuses vajaksid analüüsi vaid juhul, kui oleks võimalik veenduda, et asjaomane turg on õigesti määratlenud.
20.Kuivõrd vaidlustatud ettekirjutus tuleb tühistada pelgalt põhjusel, et asjaomane kaubaturg ei ole õigesti määratletud, ei ole vajalik pöörduda Euroopa Kohtu poole kaebaja sõnastatud eelotsuse küsimustega, mis puudutavad asjaomase allahindluste mehhanismi lubatavust.
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab kaebuse rahuldamise korral menetluskulud vastustaja. Kaebaja esitas halduskohtule 06.04.2021 ja 07.04.2021 taotlused mõista välja menetluskulu 30 986,40 eurot, mis koosnes 60 euro ulatuses kaebuselt ning esialgse õiguskaitse taotlustelt tasutud riigilõivust ning ülejäänud osas õigusabikuludest umbes 152 advokaadi töötunni mahus. Apellatsioonimenetluses on kaebaja esitanud 19.12.2023, 22.12.2023 ning 10.10.2025 taotlused mõista välja menetluskulu 21 596,40 eurot, mis koosneb 15 euro ulatuses apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivust, 335,40 euro ulatuses dokumentaalsete tõendite tõlkimise kulust ning ülejäänud osas õigusabikulust, mis vastab umbes 106 advokaadi töötunnile. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulud on nõuetekohaselt arvetega tõendatud. Võttes arvesse vaidluse keerukust ja läbitöötamist vajavate dokumentide mahtu peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kaebaja kasuks välja menetluskuluna kahes kohtuastmes kokku 35 000 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 12(13)
3-20-55
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.