Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 22. detsember 2025).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.M.P.-le kuulub Tartumaal, Luunja vallas, Sirgumetsa külas 1/2 mõtteline osa kinnisasjast Xxx. Selle suurus on 15 592 ruutmeetrit, katastritunnus xxx ja sihtotstarve maatulundusmaa. Selle lähedalt möödub 330 kV pingega Viru-Tsirguliina elektriõhuliin, mille omanik on AS Elering. Õhuliini kaitsevöönd ulatub Xxx kinnistule. AS Elering sõlmis elektriõhuliini rekonstrueerimiseks lepingu muuhulgas OÜ-ga Leonhard Weiss, kes esitas 6. septembril 2022 Luunja vallale ehitusteatise. Ehitusteatis registreeriti ehitisregistris. OÜ Leonhard Weiss teavitas 22. mail 2023 M.P. õhuliini rekonstrueerimistöödest. Teatise kohaselt toimub tööde käigus muuhulgas õhuliini kaitsevööndis kasvavate ohtlike puude ja põõsaste raie, olemasoleva õhuliini juhtmete, mastide ja vundamentide demonteerimine, uute mastide vundamentide paigaldus ja mastide montaaž ning paigaldus, juhtmetööd ja taastamistööd. Samuti teatati, et tööde käigus võidakse kasutada erinevaid alltöövõtjaid.
2.Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas M.P. 16. oktoobril 2023 kaebuse, mille lõplikeks nõueteks jäi Luunja valla kohustamine igakuise hüvitise väljamõistmiseks seoses õhuliini kaitsevööndi talumisega ning varalise kahju hüvitamise nõue. Kaebuse kohaselt seisneb kahju kinnistul asuva metsa raiumises (kahju 7 570 eurot), millele lisanduvad kulutused õigusabile ja hindamisaktile, kokku 8 291,60 eurot. Kaebuse kohaselt toimub täiemahuline uue liini ehitus. Uued mastide taldmikud paigutatakse 30 meetri võrra tema kinnisasja poole ning uue liini kaitsevöönd ulatub rohkem kaebaja kinnistule.
3.Tartu Halduskohtu 26. septembri 2025. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Kaebaja kinnistule ulatub õhuliini kaitsevöönd. Ehitusseadustiku (EhS) § 70 lg 1 ja 8 kohaselt on ehitise kaitsevöönd ehitisealune ning seda ümbritsev maa-ala, mille ulatuses on kinnisasja omanikul kohustus taluda võõrast ehitist ning mille piires on kinnisasja kasutamine ja sellel tegutsemine piiratud ohutuse ning ehitise toimivuse tagamiseks. Kaitsevööndi ulatuse, kaitsevööndi kaitsmise, tähistamise ja soovitused kaitsevööndis tegutsemise kohta kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Majandus- ja taristuministri 25. juuni 2015. a määrusega nr 73 on kehtestatud „Ehitise kaitsevööndi ulatus, kaitsevööndis tegutsemise kord ja kaitsevööndi tähistusele esitatavad nõuded“ (määrus nr 73).
3.2.OÜ Leonhard Weiss selgituse järgi jääb Xxx kinnisasi ca 20 m laiuses õhuliini kaitsevööndisse ning kitsendustega maa pindala on ca 3304 ruutmeetrit.
3.3.Nõuet kohustada valda maksma kaebajale igakuist tasu või hüvitist õhuliini kaitsevööndi talumise eest ei ole võimalik rahuldada, kuna ühestki õigusnormist ei tulene vastustajale sellist kohustust. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 152 lg 1 alusel on kinnisasja omanik kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist. Käesoleval juhul oli vaidlusalune õhuliin olemas maa esmakinnistamise ajal 1995. aastal. AÕSRS §-d 154-156 reguleerivad tasu sellise tehnovõrgu või -rajatise talumise eest. AÕSRS § 156 lg 1 sätestab, et talumistasu saamiseks esitab kinnisasja omanik taotluse tehnovõrgu omanikule. Talumistasu nõude saab kaebaja esitada AS-le Elering. Kui seoses talumistasu maksmisega tekib vaidlus, siis kuulub see lahendamisele maakohtus.
3.4.Kohtu hinnangul ei ole alust lugeda vastustaja poolt ehitusõiguse andmist (ehitusteatise teavitatuks lugemist) õigusvastaseks. EhS § 4 lg 4 sätestab, et kui lammutamise eesmärk on ehitada lammutatud ehitise asukohale sellega olemuslikult sarnane ehitis, võib seda käsitleda ehitise ümberehitamisena ehk taastamisena. Kui lammutamise eesmärk on ehitada lammutatud ehitise asukohale olemuslikult uus ehitis, on tegemist ühe ehitise lammutamise ja teise ehitise ehitamisega, see tähendab püstitamise või rajamisega. Ehitis on olemuslikult sarnane, kui selle kasutusotstarve, arhitektuuriline lahendus ja maht ei muutu. Eeltoodust ning ka ehitusseadustiku seletuskirjast tuleneb, et kui elektriõhuliin lammutatakse ja selle asukohta ehitatakse uus sama pingega elektriõhuliin, siis on tegemist ümberehitamisega.
3.5.Asja materjalidest ei nähtu, et õhuliini telje paiknemine või kaitsevööndi ulatus Xxx kinnisasjal oleks muutnud. Vastustaja on kinnitanud, et kaitsevööndi ulatus jääb samaks. Seda, et kaitsevööndi ulatus ei muutu, tõendavad Xxx kinnisasja ja naaberkinnisasjade fotod, kust on näha, et Xxx kinnisasjal kasvad puud liinile oluliselt lähemal kui naaberkinnisasjadel. Kui vaidlusaluste töödega muudetakse kasvavate puude ja metsa piir võrreldes naaberkinnisasjadega sirgeks, siis näitab see, et kaitsevööndi ulatus jääb samaks. Mastide taldmikute erinev asukoht vanadega võrreldes ei pruugi tähendada, liini telje asukoht on muutunud. Liini telg võib jääda samaks ka siis, kui taldmikud ei paikne samas asukohas.
3.6.EhS § 36 lg 5 p 4 sätestab, et ehitusteatise menetluses kontrollib haldusorgan vajaduse korral, kas seoses ehitusteatises märgitud ehitise või ehitamisega tuleb kaasata kinnisasja omanik või kinnisasjaga piirneva kinnisasja omanik. Kohus leidis, et olukorras, kus ehitis ei 2
paikne Xxx kinnisasjal ja ümberehitamine ei muuda ehitise mõju Xxx kinnisasjale, ei saa vastustajale ette heita kaebaja kaasamata jätmist.
3.7.EhS § 77 lg 2 p 1 järgi on elektripaigaldise kaitsevööndis muuhulgas keelatud istutada puid. Sellest on EhS § 70 lg 3 järgi võimalik kõrvale kalduda kaitsevööndiga ehitise omaniku nõusolekul, kuid praegu ei ole kaebaja AS-lt Elering selleks nõusolekut saanud. Määruse nr 73 § 9 lg 1 järgi on kaitsevööndiga ehitise omanikul õigus raiuda kaitsevööndis kasvav ja kaitsevööndiga ehitist ohustav puu, põõsas ja oks sellest kinnisasja omanikku eelnevalt teavitades, ning et kinnisasja omanik ei tohi raiumist takistada. Samuti on § 9 lg 5 järgi kaitsevööndiga ehitise omanikul õigus teha kaitsevööndi korrashoiuks metsamaa raadamist metsaseaduses sätestatud korras. OÜ Leonhard Weiss selgitas, et kitsenduse all olevalt maaalalt ei saa omanik eeldada tulu metsa kasvamise näol, kuna seal ei tohi mets üldse kasvada. Ei ole teada, miks ei ole kinnistul siiani toimunud õiguspärast kaitsevööndi hooldust ja raadamist.
3.8.Seega ei ole Xxx kinnisasjal metsa raiumine seotud õhuliini rekonstrueerimistöödega, vaid õhuliini olemasoluga. Seega puudub põhjuslik seos vastustaja tegevusega. Kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.M.P. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Kohus oleks pidanud arvestama kaebaja selgitustega, et uued taldmikud on paigaldatud 30 m võrra Xxx kinnisasja poole ning et õhuliinil tekkis uus asukoht. Senisest 50-meetrisest liinikoridorist sai vähemalt 80 meetri laiune koridor. Selle tulemusena kuulus maharaiumisele kaebaja rajatud 20 aasta vanune noor mets, mis ei olnud enne õhuliini rajamist kaitsevööndis.
4.2.Kaitsevööndi piiri nihkumisel pidi vastustaja ehitusõiguse andmisel arvestama kaebaja huvide ja õigustega ning kaasama kaebaja ehitusõiguse andmise menetlusse.
4.3.Ehitusseadustiku lisa 1 kohaselt on 50 kV ja kõrgema pingega õhuliini püstitamisel vajalik ehitusluba, kuid seda ei antud.
4.4.Seetõttu esineb vastustaja õigusvastase tegevuse ja kaebajal tekkinud kahju vahel põhjuslik seos.
5.Luunja Vallavalitsus palub vastuses jätta apellatsioonkaebus tagastada või rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
5.1.Kaebaja apellatsioonkaebuse on esitanud tema esindaja, kuid lisatud pole volikirja.
5.2.Tõendamata on kaebaja väide, et liinikoridor muutus.
5.3.Tegemist polnud ehitusloakohustusliku rajatisega, vaid piisas ehitusteatise esitamisest.
7.Iseenesest võib olla õige apellatsioonkaebuse väide, et ehitusteatise asemel oleks pidanud elektriõhuliinide renoveerimise taotluse lahendama ehitusloaga, mitte ehitusteatisega. Tartu Ringkonnakohus on 10. juuli 2025. a otsuses haldusasjas nr 3-21-2759 lahendanud sisuliselt samasugust küsimust – kas leidis aset elektriõhuliini (selles asjas küll Tartu-Valmiera elektriõhuliini) ümberehitamine või lammutamine ja uue ehitise püstitamine EhS § 4 lg 3 mõttes – ning leidnud, et see oleneb mitmetest asjaoludest, muuhulgas sellest, kas mastide maht muutub oluliselt või mitte. Olulise muutumise korral ei ole tegemist ümberehitamisega, vaid lammutamise ja uue ehitamisega (otsuse p 264). 3
Käesolevas asjas ei pea ringkonnakohus siiski vajalikuks täpsemalt välja selgitada seda, kas kaebaja kinnisasja naabruses asunud elektriõhuliinide maht muutus oluliselt või mitte ning kas vastavalt oli vajalik mastide lammutamiseks ja uute ehitamisteks anda ehitusluba või mitte. Seda põhjusel, et sõltumata sellest, kas lugeda valla tegevus ehitusteatise registreerimisel õigusvastaseks või mitte, ei saa valla tegevus olla põhjuslikus seoses kaebajal väidetavalt tekkinud kahjuga.
8.Nimelt, nagu kaebaja isegi on ära näidanud, oleks põhiliseks erinevuseks ehitisteatise registreerimise ja ehitusloa väljastamisel see, et ehitusloa väljastamisel oleks tulnud kaebaja kui naaberkinnisasja omanik ehitusloa väljaandmise menetlusse kaasata ja ära kuulata. Samas ei tähenda see kuidagi, et kaebaja jaoks negatiivne tagajärg – tema poolt õhuliini kaitsevööndisse istutatud metsa maharaiumine – oleks juhtumata jäänud. Halduskohus on põhjendatult selgitanud, et EhS § 77 lg 2 p-st 1 tulenevalt oli kaitsevööndisse puude istutamine keelatud. Keelatud tegevusest ei saanud kaebajale ilmselgelt tekkita kaitsmisele kuuluvat huvi, mis oleks andnud aluse tema istutatud metsa säilitamiseks. Ringkonnakohus ei näe õiguslikku alust selleks, et AS Elering oleks saanud nõustuda imperatiivselt kehtestatud 80-meetri laiuse kaitsevööndi nõudest loobumisega kaebaja kinnistu naabruses. Samuti ei saa nõuda, et AS Elering oleks pidanud kaebaja kinnistu juures ehitama elektriõhuliini kaebaja kinnistust kaugemale, et säästa kaebaja istutatud metsa. Ilmselgelt oleks see olnud kulukam ja tehniliselt ebaotstarbekas, kuivõrd üldteadaolevalt kulgevad sellised õhuliinid reeglina võimalikult otse. Lisaks tähendanuks niisugusel viisil 80 meetri laiuse kaitsevööndi säilitamine seda, et metsa oleks tulnud raiuda kaebaja kinnistu vastas asuvalt kinnistult teisel pool liinikoridori. See oleks ilmselgelt ebaproportsionaalne selle metsakinnistu omaniku suhtes. Seega poleks ilmselgelt jäänud kaebajale tema väidetud kahju tekkimata, kui ehitusteatise asemel oleks tema kinnisasja naabruses lahendatud elektriliini renoveerimine ehitusloaga. Seetõttu ei pea ringkonnakohus selles küsimuses lõpliku selguse kujundamist vajalikuks.
9.Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et tal on tekkinud hüvitamisele kuuluv kahju. Asja materjalidest on võimalik aru saada, et kaebaja loeb kahjuks istutatud puuistikute maksumust, saamata jäänud tulu kasvava metsaga seoses ning kinnisasja väärtuse vähenemist (dtl 2 ja dtl 15). Ringkonnakohus selgitab, et kuivõrd tegemist on maaga, kuhu metsa istutamine on keelatud, oli puude istutamine kaitsevööndisse kaebaja enda risk. Nende puude raiumine ei ole õigusvastane, vaid vastupidi, määruse nr 73 § 9 lg 1 annab kaitsevööndiga ehitise omanikule selleks selge õiguse, sätestades sealjuures, et kinnisasja omanik ei tohi raiumist takistada. Kaebaja ei saa seega kuidagi nõuda vallalt puuistikute hüvitamist. Kuna kaitsevööndiga hõlmatud maale on metsa istutamine EhS § 77 lg 2 p 1 järgi keelatud, siis ei saa lugeda kaebajale tekitatud õigusvastaseks kahjuks ka seda, et kaebaja jääb ilma kasvava metsa realiseerimisega seotud tuludest. Ka kinnisasja väärtuse vähenemine on selgelt oletuslik, kuivõrd kaebaja arvestab kinnistu väärtuse määramisel metsaga, mida ei oleks tohtinud kaitsevööndiga hõlmatud alal olla.
4
10.Ringkonnakohus märgib, et kaebajale on ka selgitatud, et metsast saadud materjal antakse üle omanikule ja ladustatakse omaniku maal vastavalt kokkuleppele ning raadamistöödega ei kaasne omanikule kulusid (dtl 16, sama ka dtl 32). Seega ei ole kaebajale tekitatud kahju ka sellega, et ta jäi ilma enda maal kasvanud ja pärast raiet tekkinud puitmaterjalist. Kaebajal säilis sellele materjalile omandiõigus ning soovi korral sai ta selle endale sobival viisil realiseerida.
11.Kaebaja apellatsioonkaebuses väidetakse ka seda, et õhuliinil tekkis uus asukoht, kuna uued taldmikud olid paigaldatud 30 meetri võrra kaebaja kinnisasja poole ja seetõttu sattus kaebaja istutatud mets liinikoridori alla. Sellega seoses märgib ringkonnakohus esmalt, et kaebaja ei ole esitanud selliseid tõendeid, mis tema väidet kinnitaksid. Halduskohus on viidanud, et nii vastustaja kinnituste kui esitatud fotode järgi on järeldatav, et kaitsevööndi ulatus ja õhuliini telje asetus jäi samaks (vt ka dtl 6, 19). Samuti on halduskohus põhjendatult selgitanud, et masti taldmikute asukoha muutus ei pruugi tähendada liini telje muutust. Ringkonnakohus nõustub, et taldmikute asukoha muutus võib olla seotud mastide kuju muutusega, kuid ei pruugi tähendada liini telje muutust. Liini asukoha muutus ei ole usutav ka allolevat Maa-ameti kaardiväljavõtet (kättesaadav veebis aadressil xgis.maaamet.ee) arvestades. Kaebaja kinnistu paikneb kaardiväljavõtte allosas ning liinikoridor möödub sellest paremalt ja ülevalt (kirdest). Võrreldes kaebaja naaberkinnistuga üleval (põhjas ja loodes) on selgelt näha, et naaberkinnistu liinikoridori poolsel küljel on lage ala, samas kui kaebaja kinnistul kasvab sellel alal mets. Õige on halduskohtu järeldus, et see näitab, et liinikoridori laius on olnud kogu aeg sama (ka kaardil mõõtes on see naaberkinnistu juures ca 80 meetrit) ning järelikult on kaebaja istutanud omavoliliselt oma kinnistul metsa õhuliini kaitsevööndisse.
12.Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et elektripaigaldise kaitsevööndi nõue on kehtestatud elektriohutuse tagamiseks ning metsa raiumine kaitsevööndis on vajalik tuleohutuse tagamiseks (dtl 34). Kaebaja ei saa eeldada, et kui ta käitub avalike huvide vastaselt ja istutab kaitsevööndisse metsa, siis säilib tal õigus kasvava metsaga kaasnevatele hüvedele.
13.Eeltoodust tulenevalt ei ole halduskohtu otsuse tühistamiseks alust. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 alusel jääb kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes (riigilõiv 248,75 eurot ning õigusabikulu 600 eurot) kaebaja enda kanda.
14.Kaebaja apellatsioonkaebuses on märgitud, et apellant ei nõustu kirjaliku menetlusega ja soovib isiklikult osaleda kohtuistungil. See seisukoht on mõistetav taotlusena asjas istungi korraldamiseks. Ringkonnakohus jätab selle taotluse rahuldamata. HKMS § 131 lg 1 p 2 järgi võib kohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud piisavalt selged. Puudub vajadus menetlusosalistelt lisateabe saamiseks. Vaidluse all on sisuliselt üksnes õiguslikud küsimused. Seega ei annaks asjas istungi korraldamine mingit lisaväärtust, 5
vaid pikendaks lihtsalt asja lahendamisele kuluvat aega. Sel põhjusel jätab ringkonnakohus istungi korraldamise taotluse rahuldamata.
15.Vastustaja on juhtinud apellatsioonimenetluses tähelepanu ka sellele, et asjas ei ole kaebaja esindaja esitanud volikirja kaebajalt enda esindamiseks. Tegelikult on volikiri asja materjalides siiski olemas, see asub digitoimiku lehel 105. Seetõttu ei ole apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks alust. (allkirjastatud digitaalselt)
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.