Kaebaja Z.W , esindaja vandeadvokaat Marko Pilv Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle Magnus Kolmas isik U.J
kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 13.02.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Z.W apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Z.W taotlus nõuda välja U.J pangakontode väljavõtted ja kuludokumendid.
2.Võtta asja juurde tõendid digitaalse toimiku lehtedel 94–120, 138–161 ja 186–187. Tagastada tõendid digitaalse toimiku lehtedel 171–177 ja 188–189.
3.Jätta Z.W apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 13.02.2024 otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2 muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele.
4.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.
5.Kohtulahendi avalikustamisel asendada kaebaja, kolmanda isiku ja nende laste nimed, elukoha aadress ning laste sünniajad tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 15.12.2025 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §
3-23-1856 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Z.Wl (kaebaja) ja U.Jl (kolmas isik) on ühised lapsed C (sünd. XX.XX.XXXX), F (sünd. XX.XX.XXXX) ja Z (sünd. XX.XX.XXXX). Lastega seotud peretoetusi on alates laste sünnist makstud U.Jle.
2.Z.W esitas Sotsiaalkindlustusametile (SKA) 15.06.2023 avalduse, milles palus alates 01.07.2023 kanda peretoetused, s.o lapsetoetused ja lasterikka pere toetus, vaheldumisi kaebaja ja U.J pangakontodele. Avalduse kohaselt elavad mõlemad vanemad koos lastega aadressil XXX. Juulikuu peretoetuse palus kaebaja kanda enda pangakontole.
3.SKA vastas 19.06.2023 kirjaga, et perehüvitiste seaduse (PHS) § 6 lg 1 ja Riigikohtu 19.10.2020 otsuse nr 3-18-1672 alusel võib lapsetoetust maksta vanematele kordamööda juhul, kui vanemad elavad lahus, kuid kasvatavad lapsi võrdse aja. Oluline on, et toetus jõuaks lapseni selle pere kaudu, kus laps parajasti kasvab. Selleks on vaja tuvastada, et laps kasvab tõepoolest mõlemas peres kordamööda. Kui kaebaja soovib peretoetuste kordamööda maksmise menetlust jätkata, tuleb tal esitada kirjalik dokument laste suhtluskorra kohta mõlema vanemaga. Kui vanemad ei ela lahus ja laste kasvatamine toimub üldsõnaliselt võrdselt, lähtuvalt ühisest hooldusõigusest ning sellest, kummal vanemal parajasti on võimalik lapsega tegeleda, tuleb kaebajal esitada lapse ema kirjalik nõusolek toetuse saaja vahetamiseks.
4.Kaebaja jäi 16.07.2023 kirjas oma varasema avalduse juurde. Kaebaja ja laste ema elavad koos ühes korteris ning mõlemad osalevad laste kasvatamises ja nende ülalpidamisega seotud kulude katmises. Kaebaja ei pea põhjendatuks, et peretoetuste üle ühe kuu tema arvele kandmine sõltub laste ema nõusolekust. Laste ema ei ole seni oma nõusolekut andnud.
5.U.J vastas 18.07.2023 kirjaga vastuseks SKA päringule, et abielu kaebajaga on lahutatud. Kaebaja viibib U.J ja laste ühises kodus, kuna oodatakse kohtulahendit kaasomandi jagamiseks. U.J hoolitseb laste igapäevaste toimingute ja nende kulude katmise eest. Vanemad ei ole sõlminud laste suhtluskorda puudutavat kokkulepet. Samuti pole selle kohta kohtumäärust.
6.SKA jättis 21.07.2023 otsusega kaebaja taotluse haldusmenetluse seaduse (HMS) § 15 lgte 2 ja 3, § 43 lg 1 p 3 ja PHS § 8 lg 1 alusel läbi vaatamata. Kaebaja ei ole esitanud PHS § 6 lg 1 järgi nõutavat teise vanema nõusolekut hüvitise saamise õiguse kasutamiseks kordamööda ega dokumente laste kasvatamise võrdse aja kohta.
7.Z.W esitas Tallinna Halduskohtule 21.08.2023 kaebuse, milles palus kohustada SKA-d maksma peretoetusi temale ja laste emale kordamööda. Harju Maakohus lahutas kaebaja ja U.J abielu 18.11.2022. SKA maksab peretoetusi täies ulatuses laste emale, kuid lastega seotud kulutusi kannavad mõlemad vanemad. Kaebaja on 2(9)
3-23-1856 palunud U.Jlt ülevaadet peretoetuste kasutamise kohta, kuid pole seda saanud. PHS § 17 järgi on lapsetoetust õigus saada igal lapsel. Lapsetoetust tuleb maksta selliselt, et see jõuaks lapseni ja selle arvelt kantakse lapsega seotud kulutused. SKA ei vaadanud kaebaja taotlust sisuliselt läbi ega hinnanud, kas lapsetoetus jõuab lasteni ja kas seda kasutatakse eesmärgipäraselt. SKA ei kaalunud taotlust läbi vaatamata jättes laste huve ega arvestanud laste vajadustega. Kaebaja ei ole andnud nõusolekut toetuste maksmiseks ainult emale ega toetustest loobunud. Kaebaja kasvatab lapsi võrdselt U.Jga. Laste emal pole kohustust kasutada lapsetoetuseks makstud raha lastega seotud kulutuste kandmiseks. PHS eesmärgiga pole kooskõlas toetuste maksmine üksnes laste emale, ilma et oleks tagatud, et ema kasutab toetust lastega seotud kulutuste katmiseks.
8.SKA palus jätta kaebus rahuldamata. Lapsetoetust on õigust saada lapsel sündimisest kuni 19-aastaseks saamiseni (PHS § 17 lg 1). Lasterikka pere toetuse saamise õigus on ühel vanemal, kes kasvatab peres kolme või enamat last (PHS § 21 lg 1). Ühele vanemale peretoetuste maksmise lõpetamiseks ja toetuste teisele vanemale määramiseks peab SKA-l olema seadusest tulenev alus. Toetused on määratud laste emale. Kui vanemad soovivad kasutada hüvitise saamise õigust kordamööda, tuleb esitada taotlus, millel on seni hüvitist saanud isiku nõusolek (PHS § 6 lg 1 teine lause). Kaebaja pole esitanud U.J nõusolekut. Riigikohus tunnistas 19.10.2020 otsusega nr 3-18-1672 PHS § 6 lg 1 teise lause põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda SKA-l ilma seni toetust saanud vanema nõusolekuta määrata, et lahus elavad vanemad saavad ühise lapse eest lapsetoetust ja lasterikka pere toetust kordamööda, kui laps kasvab ligikaudu võrdse aja kestel mõlema vanema peres. Praegusel juhul elavad vanemad aga koos. Peretoetused on mõeldud laste kasvatamise toetamiseks. Seejuures ei ole oluline, kummale vanemale neid makstakse. Vanemad peavad laste kasvatamise ja ülalpidamise kuludes kokku leppima, võttes mh arvesse, kummale vanemale peretoetusi makstakse. Kui kaebaja ja laste ema asuvad elama eraldi ja lapsed viibivad mõlema vanema peres võrdse aja, on kaebajal võimalik taotleda peretoetusi, lisades neid asjaolusid tõendavad dokumendid. Piisab ka sellest, kui mõlemad vanemad kinnitavad lahus elamist ja laste võrdset kasvatamist.
9.U.J palus jätta kaebus rahuldamata. U.J ei anna SKA-le nõusolekut maksta peretoetusi temale ja kaebajale kordamööda. Septembris 2021 lahkus kaebaja pere ühisest kodust. Laste eest hoolitsemine jäi täielikult U.J kanda. 14.09.2022 esitas U.J laste seadusliku esindajana kaebaja vastu elatise nõudega hagi. Kaebaja palus määrata kindlaks laste suhtluskorra. Maakohus peatas 15.03.2023 määrusega elatise hagi menetluse kuni suhtluskorra määramiseni. Kaebaja elas üürikorteris ning U.J elas lastega kaebaja ja U.J kaasomandis olevas kodus (XXX). U.J esitas kaebaja vastu hagi kaasomandi lõpetamiseks. Aprillis 2023 tuli kaebaja ilma eelneva kokkuleppeta korterisse ja teatas, et elab seal kuni kaasomandi lõppemiseni. Tsiviilkohtumenetluse ajal võõrandas kaebaja temale kuuluva osa kaasomandist (kinkis kõrvalisele isikule) ilma U.J-i ja kohut sellest teavitamata. Maakohus on kaebaja võõrandatud (kingitud) kaasomandi osa arestinud. U.J on esitanud kingi saaja vastu uue kaasomandi lõpetamise hagi. Kaebaja elab praegu U.J ja lastega samas korteris. Maakohus jättis 14.12.2023 määrusega kaebaja avalduse suhtluskorra määramise nõudes läbi vaatamata, kuna vanemad elavad koos. Seega puudub laste suhtluskorda reguleeriv dokument. Kaebaja ja U.J ei kanna lastega seotud kulutusi võrdselt. Kaebaja on küll lapsi toetanud, kuid peamiselt hoolitseb laste eest, tegeleb nendega ja katab nende kulutused U.J. Kaebaja tegeleb 3(9)
3-23-1856 lastega seotud asjadega harva. Lastega seotud igakuised kulud on U.J esile toonud elatise nõudes. Seega on kaebaja nendega kursis. Peretoetused jõuavad U.J kaudu lasteni. U.J katab laste igapäevased kulud, nende huvitegevuse (võistlussport) ja õppekäikude kulud. Kaebaja pole ka otsesõnu väitnud, et toetus ei jõua ema kaudu lasteni, vaid kirjutab üldsõnaliselt, et lapsetoetust tuleb maksta nii, et see jõuaks lasteni. U.J kasutab toetusi eesmärgipäraselt ja ainult lastega seotud kulutuste katmiseks. Kolme lapsega seotud kulutused on vahel suuremadki kui peretoetus ja kahe lapsevanema elatissumma kokku. Eesti Töötukassa on tuvastanud kaebajal puuduva töövõime viieks aastaks (kuni 23.11.2025), põhjuseks psüühikaja käitumishäired. Kaebaja ei suuda regulaarselt laste eest hoolitseda. Peretoetuste kaebajale maksmise korral ei pruugi toetus jõuda lasteni ja laste vajadused jääksid rahuldamata.
10.Tallinna Halduskohus jättis 13.02.2024 otsusega kaebuse rahuldamata menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p-d 1 ja 2).
ja
Vaidlus on selle üle, kas kaebajal on õigus nõuda, et lapsetoetust (PHS § 17) ja lapserikka pere toetust (PHS § 21) makstakse kordamööda temale ja U.Jle. Senini on mõlemat toetust makstud U.Jle. PHS § 6 lg 1 teine lause sätestab, et kui vanemad soovivad toetuste saamise õigust kasutada kordamööda, esitab uus taotleja taotluse, millel on seni toetust saanud vanema nõusolek. Kaebaja esitas SKA-le taotluse toetuste kordamööda temale ja U.Jle maksmiseks, kuid ei esitanud U.J nõusolekut kinnitavat dokumenti. SKA jättis tema taotluse seetõttu läbi vaatamata, viidates HMS § 15 lg-le 3. Riigikohus tunnistas 19.10.2020 otsusega nr 3-18-1672 PHS § 6 lg 1 teise lause PS-ga vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda SKA-l ilma seni toetust saanud vanema nõusolekuta määrata, et lahus elavad vanemad saavad ühise lapse eest lapsetoetust ja lasterikka pere toetust kordamööda, kui laps kasvab ligikaudu võrdse aja kestel mõlema vanema peres. Riigikohtu lahendatud vaidluse asjaolud erinesid praeguse asja omadest. Lapsevanemad elasid lahus. Praegusel juhul on mõlemad vanemad kinnitanud, et elavad koos ühiste lastega samas elukohas. Riigikohtu lahendatud asjas elas vanemate ühine laps vaheldumisi mõlema vanema juures. Lisaks lapsevanemate ühisele lapsele oli mõlemal vanemal veel kaks last. Paari ühise lapse emale maksti lapse eest lapsetoetust, mistõttu ta sai ka lapserikka pere toetust. Kuna isale ei makstud lapsetoetust, ei saanud ta ka lasterikka pere toetust, millele oli tema lastel 50% ajast kolmelapselises peres kasvavate lastena õigus. Ema ei olnud ühise lapse eest lapsetoetuse kordamööda maksmisega nõus. Riigikohus selgitas 19.10.2020 otsuses, et peretoetuste eesmärk on tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine (PHS § 15). Lapsetoetuse kordamööda saamise eesmärk on, et toetus jõuaks lapseni just selle pere kaudu, kus laps parajasti kasvab, st elab PHS-i mõistes. Lasterikka pere toetuse kordamööda kasutamise eesmärk on, et toetus jõuaks kõigi lasteni sel ajal, kui pere, kus nad kasvavad, vastab lasterikka pere tunnusele. PHS § 6 lg 1 teine lause on säte, mis kehtestab hüvitise kordamööda saamise õiguse selleks, et saavutada PHS §-s 15 sätestatud eesmärk, milleks lahus elavate vanemate puhul on hüvitise jõudmine mõlema pere lasteni ajal, mil nad hüvitist vajavad. Riigikohus tõdes, et PHS ei anna juhiseid, kuidas toimida, kui vanemad ei jõua lapsetoetuse kordamööda maksmises kokkuleppele. SKA ei saa sellisel juhul ise otsustada, kummale vanematest toetus määrata. Maakohus saaks asendada seni hüvitist saanud vanema nõusoleku kohtulahendiga. Maakohtusse pöördumine on aga lapsevanema jaoks koormav. Lisaks pole selge, kas nõusoleku nõudmiseks on olemas õiguslik alus. Riigikohus leidis, et PHS § 6 lg 1 teine lause rikub nii asjas kaebajaks olnud isa kui ka tema peres kasvavate laste õigust võrdsele kohtlemisele (PS § 12 lg 1). Riigikohus tõdes, et lapse puhul, kelleni toetus jõuab ema kaudu, ei ole õiguse riive intensiivne. Küll aga on võrduspõhiõiguse riive suur isa ja nende laste puhul, kelleni lapserikka pere toetus üldse ei jõua. Isa õiguste riivet pidas 4(9)
3-23-1856 Riigikohus oluliseks põhjusel, et tal pole võimalik anda oma kõigile lastele edasi riigi pakutavat hüve samal määral, nagu seda saab teha ühise lapse eest toetust saav ema. Eeltoodu põhjal tuvastas Riigikohus lahendatud juhtumi asjaoludel PHS § 6 lg 1 teise lause vastuolu PS-ga. Kuna Riigikohus tunnistas sätte eespool kirjeldatud osas (st lahus elavate vanemate puhul) PSvastaseks ja kehtetuks, tekkis SKA-l võimalus kontrollida taotluse lahendamisel, hoolimata teise lapsevanema nõusoleku puudumisest, sisuliselt seda, kas laps kasvab kordamööda mõlema vanema juures ja kas seetõttu on põhjendatud maksta lapsetoetust ja lasterikka pere toetust kordamööda mõlemale vanemale. Riigikohtu 19.10.2020 otsus ei võimalda SKA-l praegusel juhul hinnata vanemate panust ühiste laste kasvatamisse, sest vanemad elavad koos. Seega keeldus SKA põhjendatult taotluse läbivaatamisest, kuna vajalik nõusolek oli esitamata. PHS § 6 lg 1 teine lause ei ole praeguse kohtuasja asjaoludel PS-ga vastuolus. PHS § 17 järgi on õigus lapsetoetusele lapsel. PHS § 2 järgi on selle seaduse eesmärk toetada lastega peresid ja laste kasvatamist. Siinsel juhul elavad lapsed pidevalt koos vanemaga, kelle arvele toetused laekuvad. Seega pole põhjust arvata, et toetused ei jõuaks lasteni. Peretoetuste maksmise eesmärgid on täidetud. Oleks ülemäärane nõuda, et SKA kontrolliks, kuidas lapsevanemad täpselt neile makstud toetusi kasutavad. Kui lapsed elavad koos vanemaga, kellele toetusi makstakse, ning vanemal on laste hooldusõigus, siis on toetuse maksmine PHS eesmärkidega kooskõlas (vt ka PHS § 13). SKA abil ei ole põhjust hakata lahendama vanemate erimeelsusi lastega seotud kulude kandmisel. Kuigi PHS § 6 lg 1 teine lause riivab kaebaja õigust käsutada lapsetoetusi võrdväärselt laste emaga (vrd Riigikohtu 27.06.2018 otsus nr 3-15-2595, p 15), on seda riivet võimalik kompenseerida lapsevanemate vahelise kokkuleppega selle kohta, kes kui suure osa ühise majapidamise ja ühiste laste kuludest enda kanda võtab. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
11.Z.W palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. PHS § 6 lg 1 on PS-ga vastuolus. Siinse vaidluse asjaolud on sarnased asjas nr 3-18-1672 lahendatud vaidlusega, v.a asjaolu, et laste vanemad ei ela eraldi, vaid koos ning vanematel ei ole teisi lapsi. SKA-l oleks tulnud uurida, kas ja kuidas jõuab lastetoetus lasteni. U.J väide, et peamiselt hoolitseb laste eest ja katab lastega seotud kulusid tema, on paljasõnaline. PHS § 6 lg 1 teine lause rikub kaebaja põhiõigust võrdsele kohtlemisele laste emaga, sarnaselt asjaga nr 3-18-1672. Asjaolust, et laste ema esitas kunagi peretoetuste maksmise taotluse ja SKA rahuldas selle, on emal tekkinud sisuliselt tähtajatu õigus saada toetusi olenemata sellest, kas ta kasutab toetust laste huvides või mitte. Teise vanema õigus saada toetust on seatud sõltuvusse toetust saava vanema nõusolekust. Peretoetuste eesmärk on tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine (PHS § 15). Kaebaja ja U.J saavad ja peavad kandma neid kulutusi võrdselt. Kaebaja ei saa täita oma kohustust hoolitseda oma laste eest võrdselt U.Jga, sest toetusi makstakse U.Jle. Kaebaja ebavõrdseks kohtlemiseks puudub õigustus. Kaebaja õiguste riive on intensiivne, sest kokkuleppe saavutamine U.Jga ei ole võimalik. Sellises olukorras tuleks maksta peretoetusi vanematele kordamööda. U.J ei kasuta peretoetusi tervikuna laste huvides, vaid osaliselt enda huvides. Halduskohus rikkus uurimiskohustust, kui jättis välja selgitamata, kuidas U.J on toetusi kasutanud. Kaebaja taotleb ringkonnakohtult nende tõendite kogumist. U.J otsustab ainuisikuliselt, milliseid lastega seotud kulutusi teha ning kui kulutused on tehtud, peab kaebaja sellest 50% kinni maksma. Sisuliselt kulutab U.J lapsetoetust nagu enda raha, millest poole peab kaebaja talle 5(9)
3-23-1856 hüvitama. Nii kaebaja kui ka U.J töötasu on Eesti keskmise lähedal, mistõttu tuleks kaebajaga läbi arutada, millised kulutused on põhjendatud ja millised mitte. Samuti on mõistlik kaebaja soov saada ülevaade sellest, kuidas lastega seotud toetusi kasutatakse, et veenduda kulutuste mõistlikkuses. Kaebaja esitab kirjavahetuse, millest nähtuvalt keeldub U.J kaebajale lastega seotud kuludokumentide esitamisest. Riigikohtu 19.10.2020 otsuse nr 3-18-1672 mõte on see, et mõlemal lapsevanemal peab olema võimalus saada lapsetoetust ja kasutada seda lapse ülalpidamiseks, st ühel vanemal ei ole teisest rohkem õigusi – seda ka juhul, kui lapsevanemad elavad ühises majapidamises. Toetuse maksmine kordamööda kaebajale ja U.Jle ei rikuks kuidagi U.J õigusi.
12.SKA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jääb varasemate seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. Asja nr 3-18-1672 asjaolud olid erinevad. Haldusmenetluses avaldas kaebaja, et nad osalevad emaga mõlemad laste ülalpidamisega seotud kulude katmises, kuid ta ei väitnud, et ema kaudu ei jõua peretoetused lasteni. Ema on kinnitanud, et ta katab lastega seotud kulusid. Samas ei ole lapsevanemate rahaline panus peretoetuste määramise aluseks, mistõttu puudub selle asjaolu tuvastamiseks vajadus. Pealegi ei ole SKA-l seadusest tulenevat alust selliseid andmeid pärida, vaid lähtuda saab teabest, mille taotleja on avaldanud või esitanud.
13.U.J palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jääb varasemate selgituste juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas tsiviilasjades nr 2-24-6050 ja 2-22-13656, et kaebaja elab oma laste ja U.Jga ühes eluruumis, kuid kaebaja ei moodusta oma lastega ühte leibkonda ega osale lastega seotud kulude katmises. Kohus on mõistnud kaebajalt välja elatise oma laste kasuks. Elatise väljamõistmisel on arvestatud, et peretoetused laekuvad laste emale ning need summad on elatise summadest maha arvatud. Seega puudub vajadus maksta peretoetusi laste emale ja isale kordamööda. Kuna täisealine laps C lõpetas 2025. a juunis gümnaasiumi, ei maksta SKA enam lasterikka pere toetust 450 eurot. SKA maksab kahele nooremale lapsele lapsetoetust 80+80=160 eurot kuus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
14.Kaebaja esitas 10.10.2025 menetlusdokumendis taotluse nõuda välja U.J pangakontode väljavõtted ja kuludokumendid, millelt nähtuks, kuidas U.J on kasutanud ajavahemikul 01.01.2023–10.10.2025 temale makstud lapsetoetust ja lasterikka pere toetust. Ringkonnakohus jätab taotluse rahuldamata, sest neil tõenditel ei ole asja lahendamisel tähtsust (HKMS § 62 lg 2; vt täpsemalt allpool). Samal põhjusel tagastab ringkonnakohus kaebaja 10.10.2025 menetlusdokumendi lisas toodud väljavõtted kaebaja ja U.J vahelisest kirjavahetusest ajavahemikul 04.05.2024–08.11.2024 (dtl 171–177), milles kaebaja mh uurib U.Jlt peretoetuste kasutamise kohta ja küsib temalt kuludokumente, ning U.J 17.10.2025 seisukoha lisana esitatud arve ja maksekorralduse (dtl 188–189).
15.U.J esitas 13.05.2024 seisukoha lisadena kinnistusraamatu väljavõtte XXX kohta, hagiavalduse XXX kaasomandi lõpetamiseks ja selle hagi menetlusse võtmise määruse ning C hagiavalduse kaebajalt elatise väljamõistmiseks ja selle hagi menetlusse võtmise määruse (dtl 94–120). U.J esitas 09.10.2025 seisukoha lisadena Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2025 otsuse nr 2-24-6050, mis puudutab täisealise õppiva lapse C elatise nõuet kaebaja vastu, ning 10.06.2025 otsuse nr 2-22-13656, mis puudutab kaebaja laste elatise väljamõistmise hagi kaebaja vastu (mõlemad otsused on jõustunud; dtl 138–161). U.J esitas 17.10.2025 seisukoha 6(9)
3-23-1856 lisana C kinnituse, et kaebaja elab oma laste ja U.Jga samas eluruumis, kuid ei hoolitse laste eest (dtl 186–187). Kuna kaebuse esemeks on kohustamisnõue, mille aluseks olevad asjaolud tuleb teha kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2), võtab ringkonnakohus need tõendid asja õigemaks lahendamiseks asja juurde (HKMS § 197 lg 3). II
16.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb halduskohtu otsuse põhjendusi.
17.Asja materjalide kohaselt on kaebajal ja U.Jl kolm ühist last ning peretoetusi on seni makstud U.Jle. Kaebaja esitas SKA-le 15.06.2023 avalduse maksta peretoetusi vaheldumisi emale ja isale. SKA selgitas 16.06.2023 kirjas, millistel tingimustel saab maksta peretoetusi vanematele kordamööda ja kuidas on võimalik peretoetuste saajat vahetada, ning tegi kaebajale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Kaebaja ei esitanud täiendavaid tõendeid ning SKA jättis 21.07.2023 otsusega kaebaja taotluse HMS § 15 lg-te 2 ja 3 ning § 34 lg 1 p 3 alusel läbi vaatamata, kuna taotlus oli puudustega ja kaebaja ei kõrvaldanud puudusi ettenähtud tähtajaks.
18.SKA selgitas kaebajale haldusmenetluses, et kooskõlas PHS § 6 lg-ga 1 ja Riigikohtu 19.10.2020 otsusega nr 3-18-1672 saab maksta peretoetusi kordamööda mõlemale vanemale, kui vanemad elavad lahus, kuid kasvatavad lapsi võrdse aja. Kuna kaebaja ja U.J kinnitusel elasid nad samas eluruumis ning puudus lastega suhtlemise korda reguleeriv dokument, järeldas SKA, et tegemist ei ole lahus elavate vanematega ning peretoetuste saaja vahetamiseks oli vaja lapse ema nõusolekut. Ringkonnakohus leiab, et see järeldus on ekslik.
19.Tallinna Ringkonnakohus selgitas 28.01.2022 otsuses nr 3-20-2080 (p 16) järgmist: „PHS § 26 lg 3 sätestab, et kui laps kasvab võrdselt mõlema lahus elava vanema juures, arvatakse laps ühe vanema pere koosseisu vastavalt vanematevahelisele kokkuleppele. Sätte kohaldamise eeldus on, et vanemad elavad lahus. Lapsetoetuse saaja määramist olukorras, kus vanemad elavad koos, kuid eraldi leibkondadena – nagu praegusel juhul, kus abielu on lõpetatud – ja nad soovivad mõlemad lapsetoetuse maksmist iseendale, ei ole seaduses otsesõnu reguleeritud. Praegusel juhul, kus abielu on lahutatud ja apellant ning kolmas isik ei olnud kokku leppinud koos elamise jätkamises, tuleb eeldada, et vähemalt üks neist tahab elada eraldi. Kolmanda isiku kohtumenetluses esitatud seisukohad ja tegevus seda ka kinnitavad. Perekonnaseaduse § 23 lg-s 1 – küll ainult konkreetse normi reguleerimisesemega seotult – on selline olukord võrdsustatud lahus elamisega. Seetõttu tuleb ka sellisel juhul analoogia korras määrata lapsetoetus nii, nagu see tuleks määrata juhul, kui vanemad elaksid eraldi. Kui lapsed elavad sellise elukorralduse juures võrdselt mõlema vanema juures, tuleb SKA-l määrata lapsetoetus kordamööda mõlemale vanemale (Riigikohtu üldkogu 19.10.2020 otsus asjas nr 3-18-1672). Kui vanemad koos ei ela, tuleb SKA-l PHS § 26 lg-te 1 ja 2 alusel otsustada, kummale vanemale lapsetoetust makstakse, võttes aluseks selle, millises peres, st millise vanema juures lapsed kasvavad.“
20.Ringkonnakohus leiab, et 28.01.2022 otsuses nr 3-20-2080 toodud tõlgendus on asjakohane ka siinses asjas. SKA andis seega kaebajale haldusmenetluses ebatäpseid selgitusi, millistel tingimustel saab maksta peretoetusi vaheldumisi kaebajale ja U.Jle. Ühtlasi andis SKA ebatäpseid juhiseid, milliste asjaolude kohta tuleb kaebajal esitada täiendavaid tõendeid. See võis mõjutada ka SKA enda uurimiskohustuse täitmist (nt seda, millist teavet ja tõendeid tuleks nõuda kaebaja taotluse õigeks lahendamiseks U.Jlt). Kaebaja 15.06.2023 taotluse läbi vaatamata jätmine SKA 21.07.2023 otsuses välja toodud põhjustel ei olnud seega õiguspärane.
7(9)
3-23-1856
21.Kaebuse rahuldamiseks ei ole siiski alust. Kaebaja on esitanud kohustamisnõude, mille lahendamiseks tuleb kindlaks teha, kas SKA peab rahuldama kaebaja 15.06.2023 taotluse ning määrama peretoetused vaheldumisi kaebajale ja U.Jle. Kohustamisnõude rahuldamiseks peavad selle nõude eeldused olema täidetud ka kohtuotsuse tegemise ajal. Kui kohtuotsuse tegemise ajal esinevad faktilised asjaolud või õiguslik olukord ei võimalda vastustajal kaebaja taotletud haldusakti anda, tuleb jätta kohustamisnõue rahuldamata (vt nt Riigikohtu 28.12.2021 otsus nr 3-17-1994, p 18).
22.Asja materjalide järgi on kaebaja ja kolmanda isiku abielu 2022. a-l lahutatud. Kaebaja elab U.J ja nende ühiste lastega samas korteris, kuid U.J on esitanud maakohtule hagi korteri kaasomandi jagamiseks (tsiviilasi nr 2-23-16114). U.J on kinnitanud, et tema ja kaebaja ei moodusta ühte leibkonda ning see nähtub ka Tallinna Ringkonnakohtu 10.06.2025 otsusest nr 2-22-13656 (p 23). Viidatud otsusest võib järeldada, arvestades vaidluse all olnud ajavahemikku, et kaebaja ja U.J ei kuulunud ühte leibkonda ka 2023. a juunis, mil kaebaja taotles SKA-lt peretoetuste saaja vahetamist. Seega tuleb lapsetoetused määrata selliselt nagu eraldi elavate vanemate puhul, s.o hinnates, kas kaebaja ja U.J lapsed kasvavad võrdselt mõlema vanema juures.
23.Kohtumenetluse ajal muutunud asjaolusid arvestades on praegu tähtsus vaid sellel, kumma vanema juures kasvavad kaks nooremat last. C on jõudnud täisikka ja lõpetanud gümnaasiumi, mistõttu ei ole temal enam õigust lapsetoetusele (PHS § 17) ning kummalgi vanemal ei ole seetõttu enam õigust saada ka lasterikka pere toetust (PHS § 21 lg-d 1 ja 2).
24.Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 10.06.2025 otsuses nr 2-22-13656, mis puudutas laste elatisnõuet kaebaja vastu, et ajavahemikul 09.2022–05.2024 kandsid kaebaja ja kolmas isik kahe noorema lapsega seotud kulutusi enam-vähem võrdselt ning kaebaja täitis seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse. Pärast 2024. a maid on aga kolmanda isiku ülalpidamiskohustus oluliselt suurem kui kaebajal, mistõttu on ringkonnakohus 10.06.2025 otsusega nr 2-22-13656 mõistnud kaebajalt alates 01.06.2024 välja elatise kahele nooremale lapsele. Elatise väljamõistmisel on arvestatud, et peretoetused kahe noorema lapse eest laekuvad U.Jle.
25.Perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg 2 sätestab, et alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Riigikohus on 12.05.2021 otsuses nr 2-18-6491 selgitanud, et PKS § 100 lg 2 esimeses lauses on eelkõige silmas peetud olukorda, kus lapse elukorralduse raskuskese on peamiselt seotud ühe vanema elukohaga, kes korraldab suurel määral lapse igapäevaelu praktilisi küsimusi ja annab ühtlasi põhilise panuse lapse eest hoolitsemisse ning tema vajaduste vahetusse katmisesse. Sel juhul on ootuspärane, et lapsest lahus elav ja lapse vajaduste katmisel väiksemal määral osalev vanem panustab lapse ülalpidamisse ja täidab ülalpidamiskohustust lapsele elatise maksmisega (p 13.1). Lapse vahelduva elukoha olemasolu hindamisel tuleb lisaks kummagi vanema juures viibitud ajavahemiku pikkusele arvestada ka muid asjaolusid tuvastamaks, kas lapse vahetu ülalpidamine, tema eest vahetu hoolitsemine, igapäevaelu tegevuste ja toimingute korraldamine ning muude jooksvate vajaduste katmine jaguneb vanemate vahel enam-vähem võrdselt või on niisuguse vahetu ülalpidamise põhiraskus siiski ühel vanematest (p 13.2). Niisiis võib ringkonnakohtu 10.06.2025 otsusest järeldada, et alates elatise hagi esitamisest kuni 2024. a mai lõpuni (seega ka SKA-le 15.06.2023 taotluse esitamise ajal) osales kaebaja kahe noorema lapse kasvatamises enam-vähem võrdselt U.Jga, kuid alates 2024. a juunist on kasvatanud lapsi suurema osa ajast laste ema. Seda, et laste igapäevase kasvatamisega tegeleb praegu peamiselt U.J, on kinnitanud ka C 16.10.2025 avalduses (dtl 187). Kaebaja on pidanud vanima lapse
8(9)
3-23-1856 kinnitust ebausaldusväärseks, kuid ei ole esitanud omalt poolt ka mingeid vastupidiseid tõendeid.
26.Kokkuvõttes saab kaebajat ja U.J-i pidada lahus elavateks vanemateks, kuid kohtule esitatud tõendite järgi kasvatab nende ühiseid lapsi praegu suurema osa ajast laste ema. U.J on selge sõnaga keeldunud andmast PHS § 6 lg-s 1 nimetatud nõusolekut, et maksta peretoetusi vaheldumisi laste emale ja isale. Neil asjaoludel tuleks SKA-l asja uuel otsustamisel jätta kaebaja 15.06.2023 taotlus rahuldamata, mistõttu ei ole ka kohustamiskaebuse rahuldamiseks alust.
27.Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda ning kaebajalt tuleb välja mõista vastustaja ja kolmanda isiku vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg-d 1 ja 6). Vastustaja ja kolmas isik ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist ega esitanud kuludokumente. Seega jäävad vastustaja ja kolmanda isiku võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
28.Vaidluse asjaolusid arvestades ning kaebaja, kolmanda isiku ja nende laste õiguste kaitseks piirab ringkonnakohus kohtuotsuse avaldamist otsuse resolutsioonis märgitud ulatuses (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.