Kohtuasi X-i kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise nõudes seoses suitsetamisega vangla juures Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla
Menetlustoimingud
Kaebuse tagastamine Taotluste lahendamine
RESOLUTSIOON
1.Tagastada X-i kaebus.
2.Jätta X-i menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.
3.Jätta X-i riigi õigusabi taotlus rahuldamata.
4.Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punktide 1, 2 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 121 lg 4, § 204 lg 1).
ASJAOLUD
1.Tartu Vanglas kinni peetav isik X (kaebaja) esitas kaaskinnipeetava vahendusel 7. novembril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles nõuab Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebuse kohaselt tekitati kaebajale kahju sellega, et olukorras, kus vanglas kinnipeetavana viibides ei saa suitsetada, näeb ta aknast, kuidas vangla töötajad suitsetavad. Kaebaja märgib, et ta viibib alates 2024. aastast S-hoones ning töötajatele suitsetamiseks mõeldud varjualune asub täpselt S-hoone akende all. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas saavad vangla töötajad Tartu Vangla territooriumil endiselt suitsetada. Kaebaja arvates on tegemist ebavõrdse kohtlemisega, sest teatud isikud on seadusest kõrgemal ja neile on tagatud privileegid. Kaebajat hoitakse aga
3-25-4073 ebainimlikes tingimustes, põhjustades talle vaimseid kannatusi, hirmu ja stressi. Ta ei saa aknast välja vaadata, sest terve päev on tema aknaalune täis suitsetavaid vangla töötajaid. Kaebaja leiab, et talle on tekitatud mittevaraline kahju inimväärikuse alandamise näol. Ta nõuab eeltoodu tõttu hüvitiseks 2500 eurot.
2.Vastuseks kohtunõudele teatas Tartu Vangla 13. novembril 2025 kohtule, et kaebaja viibib Tartu Vanglas alates 17. augustist 2024. Ta ei ole vanglale teadaolevalt suitsetaja ning ta ei ole esitanud vanglale suitsetamist puudutavaid pöördumisi. Vangla edastas kohtule kaaskinnipeetava poolt kaebaja nimel 9. augustil 2025 vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse seoses vangla töötajate suitsetamisega (dtl 19-28) ning vangla 15. oktoobri 2025. a vastuse kahjunõudele (dtl 29-30), millega jäeti kaaskinnipeetava poolt kaebaja nimel esitatud erinevad kahjunõuded läbi vaatamata.
KOHTU SEISUKOHT
Kaebuse tagastamine
3.Kohus märgib esmalt, et käsitab kaebust hüvitamiskaebusena. Kuigi kaebaja on kaebuses eraldiseisvalt välja toonud ka tuvastamisnõude, on see praegusel juhul hõlmatud hüvitamisnõudega.
4.HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus on seisukohal, et kaebus tuleb tagastada ning seda alljärgnevatel põhjustel.
5.Kohus leiab, et olenemata sellest, kas vangla jättis kaebaja kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise taotluse õiguspäraselt läbi vaatamata või mitte ning kas tema kaebuse puhul tuleb lugeda kohustuslik kohtueelne menetlus läbituks (vt vangistusseaduse § 1 1 lg 8), esineb praegusel juhul HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud alus kaebuse tagastamiseks. HKMS § 121 lg 2 p 21 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
6.Kohus leiab, et kaebusega kaitsta soovitava õiguse riivet ei saa praegusel juhul pidada intensiivseks. Tartu Vangla 13. novembri 2025. a vastusest kohtunõudele nähtub, et vanglale teadaolevalt ei ole kaebaja puhul tegemist suitsetajaga ja ühtegi pöördumist seoses suitsetamisega ta vanglale esitanud ei ole (v.a käesoleva asjaga seonduv kahju hüvitamise taotlus). Seega on kohtu hinnangul väheusutavad kaebaja väited, et ta on pidanud aknast teiste isikute (vangla töötajad) suitsetamist pealt nähes taluma ebainimlikke kinnipidamistingimusi, on seeläbi kannatanud ning tema elukvaliteet on seoses sellega olulisel määral langenud. Kohus leiab, et isegi kui kaebaja suitsetas enne kinnipidamisasutusse sattumist, ei saa aknast näha olev vangla töötajate suitsetamine tema õigusi intensiivselt riivata. Esiteks ei pea kohus usutavaks kaebaja väidet, et suitsetamas käiks pidevalt kümneid ja kümneid vangla töötajaid. Teiseks on vangla 15.oktoobri 2025. a vastuses nr 19/2-25/369-2 selgitanud, et vangla teenistujatele suitsetamiseks ette nähtud koht asub aadressil Turu tn 58, mis ei kuulu Tartu Vangla (aadress Turu tn 56) territooriumi alla. Seega asub suitsetamiseks mõeldud koht piisavalt kaugel vangla eluhoonest ning lisaks jääb ka vangla välismüürist teisele poole. Tõele ei vasta seega kaebaja väide, et suitsetamisala on ehitatud täpselt S-hoone akende alla. Isegi kui kaebaja näeb oma kambri aknast suitsetamiseks mõeldud varjualust, ei toimu suitsetamine tema lähedal ning on vähemalt osaliselt ka 2
3-25-4073 varjualusega varjatud. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et isegi kui kirjeldatud tegevus kaebaja õigusi ka mingil moel riivab, saab see riive olla üksnes väheintensiivne.
7.Kohtu hinnangul ei ole ka tõenäoline, et kohus esitatud kaebuse rahuldaks. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks vastustaja õigusvastane tegevus. Kohtu hinnangul ei ole vangla, lubades töötajatel suitsetamiseks mõeldud varjualuse juures suitsetada, kuidagi õigusvastaselt toiminud. Vastab tõele, et vangla territooriumil on suitsetamine keelatud (vt Tartu Vangla kodukorra p 2.3). Vangla territooriumiks loetakse aga seespool vangla välispiiret asuvat maa-ala, hooneid, parklat ja saatebussi (vt Tartu Vangla kodukorra p 2.1). Nagu eelnevalt viidatud Tartu Vangla vastusest ilmneb, asub töötajatele suitsetamiseks mõeldud varjualune teisel pool vangla territooriumi välispiiret, mistõttu seal suitsetamise keeld ei kehti. Eeltoodut arvestades ei ole seega kuigi tõenäoline, et asja sisulise arutamise käigus osutuks vangla tegevus õigusvastaseks ning kahju hüvitamise eeldused oleks täidetud. Lisaks ei saa kohtu hinnangul eemalt suitsetamise nägemine tekitada kaebajale sellist mittevaralist kahju väärikuse alandamise näol, mis tuleks RVastS § 9 lg 1 alusel rahaliselt hüvitada. Kohtu hinnangul puudub kaebusel seega eduväljavaade.
8.Lisaks eelnevale märgib kohus, et arvestades praeguse vaidluse eset, ei ole asjakohased kaebaja väited, et ta peab vanglas suitsetamise keeldu õigusvastaseks ja et tal peaksid olema vangla töötajatega võrdsed võimalused suitsetada.
9.HKMS § 121 lg 2 p 21 on diskretsiooniline kaebuse tagastamise alus, millele tuginemiseks peavad esinema sättes nimetatud kaks kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ja kaebuse rahuldamise vähene tõenäosus (RKHKm 3-25-675, p 10). Tuginedes eeltoodule asub kohus seisukohale, et mõlemad HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaldamise eeldused on praegusel juhul täidetud ning kohus tagastab kaebuse sellel alusel.
10.HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras uuesti halduskohtusse pöörduda. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. Taotluste lahendamine ja muud menetluslikud otsustused
11.Kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.
12.Kaebaja on esitanud ka riigi õigusabi taotluse. Kohus leiab, et riigi õigusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata.
12.1.Kohus mõistab, et kaebaja soovib riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p 5). Lisaks on kaebaja viidanud RÕS § 4 lg 3 p-le 8 (õigusdokumendi koostamine). Kaebaja märgib, et ta ei suuda end ise esindada, sest tal puuduvad selleks vastavad teadmised ja haridus. Tal on raske materjalides orienteeruda ning ta vajab õigusabi, et tema õigused oleksid kohtumenetluses maksimaalselt kaitstud. Kaebaja väitel puudub tal sissetulek ja ta ei suuda ise advokaati palgata.
12.2.Riigi õigusabi võib saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut (RÕS § 6 lg 1). Samas ei ole isiku majanduslik seisund ainuke kriteerium, millest riigi õigusabi andmise otsustamisel lähtuda. RÕS § 7 lg-s 1 on sätestatud alusel, mil riigi õigusabi ei anta vaatamata taotleja majanduslikule olukorrale. 3
3-25-4073
12.3.RÕS § 7 lg 1 p 1 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline oma õigusi kaitsma. Samuti sätestab RÕS § 7 lg 1 p 5, et riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. RÕS § 7 lg 1 p 6 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi.
12.4.Kohus leiab, et kaebaja puhul puudub alus arvata, et ta ei saaks enda õiguste kaitsmisega iseseisvalt hakkama. Kaebaja ei vaja selleks õigusalaseid teadmisi, sest halduskohtul on endal selgitamiskohustus ning kohustus juhinduda uurimispõhimõttest (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). Lisaks on kaebajale riigi õigusabi andmine välistatud ka põhjusel, et kohus on kaebuse eduväljavaadet hinnanud väga väheseks ning tagastab käesoleva määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel. Riigi õigusabi andmise välistab ka asjaolu, et kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitist ning asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi.
13.Eelnevat arvestades jätab kohus X-i riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p-de 1, 5 ja 6 alusel rahuldamata.
14.Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga X (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik
4
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.