Majandushaldusõigus › Muu majandushaldusõigus

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 8. detsembril 2025 (HKMS § 212 lg 1).

3-23-647 Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

„C.R. Jakobsoni Talumuuseumi elamu-peahoone siseruumide restaureerimistööd“ (viitenumber 221976, edaspidi ehitushange);

ehitus-

ja

–

„C.R. Jakobsoni Talumuuseumi uue interaktiivse püsinäituse koostamine Kurgja Linnutajal“ (viitenumber 234008, edaspidi näitusehange).

3-23-647 tagatisena garantii 10% lepingu hinnast (37 355,30 eurot). Töövõtja esitas 10.07.2020 täitmise tagatisena garantiikirja 15 000 eurot ulatuses, mis kehtis 10.07.2020–19.10.2020. Esitatud garantii ei vasta hankelepingu nõuetele. Kuna hankija aktsepteeris vaikimisi töövõtja tegevust ja võimaldas tal esitada tagatise hankelepingus kokkulepituga võrreldes teistel tingimustel, siis on muudetud hankelepingu p 11.1.1 ja muudatus ei vasta RHS § 123 lg-le 1. Tegemist on olulise muudatusega RHS § 123 lg 2 p-de 1 ja 2 tähenduses. Ühendmääruse § 227 lg 1 järgi kuulub kohaldamisele korrektsioonimäär 25%. Lisaks jättis hankija kontrollimata, kas hankelepingu täitmise käigus 20.07.2020 ja 19.03.2021 lisandunud alltöövõtjate puhul esines RHS § 95 lg-s 1 toodud kõrvaldamise aluseid ja jättis maksuvõlaga allhankijad hankemenetlusest kõrvaldamata. See on vastuolus RHS § 95 lg 1 p-ga 4 ning § 122 lg-tega 5 ja 7. Ühendmääruse § 21 lg 1 ja § 22 8 alusel tuleb sellele rikkumisele kohaldada korrektsioonimäära 5%. Ühendmääruse § 21 lg-st 3 tulenevalt rakendub ehitushanke kuludele tervikuna finantskorrektsiooni määr 25%. Näitusehanke puhul on toetuse saaja muutnud riigihangete registris esitatud selgitustega hanke alusdokumente (p 2.1) ja pikendanud hankelepingu täitmise tähtaega vastuolus RHS §ga 123 (p 2.2). Hankija läks hankemenetluse käigus esitatud küsimustele vastates vastuollu tehnilises kirjelduses toodetele esitatud tingimustega ja andis mõnel juhul hankest huvitatud ettevõtjatele ostetavate toodete kohta informatsiooni, mida riigihanke alusdokumendid ei sisaldanud. See on vastuolus RHS § 46 lg-s 3 sätestatud keeluga ning rikub läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid (RHS § 3 p-d 1 ja 2). Ühendmääruse § 21 lg 1 ja § 22 8 alusel tuleb analoogselt ühendmääruse § 223 lg-ga 10 rakendada korrektsioonimäära 10%. Hanke alusdokumentide kohaselt oli lepingu täitmise tähtaeg 31.08.2021. Selleks ajaks jäi üles 20 puudust ja vaegtööd, mille maksumus oli 14,11% lepingu maksumusest. Hankija andis töövõtjale täiendava tähtaja esmalt 30.09.2021 ja teistkordselt 29.10.2021. Tööd lõpetati 22.10.2021. Kuivõrd hankelepingu täitmise tähtaeg oli 09.06.2021–31.08.2021 ja seda pikendati ca 71% võrra, siis on tegemist olulise muudatusega RHS § 123 lg 2 p-d 1 ja 2 tähenduses. Toetuse saaja rikkus RHS § 3 p-e 1 ja 2 ning § 123 lg-t 1. Ühendmääruse § 22 7 lg 1 järgi kohaldub rikkumisele korrektsioonimäär 25%, mis rakendub ühendmääruse § 21 lg 3 kohaselt näitusehanke kuludele tervikuna.

3-23-647 töövõtjale selle kõrvaldamiseks tähtaeg 09.09.2021–30.09.2021. Kuna töövõtja ei kõrvaldanud puudusi tähtaegselt ja puudusi tuli koguni juurde, siis anti töövõtjale puuduste kõrvaldamiseks uus tähtaeg kuni 29.10.2021. Töövõtja kõrvaldas puudused 22.10.2021. Puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmine ei tähenda hankelepingu muutmist. Täiendavate tähtaegade andmise ajaks oli kaebaja ja töövõtja vaheline läbisaamine terav ning kaebaja oli projekti valmimise ajasurve tõttu olukorras, kus ei jäänud muud üle, kui astuda samme, et tööd saaksid võimalikult kiiresti tehtud. Eristada tuleb lepingu tähtaja muutmist ja võlaõigusliku õiguskaitsevahendi rakendamist (st kohustuse täitmise nõue koos täiendava tähtaja andmisega – vt võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 2 p 1 ja § 114 lg 1). Hankija reaktsioonis rikkumisele ei väljendu õiguskaitsevahendi rakendaja tahe lepingut rikkuja kasuks muuta. Õiguskaitsevahendi rakendamisel ja lepingu muutmisel ei saa vahet teha selle järgi, mitu korda on täiendavat tähtaega antud (sh oli praegusel juhul puudusi isegi juurde tekkinud). Ajapikenduse protsentuaalne arvestamine ei ole põhjendatud, samuti ei ole asjakohane etteheide, et kaebaja ei nõudnud leppetrahvi. Kaebajal on õigus otsustada, millist õiguskaitsevahendit rakendada. Leppetrahvi rakendamisel võinuks projekt jääda üldse pooleli.

3-23-647 õiguskaitsevahendi kohaldamist ning kui tegemist oli hankelepingu muudatusega, siis kas see oli lubatav. Vaidlust ei ole, et hankeleping sõlmiti 09.06.2021 ja selle täitmise tähtaeg lõppes 31.08.2021. Pooled ei ole sõlminud kirjalikku kokkulepet hankelepingu täitmise tähtaja muutmiseks, kuid täiendava tähtaja andmine nähtub tööde üleandmise-vastuvõtmise aktidest. Tööd valmisid lõplikult alles 22.10.2021. Hankelepingu p-de 3.5–3.7 ja 4.1.3 kohaselt tuli vead ja puudused kõrvaldada nii töö osalise üleandmise kui ka lõpliku üleandmise korral 7 päeva jooksul. Kuna hankija ei ole pidanud kinni hankelepingus puuduste kõrvaldamiseks kehtestatud reeglitest, siis on vastustaja asunud põhjendatult seisukohale, et täiendava tähtaja andmine oli pigem käsitatav hankelepingu muutmisena, mitte õiguskaitsevahendi kohaldamisena. Hankelepingu täitmise seisukohalt ei olnud puudused ka väheolulised, vaid tegu oli mh puudustega, mis vajasid sisendit kaebajalt. RHS ei välista hankelepingu muutmise võimalust täielikult, vaid üldpõhimõttena on keelatud hankelepingu oluline muutmine. Hankelepingu muutmine on lepingu eesmärgi saavutamiseks mõnikord paratamatu. Igasugune RHS § 123 lg 2 p-de 1 või 2 järgi oluline muudatus ei muuda siiski tingimata lepingu üldist olemust (vt Riigikohtu 30.05.2022 otsus nr 3-20-1150, p 17). Kuigi lepingu täitmise tähtaeg pikenes ca 71%, ei olnud tegemist pikenemisega kordades, ning oluline on hinnata hankelepingu täitmist tervikuna ja hankelepingu täitmise viibimise põhjusi. Ringkonnakohtu otsuse nr 3-21-1711 seisukohad olid siinses asjas kohaldatavad ehitushanke hankelepingu osas, kuid mitte näitusehanke hankelepingu osas, sest viimasel juhul ei pikenenud hankelepingu täitmise tähtaeg kaebajale teadmatult, vaid kaebaja on tööde hilisemat tegemist selgelt aktsepteerinud, kuigi seda ei ole hankelepingu p 12.1 kohaselt kirjalikult vormistatud. Hankelepingu täitmine pikenes kokku veidi vähem kui kaks kuud. Koos tähtaja muutmisega ei muudetud lepingu hinda ega tellitud täiendavaid töid. Seega ei saa hinnata lepingu muudatuse väärtust. Töövõtja ei ole saanud muudatusest rahalist kasu, mis võiks konkurente kahjustada. Vastustaja väide, et kui lepingu täitmistähtaeg olnuks juba hankemenetluse ajal pikem, võinuks hankel osalejate arv olla suurem või hanke tulemus teistsugune, on hüpoteetiline. Vastustaja ei ole toonud välja, kes võinuks olla need võimalikud pakkujad. RHS § 123 lg 1 p 7 kohaldamist ei saa muuta sisuliselt võimatuks. RHS § 123 lg 2 p 1 kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid tuleks põhistada (sh vajadusel tuua välja, millised isikud oleksid võinud pakkumuse esitada). Tehtud muudatus ei muutnud ka kuidagi hankelepingu üldist olemust, sest hankelepingu eset ei muudetud, vaid algselt määratud 2,5 kuu asemel tuli töövõtjal 4,5 kuu jooksul teha samad tööd. Pelgalt täitmistähtaja pikendamise protsentuaalne ulatus ei tingi muudatuse olulisust. Viivitust lepingu täitmisel ei saa pidada töövõtjale kuidagi kasulikuks või konkurentsieelist andvaks, sest see tõi tema jaoks kaasa tööde eest tasu saamise viibimise. Uue riigihanke korraldamine olnuks avalike ressursside põhjendamatu raiskamine, sest 21.08.2021 aktist nähtuvalt oli töövõtja kõigi töödega alustanud ja suur hulk töid oli lõpetatud või lõpetamisel. Ajakulu uue hankemenetluse korraldamiseks olnuks selgelt põhjendamatu ja ületanuks aega, mille võrra lepingut pikendati. Hankelepingu muutmise lubatavus ei sõltu leppetrahvi nõudmisest või mittenõudmisest. RHS ega VÕS ei kohusta hankijat leppetrahvi nõudma ning hankija võis kaaluda ka selle võimalikku mõju hankelepingu täitmisele. Näitusehanke puhul jääb FKO kehtima osas, mis puudutab 10% suuruse finantskorrektsiooni määramist seoses hankija selgituste kaudu hanke alusdokumentide muutmisega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-23-647 jätta kaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud kaebaja kanda. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja pikendas näitusehankes hankelepingu täitmise tähtaega ning tegemist oli lepingu muutmisega, kuigi selle kohta puudus kirjalik kokkulepe (vt ka Euroopa Kohtu 07.12.2023 otsus liidetud kohtuasjades C-441/22 ja C-443/22). Halduskohus on tõlgendanud RHS § 123 lg-t 2 ebaõigesti ning kohtu arutluskäik on õiguslikult ebaselge. FKO-s on leitud, et hankelepingu tähtaja muutmine oli oluline, sest muudatus võis mõjutada pakkujate ringi (RHS § 123 lg 2 p 1) ja tingis hankelepingust tuleneva lepinguliste kohustuste vahekorra muutumise töövõtja kasuks hankelepingus sätestamata viisil (RHS § 123 lg 2 p 2). Seega hindas RTK muudatuse RHS § 123 lg 2 tähenduses oluliseks ning RHS § 123 lg 1 p-st 7 tulenevalt lubamatuks. RHS § 123 lg-st 2 ja selle aluseks olnud direktiivi 2014/24/EL 1 art 72 lg-st 4 tuleneb, et kui esineb kasvõi üks loetletud juhtudest, tuleks muudatust pidada oluliseks. RHS § 123 lg 2 p-s 1 viidatud eeldus on olemuselt hüpoteetiline ja seda ei ole enamasti võimalik objektiivsete tõenditega välistada. Hankest huvitatud isikute ringi ei ole üldjuhul (sh praegusel juhul) võimalik detailselt kindlaks määrata. Seetõttu ei ole võimalik välistada, et mõni hankest huvitatud isik võis loobuda hankes osalemisest algse hankelepingu lühikese täitmistähtaja tõttu. Vaidlusalune muudatus oli märkimisväärne ja selle hüpoteetiline mõju piisavalt suur, et saaks rääkida konkurentsi kahjustamisest. Halduskohus leidis, et RHS § 123 lg 2 p 1 kohaldamine eeldab väite põhistamist, kuid RHS-i järgimine peab avatud hankemenetluses tagama selle, et isikute õigusi pole võimalik isegi oletatavasti rikkuda (nt Tallinna Ringkonnakohtu 24.09.2021 otsus nr 3-19-346, p 19). Kaebaja ei ole tõendanud, et muudatuse mõju võimalikele pakkujate ringile oleks välistatud. Halduskohtu nõue, et vastustaja peaks põhistama, et mõju esines, oleks vastustajat põhjendamatult koormav ja ebaotstarbekas, sest riigihangete eeskirjade rikkumise tõttu finantskorrektsioonide tegemisel eeldatakse kahju tekkimist. FKO-s on välja toodud, et hankelepingu tähtaja pikendamine ca 71% võrra tingis lepinguliste kohustuste vahekorra muutumise töövõtja kasuks, sest ta sai hankelepingu täitmiseks täiendavat aega, mis võimaldas töövõtjal tööde teostamist paremini planeerida ja juhtida ning eelduslikult ka ressursse kokku hoida. Sellega sai töövõtja toetuse saajalt olulise eelise hankes osalemisest huvitatud ettevõtjate ees, kes olnuks riigihanke alusdokumentides ettenähtust pikema tähtajaga võimelised hankelepingut täitma. Hankelepingu täitmise tähtaja pikenemine tulenes töövõtja tegevusest. Muudatus ei oleks oluline siis, kui lepingu täitmise ajal oleks ilmnenud probleem, mis oleks tabanud igat ettevõtjat. Lubatud ei ole selline pikendamine, mis oleks võimaldanud hankes osaleda ka teistel pakkujatel, kui see tähtaeg olnuks sätestatud juba hankemenetluses (nt Euroopa Kohtu 19.06.2008 otsus kohtuasjas C-454/06, p 73; C. Bovis. The Law of EU Public Procurement. 2nd ed. Oxford University Press 2015, lk 402). Halduskohtu viidatud Riigikohtu 30.05.2022 otsus nr 3-20-1150 selgitab eeskätt RHS § 123 lg 1 p 1 ja lg 2 erinevust, kuid selles ei anta üksikasjalikke juhiseid, millised lepingumuudatused on RHS § 123 lg 1 p 7 tähenduses ebaolulised. Töövõtja teostas tööd esialgse 86 päeva asemel 138 päevaga, kusjuures hankelepingu projekti p 3.3 kohaselt pidi töövõtja kinnitama, et ta on teadlik, et lepingus sätestatud tähtaegade täpne järgimine on tellija jaoks väga oluline. Kuna töövõtjal võimaldati lepingut täita 52 päeva (71%) esialgsest tähtajast kauem, siis toimus lepingu täitmine töövõtja jaoks paindlikumalt. Oluliselt pikem tähtaeg andis võimaluse valida töödeks sobivaim aeg, leida sobivaid kaastöötajaid jne. Määrav ei ole, kas töövõtja kasutas kogu temale antud eelise täies mahus või mitte. Ebaõige on ka järeldus, et kuna töövõtja ei saanud muudatusest rahalist kasu, siis konkurente ei kahjustatud. Hankelepingu projekti järgi tuli hankest huvitatud isikutel 1

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.02.2014 direktiiv 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta

6(12)

3-23-647 arvestada töö tegemiseks ettenähtud 86 + 7 päevaga ning hankedokumendid ei näinud ette muud võimalust tähtaja pikendamiseks. Lepingu täitmise tähtaeg on üks olulisemaid hanketingimusi ning kuna praegusel juhul lisandus algselt 86 päevale täiendavalt 52 päeva, ei saa välistada, et muudatus mõjutas pakkujate ringi ja ka edukaks võinuks osutuda mõni teine pakkumus. Hoolas hankija pidanuks juba tähtaegu määrates arvestama võimaliku vajadusega tähtaega muuta ja selle alused hanketingimustes ette nägema (vt lahend C-441/22 ja C-443/22, p 71). RHS § 123 lg 2 p 2 ei eelda vältimatult, et ettevõtja saab muudatusega konkreetse rahalise hüve või tema kohustuste maht väheneb. Lepinguliste kohustuste vahekord muutub ka siis, kui ettevõtja saab lepingut täita algselt ettenähtust teistsugustel ja paindlikumatel tingimustel, kuigi sellist võimalust ei olnud lepingus sätestatud. Isegi kui RHS § 123 lg 2 p 2 praegusel juhul ei kohaldu, oli hankelepingu muutmine oluline RHS § 123 lg 2 p 1 järgi. Halduskohus ei ole RHS § 123 lg 2 p-ga 2 seonduvat analüüsinud. Kui ringkonnakohus peaks siiski jõudma järeldusele, et vaidlusalune muudatus on RHS § 123 lg 1 p 7 tähenduses ebaoluline, siis tuleks vastustajale anda üldisi juhiseid olulise ja ebaolulise muudatuse eristamiseks samalaadsetes olukordades. Selleks oleks vaja küsida direktiivi 2014/24/EL art 72 lg 4 tõlgendamise osas Euroopa Kohtult eelotsust. Hankelepingu muutmise lubatavust hinnates pidanuks halduskohus tõlgendama RHS § 123 lg 1 p-i 7 kooskõlas RHS § 3 üldpõhimõtetega.

3-23-647 mittevastava lisatähtaja andmisest. Kaebaja on seejuures selgitanud, et 23.09.2021 suri tema projektide ja riigihangete juht, mis jättis sügava augu mh kaebaja riigihankealasesse asjaajamisse (sh seoses hankelepingutega). Töös esinenud puuduste hulk ja laad õigustas nende kõrvaldamiseks pikema tähtaja andmist, sest vastasel korral tulnuks töövõtjale anda korduvalt lühikesi tähtaegu. VÕS § 114 lg 1 kohaselt peab täiendav tähtaeg olema mõistlik ning ebamõistlikult lühike tähtaeg loetakse pikenenuks mõistliku tähtajani. Kaebaja oli töövõtja kehva töö ja projekti valmimise ajasurve tõttu sundolukorras, kus tuli võtta samme, et tööd saaksid võimalikult kiiresti tehtud (vt kaebaja 17.05.2022 seletus RTK-le). Kuigi lepingu muutmise (täitmistähtaja pikendamise) ja õiguskaitsevahendi kohaldamise [s.o kohustuse täitmise nõue (VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 2 ls 1) koos täiendava tähtaja andmisega (VÕS § 114 lg 1)] faktiline tagajärg võib näida sama (töövõtja saab tööde teostamiseks lisaaega), on meetmete eesmärk ja olemus täiesti erinevad. Lepingu tähtaja pikendamise korral otsustavad pooled lepingurikkumist sedastamata, et vajalik ja põhjendatud on algselt kokku lepitud tähtaega pikendada. Täiendava tähtaja andmine on aga reaktsioon rikkumisele, mis ei väljenda vastutulekut töövõtjale, vaid nõuet täita lepingut. Kuna täiendavad tähtajad on selgelt antud puuduste kõrvaldamiseks, siis on üheselt selge, et kaebaja rakendas õiguskaitsevahendit, mitte ei soovinud muuta hankelepingus kokkulepitud tähtaega. Kuivõrd lepingut ei ole muudetud, siis ei ole vajalik ega asjakohane analüüsida, kas see oli RHS § 123 alusel lubatav. Isegi kui hankelepingut oleks muudetud (millega kaebaja ei nõustu), oli muudatus RHS § 123 lg 1 p 7 alusel õiguspärane. Kaebaja nõustub selles osas halduskohtu põhjendustega. Vastustaja arusaam, et hankelepingu muutmist puudutavaid reegleid tuleks sisustada „konservatiivselt“ (st rangelt), ei põhine seadusel ega kohtupraktikal. Eesmärk peaks siiski olema leida optimaalne tasakaal, mis kaitseks avalikke rahalisi vahendeid kuritarvituste eest, kuid võimaldaks samas hankijal toimida kõikvõimalikes elulistes olukordades piisavalt paindlikult ja mõistuspäraselt. Selline on olnud ka viimase aja kohtupraktika suundumus. RTK ei saa igasuguse põhistuseta väita, et hankija tegevus kahjustas mingeid oletuslikult eksisteerivaid ettevõtjaid. Samuti ei ole finantskorrektsiooni subjekti ülesanne kaitsta ennast RTK hüpoteetiliste konstruktsioonide eest (sh tõendada negatiivseid asjaolusid), vaid põhistamis- ja tõendamiskoormust kannab RTK kui rakendusüksus. Arusaamatu on RTK seisukoht, et puuduste kõrvaldamiseks täiendava tähtaja saamine võimaldas töövõtjal tööde teostamist paremini planeerida ja juhtida ning eelduslikult ka ressursse kokku hoida. See arusaam on loogiliselt vigane, kui RTK just ei väida, et töövõtja kavandas algusest peale lepingut rikkuda. Isegi kui seda oleks plaanitud, ei saanud töövõtjale olla ette teada, milline on lepingu rikkumise tagajärg. Pole arusaadav, miks survestab RTK hankijat korraldama uut hanget selle asemel, et õiguskaitsevahendit rakendades saavutada töö korrektne lõpule viimine. Vastustaja lähenemine on vastuolus nii mõistlikkuse põhimõttega (VÕS § 7) kui ka RHS § 3 p-s 5 sätestatud hankija rahaliste vahendite säästliku ja otstarbeka kasutamise põhimõttega. Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks puudub siin igasugune vajadus. Kaebaja menetluskulud tuleks isegi apellatsioonkaebuse rahuldamise korral jätta osaliselt RTK kanda (kaebaja hinnangul 50% ulatuses), sest vastustaja võttis kaebuse osaliselt õigeks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-23-647 vastuolus RHS § 3 p-dega 1 ja 2 ning § 123 lg-ga 1 pikendanud hankelepingu täitmise tähtaega. Sellest tulenevalt on ühendmääruse § 21 lg 3 ja § 22 7 lg 1 kohaselt rakendatud näitusehanke kuludele tervikuna finantskorrektsiooni määra 25%. Samas ulatuses on vaidluse all ka RTK 20.02.2023 vaideotsus nr 11.2-14/23/380 (dtl 64–74). FKO p-des 1.2 ja 2.1 käsitletud rikkumistega seoses on kaebus Tallinna Halduskohtu 24.03.2023 määrusega (jõustus 01.08.2023) tagastatud ning FKO p-ga 1.1 ja seda puudutavas ulatuses vaideotsusega seonduvalt võttis vastustaja kaebuse õigeks ning ei ole halduskohtu 08.12.2023 otsust selles osas vaidlustanud. Ehkki vastustaja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud halduskohtu otsusele vastuväiteid osas, milles kohus nõustus FKO p-s 2.2 tehtud järeldusega, et kaebaja pikendas näitusehankes lepingu täitmise tähtaega, tuleb ringkonnakohtul kaebaja vastuväidete alusel siiski kontrollida ka halduskohtu kõnealuse järelduse põhjendatust. Apellatsioonimenetluse piirid määrab ära üksnes apellatsioonkaebuse taotlus, mitte apellatsioonkaebuse õiguslikud põhjendused (HKMS § 197). Ulatuses, milles halduskohtu otsust on vaidlustatud, peab ringkonnakohus kontrollima selle seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (nt Riigikohtu 18.09.2014 otsus nr 3-3-1-25-12, p 20; 17.03.2014 otsus nr 3-3-1-61-13, p 12; 15.01.2014 otsus nr 3-3-1-71-13, p 13.3).

9(12)

3-23-647

3-23-647 eluliselt kõige usutavama järeldusega. Hinnang, et täiendava tähtaja andmine kujutas endast lepingu muutmist, võib tugineda näiteks asjaoludele, et sarnastes olukordades on hankija varem alati sanktsioone rakendanud ja erisusele puudub mõistlik selgitus. Samuti võib hankija olla enne lepingu täitmise tähtaja saabumist avaldanud töövõtjaga suheldes seisukohti, milles möönab täitmistähtaja ebamõistlikkust jms. Praegu ei ole sedalaadi põhjendusi esitatud. Poolte kokkulepet ei järeldu vahetult ka asjaolust, et 31.08.2021 ja 30.09.2021 aktidele, millega täiendavad tähtajad määrati, on alla kirjutanud mõlema poole kontaktisikud, sest allkirjastamine väljendab eeskätt ühist arusaama sellest, millises ulatuses on tööd tehtud. Aktide p-s 1.4 märgitud töövõtja kinnituse sisu („Töövõtja kinnitab, et on teadlik käesolevas aktis märgitud töös esinevate puuduste kõrvaldamise ja vaegtööde teostamise tähtaegadest ning võtab enesele kohustuse nendest tähtaegadest kinni pidada.“) viitab samuti, et täiendava tähtaja määramise on tinginud lepingu rikkumine ja täiendav tähtaeg on määratud tellija poolt (s.o ühepoolselt), mitte poolte kokkuleppel ega töövõtja ettepaneku alusel, mida tellija on üksnes aktsepteerinud. Kui tegemist olnuks lepingu muudatustega (s.o täitmistähtaja pikendamisega), siis ei saaks üldse rääkida töövõtja kohustuste rikkumisest.

3-23-647 jätmisest siiski järeldada, et pooled olid leppinud kokku hankelepingu tähtaja pikendamises kuni 22.10.2021. Hankelepingust taganemine olnuks lepingu p-de 3.5–3.7 ja 10.2 ning VÕS § 116 lg 1, lg 2 p 5 ja lg 4 järgi võimalik pärast 7-päevase täiendava tähtaja andmist, kuid tegemist oli samuti tellija kaalutlusotsusega. Olukorras, kus tööde võimalikult kiire lõpetamine oli tellijale väga oluline ja tal ei olnud kahtlust, et töövõtja on iseenesest suuteline lepingut täitma, ei ole asjakohatu lähtuda kaalutlusest, et hankelepingust taganemine ja seejärel uue riigihanke korraldamine oleks tööde valmimist lükanud edasi veelgi pikemalt. Praegusel juhtumil oli hankelepingust tulenevate töövõtja kohustuste ulatuslikule rikkumisele vaatamata hankija jaoks mõistlik ja pigem paratamatu määrata töövõtjale puuduste kõrvaldamiseks ning vaegtööde tegemiseks korduvalt täiendavad tähtajad. Olukorras, kus ei ole võimalik tuvastada otsest ega varjatud kokkulepet pikendada hankelepingu täitmise tähtaega ega ka hankija sellist tegevust lepingu täitmise ajal, millest töövõtja sai eeldada, et tellija aktsepteerib täitmistähtaja ületamist ilma lepingus ettenähtud sanktsioone rakendamata, ei ole FKO-s sätestatud alustel finantskorrektsiooni tegemine eesmärgipärane ega lubatav.

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.