Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
13. juuli 2023, Tallinn
Haldusasja number
3-23-647
Haldusasi
SA Eesti Maaelumuuseumid kaebus Riigi Tugiteenuste Keskuse 16. detsembri 2022. a finantskorrektsiooni otsuse nr 11.2-13/1364 ja 20. veebruari 2023. a vaideotsuse nr 11.2-14/23/380 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 24. märtsi 2023. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – SA Eesti Maaelumuuseumid, esindaja adv Mart Parind Vastustaja – Riigi Tugiteenuste Keskus, esindaja ME
Menetluse alus ringkonnakohtus
SA Eesti Maaelumuuseumid määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta SA Eesti Maaelumuuseumid määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
24.märtsi 2023. a määruse haldusasjas nr 3-23-647 resolutsiooni punkt 1 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.SA Eesti Maaelumuuseumid esitas perioodi 2014–2020 ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskava meetme „Piirkondade konkurentsivõime tugevdamine“ raames 25.09.2017 taotluse toetuse saamiseks projektile „C. R. Jakobsoni Talumuuseumi uue püsiekspositsiooni loomine muuseumi elamu-peahoones“ (nr 2014-2020.5.04.17-0259). Meetme rakendusüksus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) tunnistas 08.06.2018 otsusega nr 1.1-5.1./18/620 SA Eesti Maaelumuuseumid taotluse nõuetele vastavaks ja rahuldas taotluse 594 651,33 euro ulatuses. Projekti kogumaksumus on 699 589,80 eurot, millest toetuse saaja omafinantseering minimaalselt 104 938,47 eurot.
2.Projekti elluviimiseks korraldas SA Eesti Maaelumuuseumid mitu riigihanget, sh hanked „C. R. Jakobsoni Talumuuseumi elamu-peahoone siseruumide ehitus- ja restaureerimistööd“
3-23-647 (viitenumber 221976, alustatud 16.04.2020 ja lõpetatud 27.04.2021, edaspidi ehitushange) ja „C. R. Jakobsoni Talumuuseumi uue interaktiivse püsinäituse koostamine Kurgja Linnutajal“ (viitenumber 234008, alustatud 17.03.2021 ja lõpetatud 07.10.2021, edaspidi näitusehange).
3.Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK, rakendusüksus alates 01.04.2020) tegi 16.12.2022 finantskorrektsiooni otsuse nr 11.2-13/1364, millega luges SA Eesti Maaelumuuseumid projekti raames mitteabikõlblikuks kuluks 124 669,27 eurot (sh Euroopa Regionaalarengufondi toetus 105 968,89 eurot ja omafinantseering 18 700,38 eurot), nõudis toetuse saajalt tagasi kuludokumentide (KD) nr 19–21 alusel välja makstud toetuse 13 192,91 eurot, vähendas KD nr 62–71 riigihankega nr 221976 seotud abikõlblikke kulusid 25% ehk 82 219,78 eurot, vähendas KD nr 86–89 ja 91 riigihankega nr 234008 seotud abikõlblikke kulusid 25% ehk 26 928,43 eurot. Toetuse saajal tuli tagasimaksmisele kuuluv toetus 13 192,91 eurot tasuda Rahandusministeeriumi pangakontole 60 kalendripäeva jooksul otsuse kehtima hakkamisest arvates. RTK vähendas projekti eelarvet tegevustes nr 2 ja 6–8 otsuses märgitud ulatuses ning muutis EAS-i 08.06.2018 otsust nr 1.1-5.1/18/620 selliselt, et projekti kogumaksumuseks on 574 920,53 eurot (sh toetus maksimaalselt 488 682,44 eurot ja omafinantseering minimaalselt 86 238,09 eurot). Ühtlasi vähendas RTK järgnevates KD-des riigihangete nr 221976 ja nr 234008 hüvitamiseks esitatud kulusid 25% võrra, millele vastavalt väheneb ka projekti eelarve. Finantskorrektsiooni otsuse õiguslikeks alusteks olid perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse (STS2014_2020) § 8 lg 2 p 4, § 45 lg 1 p 3 ja § 46 lg 3 ning Vabariigi Valitsuse 01.09.2014 määruse nr 143 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetusest hüvitatavate kulude abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja kord“ (ühendmäärus) § 21 lg 1, § 227 lg 1 ja § 228. Ehitushanke puhul on toetuse saaja hankelepingut lubamatult muutnud (p 1.1) ning hankija on jätnud hankelepingu täitmise käigus lisandunud alltöövõtja suhtes kontrollimata riigihangete seaduse (RHS) § 95 lg-s 1 toodud kõrvaldamise alused (p 1.2). Hankelepingu projekti p 11.1.1 kohaselt tuli töövõtjal hiljemalt 03.07.2020 esitada ehitusaegse (kuni 30.04.2021) tagatisena garantii summas 10% lepingu hinnast (st 37 355,30 eurot). Töövõtja esitas 10.07.2020 täitmise tagatisena garantiikirja summas 15 000 eurot, mis kehtis 10.07.2020–19.10.2020. Esitatud garantii ei vasta hankelepingu nõuetele. Kuna hankija aktsepteeris vaikimisi töövõtja tegevust ja võimaldas tal esitada tagatise hankelepingus kokkulepituga võrreldes teistel tingimustel, siis on muudetud hankelepingu p 11.1.1 ja muudatus ei vasta RHS § 123 lg-le 1. Tegemist on olulise muudatusega RHS § 123 lg 2 p-de 1 ja 2 tähenduses. Ühendmääruse § 227 lg 1 järgi kuulub kohaldamisele korrektsioonimäär 25%. Lisaks jättis hankija kontrollimata, kas hankelepingu täitmise käigus 20.07.2020 ja 19.03.2021 lisandunud alltöövõtjate puhul esines RHS § 95 lg-s 1 toodud kõrvaldamise aluseid ja jättis maksuvõlaga allhankijad hankemenetlusest kõrvaldamata. See on vastuolus RHS § 95 lg 1 p-ga 4 ning § 122 lg-tega 5 ja 7. Ühendmääruse § 21 lg 1 ja § 228 alusel tuleb sellele rikkumisele kohaldada korrektsioonimäära 5%. Ühendmääruse § 21 lg-st 3 tulenevalt rakendub ehitushanke kuludele tervikuna finantskorrektsiooni määr 25%. Näitusehanke puhul on toetuse saaja muutnud riigihangete registris esitatud selgitustega hanke alusdokumente (p 2.1) ja pikendanud hankelepingu täitmise tähtaega vastuolus RHS §-ga 123 (p 2.2). Hankija läks hankemenetluse käigus esitatud küsimustele vastates vastuollu tehnilises kirjelduses toodetele esitatud tingimustega ja andis mõnel juhul hankest huvitatud ettevõtjatele ostetavate toodete kohta informatsiooni, mida riigihanke alusdokumendid ei sisaldanud. See on vastuolus RHS § 46 lg-s 3 sätestatud keeluga ning rikub läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid (RHS § 3 p-d 1 ja 2). Ühendmääruse § 21 lg 1 ja § 228 alusel tuleb analoogselt ühendmääruse § 223 lg-ga 10 rakendada korrektsioonimäära 10%. Hanke alusdokumentide kohaselt oli lepingu täitmise tähtaeg 31.08.2021. Selleks ajaks jäi üles 20 puudust ja vaegtööd, mille maksumus oli 14,11% lepingu maksumusest. Hankija andis töövõtjale täiendava tähtaja 2(7)
3-23-647 esmalt 30.09.2021 ja teistkordselt 29.10.2021. Tööd lõpetati 22.10.2021. Kuivõrd hankelepingu täitmise tähtaeg oli 09.06.2021–31.08.2021 ja seda pikendati ca 71% võrra, siis on tegemist olulise muudatusega RHS § 123 lg 2 p-d 1 ja 2 tähenduses. Toetuse saaja rikkus RHS § 3 p-e 1 ja 2 ning § 123 lg-t 1. Ühendmääruse § 227 lg 1 järgi kohaldub rikkumisele korrektsioonimäär 25%, mis rakendud ühendmääruse § 21 lg 3 kohaselt näitusehanke kuludele tervikuna.
4.SA Eesti Maaelumuuseumid esitas RTK 16.12.2022 otsuse peale 13.01.2023 vaide, milles taotles ehitushanke osas kohaldatud korrektsioonimäära vähendamist 25%-lt 5%-le ning näitusehanke osas kohaldatud korrektsioonimäära vähendamist 25%-lt 10%-le. Ehitushanke hankelepingut ei ole õigusvastaselt muudetud. Hankelepingu kohase tagatise mittenõudmise tingis toetuse saaja tähelepanematus ja puudus poolte tahe hankelepingut muuta. Tagatisega seotud rikkumise puhul on finantskorrektsioon 25% määras ebaproportsionaalne, sest kahju on väljaarvutatav. Toetuse saaja ei vaidlusta ehitushankele 5% määra kohaldamist ja seda tuleks kohaldada tervikuna. Näitusehanke puhul ei ole pooled leppinud kokku hankelepingu täitmise tähtaja pikendamises (hankelepingu muutmises), vaid toetuse saaja määras õiguspäraselt mõistliku täiendava tähtaja (mõlemal juhul mitte rohkem kui 30 päeva) tööde parandamiseks (leitud puudused ei olnud samad). Puuduste kõrvaldamiseks antud tähtajaga seoses ei ole põhjendatud rakendada korrektsioonimäära 25%. Toetuse saaja ei vaidlusta näitusehankele 10% määra kohaldamist ja seda tuleks kohaldada tervikuna.
5.Riigi Tugiteenuste Keskus jättis 20.02.2023 vaideotsusega nr 11.2-14/23/380 vaide rahuldamata. RTK kontrollis finantskorrektsiooni otsuse õiguspärasust ja otstarbekust lähtudes vaides välja toodud vastuväidetest ja selgitustest ning leidis, et nii ehitus- kui ka näitusehanke puhul on tuvastatav hankelepingu lubamatu muutmine ning ühendmääruse § 227 lg 1 kohaselt tuli seega mõlemal juhul rakendada finantskorrektsiooni määra 25%.
6.SA Eesti Maaelumuuseumid esitas Tallinna Halduskohtule 22.03.2023 kaebuse RTK 16.12.2022 otsuse nr 11.2-13/1364 ja 20.02.2023 vaideotsuse nr 11.2-14/23/380 tervikuna tühistamiseks. Kaebaja ei vaidlustanud vaidemenetluses finantskorrektsiooni otsuse p-des 1.2 ja 2.1 käsitletud rikkumisi ning ei ava nende episoodide osas vaidlust RHS-i rikkumise üle ka kohtumenetluses, vaid vaidlustab üksnes kohaldatud finantskorrektsiooni, sest see on RHS-i rikkumisest olenemata vastuolus põhiseadusega (PS). Kaebaja ei saanud vaidemenetluses esitada põhiseadusvastasuse vastuväidet, sest RTK-l kui haldusorganil ei ole pädevust hinnata õigusnormi kooskõla põhiseadusega, vaid peab kohaldama ka põhiseadusvastast normi. Ainult kohtul on pädevus jätta põhiseadusvastane norm kohaldamata (PS § 15 lg 2, § 152 lg 1). Seega ei ole alust heita kaebajale ette kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmist. Finantskorrektsiooni otsuse p-des 1.2 ja 2.1 rakendatud ühendmääruse § 21 lg-st 1 ja §-st 228 tulenevad korrektsioonimäärad on vastuolus PS-ga, sest ühendmääruse andmise aluseks olev volitusnorm STS2014_2020 § 46 lg 2 on vastuolus PS § 3 lg-ga 1 ja §-ga 113 (vt õiguskantsleri seisukoht põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-23-2). Finantskorrektsiooni korras tagasi nõutav rahasumma on olemuselt ja toimelt avalik-õiguslik rahaline kohustus PS § 113 mõttes, kuid STS2014_2020 § 46 lg 2 annab Vabariigi Valitsusele sisuliselt lubamatu blankovolituse.
7.Tallinna Halduskohus tagastas 24.03.2023 määrusega HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel SA Eesti Maaelumuuseumid kaebuse nõudes tühistada RTK 16.12.2022 otsus nr 11.2-13/1364 osas, milles vaidemenetlust ei läbitud (hankes nr 221976 kõrvaldamise aluste kontrollimata jätmist ning hankes nr 234008 selgitustega alusdokumentide muutmine) (resolutsiooni p 1), ja võttis muus osas kaebuse menetlusse (resolutsiooni p 2).
3(7)
3-23-647 STS2014_2020 § 51 lg 1 järgi tuleb rakendusüksuse otsuse vaidlustamisel enne halduskohtule kaebuse esitamist läbida vaidemenetlus. Kohus ei nõustu kaebaja käsitusega, et otsuse p-de 1.2 ja 2.1 osas vaidemenetluse läbimata jätmist ei saa temale ette heita, sest ainult kohus saab jätta põhiseadusvastased normid kohaldamata ja haldusorganil sellist võimalust ei ole. Kaebaja on vaides selgelt nõustunud nende rikkumiste eest vastavalt 5% ja 10% korrektsioonimäärade kohaldamisega, kuid ei nõustunud ülejäänud kahe rikkumise (otsuse p-d 1.1 ja 2.2) eest 25% määra kohaldamisega, mis kokkuvõttes tingis mõlemas riigihankes tuvastatud rikkumiste eest tervikuna 25% määra rakendamise. Kaebaja vaide rahuldamise tulemuseks ei oleks saanud olla finantskorrektsiooni otsuse tervikuna tühistamine, vaid ühes hankes 5% määra kohaldamine ja teises hankes 10% määra kohaldamine. Argument, et erinevalt kohtust (vt HKMS § 158 lg 4) ei saa haldusorgan tuvastada normi põhiseadusvastasust ja jätta seda kohaldamata, on küll õige, kuid kaebaja oleks pidanud sellest olenemata vaides väljendama, et ta soovib otsuse tühistamist tervikuna, mitte nõustuma 5% ja 10% määradega. Vaidest ei nähtu lisaks, et selle põhjuseks oli asjaolu, et RTK ei saaks niikuinii jätta asjassepuutuvaid norme kohaldamata. Kohtumenetluses ei saa avada vaidlust nende rikkumiste ja määrade üle, mida vaidemenetluses ei vaidlustatud. Seega tuleb kaebus eeltoodud rikkumiste osas kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastada.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.SA Eesti Maaelumuuseumid palub 10.04.2023 määruskaebuses tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p 1 ja uue määrusega võtta kaebus tervikuna menetlusse. Kaebajale ei saa heita ette asjassepuutuvate normide põhiseadusvastasusele juba vaides tuginemata jätmist. Kuna haldusorganil puuduks võimalus sellisele väitele kuidagi reageerida, siis oleks tegemist sisutühja ja menetlust tarbetult koormava etteheitega (s.o esineks vastuolu menetlusökonoomia põhimõttega, mis on põhiseaduslikku järku väärtus). Kuna normi põhiseaduspärasuse kontroll saabki alata alles kohtus, siis ei põhjustaks sellise väite „alles“ kohtule esitamine ka menetluse venimist vmt. Asjakohane on lähtuda analoogiast kaebuse lubatava muutmisega apellatsioonivõi kassatsiooniastmes (nt Riigikohtu 26.04.2017 määrus nr 3-3-1-92-16, p-d 23–24). Isikult ei saa eeldada, et ta peab juba vaidemenetluses olema võimeline ette nägema ja esitama selliseid vastuväiteid, mis nõuavad õiguslikke süvateadmisi. Vaide peaks saama esitada igaüks (nt Riigikohtu 28.06.2019 määrus nr 3-18-253, p 17). Ka praegusel juhul esitas kaebaja vaide ilma professionaalset õigusabi kasutamata. Kohustuslik kohtueelne menetlus peab olema seaduses selgesõnaliselt sätestatud (nt Riigikohtu 10.06.2013 määrus nr 3-3-1-18-13, p 11) ning sarnaselt peaks selgesõnaline olema ka piirang, et põhiseadusvastase normi kohaldamata jätmise taotlus tuleb välja tuua juba vaidemenetluses. Praegu see nii ei ole. Kui asi puudutab isiku põhiõigusi ning seaduse ja määruse põhiseaduspärasust (oluline õiguskorrale laiemalt), tuleks kaebeõigust puudutavaid norme tõlgendada võimalikult avaralt ja kaebuse sisulist läbivaatamist soosivalt (vrd Euroopa Kohtu 15.07.1963 otsus kohtuasjas C-25/62, Plaumann). Kaebaja leiab lisaks, et ta vaidlustas finantskorrektsiooni otsuse vaidemenetluses tervikuna ning tal ei olnud otsuse p-dele 1.2 ja 2.1 üksnes riigihankeõiguslikke vastuväiteid, kuid sellest ei saa järeldada, et kaebaja nõustus nende rikkumiste osas mis tahes suuruses finantskorrektsiooniga. RHS-i rikkumise tuvastamine ja finantskorrektsiooni tegemine on eraldiseisvad otsustused. Kuna kaebajal puudub juriidiline kompetents, siis olid tema nõuded vaidemenetluses sõnastatud ebaõnnestunult. Riigihankeõiguslike vastuväidete puudumisele vaatamata tuleks vaide taotlust tõlgendada nii, et kaebaja soovis finantskorrektsiooni otsuse tervikuna kehtetuks tunnistamist. Tuleb ka arvestada, et vaides saab esitada nõudeid üksnes haldusakti resolutiivosa suhtes, kuid vaidemenetluses ei saa eraldi vaidlustada haldusakti põhjendusi. Kuigi RTK 16.12.2022 otsuse põhjendavas osas on eristatud nelja episoodi ja omistatud igaühele eraldi korrektsioonimäär, ei kajasta otsuse resolutiivosa 5% ja 10% suurusi korrektsioone, sest ühendmääruse § 21 lg 3 järgi 4(7)
3-23-647 need n-ö neelduvad suurematesse korrektsioonimääradesse. Vaide ebaõnnestunud sõnastamisel ei saa olla õiguslikku tagajärge, vaid menetlusosalise tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt selle eesmärgile ja isiku tegelikule tahtele. Erinevalt halduskohtu hinnangust kattub kaebuse ese vaide esemega, sest 25% suuruse finantskorrektsiooni vaidlustamine kattis ära väiksemate finantskorrektsiooni määrade rakendamise (vrd Riigikohtu 17.04.2018 otsus nr 3-17-2226, p 15). Põhiseadusvastasuse väide on täiendav õiguslik argument, mitte uus nõue. Halduskohus tagastas kaebuse ka ennatlikult, sest kohtueelse menetluse osaliselt läbimata jätmine ei olnud ilmselge ja seega tulnuks probleemset aspekti täiendavalt uurida.
9.Riigi Tugiteenuste Keskus palub 24.04.2023 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu määruse põhjendustega. Kuna kaebaja ei esitanud vaides vastuväiteid finantskorrektsiooni otsuse p-dele 1.2 ja 2.1, aktsepteeris ta nende rikkumiste eest 5% ja 10% korrektsioonimäärade kohaldamist. Kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohase läbimata jätmise korral kaebus tagastatakse või jäetakse läbi vaatamata (vt Riigikohtu 17.01.2019 määrus nr 3-17-911, p 18). Alles kohtumenetluses ei saa avada vaidlust nende rikkumiste ja määrade üle, mida vaidemenetluses ei vaidlustatud. Kaebaja saanuks kvalifitseeritud õigusabi kaasata ka vaidemenetluses. Vaidemenetluses oli võimalik taotleda finantskorrektsiooni otsuse tervikuna kehtetuks tunnistamist või alternatiivselt asja uueks otsustamiseks kohustamist, kuid kaebaja seda ei teinud. Kui finantskorrektsiooni otsust saaks uuele argumendile tuginedes täies ulatuses vaidlustada, muutuks kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõue sisutuks ja õigusrahu ei tekiks. Vastustaja palub peatada menetlus kuni otsuse tegemiseni põhiseaduslikkuse järelevalve asja nr 5-23-2.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.RTK on vastuses määruskaebusele taotlenud haldusasja menetluse peatamist kuni otsuse tegemiseni põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-23-2. Kuna Riigikohus on teinud nimetatud asjas otsuse 28.06.2023, siis puudub vastustaja taotluse lahendamiseks vajadus.
11.HKMS § 47 lg-st 1 tuleneb, et kui seaduses on mõnda liiki nõude lahendamiseks nähtud ette kohustuslik vaidemenetlus, siis võib kaebuse esitada üksnes tingimusel, et isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. HKMS § 121 lg 1 p 4 näeb ette, et kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast, siis tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale. Vaidlust ei ole selles, et STS2014_2020 § 51 lg 1 näeb ette kohustusliku vaidemenetluse mh rakendusüksuse otsuse (sh finantskorrektsiooni otsuse) vaidlustamisel (nt Riigikohtu 06.04.2023 määrus nr 3-22-1641, p 10).
12.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel osaliselt (s.o RTK 16.12.2022 otsuse nr 11.2-13/1364 p-des 1.2 ja 2.1 käsitletud rikkumisi puudutavas osas) tagastanud õiguspäraselt, sest SA Eesti Maaelumuuseumid 13.01.2023 vaides (kaebuse lisa 3) ei olnud finantskorrektsiooni otsust selles osas vaidlustatud ja järelikult on kohustuslik kohtueelne menetlus asjaomases ulatuses läbimata. Kaebaja kohtumenetluses esitatud väited, et finantskorrektsiooni määrade rakendamist on vaidemenetluses vaidlustatud kõigi rikkumiste puhul, on selgelt otsitud. Vaide p-des 1.2 ja 2.2 on üheselt arusaadavalt välja toodud, et vaide esitaja ei vaidlusta finantskorrektsiooni otsuse p-des 1.2.2 ja 2.1.2 kohaldatud vastavalt 5% ja 10% finantskorrektsiooni määra. Samuti nähtub vaides formuleeritud taotlustest selgelt, et ühendmääruse § 21 lg 3 alusel kohaldatud suurimat finantskorrektsiooni määra (25%) tuleks vähendada ehitushanke puhul 5% määrani ja näitusehanke puhul 10% määrani. Vaide ulatust ei saa kohtumenetluses laiendada argumendiga, et kaebaja ei saanud puudulike õigusteadmiste tõttu aru vajadusest vaidlustada haldusakt tervikuna. Kaebaja tahe vaide esitamisel oli piisavalt 5(7)
3-23-647 selge ja seda ei ole alust tagantjärele tõlgendada laiendavalt. Riigikohtu 28.06.2019 määrus nr 3-18-253 (p 17) ei ole praegusel juhul asjakohane, sest tegemist pole olukorraga, kus kaebaja vaide taotlus olnuks ebaselge või oleks vaideorgan kaebajat eksitanud.
13.Kaebaja põhjendused on ka vastuolulised. Ühelt poolt rõhutab kaebaja iseenesest õigesti, et põhiseadusvastasuse väide on täiendav õiguslik argument, mitte uus nõue, kuid teiselt poolt leiab, et kuna RTK poleks saanud jätta ühendmäärust kohaldamata, siis piirdus vaidemenetlus riigihankeõiguslike aspektidega ja põhiseadusvastasuse väidet ei tulnudki juba vaidemenetluses esitada, vaid selle olukorra suhtes peaks kohaldama analoogiat kaebuse muutmisega kõrgemas kohtuastmes. Ringkonnakohtu hinnangul tähendaks viimati nimetatud seisukohaga nõustumine sisuliselt seda, et vaidluse eset nii vaide- kui ka kohtumenetluses ei piiritleks enam mitte vaide või kaebuse nõue ja alus (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 72; HKMS § 41 lg-d 1 ja 2), vaid menetlusosalise õiguslikud väited (nt Riigikohtu 07.06.2021 otsus nr 3-20-2362, p 19). Selleks, et kaebaja saaks halduskohtumenetluses vaidlustada finantskorrektsiooni otsuse p-des 1.2 ja 2.1 käsitletud RHS-i rikkumisi ning nendega seonduvalt finantskorrektsiooni kohaldamist vastavalt 5% ja 10% määras, tulnuks tal vaidlustada RTK 16.12.2022 otsus tervikuna. HKMS § 47 lg 1 on selge ning kaebaja soovitud laiendav tõlgendamine tähendaks sisuliselt sätte kohaldamata jätmist, mis ei ole lubatav, sest normi ei ole alust pidada põhiseadusega vastuolus olevaks. Isegi kui hüpoteetiliselt nõustuda, et otsuse p-des 1.2 ja 2.1 käsitletud rikkumistega seoses ei tulnud kaebajal vaidemenetlust läbida, oleks kaebus selles osas mittetähtaegne (st kuna vaidemenetlust ei ole läbitud, siis HKMS § 47 lg 2 ei kohaldu, vaid lähtuma peaks HKMS § 46 lg-st 1) ja seda ei saaks ikkagi menetleda.
14.Seoses argumendiga, et vaide nõuded saavad olla esitatud üksnes haldusakti resolutiivosa suhtes ja RTK 16.12.2022 otsuse resolutiivosas ei ole põhjendavas osas välja toodud üksikuid rikkumisi ja nendega seotud finantskorrektsiooni määrasid eristatud, märgib ringkonnakohus, et kaebaja 13.01.2023 vaidest järeldub arusaadavalt, et ta vaidlustas finantskorrektsiooni otsuse resolutiivosas tehtud otsustused üksnes osaliselt (st osas, milles need seondusid põhjendava osa p-dega 1.1 ja 2.2). Halduskohus märkis põhjendatult, et isegi kui kaebaja vaie oleks tervikuna rahuldatud, oleks finantskorrektsiooni otsus jäänud kehtima ulatuses, mis seondus põhjendava osa p-des 1.2 ja 2.1 käsitletud rikkumistega. Kuna halduskohtule oli arusaadav, et kohustuslik kohtueelne menetlus on osaliselt läbimata, siis ei olnud tal ka vajadust seda aspekti täiendavalt uurida (mh suurendada seeläbi menetluskulusid).
15.Nõustuda ei saa ka seisukohaga, et põhiseadusvastasuse väite esitamine vaidemenetluses oleks sisutu ja koormaks tarbetult menetlust (st vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega). Haldusorganil ei oleks küll võimalik jätta kehtivat õigusnormi põhiseadusvastasusele viidates kohaldamata, kuid sellest ei järeldu, et asjassepuutuva sätte põhiseaduspärasust ei tulekski üldse kontrollida (sh nii finantskorrektsiooni otsust tehes kui ka vaiet lahendades) ning sellist väidet poleks mõtet esitada. Vaide taotluse ulatusest lähtudes peab vaideorgan kontrollima haldusakti õiguspärasust kõigist formaalsetest ja materiaalsetest aspektidest, sest ka vaidemenetluses ei määra vaidluse eset vaide esitaja õiguslikud põhjendused, vaid vaide nõue ja alus. Asjaolust, et vaideorganil ei ole pädevust jätta kehtiv õigusnorm põhiseadusvastasuse tõttu kohaldamata, ei saa tuletada, et vaideorganil puudub üldse pädevus lahendada sellist vaiet, milles väidetakse asjassepuutuva õigusnormi põhiseadusvastasust. Kui vaide lahendajal on kohustus lähtuda kehtivast õigusnormist, mis välistab vaide rahuldamise, siis tuleb tal jätta vaie rahuldamata ning vaide esitajal on seejärel võimalik esitada oma väited kohtumenetluses. Isegi kui kohustuslikku kohtueelset menetlust võiks sellises olukorras pidada vähetõhusaks, ei anna see alust kalduda kõrvale HKMS § 47 lg-s 1 ja § 121 lg 1 p-s 4 sätestatust.
6(7)
3-23-647
16.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kuigi Riigikohus tunnistas 28.06.2023 otsusega nr 5-23-2 ühendmääruse § 25 lg 5 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, millega nähti ette, et ühendmääruse § 223 kohaldub toetustaotluste puhul, mis rahuldati enne 09.10.2020, ei mõjuta see praeguse vaidluse lahendamist, sest RTK 16.12.2022 otsuses on 25% korrektsioonimäära rakendamisel tuginetud ühendmääruse § 227 lg-le 1. Riigikohus ei nõustunud otsuses (p-d 63– 71) õiguskantsleri hinnanguga, et ühendmääruse andmise aluseks olnud STS2014_2020 § 46 lg 2 on vastuolus PS § 3 lg-ga 1 ja §-ga 113. Seetõttu ei esine ka HMS § 44 lg 1 p-s 1 sätestatud alust, millele tuginedes võiks SA Eesti Maaelumuuseumid vastavalt HMS § 68 lg-le 1 nõuda finantskorrektsiooni otsuse tegemisele suunatud haldusmenetluse uuendamist ja 16.12.2022 otsuse kehtetuks tunnistamist mh selles osas, milles tema kaebus on praeguses asjas tagastatud (st otsuse aluseks olev õigusnorm ei ole ära langenud).
17.Eelneva põhjal jääb SA Eesti Maaelumuuseumid määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24.03.2023 määruse resolutsiooni p 1 muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.