Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
3-2-1-149-16 Tartu, 8. veebruar 2017 Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Malle Seppik Osaühingu Lonket (likvideerimisel) hagi Hooneühistu Kuuli vastu rahalises nõudes Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuli 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-13-33289 Hooneühistu Kuuli kassatsioonkaebus 25 391 eurot 13 senti Hageja Osaühing Lonket (likvideerimisel), esindaja likvideerija Nikolay Lapotko Kostja Hooneühistu Kuuli, esindaja vandeadvokaat Toomas Kõiv 16. jaanuar 2017, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuli 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-13-33289 osas, milles ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 14. detsembri 2015 otsuse samas tsiviilasjas osas, milles maakohus jättis hageja nõude 25 391 euro 13 sendi ulatuses rahuldamata, ja tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja 25 391 eurot 13 senti, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kohtuotsus on jõustunud osas, milles hageja nõue on jäetud 21 909 euro 92 sendi ulatuses rahuldamata.
1.Osaühing Lonket (hageja) esitas 13. juulil 2013 Harju Maakohtule Hooneühistu Kuuli (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 28 969 eurot 57 senti. 6. mail 2015 esitatud hagi terviktekstis palus hageja mõista kostjalt enda kasuks välja 47 301 eurot 5 senti. Hagiavalduse kohaselt allkirjastasid pooled 2. oktoobril 2006 akti nr 1/2006 Tallinnas Punane 71 asuva GÜ Kuuli 8030 m2 suuruse territooriumi rendileandmise kohta hagejale. Samal kuupäeval sõlmisid pooled rendilepingu lisa nr 1.1-01/2006. Lisaks sõlmisid pooled 1. novembril 2006 rendilepingu nr 01/2006, mille kohaselt andis kostja hagejale 30 aastaks rendile Tallinnas Punane 71 asuva 8030 m2 suuruse territooriumi. 15. mail 2008 allkirjastasid pooled akti nr 2/2006 GÜ Kuuli 8240 m2 suuruse territooriumi koristustööde tegemise kohta. Tehtud tööde maksumuseks lugesid
pooled samas aktis ja varem allkirjastatud lepingu lisas kokku 435 200 krooni (28 964 eurot 76 senti). Kostja 7. juuli 2009 üldkoosoleku protokollilise otsusega otsustati leping tühistada. Hageja lepingu tühistamisega ei nõustunud ning nõudis kostjalt lepinguliste kohustuste täitmist. Kostja lepingurikkumise tõttu ütles hageja 14. juulil 2010 lepingu üles. Kostja esitas 15. juulil 2010 hagejale kirjaliku vastuse, milles kostja võttis teadmiseks hageja soovi lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks ning luges lepingu lõppenuks alates 14. juulist 2010. Seega tekkis kostjal alates 14. juulist 2010 kohustus hüvitada hagejale territooriumi korrastamisega seotud tööde maksumus 453 200 krooni (28 964 eurot 76 senti). Tehtud tööde hüvitamise kohustus tuleneb ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 359 lg-st 1. Alternatiivselt tugines hageja alusetu rikastumise sätetele.
6.mail 2015 esitatud hagi terviktekstis märkis hageja, et lepingus sätestatud kohustuste täitmiseks oli ta sõlminud alltöövõtu korras lepingu Gerold Company OÜ-ga. Kuna leping lõppes kostja lepingurikkumise tõttu, ei olnud hagejal võimalik oma kohustusi Gerold Company OÜ vastu täita. Nimetatud äriühing on esitanud hagejale 2. juulil 2010 nõude 362 560 krooni (23 171 euro 10 sendi) ja 15 000 krooni (958 euro 65 sendi) tasumiseks ning 5. augustil 2010 nõude leppetrahvi 362 560 krooni (23 171 euro 10 sendi) tasumiseks. Seega on hagejal lepingu lõppemise tõttu rahalisi kohustusi Gerold Company OÜ vastu kokku 47 301 eurot 5 senti, mis on käsitatav lepingu rikkumisest põhjustatud varalise kahjuna.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et ta ei ole lepingut rikkunud. Lepingut on korduvalt rikkunud hoopis hageja. Lepingu lõppemisega ei ole hagejal kahju tekkinud. Lepingus ei ole sätestatud, mis saab juhul, kui hageja lepingu ennetähtaegselt üles ütleb. Kinnistu väärtus ei ole suurenenud, mistõttu ei tule hagejale kulusid hüvitada. Gerold Company OÜ-ga seotud dokumendid võivad olla koostatud tagantjärele.
3.Harju Maakohus rahuldas 31. jaanuari 2014 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 25 391 eurot 13 senti ning jättis menetluskuludest 87,6% kostja ning 12,4% hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27. juuni 2014 otsusega maakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja samale maakohule uueks läbivaatamiseks (otsus jõustus 5. augustil 2014).
4.Tsiviilasja uuel läbivaatamisel jättis Harju Maakohus 14. detsembri 2015 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, et kostja ei ole lepingut rikkunud ning hagejal ei olnud õigust lepingut üles öelda. Kuivõrd pooled ei täpsustanud, milliseid ehitisi oli hagejal õigus ehitada, siis VÕS § 7 järgi tuleb kokkulepet mõista selliselt, et hagejal oli õigus ehitada rajatisi mõistlikul määral ja viisil lepingus nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Kostja on esitanud kohtule selgitused, miks ei olnud juurdeehitise rajamine soovitud viisil mõistlik. Kostja väiteid ei ole menetluses ümber lükatud. Kohtu hinnangul on tõendamata, et kostja ei ole rajanud projektikohast teekatet. Ülejäänud hageja esile toodud rikkumised (põhjendamatute nõuete ja arvete esitamine) ei saa olla lepingu rikkumiseks, sest need ei mõjutanud kuidagi hageja lepinguga kaitstud õigusi. Põhjendamatute nõuete ja arvete esitamisel ei oleks hagejal olnud kohustust neid nõudeid täita ega
arveid tasuda ja nõudmiste esitamine ei oleks kuidagi kahjustanud hageja võimekust maad vallata ja majandada. Hagejal ei oleks olnud õigustatud nimetatud asjaoludel lepingust taganema ka seetõttu, et ta ei andnud kostjale täiendavat tähtaega oma kohustuste täitmiseks VÕS § 196 lg 2 kohaselt. Maakohtu hinnangul tuleb ringkonnakohtu 27. juuni 2014 otsuse p 21 mõista selliselt, et ringkonnakohus on tuvastanud, et lepingu lisas 1 on pooled kokku leppinud, et kostja tasub hageja tehtud tööde eest üksnes juhul, kui kostja lõpetab lepingu ennetähtaegselt. Kuigi kokkuleppe teine lause sätestab tasu maksmata jätmiseks tingimuse, et maad kasutatakse lepingu lõpptähtajani, siis tsitaadi kolmas lause täpsustab eelnevat ja sellest võib mõista, et tasu makstakse üksnes juhul, kui lepingu lõpetab kostja. Selline tõlgendus on ka mõistlik, sest oleks ebaloogiline, kui hageja võiks lepingu ise lõpetada (nt päev enne rendiperioodi lõppu) ja siiski tasu saada. Otsuse p-s 24 nõustus ringkonnakohus maakohtuga, et leping lõppes rentniku 14. juuli 2010 tahteavaldusega. Need ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud on maakohtule siduvad. Sellises olukorras tuleb lugeda, et leping lõppes hageja tahteavaldusega, millega kostja on nõustunud. Kooskõlas lepingu lisa 1 ringkonnakohtu pakutud tõlgendusega ei olnud lepingust tulenevalt kostjal lepingu lõppemisel poolte kokkuleppe alusel kohustust maksta tehtud tööde eest tasu. Ka lepingu lõpetamise tahteavaldustes ei sisaldu ühist tahet tasu maksmises kokku leppida. Seega ei saa hagejal olla lepingulist tasunõuet VÕS § 108 lg 1 kohaselt. Maakohus leidis, et hagejal puudub kostja vastu nõue ka VÕS § 359 lg 1 alusel. Kuivõrd territooriumi heaks tehtavad tööd tellis kostja hagejalt, on parenduse tegijaks VÕS § 359 lg 1 mõttes kostja. Otsuse p-s 23 tuvastas ringkonnakohus, et kulutuste hüvitamine ei saa tulla kõne alla lepinguvälisel, mh alusetu rikastumise või käsundita asjaajamise alusel.
5.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 4. juuli 2016 otsusega maakohtu otsuse osas, millega hageja nõue jäeti 25 391 euro 13 sendi ulatuses rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja 25 391 eurot 13 senti. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäid poolte endi kanda. Ringkonnakohus muutis hagihinda, määras hagihinnaks esimese astme kohtus 47 301 eurot 5 senti ja mõistis hagejalt riigi kasuks välja hagiavalduselt tasumisele kuulunud riigilõivu 150 eurot. Samuti keeldus ringkonnakohus hageja 7. juunil 2016 esitatud dokumentide vastuvõtmisest. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja asja uuel läbivaatamisel maakohtus hagi oluliselt muutnud. Hageja 6. mai 2015 menetlusdokumendi ega hilisemate avalduste põhjal ei ole võimalik otsustada, kas hageja tugineb hüvitise nõudmisel jätkuvalt ka rendilepingu ja selle lisade
alusel maa-ala korrastamisele (st parenduste tegemisele). Maakohus ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 392 lg 1 p 3 nõudeid eirates seda ebaselgust eelmenetluses kõrvaldanud. Kujunenud menetluslikus olukorras oleks ringkonnakohtul võimalik käsitleda kahju tekkimist Gerold Company OÜ hageja vastu esitatud nõuete tõttu ning hüvitise nõudmist rendilepingu eseme korrastamise eest kui alternatiivseid nõude aluseid. Hageja esindaja ringkonnakohtu 30. mai 2016 istungil esitatud selgituste kohaselt ei soovi hageja nõuetes kostja vastu tugineda Gerold Company OÜ esitatud nõuetele. Apellatsioonkaebusest ning 30. mai 2016 istungil avaldatust järeldas ringkonnakohus, et hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles hagi kostja vastu jäeti 28 969 eurot 57 senti ületavas osas rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et poolte vahel sõlmitud leping, mida pooled nimetavad rendilepinguks, on selle sisust nähtuvalt üürileping VÕS § 271 mõttes, mitte rendileping VÕS § 339 mõttes. Õiguslikule hinnangule vaatamata on õiged maakohtu järeldused, mille kohaselt ei ole hageja väidetud lepingurikkumised tõendatud ning hageja ei olnud õigustatud lepingut üles ütlema. Maakohus on õigesti leidnud, et lepingu lisas 1 sisalduvad kokkulepped ei anna alust hageja tehtud korrastustööde eest kostjalt tasu nõuda. Ringkonnakohtu hinnangul võimaldavad hagi alusena esitatud asjaolud hinnata hageja nõuet kui VÕS § 286 lg 1 järgset hüvitise saamise nõuet. VÕS § 286 lg 1 rakendamine ei sõltu üürilepingu lõpetamise õiguslikust alusest ega sellest, kumma poole initsiatiivil leping lõpetatakse. Maakohtu tuvastatud asjaolude ja poolte avaldatu põhjal võib järeldada, et leping lõpetati alates 14. juulist 2007 poolte kokkuleppel. VÕS § 286 lg 1 on küll dispositiivne norm, kuid tõendid ei võimalda teha järeldust, et pooled oleksid selle sätte kohaldumise omavahelises suhtes välistanud või seda piiranud. Kuna 15. mai 2008 akti alusel tuleb lugeda tööd, et kostja on tööd vastu võtnud, pidanuks kostja tõendama, et hageja kokkulepitud töid kohaselt ei teinud. Hageja tehtud parenduste tõttu on Tallinnas Punane 71 asuva territooriumi väärtus vähemalt eelduslikult suurenenud. Hüvitise mõistliku suuruse leidmisel võib aluseks võtta tööde kokkuleppelise maksumuse 453 200 krooni (28 964 eurot 76 senti). Samas tuleb arvestada, et hageja on territooriumi perioodil 1. novembrist 2006 kuni
14.juulini 2010 ise kasutanud ning saanud selle tagajärjel eeliseid. Arvestades, et poolte kokkuleppe järgi pidi hageja kasutama territooriumi vähemalt 30 aastat, tuleb hüvitist vähendada vastavalt 965 eurot 49 senti (28 964 eurot 76 senti : 30 aastat) ühe aasta kohta ja 2 eurot 64 senti (965 eurot 49 senti : 395 päeva) ühe päeva kohta. Kuna hageja kasutas territooriumi 3 aastat 8 kuud ja 14 päeva, tuleb hüvitist vähendada 3573 euro 63 sendi võrra (3 a × 965 eurot 49 senti + 256 päeva × 2 eurot 64 senti). VÕS § 286 lg 1 kohaseks mõistlikuks hüvitiseks on seega 25 391 eurot 13 senti. Ringkonnakohus jättis maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. TsMS § 137 lg 11 alusel muutis ringkonnakohus hagihinda esimese astme kohtus ja määras selleks 47 301 eurot 5 senti ning mõistis hagejalt riigi kasuks välja täiendava riigilõivu 150 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse maakohtu otsus. Alternatiivselt palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega kohaldada aegumist ning jätta hagi rahuldamata või saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on vaidlustatud otsus õigusliku hinnangu (VÕS § 286 lg 1 kohaldamise) osas üllatuslik. Ringkonnakohus kvalifitseeris hageja nõude VÕS § 286 lg 1 järgi alles kohtuotsuses, mistõttu ei olnud kostjal võimalik nõude aegumise vastuväidet varem esitada. VÕS § 338 lg 1 kohaselt on üürniku poolt asjale tehtud kulutuste hüvitamise nõude aegumistähtaeg kuus kuud, mis lõike 2 kohaselt algab lepingu lõppemisega (praegusel juhul 14. juulist 2010). Hagi on esitatud alles 13. juulil 2013. Lepingu lisas on pooled selgelt ja üheselt kokku leppinud, et kostja tasub hageja tehtud tööde eest üksnes juhul, kui kostja lõpetab lepingu ennetähtaegselt. Kuigi kokkuleppe teine lause sätestab tasu maksmata jätmiseks tingimuse, et maad kasutatakse lepingu lõpptähtajani, siis tsitaadi kolmas lause täpsustab eelnevat ja sellega võib mõista, et tasu makstakse üksnes juhul, kui lepingu lõpetab kostja. Selline tõlgendus on mõistlik, sest poleks loogiline, kui hageja võiks lepingu ise lõpetada ja siiski tasu saada. Lepingust tulenevalt ei olnud kostjal lepingu lõppemisel poolte kokkuleppe alusel kohustust tasuda tehtud tööde eest. Ka lepingu lõpetamise tahteavaldustes ei sisaldu ühist tahet tasu maksmises kokku leppida. Seega on pooled omavahelistes õigussuhetes VÕS § 286 lg 1 kohaldamise välistanud.
9.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 1 järgi tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hageja nõude kostja vastu 25 391 euro 13 sendi ulatuses rahuldamata, ja tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja 25 391 eurot 13 senti, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse. Kohtuotsus on TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud osas, milles hageja nõue on jäetud 21 909 euro 92 sendi ulatuses rahuldamata.
11.Hageja esitas 13. juulil 2013 maakohtule hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 28 969 eurot 57 senti. 6. mail 2015 esitatud hagi terviktekstis palus hageja mõista kostjalt enda kasuks välja 47 301 eurot 5 senti. Maakohus jättis 14. detsembri 2015 otsusega hagi rahuldamata. Apellatsioonimenetluses ei vaidlustanud hageja maakohtu otsust osas, milles hagi jäeti 28 969 eurot 57 senti ületavas osas rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas 4. juuli 2016 otsusega maakohtu otsuse osas, milles hagi jäeti 25 391 euro 13 sendi ulatuses rahuldamata, ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja 25 391 eurot 13 senti.
Kuigi kostja on kassatsioonkaebuses märkinud, et ta vaidlustab ringkonnakohtu otsuse tervikuna, on ta samas ka märkinud, et palub jätta jõusse maakohtu otsuse, millega hagi jäeti rahuldamata. Seega ei vaidlusta kostja tegelikult kassatsioonkaebuses hagi rahuldamata jätmist. Lisaks ei ole kostjal ka õigustatud huvi, et vaidlustada seda osa kohtulahendist, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Seega on kohtuotsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, millega hageja nõue on jäetud 21 909 euro 92 sendi (47 301 eurot 5 senti - 25 391 eurot 13 senti) ulatuses rahuldamata.
12.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal (üürnikul) on õigus nõuda kostjalt (üürileandjalt) üürilepingu esemeks olevale kinnistule tehtud parenduste hüvitamist VÕS § 286 lg 1 alusel. Viidatud sätte kohaselt võib üürnik juhul, kui üürilepingu lõppemisel ilmneb, et asja väärtus on üürileandja nõusolekul tehtud parenduste või muudatuste tõttu suurenenud, nõuda selle eest mõistlikku hüvitist.
üürnik on üürilepingu eseme suhtes teinud muudatusi või parendusi;
·
muudatused või parendused on tehtud üürileandja nõusolekul;
·
üürilepingu esemeks oleva asja väärtus on üürniku tehtud muudatuste või parenduste tagajärjel oluliselt suurenenud.
Muu kui eluruumi üürilepingu puhul võivad üürnik ning üürileandja VÕS § 286 lg 1 kohaldamise välistada.
14.Tõendamiskoormis jaguneb selliselt, et üürnik peab nõude maksmapanekul tõendama, millised parendused ja muudatused ta tegi, samuti seda, et konkreetsete parenduste või muudatuste tegemiseks oli üürnikul üürileandja vastavas vormis nõusolek ning et üürilepingu esemeks oleva asja väärtus on konkreetsete muudatuste või parenduste tõttu suurem.
15.Kolleegium selgitab, et VÕS § 286 lg 1 kohase hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda sellest, kas asja väärtus on üürilepingu lõppedes muudatuste või parenduste tõttu suurenenud. Üürnikul on õigus nõuda vaid nende kulutuste hüvitamist, mis tõstsid üürieseme väärtust (vt Riigikohtu 16. aprilli 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-08, p 13). Asja väärtuse suurendamist tuleb hinnata lepingu lõppemise seisuga. Olukorras, kus üürniku tehtud muudatused või parendused asja väärtust ei suurenda või parenduste ja muudatuste väärtus on üürilepingu lõppemise hetkeks juba vähenenud nullini, ei saa üürniku nõuet VÕS § 286 lg 1 alusel rahuldada. Hüvitise nõudmise võimalikkuse ja selle suuruse hindamisel tuleb võtta aluseks see, kas ja kui palju on muudatused üürileandjale väärt.
16.Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud tuvastanud asjaolusid, millest nähtuks, et üürilepingu esemeks oleva kinnistu väärtus oleks hageja tehtud muudatuste või parenduste tagajärjel oluliselt suurenenud. Asjaolu, et hageja on kinnistule teinud parendusi, ei tähenda automaatselt kinnistu väärtuse suurenemist. Samuti ei saa kinnistu väärtuse suurenemist eeldada, vaid see tuleb kindlaks teha. Eelnevast tulenevalt tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, milles hagi jäeti 25 391 euro 13 sendi ulatuses rahuldamata, ning tegi tühistatud
osas uue otsuse, milles hagi vastavas ulatuses rahuldas. Tühistatud osas tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
17.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul anda hagejale võimalus esitada tõendeid, millest nähtuks, kas ja mil määral on kinnistu väärtus hageja tehtud parenduste tõttu suurenenud. Lisaks tuleb ringkonnakohtul üürilepingut VÕS § 29 järgi tõlgendada ning tuvastada, kas pooled on omavahelise kokkuleppega VÕS § 286 lg 1 kohaldamise välistanud.
18.Kolleegium ei nõustu kostjaga selles, et ringkonnakohtu otsus on õigusliku hinnangu osas tema jaoks üllatuslik. Asja materjalidest nähtuvalt on ringkonnakohus 30. mail 2016 toimunud kohtuistungil VÕS § 286 kohaldamist pooltega arutanud (III kd, tl 30). Varasemas menetluses (nt hagiavalduses) on hageja tuginenud analoogsele rendilepingu sättele (VÕS § 359 lg-le 1). Kostja on VÕS § 359 lg-t 1 arvestades esitanud ka enda vastuväited.
19.Kolleegium ei nõustu kostjaga ka selles, et tal ei olnud võimalik varem aegumisele tugineda (esimest korda tugines kostja aegumisele alles kassatsioonkaebuses). VÕS § 338 lg 1 järgi on üürniku poolt asjale tehtud kulutuste hüvitamise või muudatuse äravõtmise nõude aegumistähtaeg kuus kuud. Selle nõude aegumistähtaeg algab VÕS § 338 lg 2 teise lause järgi lepingu lõppemisest. Sama tähtaeg kehtib VÕS § 341 järgi rentniku nõuete kohta rendileandja vastu (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-13, p 20). Seega oli kostjal võimalik tugineda aegumisele juba ajal, kui hageja tugines VÕS § 359 lg-le 1.
20.Aegumise kohta märgib kolleegium ka järgmist. Kui pool ei ole maa- ega ringkonnakohtus aegumise kohaldamist nõudnud, ei saa pool kassatsioonimenetluses aegumise kohaldamist nõuda. Kui aga Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse ja saadab asja uueks lahendamiseks ringkonnakohtule, jätkub menetlus ringkonnakohtus TsMS § 693 lg 1 esimese lause järgi seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist. Seega juhul, kui asja menetlus jätkub ringkonnakohtus pärast kassatsioonimenetlust, ei saa menetlusosalised enam aegumise vastuväidet esitada, kui apellatsioonkaebuse esitamise või apellatsioonkaebusele vastamise tähtaeg on möödunud (vt Riigikohtu 31. märtsi 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-10, p 16).
21.Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ja määratakse TsMS § 174 lg 6 alusel kindlaks asja uuel läbivaatamisel.
22.Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 7 esimese lause alusel tagastada kautsjon. Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.