Haridus ja kultuur › Muu haridus ja kultuur

3-24-339

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(10)

3-24-339 Kaebaja ei heida vastustajale ette seda, et kehtivaid õigusakte oleks kaebaja suhtes valesti kohaldatud. Ka kohtule ei nähtu hindamiskomisjoni või kultuuriministri tegevuses eksimusi kehtivate õigusaktide vastu. Hindamiskomisjonil puudub õigus jätta määrus nr 17 ning hindamismetoodika kõrvale, asuda otsima seadusandja tahet ja kohaldada sellest tulenevalt muid hindamiskriteeriume või muuta õigusaktides fikseeritud kriteeriumide osakaalusid. Selline hindamiskomisjoni tegevus oleks õigusvastane. Hindamiskomisjon on oma tegevuses juhindunud määrusest nr 17 ja hindamismetoodikast. Kaebaja taotlus on saanud koondhindeks 62 punkti, mistõttu vastavalt määruse nr 17 § 13 lg-le 3 ja hindamismetoodika p-le 3.4 tuli kaebaja taotlus jätta rahuldamata. Hindamiskomisjon on kaebajale hindeid omistanud vastavalt hindamismetoodikas toodud hindamiskriteeriumidele: rahvuskultuuri edendamist on hinnatud läbi kolme kriteeriumi: 1) senise etendustegevuse kunstiline tase (kaebaja sai 15 punkti 25-st võimalikust), 2) loominguliste plaanide kunstiline huvitavus, veenvus (kaebaja sai 12 punkti 20-st võimalikust), 3) senise rahvusvahelise tegevuse mõju valdkonna arengule (kaebaja sai 2 punkti 10-st võimalikust); mitmekesisust on hinnatud läbi ühe kriteeriumi ‒ senise etendustegevuse panus valdkonna mitmekesisusse (kaebaja sai 8 punkti 20-st); piirkondlikku kättesaadavust on hinnatud läbi ühe kriteeriumi ‒ senise etendustegevuse piirkondlik kättesaadavus (kaebaja sai 10 punkti 10-st); loomingulise tegevusega seotud töö mahtu on hinnatud läbi ühe kriteeriumi ‒ eelarve realistlikkus (kaebaja sai 15 punkti 15-st). Puuduvad tõendid selle kohta, et hindamiskomisjon poleks järginud oma tegevuses hindamismetoodikat. Kultuuriministri kehtestatud hindamiskriteeriumid ei ole EAS-i ja PS-ga vastuolus. EAS § 16 lg-ga 6 on seadusandja volitanud kultuuriministrit kehtestama riigieelarvest etendusasutustele antavate toetuste liigid ning toetuse taotlemise, taotleja hindamise ja toetuse määramise täiendavad tingimused ja korra. Kultuuriminister ongi seda teinud määrusega nr 17 ning selle lisaks oleva hindamismetoodikaga. Seejuures ei ole EAS ega ükski teine õigustloov akt ette kirjutanud konkreetseid hindamiskriteeriume ega asjaomaste kriteeriumide osakaalu punktide andmisel. See on kultuuriministri diskretsiooniline otsus. EAS § 16 lg-s 2 fikseeritud toetuse eesmärgist selliseid konkreetseid nõudeid, nagu kaebaja väidab, ei tulene. Vaidlust ei ole selles, et hindamismetoodika sisaldab rahvuskultuuri edendamise, mitmekesisuse ja piirkondliku kättesaadavuse komponente. Kas neid kriteeriume tuleks sisustada või nende osakaalu koondsummas määrata teisiti, on paljuski hinnanguline küsimus ning võimalikud ongi erinevad vaatenurgad. PS ega EAS pinnalt ei ole võimalik väita, et kehtestatud hindamismetoodika või erinevate kriteeriumide hindepunktide osakaalud oleksid meelevaldsed ega täidaks EAS-s toodud eesmärke. Kaebaja subjektiivne hinnang ei muuda hindamismetoodikat õigusvastaseks. Kohtule ei nähtu, et kultuuriminister oleks ületanud volitusnormi piire. Olukorras, kus taotlusi on rohkem kui eelarvevahendeid, on paratamatu, et kõiki taotlusi ei ole võimalik rahuldada. Seega on igati õiguspärane fikseerida künnis, millest allapoole jäävaid taotlusi ei rahuldata. Künnise olemasolu ei diskrimineeri toetuse taotlejaid. Hindamiskomisjoni kuuluvad oma valdkonna eksperdid ja hindamiskomisjon on moodustatud vastavalt õigusaktidele. Hindamiskomisjoni liikmetel on õigus anda hinnang igale taotlusele. Üksikute hinnangute alusel kujuneb hindamiskomisjoni koondhinnang. Hindamiskomisjoni protokollis ei kajastata iga üksiku komisjoni liikme hinnangut, vaid üksnes koondtulemust ja komisjoni asjaomaseid põhjendusi iga hindamiskriteeriumi lõikes. Loomingulisele tegevusele hinnangu andmine on paratamatult subjektiivne, mistõttu ei saagi etendustegevuse „kunstilisele tasemele“ ja samalaadsetele kriteeriumidele omistatav hinnang olla objektiivselt mõõdetav ega kohtulikult kontrollitav. Kohtu pädevuses ei ole asuda üle kontrollima hindamiskomisjoni üksikute liikmete hinnangute kujunemise asjaolusid, sh tuvastada seda, kas või siis millises ulatuses on komisjoni liikmed kaebaja repertuaariga tutvunud. Eeldatavasti peavad komisjoni liikmed olema kursis valdkonnaga, mille kohta nad hinnanguid 3(10)

3-24-339 annavad. Puudub alus kahelda, et komisjoni liikmed ei ole punkte andnud ise, vaid seda on teinud üksnes protokolli koostaja või komisjoni väline isik, nagu oletab kaebaja. Siinse kohtuasja raames ei ole vajadust asuda üksikasjalikult hindama kaebaja väiteid selle kohta, kas mõni konkreetne hindamiskriteerium on põhjendatud, kas selle punktide osakaal on liialt suur vms. Selline tegevus poleks enam kaebaja subjektiivsete õiguste riive kontroll, vaid abstraktne normikontroll, millist võimalust PS ega HKMS ette ei näe. Kohus märgib siiski, et EAS jätab kultuuriministrile arvestatava diskretsiooniruumi ja kaebaja esitatud väited ei veena kohut, et diskretsiooni piire oleks ületatud. Vastustaja on kaebaja väidetele vastuseks esitanud põhjalikud selgitused. Need selgitused on asjakohased ja kinnitavad, et hindamiskriteeriumid on kehtestatud kaalutletult, s.t seaduse eesmärki silmas pidavalt, ja ei diskrimineeri taotlejaid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-24-339 teadaolevalt on kaebaja teatri ühte etendust lähiminevikus üksnes komisjoni 2 liiget 7-st. Seetõttu on keeruline mõista, mille alusel on kujunenud komisjoni 15 hindepunkti 25-st võimalikust. Anda tulnuks 20 punkti. Kaebaja ei nõustu ka saadud väheste hindepunktidega loominguliste plaanide kunstilisele huvitavusele ja veenvusele. Kaebaja tegevused on hästi läbimõeldud. Komisjoni hinnang põhineb usul prognooside realiseerumise osas, mitte objektiivsetel andmetel. Komisjon on andnud 2 punkti senise rahvusvahelise tegevuse mõjule valdkonna arengule, kaebaja ei nõustu selle hinnanguga. Kaebaja alustas koostööd Soome lavastajaga juba 2019. a-l ning 2021. a-l pidi esietenduma Soome autori looming, kuid see jäi ära Covid-19 tõttu. Komisjon on hindamiskriteeriumis senise etendustegevuse panus valdkonna mitmekesisusse andnud 8 punkti. Kaebaja ei nõustu hinnanguga, et teatril puudub selge esteetiline käekiri. Kuna teater on 19 aastat teatrikunstiga tegelenud, on selline hinnang teatrit alavääristav. L. Kaunissaare 22.12.2023 vastus kaebaja vastuväidetele on formaalne ning osaliselt sisustatud valeväidetega. Halduskohus ei teostanud kontrolli kaebaja taotluse hindamise üle, mistõttu on kohtuotsus põhjendamata. Subjektiivsete hindepunktide andmisel on komisjoni liikmete poolt eeldatav taotleja senise etendustegevuse elementaarne tundmine etenduste külastamise/nägemise kaudu, et tagada kaalutlusvigadeta ettepaneku tegemine kultuuriministrile. Ekslik on seisukoht, et komisjoni liikmete individuaalsed hindepunktid ei oma asjas tähtsust ning tähtsust omab vaid komisjoni kollegiaalne lõpphinnang. 5 komisjoni liiget 7-st ei olnud kaebaja etendusi näinud ja olid seega erialaselt ebapiisavalt informeeritud. Halduskohus jättis ekslikult kogumata tõendid komisjoni liikmete antud hindepunktide kohta. Kaebajale pole teabenõude alusel neid väljastatud. Komisjoni liikme hinnangu põhjendamise kohustus ei piira selle liikme vabadust väljendada oma seisukohta, sest hindamiskomisjoni töökorra järgi on komisjoni liikme tööülesanne põhjendada oma hinnangut, muu hulgas kultuuriministrile või kohtule.

3-24-339 seejuures mitte ainult eksperdi seisukohta, vaid kõiki kriteeriumi raames olulisi asjaolusid kogumis. Teiseks kaasatakse ekspert komisjoni töösse mitte seetõttu, et komisjon ei ole suutlik või pädev ise taotlusi hindama, vaid valdkondlik/spetsiifilisem ekspertiis võib aidata kaalutletud otsuse tegemisele kaasa. Vastupidine seisukoht oleks vastuolus määruse nr 17 §-ga 11, mis annab õiguse ja pädevuse taotluste hindamiseks vaid hindamiskomisjoni liikmetele. Seaduses toodud toetuse andmise eesmärgid saaksid olla võrdse osakaaluga vaid juhul, kui puuduks täpsem jaotus/korraldus. Praegu on selline täpsem jaotus kehtestatud EAS § 16 lg-s 6 toodud volitusnormi alusel määruses nr 17 ning hindamismetoodikas. Seaduses puudub norm, mille kohaselt on kriteeriumid võrdse osakaaluga. Seejuures ei ole asjakohane öelda, et sellisel juhul võiks mõne kriteeriumi osakaalu viia nullini, sest selline tegevus oleks ilmselgelt vastuolus seadusandja tahtega – seadusandja on soovinud, et kõiki EAS §-s 16 toodud kriteeriume võetaks hindamisel arvesse ning seda on kehtiva määruse ja hindamismetoodikaga ka tehtud. Jääb ebaselgeks, millisele infole tuginedes kaebaja väidab, kes komisjoni liikmetest ei ole ühtegi tema etendust näinud. Kaebaja pole selle kohta esitanud ühtegi tõendit. Vastustaja ei ole kordagi väljendanud seisukohta, et teatrietenduste vahetu nägemine ei oleks hindamise kontekstis oluline. Kindlasti on see vajalik senise kunstilise taseme hindamiseks, kuid hinnang tuleb anda siiski kõikidele teadaolevatele asjaoludele (sh aruannetele ja ülevaadetele) tuginedes. EAS-s, määruses nr 17 ega hindamismetoodikas ei ole toodud nõuet, et senise etendustegevuse kunstiline tase eeldab senise teatrikunsti vahetut kogemust. Arvestades uuslavastuste, taotlejate ja nende mitmekülgse tegevuse hulka, siis ei saagi eeldada, et kõik komisjoni liikmed on jõudnud kõikide taotlejate kõiki lavastusi vaatamas käia. Seetõttu ongi komisjon mitmekülgne ja -liikmeline. Näiteks kui üks komisjoni liige on näinud taotleja loomingust ühte osa, siis teine liige on ehk näinud sama taotleja teisi lavastusi. Arutelu raames mõtteid, seisukohti ja kogemusi vahendades saab seeläbi anda taotlejale ka ühtlasema ning õiglasema hinnangu. Vaidlusaluse taotlusvooru raames kujuneb kriteeriumile antav hinne mitte individuaalhinnete keskmisest, vaid hinne otsustakse komisjoni töökorra p 4.4 kohaselt konsensuslikult (või eriarvamuste olemasolu korral hääletades, kuid kaebaja taotluse puhul eriarvamused puudusid). Seetõttu ei oma komisjoni liikme individuaaltöö selle vooru raames õiguslikku tähendust – tegu on töödokumentidega, mille olemasolu on vajalik ainult komisjoni töö paremaks korraldamiseks – et komisjoni liige oleks komisjoni koosolekuks ette valmistatud, enne koosolekut taotlustega tutvunud ning oma seisukoha iga kriteeriumi raames läbi mõelnud. Lõpuks otsustatakse hinne ühiselt komisjoni koosolekul. Seejuures jääb ebaselgeks, kuidas saab komisjoni liikmete individuaalhinde järgi välja tuua, kui pädev oli komisjoni liige taotlusi hindama. Hindamine on valdavas osas subjektiivne – meelevaldne oleks asuda seisukohale, et juhul kui individuaalselt antud hinne on madal, siis tähendab see automaatselt seda, et komisjoni liige ei ole pädev taotlust hindama. Individuaalhinnete näol on tegu arutelu käigus tekkinud töödokumentidega, millel ei ole iseseisvat tähendust, ja seega ei ole vajalik ega ka põhjendatud neid avalikustada. Vastustaja jaoks on selle põhimõtte järgimine äärmiselt oluline selleks, et tagada aus ja erapooletu hindamine ning komisjoni liikmetele vabadus oma seisukohti väljendada. Komisjoni töökorra p 7.2 kohaselt saab Kultuuriministeerium nõuda oma otsustusprotsessis või kohtumenetluse käigus, et komisjoni liikmed vajadusel oma seisukohti põhjendaks. See õigus ei laiene aga kaebajale ega ühelegi teisele taotlejale. Samuti ei tähenda see seda, et juhul kui vastustaja palub kohtumenetluses mõne komisjoni liikme seisukohti täpsustada, siis tuleb need vastaspoolele avaldada. Vastavalt EAS § 17 lg-le 3 kuuluvad komisjoni lisaks ministeeriumi esindajatele valdkondlike esindusorganisatsioonide ettepanekul nimetatud asjatundjatest liikmed, kes on nende organisatsioonide hinnangul kõige kompetentsemad taotlusi hindama. Kultuuriministeeriumil 6(10)

3-24-339 ei ole põhjust kahelda komisjoni liikmete pädevuses. Kõik protokollis toodud järeldused on põhjalikult lahti kirjutatud, põhjendused on arusaadavad ja jälgitavad. Protokollis on kaebaja senise etendustegevuse kunstilise taseme osas toodud välja, et etendustegevuste kunstiline ambitsioon on lavastuste lõikes ebaühtlane, jäädes madala ja keskmise vahele. Samuti tuuakse välja ambitsiooni mõningast tõusu vaadeldaval perioodil, kuid üldist hinnet mõjutab rohkem oluliselt erineva ambitsiooni ja teostusega tööde jaotus etendustegevuses. Need põhjendused on kooskõlas komisjoni poolt antud hindega (15 punkti) ning lähtuvad kultuuriministri kehtestatud hindamismetoodikast. Plaanide kunstiline huvitavus ja veenvus ei ole seotud (ainult) taotleja eelarve realistlikkuse ning tegutsemise perioodiga, vaid laiemalt sellega, kui tõenäoline on etendusasutuse ning trupi loomingulist võimekust arvestades, et sellised plaanid realiseeruvad ning on ka kunstiliselt huvitavad. Etendusasutuse tegutsemise periood ega eelarve realistlikkus ei näita seda, kui hästi õnnestuvad etendusasutuse lavastused kunstilises mõttes. Hindamismetoodika p 1.1.3 (rahvusvahelise tegevuse mõju valdkonna arengule) alusel vaadeldakse mitte seda, kas ja kui palju mahuliselt tegevusi tehti, vaid seda, kas ja millist mõju need tegevused valdkonnale vaadeldaval perioodil avaldasid. Komisjoni hinnangul taotleja tegevused, mis toimusid vaadeldaval perioodil vaid ettevalmistaval tasemel, valdkonnale mõju ei avaldanud. Esteetilise käekirja all pidas komisjon silmas väljakujunenud ja pidevas arengus olevaid kunstilisi väljendusvahendeid, mille poolest konkreetne loominguline üksus selgelt eristub, kuid mis samas ei ole seletatavad näiteks žanriliselt. Esteetiline käekiri võib hõlmata näiteks isikupärast kujundikeelt või korduvaid loomingulisi motiive. Protokollis on toodud, et kaebajal ei ole komisjoni hinnangul selget esteetilist käekirja, mitte et kaebajal kunstiline käekiri üldse puudub. Üldise kommentaarina on komisjoni protokollis toodud ka sihtgrupi mitmekesistamise tendentsi võimalik mõju sellele, kuivõrd selgelt teatrit võidakse sihtgrupiliselt tajuda, kuid hinnangu kujunemise keskmes oli siiski esteetilise käekirja aspekt. Seejuures toob vastustaja välja, et kaebaja viljeleb klassikalist sõnateatrit, mis on Eestis kõige levinum teatriliik ja seetõttu on tahes-tahtmata sõnateatritel pisut keerulisem valdkonna mitmekesisusse panustada. Piirkondlikku kättesaadavust, mis on taotleja oluline tugevus, on hinnatud asjaomases kriteeriumis maksimumhindega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-24-339 kohaldatav ka olukorras, kui seadusandja volitab ministrit kehtestama sellise toetuse saamise tingimused, millele isikul ei ole põhiseadusest ega muust seadusest tulenevat subjektiivset õigust. Praegusel juhul on tegemist just seda laadi toetusega, mida seadusandja on otsustanud oma ulatusliku otsustusõiguse alusel maksta teatud kultuuripoliitiliste eesmärkide ehk avalike huvide tagamiseks (vrd nt Riigikohtu halduskolleegiumi 02.04.2019 otsus nr 3-16-1048/38, p 16).

3-24-339 väljastpoolt Eestit. Rahvuskultuuri edendamise kriteeriumit aitab sisustada ka kultuuri arengukava 2021–2030 ja selle lisades etenduskunstide valdkonna kohta esile toodud arengu vajadused ja eesmärgid. EAS §-ga 16 ega arengukavaga pole vastuolus see, kui minister otsustab väärtustada kunstiliselt heal tasemel, huvitavat ja kunstiliselt veenvat ning ühtlasi ka rahvusvahelise koostöö elemente hõlmavat etenduskunsti. Kohus ei näe siin vastuolu eesmärgiga edendada eesti rahvuskultuuri, muu hulgas eesti keelt ja eestlust edasi kandval moel. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et asjas rahvuskultuuri edendamise kriteeriumiga arvestamata jätmist kinnitab see, et komisjoni 15.12.2023 protokollis ei ole kordagi kasutatud sõna rahvuskultuur. Tegemist on raammõistega, mida on hindamismetoodikas konkretiseeritud kolme täpsema alakriteeriumiga ning neid pidigi komisjon analüüsima.

3-24-339 toimuvast, mis võimaldab neil hinnata olemasoleva teabe usaldusväärsust ja kujundada selle põhjal oma seisukoht ning osaleda ühise arutelu tulemusel kujuneva komisjoni konsensusliku hinnangu andmisel. Protokollist nähtuvalt ei ole ükski komisjoni liige avaldanud kaebajale antud hindepunktide osas eriarvamust ega väljendanud seisukohta, et tal puudub hinnangu andmiseks piisav teave kaebaja senise tegevuse kohta. Kaebaja taotlusele hindepunktide andmine

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.