Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus

3-23-2676 läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-23-2676 ainult 30 eurot puudetoetust. Võrreldes varasemaga vähenevad tema sissetulekud 100 euro võrra kuus. Lapsed peaksid olema Eesti Vabariigis võrdsed. Toitjakaotuspension ja töövõimetoetus on täiesti erinevad toetused ning ühe maksmine ei tohiks välistada teise maksmist. Toitjakaotuspensioni ja töövõimetoetust makstakse paralleelselt ainult mõne aasta jooksul (alates 16. eluaastast kuni 18-aastaseks saamiseni või kooli lõpetamiseni). Eelduslikult ei ole väga palju selliseid noori, kes on kaotanud vanema, kuid on samal ajal ka puudega ning saavad töövõimetoetust.

3(6)

3-23-2676 Vaidlust ei ole, et vaidlusalune regulatsioon on formaalselt põhiseaduspärane, st vastab pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning seadusereservatsiooni põhimõttele. Nii õigus saada puuduse korral riigilt abi (PS § 28), omandipõhiõigus (PS § 32) kui ka võrduspõhiõigus (PS § 12) on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigused, mis tähendab, et nende piiramiseks sobib iga seaduses sätestatud põhjus, kui see on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega (PS § 11). PS § 28 lg-st 2 ei tulene, et mitme viidatud sättes loetletud riski realiseerumisel tekiks riigil ilmtingimata kohustus kõiki realiseerunud riskide leevendamiseks mõeldud meetmeid üheaegselt rakendada. PS § 28 lg 2 kohaselt sätestab abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra seadus. Seetõttu ei ole PS kohaselt välistatud olukord, kus mõnda liiki abi üheaegselt ei anta või otsustatakse konkreetse abi liiki teatud ulatuses vähendada. PS § 28 lg-s 2 on tagatud soorituspõhiõigus, mille kaitseala riivatakse siis, kui riik jätab abivajajale piisava abi tagamata. Olukorda, kus kaebaja saab toitjakaotuspensioni, kuid seadusest tuleneva piirangu tõttu ei ole tal vaatamata osalisele töövõimele õigust saada samaaegselt töövõimetoetust, ei ole alust pidada PS § 28 lg 2 riiveks. Leevendamaks isa surmaga kaasnenud majandusliku olukorra võimalikku halvenemist, on riik toitjakaotuspensioni maksmisega taganud kaebajale asendussissetuleku. Riik on toitjakaotuspensioni maksmisega täitnud vähemalt minimaalse soorituskohustuse ning taganud kaebajale abi, mida ei saa pidada ilmselgelt ebapiisavaks. Seega ei ole tegemist PS § 28 lg 2 riivega. PS § 12 lg 1 riivega saab tegu olla üksnes siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Asjaolu, et mõlema vanemaga koos elaval (ja vanemate ülalpidamisel) 16–18aastasel osalise töövõimega isikul on õigus saada töövõimetoetust, ei anna alust pidada vaidlusalust olukorda võrdsuspõhimõttega vastuolus olevaks. Võrreldavaks isikute grupiks on toitjakaotuspensioni saavad osalise töövõimega alaealised. Kaebuse asjaoludest ei nähtu, et selliseid isikuid koheldaks teistmoodi kui kaebajat. Kohus ei nõustu kaebaja järeldusega, justkui saaks võrreldavaks grupiks pidada alaealisi isikuid, kes ei saa toitjakaotuspensioni, kuid kellele on osalise töövõime tõttu õigus saada töövõimetoetust. Vaatamata sellele, et vaidlusalusel juhul ei esine PS § 28 ning PS § 12 riivet, riivab asjassepuutuv säte kaebaja omandipõhiõigust, kuna piirab kaebaja õigust saada üheaegselt mitut PS § 28 lg-s 2 sätestatud abi liiki. Seega piirab asjassepuutuv säte omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvat rahaliselt hinnatavat õigust. Asjassepuutuva sätte legitiimseks eesmärgiks võib pidada eelarveliste vahendite kokkuhoidu ning ressursside õiglast ja eesmärgipärast jaotust ehk tegelike abivajajate kaitset. Olukorras, kus riigi rahalised võimalused on piiratud, on põhjendatud tagada suuremale hulgale isikutele ligipääs vähemalt ühele PS § 28 lg-s 2 sätestatud olukorra leevendamiseks ette nähtud (rahalisele) meetmele. Nimetatut arvestades saab pidada TVTS § 12 lg-s 4 sätestatud piirangut õigustatuks. Asjassepuutuvat sätet ei ole alust pidada ka ebaproportsionaalseks. See on sobiv, vajalik ja mõõdukas. Isikule, kelle puhul on täidetud nii toitjakaotuspensioni saamise kui ka töövõimetoetuse saamise tingimused, on õigus saada vähemalt üht nimetatutest. Seega on igale sellisele isikule tagatud asendussissetulek ning põhiõigustesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ei saa pidada ülemääraseks. Seadusandjal on sotsiaalpoliitika kujundamisel avar otsustamisruum. Kohus peab vältima olukorda, kus eelarvepoliitika kujundamine läheks suures osas kohtu kätte. Kohus ei saa asuda sotsiaalpoliitika teostamisel seadusandliku või täitevvõimu asemele. Kohtu ülesanne on sekkuda siis, kui riigipoolne abi langeb PS § 28 lg-s 2 sätestatud juhtudel minimaalsest tasemest allapoole. Praegusel juhul ei ole sellise olukorraga tegemist. Haldusasja materjalist 4(6)

3-23-2676 tulenevalt ei ole põhjust väita, et vaidlustatud säte tekitaks olukorra, kus sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted ei ole tagatud. Arvestades eeltoodut on vastustaja põhjendatult lähtunud kehtivast õigusest ning teinud õiguspärase otsuse. Seega puudub alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Tühistamisnõude rahuldamata jätmisel jätab kohus rahuldamata ka sellega olemuslikult seotud kohustamisnõude. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-23-2676 mitme PS § 28 lg-s 2 nimetatud riski üheaegsest realiseerumisest. Sellisel juhul on viimati osutatud sättest tulenev riigi kohustus täidetud, kui inimene saab vähemalt ühe riski alusel makstavat hüvitist, mis samas tagab talle piisava abi. PS § 28 lg 2 alusel antava riigi abi eesmärk pole kompenseerida kõiki sissetulekuid, mis inimesel võivad riski realiseerumisel saamata jääda. Inimväärseks toimetulekuks (nt toidu- ja eluasemekuludeks) vajaliku rahasumma suurus ei olene iseenesest sellest, kui palju on põhjusi, mis takistavad inimesel hankida vajalikke elatusvahendeid muul moel kui riigi abina. On tõsi, et mõnel juhul kaasneb täiendava riskiga ka lisakulu (nt kulu ravimitele) või vajadus abivahendite või teenuste järele. Sellisel juhul on suurem ka see abi, mida riik peab inimesele andma. PS § 28 lg-st 2 lähtuv riigi kohustus tuleb lugeda täidetuks, kui ühe sotsiaalse riski realiseerumisel pakutav toetus on piisav, et katta minimaalselt vajalikul tasemel ka teise riski realiseerumise tõttu tekkinud lisavajadus.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.