Y.K kaebus Eesti Töötukassa 01.11.2023 otsuse nr TVT/ 23/057686 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja töövõimetoetuse taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja: Y.K, seaduslik esindaja W.J Vastustaja: Eesti Töötukassa, seaduslik esindaja Meelis Paavel
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
4.Avaldatavas kohtuotsuses asendada kaebaja ja tema seadusliku esindaja nimed tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 08.07.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab 1(7)
menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Töötukassa (ETK) tuvastas 18.10.2023 otsusega nr TVH/23/039443 Y.K-l (kaebaja) osalise töövõime.
2.ETK jättis 01.11.2023 otsusega kaebajale töövõimetoetus määramata, kuna taotlejale on määratud toitjakaotuspension. Töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 12 lg 4 kohaselt ei ole õigust töövõimetoetusele inimesel, kellele makstakse pensioni.
3.Kaebaja seaduslik esindaja (ema) W.J esitas 26.11.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, millest järeldub soov vaidlustada ETK otsust. Kaebuse kohaselt ei ole TVTS § 12 lg 4 osas, milles see välistab 16−24-aastasele lapsele toitja surma korral töövõimetoetuse maksmise, põhiseadusega kooskõlas.
KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
4.Kaebaja nõuab ETK otsuse tühistamist ning vastustaja kohustamist vaadata kaebaja töövõimetoetuse taotlus uuesti läbi. Kaebaja taotleb, et kohus hindaks põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise vajalikkust (s.o hinnata, kas TVTS § 12 lõige 4 on põhiseaduspärane osas, mille kohaselt 16−24-aastasele lapsele toitja surma korral töövõimetoetust ei maksta).
5.Kaebajal on väga raske kuulmislangus. Kuulmislanguse kompenseerimiseks sai kaebaja 2009. aastal esimese sisekõrvaimplantaadi süsteemi paremasse kõrva ning kaks aastat hiljem pandi sisekõrvaimplantaadi süsteem ka vasakusse kõrva. Vaatamata sellele on kaebaja vaegkuulja: 03.10.2023 tehtud uuringute põhjal saab ta kahe sisekõrvaimplantaadi süsteemiga aru vaikses kuulamiskeskkonnas 90% räägitust ning taustamüras 65%. Kaebajale on korduvalt määratud puue.
6.Kaebaja isa suri 2019. aastal ning sellest ajast on kaebaja saanud toitjakaotuspensioni. Sotsiaalkindlustusameti infosüsteemi andmete kohaselt on kaebajale määratud toitjakaotuspension perioodiks 28.05.2019 - 30.11.2025.
7.Pärast 16-aastaseks saamist taotles kaebaja ETK-lt töövõime hindamist. Kaebajal tuvastati osaline töövõime, kuid lähtuvalt TVTS § 12 lõikest 4 talle töövõimetoetust ei määratud.
8.Samasisulise probleemiga on juba varem pöördutud õiguskantsleri poole. Õiguskantsler on 21.02.2019 kirjas nr 6-1/190227/1900942 välja toonud, et töövõimetoetuse ja toitjakaotuspensioni samaaegse maksmise üle on arutanud Riigikogu sotsiaalkomisjon. Komisjon leidis, et alaealisel, kelle töövõime on vähenenud ja kes on kaotanud toitja, peaks olema õigus saada korraga mitut hüvitist. Nii Riigikogu sotsiaalkomisjon kui ka Vabariigi Valitsus on lubanud olukorrale lahenduse leida. Olukorraga tutvumisest ja antud lubadusest on möödunud enam kui 4,5 aastat.
9.Kahe vanemaga last peaksid üleval pidama mõlemad vanemad, lisaks makstakse noorele töövõimetoetust. Kui arvestada, et noorel oli enne keskmine puue, oli tema toetus (puudega lapse toetus) 138 eurot. 16-aastaseks saades hakkab noor saama töövõimetoetust 308 eurot+ 30 eurot puudetoetust. Seega kahe vanemaga noore toetus suureneb 200 euro võrra. 2(7)
Laps, kes on kaotanud ühe või mõlemad vanemad ning saab toitjakaotuspensioni, on edaspidi palju halvemas olukorras. Siiani sai ta keskmise puude korral toetust 138 eurot, kuid nüüd jääb alles ainult 30 eurot puudetoetust. Võrreldes varasemaga vähenevad tema sissetulekud 100 euro võrra kuus.
10.Lapsed peaksid olema Eesti Vabariigis võrdsed. Kahe vanemaga last peavad üleval ja toetavad mõlemad vanemad. Kui üks vanem on surnud, aitab suuresti rahaliselt hakkama saada riigi poolt makstav toitjakaotuspension.
11.Kaebaja hinnangul on toitjakaotuspension ja töövõimetoetus täiesti erinevad toetused ning ühe maksmine ei tohiks välistada teise maksmist. Toitjakaotuspensioni ja töövõimetoetust makstakse paralleelselt ainult mõne aasta jooksul (alates 16. eluaastast kuni 18-aastaseks saamiseni või kooli lõpetamiseni). Eelduslikult ei ole väga palju selliseid noori, kes on kaotanud vanema, kuid on samal ajal ka puudega ning saavad töövõimetoetust.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
12.Kaebus tuleb jätta rahuldamata.
13.Vaidlustatud otsuse põhjenduste kohaselt TVTS § 12 lg 4 järgi ei ole töövõimetoetusele õigust isikul, kellele makstakse pensioni, vanaduspensioni ootel oleva päästeteenistuja toetust, prokuröri töövõimehüvitist või välisteenistuse seaduse või avaliku teenistuse seaduse alusel makstavat abikaasa- ja registreeritud elukaaslase tasu. Sotsiaalkindlustusameti infosüsteemi andmete kohaselt on kaebajale määratud toitjakaotuspension alates 28.05.2019. Eeltoodust lähtuvalt puudub kaebajal õigus töövõimetoetusele.
14.Vastustaja on seisukohal, et TVTS § 12 lg 4 on selge ja üheselt mõistetav norm, mille keeleline tõlgendamine ei anna töötukassale kaalumisruumi. Seega on vastustaja TVTS § 12 lg 4 nimetatud asjaolude esinemisel kohustatud isikule lõpetama töövõimetoetuse maksmise või jätma töövõimetoetuse määramata. Järelikult puudub vastustajal kaalumisruum, kui TVTS § 12 lg 4 sätestatud aluste kohaldamiseks vajalikud asjaolud on ilmnenud. ETK oli kohustatud ka praegusel juhul kohaldama imperatiivset normi (TVTS § 12 lg 4), kuna oli selgunud selle kohaldamise eelduseks olev asjaolu – kaebajale on määratud toitjakaotuspension, mida makstakse alates 28.05.2019. Seni, kuni TVTS § 12 lg 4 sõnastust ei ole muudetud selliselt, et see võimaldaks maksta töövõimetoetust koos toitjakaotuspensioniga, tuleb vastustajal lähtuda hetkel kehtivast TVTS sõnastusest.
15.Eeltoodust tulenevalt on jättis ETK õiguspäraselt kaebajale töövõimetoetus määramata.
16.ETK jaoks ei ole äratuntav, et TVTS § 12 lg 4 oleks põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda toitjakaotuspensioni määramise korral maksta töövõimetoetust. Põhiseaduse § 28 lg-st 2 tuleneb küll riigi kohustus abistada vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral, kuid seadusandja pädevuses on täpsemalt määrata, millist liiki abi ja millises ulatuses töö leidmisel osutatakse ning kehtestada tingimused abi saamisele. Vastustaja leiab, et kuna erisused eriliiki pensionite/toetuste määramisel ja maksmisel on käsitletavad riigi poolt antavate soodustuse ja hüvedena, mitte kui PS § 28 lg-s 2 sätestatud põhiõigusena riigi abile, tuleb regulatsioonide asjakohasuse selgeks tegemisel võtta ennekõike arvesse seadusandja poolt seatud poliitilisi eesmärke.
17.Riigikohus on märkinud, et kuna riigi majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundab Riigikogu ning sotsiaalsete põhiõiguste maht sõltub muu hulgas riigi majanduslikust olukorrast, määrab sotsiaalsete riskide realiseerumise puhuks kaitse saamise tingimused, ulatuse, korra ning 3(7)
abi liigid kindlaks seadusandja (RKPJKo 05.05.2020, 5-20-1/15, p 20; RKÜKo 26.06.2014, 34-1-1-14, p 127; RKÜKo 07.06.2011, 3-4-1-12-10, p 58; RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p-d 15 ja 16; RKHKo 10.11.2003, 3-3-1-65-03, p 14). Vaatamata riigi ulatuslikule otsustusõigusele sotsiaalkaitse kujundamisel on sotsiaalsed põhiõigused subjektiivsed ja kohtulikult kaitstavad õigused (RKPJKo 05.05.2014, 3-4-1-67-13, p 31; RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 16; RKHKo 10.11.2003, 3-3-1-65-03, p 14). Piiratud on vaid kohtuliku kontrolli ulatus: sotsiaalsete õiguste järgimise kontrollimisel ei või kohus sotsiaalpoliitika teostamisel asuda seadusandliku või täitevvõimu asemele (RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p 127; RKPJKo 21.01.2004, 3-4-17-03, p 14; RKÜKo 07.06.2011, 3-4-1-12-10, p 58; RKHKo 10.11.2003, 3-3-1-65-03, p 14).
18.Riigikogu otsustas 2016. aasta juulist vähenenud töövõimega inimeste toetamise süsteemi ümber korraldada. 2016. aasta töövõimereformi tulemusel enam uusi töövõimetuspensionäre ei lisandunud, st lõpetati töövõimetuspensionite maksmine ning hakati hindama töövõimet ja maksma töövõime vähenemise korral töövõimetoetust. Nii töövõimetuspension kui ka töövõimetoetus on/olid oma olemuselt asendussissetulekud. Sisuliselt asendati õigus ühele asendussissetulekule õigusega teisele asendussissetulekule ehk töövõimetuspensioni maksmine asendati töövõimetoetuse maksmisega. Ka enne 2016. aastat kehtis põhimõte, et isikule, kellel on õigus mitmele riiklikule pensionile, määratakse üks riiklik pension tema valikul (riikliku pensionikindlustuse seaduse § 6). Erandiks oli kahe toitjakaotuspensioni samaaegne maksmine. Seega võib arvata, et tegemist on olnud siiani riigi majandus- ja sotsiaalpoliitilise teadliku valikuga välistada mitme asendussissetuleku maksmine ühele isikule ehk siis antud juhul välistada töövõimetuspensioni/töövõimetoetuse samaaegne maksmine toitjakaotuspensioniga. Isikul ei saa tekkida subjektiivset õigust saada abi piiramatult, st sotsiaalsete põhiõiguste maht on majanduslikult piiratud. Samas ei saa välistada, et seda tulevikus muudetakse. Ka õiguskantsler on kaebaja viidatud kirjas asunud seisukohale, et vaid Riigikogu saab otsustada, milliseid toetusi ja hüvitisi võib ja milliseid ei või saada samaaegselt.
19.Kaebajat ei ole jäetud riigipoolse abita. TVTS § 12 lg 4 sunnib küll valima töövõimetoetuse ja pensioni vahel, kuid õigus ühele toetusele/pensionile säilib. Käesolevalt on kaebaja valinud toitjakaotuspensioni maksmise.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
20.Kaebus tuleb jätta rahuldamata. TVTS § 12 lg 4 ei ole põhiseadusega vastuolus.
21.Tulenevalt PS § 3 lg-st 1 teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. PS § 15 lg 1 ls 2 kohaselt igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist. Haldusakti või toimingu õiguspärasuse hindamisel on halduskohtul võimalik kontrollida ka selle aluseks oleva õigustloova akti põhiseaduspärasust ning jätta õigusakt põhiseadusvastasuse korral kohaldamata (põhiseaduse (PS) § 15 lg 1 teine lause ja § 152 lg 1, PSJKS § 9 lg 1, HKMS § 158 lg 4).
22.TVTS § 12 lg 4 kohaselt ei ole töövõimetoetusele õigust isikul, kellele makstakse pensioni, vanaduspensioni ootel oleva päästeteenistuja toetust, prokuröri töövõimehüvitist või välisteenistuse seaduse või avaliku teenistuse seaduse alusel makstavat abikaasa- ja registreeritud elukaaslase tasu.
23.Asjassepuutuv on seadus, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Riigikohtu pikaajalise praktika järgi on säte asjassepuutuv juhul, kui selle põhiseadusvastasuse ja kehtetuse 4(7)
korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse ja kehtivuse korral (alates Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsusest asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15; vt ka 30.04.2013 määrus asjas nr 3-1-1-5-13, punkt 19).
24.Vastustajal oli kohustus TVTS § 12 lõikest 4 lähtuda ning tal ei olnud võimalik sellest kõrvale kalduda. Olukorras, kus vastustaja tuvastas, et kaebaja saab toitjakaotuspensioni, puudus tal normi rakendamisel igasugune kaalutlusõigus ning ta pidi jätma kaebaja töövõimetoetuse taotluse rahuldamata. Kui TVTS § 12 lg 4 ei piiraks pensioni saavate isikute õigust samaaegselt töövõimetoetuse saamiseks, peaks kohus lahendama kaebuse teisiti. Seega on kaebaja viidatud norm asjassepuutuv.
25.Eelnevast tulenevalt tuleb kontrollida, kas põhiseadusega on kooskõlas norm, mis ei võimalda määrata toitjakaotuspensioni saavale 16–24 aastasele noorele töövõimetoetust.
26.Vaidlust ei ole selles, et vaidlusalune regulatsioon on formaalselt põhiseaduspärane, st vastab pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning seadusereservatsiooni põhimõttele.
27.Kaebusest saab järeldada, et kaebaja hinnangul on vaidlusalune regulatsioon vastuolus võrdse kohtlemise põhimõtetega (PS § 12).
28.Lisaks on kaebuses viidatud pensionile kui rahaliselt hinnatavale õigusele, mis kuulub olemuslikult omandipõhiõiguse kaitsealasse (vt RKÜKo nr 3-4-1-1-14, p 88; RKÜKo nr 3-4- 118-14, p 54). Omandipõhiõiguse (PS § 32) näol on tegemist üldise varalisi õigusi kaitsva normiga, mille kaitse ulatub kinnis- ja vallasasjade kõrval ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele (vt RKÜKo nr 3-2-1-143-03, p 18).
29.PS § 28 lg 2 esimese lause kohaselt on Eesti kodanikul õigus saada riigilt abi vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral.
30.Eeltoodust järeldub, et riivatud põhiõigustena saaks kõne alla tulla PS §-des 12, 28 ja 32 sätestatud põhiõigused.
31.Nii õigus saada puuduse korral riigilt abi (PS § 28), omandipõhiõigus (PS § 32) kui ka võrduspõhiõigus (PS § 12) on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigused, mis tähendab, et nende piiramiseks sobib iga seaduses sätestatud põhjus, kui see on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega (PS § 11).
32.Kohtu hinnangul ei tulene PS § 28 lg-st 2, et mitme viidatud sättes loetletud riski realiseerumisel tekiks riigil ilmtingimata kohustus kõiki realiseerunud riskide leevendamiseks mõeldud meetmeid üheaegselt rakendada. PS § 28 lg 2 kohaselt sätestab abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra seadus. Seetõttu ei ole põhiseaduse kohaselt välistatud olukord, kus mõnda liiki abi üheaegselt ei anta või otsustatakse konkreetse abi liiki teatud ulatuses vähendada.
33.PS § 28 lg-s 2 on tagatud soorituspõhiõigus, mille kaitseala riivatakse siis, kui riik jätab abivajajale piisava abi tagamata. Olukorda, kus kaebaja saab toitjakaotuspensioni, kuid seadusest tuleneva piirangu tõttu ei ole tal vaatamata osalisele töövõimele õigust saada samaaegselt töövõimetoetust, ei ole alust pidada PS § 28 lg 2 riiveks. Leevendamaks isa surmaga kaasnenud majandusliku olukorra võimalikku halvenemist, on riik toitjakaotuspensioni maksmisega taganud kaebajale asendussissetuleku. Kohtu hinnangul on toitjakaotuspensioni maksmisega täitnud riik vähemalt minimaalse soorituskohustuse ning taganud kaebajale abi, mida ei saa pidada ilmselgelt ebapiisavaks. Seega ei ole kohtu hinnangul tegemist PS § 28 lg 2 riivega.
34.PS § 12 lg 1 riivega saab tegu olla üksnes siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid (vt Riigikohtu üldkogu 27.06.2005 otsus asjas nr 3-4-1-2-05, punkt 5(7)
40). Võrdsuspõhiõiguse riive tuvastamiseks tuleb leida kaebajaga sarnases olukorras olevate isikute grupp, kellega võrreldes kaebajat koheldakse halvemini (viidatud lahend asjas nr 3-4-118-14, p 57).
35.Asjaolu, et mõlema vanemaga koos elaval (ja vanemate ülalpidamisel) 16–18-aastasel osalise töövõimega isikul on õigus saada töövõimetoetust, ei anna alust pidada vaidlusalust olukorda võrdsuspõhimõttega vastuolus olevaks. Kohtu hinnangul on võrreldavaks isikute grupiks toitjakaotuspensioni saavad osalise töövõimega alaealised. Kaebuse asjaoludest ei nähtu, et selliseid isikuid koheldaks teistmoodi kui kaebajat. Kohus ei nõustu kaebaja järeldusega justkui saaks võrreldavaks grupiks pidada alaealisi isikuid, kes ei saa toitjakaotuspensioni, kuid kellele on osalise töövõime tõttu õigus saada töövõimetoetust.
36.Vaatamata sellele, et kohtu hinnangul vaidlusalusel juhul PS § 28 ning PS § 12 riivet ei esine, leiab kohus, et asjassepuutuv säte riivab kaebaja omandiõigust, kuna piirab kaebaja õigust saada üheaegselt mitut PS § 28 lg-s 2 sätestatud abi liiki. Seega piirab asjassepuutuv säte omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvat rahaliselt hinnatavat õigust. Nii ei ole kaebajal, kelle puhul on täidetud toitjakaotuspensionis saamise tingimused ning kelle töövõime on osaline, vaidlusaluse sätte tõttu võimalik saada korraga toitjakaotuspensioni ja töövõimetoetust.
37.Seega analüüsib kohus riive sisulist õiguspärasust. PS § 11 lubab põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega, seades tingimuseks, et piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt tähendab see, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas) (vt RKPJK 16.03.2021 otsus asjas nr 5-20-7, p 57).
38.Kohtu hinnangul võib asjassepuutuva sätte legitiimseks eesmärgiks pidada riigiraha kokkuhoidu ning ressursside õiglast ja eesmärgipärast jaotust ehk tegelike abivajajate kaitset. Olukorras, kus riigi rahalised võimalused on piiratud, on põhjendatud tagada suuremale hulgale isikutele ligipääs vähemalt ühele PS § 28 lõikes 2 sätestatud olukorra leevendamiseks ette nähtud (rahalisele) meetmele. Nimetatut arvestades saab pidada TVTS § 12 lg-s 4 sätestatud piirangut õigustatuks.
39.Asjassepuutuvat sätet ei ole alust pidada ka ebaproportsionaalseks. See on sobiv, vajalik ja mõõdukas. Isikule, kelle puhul on täidetud nii toitjakaotuspensioni saamise kui ka töövõimetoetuse saamise tingimused, on õigus saada vähemalt üht nimetatutest. Seega on igale sellisele isikule tagatud asendussissetulek kas toitjakaotuspensioni või töövõimetoetuse näol ning põhiõigustesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ei saa pidada ülemääraseks.
40.Seadusandjal on sotsiaalpoliitika kujundamisel avar otsustamisruum. Kohus peab vältima olukorda, kus eelarvepoliitika kujundamine läheks suures osas kohtu kätte. Seega ei saa kohus asuda sotsiaalpoliitika teostamisel seadusandliku või täitevvõimu asemele. Kohtu ülesanne on sekkuda siis, kui riigipoolne abi PS § 28 lg-s 2 sätestatud juhtudel langeb minimaalsest tasemest allapoole. Praegusel juhul ei ole sellise olukorraga tegemist. Haldusasja materjalist tulenevalt ei ole põhjust väita, et vaidlustatud säte tekitaks olukorra, kus sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted ei ole tagatud.
41.Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et TVTS § 12 lg-s 4 sätestatud piirangut ei ole alust pidada põhiseadusvastaseks. Seega puudub alus viidatud sätte kohaldamata jätmiseks. Kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks jääb rahuldamata.
42.Arvestades eeltoodut on vastustaja põhjendatult lähtunud kehtivast õigusest ning teinud õiguspärase otsuse. Seega puudub alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Tühistamisnõude rahuldamata jätmisel jätab kohus ka sellega olemuslikult seotud kohustamisnõue rahuldamata. 6(7)
43.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
44.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema seadusliku esindaja nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.