Veiko Vaske (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
11.juulil 2025 Tallinnas
Haldusasja number
3-23-1516
Haldusasi
X kaebus Kose Vallavalitsuse 05.06.2023 korralduse nr 349 „Kose alevikus asuva Ravila mnt 12 katastriüksuse detailplaneeringu kehtestamine“ ja Kose Vallavalitsuse 03.10.2023 korralduse nr 616 „Ehitusloa andmine korterelamu püstitamiseks Kose alevikus Ravila mnt 12 katastriüksusele“ ning selle alusel antud ehitusloa tühistamiseks Kaebaja (apellant) – X Vastustaja – Kose vald, volitatud esindaja Talvo Rüütelmaa Kolmas isik – Hansaviimistluse osaühing, lepinguline esindaja v-adv Kristo Kallas
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 13.12.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata X taotlus jätta Hansaviimistluse osaühingu apellatsioonkaebusele lisatud tõendid vastu võtmata ja võtta tõendid kohtutoimikusse.
2.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13.12.2023 otsus muutmata.
3.Mõista Xlt Hansaviimistluse osaühingu kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulud 933 eurot ja 75 senti.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 11.08.2025 (HKMS § 212 lg 1). Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 punkt 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-23-1516 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kose Vallavalitsus (edaspidi ka vastustaja) kehtestas 05.06.2023 korraldusega nr 349 „Kose alevikus asuva Ravila mnt 12 katastriüksuse detailplaneeringu kehtestamine“ Ravila mnt 12 detailplaneeringu (planeeringu ID 101332, edaspidi ka DP).
2.Kose Vallavalitsuse 03.10.2023 korralduse nr 616 „Ehitusloa andmine korterelamu püstitamiseks Kose alevikus Ravila mnt 12 katastriüksusele“ alusel andis vastustaja 05.10.2023 ehitusloa kortermaja püstitamiseks Ravila mnt 12 kinnistule.
3.Kose alevikus asuva Kalda tn 2 kinnisasja omanik X (kaebaja) esitas 05.07.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Kose Vallavalitsuse 05.06.2023 korralduse nr 349 tühistamiseks. Kaebaja esitas 02.11.2023 kaebuse muutmise (täiendamise) taotluse Kose Vallavalitsuse 03.10.2023 korralduse nr 616 ja sellega seotud ehitusloa tühistamiseks. DP ei ole õiguspärane. Kose veskijärvele kalda ehituskeeluvööndi (EKV) määramine ei ole looduskaitseseaduse (LKS) § 38 lg 1 p 5 järgi (s.o 25 m) õiguspärane ning DP-s tulnuks lähtuda LKS § 38 lg 1 p-s 3 sätestatud 50 meetri laiusest EKV-st. Nii vastustaja kui ka Keskkonnaamet ja Rahandusministeerium on LKS § 38 lg 1 punkti 5 ebaõigesti tõlgendanud. Kose veskijärvele EKV määramisel on lähtutud üksnes formaalselt Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) registriandmetesse märgitud Kose veskijärve veepeegli pindalast ning sisuliselt arvestamata on jäetud, et EELIS-e andmete kohaselt ei vasta Kose veskijärvest läbi voolav veekogu, s.o Pirita jõgi, LKS § 38 lg 1 punkti 5 tunnustele, kuna Pirita jõe valgala on 1977,8 km2 ehk üle 25 km2 ja veepeegli pindala on 201,98 ha ehk üle 10 ha. Sellest tulenevalt ei saa ka Kose veskijärv sisuliselt vastata LKS § 38 lg 1 p 5 tunnustele. Kose veskijärve kalda EKV laiusel on sisuline mõju Kose veskijärve läbivale ja ka ametlikes kaardiandmetes Kose veskijärvega geograafiliselt kattuvale Pirita jõele, mistõttu on Kose veskijärve kalda EKV-l läbi Pirita jõe mõju suuremale veekogule, kui LKS § 38 lg 1 p-s 5 sätestatud alla 10 ha veepeegli pindalaga järvele või veehoidlale või alla 25 km2 suuruse valgalaga jõele või ojale. Seega puudub õiguslik alus LKS § 38 lg 1 p-s 5 sätestatud kalda EKV kohaldamiseks. Vastavalt keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) §-le 8 tuleb tagada keskkonna terviklik kaitse ja arvestada keskkonnamõju võimalikku ülekandumist ühelt keskkonnaelemendilt teisele, mistõttu tuleb ka DP-s vältida Kose veskijärve väiksemast kalda EKV-st tekkiva mõju ülekandumist Pirita jõele. Kaebaja seisukoha õigsust kinnitab Keskkonnaameti 09.05.2023 vastus (kaebuse lisa 7), mille p-de 4 ja 5 kohaselt nõustub Keskkonnaamet kaebajaga, et kuna Kose veskijärve läbib Pirita jõgi, mille kalda EKV laiuseks on 50 m ja Pirita jõgi on Kose veskijärvest läbi voolava veekoguna ka EELIS-es välja toodud, siis oleks õigem Kose veskijärve ulatuses ja ka muudel taolistel juhtudel rakendada EKV ulatust 50 m. 25 m laiuse EKV määramisega Kose veskijärvele on DP-s sisuliselt vähendatud Pirita jõe kalda EKV-d Kose veskijärvele langevas osas 50 meetrilt 25 meetrini ilma sisulise hinnanguta, jättes arvestamata LKS § 40 lg 1 järgi Pirita jõe kalda kaitse eesmärgid ning 2(10)
3-23-1516 taimestiku, reljeefi, kõlvikute ja kinnisasjade piirid, olemasoleva teede- ja tehnovõrgu ning väljakujunenud asustuse. On põhjendatud eeldada, DP-s Kose veskijärve kalda EKV ebaõigest märkimisest tulenev mõjutus, mh ümbritsevale elukeskkonnale ning asjakohaste veekogude looduskaitselistele eesmärkidele ja seega ka avalikule huvile on negatiivne ja oluline. Pirita jõgi ja Kose veskijärv on mõlemad avalikud veekogud ning Pirita jõgi on lõheliste kudemispaigana kaitsealune ala (reg.nr KLO3002558), s.h ka Kose veskijärve osas. Kaebajal on kaebeõigus DP tühistamiseks ka subjektiivsete õiguste, sh omandiõiguse, privaatsuse ja elukeskkonna rikkumise kaitseks, kuna tema kodu asub planeeringuala vahetus läheduses. EKV vähendamise mõjutused ulatuvad kaebaja kinnistule, tuues kaasa kaebaja kinnistult avanevate seniste eriliste looduskaunite vaadete ja igapäevase looduskauni elukeskkonna halvenemise. Eelduslikult toob see kaasa ka kaebaja kodu turuväärtuse vähenemise. Kaebaja kodu ümbritsevad vahetult üksnes 2-korruselised üksikelamud, kuid Ravila mnt 12 kinnistule on planeeritud 3-korruseline kortermaja, mille ehitusalune pindala ja eeldatav maht ning seega ka vastavast hoonest lähtuv ruumiline mõjutus nii vahetule ümbruskonnale kui ka kaebaja kodule on ümbritsevatest hoonetest oluliselt suurem. 03.10.2023 ehitusluba ei vasta ehitusseadustiku (EhS) § 46 lg 2 p 2 mõistes ehitisele ja ehitamisele esitatavatele nõuetele, kuna ehitatav kortermaja hakkaks paiknema õigusvastaselt Kose veskijärve kalda EKV-s. Ehitise ehitamine veekogu kalda EKV-sse ei vasta ka heale ehitustavale. Kavandatav hoone mõjutaks negatiivselt kogu lähiümbruskonna arhitektuurset olukorda ja kvaliteeti, kuna uus hoone oleks seadusvastane ja ei vastaks kaasaegsele seadusjärgsele nõudele LKS § 38 lg 1 p-de 3 ja 4 järgi, mistõttu väheneks ülejäänud lähiümbruskonna kinnisvara perspektiivikus ning miljöö ja seeläbi ka kaebaja kinnistu väärtus.
4.Vastustaja leidis vastuses kaebusele, et kaebus tuleb osas, milles see puudutab DP tühistamise nõuet, jätta rahuldamata, ning osas, milles see puudutab ehitusloa tühistamise nõuet, jätta läbi vaatamata, kuna ehitusluba ei saa vaidlustada avalikes huvides. DP menetlus on teostatud kooskõlas kehtivate õigusaktidega ning sellesse on olnud kaasatud lisaks kogukonnale Rahandusministeerium, Keskkonnaamet ja Keskkonnaministeerium. Keskkonnaamet on 09.05.2023 vastuses nr 7-9/23/6477 3 (kaebuse lisa nr 7) selgitanud piisavalt arusaadavalt, miks on Kose veskijärve seadusjärgne EKV 25 m. Veekogu tüübi kindlakstegemiseks kasutab Keskkonnaamet EELIS-e andmeid. EELIS-e kohaselt on Kose veskijärve puhul tegemist paisjärvega. Keskkonnaameti hinnangul kohaldub Kose veskijärve puhul LKS § 38 lg 1 p 5, kus on lisaks järvele välja toodud ka veehoidlad. Mõiste „veehoidla“ puhul on tegu seaduses kasutatava termini ebatäpsusega, mille kõrvaldamiseks on Keskkonnaamet tegemas LKS muutmise ettepanekut asendada sõna „veehoidla“ sõnaga „tehisjärv“. Keskkonnaministeerium (kiri 15.05.2023 nr 7-15/23/1497-1) on samuti selgitanud, et põhikaardil kohas, kus Kose veskijärv ja Pirita jõgi looduses kattuvad, on kaardistatud ka joonobjektina Pirita jõe telg, mis läbib Kose veskijärve. Kuna LKS § 35 lõike 2 kohaselt mõõdetakse kitsendusi põhikaardile kantud veekogu veepiirist, siis paisjärve alal jõe telgjoonest Pirita jõe EKV-d ei määrata. Kose veskijärv on inimtekkeline tehis-paisjärv, mis tekkis Kose veskitammi rajamise tulemusel. Kuna Kose veskijärv on inimtegevuse tulemus, siis ei ole tegemist loomuliku looduskeskkonnaga, mida tuleks kaitsta lähtuvalt üldistest looduskaitselistest printsiipidest 50--meetrise ehituskeeluga, vaid selleks on piisav 25 m. Kuna Kose veskijärve veepeegli pindala on ca 1,9 ha, siis lähtudes LKS § 38 lg 1 p-st 5 on EKV 25 meetrit ning DP arvestab sellega. Ehituskeeluvöönd ei ole kaalutlusotsustus, vaid seadusest tulenev piirang ning seda 3(10)
3-23-1516 on järgitud. Ravila mnt 12 kinnistul ei ole EKV-d vähendatud. Asjakohased ametiasutused on avaldanud seisukoha, et Ravila mnt 12 osas peab olema EKV 25 m. Tegemist ei ole valla suvaga, vaid vald on lähtunud seadusest ja asjakohaste ametiasutuste seisukohtadest ning kehtestanud detailplaneeringu õigesti. Ka teistel kinnistutel on antud piirkonnas EKV 25 m, sh kaebajal. Kaebaja väited subjektiivsete õiguste rikkumise kohta on otsitud, paljasõnalised ja tõendamata, sest Ravila mnt 12 asub teisel pool paisjärve ning ei saa varjata tema kinnistult avanevat vaadet paisjärvele. Samuti ei ole eluliselt usutav, et teisel pool paisjärve asuv kaasaegne arhitektuur rikuks kaebaja subjektiivseid õigusi rohkem, kui seda tegi samal kinnistul asunud võrreldava suurusega vana lagunev koolimaja. Väide kaebaja kodu turuhinna vähenemisest seoses vaidlustatud haldusaktidega on subjektiivne ja paljasõnaline. Pigem tõuseb kaebaja kinnistu hind ja vaade muutub ilusamaks, kui vana laguneva maja asemele kerkib uus ja kaasaegne hoone. Kaebaja seisukohad keskkonna seisundi halvenemisest otsitud ja põhjendamata. Kaebaja enda maja ja paljude teiste majad on veepiirile lähemal ning see ei ole keskkonda kahjustanud.
5.Kolmanda isikuna halduskohtumenetlusse kaasatud Hansaviimistluse osaühing palus jätta kaebuse DP osas rahuldamata ja ehitusloa osas läbi vaatamata. DP lahendus arvestab Kose veskijärve EELIS-es registreeritud andmetest tuleneva EKV ulatusega. DP menetlus on läbinud seadusega ette nähtud korras järelevalvemenetluse Rahandusministeeriumis ning EKV ulatuse kohta asjakohaste seisukohtade ja tõlgenduse saamiseks on kaasatud nii Keskkonnaamet kui Keskkonnaministeerium, kes on kõik seisukohal, et Ravila mnt 12 kinnistu ulatuses kohaldub Kose veskijärvest tulenev 25meetrine EKV, mitte Pirita jõest tulenev 50-meetrine EKV. Kaebaja on viidanud Keskkonnaameti 09.05.2023 kirja p-dele 4 ja 5, mille kohaselt oleks Keskkonnaameti arvates õigem lähtuvalt Kose veskijärvest läbivoolavast Pirita jõest rakendada Kose veskijärve ulatuses ja ka muudel taolistel juhtudel EKV ulatust 50 m. Kirjast nähtub, et tegu on selgelt arvamusega ning arutlusega selle üle, mis tundub õige ja loogiline. Samas kirjas on Keskkonnaamet sõnaselgelt öelnud, et kuna EELIS-es on Ravila mnt 12 kinnistu juures veekoguna registreeritud Kose veskijärv, kohaldub 25-meetrine ehituskeeluvöönd (välja arvatud osaliselt kinnistu idaküljel sellele ulatuva Pirita jõe ehituskeeluvööndi osas, mis on ka selgelt DP joonisele märgitud). EKV ulatuse osas ei ole õiguslikku tähtsust asjaolul, et Pirita jõe katastriüksused on kantud Maa-ameti katastriüksuste kaardile ning Pirita jõe katastriüksus L3 (katastritunnus 33801:001:1309) kattub Kose veskijärve osas. Ametiasutuste läbiv ja ühtne tõlgendus on, et kuivõrd registrisse on kantud eraldi objektina Kose veskijärv, siis ei lähtuta Pirita jõe EKV-st. Ravila mnt 12 osas ei ole EKV-d vähendatud, kuid samas on seda tehtud mõnes teises asukohas Kose veskijärve kaldal, mistõttu on kaebaja seisukoht Pirita jõe võimaliku ohustamise kohta ilmselgelt liialdatud. Kaebaja ei ole selgelt välja toonud, kas ja milliseid tema subjektiivseid õigusi DP-ga rikutakse. See, et kaebajale DP lahendus ja kavandatav hoone ei meeldi, ei ole samastatav õiguste rikkumisega. Kaebaja ei ole väitnud, et Ravila mnt 12 kinnistule ei saaks üldse mingit ehitist ehitada. Kaebaja mainitud looduskaunid vaated ei sõltu sellest, kas võimalik ehitis asub 25 m lähemal või kaugemal.
6.Tallinna Halduskohus jättis 13.12.2023 otsusega kaebuse rahuldamata ja mõistis kaebajalt osaliselt välja kolmanda isiku menetluskulud. Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõttes järgmised. 4(10)
3-23-1516 Avalikes huvides on kaebus esitatud põhjusel, et kaebaja hinnangul on DP-d kehtestades kehtivat õigust ebaõigesti tõlgendatud ning jõutud eksliku seisukohani, justkui kohalduks Kose veskijärvele 25 meetri laiune EKV. Vaidlust ei ole, et Kose veskijärv on kantud paisjärvena EELIS-esse. Samuti ei ole vaidlust selles, et Kose veskijärvest voolab läbi Pirita jõgi. LKS § 35 lg 2 kohaselt on EKV arvestamise lähtejooneks ruumiandmete seaduse kohaselt Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiir. LKS § 38 lg 1 p 4 kohaselt on EKV laius rannal või kaldal üle 10 ha suurusel järvel ja tehisjärvel ning üle 25 km2 suuruse valgalaga jõel, ojal, maaparandussüsteemi eesvoolul 50 m. Sama paragrahvi lg 1 p 5 kohaselt on EKV laius rannal või kaldal allikal ning kuni 10 ha suurusel järvel ja veehoidlal ning kuni 25 km2 suuruse valgalaga jõel ja ojal 25 m. Olukorras, kus EELIS-st nähtuvalt on Kose veskijärv registreeritud paisjärvena ning selle veepeegli pindala on 1,9 ha, on vastustaja põhjendatult lähtunud LKS § 38 lg 1 punktis 5 sätestatud 25-meetrisest EKV-st. Keskkonnaamet on 09.05.2023 kirjas nr 7-9/23/6477-3 selgitanud, et veekogu tüübi kindlakstegemiseks kasutab Keskkonnaamet EELIS-e andmeid. EELIS-e kohaselt on Kose veskijärve puhul tegemist paisjärvega, s.o vooluveekogule tehislikult rajatud veehoidlaga. Seega on Keskkonnaameti hinnangul Kose veskijärve seadusejärgne EKV ulatus 25 m. Keskkonnaameti seisukohad on põhjendatud ja jälgitavad. Ka Keskkonnaministeerium on Rahandusministeeriumile saadetud 15.05.2023 kirjas nr 715/23/1497-2 selgitanud, et Kose veskijärv ja Pirita jõgi on kantud andmekogusse eraldi veekogudena ning mõlemal veekogul on kaardistatud oma kaldajoon. Põhikaardil on kohas, kus Kose Veskijärv ja Pirita jõgi looduses kattuvad, kaardistatud ka joonobjektina Pirita jõe telg, mis läbib Kose Veskijärve. Kuna LKS § 35 lg 2 kohaselt mõõdetakse kitsendusi põhikaardile kantud veekogu veepiirist, siis paisjärve alal jõe telgjoonest Pirita jõe EKV-d ei määrata. Olukorras, kus kõikidele teistele Kose veskijärve kaldal asuvatele kinnistutele (sh kaebajale) kohaldub 25 m laiune EKV, ei oleks üksnes Ravila mnt 12 kinnistu osas laiema EKV sätestamine põhjendatud. Kaebaja esitatud vastupidised põhjendused ning selgitused, et DP realiseerimisega võiksid kaasneda tõsised tagajärjed nii Kose veskijärvele kui Pirita jõe looduskaitselistele eesmärkidele, ei ole veenvad. Arvestades eeltoodut on vastustaja DP-d kehtestades järginud kehtivat regulatsiooni ning lähtunud pädevate haldusorganite seisukohtadest. Keskkonnaamet kooskõlastas DP. Kohtule ei nähtu, et sellises olukorras oleks vastustaja tegevus DP kehtestamisel olnud õigusvastane. Seetõttu tuleb kõik kaebaja väited, mis seonduvad sellega, et DP kehtestamisel ei ole järgitud kehtivat EKV-d ning DP lubab seadusevastaselt ehitada EKV-sse kortermaja, jätta tähelepanuta. Asjaolu, et vaidlusaluse DP-ga lubatakse Ravila mnt 12 kinnistule ehitada suurem hoone kui seal senini asunud, tänaseks amortiseerunud hoone, ei tähenda, et DP oleks õigusvastane. Kaebaja ei ole väitnud, et DP oleks üldplaneeringu või mõne muu kõrgema taseme planeeringuga vastuolus. Privaatsuse vähenemine ilma vastavasisulise servituudita võib viia naabri õiguste rikkumiseni (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 28.03.2012 otsus nr 3-3-1-4-12, p 12). Samas ei ole pelgalt miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine subjektiivne õigus, vaid isikul tuleb leppida võimalusega, et teda ümbritsev elukeskkond võib muutuda (Riigikohtu halduskolleegiumi 24.05.2010 otsus nr 3-3-1-29-10, p 20; nr 3-3-1-12-07).
5(10)
3-23-1516 Kaebaja väide tema kinnistu turuväärtuse vähenemise kohta on paljasõnaline. Kuna ka kaebajale kuuluv hoone asub paisjärvele lähemal kui 50 m ning ka muudele paisjärve kaldal asuvatele kinnistutele kohaldub 25 m laiune EKV, jääb arusaamatuks, kuidas DP realiseerimine kaebaja kinnisasja turuväärtust vähendab. Kinnisasja väärtuse vähenemine põhjusel, et teisele poole paisjärve ehitatakse senise lagunenud hoone asemele uus (küll suurem ning veekogule lähemal asuv) kortermaja, on oletuslik. Isegi kui mõju esineks, oleks see väheintensiivne. Kaebaja kinnisasi ei asu vahetult Ravila mnt 12 kinnisasja kõrval, vaid teisel pool paisjärve ja Kalda tänavat. Seega on kaebaja väide, et DP-ga kavandatav 3korruseline kortermaja võib avaldada kaebaja kodule võrreldes olemasolevate kaebaja kinnistut ümbritsevate 2-korruseliste üksikelamutega oluliselt suuremat „ruumilist mõjutust“ (vt kaebuse p 36.2), alusetu. Pelgalt üldsõnaline väide privaatsuse vähenemise kohta ei anna alust haldusakti tühistamiseks. Samadel põhjustel ei riku kaebaja õigusi ka ehitusluba. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.Kaebaja esitas halduskohtu otsusele 12.01.2024 apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu otsuse tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Valdavalt refereerib kaebaja apellatsioonkaebuses oma varasemaid seisukohti, etteheited halduskohtu otsusele on kokkuvõtlikult järgmised. Halduskohus on vääralt kohaldanud LKS § 38 lg 1 punkti 5, kuna Pirita jõgi ei vasta selles sättes nimetatud veekogu suurusele. Pirita jõgi on kajastatud Kose veskijärve EELIS-e registriandmetes läbiva veekoguna, mistõttu on Pirita jõega seonduvaid asjaolusid formaalselt võimalik ja sisuliselt vajalik arvestada Kose veskijärve kalda EKV laiuse määramisel. Seda kinnitab LKS § 1 p 1, § 38 lg 1 p-de 3–5, § 40 lg-te 1, 3 ja 5 ning KeÜS §-de 8 ja 10 süsteemne ja eesmärgipärane tõlgendamine Pirita jõe keskkondliku kaitse terviklikuks tagamiseks ja võimaliku keskkonnaohu vältimiseks. Väiksem EKV toob kaasa võimaliku keskkonnaohu ülekandumise Pirita jõele ja tervikliku kaitse puudumise KeÜS § 8 mõttes, kuna väiksemast EKV laiusest tuleneb veekogule kõrgem keskkonnaoht. LKS § 40 lg-te 1, 3 ja 5 järgi võib kalda EKV-d vähendada üksnes Keskkonnaameti hinnangu ja nõusoleku alusel ehk keskkonnaohu puudumist tuleb igakordselt eraldi põhistada, mida pole aga DP menetluses tehtud. LKS § 38 lg 1 p-s 5 sätestatud õigusnormi eesmärk on kohalduda üksnes väikeste või suletud veekogude suhtes, kus võimaliku negatiivse keskkonnamõju ülekandumine teisele keskkonnaelemendile, s.h teisele veekogule KeÜS § 8 mõistes on oluliselt piiratud. Seda kinnitab Keskkonnaameti 18.05.2022 vastus. Õiguse mõistmisel ei saa lähtuda Maa-ameti kaardirakenduse ja arvutisüsteemi toimimise viisist, millele halduskohus on otsuse p-s 71 viidanud. Esineb vastuolu kitsenduste kaardirakenduses kuvatavate veekaitseliste piirangute ja seadusest tulenevate kitsenduste vahel. Kose veskijärve osas on looduskaitselistel eesmärkidel, s.h LKS § 1 p-i 1 tagamiseks põhjendatud rakendada täiendavat järelevalvet Keskkonnaameti poolt ja nõuda LKS § 40 lgtes 1, 3 ja 5 sätestatud Keskkonnaameti igakordset hinnangut ja nõusolekut kaldale lähemale kui 50m ehitamiseks, et kaitsta Pirita jõge ja selle looduslikku keskkonda. Looduskaitselistel eesmärkidel on vaja välistada KeÜS § 10 mõttes võimaliku keskkonnaohu tekkimine olukorras, kus tulevikus ehitatakse vaidlustatava DP alusel Ravila mnt 12 kinnistule uus hoone juurde või planeeritava kortermaja asemele. Vastasel juhul oleks kaebeõigus vajaliku keskkonnakaitse tagamiseks oluliselt piiratum.
6(10)
3-23-1516 Kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine ning sellest lähtuv kaebeõigus ehitusloa tühistamiseks on olemas juhul, kui kohus tuvastab, et DP kehtestamisel ei ole järgitud kehtivat EKV-d ning DP lubab seadusevastaselt ehitada EKV-sse. Sellise hoone olemasolu toob iseenesest kaasa lähiümbruse kinnisvara perspektiivikuse vähenemise. Halduskohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata. Põhjendatud ei ole, miks on kohus eelistanud ja pidanud põhjendatuks lähtuda üksnes Kose veskijärve EELIS-e registriandmetes kajastatud veekogu tüübist ja suurusest, kuid pidanud põhjendamatuks arvestada Kose veskijärve EELIS-e registriandmeid läbiva veekogu kohta. Veekogu suurus, tüüp ja läbivate veekogude registrikanded EELIS-es on kõik võrdväärsed kanded, mistõttu tuleb hinnata kõiki vastavaid kandeid kalda EKV määramisel sisuliselt, vastavalt LKS § 1 p-s 1 sätestatud eesmärgile. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei pidanud põhjendatuks kaebaja väidet, et Kose veskijärve kui paisjärve tüüp ei oma kohtuasja lahendamisel tähtsust, vaid oluline on arvestada läbiva veekogu faktilisi omadusi. Kohus ei arvestanud ka kaebaja põhjendustega, miks tuleb seaduse süsteemsest tõlgendusest lähtudes eelistada kaebaja tõlgendust. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kaebaja põhjendusega, et üksnes DP kehtestamise otsuse või Keskkonnaameti seisukoha põhjendatus ja jälgitavus, sh 06.03.2023 kirjas esitatud kooskõlastus, ei muuda õiguspäraseks õigusvastast DP--d. Kohtul tuleb lähtuda seadusest, mitte ametiasutuste otsustustest. Keskkonnaamet eriteadmisi omava organina on 09.05.2023 vastuses kinnitanud, et DP-s kohaldatud seaduse tõlgendus on ebaõige, ebaloogiline ja põhjendamatu. Seega oleks kohus pidanud õiguse mõistmise teel tekkinud ebakõla lahendama kaebuse rahuldamisega. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kaebaja põhjendustega, et naaberkinnistute 25meetrine EKV ei saa põhistada õigusvastast EKV määramist. Kaebaja ja teiste kinnistute EKV on õiguspärane muudel õiguslikel alustel. Üksikelamute kasutamise intensiivsus ei mõjuta kaebaja elupiirkonda ja looduskeskkonda nii nagu plaanitud 33 eluruumiga korterelamu. EKV-d on võimalik vähendada põhjendatud juhul. Iga täiendava hoonega kaasnevat keskkonnaohtu tuleb vältida.
8.Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse ja selle põhjendustega ning vaieldes vastu apellatsioonkaebuse väidetele. Vastustaja on DP-d kehtestades järginud kehtivat regulatsiooni ning lähtunud pädevate haldusorganite seisukohtadest. Apellandi loogika järgi oleks Kose veskijärve osa ka Läänemeri Pirita jõe kaudu, sest Pirita jõgi suubub Tallinnas Pirital Tallinna lahte ehk Läänemerre. Veepindalade liitmine ei ole põhjendatud, sest seda ei näe õigusaktid ette. Lähtudes võrdse kohtlemise printsiibist olukorras, kus kõikidele teistele Kose veskijärve kaldal asuvatele kinnistutele (sh apellandile endale) kohaldub 25 meetri laiune EKV, ei oleks üksnes Ravila mnt 12 kinnistu osas laiema EKV sätestamine õiguspärane ega põhjendatud. Kaebaja väited DP realiseerimisega kaasnevatest tõsistest tagajärgedest Kose veskijärvele ja Pirita jõe looduskaitselistele eesmärkidele on paljasõnalised ning vastuolus tänase olukorraga. Kaebaja nimetatud miljöö ja olemasoleva keskkonna muutumine ei ole apellandi õiguste rikkumine ja elades tsiviliseeritud maailmas tuleb sellise võimalusega arvestada (Riigikohtu halduskolleegiumi 24.05.2010 otsus nr 3-3-1-29-10, p 20; nr 3-3-1-12-07).
9.Kolmas isik jääb oma halduskohtus esitatud seisukohtade juurde ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kolmas isik leiab, et kaebuse tegelik motiiv ei ole seotud EKV-ga, vaid kantud soovist nihutada kavandatav sild kaugemale Pargi tn 11 ja Kalda tn 2a kinnistutest. Muud argumendid on otsitud üksnes kantuna soovist DP elluviimist takistada.
7(10)
3-23-1516
10.Oma täiendavas seisukohas vaidleb kaebaja vastu vastustaja ja kolmanda isiku väidetele, korrates sisuliselt oma varasemaid seisukohti, kolmanda isiku taotlusele täiendavate tõendite vastuvõtmiseks ning kolmanda isiku menetluskulude taotlusele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse jätta kolmanda isiku apellatsioonkaebuse vastusega esitatud täiendavad tõendid kohtutoimikusse võtmata. Kolmas isik esitas täiendavad tõendid oma vastuväidete tõendamiseks ja põhjendas, et neid ei olnud võimalik esitada halduskohtus, kuna need pärinevad ajast pärast halduskohtu otsuse teatavaks tegemist. Tõendid ei ole ilmselgelt asjakohatud. Ringkonnakohus märgib siiski, et esitatud tõenditel, mis puudutavad kaebaja väidetavaid kohtule avaldamata motiive kaebuse esitamiseks, ei ole asja lahendamisel otsustavat tähendust. Halduskohus on kaebuse menetlusse võtnud ja sisuliselt lahendanud ning kolmanda isiku väited ei anna alust kahelda kaebaja kaebeõiguses. Ringkonnakohus võtab esitatud tõendid asja õigemaks lahendamiseks asja materjalide juurde (HKMS § 198 lg 3).
12.Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Halduskohtu otsus on asjakohaselt ja piisavalt motiveeritud, kohtu järelduste kujunemine on jälgitav ja otsuse resolutsioon tuleneb loogiliselt otsuse põhjendustest. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid HKMS § 201 lg 4 alusel ning vastab kokkuvõtlikult vaid apellatsioonkaebuse väidetele.
13.Vaidluse õiguslik sisu taandub küsimusele, kas LKS § 35 lg 2 mõttes Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud paisjärve kalda EKV ulatus LKS § 38 lg 1 mõttes tuleb kooskõlas seaduse grammatilise tõlgendusega määrata paisjärve pindala järgi või tuleneb seaduse eesmärgipärasest tõlgendusest, et vooluveekogu kaitseks tuleb taolise paisjärve kalda EKV ulatus määrata sellest läbivoolava jõe (VeeS § 174 lg 1 mõttes paisutatud vooluveekogu) valgala järgi.
14.Vastustaja selgitustest nähtub, et kooskõlas Keskkonnaameti ja Keskkonnaministeeriumi DP menetluses esitatud seisukohtadega on vastustaja DP kehtestamisel lugenud Kose veskijärvega piirnevas osas Ravila mnt 12 kinnistul kalda EKV ulatuseks 25 m, lähtudes sellest, et EELIS-es on registreeritud ja põhikaardile kantud Kose veskijärv eraldi veekoguna ning kitsendused on kaardirakenduses mõõdetud põhikaardile kantud paisjärve veepiirist, mitte sellega kattuvas osas kaardil joonobjektina märgitud jõe telgjoonest. Halduskohus luges vastustaja käsituse õigeks.
15.Kaebaja kriitika nimetatud õiguslikule käsitusele põhineb kokkuvõttes väitel, et kuivõrd Pirita jõgi läbib Kose veskijärve, siis tuleks kooskõlas keskkonnaõiguse põhimõtetega lugeda EKV arvestamisel paisjärv õiguslikus mõttes paisutatud vooluveekogu osaks või sellega kattuvaks (sh kaldajoone osas) ja vooluveekogu tervikliku kaitse tagamiseks tuleks kohaldada sellist kalda EKV ulatust, mis on alternatiividest suurim, st antud juhul Pirita jõe kalda EKV ulatust 50 m. Ringkonnakohus kaebaja käsitusega ei nõustu.
16.Eesti õiguskord eristab mõisteid „veekogu“ ja „veekogum“. VeeS § 3 lg 1 kohaselt on veekogu püsiv või ajutine voolava, aeglaselt liikuva või seisva veega täidetud süvend, nagu jõgi, oja, peakraav, sealhulgas nendel asuv paisjärv, kanal, paadikanal, allikas, järv, sealhulgas tehisjärv, või meri. VeeS § 11 kohaselt on pinnaveekogum selgelt eristuv ja oluline osa pinnaveest, nagu järv, jõgi, oja, paisjärv, peakraav, kanal, kraav või nende osa, siirdevesi või rannikuvee osa. VeeS § 54 lg 4 kohaselt kuulub paisjärv, mis asub vooluveekogu peamises voolusängis ja mille pindala on väiksem kui 50 hektarit, seda paisjärve läbiva vooluveekogu pinnaveekogumisse. Kose veskijärve ei ole VeeS § 54 lg 7 ning § 61 lõigete 2 ja 4 alusel kehtestatud keskkonnaministri 16.04.2020 määruse nr 19 „Pinnaveekogumite nimekiri, 8(10)
3-23-1516 pinnaveekogumite ja territoriaalmere seisundiklasside määramise kord, pinnaveekogumite ökoloogiliste seisundiklasside kvaliteedinäitajate väärtused ja pinnaveekogumiga hõlmamata veekogude kvaliteedinäitajate väärtused“ kohaselt eraldi pinnaveekogumiks loetud, vaid see kuulub ühte neljast Pirita jõest moodustatud pinnaveekogumist, nr 1089200_2, Pirita Sae paisust Kuivajõeni.
17.Sellest, et Kose veskijärv on arvatud ühe Pirita jõe lõigu pinnaveekogumi hulka, ei saa aga teha järeldust, et Kose veskijärv tuleks lugeda ka Pirita jõega samaks veekoguks. Samuti ei anna see õiguslikku alust käsitada järve kalda EKV ulatuse määramisel jõega füüsikalistelt parameetritelt, sh kaldajoone mõttes kattuvana. Pinnaveekogumi kui õigusmõiste ja sellega seotud regulatsiooni eesmärk VeeS-s on eelkõige määratleda arvestuslikult tekke, arengu, veerežiimi või looduslike tingimuste poolest eristuvad pinnavee osad ja reguleerida nõudeid pinnavee seisundile (vt § 54 lg 1, § 56 jne), mitte aga reguleerida veekogude kui geograafiliste objektidega seotud kitsendusi. LKS § 35 lg 2 ja § 38 lg 1 kohaselt on seadusandja andnud sõnaselgelt EKV ulatuse osas õigusliku tähenduse just põhikaardile kantud veekogule kui objektile ja selle veepiirile. Veekogumil ei ole kitsenduse määramisel õiguslikku tähendust. LKS § 38 lg 1 p-s 5 on eraldi veekogu liigina, mille veepiirist mõõdetakse kalda EKV-d, välja toodud veehoidla. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses ja selles refereeritud Keskkonnaameti 09.05.2023 kirjas esitatud seisukohaga, et mõistet „veehoidla“ saab selles kontekstis käsitada samatähenduslikuna sama lõike p-s 4 kasutatud mõistega „tehisjärv“, mille üheks ja sealjuures levinumaks alaliigiks on vooluveekogu paisutamisel tekkinud paisjärv. Kuivõrd seadusandja ei ole LKS § 38 lg-s 1 sätestanud, et tehis- või paisjärve kalda EKV ulatuse arvestamisel tuleks paisjärve käsitada osana vooluveekogust (millega seotud veekogumisse võib see küll VeeS alusel kuuluda) või arvestada EKV ulatust vastavalt paisjärve läbiva vooluveekogu füüsikalistele omadustele, puudub ka õiguslik alus taolise omandiõiguse kitsenduse loomiseks tõlgenduse teel.
18.Kalda EKV on olemuselt omandiõiguse seadusjärgne kitsendus. EKV piirab intensiivselt ehitusvabadust, mis on üks kinnisomandi kasutamise põhilistest viisidest ja sellisena omandiõiguse immanentne element. Lähtuvalt põhiseaduse § 32 lg 2 teisest lausest tulenevast omandikitsenduste seadusereservatsioonist ei saa taolist kitsendust kehtestada, kui selleks puudub selge ja üheselt mõistetav seaduslik alus. Kuigi keskkonnakaitselised piirangud on kantud tugevast üldisest huvist ja isiku kohustus selliseid piiranguid taluda on PS § 32 lg 2 kolmandast lausest tulenevalt üldjuhul kõrge, ei saa ka need tuua kaasa omandikitsenduste seadmist ilma seadusest tuleneva aluseta. Sealjuures ei saa omaniku õigust enda omandit vabalt kasutada kitsendada lähtudes seaduse tõlgendusest, mis võib olla seaduse eesmärgi valguses teoreetiliselt võimalik, kuid mis on õigusnormi grammatilise tähendusega vastuolus.
19.Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb LKS § 35 lg-st 2 ja § 38 lg-st 1, et põhikaardile kantud tehisjärve või veehoidla, sh paisjärve kalda EKV ulatuse arvestamisel tuleb lähtuda just kaardile kantud järve veepiirist ja järve pindalast. Kui seadusandja tahteks oleks olnud sätestada paisjärvede puhul erand, et paisjärve kalda EKV määratakse mitte paisjärve, vaid paisutatud vooluveekogu andmetest lähtuvalt, peaks selline täiendav omandipõhiõiguse kitsendus olema seaduses sätestatud. Kuivõrd puudub vaidlus, et Kose veskijärvega piirnevas ulatuses on Ravila mnt 12 kinnistul põhikaardile kantud Kose veskijärve, mitte Pirita jõe kaldajoon, tuleb ka kalda EKV seadusjärgset ulatust sellest tulenevalt arvestada vastavalt Kose veskijärve pindalale. Isegi kui kooskõlas KeÜS-i, LKS-i ja VeeS-i üldpõhimõtetega oleks Pirita jõe tervikliku kaitse tagamiseks otstarbekam kehtestada laiema ulatusega EKV (mille osas kohus seisukohta ei võta), ei saaks pelgalt tõlgenduslikult tuletada sellest kolmanda isiku omandõiguse seadusjärgset kitsendust ega vastustaja kohustust LKS § 40 alusel kalda EKV suurendamiseks.
9(10)
3-23-1516
20.Ringkonnakohus märgib vastuseks kaebaja väidetele, et ehkki saab nõustuda, et laiem kalda EKV tagab kõrgema keskkonnakaitse taseme, puudub kaebaja toodud põhjendustel alus eelduseks, et seadusjärgne 25-meetrine EKV oleks ilmselt ebapiisav. LKS § 34 kohaselt on kalda kaitse eesmärk rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. Asjaoludest ei nähtu, miks peaks kavandatav ehitustegevus või ehitis kalda kaitse eesmärke kahjustama. Sealjuures on asjakohased vastustaja toodud kaalutlused, et tegemist on ka varem hoonestatud kinnistuga tiheasustusalal ning ka teistel Kose veskijärve ümbritsevatel kinnistutel on kalda EKV ulatus 25 m. Asjaolu, et kavandatav ehitis on naaberhoonetest ja ka kinnistul varem asunud koolimajast suurem, ei tähenda iseenesest, et just ehitisest lähtuks kõrgem keskkonnaoht. DP materjalidest nähtuvalt on vastustaja ehitusõigusega lubatud hoone sobivust kaalunud ja DP on saanud pädevate asutuste, sh Keskkonnaameti kooskõlastuse. Kaebaja poolt keskkonnaohuna esile toodud Pirita jõe veekeskkonna kahjustamist maandavad sealjuures eelkõige mitte ehituskeeluvööndist, vaid kalda piiranguvööndist (LKS § 37 lg 3) ja veekaitsevööndist (VeeS § 119) tulenevad seadusjärgsed piirangud, mille osas vaidlus käesolevas asjas puudub.
21.Ülejäänud apellatsioonkaebuse väidete osas on halduskohtu põhjendused ammendavad ning ringkonnakohus ei korda neid, sh ei nähtu ringkonnakohtule kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist tulenevalt tema kinnistu suhtes teisel pool teed ja paisjärve kavandatud hoone suurusest (kahe korruse asemel kolm) või asukohast. Kaebaja etteheited halduskohtu otsuse põhjendamispuudustele on ringkonnakohtu hinnangul retoorilised. Kaebaja on toonud välja hulga oma kaebuse ja täiendavate seisukohtade punkte, millega mittenõustumist ei ole halduskohus tema hinnangul põhjendanud. Kui menetlusosalised on esitanud vastandlikke seisukohti ja kohus on põhjendanud, miks ta ühe seisukohaga nõustub, tuleneb sellest loogiliselt ka põhjendus, miks ta vastupidise seisukohaga ei nõustu ning puudub mõistlik põhjus esitada sama seisukohta eitavas vormis. Sh võib kohus HKMS § 165 lg 2 kohaselt põhjendada oma seisukohta viitega haldusakti põhjendustele, kui ta nendega nõustub, nagu on teinud käesoleval juhul halduskohus. Kohtuotsust ei muuda õigusvastaseks see, et halduskohus on mõnedele kaebaja väidetele vastanud sisuliselt ja kokkuvõtlikult, lähtudes nende mõttest, mitte vastates formaalselt igale üksikule kaebaja sõnastatud väitele, mis oma sisult suures osas korduvad ja esitavad erinevast rakursist sama õiguslikku põhiväidet, et paisjärve kalda EKV tuleb keskkonnaõiguse põhimõtetest tulenevalt määrata lähtuvalt sellest läbivoolava jõe andmetest. Põhjendatud on ka halduskohtu sedastus, et kuivõrd kohus ei tuvastanud, et DP oleks õigusvastane, tuleb jätta tähelepanuta kaebaja väited, mis põhinevad eeldusel, et DP on õigusvastane.
22.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud HKMS § 108 lg 1 kohaselt kaebaja kanda. Vastustaja ei ole taotlenud oma menetluskulude hüvitamist. Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab HKMS § 108 lg 8 kohaselt tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kolmas isik osaleb kohtumenetluses vastustaja poolel ja on taotlenud apellatsioonimenetlusega seotud õigusabikulude väljamõistmist kaebajalt 5,25 esindaja töötunni mahus summas 933,75 eurot ilma käibemaksuta. Menetluskulude nimekirjale on lisatud kulude kandmise kohustuse tekkimist tõendavad Advokaadibüroo DEM OÜ arved ja välja on toodud kohtumenetlusega seotud osa arvetel kajastatud summadest. Kohus leiab, et nimetatud kulud on asja mahtu ja keerukust arvestades vajalikud ja põhjendatud ning tuleb kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.