3-25-1619/28 - Planeerimine ja ehitus - Ehitus- ja kasutusload - Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

11.Tartu Halduskohus rahuldas 20.06.2025. a määrusega kolmanda isiku 04.06.2025. a taotluse ning tühistas Tartu Halduskohtu 30.05.2025. a määruse resolutsiooni p-ga 8 kohaldatud esialgse õiguskaitse (resolutsiooni p 1). Määruse põhjendused: 1) Tõenditest (dtl 3, 211-212) ei osuta ükski tõsikindlalt sellele, et Xxx kinnistul toimunud puurimistööde käigus eraldus väävelvesinikku või muud mürgist ainet koguses, mis võis piirkonnas viibivatele inimestele ohtlik olla. Kaebajad ei ole esitanud tervishoiutöötaja tõendit, et mõnel Väimela elanikul oleks diagnoositud tervisekahjustus, mis viitaks mürgise aine õhus leviku võimalusele inimest ohustaval määral. Ka ei ole esitatud meditsiinitöötaja tõendit, millest nähtuks, et keegi Väimela elanikest oleks pöördunud õhusaastest tingitud mürgituse kahtlusega raviasutuse poole. Ei saa lugeda tõendatuks, et vaidluse esemega seoses oleks mõnel Väimela elanikul tekkinud väävelvesiniku või muu mürgise aine leviku tõttu mürgitus või muu tervisekahjustus. 2) Tõendite põhjal ei saa välistada, et Väimela alevikus levis mai lõpus või juuni alguses õhus väävelvesinik või muu spetsiifilist ebameeldivat lõhna tekitav gaas. Samas on esitatud teavet, mis seavad väite õigsuse kahtluse alla. Maa- ja Ruumiameti geoportaali kaardirakenduse andmetest nähtuvalt asub xxx kinnistu Xxx ja xxx vahelisel alal, mistõttu saab pidada tõenäoliseks, et kui Xxx kinnistult kandus xxx kinnistule ebameeldiv hais, siis oleks pidanud olema seda tunda ka xxx kinnistul. Välistada ei saa, et õhtusel ajal, mil P.P. tundis ebameeldivat lõhna, olid xxx aadressil töötavad inimesed lahkunud. xxx asub Xxx kinnistu kõrval, üle tee. Saab pidada tõenäoliseks, et kui Xxx kinnistult oleks mai lõpus ebameeldivat tugevat haisu levinud, oleksid xxx kinnistul asuvat hoonet kasutavad inimesed seda tundnud. Ei saa jätta tähelepanuta OÜ BALROCK esindaja kinnitust, et Xxx kinnistul puurimistöid teostanud töötajad ei tundnud väävelvesiniku lõhna. 3) T.T. ja P.P.i kirjeldused osutavad suure H2S sisaldusega kaasnevatele sümptomitele (hingamisteede ärritus, iiveldus, tugev kurguvalu). Samas on kolm kaebajat väitnud, et nad tundsid üksnes ebameeldivat haisu – see osutab väävelvesiniku väga madalale kontsentratsioonile. Nagu prof. Orru selgitusest nähtub, võib väävelvesiniku spetsiifilise ebameeldiva lõhna tundmine tekitada ärritust ja ärevust, eriti kui inimesel tekib hirm, et gaas võib olla ohtlik (dtl 219), kuid ainuüksi väävelvesiniku lõhna tundmisest ei saa teha järeldust, et selle aine tase ületab õhukvaliteedi piirväärtust. 4) Ei ole alust KeA kui pädeva riikliku järelevalve organi seisukoha põhjendatuses kahelda. 5) Puurkaevu ehitamisele ei ole seatud seoses väävelvesiniku eraldumise ohuga eelnevate uuringute või ehitusaegsete mõõtmiste teostamise kohustust. Tegemist ei ole olulise keskkonnamõjuga tegevusega keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 22 ja § 6 lg 1 tähenduses, mille korral on kohustuslik keskkonnamõjude hindamine. Seadusandja ei ole pidanud alla 1000-meetrise sügavusega puuraukude ehitamist olemuslikult inimese tervist ohustavaks tegevuseks ning väävelvesiniku eraldumise kohta uuringu või riskianalüüsi tegemata jätmine ei loo eeldust ohu olemasolu kohta. 6) Puurauke ehitaval OÜ-l BALROCK on hüdrogeoloogiliste tööde tegevusluba (dtl 69), osaühing plaanib KeA soovitusel võtta kasutusele väävelvesiniku detektorid ning vastustaja teostab ehitustööde üle aktiivselt järelevalvet, seega on puurkaevude ehitamisel tekkida võivad ohud minimeeritud. Tõenditest ei nähtu, et puurkaevude ehitamisel oleks tõenäoline väävelvesiniku eraldumine koguses, mis oleks kaebajate tervisele ohtlik. 7) Kuna kaebajatel on võimalik kaitsta üksnes subjektiivseid õigusi, mitte avalikku huvi, ei võtnud kohus kaebajate esialgse õiguskaitse vajaduse hindamisel arvesse väidet, et puurkaevude rajamine võib tekitada piirkonnale olulist keskkonnakahju. Kaebajad on

12.T.T. , R.R. , K.K. ja I.I. esitasid 26.06.2025 määruskaebuse, milles nad paluvad tühistada Tartu Halduskohtu 20.06.2025. a määruse resolutsiooni p 1 ning esialgse õiguskaitse korras peatada halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 251 lg 1 p 5 alusel puurimistööd kuni asjas kohtulahendi tegemiseni vältimaks olulist ja pöördumatut kahju kaebajatele. Ka paluvad kaebajad, lähtudes HKMS § 251 lg 1 p-s 1 sätestatust, peatada vaidlustatava haldusakti kehtivus või täitmine kuni menetluse lõpuni. Kaebajad esitasid 4 lisa. Määruskaebuse põhjendused: 1) Kaebajad on teinud kõik endast oleneva, et reageerida olukorrale, kus õhus lendus mürgine gaas, mis tõi kaasa äratuntavaid sümptomeid. Ohu põhjendamatu pisendamine ja ignoreerimine ei ole asjakohane ning esialgse õiguskaitse korras puurimise peatamine kuni asjakohaste uuringute läbiviimiseni ja terviseohu välistamine on minimaalne, mida kaebajad saavad nõuda. 2) KeA arvamuses on põhjust kahelda, sest uuringuid ei ole läbi viidud. Lõhnahäiring viitab mürgisele gaasile, mis kahjustab tervist. KeA ei ole põhjendanud, miks ta arvab, et lõhnahäiring kaob. 3) AS Rauameister arvamuses (lisa 4) on selgitatud, et asjaolu, et ühel konkreetsel kuupäeval ei esinenud töötajatel tervisehädasid, ei välista vajadust viia läbi keskkonnamõjude hindamine seoses puurkaevude rajamisega. Õhust raskem väävelvesinik langeb maapinnale ja võib koguneda maapinnal madalamates punktides, mis Väimela ümbruse reljeefkaardi (lisa 2) kohaselt asub Alajärve ümbruses (s.h T.T. elukoha ümbruses). Sellises maapinna madalamas punktis võib gaasi kontsentratsioon osutuda väga kõrgeks (näiteks tuulevaikse niiske ilma kohal). Keemik M. Strandbergi arvamus (lisa 3) puudutab väävelvesiniku omadust koguneda madalamatesse kohtadesse ja gaasi mürgisust. 4) KeA nimetas olukorda „lõhnahäiringuks”, kuid kaebajate esitatud asjatundja arvamus viitab oluliselt tõsisematele tervisehäiringutele (dtl 219). Ka P.P.i pöördumine viitab tervisehäiretele. P.P.i epikriisi väljavõte (lisa 1) tõendab, et ta pöördus 31.05.2025 EMO-sse äratuntavate mürgistusnähtudega. Nimetatud tõendiga on ümber lükatud kohtu väite, et kaebajad ei ole tõendanud tervisekahjude tekkimist. 5) Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise tühistamine oli ennatlikult. Arvestades kaebajate võimalikke tervisehäiringuid ja kaebuse eesmärki ehitusloa tühistamiseks, ka ettevaatusprintsiipi, mis peaks üles kaaluma äriühingu majanduslikud huvid, on vajalik jätkuvalt esialgse õiguskaitse korras puurimistööd peatada.

1) Halduskohus tuvastas õigesti, et kaebajatel ei esine esialgse õiguskaitse vajadust. Üks kaebajatest on väitnud, et tundis 26.05.2025 tugevat ebameeldivat lõhna, mis ärritas ta hindamisteid ja ajas iiveldama. Ebameeldiva lõhna tundmist on kirjeldanud ka teised kaebajad, kuid neil ei tekkinud tervisemuresid. Kaebuses ei ole tõsikindlalt väidetud, et ebameeldiv lõhn pärines Xxx kinnistult, kaebajad üksnes eeldavad seda. OÜ BALROCK juhatuse liige selgitas 02.06.2025 e-kirjas (dtl 70), et senine kogemus Eestis ei kinnita, et väävelvesinikku võiks esineda Lõuna-Eestis nendes geoloogilistes kihtides, mida on hetkel puuritud. Kõige sagedasem on väävelvesiniku esinemine ühes konkreetses OrdoviitsiumKambriumi veekihis, mis Väimelas asub eeldataval sügavusel 535–580 m. Selleni ei ole puurimine veel jõudnud. Esialgse õiguskaitse kohaldamise ajaks oli puuritud sügavuseni 345 m (Siluri karbonaatkivimitesse). Selles vahemikus lasuvad rohked savikihid ja merglid. Kui väävelvesinikku sisaldav põhjavesi on 200 m sügavamal kui puuritud puurkaev, ei ole võimalik väävelvesiniku levimine puurimistööde tõttu. 2) On oluline, et vaatamata mitmetele kaebustele ebameeldiva lõhna osas, ei ole ühelgi inimesel tuvastatud terviseriket. Väävelvesinik on inimesele ohtlik alates teatud kogusest (dtl 219). Samas on inimese lõhnataju väävelvesiniku suhtes väga tundlik, mistõttu tekib lõhnatundlikkus ja ebameeldivuse tunne isegi väga madalates kontsentratsioonides (0,75–1,5 μg/m3). Väävelvesinikule on keskkonnaministri 27.12.2016 määrusega nr 75 „Õhukvaliteedi piir- ja sihtväärtused, õhukvaliteedi muud piirnormid ning õhukvaliteedi hindamispiirid“ lisa 1 tabeli 3 kohaselt seatud õhukvaliteedi piirväärtuseks 8 μg/m3. Eelnevast tuleneb, et inimestel on erinev vastuvõtlikkuse aste väävelvesiniku lõhnale ning mõne inimese jaoks on ka piirväärtusest mitu korda madalam väävelvesiniku tase äärmiselt ebameeldiv. Järelikult ei saa väita, et mis tahes koguses väävelvesinik oleks tervisele ohtlik, samas on see määruskaebuse põhiväide. 3) OÜ BALROCK on 02.06.2025. a e-kirjas välja toodud, et väävelvesinikku sisaldavasse Ordoviitsium-Kambriumi veekihti on Lääne-Harjumaal ja Läänemaal rajatud arvukalt puurkaeve ning sealt saadud vett kasutatakse tarbeveena (seda eelnevalt töödeldes). Väävelvesiniku õhku lendumine puurkaevu puurimisel ei ole erakordne sündmus ja sellega on osatud ja osatakse arvestada. 4) KeA on selgitanud, et vaidlusaluste puurkaevude rajamise käigus ei ole oodata väävelvesiniku piirväärtuse ületamist ning puurkaevude ehitamine ei ohusta kohalike elanike tervist. Puuraugu rajamise käigus võib teatud vee- ja kivimikihtidest läbipuurimisel vesiniksulfiidi eralduda. Tegemist on ajutise võimaliku häiringuga ning pärast manteltoru paigaldamist lõhnahäiring kaob. Kaebajate mureks on väävelvesiniku kogunemine madalamatesse maapinna punktidesse. Kui see oleks aga tõesti probleemiks, peaks see praeguseks olema juba juhtunud. Selle kohta aga teavet ei ole. Seda enam, et pärast 26.05.2025 ei ole kaebajatelt enam väävelvesiniku lendumise osas kaebusi laekunud, olgugi et töid teostati kuni 30.05.2025. Ükski asjaolu ei osunda sellele, et tegemist oleks püsiva nähuga. 5) KeA on andnud OÜ-le BALROCK juhise kasutada väävelvesiniku detektoreid ning nimetatud osaühing on kolmandale isikule kinnitanud, et ettevõttel on detektorid olemas, nad on neid varasemalt kasutanud ning võtavad ka seekord kasutusele. Detektorid võimaldavad edaspidi tuvastada väävelvesiniku lendumise puurkaevust. 6) Kolmas isik arvab jätkuvalt, et võimalik väävelvesinik võis levida Väimela Alajärvest, mis on eutroofne veekogu, mille põhjakihtides sisaldub mh väävelvesinikku. Samuti on Väimela aleviku ümbruses põllud, mida väetatakse ja väävelvesiniku lõhn võis olla tekkinud põldudel lagunevast sõnnikust. 7) Kolmas isik selgitab, et kogemuslikult on tegelik veevõtt väiksem kui eeldatav tootlikkus ning planeeritud veevõtt. Vaidlustatud ehitusloa aluseks oleva puurkaevu projekti (lisa 1) p-s

15.KeA esitas 04.07.2025 vastuse määruskaebusele, milles märgib, et vaidlustatud halduskohtu määrus on õiguspärane. Samas ei vaidle KeA vastu asjas ka esialgse õiguskaitse kohaldamisele, kuid rõhutab, et on oluline, et võimaliku uue esialgse õiguskaitse kohaldamise korral puuraugud konserveeritaks nõuetekohaselt, et tagada põhjavee kaitse. 1) Vaidlusaluste puurkaevude ehitustöödega seoses on KeA järelevalveosakonnale laekunud mitu teadet (sh kaebajate 06.06.2025 seisukoha lisad 1-2). Kõikidele laekunud teadetele on KeA vastanud 09.06.2025. Uusi pöördumisi seoses vaidlusaluste puurkaevude rajamisel välisõhku eralduva väävelvesinikuga KeA-le esitatud ei ole. 2) Teadete lahendamisel ei käinud järelevalveametnikud ise kohapeal lõhnahäiringut tuvastamas, ning seda ei olnud võimalik ka tagantjärele teha, sest teated jõudsid KeA-ni viivitusega. 3) KeA selgitas, et keskkonnauuringuid saab tellida iga isik. Enamasti tellib uuringud ja kannab sellega seotud kulud kas keskkonnakaitseloa taotleja või omaja. Vajadusel määrab KeA nõuetekohaseid mõõtmiskohustusi keskkonnakaitseloa andmisel, kuid mitte kohaliku omavalitsuse ehitusloa menetluses puurkaevu või -augu ehitusloa taotluse kooskõlastamisel. KeA juhib tähelepanu veel sellele, et pärast võimaliku esialgse õiguskaitse rakendamist ja puurimistööde peatamist ei ole enam võimalik midagi mõõta, sest puuraugud on kinni. Seega esialgse õiguskaitse kohaldamisel paralleelselt mõõtmistest rääkida ei ole kohane. 4) Kaebajate viide ametiabi korras mõõtmise teostamisele KeA poolt on ebaselge. Halduskoostöö seaduse § 17 lg 1 sätestab, et haldusorgan annab käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras akti või sooritab toimingu oma pädevuse piires teise haldusorgani taotlusel selle haldusorgani ülesande täitmise toetamiseks (ametiabi). Keskkonnauuringute Keskus on riigi äriühing, mitte haldusorgan. KeA ei ole pädev teostama mõõdistusi kohaliku omavalitsuse menetluse raames. KeA esitas omapoolse kooskõlastuse puurkaevude projektile vastavalt ehitusseadustiku §-s 126 ja keskkonnaministri 09.07.2025 määruses nr 431 toodule.

21.TÜ keskkonnatervishoiu professor H. Orru 05.06.2025. a kirja kohaselt on väävelvesinik (H2S) terava ja ebameeldiva mädamuna meenutava lõhnaga gaas, mis tekitab juba väga madalates kontsentratsioonides häiritust ja suurtel sisaldustel omab tervisele kahjulikke mõjusid. H2S lõhn võib tekitada ca 750--1500 μg/m3 juures peavalu, ärritust, unehäireid ja ärevust, keskmistel sisaldustel 3000--7500 μg/m3 juures limaskestade ja silmade ning nina ja kurgu ärritust. Suurtel sisaldustel 10 000-75 000 μg/m3 võib tekkida ka tugev hingamiselundkonna ärritus, valu kurgus, spasmid, hingamishäired, tugev silmade ärritus ja iiveldus. H. Orru selgitusel on gaas õhust veidi raskem, mille tulemusena koguneb ta maapinna lähedale ja lahustub kergesti vees (dtl 219). Kaebajate esitatud Väimela reljeefkaart kinnitab, et maapind on Alajärve ääres, kus asub ka P.P.i kinnistu, selgelt madalam (dtl 319), mistõttu peab ringkonnakohus võimalikuks õhust veidi raskema gaasi valgumist maapinna madalamatesse kohtadesse, sh kõneks olnud kuupäeval P.P..- kinnistule. Ka keemik M. Strandberg on vastuseks kaebajate küsimustele selgitanud, et H2S molekulaarmass on 34 g/mol, õhul 29 g/mol, mistõttu võib H2S koguneda madalamatesse kohtadesse, kui on tuulevaikus või puudub ka vertikaalne konvektiivne õhuliikumine. Sellised madalamad kohad võivad olla ka lohud maapinnal või näiteks hoonete keldrid (dtl 320). Hüdrobioloogia filosoofiadoktor H. Mäemetsa selgituse järgi tekib vesiniksulfiidi ka veekogude põhjasetteis, kui seal valitseb hapnikuvaegus, biogeensel teel, sulfaatide redutseerumise ja orgaanilise aine koostises oleva väävli baasil. Väimela Alajärves on Eesti järvedest teadaolevalt kõige paksem mudasette kiht (18 m) ning pikka aega on seda järve reostatud (muda ladestamist hoogustatud), mis on soodustanud setete hapnikuvaegust. Seetõttu võiks esmapilgul H 2S mürgistusele sarnanevad nähud seostada järvesetetega, kus seda gaasi hapnikuvaesuse tõttu mingis sügavuses kindlasti leidub. Siiski leiab H. Mäemets, et antud juhul pole see võimalik, sest väävelvesiniku vabanemiseks oleks enne vaja sete liikuma panna, näiteks sette väljapumpamisega või muu sellise tööga, mis hapnikuvaese kihi isolatsiooni lõpetab (dtl 216-217). Ringkonnakohtule ei ole esitatud tõendeid selliste tööde kohta Alajärves. Samas nähtub H. Mäemetsa selgitusest ka see, et kaevud rajatakse endise laudakompleksi asemele, mida kasutati erinevate jääkide ladestamiseks ning kinnistul on hoitud suurel hulgal „tuhkasid“, millest kõige ohtlikuma baariumisisaldus oli 17 076,2 mg/kg, Tartu Ülikooli füüsikute tipptehnikaga tehtud analüüsi järgi isegi 20 000 mg/kg (dtl 217). Kuna puuduvad tõendid, mis kinnitaksid setete ja muda väljapumpamist Väimela Alajärvest ning sel viisil H 2S eraldumist, ei saa ringkonnakohtu hinnangul välistada gaasi tekkimise võimalikku seotust Xxx kinnistul toimunud puurkaevude puurimistega ning sellega kaasnevat võimalikku ohtu kaebajate kui kohalike elanike4 tervisele piirkonnas viibides.