X.X.-i (X.X.) kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 5., 6., 7. juunil 2024 toidust ilmajäämisega,
6.juunil 2024 jalutuskäigu mittevõimaldamisega ning teki ja madratsi vahetamata jätmisega
RESOLUTSIOON
1.Tagastada X.X.-i kaebus.
2.Jätta kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
3.Jätta kaebaja taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.
4.Asendada määruse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga. Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
1.Tartu Vanglas kinni peetav X.X. (kaebaja) esitas 2. augustil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kaebaja viitas kaebuses vanglale esitatud kahjunõuetele nr 1-13/24/379-1, 1-13/24/380-1 ja 1-13/24/382-1, mis jäeti rahuldamata. Kaebuse kohaselt on Tartu Vangla jälle valetanud. Kaebaja pole toidust keeldunud. Kuna toit oli saastunud, andis ta kohe vanglale sellest teada, kuid valvurid ütlesid, et ikka juhtub, viska toit ära ja pese nõud ära. Toidu viskas kaebaja ära, sest PTA-st öeldi, et kohe oleks pidanud laborisse saatma, et nüüd pole enam midagi teha, kuna mitu päeva on möödas. PTA tahtis, et kaebaja teeks kirjaliku pöördumise, kuid vangla seda ei lubanud. Kaebuse kohaselt ei saanud kaebaja 6. juunil 2024 ka õue ja seda pole talle heastatud. Kaebaja esitas kaebuses taotlused menetlusabi ja riigi õigusabi saamiseks. Kaebaja leiab, et vaidlus on päris suur ning ta pole võimeline end ise esindama.
2.Tartu Vangla edastas vastusena kohtunõudele kohtueelse menetluse dokumendid, millest nähtub järgnev.
2.1.X.X. esitas 5. juunil 2024 Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse (regnr 2-24/2-2/5710) seoses asjaoluga, et ta ei saanud 5. juunil 2024 kell 12.15 lõunatoitu, samuti
3-24-2247 ei saanud ta samal päeval õhtusööki. Talle ei antud toitu, kuna ta keeldus ära viskamast toitu, mida soovis saata laborisse. Vangla oleks pidanud väljastama asendusnõud või ühekordsed nõud, mitte teda toidust ilma jätma. X.X. nõudis selle eest hüvitist summas 100 eurot.
2.2.X.X. esitas 6. juunil 2024 Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse (regnr 2-24/2-2/5752) seoses sellega, et ta ei saanud 6. juunil 2024 hommikul, lõunal ja õhtul süüa. 6. juunil 2024 ei saanud ta ka õue jalutama. Lisaks alandas kaebaja väärikust asjaolu, et vangla keeldus vahetamast välja tema tekki ja madratsit. Kaebaja tekk haises. Talle öeldi, et tekk vahetatakse välja alles kuue kuu pärast. X.X. nõudis kolmel toidukorral toidust ilmajäämise eest hüvitist summas 150 eurot, jalutuskäigu mittevõimaldamise eest 200 eurot ning teki ja madratsi vahetamata jätmise eest 1800 eurot, kokku 2150 eurot.
2.3.X.X. esitas 7. juunil 2024 Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse (regnr 2-24/2-2/5787) seoses asjaoluga, et talle keelduti 7. juuni 2024. a hommikul putru andmast. Sel päeval hakkas tal väga halb (nõrkus, kõhuvalu), kuna ta oli kaks päeva ilma toiduta olnud. Vangla oleks pidanud tema toidu saatma laborisse, kui oli kahtlus, et toidu sees on võõrkehad. Vangla kutsus talle meediku alles pärast seda, kui ta hakkas lõhkuma. Vangla karistas teda kaks päeva toidust ilmajätmisega ja tekitas sellega talle tervisekahjustuse. Alles pärast meediku antud kolme kapslit hakkas tal parem. X.X. nõudis neil asjaoludel kokku hüvitist summas 1250 eurot.
2.4.Tartu Vangla jättis 2. augusti 2024. a otsusega nr 1-13/24/379-2 rahuldamata X.X.-i (vahistatu) kahjunõuded osas, milles need puudutasid 5., 6. ja 7. juunil 2024 vangla poolt pakutavast toidust osaliselt ilmajäämist ning sellega tekitatud võimalikku tervisekahjustust. Vangla osutas oma otsuses, et lihtsalt kahtlus, et toidus võivad olla võõrkehad, ei ole piisav alus selleks, et saata toit vanglast välja kvaliteedikontrolli/täiendavalt ekspertiisi. Tartu Vanglas kontrollitakse regulaarselt kinnipeetavatele pakutava toidu kvaliteeti. Kontrolli teostab sööklas kohapeal söökla juhataja ning toidujagamise ajal toidujagamise üle järelevalvet pidav vanglateenistuse ametnik, kes saadab toidujagajat ning jälgib, mida ja kuidas kinnipeetavatele kambrisse antakse. Seetõttu puudub ka vajadus toitu eraldiseisvalt vanglast välja saata. Vangla leidis, et ei ole käitunud õigusvastaselt, kui keeldus vahistatule pesemata nõudesse toitu väljastamast. Vahistatu kambri juures käidi toitu pakkumas, mida tõendavad videosalvestised, kuid talle ei väljastatud toitu täies ulatuses, sest ta ei pidanud kinni Tartu Vangla kodukorra punktist 9.13, mis sätestab, et toidunõud peseb kinnipeetav ise, vanglateenistuse ametnikul on õigus keelata toidu väljastamine ebahügieenilisse toidunõusse. X.X. keeldus talle kambrisse väljastatud toidunõude pesemisest ja vana toidu ära viskamisest. Vangla märkis otsuses veel, et üldteadaolevalt võib mittesöömine põhjustada nõrkust, kõhuvalu ja teatud ebamugavustunnet. Sellegipoolest ei saa seda pidada aga tervisekahjustuseks. Igasugune ebamugavustunne ei ole veel tervise kahjustamine. Samuti ei saa ka näljatundest tekkinud ebamugavustunnet pidada tervisekahjustuseks. Kuna käesoleval juhul puudub vangla õigusvastane tegevus vahistatule toidu mitte väljastamise osas, siis ei saaks ka vanglale etteheidetav kahjulik tagajärg olla vahetus põhjuslikus seoses vangla tegevusega.
2
3-24-2247
2.5.Tartu Vangla jättis 2. augusti 2024. a otsusega nr 1-13/24/380-2 rahuldamata X.X.-i kahjunõude, mis puudutas jalutuskäigu mittevõimaldamist 6. juunil 2024 ja voodipesu vahetamisest keeldumist. Vangla märkis oma otsuses, et kahjunõude menetlemise käigus leidis tuvastamist, et 6. juuni 2024. a hommikul toimus vahistatul kohtumine sotsiaaltöötajaga. Samas ajavahemikus toimus E3 osakonnas jalutuskäigule saatmine. Kuna vahistatu oli jalutuskäigule saatmise ajal hõivatud muu plaanilise tegevusega ning hiljem temale jalutuskäiku ei võimaldatud, siis jäi tal sel päeval üks ühetunnine jalutuskäik värskes õhus saamata. Tartu Vangla vabandab X.X.-i ees jalutuskäigu mittevõimaldamise pärast. 17. juunil 2024 kell 13.15–15.25 võimaldati vahistatule pikem jalutuskäik kompenseerimaks 6. juunil 2024 ärajäänud jalutuskäiku. Seega on Tartu Vangla X.X.-ile heastanud 6. juunil 2024 jalutuskäigu mittevõimaldamise. Teki ja voodipesu vahetamise osas küsis vangla kahjunõude menetlemise käigus selgitusi vanglateenistuse haldusteenistuse spetsialistilt, kelle kinnitusel pesti X.X.-i tekki 10. mail 2024, mis ühtlasi tähendab, et vahistatu sai endale puhta teki kambrisse samal päeval. Antud selgitustest ilmnes veel, et 6. juunil 2024 pesuvahetuse ajal ütles vahistatu, et voodipesu vahetada ta ei soovi, sest tal ei olegi voodipesu. Seejärel sisenes kambrisse valvur, kes leidis pingilt ühe täiesti kasutamata voodipesu komplekti. Vahistatu selgitas, et ta ei kasutagi voodilinu ja neid ei ole tal vaja. Samal päeval leiti X.X.-i kambri WC põrandalt kaks läbiligunenud käterätti, mis haisesid kohutavalt. Vahistatu avaldas soovi vahetada välja ka oma tekk ja padi. Vahistatul vahetati välja padi. Vangla selgitas, et tekki pesti vähem kui kuu aega tagasi. Tartu Vangla kodukorra punkt 11.2.3 sätestab, et teki pesemine toimub vastavalt vajadusele, kuid mitte sagedamini kui üks kord poole aasta jooksul. Kuivõrd tekki pesti 10. mail 2024, siis ei käitunud vangla õigusvastaselt, kui keeldus 6. juunil 2024 X.X.-i tekki uuesti vahetamast.
3.Kohus jättis 3. juuni 2025. a määrusega X.X.-i kaebuse käiguta ja andis kaebajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.
4.X.X. esitas 12. juunil 2025 seisukoha, milles selgitab, et taotleb mittevaralise kahju hüvitamist nii väärikust alandava kohtlemise kui ka tervisekahju tekitamise eest. Väärikust alandava kohtlemise osas jätab kaebaja hüvitise suuruse kohtu otsustada. Tervisekahjustuse tekitamise eest küsib kaebaja 1500 eurot. Kaebaja täpsustab, et kõikidel kordadel 5.‒7. juunini 2024, kui ta ei saanud süüa, tundis ta väärikuse alandust. Kaebaja palub meditsiiniosakonnalt välja nõuda tõendi, et meedik käis 7. juunil 2024 lõuna ajal ja andis talle rohtusid suure kõhuvalu tõttu. Madratsi ja teki vahetamata jätmise, samuti 6. juunil 2024 jalutamise mittevõimaldamise eest nõuab kaebaja ka hüvitist.
5.Sihtasutuse Viljandi Haigla Tartu meditsiinikeskuse juht P. Kool esitas 20. juunil 2025 vastuse kohtunõudele, milles märgib, et X.X.-ile osutati 7. juunil 2024 tervishoiuteenuseid seoses kõhuvaluga ning ei saa välistada, et kõhuvalu oli tingitud söögikordadest loobumisest. Tervisekahjustust lühiajaline toidust loobumine siiski P. Kooli hinnangul ei põhjusta, mida kinnitavad ka läbivaatuse tulemused. Seejuures on oluline, et patsient X.X. oli tarbinud vedelikku, seega vedelikupuudust ei olnud tekkinud. Vastusele lisatud 7. juuni 2024. a tervisekaardi väljavõttest nähtuvalt oli kaebaja kõht katsudes pehme, kaebaja lubas tervishoiutöötajale, et lõunasöögi sööb ära; kõhuvalu vastu määrati Nospa 80 mg Cap, Omep 20 mg cap ja Enterol 250 mg.
3
3-24-2247
KOHTU SEISUKOHT
6.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p-de 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Vastavalt HKMS § 2 lg-le 4 tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest.
7.Kohus mõistab, et kaebaja nõuab HKMS § 37 lg 2 p 4 alusel Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamist. Kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses erinevate intsidentidega. Väärikuse alandamisega seotud hüvitamisnõude aluseks on järgnevad sündmused: 1) ajavahemikul 5.‒7. juunini 2024 kokku kuuel toidukorral toidust ilmajäämine, 2) 6. juunil 2024 jalutuskäigule mittesaamine ning 3) 6. juunil 2024 teki ja madratsi välja vahetamata jätmine. Tervisekahju puudutava mittevaralise kahju hüvitamise nõude aluseks on ajavahemikul 5.‒7. juunini 2024 toidust ilmajäämine.
8.Kohtu hinnangul kuulub kaebus tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel, mis näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Nimetatud sättes toodud eeldused on praegusel juhul täidetud.
9.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika). Kohtu hinnangul on hüvitamiskaebuse rahuldamine käesolevas asjas ebatõenäoline. Samuti on kaebusega kaitstavate õiguste riive olnud väheintensiivne.
9.1.Kaebaja leiab, et vangla karistas teda toidust ilmajätmisega alates 5. juuni 2024. a lõunast kuni 7. juuni 2024. a hommikuni, mis põhjustas kaebaja väidete kohaselt talle tervisekahju kõhuvalu ja nõrkuse näol ning samuti alandas tema väärikust. Kohus leiab, et kaebaja enda tegevus põhjustas talle kannatusi ja tal oleks olnud võimalik kahju tekkimist vältida. Kaebaja väitel oli tal õigus varasemast toidukorrast alles jäänud toitu alles hoida, kuna ta arvas, et toit ei kõlba ja see tuleb saata laborisse kontrolli. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Kohtu hinnangul on vangla õigesti viidanud Tartu Vangla kodukorra punktile, mis näeb ette, et pretensioonide tekkimisel toidu kvaliteedi osas on kinnipeetav kohustatud sellest viivitamatult teavitama vanglaametnikku (kehtivas kodukorras p 9.14). Kaebaja ei ole kohtueelselt vanglale ega kaebuses kohtule väitnud, et ta esitas pretensiooni toidu kvaliteedi osas viivitamatult toidujagajale või vanglaametnikule. Kaebajale pakuti ettenähtud toidukordadel toitu, kuid kuna kaebaja ei andnud toidu väljastamiseks ametnikele ega toidujagajale puhtaid toidunõusid, siis kaebaja süüa ei saanud. Kaebaja tahtis enda sõnul varasemalt alles jäänud toitu saata enda initsiatiivil vanglast välja Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) laborisse. Sellistel põhjendustel kambris olevate toidunõude pesemata jätmine ei ole aga õigustatud. Kohtu arvates tuleb vaidlus toidu kvaliteedi osas esmajoones ja 4
3-24-2247 eelkõige püüda lahendada koostöös vanglaametnikega vanglas. Kui kaebaja ise ei anna ametnikele teada, et pakutud toit ei kõlba mingil põhjusel, siis ei ole võimalik seda tagantjärele kontrollida. Tartu Vangla ametnikud on põhjendatult nõudnud kaebajalt tema kambrisse väljastatud toidunõude pesemist, tuginedes vastavale kodukorra sättele, ja keeldunud õigustatult toidu jagamisest pesemata ebahügieenilisse nõusse (kehtivas kodukorras p 9.11). Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda vanglalt asendusnõusid. Toitu väljastatakse kinnipeetavatele ainult vangla poolt kasutamiseks eraldatud nõudesse (kehtiva kodukorra p 9.10). Seega ei olnud Tartu Vangla tegevus 5., 6. ja 7. juunil 2024 kaebajale toidu väljastamisest keeldumisel õigusvastane. Ainuüksi see välistab vastavas osas hüvitamiskaebuse rahuldamise. Kohus leiab, et kaebajale kokku kuuel toidukorral toidu väljastamata jätmine ei riivanud kaebaja väärikust ega kahjustanud tema tervist määral, mis küündiks mittevaralise kahjuni RVastS § 9 lg 1 mõistes. Kohus nõustub vangla ja tervishoiutöötaja seisukohtadega, et kaebajale ei saanud praegusel juhul tervisekahju tekkida. Kohtule esitatud tõendite kohaselt tarbis kaebaja vaidlusalusel ajavahemikul vedelikku ja vedelikupuudust tal ei tekkinud. Kuigi kaebajal võis olla soojast toidust ilmajäämise tõttu ebamugav ja tekkida kõhuvalu, siis ei ole kaebaja väitnud kaebuses kohtule ega ka kohtueelselt, et ta oleks olnud kolmel päeval täiesti söömata. Arvestades, et Tartu Vanglas saavad kinnipeetavad kambrisse osta kaupluse vahendusel toiduaineid, siis ilmselt ei olnud kaebaja täiesti söömata. Vähetähtis pole asjaolu, et kaebaja jäi toidust ilma enda tegevuse tõttu ning tal oli võimalus kannatusi hõlpsasti vältida, pestes enda toidunõud puhtaks. Mitte igasugune ebamugavustunne või valu ei kvalifitseeru tervisekahjuks RVastS § 9 lg 1 mõistes. Kohtu hinnangul võis vangla tegevus kaebaja tervist ja väärikust riivata üksnes väheintensiivselt.
9.2.Kaebaja soovib 6. juunil 2024 jalutuskäigust ilmajäämise tõttu, millega alandati tema väärikust, hüvitist. Tartu Vangla tunnistas 2. augusti 2024. a otsuses nr 1-13/24/380-2, et kaebajale ei võimaldatud õigusvastaselt 6. juunil 2024 värskes õhus jalutuskäiku (vangistusseaduse § 55 lg 2). Vangla vabandas kaebaja ees. Seega ei ole asjas vaidlust, et kaebaja jäi 6. juunil 2024 jalutuskäigust ilma ja selline vangla tegevus oli õigusvastane. Ühel päeval jalutuskäigu võimaldamata jätmine ei saanud aga kaebaja väärikust alandada määral, et saaks möönda mittevaralise kahju tekkimist RVastS § 9 lg 1 mõistes. Kaebaja õigusi võis vangla õigusvastane tegevus riivata üksnes vähesel määral. Kohtul puudub alus kahelda ka vangla otsuses märgitus, et kaebajale võimaldati hiljem, st 17. juunil 2024 kauem jalutusboksis värske õhus käes jalutada, et leevendada kaebajale varem tekitatud ebamugavust. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et hüvitamiskaebuse rahuldamine vastavas osas on väga vähetõenäoline.
9.3.Kaebaja taotleb hüvitist veel selle eest, et tal ei vahetatud 6. juunil 2024 ära tekki ega madratsit. Tartu Vangla 2. augusti 2024. a otsuses nr 1-13/24/380-2 on kirjeldatud, et 6. juunil 2024 kaebaja kambrisse sisenedes selgus, et pingil oli kasutamata voodipesu komplekt, mille kohta väitis kaebaja, et ta ei kasutagi voodilinu. Kaebaja tekki pesti vangla otsuse kohaselt 10. mail 2024. Padi vahetati välja 6. juunil 2024. Seega oli kaebaja kambris 6. juuni 2024. a seisuga puhas voodipesu komplekt, hiljuti pestud tekk ja puhas padi. Madratsi osas ei ole kaebaja kohtueelses ega kohtumenetluses selgitanud, mis sellel viga oli. Kui kaebaja madrats ja tekk ei püsinud puhtad, võis see olla tingitud kaebaja enda tegevusest, kui ta voodipesu ei kasutanud. Kohtule ei nähtu, et vangla oleks keeldunud õigusvastaselt väljastamast kaebajale uut tekki või madratsit. See välistab vastavas osas hüvitamiskaebuse rahuldamise. Lisaks ei nähtu intensiivset õiguste riivet olukorras, kus kaebajal oli kambris 6. juunil 2024 olemas puhas voodipesu, puhas padi ja hiljuti pestud tekk. 5
3-24-2247
10.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne ning kaebuses esitatud kõikide hüvitamisnõuete rahuldamine oleks ebatõenäoline, siis tuleb kaebus tervikuna HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel tagastada.
11.Kaebaja on esitanud kaebuses riigi õigusabi taotluse. Kohtule arusaadavalt taotleb kaebaja riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p 5). RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lg 1 p 1 järgi ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti ei anta RÕS § 7 lg 1 p 6 alusel riigi õigusabi, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada. Kaebaja on suutnud kohtule esitada üldjoontes arusaadava kaebuse ning kõrvaldanud kaebuse puudused. Seega on kaebaja iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Tulenevalt uurimispõhimõttest on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat suunata ja abistada. Kohus selgitab kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud ja õigusnormid ning asjakohase kohtupraktika välja enda initsiatiivil. Seega ei ole kaebajale riigi õigusabi andmine RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt põhjendatud. Kohus ei pea põhjendatuks kaebajale riigi õigusabi andmist ka RÕS § 7 lg 1 p 6 alusel, sest asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p-de 1 ja 6 alusel rahuldamata.
12.Kaebuses palus kaebaja anda talle lisaks riigi õigusabile veel menetlusabi, mida kohus tõlgendab taotlusena vabastada kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel. Kuna kohus tagastab kaebuse tervikuna, puudub vajadus kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse sisuliseks lahendamiseks ja kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.
13.Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3 ja § 178 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.