X-i kaebus Sotsiaalkindlustusameti 21. augusti 2023. a otsuse nr P26O-2023-56383 tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Livia Kask
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X-i kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28. juulil 2025 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.X (kaebaja) esitas 6. juulil 2023 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse puude raskusastme tuvastamiseks ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste saamiseks. SKA ei
3-23-1900 tuvastanud 21. augusti 2023. a otsusega nr P26O-2023-56383 kaebajal puude raskusastet ning seetõttu puudub alus kaebajale puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määramiseks ja puudega isiku kaardi väljastamiseks.
2.Kaebaja esitas 27. augustil 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus SKA 21. augusti 2023. a otsuse nr P26O-2023-56383 tunnistada kehtetuks, sest varasemalt on talle puue määratud ja tema seisund ei ole paremaks muutunud, vaid on tegelikkuses halvenenud.
3.Tartu Halduskohus võttis 31. augusti 2023. a määrusega kaebuse menetlusse ning andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks. Kohus tõlgendas, et kaebaja nõuab SKA 21. augusti 2023. a otsuse nr P26O-2023-56383 tühistamist ja uue otsuse tegemiseks kohustamist.
4.Vastustaja esitas 29. septembril 2023 kohtule vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
5.Kaebaja esitas 6. novembril 2023 ja 15. mail 2024 täiendavad seisukohad ja vastuväited vastustaja vastusele ja esitatud tõenditele.
6.Tartu Halduskohus määras 13. veebruari 2025. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks. Kohus teatas määruses kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
7.1.Varasemalt on kaebajal tuvastatud puue vaimse tervisega seotud asjaoludel, nüüd on vastustaja jõudnud õigusvastaselt teisele seisukohale. Kaebaja terviseprobleeme pisendatakse, vanglas on koostöö konkreetse psühhiaatriga äärmiselt raskendatud ning tervise kohta tehtud kanded on väheinformatiivsed. Ebaõige on vastustaja seisukoht, et ravi tulemusena on kaebaja seisund sedavõrd paranenud, et puude raskusastme tuvastamiseks alust ei ole. Vanglas ei osutata kaebajale asjakohast ravi ning kaebajal on raske igapäevaselt hakkama saada. Lihasja seljavalud on igapäevased, kaebaja on varasemalt saanud hulgi torkehaavu.
7.2.Kaebajal esinevaid vaimse tervise häireid ei ole ekspertarstid piisavalt analüüsinud ja arvesse võtnud. Mingit kaebaja tervise jälgimist vanglas ei toimu, ravi ei ole tagatud. Ravim, mis vaevusi leevendab, on vanglas keelatud. Seetõttu peab kaebaja piirduma teise ravimiga, millel on rohkem negatiivseid kõrvaltoimeid. Kasutatav ravim teeb kaebaja uimaseks ja aitab magada, kuid ei oma tervendavat iseloomu. Kaebaja ei nõustu ühegi arsti väitega ning ta ei soovi vangla arstiga koostööd teha. Vaimse tervisega seonduvad probleemid ei ole kuskile kadunud, need ei ole lihtsalt ilmsed ajal, kui isik magab.
7.3.Ekspertarstid on teinud vale järelduse ka kargu kasutamise asjaolude kohta. Paljusid ekspertarstide arvamuses viidatud diagnoose näeb kaebaja esimest korda. Kaebajat vaevavad lihasprobleemid ning agressiivne prostatiit.
8.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
8.1.SKA tuvastab tööealise inimese puude raskusastme sotsiaalkaitseministri 29. veebruari 2016. a määruses nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ (määrus nr 18) sätestatud korra järgi. Piiranguid hinnatakse koos abivahendi kasutamisega, ravivõimaluste kasutamata jätmine ei ole piiranguid võimendav asjaolu. Määruse nr 18 § 6 lg 2 alusel antakse hinnang inimese
2
3-23-1900 tegutsemise ja osalemise piirangute esinemise kohta seitsmes erinevas valdkonnas (liikumine; käeline tegevus; suhtlemine, teadvusel püsimine ja enesehooldus; õppimine ja tegevuste elluviimine; muutustega kohanemine ja ohu tajumine; inimeste vaheline lävimine ja suhted).
8.2.Puude raskusastme hindamisel arvestatakse osalus- ja soorituspiiranguid igapäevategevustel, mille põhjustajaks on terviseseisundi kirjelduses märgitud funktsioonihäired. Taotlejal esinevad piirangud, mis aga ei vasta vähemalt keskmisele puude raskusastmele, seda hinnates ka erijuhtumi kontekstis. Valdkondade võtmetegevuste arvväärtused ja piirangute aritmeetilised keskmised ei võimaldanud asuda seisukohale, et kaebajal esines määruses nr 18 sätestatud raskusastmele vastav puue. Ekspertarsti A. Tamme hinnangul on kaebajal liikumise, käelise tegevuse ning muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkondade võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine igas valdkonnas 0,67, mis jääb alla arvväärtuse 2, ning seega puudub alus puude raskusastme tuvastamiseks nimetatud valdkondades. Õppimise ja tegevuste elluviimise valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esineva piirangu aritmeetiline keskmine oli 0,5 ning ka selles osas puudus alus puude raskusastme tuvastamiseks. Inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine oli 1,00, mis samuti ei andnud alust puude raskusastme tuvastamiseks. Ekspertarst ei tuvastanud kaebajal piiranguid järgmiste valdkondade võtmetegevustes: suhtlemine (nägemine, kuulmine ja kõnelemine), teadvusel püsimine ja enesehooldus.
8.3.Vastustaja ekspertarstid on tutvunud viimase viie aasta jooksul kaebaja kohta tervise infosüsteemi (TIS) kantud terviseandmetega ning andnud kõigile esinevatele piirangutele arvväärtused, mille vastustaja on oma puude raskusastme otsuse tegemisel aluseks võtnud ning arvväärtused ei ole olnud piisavad vähemalt keskmise puude raskusastme tuvastamiseks. Terviseandmeid aluseks võttes ei esine kaebajal igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises raskusi sellisel määral, mis annaks alust vähemalt keskmise puude raskusastme tuvastamiseks. Taotlejal esinevad selja- ja liigesvalud, paremas puusaliigeses on kerge kulumine, lülisamba magnetuuringul olulisi kõrvalekaldeid ei leitud. Seljaajukanalis ahenemisi ei leidu. Närvijuurte kompressiooni ei täheldata. Jalgade pikkuse vahe tõttu peaks kasutama kannakõrgendust. Taotlejal on paremal käel kerge närvi pitsumine randmekanalis. Esineb sõrmede tuimust. Taotleja tuleb igapäevatoimingute tegemisega iseseisvalt toime. Intellekt on normis. Taotleja emotsioonide regulatsiooni ja sotsiaalse kohanemise võime on piiratud. Ravi foonil on seisund kompenseeritud.
8.4.Vastustaja kaasas pärast kaebuse menetlusse võtmist täiendava arvamuse saamiseks teise ekspertarsti. Selle ekspertarsti hinnang kattub suures osas esimese ekspertarsti määratud arvväärtustega. Üksnes inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastme arvväärtuste aritmeetiline keskmine oli ekspertarst M. Tammiku hinnangul kõrgem (1,5, mitte 1), kuid see erisus ei andnud ikkagi alust kaebajal puude raskusastme tuvastamiseks, sest see oli madalam arvväärtusest 2.
8.5.Ekspertarstidel tuleb iga taotluse hindamisel arvestada sel hetkel esinevate oluliste asjaoludega ning aktuaalsete andmetega. Isikul ei saa seetõttu tekkida ootust, et iga kord jõutakse puude tuvastamise menetluses samale järeldusele. Kaebajal on varasemalt küll tuvastatud keskmine puude raskusaste inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonnas, kuid selles osas on toimunud ravi tulemusel positiivsed muutused, millele viitab ka psühhiaatri sissekanne.
KOHTU SEISUKOHT
9.Vaidluse all on SKA 21. augusti 2023. a otsuse nr P26O-2023-56383, millega ei tuvastatud kaebajal puude raskusastet, õiguspärasus. Kaebaja on seisukohal, et tema terviseandmeid ei
3
3-23-1900 ole ekspertarstid arvamuse andmisel piisavalt arvestanud ning on jõudnud ebaõigele tulemusele. Vastustaja hinnangul on otsuse tegemisel tuginetud asjakohastele andmebaasides kajastatud kaebaja terviseandmetele ning asjaolu, et kaebajale on varasemalt puude raskusaste määratud, kuid uue otsuse tegemise ajaga ei ole piirangud sellised, mis puude raskusastme tuvastamist võimaldaksid, ei ole määrav. Vastustaja on enda sõnul lähtunud kõige värskematest kaebaja terviseandmetest ega ole teinud meelevaldset otsust nagu kaebaja kipub arvama.
10.Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg 1 kohaselt on puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. PISTS § 2 lg 21 järgi tuvastatakse 16-aastasel kuni vanaduspensioniealisel inimesele (tööealine inimene) lähtuvalt igapäevastest tegutsemis- ja ühiskonnaelus osalemise piirangutest sügava, raske või keskmise raskusastmega puue. PISTS § 2 lg 21 p-dest 1-3 tulenevalt on sügav puue inimesel, kellel igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on täielikult takistatud, raske puue on inimesel, kellel igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on piiratud, ja keskmine puue on inimesel, kellel igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises esineb raskusi. Puude raskusastme määramisel on oluline tegutsemispiirangute esinemise tuvastamine ehk kas isikul esineb terviseseisundist tulenevaid piiranguid, mis takistavad tal igapäevast tegutsemist ja ühiskonnaelus osalemist võrdselt teiste samaealiste inimestega. PISTS § 2 3 lg 6 näeb ette, et puude raskusastme tuvastamisel võetakse arvesse isiku terviseseisundit, tegevusvõimet, kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadust, samuti tehniliste abivahendite kasutamise vajadust, elukeskkonda ning rehabilitatsiooniplaani olemasolu korral selles ettenähtud tegevusi. Määruse nr 18 § 6 lg 1 kohaselt tuvastab SKA tööealise inimese puude raskusastme, võttes arvesse taotluses sisalduvaid andmeid, arstiõppe läbinud isiku arvamuses sama määruse § 4 lg-s 5 nimetatud valdkondade võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmetele antud arvväärtusi ja muid asjasse puutuvaid andmeid. Kui tööealine isik taotleb samal ajal puude raskusastme tuvastamist ning töövõime hindamist, kasutatakse puude raskusastme tuvastamiseks töövõime hindamise käigus koostatud eksperdiarvamust ja Eesti Töötukassa antud töövõime hindamise otsust (PISTS § 2 3 lg 7). Vajaduse korral võib ekspertarst SKA vahendusel nõuda taotleja perearstilt või raviarstidelt puuduvate andmete TIS-i kandmist (PISTS § 23 lg 4) või täpsustada andmeid taotluses nimetatud arstidelt ja muudelt spetsialistidelt (määruse nr 18 § 4 lg 3). Arvamuse andmisel arvestatakse taotleja tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi järgimist (määruse nr 18 § 4 lg 2).
11.Puude raskusaste tuvastatakse liikumise, käelise tegevuse, suhtlemise, teadvusel püsimise ja enesehoolduse, õppimise ja tegevuste elluviimise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise, inimeste vahelise lävimise ja suhete valdkondades esinevate piirangute alusel. Taotluse lahendamise ajal kehtinud määruse nr 18 § 6 lg 3 kohaselt arvutatakse puude raskusastme tuvastamiseks iga valdkonna kohta, v.a suhtlemise valdkond, võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine. Suhtlemise valdkonna puhul on määrusega kehtestatud erisus, mille puhul lähtutakse puude raskusastme tuvastamisel vähemalt ühe võtmetegevuse sooritamisel esineva piirangu raskusastmest. Kui vähemalt ühes valdkonnas on piirangu aritmeetiline keskmine või määruse § 4 lg 5 p-s 3 nimetatud valdkonnas on vähemalt ühe võtmetegevuse sooritamisel esineva piirangu raskusastme arvväärtus 2–2,75, esineb isikul raskusi igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises ja tal tuvastatakse keskmine puude raskusaste. Arvväärtuse 2,763,49 korral on isiku igapäevane tegutsemine või ühiskonnas osalemine piiratud ja tal
4
3-23-1900 tuvastatakse raske puude raskusaste (määruse nr 18 § 6 lg 6 p-d 1-2). Erinev on teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas puude raskusastme määramine. Määruse nr 18 § 6 lg 7 kohaselt peab selles valdkonnas keskmise puude raskusastme tuvastamiseks olema arvväärtus 2,76-3,49 ja raske puude raskusastme tuvastamiseks 3,5-4. Kui piirangud esinevad mitmes valdkonnas, tuvastatakse puude raskusaste selle valdkonna järgi, milles piirangud on suurimad (määrus nr 18 § 6 lg 8).
12.Määruse nr 18 § 4 lg-st 6 lähtuvalt hinnatakse võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmeid vastavalt võtmetegevuste raskusastmete vastavustabelile järgmiste arvväärtustega: 0 – piirangut ei tuvastatud; 1 – kerge piirang: piirang, mis ei takista eriti isiku igapäevaelu või esineb vähem kui 25% ajast; 2 – mõõdukas piirang: piirang, mis takistab sageli isiku igapäevaelu või esineb 25–50% ajast; tegevus on ilmselgelt raskemini teostatav kui ilma pikaajalise tervisekahjustuseta inimesel; 3 – raske piirang: piirang, mis segab oluliselt isiku igapäevaelu, esineb väga sageli või pidevalt; tegevuse sooritamine on peaaegu võimatu, kuid mingil määral siiski teostatav; 4 – täielik piirang: piirang, mis segab ja takistab pidevalt igapäevaelu; tegevust ei ole võimalik sooritada, vastav funktsioon puudub. Eelnevast nähtub, et piirangute raskusastmete erinevus seisneb selles, millises ulatuses piirang isikule mõju osutab ehk kas piirang takistab mõnevõrra, sageli või oluliselt isiku igapäevaelu ning kas tegevus on ilmselgelt raskemini teostatav kui ilma pikaajalise tervisekahjustuseta inimesel või on tegevuse sooritamine hoopis peaaegu võimatu, kuid mingil määral siiski teostatav. Seega oleneb piirangu raskusaste mõju intensiivsusest.
13.Kaebaja hinnangul on vastustaja jõudnud tema terviseandmeid aluseks võttes ekslikele järeldustele puude raskusastme osas, sest varasemalt on kaebajal puue tuvastatud. Sellega seoses peab kohus esmalt vajalikuks selgitada, et kohtu pädevus on eksperdiarvamuse sisulisel hindamisel piiratud. Kohus ei saa sisuliselt kontrollida eksperdiarvamuses esitatud meditsiiniliste hinnangute õigsust. Kohus saab kontrollida, kas eksperdiarvamused vastavad nõuetele ning kas ekspertarst(id) on hinnanud kõiki kehalise ja vaimse võimekuse valdkondades ja võtmetegevustes esinevaid piiranguid, mida isik on oma taotluses kirjeldanud. Kui ekspertarst(id) on meditsiinialastele erialateadmistele tuginevalt asunud kehtestatud korda järgivalt seisukohale, et isikul esinevad kehalise ja vaimse võimekuse valdkondades ja võtmetegevustes teatud intensiivsusega piirangud, siis saab kohus hinnangu ebaõigeks tunnistada üksnes juhul, kui toimikus olevatest andmetest nähtub, et eksperdiarvamuse koostaja ei ole arvesse võtnud kõiki olulisi asjaolusid ning nende asjaolude arvesse võtmise korral oleks võinud eksperdi lõppjäreldus olla teistsugune. Eksperdiarvamuse õigsuses kahtlemiseks võib anda seega põhjust see, kui ekspertarst on jätnud olulised asjaolud tähelepanuta, teinud tuvastatud asjaoludest ilmselgelt meelevaldseid järeldusi või esineb ratsionaalselt põhjendatud kahtlus ekspertarsti erapooletuses (Tallinna Ringkonnakohtu 21. märtsi 2022. a otsus asjas nr 3-21-787, p 14). Samuti tuleb arvestada, et töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise menetluses ei piisa üksnes sellest, kui taotleja esitab eksperdiarvamuse kohta üldsõnalise vastuväite. Selleks et haldusorganil tekiks kõrgendatud uurimiskohustus, peab kaebaja vastustajale ära näitama, millise valdkonna või võtmetegevuse puhul on eksperdiarvamuse andja tema hinnangul eksinud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-17-1110, p 21).
5
3-23-1900
14.Vaidlust ei ole selles, et SKA otsuse aluseks olevas eksperdiarvamuses ja täiendavas eksperdiarvamuses viidatud valdkondade võtmetegevuste arvväärtuste järgi ei ületanud ühegi valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuse aritmeetiline keskmine määruse nr 18 § 6 lg 6 p-s 1 sätestatud määra. Kahe eksperdiarvamuse puhul seisneb erinevus üksnes inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonnas, kus võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastme arvväärtuste aritmeetiline keskmine oli teise ekspertarsti hinnangul mõnevõrra kõrgem (1 vs 1,5). Kummagi ekspertarsti hinnangu järgi oli inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastme arvväärtuste aritmeetiline keskmine alla 2, mis jääb madalamaks lävendist, mille puhul oleks isiku seisund piisav keskmise puude raskusastme tuvastamiseks. Kohus tutvus ekspertarvamustega ning nende tegemisel arvesse võetud kaebaja terviseandmetega ning ei tuvastanud määruse nõuete rikkumist. Mõlemal juhul on ekspertarstid lähtunud asjakohastest TIS andmetest ega ole teinud meelevaldseid järeldusi nendest. Kaebuses ja vastustajale esitatud taotluses märgitud terviseprobleeme on eksperdiarvamustes arvestatud ning hinnatud nendest tulenevate piirangute raskusastet koostoimes teiste TIS andmetega. Iga valdkonna võtmetegevuste ning valdkonna üldhinnangu raames on eksperdiarvamustes märgitud arsti arvamus ning piirangu raskusastme hinnang, samuti on esile toodud järelduse tegemisel arvestatud terviseandmed ning märgitud põhjendused järelduse kohta. Seega vastavad eksperdiarvamused määruse nr 18 § 4 lg-s 8 sätestatud tingimustele.
15.Asjaolu, et kaebajale oli varasema otsusega määratud puude raskusaste ja uue hindamise tulemusena seda ei tuvastatud ei ole määrav. Tegemist on individuaalsete otsustega, mille tegemisel lähtutakse otsuse tegemise ajal tähtsust omavatest aktuaalsetest andmetest, arvestades, et isiku terviseseisund võib ajas muutuda. Tööealise puude raskusastme hindamisel arvestatakse terviseseisundist põhjustatud funktsioonipiirangutega igapäevaeluga toimetulemisel ehk tegutsemisvõimet. Vastustaja on asjakohaselt selgitanud, miks varasemaga võrreldes on inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonnas antud arvväärtused väiksemad, mis ei tingi vähemalt keskmist puude raskusastet. Lähtuvalt määruse nr 18 § 4 lg-st 2 tuleb puude raskusastme puhul arvestada ka puude raskusastet taotleva isiku tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi järgimist. Seega omab puude raskusastme tuvastamisel mõju ka see, millised on senise ravi tulemused piirangute avaldumisele, mistõttu ei ole põhjendatud kaebaja kriitika selles osas, et arvesse on võetud ka vanglas saadud ravi tulemuslikkust ning põhjendatud sellega osaliselt ka seda, et eelnevaga võrreldes ei ole puude raskusastme tuvastamiseks enam alust. Kaebaja subjektiivne hinnang vangla arstide pädevusele, ravidokumentide täitmisele ning ravi korraldamisele ei ole seejuures tähtis, sest puude raskusastme hindamisel lähtub ekspertarst kajastatud terviseandmetest ega saa neid ise muuta. Ekspertarstid on põhjendatult võtnud arvesse kinnipidamisasutuses viibitud ajal kaebajale osutatud ravi ning nende tulemusi, mis on kajastatud TIS-s. Kaebaja esitatud üldsõnalised vastuväited vanglas osutatud ravi tulemuslikkuse kohta ei muuda ekspertarstide hinnanguid õigusvastasteks. Kaebaja viidatud liigeseprobleeme, prostatiiti, vaimse tervise häireid, kargu kasutamise asjaolusid ja teisi taotluses ja kaebuses viidatud terviseprobleeme on ekspertarstid selgelt arvestanud, sest erinevate valdkondade raames tehtud järelduste juures on viidatud terviseandmetele, sh kohaldatud ravile, mis on aluseks võetud ning need kinnitavad eeltoodud terviseprobleemidega puude raskusastme hindamisel arvestamist.
16.Kaebaja vastuväited ei tingi seega SKA järelduste muutmist asjakohaste valdkondade võtmetegevustes. Kuna üheski valdkonnas ei ole piirangute aritmeetiline keskmine (suhtlemise valdkonnas vähemalt ühe võtmetegevuse sooritamise piirangu raskusastme
6
3-23-1900 arvväärtus) vähemalt vahemikus 2–2,75, siis on SKA jõudnud õigele järeldusele, et puude tuvastamiseks ei ole alust. Kaebaja terviseseisundist tulenevad küll raskused ja piirangud igapäevases tegutsemises ja ühiskonnas osalemises, kuid need ei ole sedavõrd intensiivsed, et täidaksid PISTS § 2 lg 21 ja määruse nr 18 § 6 lg-s 6 ja 7 sätestatud kriteeriumid.
17.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X-i kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.