Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Kaire Pikamäe ja Tanel Saar 27. november 2025, Tartu 3-23-1900
Haldusasi
X.X.-i kaebus Sotsiaalkindlustusameti 21. augusti 2023. a otsuse nr P26O-2023-56383 tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 27. juuni 2025. a otsus X.X.-i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27. juuni 2025. a otsus muutmata.
2.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. detsember 2025.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja esitas 6. juulil 2023 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse puude raskusastme tuvastamiseks.
2.SKA ei tuvastanud 21. augusti 2023. a otsusega nr P26O-2023-56383 kaebajal puude raskusastet. Seetõttu puudub alus kaebajale puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määramiseks ja puudega isiku kaardi väljastamiseks.
Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti 21. augusti 2023. a otsuse P26O-2023-56383 tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks kohustamiseks.
nr
Kaebuse kohaselt on kaebajal varem tuvastatud puue vaimse tervisega seotud asjaoludel, nüüd on vastustaja jõudnud õigusvastaselt teisele seisukohale. Ebaõige on vastustaja seisukoht, et ravi tulemusena on kaebaja seisund sedavõrd paranenud, et puude raskusastme tuvastamiseks alust ei ole.
Ekspertarstid on teinud vale järelduse ka kargu kasutamise asjaolude kohta. Paljusid ekspertarstide arvamuses viidatud diagnoose näeb kaebaja esimest korda. Kaebajat vaevavad lihasprobleemid ning agressiivne prostatiit.
4.Vastuses kaebusele SKA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. SKA tuvastab tööealise inimese puude raskusastme sotsiaalkaitseministri 29. veebruari 2016. a määruses nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ (määrus nr 18) sätestatud korra järgi. Puude raskusastme hindamisel arvestatakse osalus- ja soorituspiiranguid igapäevategevustel, mille põhjustajaks on terviseseisundi kirjelduses märgitud funktsioonihäired. Taotlejal esinevad piirangud, mis aga ei vasta vähemalt keskmisele puude raskusastmele, seda ka erijuhtumi kontekstis hinnates. Terviseandmeid aluseks võttes ei esine kaebajal igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises raskusi sellisel määral, mis annaks alust vähemalt keskmise puude raskusastme tuvastamiseks. Taotlejal esinevad selja- ja liigesvalud, paremas puusaliigeses on kerge kulumine, lülisamba magnetuuringul olulisi kõrvalekaldeid ei leitud. Seljaajukanalis ahenemisi ei leidu. Närvijuurte kompressiooni ei täheldata. Jalgade pikkuse vahe tõttu peaks kasutama kannakõrgendust. Taotlejal on paremal käel kerge närvi pitsumine randmekanalis. Esineb sõrmede tuimust. Taotleja tuleb igapäevatoimingute tegemisega iseseisvalt toime. Intellekt on normis. Taotleja emotsioonide regulatsiooni ja sotsiaalse kohanemise võime on piiratud. Ravi foonil on seisund kompenseeritud. Vastustaja kaasas pärast kaebuse menetlusse võtmist täiendava arvamuse saamiseks teise ekspertarsti. Selle ekspertarsti hinnang kattub suures osas esimese ekspertarsti määratud arvväärtustega. Üksnes inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastme arvväärtuste aritmeetiline keskmine oli ekspertarst M. Tammiku hinnangul kõrgem (1,5, mitte 1), kuid see erisus ei andnud ikkagi alust kaebajal puude raskusastme tuvastamiseks.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.Tartu Halduskohus jättis 27. juuni 2025. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus selgitas, et puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg 1 kohaselt on puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. PISTS § 23 lg 6 näeb ette, et puude raskusastme tuvastamisel võetakse arvesse isiku terviseseisundit, tegevusvõimet, kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadust, samuti tehniliste abivahendite kasutamise vajadust, elukeskkonda ning rehabilitatsiooniplaani olemasolu korral selles ettenähtud tegevusi. Määruse nr 18 § 6 lg 1 kohaselt tuvastab SKA tööealise inimese puude raskusastme, võttes arvesse taotluses sisalduvaid andmeid, arstiõppe läbinud isiku arvamuses sama määruse § 4 lg-s 5 nimetatud valdkondade võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmetele antud arvväärtusi ja muid asjasse puutuvaid andmeid. Arvamuse andmisel arvestatakse taotleja tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi järgimist (määruse nr 18 § 4 lg 2). Kui vähemalt ühes valdkonnas on piirangu aritmeetiline keskmine või määruse nr 18 § 4 lg 5 p-s 3 nimetatud valdkonnas on vähemalt ühe võtmetegevuse sooritamisel esineva piirangu raskusastme arvväärtus 2–2,75, esineb isikul raskusi igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises ja tal tuvastatakse keskmine puude raskusaste.
6.Kohus ei saa sisuliselt kontrollida eksperdiarvamuses esitatud meditsiiniliste hinnangute õigsust. Kui ekspertarst(id) on meditsiinialastele erialateadmistele tuginevalt asunud kehtestatud korda järgivalt seisukohale, et isikul esinevad kehalise ja vaimse võimekuse valdkondades ja 2
võtmetegevustes teatud intensiivsusega piirangud, siis saab kohus hinnangu ebaõigeks tunnistada üksnes juhul, kui toimikus olevatest andmetest nähtub, et eksperdiarvamuse koostaja ei ole arvesse võtnud kõiki olulisi asjaolusid ning nende asjaolude arvesse võtmise korral oleks võinud eksperdi lõppjäreldus olla teistsugune.
7.Vaidlust ei ole selles, et SKA otsuse aluseks olevas eksperdiarvamuses ja täiendavas eksperdiarvamuses viidatud valdkondade võtmetegevuste arvväärtuste järgi ei ületanud ühegi valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuse aritmeetiline keskmine määruse nr 18 § 6 lg 6 p-s 1 sätestatud määra. Kummagi ekspertarsti hinnangu järgi oli inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonna võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastme arvväärtuste aritmeetiline keskmine alla 2, mis jääb madalamaks lävendist, mille puhul oleks isiku seisund piisav keskmise puude raskusastme tuvastamiseks. Mõlemal juhul on ekspertarstid lähtunud asjakohastest TIS andmetest ega ole teinud meelevaldseid järeldusi nendest.
8.Vastustaja on asjakohaselt selgitanud, miks varasemaga võrreldes on inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonnas antud arvväärtused väiksemad, mis ei tingi vähemalt keskmist puude raskusastet. Puude raskusastme tuvastamisel avaldab mõju ka see, millised on senise ravi tulemused piirangute avaldumisele, mistõttu ei ole põhjendatud kaebaja kriitika selles osas, et arvesse on võetud ka vanglas saadud ravi tulemuslikkust. Kaebaja esitatud üldsõnalised vastuväited vanglas osutatud ravi tulemuslikkuse kohta ei muuda ekspertarstide hinnanguid õigusvastasteks. Kaebaja viidatud liigeseprobleeme, prostatiiti, vaimse tervise häireid, kargu kasutamise asjaolusid ja teisi taotluses ja kaebuses viidatud terviseprobleeme on ekspertarstid selgelt arvestanud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
9.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et eksperthinnangud on ekslikud, kuna lähtuvad eeldusest, et kaebaja viibib kontrollitud keskkonnas (vanglas). Selles keskkonnas näivad paljud piirangud leebemad, sest isik justkui saab igapäevsaelt ise hakkama. Vabaduses kaebaja ei saa hakkama. Seda näitavad need perioodid, kui kaebaja on vabaduses viibinud. Tegelikult esineb kaebaja enamikus tegevustes vähemalt mõõdukas piirang, s.o tase, mis on piisav puude tuvastamiseks ning tema vaimne tervis on ka vanglas hoopis halvenenud. Kaebajal on alates 2024. aastast aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoos, mida ei ole hinnangu andmisel arvestatud, kuigi andmed selleks olid olemas juba 2012. aastast.
10.Vastuses apellatsioonkaebusele SKA vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitab, et ekspertarst annab hinnangu inimese terviseseisundile tema taotluses kirjeldatud subjektiivse tervisetunnetuse ja tervise infosüsteemis dokumenteeritud objektiivsete andmete alusel, sõltumata sellest, kas inimene viibib kinnipidamisasutuses või vabaduses. Pärast vaidlustatud otsuse tegemist lisandunud terviseandmed (aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) diagnoos) ei muuda vastustaja otsust tagantjärele õigusvastaseks. Vastustaja märgib siiski lisaks, et ATH diagnoos iseenesest ei tähenda ka seda, et inimesel tuleb tuvastada puude raskusaste. Puude raskusastme tuvastamisel ei hinnata diagnoose eraldiseisvalt, vaid nendest põhjustatud tegutsemispiiranguid. Puude raskusastme tuvastamisel lähtutakse taotleja aktuaalsetest terviseandmetest ning võetakse arvesse muu hulgas juba määratud ravi järgimist. Ekspertarstidel ei ole võimalik teha tulevikus muutuda võivate asjaolude pinnalt järeldusi kaebaja tänaste tegutsemispiirangute kohta. Juhul kui kaebaja terviseprobleemid süvenevad hoolimata talle määratud ravist ning tema igapäevane tegutsemine või ühiskonnas osalemine muutub raskemaks, saab ta esitada puude raskusastme hindamiseks uue taotluse. 3
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus põhjendatult jättis kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata HKMS § 201 lg 4 alusel.
12.Apellatsioonkaebuses on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et ekspertiisi läbiviimisel jättis arst valdkondade võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmeid hinnates põhjendamatult arvestama sellega, et kaebaja viibib vanglas, s.o kontrollitud keskkonnas. Vabaduses on piirangute mõju suurem ja kaebaja ei saa iseseisvalt hakkama. Vastavalt on vaidlustatud otsus tervikuna õigusvastane. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
13.Halduskohus selgitas põhjendatult, et määruse nr 18 § 6 lg 1 kohaselt tuvastab SKA tööealise inimese puude raskusastme, võttes arvesse taotluses sisalduvaid andmeid, arstiõppe läbinud isiku arvamuses sama määruse § 4 lg-s 5 nimetatud valdkondade võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmetele antud arvväärtusi ja muid asjasse puutuvaid andmeid. Tulenevalt määruse nr 18 § 4 lg-st 2 arvestab ekspertarst arvamuse andmisel taotleja tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi järgimist. Ringkonnakohus mõistab toodud sätteid koostoimes sarnaselt vastustajale ja halduskohtule selliselt, et erinevate valdkondade võtmetegevuste sooritamise piirangute raskusastmete hindamisel pidi ekspertarst lähtuma kaebaja tegelikust seisundist hinnangu andmise ajal. Eksperdil ei olnud hinnangu andmisel õigust vaadata mööda kaebaja seisundit toetavatest ja parandavatest meetmetest, kui neid tegelikkuses rakendati. Seetõttu ekspertarst õigustatult arvestas nii kaebaja raviplaanis ette nähtud ravimite mõjuga kaebaja terviseseisundile kui ka sellega, et kaebaja viibib kontrollitud keskkonnas. Vangistuses tagatakse kaebajale igapäevane olme, samuti tervishoiuteenus ning ravimite manustamine. Iseenesest on kaebajal õigus selles, et seetõttu võib kaebajal vangistuses viibimise ajal olla vähem võtmetegevuse valdkondades avalduvaid piiranguid või võivad piirangud olla kergemat laadi. See aga kirjeldabki kaebaja tegelikku hakkamasaamist ja piiranguid praegusel ajal. Puude raskusaste tuvastatakse tööealisel isikul küll kuni viieks aastaks või pensionieani (PISTS § 2 4 lg 3 p 2), kuid see ei tähenda, et isiku valdkondade võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete hindamisel peaks ekspertarst üritama prognoosida, millistes tingimustes viibib kaebaja tulevikus ja kuidas see võiks mõjutada piirangute avaldumist.
14.Väites, et ekspertarst pidanuks hindama kaebajal vabaduses esinevaid piiranguid, möönab kaebaja, et ekspertarsti hinnang kaebajal vangistuses esinevatele piirangutele erinevate valdkondade võtmetegevustes on põhiosas õige. Seeläbi kaebaja ise kaudselt kinnitab kaevatava otsuse aluseks oleva ekspertarsti hinnangu õigsust.
15.Ekslik on kaebaja arusaam, nagu tuleks teha tema suhtes puude tuvastamise otsus, kuna varem on kaebajal puude raskusaste tuvastatud. Nagu kaebaja isegi möönab, on isiku terviseseisund ajas muutuv ning piirangute raskusaste võib sõltuda ka keskkonnast, millest ta viibib. Seetõttu ongi puude raskusastme määramise aluseks igakordselt aktuaalsetele tervisandmetele tuginev ekspertarsti hinnang. Puude raskusastme määramine ei ole võimalik, kui isikul hindamise ajal esinevad piirangud võtmetegevustes selleks alust ei anna. Ka varasemad otsused, mil kaebajal määrati puude raskusaste, tuginevad asjakohasele hinnangule ja sel ajal kehtinud metoodikale.
16.Kaebaja ei ole menetluses halduskohtus ega ka apellatsioonkaebuses väitnud, et töövõime hindamisel või puude raskusastme määramisel oleks vastustajad kohaldanud valesti vastavalt määrusega nr 18 kehtestatud piirangute raskusastmete hindamise metoodikat. Vaidlustatud haldusaktile esitatud vastuväidete üldsõnalisuse tõttu on need sisuliselt kontrollimatud, sest ei ole teada, milles võiks kaebaja väidetud piirangu suurem raskusaste seisneda praegusel ajal. Näiteks väidab kaebaja, et vaimne tervis vanglas ei saa paraneda, vaid üksnes halveneda. Samas möönab 4
kaebaja, et vanglas kontrollitud keskkonnas näivad piirangud leebemad. Jääb arusaamatuks, kuidas seondub kaebaja seisukoht võtmetegevustes esinevatele piirangutele antud hinnanguga. Kaebajal on teada nii esialgses ekspertarvamuses võtmetegevustega seotud piirangute raskusele antud hinnangud kui ka valdkondade koondskoorid. Väljaspool kahtlust on seegi, et kaebaja ise on teadlik oma terviseseisundist ja sellest tingitud piirangutest ja sai seega kontrollida, millises osas tema hinnang võtmetegevuste piirangutele ei lange kokku ekspertarvamuses antud hinnanguga. Kui kaebaja ei suuda välja tuua konkreetseid valdkondi, milles avalduvad piirangud on tema arvates valesti hinnatud, siis viitab see võimalusele, et selliseid valdkondi ei olegi. Kaebaja leiab ekslikult nagu oleks tal vaja professionaalset õigusabi, et nimetada konkreetselt valdkonnad, milles esinevaid piiranguid on valesti hinnatud. See teadmine on just kaebajal endal ega vaja väljendamiseks õigusalaseid eriteadmisi.
17.Määruse nr 18 § 6 lg 3 järgi arvutatakse puude raskusastme tuvastamiseks valdkondades esinevate piirangute alusel raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine, v.a suhtlemise valdkonnas, kus võetakse arvesse vähemalt ühe võtmetegevuse sooritamisel esineva piirangu raskusaste. Piirangute raskuse hindamisel kasutatakse arvväärtusi skaalal 0 (piirangu puudub) kuni 4 (täielik piirang) (määrus nr 18 § 4 lg 6). Arvväärtuste määramine toimub määruse nr 18 lisa alusel. Arvväärtuste valdkondade aritmeetiliste keskmiste või suhtlemise valdkonna võtmetegevuse piirangu arvväärtuse järgi tuvastatakse isikul keskmine puude raskusaste, kui vähemalt üks asjakohane arvväärtus on suurem kui 2. Kaebaja valdkondade võtmetegevuste piirangud hinnati kõigis valdkondades puuduvaks sellest väärtusest madalamaks. Seega jäid asjakohased arvväärtused valdkonniti oluliselt allapoole taset, mille ületamiseks puude raskusaste tuvastatakse. Seetõttu tuleb kaevatavat SKA otsust pidada õiguspäraseks.
18.Riigikohus on sedastanud1, et kui eksperdiarvamuse andja hinnangul on meditsiiniliste andmete alusel piirangu raskusaste väiksem kui taotleja hinnatud piirangu raskusaste ja taotleja seab eksperdiarvamuse andja hinnangu piirangu raskusastmele kahtluse alla, siis ei saa haldusorgan kahtlust alati kõrvaldada sellega, et sama eksperdiarvamuse andja kontrollib vaidemenetluses taotleja terviseandmete vastavuse piirangute raskusastmetele üle. Sellises olukorras on piirangute raskusastmete õigsuse kindlakstegemiseks haldusorganil põhjust kaaluda teise tervishoiuteenuse osutaja või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja kaasamist. Vastustaja ongi kaasanud teise ekspertarsti, kelle hinnang suuresti kinnitab vaidlustatud otsuse tegemisel aluseks olnud ekspertarsti hinnangut.
19.Vastustaja selgitab vastuses apellatsioonkaebusele asjakohaselt, et pärast vaidlustatud otsuse tegemist kaebajale pandud diagnoos ei saa mõjutada otsuse õiguspärasust, kuna nende andmetega ei saanud ekspertarst ega vastustaja otsuse tegemisel arvestada. HKMS § 158 lg 2 p 2 järgi teeb kohus haldusakti õiguspärasuse kindlaks haldusakti andmise aja seisuga. Lisaks ei tähenda diagnoos, et kaebajal tulnuks tuvastada puude raskusaste. Puude raskusastme tuvastamisel hinnatakse tegutsemispiiranguid. Kui diagnoosi põhjustanud sümptomid olid olemas juba varem, nagu kaebaja väidab, said ekspertarstid neid arvamuse andmisel arvesse võtta.
20.Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
21.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta.
22.Kaebuse väiteid ja vaidluse all olnud asjaolude iseloomu arvestades tuleb kaebaja isikuandmete kaitseks otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 1
Vt RKHK 5. septembri 2019. a otsus asjas nr 3-17-1110 (p 22)
5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.