Xi kaebus Tartu Ülikooli kohustamiseks väljastada geenivaramust andmed ning mittevaralise kahju hüvitamiseks
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Xi kaebus.
2.Jätta Xi taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.
3.Jätta Xi taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
4.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p-de 1 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 121 lg 4 ja § 204 lg 1, riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8). Muus osas määruse peale määruskaebust ei saa esitada.
1.X (kaebaja) esitas 4. detsembril 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Ülikooli kohustamiseks väljastada talle teave, mille ülikool on sihtasutus Eesti Geenivaramu kaudu tema kohta geenianalüüsidega hankinud. Ühtlasi palub kaebaja hüvitada talle tekitatud mittevaraline kahju. Kaebaja põhjendab, et ta osales 2019.-2020. a Tartu Ülikooli loodud sihtasutuse Eesti Geenivaramu tehtavates geeniuuringutes, kuid talle ei ole tänaseni tagasisidet uuringute osas antud. Kaebaja pidi saama geeniproovi tulemused aasta möödudes. Kaebaja on varasemalt pöördunud andmete saamiseks oma perearsti poole, kuid tänaseni kaebajale andmeid väljastatud ei ole. Kaebaja olulisi isikuandmeid, s.o geeniandmeid ei ole kasutatud vastavalt antud lubadustele ning tema põhiõigusi on sellega riivatud. Kaebaja tunneb, et teda on kuritahtlikult kasutatud teaduskatsete eesmärgil. Tartu Ülikool on geenivaramu vastutav töötleja.
3-23-2770
2.Kaebaja esitas 5. detsembril 2023 kohtule hiljem täiendatud taotlused riigi õigusabi saamiseks ja riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kaebaja põhjendab, et tal puuduvad rahalised vahendid ning tegemist on keerulise kaasusega, mille osas kaebaja teadmised on puudulikud.
3.Tartu Ülikool teatas kohtule 8. detsembril 2023 vastusena kohtunõudele, et kaebaja ei ole esitanud Tartu Ülikoolile ühtegi avaldust või muud dokumenti, mis oleks seotud tema Tartu Halduskohtule esitatud kaebusega.
KOHTU SEISUKOHT
4.Kaebaja leiab, et Tartu Ülikool on tema õigusi rikkunud, kuna ei ole talle kui geenidoonorile väljastanud geenivaramust andmeid. Kaebaja nõuab geenianalüüsidega hangitud teabe väljastamist ning mittevaralise kahju hüvitamist. HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu hinnangul kuulub kaebus eeltoodud alusel tagastamisele.
5.Kuigi kaebaja viitab, et teda on kuritahtlikult teaduskatsete eesmärgil kasutatud ning et tema geeniandmeid ei ole kasutatud vastavalt antud lubadustele, ei ole käesoleval juhul tegemist terviseandmete väärkasutamise juhtumiga, mida saaks pidada kaebaja õiguste intensiivseks riiveks. Kaebaja soovib geenivaramust enda kohta andmeid saada, kuid ülikool ei ole neid kaebajale väljastanud. Seega heidab kaebaja Tartu Ülikoolile ette tegevusetust terviseandmete väljastamisel. Samas ei ole kaebaja ülikooli poole vastava taotlusega pöördunud. Kaebusest nähtuvalt on kaebaja pöördunud andmete saamiseks üksnes oma perearsti poole ning ka Tartu Ülikool kinnitab, et kaebaja ei ole haldusorganile kaebuse asjaoludega seonduvat avaldust esitanud. Seda, et ülikool ei ole kaebajale omal algatusel ilma kaebaja taotluseta andmeid väljastanud, ei saa pidada oluliseks kaebaja põhiõiguste riiveks. Kaebaja ei ole ka selgitanud, milliseid negatiivseid tagajärgi ja intensiivseid kannatusi peale teatud rahulolematuse ülikooli tegevusetuse osas andmete mitte saamine talle põhjustanud on. Kuigi kaebaja ei ole märkinud, millises summas ta ülikoolilt kahju hüvitamist nõuab, ei saa kohtu hinnangul varalise hüve suurus kaebuse asjaolusid arvestades ületada 1000 eurot ning ka sel põhjusel ei ole tegemist kaaluka õigushüve riivega (HKMS § 133 lg 1 teine lause, Riigikohtu halduskolleegiumi 26. mai 2022. a määrus asjas nr 3-21-1411, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika).
6.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 järgi võib isik nõuda toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. RVastS § 6 lg 3 sätestab, et taotlus toimingu sooritamiseks tuleb esitada selleks pädevale haldusorganile ning taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral võib isik esitada vaide haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusorgani tegevuse õigusvastasus, mis võib sõltuda sellest, kas isik on esitanud haldusorganit tegutsema kohustava taotluse, juhul kui mõni õigusakt näeb ette taotluse esitamise kohustuse. See nõue ei ole asjassepuutuv juhtudel, kui haldusorgan peab toimingu sooritama omal algatusel (Riigikohtu halduskolleegiumi 7. detsembri 2020. a määrus asjas nr 3-19-2448, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohus nõustub kaebajaga selles, et Tartu Ülikool on vastavalt inimgeeniuuringute seaduse (IGUS) § 3 lg-tele 1 ja 2 geenivaramu vastutav töötleja, kellel on õigus geeniandmeid väljastada, ning kaebajal kui geenidoonoril on IGUS § 11 lg 2 järgi õigus tema kohta geenivaramus hoitavate andmetega, v.a enda sugupuuga, isiklikult tutvuda. Tartu Ülikoolil ei ole aga kohustust kaebajale andmeid väljastada omal algatusel. Andmete saamiseks peab geenidoonor esitama Tartu Ülikoolile andmeväljastustaotluse viisil, mis võimaldab isikut üheselt tuvastada, ning märkides kellele ja
3-23-2770 milliste andmete väljastamist geenidoonor soovib (sotsiaalministri 17. detsembri 2001. a määruse nr 126 „Geenidoonori koeproovi, DNA kirjelduse ja terviseseisundi kirjelduse väljastamise kord“ (määrus nr 126) § 8 lg 2). Tartu Ülikooli kinnitusel ei ole kaebaja ülikooli poole vastava taotlusega pöördunud. Seega ei ole kohustamisnõude rahuldamise eeldused täidetud.
7.RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Arvestades, et kaebaja ei ole esitanud Tartu Ülikoolile määruse nr 126 § 8 lg-st 2 juhindudes taotlust andmete väljastamiseks, mille lahendamisega oleks ülikool viivitanud või mille alusel ülikool oleks andmete väljastamisest keeldunud jne, ei ole Tartu Ülikool andmete väljastamata jätmisel õigusvastaselt käitunud. Nagu juba märgitud, siis ülikoolil ei ole kohustust omal algatusel geenidoonorile andmeid väljastada. Selleks peab isik ise initsiatiivi väljendama. Seega ei ole täidetud ka RVastS § 7 lg-st 1 tulenevad hüvitamisnõude rahuldamise eeldused.
8.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus Xi kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
9.Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.
10.Kaebaja on esitanud ka riigi õigusabi taotluse, mille kohus käesoleva määrusega lahendab. RÕS § 6 lg 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja kehv majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist.
10.1.Kaebaja on koostanud kohtule arusaadava kaebuse, millest nähtuvad kaebaja taotlused ning põhjendused. Kaebaja on ka varasemalt korduvalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada (vt nt haldusasjad nr 3-23-2779, 3-23-2715, 3-23-1938, 3-23-1900, 3-23-1502, 3-22-1821, 3-21-1365 jne). Eeltooduga on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5).
10.2.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus Xi taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
11.Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.