3-25-1421 S.S-i kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 25.04.2025 otsuse nr 2-15/25/105 peale
Menetlusosalised
Kaebaja – S.S
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 19.05.2025 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
S.S-i määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse S.S-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 19.05.2025 määruse resolutsiooni punktide 1 ja 4 peale.
Jätta S.S-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19.05.2025 määruse resolutsiooni punktid 1 ja 4 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib kaebuse tagastamist puudutavas osas esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). Muus osas ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.S.S (kaebaja) esitas Eesti Advokatuuri aukohtule kaebuse talle riigi õigusabi korras määratud kaitsja, vandeadvokaadi abi X peale. Kaitsja ei olnud õigustatud esitama kriminaalasjas nr X-XX-XXXX Riigikohtule kassatsioonkaebust, sest seadusest ei tulene vandeadvokaadi abile sellist pädevust. See on raskendanud kaebaja olukorda.
2.Eesti Advokatuuri aukohus tegi 25.04.2025 otsuse nr 2-15/25/105 mitte algatada aukohtumenetlust, sest X tegevuses puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused. Esitatud etteheidet saaks pidada võimalikuks Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumiseks koostoimes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 344 lg-ga 3 ja § 8 lg-ga 1. KrMS § 344 lg 3 kohaselt on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsjal. Seega saab kassatsiooni esitada nii vandeadvokaat kui ka vandeadvokaadi abi. Praegusel juhul jättis Riigikohus 23.10.2024 määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata,
3-25-1421 mitte seda läbi vaatamata kassatsiooni esitanud isiku pädevuse puudumise tõttu. Tulenevalt riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 19 lg 1 esimesest lausest, KrMS § 45 lg-st 5 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 25.11.2014 otsusega kinnitatud kriminaalmenetluses kaitsjana riigi õigusabi osutamise juhendi § 25 lg-st 3 on määratud kaitsja kohustatud kriminaalmenetluses osalema kuni asja lõpliku lahenduseni ning saab jätta kohtulahendi vaidlustamata üksnes juhul, kui kaitsealune on andnud selleks kirjaliku loa. Kaebaja ei ole esile toonud, et ta ei soovinud kassatsioonkaebuse esitamist. Seega oli kassatsiooni esitamine vastavuses advokaadi riigi õigusabi korras õigusteenuse osutamise kohustustega ning advokaat tegutses lähtudes kliendi (kaebaja) huvidest.
3.S.S esitas Tallinna Halduskohtule 13.05.2025 kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu otsuse nr 2-15/25/105 peale. Aukohtul tuleb välja tuua õiguslikud põhjendused. Pelgalt õigusnormidele viitamine ei põhjenda arusaadavalt, kas ja kuidas see puudutab rikkumisi, millele kaebaja on tähelepanu juhtinud. Kaebaja taotles ka esialgset õiguskaitset.
4.Kohus jättis 13.05.2025 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse käiguta ja andis kaebajale tähtaja taotluse puuduste kõrvaldamiseks. Kaebajal tuli taotlust põhjendada ja tuua välja soovitav esialgse õiguskaitse abinõu. Samuti tuli kaebajal tasuda riigilõivu 20 eurot või esitada menetlusabi taotlus.
5.Kaebaja esitas 16.05.2025 menetlusabi taotluse. Tal puudub töökoht, raha ja vara riigilõivu tasumiseks. Kaebaja täiendas 17.05.2025 esialgse õiguskaitse taotlust, paludes algatada distsiplinaarmenetluse, et tagada kaebaja õiguste seaduslik kaitse.
6.Tallinna Halduskohus tagastas 19.05.2025 määrusega kaebuse (resolutsiooni p 1), võttis asja juurde kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõtte ajavahemiku 16.01.– 15.05.2025 kohta (resolutsiooni p 2), rahuldas kaebaja menetlusabi taotluse ja vabastas ta esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu 20 eurot tasumise kohustusest (resolutsiooni p 3) ning jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 4). HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel võib kohus tagastada määrusega kaebuse selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ja AdvS § 18 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse esitada aukohtu otsuse peale kaebuse halduskohtule. Viidatud sätetest tulenevalt võib halduskohtusse pöördumise õigust omavaks huvitatud isikuks olla isik, kelle taotluse alusel aukohtumenetlus algatati. Samas eeldab sellise kaebuse sisuline menetlemine, et vaidlustatud haldusakt või toiming saab rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi või piirata tema vabadusi (HKMS § 44 lg 1). Tallinna Ringkonnakohus on korduvalt selgitanud, et tulenevalt AdvS § 16 lg-st 1 ja § 18 lg-st 1 saab kaebeõiguse aluseks olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine (nt 27.12.2019 määrus nr 3-19-2050; 14.02.2019 määrus nr 3-19-93; 21.12.2016 määrus nr 3-16-1148; 24.09.2015 otsus nr 3-1450174; 03.12.2014 määrus nr 3-14-52251; 11.09.2014 määrus nr 3-14-51432; 31.12.2013 määrus nr 3-13-1538; 20.03.2013 otsus nr 3-12-1016). Kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotluse esitamiseks ja taotlus on vaadatud läbi menetlusreegleid järgides, ei ulatu halduskohtu kontroll sellest kaugemale. Asjaolu, kas aukohtumenetlus algatada ja milline otsus menetluse käigus teha, on aukohtu kaalutlusõigus. Seadusest ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene kaebaja subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist. Vaidlustatud otsusest ei nähtu menetlusnormide rikkumist, mis võinuks mõjutada asja lahendust või rikkuda kaebaja õigusi. Aukohus on kaebaja taotluse sisuliselt läbi vaadanud ja koostanud selle kohta põhjendatud otsuse (AdvS § 17 lg 5). Aukohus on andnud mõlemale 2(4)
3-25-1421 poolele võimaluse avaldada oma seisukohti ja esitada tõendeid, hinnanud menetlusosaliste seisukohti ja faktilisi asjaolusid ning tuvastanud, et advokaadi tegevuses ei ilmne distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Distsiplinaarsüüteo tunnuste ilmselge puudumise tõttu ei pidanud aukohus aukohtumenetlust algatama. Asjaoludest ei nähtu, et aukohus oleks jätnud arvesse võtmata väited või tõendid, mis võinuks mõjutada asja lahendust. Samuti ei saa nõustuda kaebaja väitega, et aukohtu otsus sisaldab vaid õigusnorme, mitte põhjendusi menetluse algatamata jätmise kohta. Sellised põhjendused on otsuses toodud. Halduskohtul ei ole võimalik võtta seisukohta aukohtu otsuse sisulise õiguspärasuse osas (st kas aukohus on põhjendatult järeldanud, et advokaadi tegevuses puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused). Aukohtu otsus ei riku kuidagi kaebaja õigusi ega piira tema vabadusi. Aukohtu otsus saaks rikkuda kaebaja menetluslikke õigusi juhul, kui aukohus on jätnud aukohtumenetluse algatamata selliselt, et ei ole üldse hinnanud avalduse esitaja väiteid (nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2016 määrus nr 3-16-1148) või on asja sisuliselt lahendanud, ent jätnud põhjendamatult osa väiteid käsitlemata (Tartu Halduskohtu 21.08.2017 otsus nr 3-17-940; Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2019 määrus nr 3-19-1105). Kaebaja ei ole välja toonud, milliseid kaebaja rikkumisi ei ole aukohus käsitlenud. Olukorras, kus aukohus ei ole menetlusnorme rikkunud, puudub aukohtu otsuse tühistamiseks alus. Aukohtumenetlus ei ole ette nähtud huvitatud isiku subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid tegemist on kutseühingu sisemise kontrolliga oma liikmete tegevuse üle (Tallinna Ringkonnakohtu 11.09.2014 määrus nr 3-14-51432). Aukohtumenetluse algatamata jätmisest ei tulene kaebajale ühtegi täiendavat õigust ega kohustust, samuti ei jäänud sellest tulenevalt ükski õigus tekkimata ega vabadus realiseerimata. Aukohtumenetluse algatamata jätmine ei takista kaebajal esitada nõudeid advokaadi vastu, kui ta leiab, et advokaat on tema õigusi rikkunud. Sellise menetluse algatamine ei eelda eelnevalt aukohtumenetluse läbimist. Aukohtu otsus ei ole kohtule siduv ja kohus saab vajadusel ise tuvastada asja lahendamiseks vajalikud asjaolud. Seega ei ole aukohtu otsuse tühistamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kohus selgitas kaebajale, et tal tuleb oma esialgse õiguskaitse taotlust põhjendada ja selgitada õiguskaitse vajadust. Kaebaja seda ei teinud. Kaebaja õigused ei jää esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel kaitseta. Kaebuse menetlusse võtmisel ja rahuldamisel tühistaks kohus aukohtu otsuse ja aukohus peaks tegema uue otsuse. Kohus ei saa aga kohustada aukohut distsiplinaarmenetlust algatama ega advokaati karistama. Õiguskaitse vajaduse puudumise tõttu tuleb taotlus jätta rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.S.S esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse halduskohtu 19.05.2025 määruse resolutsiooni p-de 1 ja 4 peale. Kaebaja nõuded on õigustatud ja põhjendatud. Kaebaja seab kahtluse alla järeldused, milleni aukohus ja halduskohus on jõudnud. Kaebaja põhiseaduslikud õigused ja vabadused on jäänud tagamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4, § 252 lg 7, § 203 lg 1), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab seda läbivaatamist võimaldaval määral HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). 3(4)
3-25-1421
9.Määruskaebuse väited ei anna alust halduskohtu 19.05.2025 määruse resolutsiooni p-de 1 ja 4 tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4).
10.Advokatuuri aukohtu otsuse peale esitatud kaebuse sisuline läbivaatamine halduskohtus eeldab, et vaidlustatud haldusakt või toiming saab rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi või piirata tema vabadusi (HKMS § 44 lg 1). AdvS § 16 lg-s 1 nimetatud huvitatud isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda aukohtumenetluse algatamist ning aukohtumenetluse tulemus ei kaitse ka advokaadi karistamise korral huvitatud isiku subjektiivseid õigusi. Võimalus pöörduda advokatuuri aukohtusse ei ole põhiseaduslikult nõutav õiguskaitsevahend, vaid selle eesmärk on advokatuuri liikmete üle efektiivse distsiplinaarvõimu teostamiseks vajaliku teabe saamine. Oma kohustusi rikkunud advokaadi klient saab oma subjektiivseid õigusi kaitsta tsiviilkohtumenetluses (Riigikohtu 01.07.2022 otsus nr 3-20-1214, p 10). Huvitatud isikul on aukohtumenetluses üksnes õigus korrakohasele menetlusele (Riigikohtu 06.02.2025 määrus nr 3-24-146, p 8). Sisuliselt saab aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on aukohus hinnanud (Tallinna Ringkonnakohtu 19.10.2023 otsus nr 3-21-1856, p 13 ja seal viidatud varasem praktika).
11.Halduskohus on kohtupraktikale tuginedes õigesti leidnud, et kaebajal puudub kaebeõigus aukohtumenetluse algatamata jätmise otsuse vaidlustamiseks, sest aukohus ei ole tema kaebuse läbivaatamisel rikkunud menetlusnorme.
12.Kaebaja väidab, et aukohtu otsuse p-des 3–6 pole arusaadavalt põhjendatud rikkumisi, millele ta advokaadi tegevusega seoses tähelepanu juhtis. Samas nähtub vaidlustatud otsusest, et aukohtu analüüsi aluseks oli kaebaja väide, et vandeadvokaadi abil puudus õigus esitada Riigikohtule kassatsioonkaebust ning riigi õigusabi osutaja raskendas kaebaja olukorda (vt dtl 17). Aukohus hindas kaebaja esitatud väite põhjal advokaadi tegevust vaidlustatud otsuse pdes 4–6. Kaebajale ei teki kaebeõigust aukohtu otsuse vaidlustamiseks selle tõttu, et ta pole nõus aukohtu analüüsi ja seisukohtadega.
13.Halduskohus selgitas õigesti, et kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse aukohtule taotluse esitamiseks ja taotlus on vaadatud läbi menetlusreegleid järgides, ei ulatu halduskohtu kontroll sellest kaugemale. Tsiviilõigusliku nõude esitamine vandeadvokaadi abi vastu on kaebajal võimalik ka aukohtu otsuseta. Järelikult võis esitatud kaebuse tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu.
14.Kuna kaebajal puudub kaebeõigus, siis puudub tal ka esialgse õiguskaitse vajadus, mistõttu ei ole esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks alust. Seega jättis halduskohus õigesti kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
15.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19.05.2025 määruse resolutsiooni p-d 1 ja 4 muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.