Levan Jefremovi kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses advokaadile helistamise piiramisega
Menetlusosalised
Kaebaja Levan Jefremov Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Tiiu Miller
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Levan Jefremovi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17. juulil 2025 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Levan Jefremov (kaebaja) esitas 2. novembril 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1300 eurot. Kaebuse kohaselt piiras vangla ajavahemikul 21. september kuni 23. detsember 2020 kaebaja telefonikõnesid advokaadile 26 korda. Sel ajal toimus kaebajaga seonduvas kriminaalasjas intensiivne
3-23-2461 menetlus ning kaebajal oli vahistatuna vajalik kaitsjaga piiranguteta suhelda. Kaebaja pidi vangla tegevuse tõttu kandma oluliselt suuremaid kaitsekulusid ning tema kaitse kvaliteet sai kannatada. Tartu Vangla tegevuse õigusvastasus on tuvastatud Tartu Halduskohtu 15. oktoobri 2021. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-21-553. Vangla jättis 28. augustil 2023 esitatud kahjunõude tähtaegselt lahendamata ning seega on kaebaja kohustusliku kohtueelse menetluse läbinud.
2.Tartu Vangla esitas kohtule 6. novembril 2023 vastusena kohtunõudele kaebaja 28. augusti 2023. a kahju hüvitamise taotluse. Vangla märgib, et taotlus on lahendamata ning kohtule esitatud hüvitamisnõue on seega lubatav.
3.Tartu Halduskohus võttis 7. novembri 2023. a määrusega kaebuse menetlusse ja andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks.
4.Vastustaja esitas 7. detsembril 2023 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
5.Kaebaja esitas 10. detsembril 2023 seisukoha vastustaja vastusele.
6.Tartu Halduskohus määras 13. veebruari 2025. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks. Kohus teatas määruses kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
7.1.Vastustaja piiras 26 korral advokaadile helistamist, kuigi oli eelnevalt helistamiseks loa andnud. Vangla tegevuse õigusvastasus on tuvastamist leidnud jõustunud Tartu Halduskohtu
15.oktoobri 2021. a otsuses haldusasjas nr 3-21-553. Sellega on vastustaja tekitanud kaebajale mittevaralist kahju, mille hüvitamiseks peab kaebaja piisavaks hüvitist 1300 eurot. Kaebaja pidi seoses vangla ebakohase tegevusega ehk helistamise piiramisega kaitsjale kandma suuremaid kaitsekulusid ja kaitse kvaliteet kannatas. Kaitseõiguse õigusvastane piiramine on oluline rikkumine ja mõjutas kaebaja kriminaalmenetlust.
7.2.Vangla ei ole oma eksimust tunnistanud ja pole oma praktikat oluliselt muutnud. Rikkumised ei ole juhuslikku laadi. Mittevaralise kahju tekkimist ei pea kaebaja tõendama, kuna kahju suurust ei saa mõõta, mistõttu määratakse hüvitise suurus kindlaks kaalutlusõigust kasutades, arvestades muuseas rikkumise intensiivsust. Vangla oli seotud ka advokaadiga peetud telefonkõnede pealtkuulamisega kriminaalmenetluse raames. Vangla tegevus helistamise piiramisel on olnud kaebaja inimväärikust alandav ja sellega on rikutud kaebaja eraelu puutumatust. Selliste rikkumiste puhul ei ole õigusvastasuse tuvastamine kahju kõrvaldamiseks piisav. Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonis sätestatu järgimine on ka vanglale kohustuslik. Kaebaja ei ole kaebuse alust muutnud, vaid selgitanud rikkumisega kaasnenud õiguslikke tagajärgi, sh inimväärikuse alandamist. Mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmine on oluline haldusorgani suunamiseks edaspidi sarnaste rikkumiste toimepanemisest hoiduma.
8.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
8.1.Vaatamata õigusvastaseks tunnistatud 26 korrale oli kaebajal asjakohasel ajavahemikul piisavalt võimalusi kaitsjaga suhelda ning kriminaalasja lahendamiseks vajalikke asjaolusid
2
3-23-2461 arutada. Lisaks on kaebajal samal ajavahemikul toimunud 5-6 kokkusaamist kaitsjaga. Seega ei olnud kaebaja võimalused kaitsjaga suhelda takistatud olulisel määral.
8.2.Saabunud kahjuliku tagajärje kirjeldamisel on kaebaja üksnes üldsõnaliselt viidanud sellele, et vangla tegevuse tõttu sai tema kaitse kvaliteet oluliselt kannatada ja ta pidi kandma oluliselt suuremaid kaitsekulusid. Selle kinnituseks pole kaebaja asjakohaseid tõendeid esitanud. Pole võimalik aru saada, kuidas oleks täiendaval 26 korral helistamise võimaldamine kaebajal kahju tekkimise ära hoidnud. Kolme kuu vältel 26 korral helistamise mittevõimaldamine ei ole olulisel määral halvendanud kaebaja kaitse kvaliteeti ega saanud tuua temale kaasa väidetud negatiivseid tagajärgi.
8.3.Kaebaja viidatud kaitsekulude suurenemine ei ole mittevaraline kahju, vaid saaks olla varaline kahju, kuid seda pole kaebaja vanglale esitatud kahjunõudes välja toonud ning pole varalise kahju hüvitamist ka nõudnud. Samuti puuduvad tõendid, mis kaitsekulude suurenemist kinnitaks.
8.4.Õigus eraelu puutumatusele hõlmab ka õigust kaitsjale helistada ja temaga suhelda. Kaebaja ei ole viidanud sellistele hingelistele kannatustele või üleelamistele, mis võiksid õigustada rahalise hüvitise maksmist. Vangla õigusvastase tegevuse heastamiseks on õigusvastasuse tuvastamine halduskohtu 15. oktoobri 2021. a otsusega piisav.
8.5.Kuna kaebaja ei ole kohtueelses menetluses väärikust alandavale kohtlemisele tuginenud, siis ei ole sellele tuginemine kohtumenetluses lubatav. Inimväärikust alandavaks ei ole põhjust pidada siiski mitte igasugust ebameeldivustunnet, vaid see peab olema piisava intensiivsusega, et täidaks väärikuse alandamise koosseisu riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes. Seega, isegi kui sellele alusele tuginemist pidada lubatavaks, ei ole vangla tegevusega kaasnevad tagajärjed sedavõrd intensiivsed, et kvalifitseeruksid inimväärikust alandava kohtlemise mõõtu rikkumiseks. On mõistetav, et kriminaalmenetluse toimumise kestel kaitsjale helistamise mittevõimaldamine võib isikus tekitada negatiivseid emotsioone, kuid ei ole eluliselt usutav, et sellised juhtumid võiks põhjustada niisuguseid kannatusi, mis oleksid käsitletavad väärikuse alandamisena RVastS § 9 lg 1 mõttes.
KOHTU SEISUKOHT
9.RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on kahjunõude rahuldamise eelduseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes, põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel, kahju vältimise või kõrvaldamise võimatus esmaste õiguskaitsevahendite abil ning vastustaja süü tuvastamine. Lisaks võetakse hüvitise suuruse määramisel RVastS § 13 lg 1 alusel arvesse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Kohtupraktika põhjal tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab ehk kohaseks viisiks mittevaralise kahju hüvitamisel võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kahju põhjustanud toimingu õigusvastasuse tuvastamine (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-9-17 (p 13) ja 3-3-110-14 (p 12.2)).
3
3-23-2461
10.Hüvitise määramisel tuleb silmas pidada ka HKMS § 41 lg-t 5, mis näeb ette, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse.
11.Vaidlust ei ole selles, et vangla tegevus oli kahjunõudes esitatud ajavahemikul 21. september kuni 23. detsember 2020 osaliselt õigusvastane, sest sellel ajavahemikul ei tagatud kaebajale (tol hetkel vahistatu) 26 korral helistamise võimalust kaitsjale olukorras, kus ta oli vastavasisulise taotluse esitanud ning sellele oli vanglaametnik teinud lubava märke. Tartu Halduskohus tunnistas 15. oktoobri 2021. a otsuse resolutsioonis vastustaja tegevuse kohtuotsuses märgitud kuupäevadel kaitsjale helistamise võimaluse tagamata jätmise osas õigusvastaseks. Vangla hinnangul on kohtuotsuse resolutsiooniga tema tegevuse õigusvastasuse tuvastamine kaebajale tekitatud üleelamiste hüvitamiseks piisav ning rahalise hüvitise määramiseks puudub vajadus. Kaebaja on omakorda seisukohal, et talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleb määrata rahaline hüvitis. Vaidluse all on seega, kas kaebajale tekitati seoses kaitsjale helistamise piiramisega rahaliselt hüvitatavat mittevaralist kahju ning milline hüvitis on kaebajale väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks piisav.
12.Kuigi kaebaja tugineb kaebuses sellele, et vangla tegevuse tulemusena pidi ta kandma suuremaid kaitsekulusid, ei taotlenud kaebaja kohtueelses menetluses kaitsekuludega seonduvalt varalise kahju hüvitamist, vaid piirdus mittevaralise kahju hüvitamise taotlusega (vt vanglale esitatud kahjunõuet – dtl 9-12). Seetõttu ei saa ta sellele tagajärjele tugineda ka praeguses kohtumenetluses, sest kohtueelses menetluses ta sellele alusele ei tuginenud. Isegi, kui sellele alusele tuginemist pidada lubatavaks, on kaebaja väljatoodud kaitsekulude suurenemise väide sedavõrd üldsõnaliselt põhjendatud, et see ei võimalda märgitud tagajärje esinemist usutavaks pidada. Samuti ei ole kaebaja selle tagajärje kinnituseks esitanud ühtegi asjakohast tõendit.
13.Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja kohtueelses menetluses inimväärikuse alandamise alusele tuginenud, mistõttu ei saa ta seda teha ka kohtumenetluses. Kohus sellega ei nõustu. Vangla ei lahendanud talle esitatud kahju hüvitamise taotlust ega jätnud seda ka kahjunõude täpsustamise, sh aluse, osas käiguta. Sellises olukorras ei ole õige asuda seisukohale, et kaebaja ei ole kohtueelses menetluses inimväärikuse alandamise alusele tuginenud. Kaebaja on kirjeldanud vastustaja tegevusest tingitud negatiivseid tagajärgi ning selle õiguslik kvalifitseerimine on kohtueelses menetluses vastustaja ja kohtumenetluses kohtu ülesanne. Seega ei ole asjaolu, et kaebaja ei ole selgesõnaliselt vanglale esitatud kahjunõudes RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud aluseid eristanud ning sõnaselgelt inimväärikuse alandamisele viidanud, määrav. Vanglale esitatud kahjunõude tekstist on tuletatav, et kaebaja hinnangul oli vastustaja tegevusel mõju kaitseõiguse tagamisele ning sellega võidi seeläbi tema inimväärikust alandada ja tema eraelu puutumatust rikkuda. Seega on kaebaja vangla tegevusest tulenenud negatiivse tagajärjena tuginenud inimväärikuse alandamise ja eraelu puutumatu rikkumise alusele RVastS § 9 lg 1 mõttes.
14.Kohtu hinnangul pole vastustaja õigusvastasel tegevusel selliseid tagajärgi, et käsitleda tegevust kaebaja inimväärikust alandavana RVastS § 9 lg 1 mõttes. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon, erivajaduste ignoreerimine, arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm, põhjendamatu jõu kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise
4
3-23-2461 vajaduseta, ülerahvastatus kambris, alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul, paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta, halvad sanitaartingimused kogumis. Kaebuse puhul sellise intensiivsusega rikkumist ei nähtu, mistõttu ei ole alust käsitleda vastustaja tegevust kaebaja inimväärikust rikkuvana. Kaebaja esitatud väiteid aluseks võttes ei saa ka väidetavat kaitse kvaliteedi langust pidada usutavaks ning inimväärikust alandavaks. Kohtu hinnangul sai vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärjel kahjustatud siiski kaebaja eraelu puutumatus, sest ta ei saanud soovitud mahus taotluste alusel lubatud helistamisvõimalusi kaitsjale. Eraelu puutumatus hõlmab ka suhtlemisõiguse tagatust, sh helistamise kaudu suhtlemist kaitsjaga.
15.Vangla iseenesest õigusvastasest tegevusest tingitud tagajärgi kaebaja õigustele ei saa pidada sedavõrd intensiivseks, et mittevaralise kahju hüvitamise ainsaks õiguspäraseks meetmeks oleks kaebajale kahju hüvitamine rahas. Nagu halduskohus asjas nr 3-21-553 tehtud otsuses (p 19) märkis, võimaldati kaebajal helistada kaitsjale ka päevadel, mis polnud kaebaja esitatud taotlustes märgitud, samuti ei ole vaidlust selles, et kaebaja sai selle kolmekuuse ajavahemiku jooksul pidevalt kaitsjaga suhelda ning vangla jälgis vangistuseaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud minimaalse helistamise sagedust ehk vangla ei takistanud suhtlust kaitsjaga täielikult (vt ka Tartu Halduskohtu 15. oktoobri 2021. a otsus p 16). Seega oli kaebajale üldiselt tagatud kaitsjale helistamine, kuid vangla jättis osadel juhtudel pärast loa andmist kaitsjale helistamise võimaluse tagamata. Kaebaja viide tagajärjena kaitse kvaliteedi väidetavale langusele on paljasõnaline ja tõendamata. Arvestades, et kaebajal oli kaitsjale helistamise võimalus olemas, kuid mitte kaebaja soovitud ulatuses, siis ei saa helistamise võimalust käsitleda sedavõrd piiratuna, et isikul ei olnud sisuliselt võimalik kaitseõigust teostada (Riigikohtu halduskolleegiumi 31. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-54-07, p 9). Seega ei olnud rikkumine sedavõrd intensiivne, et annaks aluse rahalise hüvitise määramiseks sellel alusel. Kohtu hinnangul on kaebajale tekitatud kahju hüvitamiseks piisav vastustaja tegevuse õigusvastaseks tunnistamine kohtuotsuse resolutsioonis.
16.Mis puudutab kaebaja viidatud preventiivset eesmärki, et vastustaja edaspidi sarnaseid rikkumisi toime ei paneks, siis on see eesmärk samaväärselt saavutatav ka tegevuse õigusvastasuse tuvastamisega kohtuotsuse resolutsioonis ega eelda iseseisvalt rahalise hüvitise määramist. Väidetav kriminaalmenetluses kõnede pealtkuulamise temaatika ei ole praeguse asja lahendamisel oluline, sest lahendatav kahjunõue tugineb helistamisvõimaluste piiramisele, mitte helistamisega seotud teistele väidetavatele toimingutele.
17.Kuna vastustaja tegevus kaitsjale helistamise võimaluse tagamisel on juba Tartu Halduskohtu otsusega haldusasjas nr 3-21-553 tunnistatud õigusvastaseks, siis puudub praeguses asjas kohtuotsuse resolutsioonis samasisulise otsustuse tegemiseks vajadus. Kuna kohus kaebajaga rahalise hüvitise määramise osas ei nõustu ning varasemalt on juba tuvastatud vastustaja tegevuse õigusvastasus, siis jääb kahjunõue rahuldamata.
18.Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.