Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-22-1193 6. juuni 2025 Maria Lõbus K.V kaebus Viru Vanglalt 10 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise nõudes Kaebaja – K.V Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Ennistada kaebuse esitamise tähtaeg.
2.Jätta K.V kaebus rahuldamata.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 7. juuli 2025. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.K.V (edaspidi kaebaja) esitas 12. jaanuaril 2022 Viru Vanglale kahjunõude nr 6-16/7-1. Kaebaja selgitas, et talle tehti röntgen ja öeldi, et kõik on korras. Röntgenitöötaja ütles kaebajale, et ta on vaja suunata spetsialisti juurde. Esialgse valeotsuse tagajärjel pidi kaebaja kannatama valu ja haigus progresseerus. Kaebaja nõudis kompensatsiooni 10 000 eurot.
2.Tartu Halduskohtusse saabus 30. mail 2022 kaebaja hüvitamiskaebus Viru Vangla vastu. Kaebaja selgitas, et tal on põlveprobleemid. Kaebaja pöördus arsti poole ja talle tehti röntgen. Perearst ütles, et kaebajal on kõik korras. Kaebaja jätkas oma eluviisi, püüdis tegeleda spordiga, teda paigutati korduvalt kartserisse pikaks perioodiks. Kaebajal valud tihenesid, probleemid süvenesid. Kaebaja läks teise perearsti juurde, kes saatis kaebaja uuesti röntgenisse. Röntgenoloog keeldus kaebajale röntgenit tegemast, viidates, et kaebaja juba tegi ja nii tihti teha on kahjulik. Röntgenoloog ütles, et kaebajale ei ole vaja röntgenit, vaid ortopeedi. Valetamise ja ükskõikse suhtumise tagajärjel kaebaja piinles, talle tekitati tervisekahju. Kaebaja emal on artroos ja ka kaebajal nüüd põlved ragisevad. Nüüd lõpuks on kaebaja ortopeedi järjekorras, aga esimesest pöördumisest on möödunud umbes aasta. Kaebaja nõudis hüvitiseks 10 000 eurot.
3.Viru Vangla jättis 13. veebruari 2023. a otsusega nr 6-16/265-2 kaebaja kahjunõude rahuldamata.
4.Viru Vangla palus 21. veebruari 2023. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata. Vangla märkis, et kuigi kinnipeetavate tervishoiuvaidlused on avalik-õiguslikud, tuleb materiaalõiguses lähtuda valdkonnapõhisest regulatsioonist. Tervishoiuteenuse osutamist reguleerib võlaõigusseaduse (VÕS) 41. peatükk (VÕS § 758 jj). VÕS § 770 lõike 4 järgi peab kahju tekkimist tõendama patsient. Kohtupraktikas on ka üheselt omaks võetud arusaam, et patsient ei saa nõuda ravi enda suva järgi – selleks peab olema meditsiiniline näidustus. Juhul kui kaebaja heidab vanglale ette seda, et vangla tervishoiutöötaja ei suunanud teda edasi, tuleb kaebajal esmalt tõendada, et arstiteaduse keskmise taseme kriteeriumist lähtudes oleks suunamine olnud vältimatu ning suunamata jätmine oli raviviga. Kaebaja ei ole selliseid tõendeid esitanud. Kaebaja vanglas peetavast tervisekaardist ei ole võimalik järeldada, et vangla tervishoiutöötajad oleksid teinud ravivea. Kaebaja kirjeldus väidetava kahju kohta on ebamäärane ning hüpoteetiline.
5.Kaebaja selgitas 9. märtsi 2023. a kaebuse täienduses, et röntgenoloogi sõnadest tuli selgelt ilmsiks, et kaebaja oleks tulnud pärast esimest röntgenit spetsialisti juurde saata. Kaebaja lisas, et tal ei ole võimalusi tõendite esitamiseks ning ta ei tea, mis on tõend ja mis mitte. Kaebaja märkis, et ta ei saa aru, mida meditsiin lehele kannab ja kas ta sisestas tõese informatsiooni. Kaebaja sõnul talle seda teavet ei näidata.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
6.Kohus leiab, et esmalt tuleb pöörduda kaebuse tähtaegsuse küsimuse juurde. Kaebaja esitas kahjunõude Viru Vanglale 12. jaanuaril 2022. Vanglal tuli kahjunõue lahendada hiljemalt 14. märtsil 2022 (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lõige 1 ja haldusmenetluse seaduse § 33 lõige 3). Vangla selleks tähtpäevaks kahjunõuet ei lahendanud, vaid tegi seda alles 13. veebruaril 2023. Kohus on 21. detsembri 2022. a määruses asunud ekslikult 2
3-22-1193 seisukohale, et kahjunõude lahendamisega viivitamise korral tuleb lähtuda HKMS § 47 lõikest 3. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus haldusorgan ei lahenda kahjunõuet RVastS § 18 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul, tuleb lähtuda RVastS § 18 lõikest 2, mis on HKMS § 47 lõike 3 suhtes eriregulatsioon (vt 22. septembri 2016. a määrus asjas nr 3-3-1-3916). RVastS § 18 lõige 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Seega pidanuks kaebaja hüvitamiskaebusega kohtusse pöörduma 30 päeva jooksul pärast kahjunõude lahendamise tähtaja möödumist, s.o hiljemalt 2022. a aprillis. Kaebaja pöördus kohtusse alles 2022. a mais. Kaebus on järelikult esitatud tähtaja ületamisega. Kohus on 21. detsembri 2022. a määruses asunud ekslikult seisukohale, et kaebus on kohtule esitatud kaebetähtaega järgides. HKMS § 71 lõige 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kohtusse pöördumise soovist saab järeldada ka kaebaja soovi vajaduse korral kaebetähtaeg ennistada. Kuna Viru Vangla pole 21. veebruari 2023. a vastuses kaebetähtaja rikkumist asja menetlemist takistavaks asjaoluks pidanud, saab järeldada, et vangla on vaikimisi nõustunud kaebetähtaja ennistamisega. Kuna kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS § 18 lõige 2; HKMS § 47 lõiked 2 ja 3), ei pruukinud kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon olla kaebajale selge. Riigikohus on varem leidnud, et mõjuva põhjusena HKMS § 71 lõike 1 tähenduses võib olla käsitatav kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru näiteks kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest (16. jaanuari 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-75-08, p 17). Kohus leiab, et praegusel juhul esineb mõjuv põhjus, mis annab aluse kaebetähtaja ennistamiseks. Niisiis tuleb kaebus sisuliselt lahendada.
7.Kaebaja nõuab Viru Vanglalt tema tervisele tekitatud kahju hüvitamist selle eest, et teda ei suunatud tema põlveprobleemide ravimiseks ortopeedi juurde. Kaebaja ei ole vanglale esitatud kahjunõudes ega kohtule esitatud kaebuses kuupäevaliselt välja toonud, millal kirjeldatud sündmused aset leidsid. Kohtule esitatud kaebuses viitas kaebaja üksnes sellele, et tema esimesest pöördumisest on möödunud umbes aasta. Sellest järeldab kohus, et kahju tekitamise algusajaks peab kaebaja 2021. a esimest poolaastat. Kuna kaebaja saab kohtus nõuda kahju hüvitamist ainult nende asjaolude eest ja ainult selle ajavahemiku eest, mille eest ta nõudis kahju hüvitamist vanglalt (vangistusseaduse (VangS) § 1 1 lõige 8), tuleb kahju tekitamise lõpuajaks lugeda 12. jaanuar 2022, mil kaebaja esitas kahjunõude vanglale.
8.Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist reguleerib üldnormina RVastS § 7 lõige 1, mis sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lõike 2 kohaselt võib tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 9 lõike 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kahjunõude rahuldamise eelduste täidetuse kontrollimisel pole oluline kontrolli järjekord. Kui juba üks eeldus on täitmata (nt puudub õigusvastane tegu), tuleb kahjunõue jätta rahuldamata.
9.Vaidlusalusel ajavahemikul kehtinud VangS (VangS v. r) § 49 lõige 1 sätestas: „Tervishoid vanglas on riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse 3
3-22-1193 tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel.“ VangS v. r § 52 lõike 1 esimese lause kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS v. r § 52 lõike 2 järgi on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lõike 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Kinnipeetava ja vangla pidaja (riigi) vaheline õigussuhe on eeskätt avalik-õiguslik. Riik täidab kinnipeetavale tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet, kuid teeb seda vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslikus vormis ning ka tervishoiuteenuse osutamisel vanglas tekib vangla ja kinnipeetava vahel õigussuhe, millele kohalduvad võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted (VÕS 41. ptk) (vt Riigikohtu erikogu 28. juuni 2021. a määrus asjas nr 3-21-30, punktid 24 ja 25 ning seal viidatud praktika). Seega tuleb kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamise õiguspärasuse üle otsustada nii vangistusseaduse kui ka võlaõigusseaduse 41. peatüki („Tervishoiuteenuse osutamise leping“) sätete alusel (vt Riigikohtu erikogu määrus asjas nr 3-21-924, punkt 16). VÕS § 762 esimese lause kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega.
10.Kaebaja tervisekaardist (haigusjuht A4651) nähtub, et kaebaja pöördus 10. märtsil 2021 valveõe poole, kuna tal tekkis valu paremasse põlve. Kaebaja selgitas, et talle tehti viimane röntgen põlvest noorena. Valveõde vaatas kaebaja mõlemat põlve ning tuvastas, et põlved on patoloogiata, hematoome ega turseid ei esine. Palpeerides kaebaja valu ei kaevanud. Valveõde määris kaebaja põlvele Ibumetin geeli ja suunas kaebaja röntgenisse 11. märtsil 2021. Seoses põlvevaluga on kaebaja arsti poole pöördunud ka 12. augustil 2021, soovides saada valuvaigisteid (haigusjuht A16831). Arst määras kaebajale raviks Arcoxia 120 mg × 1 kaheks nädalaks. Kaebaja pöördus uuesti põlvevaluga meditsiinitöötaja poole 17. oktoobril 2021 ning talle väljastati Kapsikam kreem kuni 29. oktoobrini 2021 (haigusjuht A21990). Seejärel on kaebaja põlvevalu kurtnud 9. jaanuaril 2022 ning meditsiinitöötaja otsustas teha röntgeni mõlemast põlveliigesest (haigusjuht A526). 19. jaanuari 2022. a haigusjuhust A1344 nähtub, et kaebaja keeldus 11. jaanuaril 2022 röntgeni tegemisest.
11.Eeltoodust nähtub, et kaebaja põlvevalu kaebustele on iga kord reageeritud ning teda on ravitud. Meditsiinitöötajad on kaebaja põlvi visuaalselt uurinud, palpeerinud, andnud talle valuvaigistavaid ravimeid ning suunanud ta röntgenisse. Kohtule ei nähtu, et vaidlusalusel ajavahemikul kaebaja ortopeedi vastuvõtule suunamata jätmisega oleks tehtud raviviga. Tervisekaardist ei nähtu, et ka kaebaja ise oleks vaidlusalusel ajavahemikul avaldanud soovi seoses põlvevaluga minna ortopeedi vastuvõtule.
12.HKMS § 59 lõikest 1 tulenevalt peab menetlusosaline üldjuhul tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. VÕS § 770 lõike 3 kohaselt peab patsient tõendama tervishoiutöötaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Kaebaja on 4
3-22-1193 avaldanud abstraktselt kahtlust, kas meditsiiniosakond on tema tervisekaardile tõese informatsiooni kandnud. Selline üldine väide ei anna alust dokumenteerimiskohustuse rikkumise tuvastamiseks. Kaebajal on kohtumenetluses olnud võimalik oma tervisekaardi väljavõtetega tutvuda, kuid ta pole esile toonud, millises konkreetses osas on dokumenteerimiskohustust väidetavalt rikutud. Seega pole VÕS § 770 lõikes 3 sätestatud tõendamiskoormus ümber pöördunud. Kaebajal tuleb tõendada ravivea olemasolu. Tõendamiskohustusest ei vabasta kaebajat väide, et tal ei ole võimalusi tõendite esitamiseks ning ta ei tea, mis on tõend ja mis mitte. Kaebaja on halduskohtumenetluses kogenud, sh on ta algatanud palju tervishoiuteenuse osutamisega seotud kohtuvaidlusi. Kaebajale on hästi teada, et tervishoiuvaidlustest on asjakohaseks tõendiks eelkõige pädeva erialaspetsialisti hinnang. Kaebajal oli kinnipeetavana võimalik küsida vangla meditsiiniosakonnalt paberkandjal oma tervisekaardi väljavõte ja saata see vanglast välja pädevale erialaspetsialistile hinnangu andmiseks. Lisaks märgib kohus, et kaebaja on selle kohtuasja menetluse jooksul vanglast vabanenud ning tal oli võimalik kohtuasja materjalide hulgas olevad tervisekaardi väljavõtted saata näiteks elektrooniliselt erialaspetsialistile hinnangu andmiseks või palgata endale esindaja, kes tegeleks tõendite hankimisega. Seega ei vasta tõele, et kaebajal ei ole olnud võimalusi tõendite esitamiseks.
13.Kaebaja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks vaidlusalusel ajavahemikul tema ortopeedi vastuvõtule suunamata jätmisega ravivea tegemist. Kaebaja on üksnes väitnud, et kui teda saadeti teist korda põlvedest röntgenit tegema, keeldus röntgenoloog seda tegemast, öeldes, et kaebajal on vaja hoopis ortopeedi vastuvõtule minna. Kaebaja ei ole selle väite kinnituseks esitanud ühtegi tõendit. Vastavat röntgenoloogi seisukohta ei nähtu ka kaebaja tervisekaardist. Tervisekaardist on näha, et 11. jaanuaril 2022 keeldus röntgeni tegemisest hoopis kaebaja, mitte röntgenoloog. Seega on vastavas osas kaebaja kohtule valetanud ning see asjaolu kahandab ka ülejäänud osas kaebaja väite usaldusväärsust. Lisaks märgib kohus, et röntgenoloogi haridusega inimene ei ole eelduslikult piisavalt pädev hindama inimese põlveprobleeme ja otsustama, kas inimene vajab ortopeedi vastuvõttu. Ühegi asjakohase väljaõppega erialaspetsialisti hinnangut, mis osutaks ravivea tegemisele, ei ole kaebaja kohtule esitanud.
14.Eelnevast tulenevalt ei ole tõendamist leidnud, et kaebajale vaidlusalusel ajavahemikul osutatud tervishoiuteenus poleks vastanud vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele ning oleks tehtud raviviga. Järelikult ei ole alust pidada Viru Vangla tegevust kaebaja ortopeedi vastuvõtule suunamata jätmisel vaidlusalusel ajavahemikul õigusvastaseks. Seega puudub vastustaja õigusvastane tegu, mistõttu on kahju hüvitamise nõude rahuldamise üks eeldus täitmata ning ainuüksi see välistab kaebuse rahuldamise. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
15.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Praegune kaebus oli riigilõivuseaduse § 22 lõike 1 punkti 12 kohaselt riigilõivuvaba. Kaebajal ei ole ka muid menetluskulusid tekkinud. Vastustaja on teada andnud, et tal ei ole tekkinud menetluskulusid, mille väljamõistmist taotleda. Seega pole praeguses menetluses menetluskulusid, mida jagada ja välja mõista.
16.Kaebaja terviseandmete kaitseks asendab kohus omal algatusel otsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lõige 3). (allkirjastatud digitaalselt)
5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.