Rahvastik › Välismaalased

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(12)

3-22-1671 mis oli avatud 02.03.2022 PPA kinnipidamiskeskuses, laekus 374 eurot. Seisuga 20.04.2022 oli seal 174,75 eurot ehk kaebaja oli teinud eelnimetatud kulusid kokku 199,25 euro ulatuses; 2) Kaebaja on 7 korda pöördunud juriidilise nõustamise saamiseks oma volitatud isiku poole, kes esindab tema huve lepingu alusel. Nõustamise hind on 100 eurot tunnis. Kokku on 01.08.2022 seisuga kulunud 10 tunni ulatuses toimunud nõustamisele 1000 eurot.

PPA palus jätta kaebus rahuldamata.

Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata, sest puudub PPA süü. Kaebajat hoiti kinnipidamiskeskuses kohtumääruse alusel, PPA taotlus ei ole kinnipidamise õiguslik alus. Kui aga kaebaja nõue on põhjendatud, tuleks hüvitis, mille suurus ei ületa 1500 eurot, mõista välja solidaarselt Justiitsministeeriumiga. Tegemist õiguslikult reguleerimata olukorraga, kuna alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus (AVVKHS) kehtis kuni 30.04.2015. Sestpeale puudub isikutel, keda on avalikõiguslikus suhtes alusetult kinni peetud, õiguslik alus kahjunõude esitamiseks Rahandusministeeriumile või kohtule. Süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise seadus (SKHS), mis jõustus 01.05.2015, ega ka riigivastutuse seadus (RVastS) ei reguleeri haldusmenetluses või muus avalik-õiguslikus suhtes alusetu kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamist. Hüvitamisnõuet on võimalik lahendada HKMS § 158 lg 4 või põhiseaduse (PS) § 25 kohaldamisega. SKHS-i eeskujuks võttes kujuneks hüvitiseks 48 päeva eest 2548,80 eurot, kuna arvutamisel tuleb aluseks võtta 2022. a esimese kvartali keskmine brutopalk 1593 eurot. Kaebaja märgitud 54 päeva asemel oleks kohane maksta hüvitis 48 päeva eest, sest kaebaja ei vaidlustanud Tartu Halduskohtu 23.03.2022 määrust ja seega oli kinnipidamine 23.02.2022– 09.03.2022 õiguspärane. Kuna kinnipidamistingimused kinnipidamiskeskuses erinevad nt vangla või arestimaja omadest, siis tuleks SKHS-i alusel arvutatud hüvitist korrigeerida ning see ei tohiks ületada 1500 eurot. Nõudeid seonduvalt kinnipidamistingimustega kaebaja PPA vastu ei esitanud. Kaebaja esitab pidevalt kahjunõudeid otse PPA-le ja kohtule seonduvalt ajutise kaitse taotluse lahendamisega seotud isikutega, sh NLga, mille sisu on ebaselge (nt asjad 3-23-264 ja 3-23686). Rahulolematus rahvusvahelise kaitse menetluse käigu ja tulemusega ei tähenda, et PPA ametnikud ja NL nende seas käitusid kaebajaga õigusvastaselt või pahatahtlikult. Kaebaja ei ole tõendanud PPA ametniku tegu ega kahju tekkimist. Kaebaja väited psühholoogilise abi vajaduse ja saamise kohta on paljasõnalised. 32-päevase näljastreigi korraldamises ei lasu PPA-l süüd, kuna tegemist on olukorraga, mida kaebaja sai ise vahetult mõjutada. Oma tervist ja enesetunnet kahjustas kaebaja ise ja PPA vastutus RVastS-i alusel on välistatud. PPA ametnikud jälgisid kaebaja terviseseisundit ja pakkusid meditsiinilist abi, millest kaebaja keeldus. Kaebaja ei ole tõendanud, et tema tervis oleks näljastreigi tõttu saanud kahjustada. Kaebaja käitumine vabaduses ei kinnita õigusvastase kohtlemise osaliseks saamist. Ta kulutab oma rahalisi vahendeid meelelahutusele, mitte tervisele ja ravile. Kaebaja perekond elab Venemaal ning kaebaja ise lahkus pere juurest, põhjustades perele stressi. Kaebaja kinnipidamine ei tingi taasühinemise võimatust, taasühinemiseks tuleb perel Venemaalt lahkuda või kaebajal naasta Venemaale. Riigipiiri ebaseaduslikul ületamisel pidi kaebaja arvestama mõneks ajaks kinnipidamisega. Kaebaja eksponeerib ennast ja peret avalikult sotsiaalmeedias Georgi linte valmistamas ja dessantväelasena, samuti oma suhtumist Eestisse, Eesti inimestesse ja õiguskorda (sh kohtunikesse, ministritesse, õiguskantslerisse ja 3(12)

3-22-1671 PPA-sse), mis samuti ei toeta ega tõenda tema ja pere kaitsevajadust Venemaa riigivõimu eest, vaid näitab pigem positiivset suhtumist ja ustavust oma päritoluriigile. Seega on põhjendused kahju tekkimise kohta otsitud ja vastuolulised. Puudub PPA süü ja põhjuslik seos. Kinnipidamiskeskuses viibijale tagatakse elementaarsed elamistingimused. Kaebaja oleks kaebuses loetletud kulutusi kandnud ka vabaduses. Telefonikaardi ja kirjutusvahendite soetamist riik ei taga, küll aga peab võimaldama suhtlemist ja kirjavahetuse pidamist kinnipidamiskeskuses viibimise ajal (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 2611, § 2612). Kaebajal puudus vajadus toiduainete ostmiseks, kinnipidamiskeskuses oli toitlustamine tagatud (VSS § 267 lg 1). Kaebaja tegi lisakulutused temal rahaliste vahendite olemasolul ja vabast tahtest. Vitamiinide soetamine ei toimunud arsti ettekirjutusel ja järelikult ei pidanud PPA nende ostmist tagama. Nõue ei ole põhjendatud. Puudub seos PPA toimingute ja õigusnõustamise vahel. Õigusabiteenuse saamine ja arve tasumine pole tõendatud. Samuti pole teada õigusnõustamise sisu ning kas see üldse puudutab PPA-d. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohtueelses menetluses kantud kulusid kohtumenetluses välja ei mõisteta. Kaebajal on võimalus kulude tekkimise vältimiseks pöörduda otse kohtusse ja jätta kohtueelne menetlus vahele. Isegi juhul, kui konsultatsioonid puudutaksid vaiete ja kaebuste esitamist otse PPA-le, ei kuuluks nõue rahuldamisele HKMS-i või RVastS-i alusel.

kaebaja

nimetatud

kulutused

oleksid

tekkinud

ka

vabaduses

viibides. 4(12)

3-22-1671 Kinnipidamiskeskuses oli võimalik viibida kulutusi tegemata. Kaebajale ei ole tekkinud kahju ja ta ise otsustas, milliseid lisakulutusi teha. Kaebaja kulutused ei ole põhjuslikus seoses vabaduse võtmisega ning kulude tekkimises ei ole vastustaja süüdi. Jääb arusaamatuks, millist nõustamist osutas jurist kaebajale praktiliselt iga päev, mh kas nõustamine oli seotud mõne kohtumenetlusega või muu probleemiga. Kohtule esitatud andmete põhjal ei ole võimalik anda hinnangut nõustamisteenuse vajaduspõhisusele ning seosele praeguse kaebuse esemega. Kui kaebajale osutati nõustamisteenust seoses mõne kohtuasjaga, võib olla tegemist menetluskuludega, mis võivad olla kaebaja kasuks juba mõnes kohtuasjas välja mõistetud. Õigusabi/nõustamise kulu pole tõendatud ning puudub ka seos vabaduse võtmisega. Samuti pole usutav, et isik, kelle sissetulek on ühes kuus 200 eurot, on suuteline tasuma teenuse eest, mille tunnihind on 100 eurot. Justiitsministeeriumil on RVastS § 15 g 1 alusel piiratud võimalused kahju hüvitamiseks ehk üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Sellist asjaolu pole väidetud ega tuvastatud. Õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamine eeldaks põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse läbiviimist.

5(12)

3-22-1671 ajavahemik 04.03.2022‒26.04.2022 54 päeva, millele ka vastustajad pole esitanud muid vastuväiteid. SKHS ei ole õigusvastaselt kinnipidamiskeskuses kinnipidamise eest kahjuhüvitise väljamõistmise alus. SKHS sätestab menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatuse ja korra (§ 1 lg 1), kuid rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiskeskuses kinnipidamine ei toimu süüteomenetluses, vaid muus avalik-õiguslikus suhtes. Seega tuleb kaebaja nõuet lahendada üldises korras, RVastS-i alusel (vt Tallinna Ringkonnakohtu 20.06.2006 otsus nr 3-06-1321, p-d 18 ja 27; 08.10.2007 otsus nr 3-06-1324, p 11). PPA vastu esitatud hüvitamisnõue on lahendatav RVastS §-de 7 ja 9 alusel, seevastu piirab kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist RVastS § 15. Kohus nõustub kaebajaga, et osaliselt on talle kahju põhjustanud PPA õigusvastane tegevus. Pole kahtlust, et põhjendamatu vabaduse võtmine rikub isiku subjektiivseid õigusi ja tekitab eelduslikult mittevaralist kahju, mida ei saa ega pea eraldi tõendama (nt Riigikohtu 05.03.2014 otsuse nr 3-3-1-10-14 p 12.2). Samuti on täidetud PPA tegevuse õigusvastasuses seisnev eeldus. Ehkki loa kinnipidamise pikendamiseks annab halduskohus, esitas taotluse loa saamiseks PPA, kes pidi hindama kinnipidamise ja selle pikendamise aluste esinemist. Ka PPA kohaldas õigust valesti, sisustades ebapiisavalt kaebaja põgenemisohtu ning ohtu julgeolekule ja avalikule korrale (vt haldusasjas 3-22-468 tehtud ringkonnakohtu määruse p-d 10 ja 14) ja esitades seega põhjendamatu taotluse. Sealjuures oleks PPA pidanud Tartu Halduskohtu 23.02.2022 määrusest tulenevalt aktiivselt tegutsema ja ka kohtule selgitama, milliseid toiminguid on vahepeal tehtud ning kas ja kuidas need mõjutavad PPA esialgseid hinnanguid isikust lähtuvale põgenemis- vm ohule (vt ringkonnakohtu määruse p 16). Lisaks ei võtnud kaebajalt vabadust ainuüksi kinnipidamise pikendamise määrus, vaid PPA-l lasus kohustus hinnata samuti määruse täitmise vajadust ja täitmise kestust. PPA ei pea antud luba realiseerima, kui selleks ei esine tegelikult aluseid või need langevad ära (VRKS § 364). PPA õigusvastane tegevus on kahju tekkega põhjuslikus seoses. PPA taotluseta, määruse täitmiseta, sh tegevusetuseta kaebajaga toimingute tegemisel ja kinnipidamise jätkuva põhjendatuse piisaval hindamisel, poleks tehtud halduskohtu määrust ega kaebajat (põhjendamatult kaua) kinni peetud. RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud süüd hinnatakse võlaõigusseaduse (VÕS) alusel. Täidetud on ka süü kriteerium, kuna PPA käitus vähemalt hooletult, jättes käibes vajaliku hoole järgimata (VÕS § 104 lg 3). PPA väide, et kuna kaebajat hoiti kinnipidamiskeskuses kohtumääruse alusel, puudub PPA-l süü, on alusetu. Loa saamine eeldas PPA taotlust ning samuti püsis halduskohtu loa realiseerimisel PPA-l kohustus määruse täitmise vajadust ja kestust hinnata, mis eeldab hoolsust kinnipidamise põhjendatuse hindamisel. Seega on PPA vastu esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused täidetud. RVastS § 15 lg-te 1 ja 31 eeldused õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamiseks pole täidetud, sest kohtule teadaolevalt pole tuvastatud kohtuniku kuritegu ning samuti pole EIK rahuldanud kaebaja individuaalkaebust. Ehkki Tallinna Ringkonnakohus on varem (vt otsuseid nr 3-061321, p 27; nr 3-06-1324 ja nr 3-08-1883) pidanud võimalikuks tõlgendada RVastS § 15 lg-t 1 koostoimes RVastS § 15 lg-ga 31 ning EIÕK art 5 lg-ga 5 selliselt, et kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist on isikul õigus nõuda RVastS alusel muu hulgas juhul, kui kohtulahendi tõttu võeti isikult vabadus, kohtulahend on kohtu olulise vea tõttu tühistatud ja hüvitamine ei ole reguleeritud muu seadusega, siis Riigikohus sellise laiendava contra legem tõlgendamise teel, põhiseaduslikkuse järelevalvemenetlust alustamata, RVastS § 6(12)

3-22-1671 15 lg 1 rakendamisega ei nõustunud (22.12.2014 määruse nr 3-3-1-21-14 p 20). Seega RVastS § 15 lg-st 1 tulenevalt on küll Justiitsministeeriumi vastu esitatud hüvitamisnõude rahuldamine välistatud, kuid kohus ei pea vajalikuks põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamist. PS § 123 lg 2 sätestab, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. On ilmne, et kaebaja õigusvastase kinnipidamiskeskuses hoidmisega rikuti EIÕK art 5 lg-t 1, kuna kinnipidamine polnud sätte tähenduses seaduslik. Seega on kaebajal õigus nõuda hüvitist EIÕK art 5 lg 5 alusel, mis ei piira õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamist tingimusega, et tuvastatud peab olema kohtuniku kuritegu. Kuna RVastS § 15 lg 1 on piiravam EIÕK art 5 lg-st 5, tuleb see selles osas jätta kohaldamata vastuolu tõttu EIÕK-ga ja lähtuda sellest, et nõudeõiguse annab EIÕK art 5 lg 5. Muus osas (peale RVastS § 15 lg-s 1 sisalduva piirava tingimuse) on aga RVastS kohaldatav ning hüvitise saab määrata riigisiseste normide alusel. Kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldustesse puutuvalt tuleb märkida, et kahju põhjustavaks õigusvastaseks kohtu tegevuseks oli eksimine õiguse kohaldamisel. RVastS § 12 lg 4 sätestab, et kui kahju on kohustatud hüvitama mitu avaliku võimu kandjat, vastutavad nad kannatanu ees solidaarselt. Seega kannavad PPA ja Justiitsministeerium solidaarvastutust. Tallinna Ringkonnakohus nõustus 02.11.2021 otsuses nr 3-19-1949 halduskohtuga, et ehkki SKHS ei kohaldu, saab hüvitise määramisel orientiirina arvestada ka SKHS-s sätestatut. Sel juhul on aga oluline eristada, et kinnipidamistingimused vanglas ja kinnipidamiskeskuses on erinevad, s.o välismaalaste liikumine ja tegevus kinnipidamiskeskuses on vähem reguleeritud ja piiratud. Lisaks tuleb kohaldada RVastS § 9 lg-t 2 ja § 13 lg-t 1, samuti arvestada EIK praktikat (otsuse p-d 15‒18). SKHS § 11 lg 4 järgi hüvitatakse vabaduse võtmise korral mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. SKHS § 11 lg 4 kohaseks kahjuhüvitise päevamääraks oleks praegusel juhul 53,10 eurot. Nimelt esitas kaebaja nõude alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks 29.06.2022 ning sellele eelnenud viimane kvartal oli 2022. a I kvartal. Statistikaameti andmetel oli 2022. a I kvartali keskmine brutokuupalk 1593 eurot, mille 30-ga jagamisel kujuneb päevamääraks 53,10 eurot. Seega 54 päeva eest oleks SKHS kohane hüvitis 2867,40 eurot. Kinnipidamiskeskuses viibivale välismaalasele rakendub vähem piiranguid kui vanglas viibivale isikule. Kinnipidamiskeskuses on välismaalasel selle territooriumi piires mõnevõrra suurem liikumisvabadus kui kinnipeetaval vanglas. Kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirja (SKE) § 10 lg-st 1 ja PPA esitatud kodukorra p-st 29 tulenevalt oli välismaalasel lubatud liikuda enda toast väljaspool keskuse territooriumil iga päev kella 07.45-st kuni 22.00-ni ja vaid öörahust äratuseni tuleb viibida välismaalasele määratud ruumis (kodukorra p 31). Kodukorra p 58 kohaselt võis ka kinnipidamiskeskuse jalutushoovis viibida päevakavas ettenähtud vabal ajal, s.t ajavahemikel 08.05–08.15, 09.00–13.15, 14.15–18.00, 18.45–21.30 (vt kodukorra p 29) tingimusel, et see ei ohusta väljasaatmise täideviimist, SKE täitmist, kinnipidamiskeskuse turvalisust, välismaalase tervist, teisi välismaalasi või kinnipidamiskeskuse ametnikku. Kinnipidamiskeskuses toimub toitlustamine söögi- ja puhkeruumis (PPA esitatud kodukorra p

7(12)

3-22-1671 104). Kinnipidamiskeskuses on oluliselt vähem piiratud ka nt telefoni kasutamine (vrd SKE § 24 ja Tallinna Vangla kodukorra p 12.3). Eelneva põhjal oleks SKHS § 11 lg 4 alusel arvutatud võimalik hüvitis 2867,40 eurot põhjendamatult suur juba põhjusel, et kinnipidamiskeskuses ei ole välismaalase vabadused niivõrd piiratud nagu süüteomenetluse raames kinni peetud isikul, millest lähtub SKHS. Lähtudes Tallinna Ringkonnakohtu 02.11.2021 otsuse nr 3-19-1949 p-s 18 toodust, on asjakohane arvestada EIK-i määratud hüvitisi kohtuasjades, kus on tuvastatud EIÕK art 5 lg 1 rikkumine seoses selles lõike punktis f sätestatud kinnipidamise eesmärgiga. EIK-i praktika põhjal ning RVastS § 9 lg-t 2 ja § 13 lg-t 1 arvestades on proportsionaalne hüvitis kaebajale 1600 eurot. Kaebaja põhjendamatu kinnipidamisega rikuti tema olulist vabadust ning mittevaralise kahju teke on sel puhul ettenähtav ja eeldatav. Lisaks ei pea Eesti kohus rangelt lähtuma EIK-i standarditest, vaid arvestada tuleb ka Eesti elatustasemega. Seega on mõistlik ja õiglane hüvitis 1600 eurot, võrreldes ka sarnases haldusasjas 3-19-1949 välja mõistetud hüvitisega. Ülejäänud mittevaralise kahju hüvitamise nõuded on alusetud ega kuulu rahuldamisele juba põhjusliku seose puudumise tõttu. Kaebaja nõuab enda peetud 32-päevase näljastreigi ning pereellu sekkumise (perest sunnitult eemal hoidmise) eest kokku 3 096 000 eurot. Kaebaja kinnipidamine oli küll 04.03.2022‒26.04.2022 õigusvastane, kuid sellega ei pidanud kaasnema näljastreiki. Sellest tekkinud võimaliku tervisekahju põhjustas kaebaja endale ise, kuna näljastreiki pidas ta omal vabal valikul. Samuti tõendas PPA, et kinnipidamiskeskuses jälgiti kaebaja toitumist ja tervislikku seisundit. Kuna kaebaja toitumist jälgiti igapäevaselt, meditsiiniabi oli kättesaadav ning pakuti tervisekontrolle, ei ole PPA õigusvastast tegevust ja põhjuslikku seost võimalik tuletada ka seoses sellega, nagu PPA oleks rikkunud oma kohustusi tervishoiuteenuse osutamise tagamisel (SKE § 16). Kaebaja ei väida, et ei saanud abi, kui seda soovis. PPA, sh ametnike, tegevused või käitumine, mis viis kaebaja väidetavalt näljastreigini, pole tõendatud, samuti välistaks põhjusliku seose kaebaja enda vaba tahe pidada näljastreiki. Kaebaja oli ka perekonnast lahus olenemata kinnipidamisest ning selle pikendamisest. Kohtule ei nähtu asja materjalidest, et kinnipidamiskeskusest vabanemisel oleks kaebaja kodumaale naasnud või püüdnud naasta. Seega poleks perega Venemaal taasühinemine olnud igal juhul tõenäoline. Teiseks ei väida kaebaja ka, et pere oleks talle järgnenud või saanud järgneda ajal, kui ta viibis Eestis kinnipidamiskeskuses. Nii ei oleks kaebajal ka perioodil 04.03.2022– 26.04.2022 vabaduses viibides perega taasühinemist aset leidnud. Varalise kahju hüvitamise nõuded 199,25 eurot kinnipidamiskeskuses tehtud kulutuste eest ja 1000 eurot juristitasu kompenseerimiseks on põhjendamatud ja jäävad rahuldamata. Asjaolu, et kaebaja tegi kulutusi, ei tähenda, et tegemist on kahjuga ning et see oleks põhjustatud õigusliku aluseta kinnipidamiskeskuses viibimisest. Kaebaja ei olnud sunnitud kulutusi kandma ja/või ta oleks neid kandnud ka vabaduses viibides. Puudub alus arvata, et kinnipidamiskeskuses perega suhtlemisele tehtavad kulutused olid suuremad, kui need oleks olnud vabaduses viibides. Puudub alus kahelda PPA väidetes, et toitlustamine kinnipidamiskeskuses oli õigusaktidega kooskõlas, sh vastavuses Eesti elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet (vt VSS § 26 7). Kui kaebajal oli vahendeid ning ta soovis osta lisatoitu, oli see tema vaba valik. Kaebaja pole samuti vastu vaielnud PPA väljatoodule, et vitamiinide soetamiseks puudus arsti ettekirjutus, mistõttu ei pidanud PPA neid tagama. Kui kaebajal oli vajadus vitamiinide järele, siis suure tõenäosusega oleks see esinenud ka vabaduses viibides. Puutuvalt juristile tasutud 1000 8(12)

3-22-1671 euroga on kahju teke ja seotus õigusliku aluseta kinnipidamiskeskuses viibimisega täielikult tõendamata. Olemasolevate materjalide pinnalt pole kohtul alust jõuda järeldusele, et juristile võimalikul tasumisel on põhjuslik seos vabaduse võtmisega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

X ei esitanud 01.01.2024 vastuses sisulisi seisukohti apellatsioonkaebuse kohta.

9(12)

3-22-1671

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10(12)

3-22-1671

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik Janar Jäätma eriarvamus Tallinna Ringkonnakohtu 16. mai 2025. a otsusele asjas nr 3-22-1671

11(12)

3-22-1671 õigusvastaselt kahju, siis tulebki kahju hüvitamise nõue lahendada RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel.

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.