Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Kristjan Siigur
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.10.2025, Tallinn
Haldusasja number
3-23-1012
Haldusasi
X. X-i kaebus kinnipidamiskeskusesse paigutamisega, seal hoidmisega ja kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X. X Vastustajad – Justiits- ja Digiministeerium, esindaja Karl-Erik Ansmann; Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristin Annsoo
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 12.01.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X. X-i apellatsioonkaebus, Politsei- ja Piirivalveameti vastuapellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Jätta X. X-i apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti vastuapellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 12.01.2024 otsus kahjuhüvitise suurust puudutavas osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X. X-i kasuks kahjuhüvitisena välja 210 eurot.
3.Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda. X. X-ile antud menetlusabiga seonduvad kulud jäävad riigi kanda.
4.Jõustunud kohtuotsus avaldada tervikuna, asendades kaebaja ja Q nimed tähemärgiga.
5.Tõlkida kohtuotsuse sissejuhatus, ringkonnakohtu põhjendused vene keelde.
resolutsioon,
edasikaebamise
kord
ja
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 27.11.2025 (HKMS § 212 lg 1).
3-23-1012 Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 02.08.2022 X. X-i (kaebaja) ja tema kaaslase kinni. Pärast kinnipidamist esitas kaebaja varjupaigataotluse. Tartu Halduskohus andis 03.08.2022 määrusega nr 3-22-1649 loa paigutada kaebaja PPA kinnipidamiskeskusesse (KPK) kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 03.10.2022. Kohus pidas kaebaja kinnipidamist põhjendatuks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 2, 4 ja 5 alusel. Kohus tuvastas kaebaja põgenemise ohu VRKS § 361 lg 21 ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 6 8 p-de 3 ja 8 alusel. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu määruse peale määruskaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus jättis 30.08.2022 määrusega rahuldamata, nõustudes halduskohtu põhjendustega. Riigikohus jättis 04.10.2022 määrusega kaebaja määruskaebuse menetlusse võtmata.
2.Tallinna Halduskohus pikendas 03.10.2022 määrusega nr 3-22-1649 luba kaebajat kinni pidada kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauem kui 03.02.2023. Kohus leidis, et kaebajat on jätkuvalt põhjust kinni pidada VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel. Põgenemise ohu tuvastamise aluseks on VSS § 6 8 p-d 6 ja 8 ning kaebaja käitumine Eestisse saabumisel. Tallinna Ringkonnakohus jättis 24.01.2023 määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt määruse põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et kaebajat võib kinni pidada VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel, aga mitte p 5 alusel, ning VSS § 68 p 6 kohaldamine ei olnud põhjendatud. Riigikohus jättis 21.02.2023 määrusega kaebaja määruskaebuse menetlusse võtmata.
3.Kaebaja viibis KPK-s 03.08.2022˗03.02.2023.
4.Kaebaja esitas 09.05.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles nõudis 15 243,11 euro suurust hüvitist kahju eest, mis tekitati tema alusetu kinnipidamisega KPK-s kuue kuu vältel. Kaebuse kohaselt kulus kaebajal 15 eurot kõnekaartide ostmiseks ja 228,11 eurot toidu ostmiseks. 15 000 euro suurust hüvitist palus kaebaja vaimsete kannatuste eest, mis tekitati talle ebamõistlikult pika kinnipidamisega. PPA väitis kohtule põhjendamatult, et tal pole võimalik veenduda kaebaja isikus. Kaebaja selgitas PPA-le, et tal on telefonis oma välispassist fotod. Kui kaebajal avanes võimalus need välja printida ja PPA ametnikele anda, siis PPA kahtlus hajus. Kaebaja palus korduvalt oma telefoni, kuid sai selle alles 03.10.2023 paiku.
2(13)
3-23-1012 PPA lubas kaebaja 03.02.2023 põhjendusi esitamata Vao varjupaigataotlejate majutuskeskusesse. Seega oli kaebaja varasem kinnipidamine põhjendamatu. Vabadust ei või võtta üksnes ebaseadusliku piiriületuse pärast. PPA teadis seda ja viis kohtud valeandmeid esitades tahtlikult eksiteele. 24.01.2023 määruses leidis Tallinna Ringkonnakohus, et kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse esimesel võimalusel. Kaebaja palub hüvitist psühholoogilise kahju eest, mida talle põhjustasid üksindus ja vaimsed kannatused. Kaebajale osutati KPK-s psühholoogi teenuseid üks kord kahe nädala tagant. Kuue kuu jooksul piirati kaebaja suhtlemist välismaailmaga. Elukaaslast lubati kaebajal näha parimal juhul kaks korda nädalas tund aega. Kaebaja palved paigutada elukaaslane tema juurde lükati tagasi. KPK-s ei ole vaba ligipääsu internetile, mille abil kaebaja oleks saanud oma lähedastega tasuta suhelda. Kaebajale anti telefonikaart, kuid selgitati, et kui ta vajab uut kaarti, peab ta selle ostma. Kui kaebaja sugulased talle helistasid, võeti ka nendelt raha. Kaebaja kontol oli vaid 303,38 eurot. 16.–22.08.2022 elas kaebajaga koos naine, keda valvurid kirjeldasid agressiivse ja metsikuna. 26.09.2022 paiku paigutati keskusesse naine, kelle arstid ööpäev hiljem ära viisid, ja tema kaks last, kes jäid umbes 4. oktoobrini. Lapsed ei osanud keeli, milles kaebaja oleks saanud nendega suhelda, ja kartsid võõraid inimesi. Novembris paigutati 3–5 päevaks keskusesse 15aastane laps, kes ei osanud hästi inglise keelt. Kuna kaebaja ei vallanud tema emakeelt (araabia), olid neil kommunikatsiooniprobleemid. 22.11.2022 kuni umbes 20.01.2023 viibis keskuses Armeenia paar, kes põdesid erinevaid haigusi. Kaebaja oli sunnitud kuulama vandenõuteooriaid ja muud jama, mida mees pidevalt karjus. See kahjustas kaebaja vaimset seisundit. Kogu ülejäänud aja, kokku umbes kolm kuud, oli kaebaja täiesti üksi. Tegu on ebainimliku kohtlemisega. Inimene vajab igapäevast suhtlemist.
5.Justiits- ja Digiministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebus on kaebajale alusetu vabaduse võtmisega väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise nõudes põhjendamatu. Halduskohtud on jõustunud 03.08.2022 ja 03.10.2022 määrustega kaebaja kinnipidamiseks load andnud. Kaebaja ei ole esile toonud halduskohtute selliseid rikkumisi, mida saaks pidada piisavalt tõsiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 24.01.2023 määruse järgi esindas kaebajat selles määruskaebemenetluses vandeadvokaat A. Ratnikov. Kaebaja on kasutanud kõiki edasikaebamise võimalusi. Tema õiguste riivet on seega kontrollinud ka kõrgemate astmete kohtud. Tõendamist ei ole leidnud asjaolu, et kohtunikud oleks õigusemõistmisel toime pannud kuriteo (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg 1). See välistab kaebuse rahuldamise. Kaebajal ei oleks võimalik nõuda kahju hüvitamist ka RVastS § 7 lg 1 alusel. Selle sätte alusel saab nõuda kahju hüvitamist avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse puhul. Kaebajat hoiti KPK-s samadel tingimustel kui teisi välismaalasi. See, et samal ajal polnud KPK-s piisavalt inimesi, kes kaebajaga suhtleksid või oleksid talle meelepärased, ei ole asjaolu, mida riik saaks mõjutada. Pole ka põhjust eeldada, et kinnipidamistingimused poleks olnud nõuetekohased või kaebajale poleks olnud tagatud juurdepääs meditsiinilisele abile ja psühholoogi teenusele. KPK-s viibib iga päev tervishoiutöötaja, kes jälgib keskuses viibijate terviseseisundit. PPA selgitas, et kaebaja ja Q ei ole keskusele teadaolevalt perekonnaliikmed VRKS § 7 lg 1 p-de 1–4 tähenduses. Seetõttu ei olnud alust neid ühte ruumi majutada. 3(13)
3-23-1012
6.PPA palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja KPK-sse paigutamine ei olnud alusetu. Aluse kinnipidamiseks andsid Tartu Halduskohtu 03.08.2022 määrus ja Tallinna Halduskohtu 03.10.2022 määrus. Kaebaja määruskaebused jäid rahuldamata, määrused on jõustunud ja PPA-le täitmiseks kohustuslikud. Seega on küsimus, kas kaebaja peeti kinni õiguspäraselt, juba kohtumenetluses lahendatud. Kohtud on hinnanud ka kinnipidamise pikkuse proportsionaalsust. Õige pole kaebaja väide, et vabadust ei võinud võtta ebaseadusliku piiriületuse pärast. Kui inimesel pole seaduslikku alust riigis viibida, st toimunud on ebaseaduslik piiriületus, on PPAl seaduses sätestatud alustel õigus ja kohustus ta kinni pidada. Kuna kaebaja esitas kinnipidamisel rahvusvahelise kaitse taotluse, tuli ta asjaolude kontrollimiseks KPK-sse paigutada (VRKS 361 lg 2 p 4). Kaebaja esmane kinnipidamine oli vajalik, kuna tal polnud kehtivat rahvusvahelist isikut tõendavat dokumenti. Seetõttu polnud võimalik veenduda tema isikusamasuses. Kinnipidamine oli vajalik ka kaebaja varjupaigataotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Kaebaja saabus Eestisse ebaseaduslikult. Ta esitas vastuolulisi selgitusi oma piiriületuse ja kavatsuste kohta. Kinnipidamise hetkel oli ta Eestist lahkumas. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitas ta alles pärast seda, kui politsei ta tabas ja tekkis oht, et ta võidakse päritoluriiki tagasi saata. Seega esines tema puhul põgenemisoht. Kaebaja kinnipidamine alates 03.10.2022 oli vajalik selleks, et selgitada välja rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud. Jätkuvalt esines oht, et kaebaja põgeneb. Kaebaja vabastati 03.02.2023 põhjusel, et lõppes kohtu antud loa tähtaeg. Jätkuv kinnipidamine polnud enam vajalik (vt ka VRKS § 18 1 lg 1). Oht, et kaebaja põgeneb, oli ära langenud, kuna kaebaja abiellus temaga koos Eestisse tulnud rahvusvahelise kaitse taotlejaga, keda hoiti endiselt KPK-s. Polnud tõenäoline, et kaebaja põgeneb enne tema abikaasa kinnipidamise lõppu. Varalise kahju nõue on põhjendamatu. Kaebaja toitlustamine oli korraldatud VSS § 267 lg-le 1 vastavalt. Ka kaebaja erisoovidega arvestati, võimaldades ta vahepeal üle minna täistaimsele menüüle. Lisatoitu polnud kaebajal vaja osta. PPA peab võimaldama kinnipeetavatel suhtlemist, kuid ei pea kandma kõiki sellega seotud kulusid (VSS § 2611 lg 1). Inimesele peab pärast tema kinni pidamist andma ühe kõnekaardi (kinnipidamiskeskuse kodukord, p 69). Selle kaebaja ka sai. Kaebaja enda valik oli osta lisatoitu ja telefonikaarte. Kaebaja oleks selliseid kulutusi pidanud tegema ka vabaduses viibides. Seega ei ole PPA kaebajale varalist kahju tekitanud. Kaebaja väitel ei olnud tal umbes kolme kuu vältel võimalik kellegagi suhelda. Kaebaja ei ole täpsustanud, milles tema sellest tingitud vaimsed kannatused seisnesid, ega kahju tekkimist tõendanud. KPK-s on pereosakond ja meeste osakond. Kaebaja viibis 03.08.2022˗03.02.2023 pereosakonnas. Sellel ajavahemikul viibisid osakonnas lisaks kaebajale: 1) 04.08.2022– 23.08.2022 üks naine; 2) 08.09.2022–09.09.2022 üks naine; 3) 22.09.2022–28.09.2022 naine lastega; 4) 22.11.2022–30.01.2023 abielupaar; 5) 07.11.2022–10.11.2022 üks naine; 6) 26.01.2023–28.01.2023 abielupaar. Keskuse töötajate sõnul hoidis kaebaja pigem omaette ja mängis videomänge. Enamasti viibis kaebaja üksinda pereosakonnas korraga umbes kaks nädalat. Pikemalt (poolteist kuud) oli kaebaja pereosakonnas üksi 28.09.2022˗07.11.2022. Ka sel ajal oli kaebajal suhtlemisvõimalusi (kokkusaamised, arsti ja psühholoogi juures käigud, keeleõpe koos elukaaslasega). 4(13)
3-23-1012 Vastustajale teadaolevalt olid kaebajal keskuse viibimise ajal järgmised kohtumised: 08.08.2022–16.08.2022 oli kaebaja COVID positiivsena isolatsioonis (kohtus viiel korral medõega); 18.08.2022 arsti vastuvõtt; 21.08.2022 KPK õe vastuvõtt; 02.09.2022 eriarsti visiit; 08.09.2022 kokkusaamine advokaadiga; 20.09.2022 kokkusaamine; 11.10.2022 kokkusaamine elukaaslasega; 11.10.2022 eriarsti visiit; 12.10.2022 psühholoog; 14.10.2022 kokkusaamine; 19.10.2022 eriarsti visiit; 20.10.2022 kokkusaamine elukaaslasega; 24.10.2022 kokkusaamine elukaaslasega; 26.10.2022 psühholoog; 26.10.2022 kokkamine koos huvijuhiga; 27.10.2022 kokkusaamine elukaaslasega; 09.11.2022 psühholoog; 17.11.2022 kokkusaamine elukaaslasega; 21.11.2022 kokkusaamine elukaaslasega; 23.11.2022 psühholoog; 28.11.2022 kokkusaamine elukaaslasega; 01.12.2022 psühholoog ja kokkusaamine elukaaslasega; 05.12.2022 kokkusaamine elukaaslasega; 07.12.2022 psühholoog; 12.12.2022 kokkusaamine elukaaslasega; 14.12.2022 psühholoog; 23.12.2022 kokkusaamine elukaaslasega; 02.01.2023 kokkusaamine elukaaslasega; 03.01.2023 psühholoog; 09.01.2023 kokkusaamine elukaaslasega; 10.01.2023 keeleõpe; 13.01.2023 maalimine koos huvijuhiga; 16.01.2023 väljasõit perekonnaseisuametisse; 17.01.2023 psühholoog ja keeleõpe; 23.01.2023 kokkusaamine elukaaslasega; 24.01.2023 keeleõpe; 26.01.2023 kokkusaamine elukaaslase ja notariga ning keeleõpe; 30.01.2023 psühholoog; 02.02.2023 keeleõpe. Kaebajal võimaldati kohtuda keskuse meeste osakonnas viibiva elukaaslasega kodukorras sätestatud tingimustel (p 70). Nii kaebajal kui ka tema elukaaslasel oli võimalik esitada taotlus kohtumiseks kokkusaamiste toas. Vastustajale teadaolevalt ei ole ühtki taotletud kohtumist keelatud. Kaebaja osales koos elukaaslasega ka eesti keele tundides. Lisaks oli neil võimalik teineteisele helistada ja suhelda läbi jalutushoovi aia. Viimati nimetatud võimalust kasutasid kaebaja ja tema elukaaslane keskuse ametnike sõnul iga päev. Jalutushoovis võisid nad viibida päevakavas ettenähtud vabal ajal, s.t ajavahemikel 8.05–8.15, 9.00–13.15, 14.15–18.00, 18.45–21.30 (kodukorra p 58). Kaebaja esitas taotluse, et ta paigutatakse elukaaslasega ühisesse eluruumi. Vastustaja keeldus, sest elukaaslased ei ole VRKS § 7 lg 1 järgi perekonnaliikmed, keda võiks ühisesse eluruumi paigutada. Keskuses üksi viibivatel inimestel on võimalik osaleda ühises keeleõppes, spordi- ja huvitegevuses ning taotleda lähedastega kokkusaamisi. Erinevad huvitegevused toimuvad keskuses igal tööpäeval. Kaebajal oli võimalik nendes koos elukaaslasega osaleda. Lisaks on võimalik kohtuda psühholoogiga, kaplaniga ja Inimõiguste Keskuse nõustajatega. Kõiki neid võimalusi kaebajale ka pakuti. See, kas kaebaja neid võimalusi kasutas, oli tema valik. Huvijuht selgitas, et käis kaebajale 2–3 korda nädalas tegevusi pakkumas, kuid kaebaja keeldus neist, v.a kahel korral. Ühel korral oli ta nõus koos huvijuhiga maalima ja teisel korral toitu valmistama. Samuti abistas huvijuht kaebajat raamatute hankimisel. Kaebaja maalitud piltidelt ei nähtu, et kaebaja oleks keskuses viibimise ajal olnud eriliselt õnnetu või talunud suuri psühholoogilisi kannatusi. Ka keskuse ametnikud ei tajunud seda. Kaebaja ei väljendanud keskuses viibides ametnikele kordagi rahulolematust. Ka ei esitanud kaebaja kaebusi kokkusaamiste võimaldamata või elukaaslasega ühte kambrisse paigutamata jätmise peale. Kaebaja kinnipidamine vastas õigusaktides ja kodukorras kehtestatud tingimustele. PPA täpsustas 16.11.2023 seisukohas, et kaebaja osales koos oma elukaaslasega keeleõppes 06.12.2022, 13.12.2022, 15.12.2022, 20.12.2022 ja 22.12.2022, samuti 10.01.2023, 12.01.2023, 17.01.2023, 19.01.2023, 24.01.2023, 26.01.2023 ja 31.01.2023 ning 02.02.2023. 29.12.2023 esitatud seisukohas andis PPA teada, et esitas kohtule varem asutusesiseses infovahetuses tekkinud inimliku eksituse tõttu väärinfot. Kaebaja ei abiellunud oma 5(13)
3-23-1012 elukaaslasega. Kaebaja viidi 16.01.2023 koos Qga küll perekonnaseisuametisse, kuid amet keeldus abielu sõlmimast. Kaebaja vabastati KPK-st, sest kinnipidamise alus oli ära langenud ja lõppes kohtumäärusega määratud kinnipidamise tähtaeg. Kinnipidamise pikendamiseks alust polnud. Kinnipidamise pikkuse proportsionaalsust hindas ringkonnakohus veel 24.01.2023 määruses, milles leidis, et jätkuv kinnipidamine on põhjendatud ja proportsionaalne.
7.Tallinna Halduskohus rahuldas 12.01.2024 otsusega kaebuse osaliselt, mõistes PPA-lt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 406,21 eurot, ning jättis ülejäänud osas kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kaebaja ei ole varem esitanud halduskohtule kahju hüvitamise nõuet samal alusel. Asjas nr 322-1649 lahendasid kohtud PPA taotlust saada luba kaebaja KPK-sse paigutamiseks ja seal kinnipidamise pikendamiseks. Andes PPA-le loa isik kinni pidada, teeb kohus isikult vabaduse võtmise põhjendatuse üle eelkontrolli. Seejuures ei kohusta kohtu antud luba PPA-d isikut kinni pidama (Riigikohtu 08.06.2021 määrus nr 3-20-1697, p 30). Kohtu eelkontroll ei võta isikult õigust esitada kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet (vt ka PS § 25). Kahju hüvitamist saab nõuda nii kohtu võimaliku õigusvastase tegevuse korral kui ka juhul, kui PPA on eiranud oma kohustust vabastada isik kinnipidamise aluste äralangemisel viivitamatult (VRKS § 364 lg 1). Kaebaja esmaseks kinnipidamiseks andis kohus loa VRKS § 36 1 lg-te 2, 4 ja 5 alusel. Kinnipidamise pikendamise alus oli VRKS § 36 1 lg 4. Nende sätete abil on Eesti riik üle võtnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded, art 8 lg 3 p-d a, b ja d. Direktiivi 2013/33 art 8 lg-s 3 on esitatud kinnipidamise aluste ammendav loetelu, mida ei või riigisiseses õiguses laiendada (Riigikohtu 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p 15). Euroopa Kohtu praktika järgi peab igaühele olema tagatud võimalus nõuda liikmesriigi poolt Euroopa Liidu (EL) õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, seda ka juhul, kui kahju tekitajaks on riigisisene kohus. Õigus hüvitist saada tekib juhul, kui on täidetud kolm tingimust: EL õigusakt annab õigusi üksikisikutele, riigi rikkumine on piisavalt tõsine ja esineb põhjuslik seos riigi kohustuse rikkumise ja isikule tekkinud kahju vahel. Praegusel juhul olid väidetava kahju tekitajaks esimese (ja teise) astme kohtud, mitte Riigikohus. Kaebaja kaebas kohtute määrused küll Riigikohtuni edasi, kuid Riigikohus ei menetlenud kaebaja määruskaebusi ega olnud seega kaebajale väidetava kahju tekitanud kohtuinstantsiks. RVastS § 15 lg 1 järgi võib isik nõuda kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. See on rangem eeldus kui EL õiguses ette nähtud kolm tingimust. EL õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise reguleerimisel peab liikmesriigi seadusandaja arvestama liikmesriigi vastutuse kohta käivate liidu õiguspõhimõtetega nii, nagu neid on sisustanud oma praktikas Euroopa Kohus. Riigisisese riigivastutusõiguse ja EL õiguspõhimõtete vastuolu korral tuleb liidu õiguse ülimuslikkuse tõttu riigisisene norm kohaldamata jätta (vt Riigikohtu otsused asjades nr 3-3-184-12, p 20 ja 3-20-1684, p 16). Vastuolu tõttu EL õigusega ei kohalda kohus praeguses asjas RVastS § 15 lg-t 1. Direktiivi 2013/33 art 8 lg-l 3 on kaebajale vahetu õigusmõju. Seega on esimene nõude eeldustest täidetud. Kaebaja ei ole aga välja toonud Tartu ja Tallinna Halduskohtu selliseid rikkumisi, mida saaks pidada piisavalt tõsiseks. Isiku võib paigutada KPK-sse, kui esineb vähemalt üks VRKS § 361 lg-s 2 nimetatud alustest. Põgenemisohu tuvastamiseks piisab sellest, kui esineb vähemalt üks VSS §-s 68 nimetatud alustest ja konkreetse juhtumi asjaolud kinnitavad ohtu. Nii algne kinnipidamine kui ka kinnipidamise tähtaja pikendamine on kohtu 6(13)
3-23-1012 prognoosotsused. Esmalt heidab kaebaja PPA-le ja kohtutele ette tema isikusamasuses ja kodakondsuses kahtlemist, mis oli üheks alustest, millega Tartu Halduskohus põhjendas luba kaebaja esmaseks KPK-sse paigutamiseks (VRKS § 361 lg 2 p 2). Isegi kui see kinnipidamise alus kõrvale jätta, tugines kohus ka VRKS § 36 1 lg 2 p-dele 4 ja 5. Kinnipidamise pikendamise menetluses leidis Tallinna Ringkonnakohus, et VRKS § 36 1 lg 2 p-le 5 tuginemine polnud põhjendatud. Nii kaebaja esmaseks kinnipidamiseks kui ka kinnipidamise pikendamiseks esines siiski VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud alus (vajadus välja selgitada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud olukorras, kus on oht, et varjupaigataotleja põgeneb). Ka asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohus ei pidanud põgenemisohu tuvastamisel põhjendatuks tugineda VSS § 68 p-le 6, ei väära seda, et põgenemise ohtu sai sedastada VSS § 68 p 8 (välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida) ja kaebaja juhtumi asjaolude pinnalt. Nii Tartu kui ka Tallinna Halduskohus on loamäärustes õigesti analüüsinud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise võimalikkust ja kinnipidamise proportsionaalsust. Kohtud ei ole õiguse kohaldamisel ja asjaolude hindamisel oma kohustusi tõsiselt rikkunud. Kuna kohtud pidid tegema prognoosotsuse, ei kinnita tõsise rikkumise esinemist see, et kaebaja on pärast Vao keskusesse paigutamist täitnud registreerimiskohustust ega ole Eestist põgenenud. PPA-l on kohustus vabastada isik viivitamatult KPK-st, kui tema kinnipidamise alus ära langeb. Kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tegi PPA otsuse 27.01.2023 (vt Tallinna Halduskohtu 26.05.2023 otsus nr 3-23-446, p 4). Kaebaja vabastati KPK-st 03.02.2023. VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel on lubatud isikut kinni pidada üksnes seni, kuni rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud on välja selgitatud. Üldreeglina ei või isikut selle sätte alusel kinni pidada pärast seda, kui PPA on rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise lõpetanud ja selle kohta otsuse teinud. Seega pidi PPA kaebaja 27.01.2023 vabastama. Kaebaja kinnipidamine 28.01.2023˗03.02.2023 oli alusetu. Kaebusele esitatud vastuses märkis PPA, et kaebaja vabastati alates 03.02.2023 põhjusel, et seoses tema abiellumisega KPK-s viibiva kaaslase Qga langes ära oht, et kaebaja põgeneb. Kohus palus PPA-l täpsustada, millal kaebaja abiellus. Seepeale vastas PPA, et varasem info oli ekslik ning kaebaja tegelikult ei abiellunud. Seega pole kohtul põhjust asuda seisukohale, et kinnipidamise pikendamiseks loa andmise määrustes tuvastatud põgenemisoht oli ära langenud ning PPA oleks pidanud kaebaja seetõttu vabastama enne 27.01.2023. Eeltoodu põhjal tuleb kaebajale hüvitada kahju, mis talle tekkis õigusvastase kinnipidamise tõttu seitsme päeva vältel (28.01-03.02.2023). Hüvitise suuruse määramisel lähtub kohus analoogia korras süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS )§ 11 lg- st 4. Selle järgi hüvitatakse vabaduse võtmise korral mittevaraline kahju päevamäära alusel, mille suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. Kaebaja esitas kahjunõude 09.05.2023. 2023. a esimese kvartali keskmine brutokuupalk oli 1741 eurot1. Päevamäär on seega 58,3 eurot. Alusetu kinnipidamise eest seitsme päeva vältel tuleb kaebajale hüvitada mittevaraline kahju 406,21 eurot. Asjas esitatud tõendid ei kinnita, et kaebaja kinnipidamistingimused oleksid olnud õigusvastased ta sotsiaalsesse isolatsiooni jätmise tõttu. Kaebajal olid tihedad kokkusaamised elukaaslasega. Alates 2022. a detsembrist osales kaebaja koos elukaaslasega keeleõppes. Kaebaja kasutas sagedasti ka võimalust suhelda elukaaslasega jalutuskäikude ajal. Seega oli kaebajale tagatud võimalus tähenduslikuks suhtluseks oma elukaaslasega. KPK huvijuht on selgitanud, et pakkus kaebajale 2–3 korda nädalas võimalusi ühiseks tegutsemiseks. Kaebaja 1
3-23-1012 enamasti keeldus. 26.10.2022 valmistas kaebaja koos huvijuhiga süüa, 13.01.2023 maalis koos temaga. Huvijuht pakkus kaebajale käelist tegevust, puslesid, joonistamist, võimalust kokandusega tegeleda. PPA on esitanud fotomaterjali kaebaja tehtud maalidest. Kui kaebaja soovis raamatuid, siis huvijuht tõi neid talle. Seega oli kaebajale tagatud vaimse tervise hoidmist võimaldav tegevus määral, mil kaebaja ise sellest huvitatud oli. Üksindus võib olla kinnipidamisega kaasnev paratamatus, mida PPA saab kompenseerida kohtumiste võimaldamise ja mõtestatud huvitegevuse võimaluste pakkumisega. Seda PPA ongi teinud. Paratamatus on ka see, et KPK-s tuleb viibida üheskoos inimestel, kes ei pruugi üksteisele meeldida. VSS § 265 lg-te 2 ja 3 järgi võib KPK-s eri soost inimesi kokku paigutada üksnes juhul, kui tegu on pereliikmetega. PPA leidis, et nende sätete kohaldamisel tuleb lähtuda VRKS § 7 lg-st
1.Selle sätte järgi on pereliikmeteks abikaasad, mitte elukaaslased. Direktiivi nr 2013/33/EL art 2 p c jätab selle üle otsustamisel, kas vabaabielupaare tuleb kohelda võrdväärselt abielupaaridega, liikmesriigile otsustusruumi. Kui kaebaja leidis, et PPA seisukoht ei olnud põhjendatud, oleks tal olnud võimalik esitada kohtule nõue PPA kohustamiseks ennast ja oma elukaaslast kokku paigutama. RVastS järgi on kahju hüvitamist võimalik nõuda üksnes juhul, kui kahju ei olnud võimalik vältida, mh toimingu sooritamise nõude esitamisega (vt RVastS § 7 lg 1 ja § 6). Kuna kaebajale oli tagatud piisav tähendusliku suhtlemise võimalus ja vaimne stimulatsioon, ei ole asja lahendamisel oluline kaebaja väide, et mitmed temaga samal ajal keskusesse paigutatud inimesed ei kõnelenud talle arusaadavaid keeli, mistõttu neil oli omavaheline suhtlus raskendatud. Lisaks vahetu suhtlemise võimalustele KPK-s oli kaebajal võimalus suhelda oma lähedastega kirjavahetuse ja telefoni teel. VSS § 26 11 lg 1 järgi tuleb välismaalasel võimaldada kasutada oma raha eest telefoni ja muid üldkasutatavaid sidekanaleid KPK sisekorraeeskirjas sätestatud korras. Seega ei eksinud PPA seaduse vastu, kui ei väljastanud kaebajale tasuta rohkem kui ühe kõnekaardi. Seetõttu pole alust hüvitada kaebajale kõnekaartide ostmisele kulutatud 15 eurot. Üldkasutatavaks sidekanaliks või vahendiks VSS § 2611 lg 1 tähenduses on ka internet ja selle kasutamist võimaldav seade (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20.06.2023 otsus nr 5-23-16, p 37). Ajal, mil kaebaja viibis KPK-s, oli internetile ligipääs võimalik KPK arvutitest, kuid külastada sai üksnes 14 veebilehte (vt viidatud otsus nr 5-23-16, p 9). Seega ei võimaldanud PPA kaebajal kasutada internetti lähedastega suhtlemiseks. Selline piirang riivas kaebaja õigust eraelu puutumatusele ja perekonnaelu kaitsele. Piirangul ei ole õiguslikku alust. Seetõttu olid kaebaja kinnipidamise tingimused selles osas õigusvastased. RVastS § 9 lg 1 annab õiguse nõuda mittevaralise kahju hüvitamist eraelu, sh perekonnaelu puutumatuse rikkumise korral. Seda, et kaebajale PPA õigusvastase tegevuse tõttu kahju tekkis, saab praeguse juhtumi asjaolude põhjal tõdeda. Kaebaja viibis võõras riigis kinnises asutuses. Interneti teel Venemaal viibivate lähedastega suhtlemise võimalus oleks taganud kaebajale võimaluse olla nendega kontaktis oluliselt sagemini ja pikemalt, kui seda võimaldas suhtlus telefoni teel. Telefoni teel lähedastega suhtlemise võimalus küll leevendas riive intensiivsust, kuid ei välistanud kahju tekkimist. Kaebaja ei ole aga taotlenud vastustajalt võimalust kasutada internetti lähedastega suhtlemiseks. Seega pole ta ka selles olukorras kasutanud võimalust kahju tekkimist vältida (RVastS § 7 lg 1). Praegusel juhul pole põhjust eeldada, et kaebaja poleks saavutanud oma eesmärki suhelda lähedastega interneti teel, kui oleks esitanud PPA-le vastavasisulise taotluse ja vajaduse korral PPA keelduva vastuse kohtus vaidlustanud, taotledes PPA kohustamist võimaldada tal internetti kasutada. Seetõttu pole kaebajal õigust saada kõnealuse kahju eest PPA-lt hüvitist.
8(13)
3-23-1012 VSS § 269 lg 1 järgi peab välismaalasele olema tagatud vajalike tervishoiuteenuste kättesaadavus. Kaebajale oli tagatud pidev psühholoogiline tugi. Kohtumiste vahele ei jäänud ebamõistlikult pikki lünki. Kaebaja pole esile toonud, et tal oleks esinenud tõsiseid psühholoogilisi probleeme, mis oleksid jäänud piisava tähelepanuta. Kaebaja palub hüvitada toidule tehtud kulutused 228,11 eurot. Kaebaja pole selgitanud, mis põhjustel ta lisatoitu soetama pidi. VSS § 26 7 lg 1 järgi korraldatakse KPK-s toitlustamine vastavalt Eesti elanikkonna üldistele toitumistavadele ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kaebajale võimaldati tema soovi kohaselt täistaimset toitu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
8.Kaebaja palub 12.02.2024 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 12.01.2024 otsus osas, milles kohus jättis kaebuse rahuldamata. Kaebaja küsis KPK ametnikelt suuliselt interneti kasutamise võimaluse kohta. Kaebajale selgitati suuliselt, et interneti kasutamise võimalust ei ole, sest see on vastuolus KPK reeglitega. Kaebaja emotsionaalse, psühholoogilise ja sotsiaalse seisundi osas omab tähtsust asjaolu, et kaebaja ei saanud suhelda temaga samas ruumis olnud inimestega. Kaebajale ja tema elukaaslasele ei võimaldatud lubatud kokkusaamisi. Kokkusaamine võimaldati ainult ühel kuupäeval taotletud kuupäevadest. Kaebaja viibis 1. jaanuaril psühholoogi vastuvõtul, kes pani ta psüühilise seisundi tõttu kirja psühhiaatri vastuvõtule. 19. jaanuaril kirjutas psühhiaater kaebajale välja psühhotroopsed ravimid Xanax ja Sertraline, mille kaebaja ostis välja oma raha eest. See kinnitab kaebajale tekitatud kahju. Kaebaja ei esitanud kirjalikke avaldusi KPK-s, sellega tegeles tema kaaslane (vt haldusasjad nr 3-22-2355 ja 5-23-16). KPK-sse paigutamisel ei tuvastatud kaebajal psühhotroopsete ravimite tarvitamise vajadust ja tema psüühiline seisund oli rahuldav. See halvenes KPK-s viibimise ajal. Seda kinnitavad 04.01.2024 (enne ravi psühhotroopsete ravimitega) ja 21.03.2024 (pärast ravi) psühholoogilise seisundi küsitluse tulemused.
9.PPA palub 13.03.2024 vastuapellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 12.01.2024 otsuse resolutsiooni p 1 osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 406,21 eurot. Vastustaja palub uue otsusega vähendada hüvitise suurust, võttes arvesse KPK ja vangla tingimuste erisusi. Kohus on jätnud põhjendamatult arvestamata kehtiva kohtupraktika, määrates kaebajale perioodil 28.02.2023˗03.02.2023 alusetult kinnipidamise eest hüvitise maksimaalses määras (vt Riigikohtu 14.09.2016 otsus nr 3-3-1-32-16, p 16). Kuna kaebajat peeti KPK-s kinni rahvusvahelise kaitse taotlejana, oleks kohus pidanud hüvitise määramisel võtma arvesse ka vastavat Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat. Kohtupraktikas on leitud, et õigusvastaselt kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise määramisel on oluline eristada, et kinnipidamistingimused vanglas ja KPK-s on erinevad, s.o välismaalaste liikumine ja tegevus KPK-s on vähem reguleeritud ja piiratud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.11.2021 otsus nr 319-1946, p 16). KPK sisekorraeeskirja § 10 lg-st 1 ja kaebaja KPK-s viibimise ajal kehtinud kodukorra p-st 29 tulenevalt oli kaebajal lubatud liikuda enda toast väljaspool keskuse territooriumil iga päev kell 7.45˗22.00. Vaid öörahust äratuseni tuli viibida välismaalasele määratud ruumis (vt kodukorra p 31). Kodukorra p 58 kohaselt võis ka KPK jalutushoovis viibida päevakavas ettenähtud vabal ajal. Ka nt toiduainete soetamise / hoidmise võimalus on koguseliselt / kauba valikult KPK-s suurem kui vanglas. Kaebajale oli tagatud regulaarne arstiabi (sh mitmed eriarstide külastused), eridieet (kaebaja soovis taimetoitu), huvitegevus (sh keeleõpe). Samuti võimaldati talle väljasõite eriarstide vastuvõtule väljaspool KPK-d ning perekonnaseisuametisse. Kaebaja kohtlemine KPK-s ei olnud selline, mille puhul oleks 9(13)
3-23-1012 õigustatud talle hüvitise määramisel võtta aluseks päevamäära maksimaalne määr, kuna kaebajat ei ole kinni peetud ja koheldud nagu vanglas kinnipeetavat. Kohtu väljamõistetud hüvitis on põhjendamatult suur ning vastustaja palub seda vähendada vastavalt SKHS § 9 lg-s 2 sätestatule.
10.PPA palub 01.04.2024 vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. PPA võimaldas kaebajal KPK-s viibimise ajal ühe kõnekaardi riigi kulul. Seega on PPA juba võimaldanud kaebajale paremad tingimused, kui seadusega ettenähtud miinimum (vrd VSS § 2611 lg 1). KPK ametnike selgituste kohaselt ei ole kaebaja KPK-s viibimise ajal suuliselt ega kirjalikult taotlenud interneti kasutamise võimalust oma lähedastega suhtlemiseks. Selle kohta puuduva igasugused märkmed kaebaja kinnipidamisega seotud dokumentatsioonis. Täielikult ei saa välistada, et kaebaja uuris ametnikelt suusõnaliselt, millised võimalused tal lähedastega suhtlemiseks on, kuid see ei ole samaväärne otsesõnalise taotluse ega kaebusega. Seega ei ole kaebaja kasutanud enda võimalust kahju tekkimist vältida ning talle tekkinud võimalik kahju ei kuulu hüvitamisele PPA poolt. Kaebajal oli KPK-s viibimise ajal tagatud piisav suhtlemisvõimalus ja vaimne stimulatsioon. Kaebaja ei ole KPK-s viibimise ajal käinud psühhiaatri vastuvõtul. KPK-s osutab psühholoogilist nõustamist KPK psühholoog. Eriarsti (sh psühhiaatri) vastuvõtule saab suunata vaid KPK arst, mitte psühholoog. Psühhotroopseid ravimeid nagu Xanax ja Sertraline ei ole võimalik KPK-s viibimise ajal välja kirjutada. Kaebaja käis KPK psühholoogi nõustamisel 03.01.2023, 17.01.2023 ja 30.01.2023. Kui kaebaja peab silmas, et ta käis psühhiaatri vastuvõtul 19.01.2024, siis kaebaja vabastati KPKst 03.02.2023, mistõttu ei saa kaebajal hiljem avaldunud psüühilisi probleeme seostada tema KPK-s viibimisega või PPA tegevusega sel ajal. Kui kaebajal oleks sellised probleemid KPKs viibimise ajal ilmnenud, oleks teda juba siis suunatud vastava eriarsti juurde.
11.Justiits- ja Digiministeerium palub 25.03.2024 vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja nõustub kohtu põhjendustega seoses kaebajale tasuta ühe kõnekaardi väljastamise ja interneti kasutamise piiramisega. Kaebaja on esitanud tõendamata versiooni suuliselt interneti taotlemisest ja PPA väidetavast suuliselt keeldumisest. Samas pöördus kaebaja juba 04.10.2022 KPK juhtkonna poole kirjaliku avaldusega, millele PPA vastas 10.10.2022 vastuskirjaga nr 15.6-3/183-2 elukaaslasega kohtumiste teemal. Kaebajale oli tagatud piisav tähendusliku suhtlemise võimalus ja vaimne stimulatsioon. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et talle oleks kirjutatud välja psühhotroopseid ravimeid Xanax ja Sertraline või ta oleks teinud kulutusi nende ravimite ostmiseks, samuti selle kohta, et need ravimid oleks kirjutatud välja KPK-s viibimise tõttu. Kaebaja nõue hüvitada varaline kahju, mis seisnes kõnekaartide ostmisele kulunud 15 euros ja apellatsioonkebuses nimetatud ravimite soetamisega seotud täpsustamata kuludes, on põhjendamatu. Kaebaja ei ole tõendanud, et neid kulutusi poleks tekkinud vabaduses viibides. Kaebaja ise otsustas, milliseid lisakulutusi teha, tegemist ei ole kahjuga.
12.Justiits- ja Digiministeerium palub 26.03.2024 vastuses rahuldada PPA vastuapellatsioonkaebus ning uue otsusega vähendada PPA-lt kaebaja kasuks väljamõistetavat mittevaralise kahju hüvitist. Halduskohus on menetluses asjaolud tuvastanud õigesti, kuid eksinud analoogia korras SKHS kohaldamisel hüvitise suuruse määramisel. Kahju hüvitamise nõuete lahendamisel tuleb lähtuda RVastS sätetest. Kui siseriiklikult ei ole reguleeritud rahvusvahelise kaitse taotleja põhjendamatu kinnipidamise eest sätestatud kahju hüvitamise aluseid ega korda, on võimalik otse kohaldada PS § 25 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni art 5 lg-t 5 (vt õiguskantsleri 24.09.2019 seisukoht nr 6-1/191031/1904692). Ka analoogia korral SKHS kohaldamisel ei 10(13)
3-23-1012 saa täies ulatuses lähtuda selle § 11 lg-st 4, kuna mittevaraline kahju tuleb hüvitada proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestada süü vormi ja raskust (RVastS § 9 lg 2). Kaebajale tekitatud mittevaraline kahju ei ole võrdsustatav SKHS-s sätestatud alusetu kinnipidamisega tekitatud kahju ulatusega, kuna tingimused vanglas ja KPK-s on erinevad ning KPK-s ei ole isiku õigused samal määral piiratud, kui need on vanglas. Kohane oleks õiglase hüvitise määramisel arvestada KPK tingimusi, mis on oluliselt leebemad kui vanglas. Kaebaja mängis nt videomänge, kohtus tihti elukaaslasega, helistas temaga ja suhtles läbi jalutushoovi aia, kohtus psühholoogiga, osales keeleõppes, maalimises, toiduvalmistamisel, kohtus notariga, tagatud olid spordi- ja huvitegevused igal tööpäeval (soovi korral koos elukaaslasega). Neid asjaolusid koos kaebajale pakutud võimalustega arvestades oleks tulnud mittevaralise kahju hüvitamisel võtta aluseks 50% maksimummäärast ehk 203,10 eurot.
13.X. X leiab 13.04.2024 vastuses PPA vastuapellatsioonkaebusele, et hüvitise vähendamiseks ei ole alust. Vabaduse piiramine on vabaduse piiramine. Ja KPK kinnipidamise piirangud tekitasid kahju kaebaja psüühilisele tervisele. Halduskohus tegi otsuse tulenevalt PPA väljamõeldud subjektiivsetest faktidest. Vabastades kaebaja KPK-st tunnistas PPA, et kaebaja puhul ei olnud põgenemise ohtu, mis oli ainsaks aluseks tema kinnipidamisel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.X. X-i apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
15.Halduskohus on tuvastanud õigesti kõik faktilised asjaolud. KPK-l puudub kohustus varustada kinnipeetud isikut kõnekaartidega määral, mil isik seda soovib. KPK täitis õigusaktidest tuleneva kohustuse väljastada kaebajale 1 tasuta kõnekaart ja järelikult puudus KPK tegevuses õigusvastasus. Puuduvad tõendid, et kaebaja oleks taotlenud KPK-s viibides interneti kasutamist laiemalt, kui seda tol hetkel võimaldati, ja kaebaja taotlus oleks jäetud rahuldamata. Vabas vormis suhtlust KPK ametnikuga ei saa käsitada kahju vältimisena RVastS §-de 3, 4 ja 6 tähenduses (RVastS § 7 lg 1). Kaebaja viide tsiviilasjale nr 2-22-14024 ei ole asjakohane, kuna puudutab abiellumiseks loa saamiseks tehtud avaldusi ja pole seotud praeguse vaidlusega (õigusvastase kinnipidamisega tekitatud kahju). Samuti ei saa kaebaja kahju vältimise üritusena käsitada kaebaja elukaaslase poolt KPK-le tehtud taotlusi (haldusasi nr 3-22-2355 ja põhiseaduslikkuse järelevalve asi nr 5-23-16).
16.Kinnipidamisega võib olude sunnil paratamatult kaasneda üksindustunne. Kaebaja puhul ei saa aga tõenditele tuginedes väita, et see oleks põhjustanud vaimset kurnatust, kuna asja materjalidest nähtuvalt oli kaebajale tagatud väga tihe suhtlus tema elukaaslasega (kohtumised, keeleõpe, igapäevane suhtlusvõimalus), samuti võimalus huvitegevuseks ja arstivisiitideks. Arvestades kaebaja ja tema elukaaslase igapäevast suhtlusvõimalust (kokkusaamised elukaaslasega 11., 20., 24. ja 27. oktoobril, 17., 21. ja 28. novembril, 1., 5., 12., ja 23. detsembril 2022 ning 2., 9., 23. ja 26. jaanuaril 2023; alates 2022. a detsembrist koos elukaaslasega keeleõpe viiel korral 2022. a detsembris, seitsmel korral 2023. a jaanuaris ja ühel korral 2023. a veebruaris; igapäevane suhtlus jalutuskäikude ajal), ei saa olulist tähendust omada ka asjaolu, et mingitel kuupäevadel võidi kokkusaamiste lubamisest keelduda. Kaebaja väited aga 2024. a alguses toimunud psühhiaatri visiidist ja ravimite väljakirjutamisest pole asjakohased, kuna tõendatud ei ole tervise halvenemise põhjuslik seos KPK-s kinnipidamisega perioodil 28.01.2023˗03.02.2023, mil kaebaja kinnipidamine KPK-s tunnistati halduskohtu poolt õigusvastaseks. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et ülejäänud perioodi osas oli kaebaja kinnipidamine õiguspärane. Ringkonnakohus nõustub selles küsimuses halduskohtu otsuse põhjendustega neid kordamata (HKMS § 201 lg 4). 11(13)
3-23-1012
17.PPA vastuapellatsioonkaebus tuleb aga rahuldada. Halduskohus on hüvitatava kahjusumma leidnud üksnes automaatse arvutustehte abil, tuginedes SKHS § 11 lg 4 regulatsioonile. Selline lähenemine ei ole kooskõlas kohtupraktikaga.
18.Riigikohus on selgitanud, et SKHS § 11 lg-s 4 toodud hüvitismäär ei ole sätestatud piirmäärana, vaid juhisena tüüpjuhtumite lahendamiseks (Riigikohtu 14.09.2016 otsus asjas nr 3-3-1-32-16, p 16; 22.12.2017 otsus nr 1-16-2675, p 21). SKHS § 9 lg 1 ja RVastS § 13 lg 1 alusel on lisaks SKHS § 9 lg-ga 2 antud võimalus SKHS § 11 lg-s 4 fikseeritud hüvitise suurust muuta, kui see hüvitis ei ole õiglane, arvestades üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. Praeguses asjas, kus kaebajalt ei võetud vabadust süüteomenetluse käigus, tuleb seda enam arvestada üksikjuhtumi asjaolusid. Riigikohtu seisukoha järgi tuleks mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel võtta arvesse ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat. Samas ei ole kohtul keelatud EIK praktikas väljamõistetud hüvitise suurustest kõrvale kalduda, sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK individuaalse otsuse (Riigikohtu 05.03.2014 otsus asjas nr 33-1-10-14, p 12.1).
19.PPA on vastuapellatsioonkaebuses selgitanud erinevusi KPK-s ja vanglas kinnipidamise vahel: KPK sisekorraeeskirja § 10 lg-st 1 ja kaebaja KPK-s viibimise ajal kehtinud kodukorra (dtl 313 jj) p-st 29 tulenevalt oli kaebajal lubatud liikuda enda toast väljaspool keskuse territooriumil iga päev kell 7.45 kuni 22.00, vaid öörahust äratuseni tuleb viibida välismaalasele määratud ruumis (kodukorra punkt 31). Kodukorra p 58 kohaselt võis kaebaja KPK jalutushoovis viibida päevakavas ettenähtud vabal ajal. Ka toiduainete soetamise/hoidmise võimalus oli koguseliselt/kauba valikult KPK-s suurem kui vanglas. Kaebajale oli tagatud regulaarne arstiabi (sh mitmed eriarstide külastused), tema soovi kohane eridieet (taimetoit), huvitegevus (sh keeleõpe). Samuti võimaldati talle väljasõite eriarstide vastuvõtule väljaspool KPK-d ning perekonnaseisuametisse. Haldusasjas nr 3-19-1949 on kohtud lisaks viidanud (p 17), et kinnipeetaval tuleb vanglas kanda vangla riietust ning jalutuskäigule võib kaasa võtta vaid kodukorras loetletud esemed; kinnipeetavaid toitlustatakse kambrites, samas kui KPK-s toimub see söögi- ja puhkeruumis; KPK-s on oluliselt avaramad võimalused telefoni kasutamiseks. Kokkuvõttes on KPK-s välismaalaste liikumine ja tegevus oluliselt vähem reguleeritud ja piiratud kui vanglas kinni peetavatel isikutel.
20.Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramine on kohtu kaalutlusotsus, kus kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt, arvestades iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet ja nende kumulatiivset mõju (vt nt Riigikohtu 10.10.2013 otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21; 17.12.2014 otsus asjas nr 3-3-1-70-14, p 24). Ringkonnakohus leiab, tuginedes sarnases kohtupraktikas (nt haldusasjad 3-19-1949 ja 3-22-1671) õigusvastaselt KPK-s viibitud päevade ja välja mõistetud kahjuhüvitise proportsioonile, et õiglane kahjuhüvitis kaebajale õigusvastase 7-päevase kinnipidamise eest on 210 eurot.
21.Eelnevast tulenevalt jääb X. X-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja PPA apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse kahjuhüvitise suurust puudutavas osas ja teeb selles osas ise uue otsuse, millega mõistab X. Xi kasuks PPA-lt välja 210 eurot.
22.HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel jäävad menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda. X. X-ile antud menetlusabiga seonduvad kulud jäävad riigi kanda (HKMS § 118 lg 3).
12(13)
3-23-1012
(allkirjastatud digitaalselt)
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.