X-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses kambrisse nr 1191 paigutamisega ajavahemikul 24. september – 4. oktoober 2024
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla, esindaja Liisa Paltsar-Jürimäe
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X-i kaebus rahuldamata.
2.Jätta riigilõiv (75 eurot), mille tasumisest kohus kaebaja menetlusabi korras vabastas, riigi kanda. Ülejäänud võimalikud menetluskulud jätta poolte enda kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses X-i nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 6. juunil 2025. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tartu Vangla kinnipeetav X esitas 25. septembril 2024 vanglale kahju hüvitamise taotluse, mis registreeriti 26. septembril 2024. a nr-ga 1-13/24/540-1 (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 13-14). Tartu Vanglas registreeriti 2. oktoobril 2024. a nr-ga 1-13/24/540-2 kahju hüvitamise taotluse täiendus (dtl 26-39); 1. oktoobril 2024. a registreeriti nr-ga 113/24/548-1 kaebaja kahju hüvitamise taotlus, milles ta soovis saada hüvitist suuruses 2500 eurot selle eest, et ta viibis ebainimlikes tingimustes, kus tal puudus võimalus olla üks tund päevas värskes õhus, sest ta ei pääse pärast jalutamist duši alla (dtl 155-166); 4. oktoobril 2024 registreeriti nr-ga 1-13/24/555-1 kaebaja kahju hüvitamise taotlus, milles kinnipeetav soovis saada kahju hüvitist suuruses 1500 eurot, sest talle anti 1. oktoobril 2024. a lühike voodivarustus ja tema kambri voodile ei võimaldatud voodipikendust (dtl 91-98); 5. oktoobril 2024. a registreeriti nr-ga 1-13/24/559-1 kaebaja kahju hüvitamise taotlus, milles kinnipeetav soovib saada hüvitist suuruses 1500 eurot selle eest, et ta paigutati 24. septembril 2024. a Tartu Vangla mittetoimiva E-korpuse 3. üksuse kambritesse (dtl 99-111). Kaebaja soovis saada hüvitist tema kambrisse nr 1191 paigutamise ning kambris valitsenud õigusvastaste kinnipidamistingimuste eest.
2.Tartu Vangla jättis 28. novembri 2024. a otsusega nr 1-13/24/540-3 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (dtl 15-22).
3.Kaebaja esitas 8. detsembril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2500 eurot ja õigusvastasuse tuvastamiseks (dtl 19). Kaebuse kohaselt alandati kaebaja inimväärikust, kui kaebaja paigutati 24. septembril 2024 E-korpuse III üksuse kambrisse nr 1191. Kaebajal on etteheited kambri tingimuste osas, mille tulemusena muuhulgas ei suutnud kaebaja süüa ega saanud jalutada üks tund päevas värskes õhus.
4.Tartu Halduskohus võttis 12. detsembri 2024. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ja kohustas vastustajat esitama vastus kaebusele ja haldusmenetluse toimiku materjalid (dtl 41-43).
5.Tartu Vangla esitas 17. jaanuaril 2025 vastuse kaebusele (dtl 71-76).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja nõuab Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt:
Vastustaja paigutas kaebaja Tartu Vangla E-korpuse III üksuse kambrisse nr 1191. Tegu on korpusega, mis kuulutati avalikult suletuks juba mitu kuud tagasi. Kamber on remontimata ja äärmiselt räpane. Kambri seintelt on värv maha koorunud ja see šokeeris kaebajat ja tekitas stressi. Kambris oli laiali loobitud toidujäägid ja seinad olid määrdunud verepritsmetega ning seinale oli kantud enesetapumõtetele viivad loosungid. Kaebaja paigutati kambrisse, kui ta oli ebastabiilne ja vajas hädasti psühhiaatri sekkumist.
6.2.Vangla ei ole kambris nr 1191 kõrvaldanud puudusi, mis olid juba varem tuvastatud ja mida vastustaja ka ise tunnistas. Kambris puudusid elektripistikud. Kaebaja elektriseade (telekas) vedeles kambri ukse taga maas, kuna kambris polnud seda kusagile panna ja kasutada seda ei saanud.
2
3-24-3319
Kaebajale on määratud pikkuse tõttu voodipikendus, kuid kambris nr 1191 ei olnud pikendust paigaldatud. Voodi otsas oli piire. Kuna kaebajal oli pikk madrats, siis tuli magada nii, et jalad olid kõrgemal kui pea. Kaebaja oli sunnitud magama kägaras.
6.4.Kambris puudus pesemisvõimalus, mis on kaebajale ettenähtud nahaarsti poolt. Kaebaja soovis pesta peale jalutuskäiku, kuid pesemine peab olema võimalik ka muul ajal.
6.5.Kaebaja ei saanud vett lasta WC-s ja pidi vett potti laskma väikese plasttopsiga.
6.6.Kaebaja hoidmine osakonnas, kus puudusid pesemisvõimalused, oli õigusvastane ja see alandas kaebaja inimväärikust. Kaebaja elas kambris vaid voodi peal ja liikus võimalikult vähe, et vältida füüsilisest pingutusest tekkivat higistamist, mis ärritab tema nahka ja mistõttu pesemisvajadus kasvab. Kaebaja arvates ja rahvusvaheliste organisatsioonide ning õiguskantsleri seisukohtade põhjal, on võimaluse tagamine värskes õhus jalutamiseks riigi kohustus. Seda ka juhul, kui inimene on haige.
6.7.Selline piirang – värskes õhus viibimise võimaluse puudumine – ei vasta rahvusvahelistele nõuetele. On üldteada, et värskes õhus viibimine tugevdab immuunsust ja just see on kaebajale hädavajalik, sest tema organism võitleb allergiatekitajaga. Selle võimaluse äravõtmine kahjustab kaebaja tervist.
6.8.Piirangutega kaasnevate negatiivsete mõjude leevendamiseks ei pakkunud vangla kaebajale ühtegi võimalust.
6.9.Kaebaja keeldus ebainimlike tingimuste tõttu toidust 7 päeva ja seda näljastreigi tähenduses. Kaebaja ei suutnud sellistes tingimustes süüa.
6.10.Kaebaja kasutab niigi uinumiseks ja une soodustamiseks kanget antipsühhootikumi ja vangla tegevus ja tegevusetus lühikese voodi ja magamisvarustusega on üks viis kaebaja alandamiseks.
6.11.Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada nende kumulatiivset toimet ja aega, mille jooksul oli kinnipeetav nende mõjurite toimeväljas. Kaebaja arvates on tema massiline inimõiguste piiramine märk sellest, et vangla üritab kaebajat mõjutada tsensuuripõhiselt. Kaebaja paigutati kambrisse nr 1191 selleks, et põhjustada talle tahtlikult ebamugavusi.
6.12.Kaebajale põhjustab Tartu Vangla õigusvastane tegevus ja tegevusetus olulist heaolu langust. Kaebaja viibis kambri nr 1191 ebainimlikes tingimustes juba kolmandat korda ja vastutaja ei ole selle kambri olusid kuidagi üritanud parandada.
7.Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele märkis vastustaja järgmist.
Võttes arvesse kaebaja käitumist teiste kinnipeetavate õhutamisel õigusrikkumiste toimepanemisele, ning seda, et enamik kinnipeetavatest kannab karistust Tartu Vangla Shoones, ei olnud vanglal võimalik tagada vangla üldist julgeolekut üksnes kaebaja teistest eraldamisega S-hoones. S-hoones oleks kaebaja saanud jätkata teiste kinnipeetavate õhutamist ja see oleks võinud viia olukorra eskaleerumiseni.
7.2.Vastab tõele, et enamik kinnipeetavatest kannab karistust Tartu Vangla S-hoones. Samas ei ole Tartu Vangla E-hoone kasutuselt maas, nagu sõnastab seda kaebaja. Ehoones paiknevad jätkuvalt ametnike tööruumid, Viljandi haigla Tartu meditsiinikeskuse tööruumid, samuti psühhiaatriaosakonna kambrid. E-hoonel on jätkuvalt olemas kehtiv kasutusluba ning selle kasutamine ei ole välistatud. Vanglal esines põhjendatud vajadus kaebaja teistest eraldamiseks viisil, mis välistaks teiste kinnipeetavatega kokkupuute maksimaalsel võimalikul viisil. Selliseks kinnipeetava eraldamiseks pakkus E-hoone kamber nr 1191.
7.3.Kinnipeetava pikkusele mitte vastava voodi puudumine võis põhjustada kinnipeetavale ebameeldivusi ning voodi kasutamine võis olla ebamugavam, kuid kaebajale ei saabunud
3
3-24-3319 selliseid tagajärgi, millel oleks inimväärikuse alandamise kvaliteet. Kambris nr 1191 olevast voodist tehtud pildilt nähtub, et voodi jalutsis olev voodi metallraam on voodi põhjast kõrgemal, kuid visuaalsel vaatlusel ei nähtu, et raami kõrgendus oleks selline, mis võiks sellele pikema madratsi asetamisel tõsta kinnipeetava jalad magamise ajal sellisele kõrgusele, mis võiks põhjustada märkimisväärset ebamugavustunnet.
7.4.Kambris nr 1191 on olemas kraanikauss, kuid puudub pesemiskoht duši näol. Vangiregistri kannetest nähtub, et 23. juulil 2024 on väljastatud kaebajale tõend pärast jalutuskäiku võimaldada koheselt duši alla minekut, kuna kehal olevad sõlmekesed on seotud liigse higistamisega. 1. oktoobril 2024 on inspektor-kontaktisik R. Adari küsinud täiendavaid selgitusi Viljandi haigla Tartu meditsiinikeskuselt. A. Ruubel selgitas oma 1. oktoobri 2024 vastuskirjas, et kaebaja osas antud korraldus on soovitusliku iseloomuga.
7.5.Tartu Vanglale ei ole teada, et kinnipeetavale ei oleks duši all pesemist võimaldatud. Kambris nr 1191 viibiv kinnipeetav viiakse pesema psühhiaatriosakonna duširuumi. Kuivõrd kehtiva õiguse kohaselt ei pea kinnipeetava kambris olema eraldi pesemiskohta ning vangla on taganud kinnipeetavale pesemisvõimaluse väljaspool elukambrit, ei saa kambris eraldi pesemiskoha puudumist pidada iseenesest õigusvastaseks.
7.6.Kaebajale pakuti igapäevaselt jalutamise võimalust, kuid kinnipeetav keeldus sellest. Kuivõrd kinnipeetav keeldus jalutama minemast, ei saanud vangla kaaluda ka temale pärast jalutuskäigu toimumist pesemise võimaldamist. Kuivõrd kinnipeetav ei kasutanud vaatamata vangla pakkumistele oma õigust käia igapäevaselt jalutuskäikudel värskes õhus, puudus vanglal ka põhjus kaaluda kinnipeetavale jalutuskäigu järgset pesemise võimaldamist väljaspool elukambrit.
7.7.Kambri seintelt oli tõepoolest värv kohati maha koorunud ja kamber oli remontimata. Samas ei nähtu salvestiselt, et kambri olukord oleks olnud selline, mille tõttu ei oleks kinnipeetava sinna paigutamine olnud võimalik. Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kehtivast õigusest ei tulene, et kinnipeetavat ei tohiks paigutada kambrisse, kus ei ole teostatud remonttöid. Elukamber peab vastama ehitusseadustiku alusel kehtestatud nõuetele ning peab olema kinnipeetava jaoks ohutu. Samuti peavad tingimused, milles kinnipeetavat hoitakse, austama tema inimväärikust. Pelgalt seintelt puuduoleva värvi, seintel olevate kirjutiste ja võimalike plekkide pinnalt ei saa teha järeldust, et kamber ülalmainitud tingimustele ei vastaks.
7.8.Võttes arvesse seda, et kaebaja paiknes enne tema ümberpaigutamist S-hoones, kus suve hakul oli teostatud ulatuslikke remonttöid, ja seda, et kaebaja ähvardas enda elukambri ribadeks peksta ja seal uputama hakata, ei saa kinnipeetav eeldada, et vangla ähvardustele ei reageeri ning oma vara kaitseks samme ei astu. Kui kinnipeetav on ähvardanud, et ta kavatseb vangla vara ulatuslikult kahjustada, paigutatakse ta tugevdatud kambrisse, mille ehituslikud elemendid on muudetud lõhkumisele vastupidavaks. Kui kinnipeetava enese käitumisest tingituna on osutunud vajalikuks tema teistest kinnipeetavatest eraldamine selliselt, et teiste kinnipeetavatega kokku puutumine oleks maksimaalselt välistatud, ei saa kinnipeetav eeldada, et vanglal on piiramatult võimalusi tema paigutamiseks ja ümber paigutamiseks, kui kinnipeetav peaks tõepoolest oma elukambris asju lõhkuma ja uputama hakkama. Sellisel juhul on paratamatu, et kinnipeetav võidakse paigutada sellisesse tugevdatud kambrisse, mis ei ole värskelt remonditud ja mis ei pruugi vastata kinnipeetava nõudmistele.
7.9.Kuigi kaebaja on viidanud sellele, et kambri seintele oli kantud enesetapumõtetele viitavad loosungid ning tema ise oli ebastabiilne, on kinnipeetava väited liialt üldsõnalised selleks, et vanglal oleks võimalik teha järeldusi kinnipeetava võimalike õiguste rikkumise
4
3-24-3319 kohta. Pelgalt kirjutiste olemasolu kambri seintel iseseisvalt kinnipeetava õigusi rikkuda ei saa.
7.10.Vastab tõele, et kambris nr 1191 ei ole tualetipott ülejäänud kambrist vaheseintega eraldatud. Arvestades, et kinnipeetav viibis kambris üksi, ei saa kambris oleva WC kasutamise tingimusi hinnata inimväärikust alandavaks. Tartu Vanglal puudub põhjus arvata, et kui ametnikel oleks olnud vajadus kinnipeetava kambrisse siseneda, ning kui kinnipeetav oleks andnud märku, et ta kasutab hetkel tualetti, ei oleks ametnikud andnud kinnipeetavale lisaaega privaatselt oma toimingute lõpetamiseks. Selliste juhtumite aset leidmisele ei ole kinnipeetav ka ise tähelepanu juhtinud. Nagu nähtub kohtule edastatud fotodelt, on kambri vahetrellid WC-poti juures kaetud musta läbipaistmatu plaadiga, mis varjab kambrisse siseneja või järelevalve teostamise ajal läbi ukse vaateava kambrisse vaataja jaoks WC-poti juurde jääva ala.
7.11.Inspektor-kontaktisik R. Adari kinnitas oma 4. oktoobri 2024. a seisukohas, et vangla on kinnipeetavale toitu pakkunud, kuid kinnipeetav on sellest omal valikul loobunud. Kaebaja seostab toidust loobumist sellega, et WC-pott asub kohe laua kõrval ja ta ei saa seetõttu süüa. Paratamatult ei ole ühekohalise kambri tavapärasest kambrist väiksemaid mõõtmeid arvestades võimalik paigaldada kambris lauda selliselt, et tualetipotti ei oleks laua taga istudes näha. See, et WC-pott asus laua läheduses, saab käesoleval juhul pidada paratamatuks ebameeldivuseks, mis kaasneb vangistuses viibimisega.
7.12.27. septembri 2024. a käskkirja nr 2-24/1-3/419 alusel määrati kaebajale distsiplinaarkaristusena isikliku televiisori kasutamise keeld 20 päevaks. Kuivõrd kinnipeetavale oli alates 27. septembrist 2024. a seatud televiisori kasutamise keeld, puudus kaebajal kambris nr 1191 teleri kasutamise võimalus vanglast tulenevatel põhjustel perioodil 24. september – 26. september 2024. a. Kolmel päeval teleri vaatamise võimaluse puudumine ei saa tuua enesega kaasa selliseid tagajärgi, mida saaks käsitleda väärikuse alandamisena riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg1 tähenduses.
7.13.Kinnipeetava elukambris keerati vesi kinni, sest kinnipeetav lubas hakata uputama. R. Adari möönab, et kambris ei keeratud vett lahti enne temapoolset sekkumist 26. septembrit 2024, sest kinnipeetav ei maininud seda valvuritele ja valvurid, kelle poolt oli valvepiirkond mehitatud, ei olnud vee kinni keeramise korraldusest teadlikud. Vee lahti keeramine oleks pidanud toimuma valvuri poolt jooksvalt ja vajaduspõhiselt või paari tunni tagant, kuni kinnipeetava rahunemiseni ja vahetu uputamisohu ära langemiseni.
7.14.Kuigi Tartu Vanglal ei ole tagantjärele õnnestunud kindlaks teha, millal konkreetselt oli kaebaja kambris nr 1191 vesi kinni keeratud ja millal mitte, nähtub menetluse käigus kindlaks tehtud asjaoludest, et 24. septembri 2024 õhtul oli kinnipeetaval joogivesi olemas ning 25. septembril 2024 pakkusid ametnikud talle vett ning palusid anda teada, kui kinnipeetaval peaks vett tarvis olema. Samuti on menetluse käigus tehtud kindlaks, et valvur A. Orav keeras 25. septembril 2024. a kella 11:10 paiku kinnipeetava kambris vee lahti. 26. septembril 2024. a palus inspektor-kontaktisik R. Adari üle vaadata WC äravoolu probleemi ja probleem veega sai lahendatud.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8.Kaebaja nõuab Tartu Vanglalt kahju hüvitamist järgmiste asjaolude eest: a. kaebajat ei oleks tohtinud 24. septembril 2024 paigutada kambrisse nr 1191; b. kambris nr 1191 puudus kaebajale vajalik voodipikendus; c. kambris puudus pesemisvõimalus, mistõttu ei saanud kaebaja muuhulgas kasutada talle antud õigust jalutada üks tund päevas värskes õhus;
5
3-24-3319 d. kamber nr 1191 oli remontimata, seintelt koorus värv maha, kambris olid laiali loobitud toidujäägid, seinad olid määrdunud verepritsmetega ning seinal olid enesetapumõtetega loosungid. Kambri seisund ei võimaldanud kaebajal seal süüa; e. kambris puudusid elektriseadmete kasutamiseks mõeldud pistikud, mistõttu ei saanud kaebaja vaadata telerit; f. WC-s ei olnud võimalik vett peale lasta.
9.RVastS § 7 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 7 lg 1 tähendab, et kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.
10.RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 ja § 13 lg 1 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ja muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.
11.Kaebaja leiab, et vastustaja tekitas talle kambrisse nr 1191 paigutamisega mittevaralist kahju, mis seisnes kaebaja inimväärikuse alandamises. Samuti leiab kaebaja, et vangla on süüdi raskes hooletuses. Ebaseaduslike piirangute kohaldamisega on kaebajale tekitatud mittevaralist kahju, mis tuleb hüvitada 2500 euro ulatuses.
12.Kokkuvõttes lahendab kohus küsimust, kas kaebuses välja toodud kinnipidamistingimused olid õigusvastased, kas kaebajal on nende tõttu tekkinud mittevaraline kahju ja kas selline kahju tuleb hüvitada rahas. Kambrisse nr 1191 paigutamine
13.Poolte vahel pole vaidlust, et 24. septembril 2024 paigutati kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse nr 1191, mis asub Tartu Vangla E-hoones. Kaebaja viibis kõnealuses kambris kuni
4.oktoobrini 2024. a. Kaebaja on seisukohal, et vangla ei oleks tohtinud teda 24. septembril 2024 paigutada kambrisse nr 1191. Vastustaja kaebaja seisukohaga ei nõustu.
14.Tartu Vangla 25. septembri 2024. a käskkirjast nr 2-24/1-2/276 (dtl 50-52) nähtub, et 24. septembril 2024 leidis aset intsident, mille käigus kaebaja, pärast seda, kui ta oli saanud teada, et tema kambrisse paigutatakse ka teine kinnipeetav, hakkas kambris asju kokku panema ning ähvardama, et ta peksab kambri ribadeks ning hakkab uputama. Kinnipeetav muutus üksuse juhiga toimunud vestluse käigus mingil hetkel agressiivseks ja ametnikud kasutasid tema suhtes jõudu. Kaebaja avaldas ametnikele aktiivset vastupanu ning sülitas üksuse juhi suunas. Ajal, mil kinnipeetav paigutati kambrisse nr 402 rahunema, õhutas kaebaja valju häälega teisi 6
3-24-3319 kinnipeetavaid temaga kaasa minema, erinevate õigusrikkumiste sooritamise läbi. Kaebaja ei ole oma kaebuses eitanud 24. septembri 2024. a intsidenti, kuid leiab, et vastustaja tegevus tema kambrisse nr 1191 paigutamisel oli inimväärikust alandav.
15.Tõendamist ei ole leidnud kaebaja väide, et ta paigutati mittetoimivasse E-korpusesse eesmärgiga teda alandada ja seada ohtu tema elu ja tervis. Samuti ei ole tõendamist leidnud kaebaja julm kohtlemine ja õigusvastane karistamine. Arvestades kaebaja enda käitumist 24. septembril 2024, on alusetu väita, et vastustaja on kaebaja tahtlikult ja teadlikult asetanud sellisesse olukorda, kus kahjustati tema elukvaliteeti ja tervist ning põhjustati talle olulist heaolu langust. Vastustajal tuli võtta kasutusele meetmed, mis hoiaksid ära ohu teistele isikutele ja vangla julgeolekule ning raskete õigusrikkumiste toimepanemise. Usutav on vastustaja selgitus, et kuna enamik kinnipeetavatest kannab karistust Tartu Vangla S-hoones, ei olnud vanglal võimalik tagada vangla üldist julgeolekut üksnes kaebaja teistest eraldamisega S-hoones. S-hoones oleks kaebaja saanud jätkata teiste kinnipeetavate õhutamist ja see oleks võinud viia olukorra eskaleerumiseni. Seetõttu saab nõustuda vastustajaga, et vanglal oli põhjendatud vajadus kaebaja teistest kinnipeetavatest eraldamiseks viisil, mis välistaks maksimaalselt kaebaja kokkupuute teiste kinnipeetavatega. Alusetu on kaebaja väide, et Tartu Vangla ametnik andis ebaseadusliku korralduse, viia kaebaja ära tema toimivast üksusest.
16.Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et Tartu Vangla E-hoone näol on tegemist hoonega, mis on kuulutatud avalikult suletuks. Vastustaja on selgitanud, et E-hoonel on projekti järgselt mitu tiiba. Käesolevaks ajaks on kasutusest ära võetud see E-hoone osa, mis oli mõeldud peamiselt kinnipeetavate majutamiseks. E-hoonest väljaulatuv osa, milles tegutseb tervishoiuteenuse osutaja ja töötavad ka ametnikud, on jätkuvalt kasutuses ja selles osas on ka mõned kambrid, mida on vajadusel võimalik kasutada kinnipeetavate paigutamiseks. Kamber nr 1191 asub endises vastuvõtuosakonnas. Osakonnas on tagatud ööpäevaringne valve üheskoos psühhiaatriosakonnaga. Vastustaja ei eitagi, et enamik kinnipeetavatest kannab karistust S-hoones. Samas pole kohtul põhjust kahelda vastustaja selgitustes, et E-hoones paiknevad jätkuvalt ametnike tööruumid, Viljandi haigla Tartu meditsiinikeskuse tööruumid, samuti psühhiaatriaosakonna kambrid. E-hoonel on jätkuvalt kehtiv kasutusluba ja selle kasutamine ei ole välistatud, mistõttu võis vastustaja kaebaja sinna ka paigutada. Voodipikenduse puudumine
17.Kaebaja on selgitanud, et kuna tema madrats oli voodi jaoks liiga pikk, pidi ta magama nii, et jalad jäid kõrgemale kui pea, sest pikem madrats ei mahtunud voodisse ära. Ta oli sunnitud magama talle liiga lühikeses voodis ja talle liiga lühikese voodivarustusega.
18.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebajale on tema pikkusest tulenevalt võimaldatud varasemalt voodipikendusega voodi kasutamist. Samuti pole vaidlust, et kambris nr 1191 voodipikendust ei olnud ja seda ei saanud sinna ka lisada. Vastustaja on kaebaja ees vabandanud, et ta ei saanud kaebajale tema pikkusele vastavat voodit ja voodivarustust võimaldada. Poolte vahel on vaidlus, kas voodipikenduse puudumine tuleks kaebajale hüvitada rahas.
19.Kohtule edastatud fotolt (dtl 53) ja 24. septembri 2024. a rinnakaamera salvestiselt (dtl 77) nähtub, et kambris nr 1191 oleva voodi jalutsi metallraam on voodi põhjast kõrgemal, kuid samas ei ole jalutsi kõrgendus selline, mis võiks sellele pikema madratsi asetamisel tõsta kinnipeetava jalad magamise ajal sellisele kõrgusele, mis võiks põhjustada märkimisväärset 7
3-24-3319 ebamugavustunnet. Ammugi ei saa väita, et kaebajat oleks julmalt koheldud ja piinatud, kui ta pidi sellises voodis lühiajaliselt magama.
20.Kaebaja viide EIK 7. jaanuari 2010. a otsusele asjas Onoufriou vs. Küpros (avaldus nr 24407/04) ei ole asjakohane, kuna viidatud asjas paigutati kinnipeetav üksikvangistusse 27 päevaks. EIK selgitas otsuses, mis tagavad üksikvangistuse kooskõla konventsiooni nõuetega. Samuti selgitas EIK, et piirang perekonnaga suhtlemiseks üksikvangistuses viibijale peab tulenema seadusest. Praeguses asjas ei ole vaidluse all kaebaja üksikvangistus või perekonnasidemete murdmine. Samuti ei ole asjakohane kaebaja viide Riigikohtu 8. mai 2014. a määrusele asjas nr 3-3-1-12-14, kus kohtud lahendasid kinnipeetava taotlust võimaldada lühiajalist kokkusaamist perekonnaliikmetega ilma vaheseinata ruumis.
21.Kohtu hinnangul saab käesoleval juhul lugeda vabandamist piisavaks hüvitiseks. Kohus ei pea voodipikenduse andmata jätmist sellise intensiivsusega kaebaja õiguste rikkumiseks, mis õigustaks talle selle hüvitamiseks vanglalt reaalse rahasumma väljamõistmist. Igasugune heaolu langus ei ole rahas hüvitatav. Lisaks ei saa kohtuasja materjalidest nähtuvalt tõsikindlalt väita, et kaebajal tekkisid terviseprobleemid voodipikenduse puudumise tõttu. Kohtuasjas puuduvad tõendid, et Tartu Vanglas kasutusel olevad voodid ei austa inimväärikust või ohustavad tervist.
22.Ka kaebaja viidatud Riigikohtu 6. juuni 2002. a otsusest nr 3-3-1-27-02 ei tulene vastupidist seisukohta. Viidatud otsuse p-s 13 selgitas Riigikohus, et PS § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamisega kannatanu ees. Ka kaebaja poolt viidatud EIK 5. juuli 2011. a otsusest Avram jt vs Moldova (avaldus nr 41588/05) ei tulene rahalise hüvitise maksmise kohustust. Eelviidatud asjas olid avaldajad viis naissoost isikut, kellest kolm olid ajakirjanikud ja kellest näidati Moldova rahvustelevisioonis salaja salvestatud videot, millel kõik avaldajad viibisid saunas koos politseiametnikega. Avaldajate kaebus EIKile oli konventsiooni art 8 riive tuvastamiseks põhjusel, et neile määratud hüvitis ei olnud proportsionaalne nende eraelu riive sügavusega. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Pesemisvõimaluse puudumine ja sellest tulenevalt jalutuskäikudele mitte saamine
23.Kohus nõustub kaebajaga, et riigil on kohustus kinnipeetavale tagada värskes õhus jalutamine. Nii sätestab VangS § 55 lg 2, et kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Kohus ei nõustu aga kaebajaga, et vastustaja võttis kaebajalt jalutamise võimaluse ära. Inspektor-kontaktisik R. Adari on oma 22. novembri 2024. a ekirjas selgitanud, et kaebajale pakuti igapäevaselt jalutamise võimalust, kuid kinnipeetav keeldus sellest (dtl 56). Seega praegusel juhul loobus kaebaja ise jalutamisest ning vangla ei ole õigusvastaselt käitunud. Kui kaebaja teadis, et värskes õhus viibimine tugevdab immuunsust ja see on talle hädavajalik, sest tema organism võitleb allergiatekitajaga, siis tulnuks kaebajal jalutamas käia.
24.Kaebaja seostab omavahel temale väljastatud arstitõendit, jalutuskäikude ärajäämist ja pesemisvõimaluse puudumist. Kaebaja selgitab, et on pidevalt andnud enda üksusele teada, et vajab peale jalutuskäiku pesemisvõimalust. Sellise loa ja õiguse on andnud kaebajale arst. Tõepoolest, kohtule esitatud tõendist nr D04020 nähtub, et tõendi väljastaja on 23. juulil 2024. a teinud otsuse, et pärast jalutuskäiku võimaldada kinnipeetaval koheselt duši alla minekut, kuna kehal olevad sõlmekesed on seotud liigse higistamisega (dtl 167). Seoses 8
3-24-3319 tõendiga nr D04020 on Angela Ruubel 1. oktoobril 2024 täiendavalt selgitanud, et tegemist ei ole tervishoiuteenusega ja seetõttu oli see korraldus soovituslik (dtl 54). Kohus palus vastustajal esitada kaebaja poolt ajavahemikul 24. september – 4. oktoober 2024 esitatud pöördumised duši kasutamiseks. Vastustaja on selgitanud, et välja toodud ajavahemikus ei ole kaebaja esitanud vanglale taotlusi duši kasutamiseks (dtl 167). Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et kuivõrd kinnipeetav keeldus jalutama minemast, ei saanud vangla kaaluda ka temale pärast jalutuskäigu toimumist pesemise võimaldamist väljaspool elukambrit.
25.VangS § 45 lg 1 ja eluruumile esitatavate nõuete põhjal peab kambris olema tagatud vähemalt külma vee saamise võimalus. VSKE § 7 lg 1 p 7 kohaselt kuulub kambri sisustusse võimaluse korral pesemiskoht. Juhul, kui kambris puudub pesemisvõimalus, peab vangla VangS § 50 lg 2 alusel võimaldama isikule enda pesemise duširuumis vähemalt ühel korral nädalas. Seega ei näe kehtiv õigus ette, et kinnipeetava kambris peaks olema eraldi pesemiskoht. Vastustaja on vastuses kaebusele selgitanud, et neile ei ole teada, et kinnipeetavale ei oleks duši all pesemist kehtivas õiguses ette nähtud määras võimaldatud. Kambris nr 1191 viibiv kinnipeetav viiakse pesema psühhiaatriosakonna duširuumi.
26.Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve lahendis sedastanud, et kuna VangS § 50 lgst 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada, ei ole avaliku võimu kandja kohustatud sellesisulist toimingut tegema (Riigikohtu 31. detsembri 2014. a lahend 3-4-1-50-14, p 34.1). Nimetatud lahendis on ka märgitud, et kaebaja viidatud Euroopa Vanglareeglistik (p 19.4) on soovitusliku iseloomuga, ei ole õiguslikult siduv ning seda tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda (p 32).
27.Kohus nõustub vastustajaga, et kuivõrd kehtiva õiguse kohaselt ei pea kinnipeetava kambris olema eraldi pesemiskohta ning vangla on taganud kinnipeetavale pesemisvõimaluse väljaspool elukambrit, ei saa kambris eraldi pesemiskoha puudumist pidada iseenesest õigusvastaseks. Kambri seisukord
28.Kaebaja heidab vanglale ette seda, et kamber nr 1191 oli remontimata, seintelt koorus värv maha, kambris olid laiali loobitud toidujäägid, seinad olid määrdunud verepritsmetega ning seinal olid enesetapumõtetega loosungid. Kambri seisund ei võimaldanud kaebajal seal süüa.
29.Vastustaja edastas halduskohtule 24. septembril 2024. a tehtud ametniku rinnakaamera salvestise hetkest, mil kaebaja kambrisse nr 1191 paigutati. Salvestiselt ei nähtu, et kambri olukord oleks olnud selline, mille tõttu ei oleks kinnipeetava sinna paigutamine olnud võimalik (dtl 77). Salvestiselt nähtub, et kambri seintelt on värv suurte laikudena maha koorunud (sama nähtub ka hilisematest salvestistes). Samuti on salvestiselt näha, et ametnik võtab kambri nurgast maast ära kausi, milles oli sees toit. Kauss eemaldati ametniku poolt kambrist. Muude toidujääkide olemasolu või nende laialipillutatust salvestis ei kinnita. Samuti ei kinnita salvestiselt nähtuv, et kamber ise oleks olnud määrdunud või et kambri seinad oleks olnud verepritsmetega kaetud. Isegi, kui seintel oli mõningaid pritsmeid, ei olnud nende hulk või suurus selline, mida oleks võimalik videosalvestiselt tuvastada.
30.VangS § 45 lg 1 alusel peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks 9
3-24-3319 vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. VangS § 45 lg 2 alusel on kinnipeetav kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ning puhastama. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kamber nr 1191 ei vastaks eluruumidele ette nähtud nõuetele. See, kui kamber oli kulunud ja oleks vajanud remonti, ei tähenda kambri mittevastavust eluruumi nõuetele.
31.Inspektor-kontaktisik R. Adari on kinnitanud, et kaebaja kambrisse nr 1191 paigutamise ajal oli kambri seinale tehtud seal viibinud kinnipeetavate poolt erinevaid märkeid seoses surmaga (dtl 62). Küll aga väidab R. Adari, et kaebaja lisas kambri seintele omalt poolt pastakaga erinevat natsisümboolikat. Kui inimene on valmis ise seinte peale kritseldama, siis ei hooli ta ise ka seinte puhtusest sellisel määral, et see võiks talle kannatusi põhjustada. Pelgalt kirjutiste olemasolu kambri seintel iseseisvalt kinnipeetava õigusi rikkuda ei saa.
32.Kaebaja sõnul ei võimaldanud kambri seisund tal kambris süüa, kuna WC asus kohe laua kõrval. Kaebaja tegi näljastreigi 24. september – 28. september (ei söönud üldse) ja 29. september – 30. september sõi natukene enda toitu (palju ei saanud süüa, magu oli kokku tõmbunud). Vastustaja on selgitanud, et ühekohalise kambri tavapärasest kambrist väiksemaid mõõtmeid arvestades ei ole võimalik paigaldada kambris lauda selliselt, et tualetipotti ei oleks laua taga istudes näha. See, et WC-pott asus laua läheduses, saab praegusel juhul pidada paratamatuks ebameeldivuseks, mis kaasneb vangistuses viibimisega. Toidust loobumine on olnud kaebaja enda valik. Kohus ei pea 1,5 nädala jooksul sellises ühekohalises kambris viibimist, kus laua taga istudes on nähtav WC-pott, väärikust alandavaks õigusvastaseks kinnipidamistingimuseks.
33.Samuti heidab kaebaja ette seda, et WC kasutamine ei ole privaatne, sest iga kell võib keegi uksest sisse astuda. Vastustaja edastas kohtule fotod kambri trelluste juures olevast WCst (dtl 59-60). Fotodelt nähtub, et WC-pott ei ole ülejäänud kambrist vaheseintega eraldatud. Kohtupraktikas on leitud, et vaheseinteta tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav. Kohus nõustub vastustajaga, et arvestades asjaolu, et kaeba viibis kambris üksinda, ei saa kambris oleva WC kasutamise tingimusi hinnata inimväärikust alandavaks. Elektripistikute puudumine
34.Kaebaja peab enda õigusi rikkuvaks seda, et tema kambris puudusid elektriseadme kasutamiseks mõeldud elektripistikud. Kaebaja väidab, et elektriseade (telekas) vedeles kambri ukse taga maas, kuna kambris polnud seda kusagile panna ja kasutada seda niikuinii ei saanud. Seega nähtub kaebaja selgitustest, et elektripistikute puudumise tõttu ei saanud ta kasutada isiklikku televiisorit. VangS § 31 lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametniku loal kinnipeetaval olla isiklik raadio, televiisor või muu vajalik elektriseade, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirju ega korda ning ei häiri teisi isikuid ja kui kinnipeetaval ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust, mis on talle määratud isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise nõuete rikkumise eest.
35.Vastustaja on kinnitanud, et kambris nr 1191 ei ole elektripistikuid. Samuti on vastustaja kinnitanud, et kaebajal oli kambrisse nr 1191 paigutamise hetkel olemas kehtiv elektriseadme (televiisori kasutamise) luba. Eelnevast tulenevalt vastustaja nõustus, et elektripistikute puudumist kambris olukorras, kus kinnipeetaval on kehtiv luba elektriseadet kasutada, ei saa pidada õiguspäraseks. Tartu Vangla on oma otsuses vabandanud sellise olukorra tekkimise 10
3-24-3319 pärast (sisuliselt rikkumise omaks võtnud). Seetõttu puudub kohtu hinnangul vajadus vangla tegevuse õigusvastasust kohtumenetluses üle tuvastada.
36.Asja materjalidest nähtavalt tunnistas Tartu Vangla 27. septembri 2024. a käskkirjaga nr 2-24/1-3/419 kaebaja süüdi kodukorra p 13.11 nõuete rikkumises ning määras kaebajale distsiplinaarkaristuseks isikliku televiisori kasutamise keelamise 20 päevaks (dtl 64-66). Seejuures on käskkirjas märgitud, et teleri kasutamise keelamine on enda olemuselt üks kergemaid distsiplinaarkorras määratavatest karistusliikidest. Kuna alates 27. septembrist 2024. a ei tohtinud kaebaja nagunii isiklikku televiisorit kasutada, puudus kaebajal kambris nr 1191 teleri kasutamise võimalus vastustajast tulenevatel põhjustel perioodil 24. september – 26. september 2024. a.
37.Kohtu hinnangul saab kaebaja ees vabandamist pidada piisavaks. Käesoleval juhul võtab kohus arvesse, et kaebaja ei saanud televiisorit kasutada kolm päeva, samuti seda, et vangla tunnistas enda viga ja vabandas kaebaja ees. Kohtupraktikas on peetud mitmetel juhtudel mittevaralise kahju tekitamisel vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamist kaebajale tekkinud ebameeldivate tagajärgede kõrvaldamiseks piisavaks. Näiteks on tunnustatud vabandamist koosmõjus vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamisega (Riigikohtu 6. jaanuari 2021. a otsus asjas nr 3-19-1207). Ühtlasi on kohtupraktikas leitud, et mittevaraline kahju võib olla heastatav ka näiteks lihtsalt vabandamisega kannatanu ees (Riigikohtu 6. juuni 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-27-02, p 13). WC-s polnud võimalik lasta vett
38.Kaebaja heidab vastustajale ette, et ta ei saanud WC-s vett lasta ja pidi vett potti valama väikese plast topsiga.
39.Kuigi Tartu Vanglal ei ole tagantjärele õnnestunud kindlaks teha, millal konkreetselt oli kaebaja kambris nr 1191 vesi kinni keeratud ja millal mitte, nähtub menetluse käigus kindlaks tehtud asjaoludest, et 24. septembri 2024 õhtul oli kinnipeetaval joogivesi olemas ning 25. septembril 2024 pakkusid ametnikud talle vett ning palusid anda teada, kui kinnipeetaval peaks vett tarvis olema (dtl 77, 79). Samuti on menetluse käigus tehtud kindlaks, et valvur A. Orav keeras 25. septembril 2024. a kella 11:10 paiku kinnipeetava kambris vee lahti (dtl 80).
26.septembril 2024. a palus inspektor-kontaktisik R. Adari üle vaadata WC äravoolu probleemi ja probleem veega sai lahendatud.
40.Vastustaja on selgitanud, et menetluse käigus ei ole leidnud tõendamist, et kaebaja oleks andnud ametnikele märku sellest, et tema kambris oli vesi kinni keeratud ning sellest tulenevalt ei toiminud WC-pott. Kohus nõustub vastustajaga, et seetõttu ei astunud kaebaja vajalikke samme selleks, et vältida endale võimaliku kahju tekkimist. Kaebajal oli võimalus anda kambris olevast vee probleemist teada ametnikele vähemalt hommikuse ja õhtuse loenduse käigus. Nagu vastustaja selgitab, tehti esimene loendus pärast 24. septembril 2024. a toimunud paigutust kambris sama päeva õhtul. 24. septembri 2024. a õhtuse loenduse ajal tehtud rinnakaamera salvestiselt ei ole kuulda, et kinnipeetav oleks kurtnud ametnikele seda, et tema kambris ei ole vett. Kaebaja on palunud ajalehte ja valget paberit ning talle on antud ajaleht „Postimees“ (dtl 78). Kui vangla oleks saanud võimalikest probleemidest teadlikuks, oleks olnud vanglal võimalik ka sellega tegeleda. Kuivõrd kaebaja ei ole astunud vajalikke samme selleks, et oma õigusi kaitsta ja võimaliku kahju tekkimist vältida, on täitmata ka üks kahju hüvitamise eeldustest.
11
3-24-3319
41.Eeltoodust tulenevalt jääb kaebaja kaebus rahuldamata. Nagu kohus eelnevalt selgitas, on vastustaja juba kaebaja ees vabandanud, et ta ei saanud kaebajale tema pikkusele vastavat voodit ja voodivarustust võimaldada. Samuti on vastustaja vabandanud elektripistikute puudumist kambris olukorras, kus kinnipeetaval on kehtiv luba elektriseadet kasutada. Ülejäänud osas ei ole vastustaja tegevuse õigusvastasust võimalik tuvastada ning kahju hüvitamise eeldused on täitmata.
42.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on olnud vabastatud riigilõivu (75 eurot) tasumisest kaebuse esitamisel. Selles osas jääb menetluskulu riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu. Seega puuduvad asjas kulud, mille jagamist kohtul tuleks otsustada. Menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud jäävad ülejäänud osas nende endi kanda
(HKMS
§ 109 lg 1 ls 4).
43.Avaldatavas kohtuotsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
12
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.