2.Tagastada määruse jõustumisel kaebuse ja kaebuse täienduste lisad.
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
1.X. X esitas 12.12.2024 Tallinna Halduskohtule avaldus-taotluse (dtl 1-2), sest Tallinna Vangla ei vasta kaebaja esitatud vaietele või pöördumistele. Kaebaja taotleb, et kohus nõuaks Tallinna Vanglalt välja kinkelepingu. Lisaks taotleb kaebaja, et: - vangla lõpetaks kinnipeetavate kiusamise ja vastaks; - vangla annaks kingituse (eelduslikult televiisori) kambrisse kasutusse; - vangla lubaks kaebaja avavanglasse paremini tasustatud tööle. Kohus on jätnud kahel korral kaebuse käiguta, proovides kaebuse nõudeid täpsustada. Samuti kogus kohus 14.02.2025 määrusega võimalikke asjakohaseid materjale Tallinna Vanglalt.
2.Kohus on kaebajale selgitanud selge nõude esitamise kohustust, sealjuures, mida tuleb iga nõude kohta välja tuua (13.01.2025 määruse p 6). Samuti selgitas kohus 14.02.2025 määruses, milliseid nõudeid on kaebaja kohtule selgesõnaliselt esitanud (p 3) ning millised nõuded on sedavõrd ebamäärased, et kohus jätab need täpsustamata jätmise korral tähelepanuta (p 4). Kohus lahendab asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses. Avalduse esitamise otsustab menetlusosaline omal äranägemisel (HKMS § 2 lg 3). Seega peab kaebaja ise otsustama, milliseid nõudeid ta kohtule esitada soovib. Kohtule nõude esitamiseks ei piisa üksnes kirjavahetusele või varasematele kohtuasjadele viitamisest, samuti erinevaid teemasid puudutavate dokumentide esitamisest. Seega lähtub kohus üksnes nõuetest, mille kaebaja on selgelt kohtule sõnastanud (dtl 1-2 – kaebus; dtl 42-49, 87-88, 110-123 ja 127-130 – kaebuse täiendused).
3.Kaebaja on esitanud selge nõude, et ta soovib vaidlustada televiisori ja selle tarvikute kambrisse andmisest keeldumist. Asja materjalidest nähtub järgnev: - kaebaja esitas 10.10.2024 taotluse nr 5-8/24/20680-1 televiisori, kaabli ja puldi kambrisse saamiseks (dtl 12); - kaebaja esitas korduva taotluse 14.10.2024 (dtl 14); 1(8)
- Tallinna Vangla 06.11.2024 vastusega nr 5-8/24/20680-2 jäeti kaebaja 10.10.2024 registreeritud taotlus rahuldamata (dtl 13); - Justiitsministeerium edastas 31.12.2024 kaebaja vaide nr 5-8/24/20680-1 Tallinna Vanglale (dtl 95); - kaebaja esitas vangla otsusele nr 5-8/24/20680-2 vaide, mis tagastati 06.01.2025 (dtl 77); - samuti esitas kaebaja korduva taotluse 06.01.2025 (dtl 75), millele vastati 14.01.2025 nr 6-7/125/66-2 (dtl 81), jättes taotluse rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja taotlus elektriseadme kasutamiseks (dtl 12, korduv taotlus dtl 14) 06.11.2024 vastusega nr 5-8/24/20680-2 lahendatud. Kaebaja esitas vangla 06.11.2024 otsusele 18.12.2024 vaide, mis tagastati vaide esitamise tähtaja ületamise tõttu 06.01.2025 nr 1-8/1-25/309-2 (dtl 77). Kaebaja korduv taotlus (dtl 75) on lahendatud 14.01.2025 nr 6-7/1-25/66-2 (dtl 81) ning kaebaja ei ole sellele vaiet esitanud (dtl 260). Seega on kaebajal elektriseadme kasutamise taotluse osas kohustuslik kohtumenetlus läbimata, s.o ühel korral on vaie tagastatud tähtaja ületamise tõttu ning teisel korral ei ole kaebaja vaiet esitanud, mistõttu tuleb nõue HKMS § 121 lg 1 p 4 kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu tagastada.
4.Kaebaja suhtes on tehtud ka 29.09.2024 eseme äravõtmise akt (dtl 11), millega on asjad paigutatud lattu. Kaebaja on esitanud aktile vaide (dtl 5-9 ja sama dtl 205-209). Vangla on kinnitanud, et vaie on lahendamata (dtl 260). Eeltoodut arvestades vastab kaebaja nõue 29.09.2024 äravõetud esemete aktile kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõudele. Kohus tõlgendab seda tühistamisnõudena. Kohus saab kaebaja eesmärgist aru, et kaebaja soovib, et esemed talle tagastataks. Sõltumata sellest, mis on märgitud äravõtmise akti, puuduvad nõudel ilmselgelt eduväljavaated. VangS § 15 lg 2 p 6 kohaselt on kinnipeetavale keelatud esemed, mis nõuavad VangS § 31 lg 2 kohaselt vanglateenistuse ametniku luba. Selliseks esemeks on ka televiisor (VangS § 31 lg 2) ning kohtuasjast ei nähtu, et kaebajal oleks televiisori luba, sh arvestades, et enne kinkelepingu sõlmimist kaebajal ka eelduslikult televiisorit tema valduses ja omandis kambris ei olnud. Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 57 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval on õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju, pakiga saadud asju ja vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke asju. Vaidlust ei ole selle üle, et vaidlusalune televiisor koos tarvikutega ei olnud kaebajal vanglasse saabumisel kaasas, saadud pakiga ega soetatud ka vanglateenistuse vahendusel. Seega on tegemist asjadega, mida kaebajal ei ole õigus vanglas enda juures hoida. Kaudselt võib sama järelduseni jõudmist tõlgendada ka aktist endast, kus on märgitud „ei kuulu kinnipeetavale“ (dtl 11) ehk tegemist ei ole vangla silmis kaebaja kasutusse antud esemega. Sisekorraeeskirjas toodud piirangu eesmärk on hoida ära vangide vahelisi subkultuurilisi ja võlasuhteid. Sellisele eesmärgile viitab ka VangS § 281 lg 4, mille kohaselt ei ole kinnipeetaval lubatud teisele kinnipeetavale pakke saata. Võimalikule tavale või kombele on ka kaebaja ise viidanud (vt dtl 113). Kuigi VangS ja vangla sisekorraeeskiri selgelt käesolevat olukorda ei reguleeri, on üheselt selge, et tegemist on esemetega, mille hoidmine kaebaja juures ei ole VangS § 15 lg 2 p 6 ega VSKE § 57 lg 1 kohaselt lubatud. Riive, mis tekib kaebajale seetõttu, et ta ei saa enda juures hoida eset, mida ta õigusaktide kohaselt kambris hoida ei tohi, ei ole sõltuvuses asja (televiisori) väärtusest. Piirang, et kinnipeetav saab enda juures hoida üksnes neid asju, mis on vanglasse saabunud kindlal teel (VSKE § 57 lg 1) ning mille kasutamiseks on kaebajal luba (VangS § 31 lg 2), on selline, mis kaasneb paratamatult vanglas kinnipidamisega VangS § 4 1 lg 1 mõttes. Teisele kinnipeetavale antud televiisori luba, mis tal tõenäoliselt oli, ei saa lugeda ka televiisori 2(8)
omandi üleminemise möönmise korral samuti kaebajale üle läinuks. Eeltoodust tulenevalt on kaebajale tekkiv riive vähene ja kaebuse rahuldamine selles osas ebatõenäoline ning nõue tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Kohus selgitab ka punktide 3 ja 4 koosmõjus, et kaebajal on iseenesest võimalik taotleda enda televiisori laos hoidmist ja seejärel televiisori kambrisse saamiseks loa andmist. Selle raames on võimalik lahendada ka küsimus, kas televiisori omand on kaebajale üle läinud ning kas omandi üleminekust sõltumata tuleb televiisor lugeda vanglas keelatud esemeks VSKE § 57 lg 1 mõttes. Kohus juhib kaebaja tähelepanu, et nõuete esitamisel tuleb järgida nii tähtaegu kui ka kohustusliku kohtueelse menetluse korda.
5.Kaebaja on esitanud taotluse avavanglasse saamiseks. Kaebaja on esitanud ka väiteid, et vanglas on töötasu liiga väike ja ta soovib paremale tööle, kuid kaebaja on kohtule esitanud selgesõnaliselt nõude, et ta soovib saada heale tööle avavanglasse (dtl 42 ja 88). Eeltoodust tulenevalt jätab kohus tähelepanuta kaebuse lisad, mis puudutavad vanglas majandustööde töötasu suurust. Vastav nõue ei oleks ka tähtaegne, kuna kaebajale tehti vaideotsus juba 03.09.2024 nr 5-15/24/191-2 (dtl 21, korduv vaideotsus 19.09.2024, dtl 61), kuid kaebaja pöördus kohtusse alles 12.12.2024. Selline nõue on ka eduväljavaadeteta, sest kohtupraktikas on korduvalt leitud, et vanglas majandustööde töötasu eesmärgiks ei ole tagada kinnipeetava toimetulek, kuivõrd kinnipeetavale on tagatud toitlustamine, peavari ja esmavajadused riigi poolt kinnipidamisasutuses endas. Tegemist on ennekõike tööharjumuse säilitamisele suunatud võimalusega (vt viimati Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2025 otsuse nr 3-22-1217 p 12). Samuti on kaebaja esitanud kohtule 19.09.2024 vaide (dtl 61), milles tal on erinevaid etteheiteid. Vastustaja on kinnitanud töötasude ülekandmist 13.12.2024 kirjas nr 5-18/24/18922-2 juba 10.10.2024 (dtl 256). Kaebaja on samas vaides viidanud Tallinna Vangla 02.09.2024 käskkirjale nr 5-3/24/731 (dtl 258), millega lõpetati kaebaja majandustöödele määramine, kuna kaebaja muutis pabereid, märkides oma kambri numbri kõrvale enda soovitavat erimenüü toidu. Kaebaja ei ole selle käskkirja kohta aga kohtule ühtegi nõuet esitanud, sh et ta sooviks jätkata vanglas majandustööde tegemist. Kaebaja eesmärgiks on kaebuse enda teksti kohaselt (dtl 1-2 – kaebus; dtl 42-49 – kaebuse täiendus; dtl 87-88 – kaebuse täiendus) avavanglasse ja sealt paremini tasustatud tööle saamine. Samas on 19.09.2024 vaidena pealkirjastatud dokumendis (dtl 61 jj) kaebaja viidanud oma varasema 08.02.2024 vaidele (dtl 210), mis on vaideotsusega lahendatud (dtl 221) ning mida kohus käsitleb edaspidi. Ka on kaebaja samas dokumendis (dtl 66) esitanud kahjunõude selle kohta, et ta ei ole saanud tööl [käia – kohtu märkus] alates juuni 2022. a ning taotleb sellega seoses kahju hüvitamist. Vangla on selgitanud, et kahjunõue on menetlemisel. Kohus leiab sellegipoolest, et tegemist ei ole nõudega, mille kaebaja oleks halduskohtule HKMS § 2 lg 3 mõttes esitanud. Kohus märgib, et toimiku kohaselt oli kaebaja määratud vanglas majandustöödele vähemalt ajavahemikul 30.05.-02.09.2024 (dtl 17 ja 258), mistõttu ei vasta tõele väide, et kaebaja ei ole alates 2022. aasta juunist tööle saanud. Ka sätestab VangS § 38 lg 1, et vanglateenistus kindlustab võimaluse korral kinnipeetava tööga /.../. Kohtupraktikas on läbivalt leitud, et tööd tuleb pakkuda siis, kui sobilik töö on olemas (Riigikohtu 29.09.2015 määruse nr 3-3-2-1-15 p 16) ning kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda enda tööle määramist või valida, millise sagedusega ja millist tööd teha, nõuda tööd kindlal tegevusalal, majanduslikult tulutoovat tööd jne (Tartu Ringkonnakohtu 08.11.2024 määrus nr 3-242928). Seega puuduksid sellisel kaebusel igasugused eduväljavaated HKMS § 121 lg 2 p 21 mõttes.
6.Avavanglasse saamise soovi kohta nähtub toimikust järgnev: - kaebaja esitas 11.01.2024 taotluse avavanglasse saamiseks (dtl 58); 3(8)
- vangla jättis taotluse 08.02.2024 otsusega nr 5-1/24/286 rahuldamata (dtl 56); - kaebaja esitas 08.02.2024 otsusele nr 5-1/24/286 vaide (dtl 210), mis jäeti vangla 13.03.2024 vaideotsusega nr 5-15/24/44-2 rahuldamata (dtl 221); - kaebaja esitas 19.09.2024 vaide (dtl 61jj), milles on viidatud kaebaja eelnevale, 08.02.2024 vaidele (dtl 62) ning mida vangla ei ole lahendanud, kuid menetlus on märgitud lõpetatuks (dtl 260); - kaebaja esitas 25.10.2024 pöördumise nr 5-18/24/21895-1, kus soovib teada, miks talle ei pakuta tööd ning teeb ettepaneku teiste kinnipeetavate töölt eemaldamiseks. Kaebaja avaldab lootust, et saab vanglaga töö asjus ja palgas jutule ning võimaldatakse avavanglasse (dtl 23-26). Vangla on selgitanud, et pöördumisele ei ole vastatud (dtl 260). Kohus leiab, et ennekõike saab lugeda korrakohane haldus- ja vaidemenetlus läbituks 2024. aasta jaanuaris ja veebruaris. Kaebus on selles osas esitatud ilmselgelt kaebetähtaega ületades. Sealjuures ei ole kaebetähtaja järgituks lugemise või ennistamise aluseks see, kui isik esitab vaide uuesti. Kohus ei pea vajalikuks asuda kaebetähtaja järgimist täiendavalt uurima, vaid leiab, et nõue tuleb tagastada, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline (HKMS § 121 lg 2 p 21). Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõudmaks, et ta saaks vangistust kanda talle sobival viisil. Kui imperatiivsed normid seaduses välistavad (vastamise ajal) kaebaja ümberpaigutamise avavanglasse, ei saa pidada ka kaebajale tekkinud riivet intensiivseks, sest avavanglasse paigutamise tingimused on esmajärjekorras seadusandja ja täitevvõimu kujundada ning alles siis haldusorgani poolt kaalutavad. Tallinna Vangla 08.02.2024 käskkirjast nr 5-1/24/286 (dtl 56) nähtub, et kaebaja karistusaja lõpp on 20.12.2028, tingimisi ennetähtaega vabanemise võimalus avaneb 10.11.2025 ning seoses elektroonilise järelevalvega 20.04.2024. Harju Maakohtu 29.08.2024 otsusega1 asjas nr 1-24-4718 pikenes kaebaja karistusaeg veel 1 kuu ja 15 päeva võrra ning otsuse resolutsioonipunktide 2 ja 3 koosmõjus lõppeb kaebaja karistusaeg alles 2029. aastal. Riigikohus selgitas 10.04.2019 määruses nr 3-18-111, et VangS § 20 lg 1 ei võimalda teha kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsust üksnes ITK alusel, vaid arvesse tuleb võtta ka muid selles normis nimetatud tingimusi. VangS § 20 lg 1 järgi saab avavanglasse paigutada üksnes kinnipeetava, kelle reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või kelle ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud (p 19). Norm kehtis sellisena ka ajal, mis vastustaja andis 08.02.2024 käskkirja nr 5-1/24/286. Alates 01.04.2024 sätestab VangS § 20 lg 1 p 1 alternatiivina, et kinnipeetava võib tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse, kui on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õiguserikkumisi, ja kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas. Tallinna Vangla on 08.02.2024 käskkirjas nr 5-1/24/286 kaalunud kaebaja sobilikkust avavanglasse paigutamiseks (dtl 56). Kaebaja ei ole sisuliselt neid hinnanguid vaidlustanud, vaid on leidnud üksnes seda, et soovib asuda paremini tasustatud tööle (08.02.24 vaide, dtl 210 jj). Kaebaja on kinnitanud, et ta on olnud 2019-2023 korralik ja tal ei ole ühtegi rikkumist (samas), samas kui 08.02.2024 käskkiri nr 5-1/24/286 on nimetanud nii sel ajaperioodil toiminud rikkumisi (dtl 57) kui on kaebaja ka enne 07.07.2022 ja 08.05.2022 toimunud lähenemiskeelu korduva rikkumise eest kriminaalkorras süüdi mõistetud (vt Harju Maakohtu otsus nr 1-24-4718). 1
Ka kaebaja 25.10.2024 pöördumises (dtl 23-26) avaldab kaebaja pahameelt, et ta ei saa tööle ning et teda ei ole suunatud automaatselt avavanglasse. Sealjuures avaldas kaebaja pahameelt selles osas, milliseid teisi kinnipeetavaid on tööle võetud (samas). Samas nähtub eelnevatest materjalidest, et kaebaja oli määratud 1 aastaks majandustöödele (dtl 17), kuid kaebaja majandustöödele määramine lõpetati, kuna kaebaja asus endale hüvesid märkima, rikkudes sellega töötingimusi (dtl 258). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja avavanglasse määramise tõenäosus on nii 08.02.2024 käskkirja nr 5-1/24/286 põhjendusi kui ka hiljem lisandunud asjaolusid arvestades (täiendavalt määratud kriminaalkaristus talle seatud kohustuste rikkumise tõttu ning vanglasiseselt töölt vabastamine endale hüvede määramise tõttu) hetkel ebatõenäoline. Kuna kaebajal puudub ka avavanglasse paigutamiseks subjektiivne õigus ehk riive on ilmselgelt vähene, tuleb nõue HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel tagastada.
7.Arstiabi Kaebaja on 21.01.2025 kaebuse täienduses esitanud teksti: „minule kogu tehnika jne ja lubatud ka heale tööle avavanglasse saades ja arstiabi“ (dtl 42). Kaebaja ei täiendanud, mismoodi ja kuidas ta on arstiabist ilma jäänud ning see nõue ei vasta kaebuse täienduse eel kaebajale saadetud 13.01.2025 käiguta jätmise määruse punktis 6 toodud suunistele (dtl 40). Arstiabile seda täpsustamata on kaebaja viidanud ka 20.02.2025 selgitustes (dtl 111, 123). Kaebaja on alles 20.02.2025 esitatud teises avalduses (dtl 127 jj) avaldanud, et leiab seda, et ta ei ole saanud uneapnoe osas arstiabi. Seega vaidlustab kaebaja riigi väidetavat tegevusetust uneapnoe osas arstiabi saamisel. Kui isikul on õigus arstiabi saada ja ta ei ole seda saanud, on isikul õigus pöörduda kohtusse (RVastS § 6 lg-d 1 ja 2). Kohtule nähtub asjas esitatuid materjalidest järgnev: - Tallinna Vangla vastas kaebajale 06.03.2024 nr 7-8/24/3472-2, et kaebaja on suunatud seoses uneapnoega vangla arsti poolt eriarsti vastuvõtule (dtl 150). - Uneapnoe probleemi kohta vastas Tallinna Vangla kaebajale 20.05.2024 nr 5-18/24/7721-2 (dtl 164), et kaebaja tervisekaardi andmetest nähtub, et ta korduvalt viibinud eriarsti vastuvõtul ning visiidi käigus saanud rääkida oma terviseprobleemist. Väljaspool vanglat soovitati kaebajale uneapnoe raviks CPAP aparaati, millest kaebaja keeldus. Operatsioon, millele kaebaja end registreeris, jäi ära, kuna ta sattus kinnipidamisasutusse. Vangla andis teada, et kaebaja on suunatud seoses uneapnoega vangla eriarsti poolt väljaspool vanglat toimuvale uuringule 24. nädalal. - Kaebajale oli määratud uneuuringu aeg 11.06.2024 kell 13.00 SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas (tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni protokoll, dtl 100). - Lääne-Tallinna Keskhaigla vastas kaebajale 31.07.2024 nr 7-2.2/15-2, et kaebaja on viibinud väljaspool vanglat nõustamisel seoses uneapnoega ning talle tehti vastav uuring, mille tulemusena nähtub, et kaebajale ei ole näidustatud uneapnoe aparaat (dtl 177). - Lääne-Tallinna Keskhaigla selgitas 13.12.2024 nr 7-2.2/160-2, et kaebaja pöördus mh uneapnoe ravi küsimusega 28.11.2024 perearstile ning perearst on andnud asjakohased vastused (dtl 98). Haigla on 31.07.2024 nr 7-2.2/15-2 samasisulisele pöördumisele vastanud. Eeltoodust tulenevalt ei nähtu asja materjalidest, et vangla või Tervisekassa samuti tervishoiutöötajad oleksid vanglas tervishoiuteenuse osutamisel olnud tegevusetud ja kaebaja uneapnoega ei oleks tegeletud. Olukorras, kus kaebaja väidab, et ta ei ole saanud uneaponoe osas mistahes ravi, kuid erinevate asutuste koostatud vastused kinnitavad vastupidist, saab kaebaja õiguste riive olla üksnes vähene. Sellises olukorrad on ka tõenäoline, et kaebus jääb rahuldamata, kuna puudub tegevusetus, mille õigusvastasust kohus tuvastada saaks. Seetõttu tagastab kohus uneapnoe osas arstiabi saamise nõude (kohustamisnõude) HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 21 alusel. 5(8)
Kohus selgitab samuti, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda endale konkreetset raviviisi, ennekõike juhul, kui konkreetse ravi vajaduse puudumine on uuringuga kinnitatud. Raviviisi valib oma parimate erialaste teadmiste kohaselt üldist meditsiinilist taset järgides tervishoiutöötaja. Kaebaja ei ole väitnud ka ühtegi ravi-või diagnoosiviga, mis oleks piisavalt põhistatud HKMS § § 38 lg 1 p-de 7 ja 8 mõttes. Ainuüksi väide, et kaebaja ei nõustu arsti seisukohaga, ei ole kaebuse faktiliseks põhjendamiseks piisav. Kohus selgitab, et ka juhul kui vaidluse all võiks olla, kas vangla oli varem tegevusetu uneapnoe probleemiga tegelemisel, siis esitas kaebaja selles osas kahjunõude, mille vastustaja jättis 03.06.2024 otsusega nr 5-37/24/42-2 rahuldamata ning mille vaidlustamiseks pöördus kaebaja asjas nr 3-24-1686 kohtusse (viidatud kohtuasjas 25.06.2024 avalduse lk 55). Kohus tagastas kaebuse 27.06.2024 määrusega ning määrus on jõustunud. Sama kahjunõue ei ole käesolevas asjas enam menetletav, kuna kaebaja 12.12.2024 kaebus ei ole Tallinna Vangla 03.06.2024 otsuse vaidlustamiseks tähtaegne. Seetõttu ei ole selles osas kaebuse eesmärgi muutmiseks ja täiendamiseks ettepaneku tegemine eesmärgipärane.
8.Kinkelepingu koopia saamine Algses kaebuses (dtl 1) on kaebaja avaldanud soovi, et ta saaks ka teise kinnipeetavaga sõlmitud kinkelepingust ka selle teise eksemplari. Kaebajal on üks eksemplar kinkelepingust ilmselgelt sel hetkel olemas, sest ta esitas selle kohtule (dtl 3-4), selgitades, et tegemist on originaaliga (dtl 2 lõpp). Kohus küsis 13.01.2025 määruses, et kuivõrd kinkelepingu p 5.4. sätestab, et kinkeleping on sõlmitud kahes eksemplaris, millest üks jääb kinkijale ja teine kingisaajale (kaebajale), siis kas kaebaja soovib seega saada kinkelepingu eksemplari, mis pidi jääma kinkijale, ning miks on selline nõue vajalik kaebaja õiguste kaitseks. Kaebaja ei ole 21.01.2025 avalduses kohtule oma nõuet täpsustanud, jäädes kinkelepingu nõudmise juurde. Vangla on kohtule selgitanud, et koopiad kinkelepingust väljastati kaebajale 02.12.2024 (dtl 260 ja 263), mistõttu on see nõue leidnud juba enne kohtusse pöördumist lahenduse. Seetõttu tagastab kohus nõude HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmse puudumise tõttu. Kohus selgitab, et tagastab kaebajale käesoleva kohtuasja raames kaebuse ja selle täiendustele juurde lisatud lisad käesoleva määruse jõustumisel. Seega tagastab kohus ka kaebajale määruse jõustumisel kohtule 12.12.2024 esitatud kinkelepingu eksemplari (dtl 3-4).
9.Kahjunõue 30.01.2025 pöördumises kohtu poole (dtl 88) on kaebaja esitanud ka täpsustamata kahjunõude „soovin saada kahju nõude summades, mida Tallinna Vangla juhtkond aastatega mulle teinud on“. See nõue ei vasta kohtu poolt varem selgitatud nõuetele (vt 13.01.2025 määrus), s.o välja tuleb tuua konkreetne tegevus, mida kaebaja vaidlustab. Kohtule ei nähtu ka, et kaebaja oleks sellise nõudega pöördunud vangla poole nii, et kohtul oleks võimalik seostada kaebaja nõuet varasema kohustusliku kohtueelse menetluse läbimisega. HKMS § 2 lg 3 kohaselt sisustab kaebaja oma nõude ise. Kohus ei saa siinkohal muutuda kaebaja esindajaks. Kohus on juba selgitanud konkreetse nõude esitamise vajadust ning käesoleva asja toimikust nähtub, et kaebaja oskas sellist konkreetset nõuet soovi korral esitada. Abstraktset nõuet, mille täpsustamise vajadust on kohus asjas juba selgitanud, ei ole ka kohustusliku kohtueelse formaalse läbimise korral võimalik kohtumenetluses lahendada. Seetõttu tuleb selline nõue HKMS § 121 lg 1 p-de 2 ja 4 alusel tagastada. Kohus selgitab ka, et kohtusse saab pöörduda, sh kahju hüvitamist taotleda üksnes oma õiguste kaitseks, mitte vangla karistamiseks (vt kaebaja avaldus dtl 123). 6(8)
10.Vaided ja pöördumised Kaebaja on esitanud ka nõude, et kohus nõuaks vastustajalt välja erinevate pöördumiste ja vaiete vastused. Kohus selgitas, et selline nõue ei vasta HKMSi tingimustele (13.01.2025 määruse p 6). Kohus ei menetle kindlale pöördumisele või vaidele vastamise kohustust, kui pöördumise sisu on teadmata. Sõltuvalt pöördumise või vaide sisust, võib tulemuseks olla see, et vastuse puudumisel saab kaebaja esitada otse vaide ja/või kaebuse. Küll aga ei saa vaiet või kaebust esitada pöördumisele või vaidele vastamise eesmärgil, vaid selleks, et saaks lahendatud see sisuline taotlus, mille kaebaja vangla esitas (nt kohustamiseks lubada tööle, tühistada distsiplinaarkaristus, teha mingi muu tegevus või võtta kaebajalt ära mõni kohustus või keeld). Pöördumisi, mille sisu kaebaja ei ole täpsustanud, sh millist õigust või hüve kaebaja sellega kaitseb, kohus abstraktselt ei menetle, sh ei asu ka kõigi nende sisu välja selgitama ega seejärel kaebajalt küsima, kas kaebaja soovib saada pöördumises toodud õigust või hüve. Oma avalduse sõnastamine on kaebaja ülesanne (HKMS § 2 lg 3). Kohus peab oluliseks ka tuua, et arvestades kaebaja poolt viidatud pöördumiste kuupäevi, on tõenäoline, et mitmete osas oli kaebuse esitamise ajaks (12.12.2024) kaebetähtaeg juba möödunud. Analoogselt ei saa kohus asuda menetlema ka nõudeid, millele kaebaja on viidanud üksnes kohtuasjade numbrite kaudu (dtl 122). Üldised soovitused
11.Kuigi kohus tagastab kaebuse tervikuna, selgitab kohus kaebajale edaspidiseks järgnevat: - Kaebaja saab vangla tegevust vaidlustades kohtusse pöörduda siis, kui ta on läbinud vaidemenetluse ehk esitanud vanglale vaide ja oodanud ära selle vastuse või vastamise tähtaja möödumise. Ka kahjunõude korral tuleb kaebajal esmalt esitada taotlus vanglale. - Kui vangla ei vasta seaduses määratud tähtaja jooksul või kaebaja ei nõustu vangla vastusega, on kaebajal õigus pöörduda kohtusse – sama nõude osas, millega ta pöördus vaide või kahjunõudega vangla poole. - Kohtusse pöördumise tähtaeg, reeglina 30 päeva, ei hakka uuesti kulgema siis, kui kaebaja esitab menetluses, milles on juba tehtud vaideotsus, uuesti vaide samale algsele haldusaktile või tegevusele. Korduva vaide või kahjunõude esitamine juba lahendatud küsimuses ei ole ka kohtus kaebetähtaja ennistamise aluseks. - Kaebajal tuleb olla oma nõuetes kohtule täpne, tuues välja, mida ta taotles (või milline kohustav või keelduv haldusakt talle anti), mida vangla vastas ning mida kaebaja kohtult soovib. Kohtult ei saa taotleda üldiselt kõikide murede lahendamist, kõikidele kirjadele vastamist, üldiselt halva kohtlemise lõpetamist ja/või täpsustamata arstiabi andmist. Kaebajal tuleb selgelt välja tuua, millist ajaliselt, ruumiliselt ja muul viisil piiritletud tegevust ja/või konkreetset taotluse lahendust, haldusakti või toimingut ta vaidlustab. - Seetõttu ei ole ka piisav, kui kaebaja taotleb üksnes pöördumise lahendamist, vaid kaebajal tuleb välja tuua, mida ta pöördumises soovis ning taotleda kohtult sama hüve või õigust. Kaebaja on ka käesolevas asjas lisanud dokumente, mis ei puuduta kaebaja poolt esitatud nõudeid. Samuti on kaebaja nõudeid ajas lisandunud. Kaebajal on soovitatav esitada erinevad nõuded erinevatel teemadel eraldi, selleks, et oleks võimalik lahendada kaebaja üks probleem korraga. Kaebuse tagastamine ei võta õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud (HKMS § 43 lg 2).
12.Kohus tagastab käesoleva määruse jõustumisel kaebuse ja selle täiendustele lisatud dokumendid (lisad) paberkandjal. (allkirjastatud digitaalselt) 7(8)
Kadri Sullin
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.