Tallinn, Päevalille tn 15 korteriühistu ja MTÜ Parklaühistu Paldiski mnt 153A kaebus Keskkonnaministeeriumi 06.04.2022 käskkirja nr 12/22/118 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebajad Tallinn, Päevalille tn 15 korteriühistu, esindajad L.C ja R. N MTÜ Parklaühistu Paldiski mnt 153A, esindajad C.J ja R. N Vastustaja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (Keskkonnaministeeriumi õigusjärglane), esindaja Toomas Kutti
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 13.06.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinn, Päevalille tn 15 korteriühistu ja MTÜ Parklaühistu Paldiski mnt 153A apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 08.04.2025
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinn, Päevalille tn 15 korteriühistu ja MTÜ Parklaühistu Paldiski mnt 153A apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 13.06.2023 otsus muutmata.
Jätta menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
hiljemalt
19.05.2025
Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse
3-22-1042 esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maa-amet (alates 01.01.2025 Maa- ja Ruumiamet) jättis 08.11.2021 korraldusega nr 117/21/2689 Tallinnas Päevalille tn 14 asuva maaüksuse riigi omandisse maareservina. Maaüksus võeti 12.11.2021 riigivarana arvele (riigi kinnisvararegistri objekti kood KV91021, praegune valitseja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning volitatud asutus Maaja Ruumiamet) ja kanti 17.12.2021 kinnistusraamatusse (registriosa nr 20564250, katastritunnus 78401:101:5983, pindala 1586 m2, sihtotstarve transpordimaa).
2.Päevalille tn 14 kinnisasjal asub juba aastaid asfalteeritud, võrkaiaga piiratud ja lukustatud parkla. Maa-amet tegi seal 17.11.2021 paikvaatluse ja paigaldas parkla lukustatud aiaväravale sildi, mille kohaselt tuli sõidukite parkimine ja maa kasutamine lõpetada hiljemalt 30.11.2021.
3.Tallinn, Päevalille tn 15 korteriühistu ja MTÜ Parklaühistu Paldiski mnt 153A (kaebajad) esitasid Maa-ametile 22.11.2021 taotluse Päevalille tn 14 maaüksusel olevate parkimiskohtade tasuta kasutamise õiguse pikendamiseks 15 aastaks. Taotluse kohaselt kasutavad kaebajate liikmed parkla alust maad heas usus juba 38 aastat. Tallinna Linna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee lubas 1984. a-l moodustada parklakooperatiivi ja andis talle 7 aastaks kõnealuse maa tasuta kasutamise õiguse. Parkla on kaebajate rajatud, asfalteeritud, võrkaiaga ümbritsetud ja lukustatud. Kaebajad täiendasid taotlust mitmel korral, sh nõustusid maa kasutamisega turupõhise tasu eest ja lühema aja jooksul. Kaebajad selgitasid, et vajavad kinnistut parkimisprobleemide tõttu. Parkimismaja ühe parkimiskoha hind 12 000 eurot on liiga kallis.
4.Keskkonnaministeerium keeldus 06.04.2022 käskkirjaga nr 1-2/22/118 riigivaraseaduse (RVS) § 8 lg-te 1 ja 4 ning § 15 lg-te 2 ja 6 alusel Päevalille tn 14 kinnisasja kaebajatele kasutada andmisest. Tallinna Linnavolikogu 05.10.2017 otsusega nr 129 kehtestatud Õismäe tee 147a ja 147b kinnistute ning lähiala detailplaneering näeb piirkonna parkimisprobleemi lahendamiseks ette parkimismajade ehitamise. Kaebajatel on võimalik osta parkimiskoht parkimismajas. Kaebajad viitavad, et Tallinna Transpordiamet väljendas 09.09.2008 kirjas seisukohta, et Päevalille tee 15 elanikele säilitatakse 1984. a-l eraldatud parkimisala, kuid Tallinna linnal ei olnud 2008. a-l õigust otsustada Päevalille tn 14 maaüksuse kasutamise üle. Päevalille tn 14 kinnisasja riigi omandisse jätmiseni oli tegu reformimata riigimaaga. Kuni 31.12.2017 oli reformimata riigimaa ajutiseks valitsejaks maavanem, alates 01.01.2018 Maa-amet. Pärast kinnisasja riigivarana arvele võtmist alustas Maa-amet 17.11.2021 kinnisasja valduse 2(7)
3-22-1042 vabastamisega. Maa-amet on andnud Tallinna linnale teada, et maaüksusel asuv parkla tuleb likvideerida. Asjaolu, et Päevalille tn 14 kinnisasi ei ole riigile riigivõimu teostamiseks vajalik, et tähenda, et riik on kohustatud lubama kaebajatel selle kasutamist. Kinnisasi kavatsetakse võõrandada enampakkumisel, kuid enne seda peab kinnisasja valdus olema vabastatud kaebajate omavolilisest kasutusest. Üldplaneeringu kohaselt on Päevalille tn 14 kinnisasi perspektiivselt hoonestatav ala. Päevalille tn 15 kinnisasja parkimisküsimus tuleb lahendada vastavalt kehtivale detailplaneeringule planeeringuala siseselt. Päevalille tn 14 kinnisasi ei kuulu detailplaneeringu alasse.
5.Tallinn, Päevalille tn 15 korteriühistu ja MTÜ Parklaühistu Paldiski mnt 153A esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse 06.04.2022 käskkirja tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks otsustama uuesti kaebajate taotluse üle. Vastustaja eesmärk peab olema suunatud mh sotsiaalsfääri tasakaalustatud arengule. Menetlus ei ole õiglane, sest ei ole arvestatud inimeste vajadustega. Inimeste elulised vajadused kaaluvad üles riigi soovi saada kinnistu müügist kasu. Kaebajate liikmetel ei ole võimalik autosid mujale parkida. Maa-ameti 20.01.2022 kirjast tekkis kaebajatel lootus saada parkla alune maa enda kasutusse. Lootuse andmine ja siis selle ära võtmine ei ole kooskõlas hea halduse põhimõttega. Maa-amet ei näinud takistusi anda Päevalille tn 14 kinnistu ehitusettevõtjale ajutiseks kasutamiseks. Tegemist on ebavõrdse kohtlemisega. Tallinna Transpordiameti 09.09.2008 vastusest nähtub, et Päevalille tn 15 elanikele säilitatakse 1984. a-l eraldatud parkimisala. Kaebajatel ei olnud põhjust arvata, et Tallinna linna organitel puudub pädevus selles küsimuses. Detailplaneering ei näe ette valminud tornmajade juurde parkimismajade rajamist ja Päevalille tn 15 elanikel ei ole parkimismajades parkimise võimalust. Detailplaneeringut ei ole ellu viidud. Ehitamine kestab aastaid.
6.Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Parkla olemasolu ei takistanud maa riigi omandisse jätmist. Maa-amet tegi 17.11.2021 Päevalille tn 14 kinnisasjal paikvaatluse ja paigaldas võrkaiale sildi, millega nõudis maaüksuse kasutamise lõpetamist. Maaüksus anti parklakooperatiivile kasutamiseks aastani 1991 ja pärast seda on maaüksust kasutatud ilma õigusliku aluseta. Parkimise korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne ja parkimisküsimused tuleb lahendada kehtiva detailplaneeringuga, mis ei hõlma Päevalille tn 14 kinnistut. Planeeringulahendus näeb ette parkimisküsimuse lahendamise planeeringuala siseselt. Piirkonna parkimisprobleemid ei ole tekkinud Päevalille tn 14 riigi omandisse jätmise tõttu. Riigivara tasuta kasutamiseks andmine ei ole RVS-i alusel lubatud. Samuti ei ole põhjendatud kinnisasja tasu eest parkimiseks kasutada andmine. Päevalille tn 14 kinnisasja parim kasutus ei ole selle kasutamine parklana. Maa-amet on alustanud Päevalille tn 14 enampakkumisel võõrandamise menetluse ettevalmistamisega. Ühestki õigusaktist ei tulene kaebajatele nõudeõigust saada riigivara tasuta või tasu eest kasutamiseks. Riigil ei ole õigust ega kohustust anda kaebajatele riigivara kasutamiseks otsustuskorras ilma enampakkumist korraldamata. Riigivara kasutada andmise eesmärgiks peab olema riigi kasu suurendamine. RVS-i sätted ei näe ette, et riigivara riigi omandis hoidmise vajaduse kõrval tuleb kaaluda ka riigivara kasutamiseks andmist taotleva isiku huve. Riigil puudub õigusaktidest tulenev kohustus enda vara kasutusse anda. Seetõttu ei oma tähtsust, millisel otstarbel kaebajad maad vajaksid. Riigivara valitsejal on lai kaalutlusõigus küsimuses, kas anda riigivara isikule kasutamise või mitte. Kaebajatele on korduvalt selgitatud, et RVS-st tulenevalt ei saa Päevalille tn 14 kinnisasja anda neile otsustuskorras tasuta kasutamiseks ja arvestades piirkonna planeeringujärgset parkimiskorraldust, ei ole põhjendatud anda Päevalille tn 14 kinnisasja ka tasu eest kasutada. Üldplaneeringu järgi on Päevalille tn 14 kinnisasi perspektiivselt hoonestatav ala ja selle parim kasutus ei ole 3(7)
3-22-1042 kasutamine parklana. Seega ei oleks Päevalille tn 14 kinnisasja kaebajatele kasutada andmine kooskõlas riigivara valitsemise põhimõtetega. Kaebajate väide, et Maa-amet pakkus 20.01.2022 kirjas võimalust sõlmida parkla aluse maa kasutusleping, on eksitav. Seda ei ole kirjas öeldud. Maa-amet kinnitas ka 07.02.2022 kirjas, et ei pea Päevalille tn 14 kinnisasja parkimise eesmärgil kasutamiseks andmist tasuta ega turupõhise kasutustasu eest põhjendatuks. Seega ei ole haldusorgan käitunud vastuolus hea halduse põhimõttega. Maa-amet on nõustunud ajavahemikul 01.02.–10.05.2022 Päevalille tn 14 kinnisasja kasutamisega ehitusettevõtja poolt, kes paigaldas sinna soojakud, tornkraana jms. Tegemist oli kinnisasja lühiajalise kasutamisega tasu eest. Sellise nõudeõiguse näeb ette asjaõigusseaduse (AÕS) § 147.
7.Tallinna Halduskohus jättis 05.05.2023 kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ning tegi 13.06.2023 põhjendatud otsuse. Päevalille tn 14 kinnistu jäeti riigi omandisse Maa-ameti 08.11.2021 korraldusega. Kaebajad ei ole seda korraldust vaidlustanud, tegemist ei ole vaidluse esemega ja kohus ei kontrolli selle õiguspärasust. See on kehtiv haldusakt, mis on täitmiseks kohustuslik, hoolimata selle võimalikust õigusvastasusest (haldusmenetluse seaduse (HMS) §-d 60 ja 61). Kuna Päevalille tn 14 kinnistu on riigi omandis, siis on ka kinnistul asuv parkla riigi omandis, sest see on kinnisasjaga püsivalt ühendatud kinnisasja oluline osa (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 54 lg 1). Ei ole oluline, kes on selle parkla rajanud. RVS § 8 lg 1 järgi on riigivara valitseja kohustatud riigivara valitsema eesmärgipäraselt, otstarbekalt, säästlikult ja heaperemehelikult. RVS § 8 lg 4 sätestab, et tehes riigivaraga mis tahes toiminguid või tehinguid, peab riigivara valitseja juhinduma põhimõttest suurendada kasu ja vältida kahju, mis riik võib neist toimingutest või tehingutest saada. Neist sätetest tuleneb, et riigivara kasutamise eesmärk ei ole teenida inimeste erahuve või lahendada nende parkimisprobleeme. Vastustaja selgitas õigesti, et linna parkimisprobleemide lahendamine ei ole riigi ülesanne ja riik ei pea andma oma vara kasutada selliste probleemide lahendamiseks. Kaebajad peavad pöörduma oma probleemiga Tallinna Linnavalitsuse poole. See, kas ja kuivõrd on linnavalitsus oma ülesannetega hakkama saanud, sh detailplaneeringu lahenduse koostamisel või elluviimisel, ei oma praeguse vaidluse lahendamisel tähtsust. Riik ei saa sekkuda kohaliku omavalitsuse pädevusse. Samuti ei ole riigil kohustust anda oma vara kasutamiseks põhjusel, et isikute vajadused ei ole linnaplaneerimise käigus lahendust leidnud. Tegemist ei ole asjaoluga, millega riik peaks oma vara kasutusse andmise otsustamisel arvestama. Seega ei saa nõustuda kaebajate väitega, nagu poleks vaidlusalune menetlus olnud õiglane, sest nende huvidega ei ole arvestatud. Kaebajatel puudub subjektiivne õigus nõuda riigivara kasutamiseks andmist. Sellist nõudeõigust ei tulene asjaolust, et kaebajad on vaidlusalust maad 38 aastat katkematult kasutanud ning rajanud sellele oma raha eest asfalteeritud ja piirdeaiaga lukustatud parkla. Riik ei ole kunagi andnud kaebajatele õigust seda maad kasutada. Vastupidi, riik on teinud Tallinna Linnavalitsusele korduvalt ülesandeks parkla kinnistult likvideerida. Samuti on riik kaebajatele korduvalt esitanud valduse vabastamise nõude. Seega ei saa järeldada, et riik oleks kaebajate poolset kasutust aktsepteerinud. Vaidlusalune kinnistu on riigi omandis ja linnavalitsuse antud lubadused ei ole riigile siduvad. Järelikult ei saa kaebajad tugineda usalduse kaitsele. Riik nagu iga teine omanik on vaba otsustama, kas ta soovib oma vara endale hoida, kasutada anda või võõrandada. Kaebajatel ei ole õigust nõuda, et riik annaks oma vara nende kasutusse. Kuna RVS ei näe ette, et kaebajatel oleks õigust nõuda riigivara enda kasutusse, siis ei 4(7)
3-22-1042 pidanud vastustaja kaaluma riigivara kasutusse andmise otsustamisel kaebajate või nende liikmete huve. Riigil tuli vaid otsustada, kas ta soovib jätta vara enda kasutusse, anda see tasu eest kasutamiseks või võõrandada. Vastustaja otsustas vara võõrandada. Kaebajad tõid välja, et piirkonda rajatakse veel mitmeid tornmaju ja parkimisega on selles piirkonnas väga kitsas. Kui kaebajad saaksid parkimise küsimuse lahendamiseks riigimaa enda kasutusse, oleks teised piirkonna elanikud ebavõrdses olukorras, sest ka neil on samad parkimisprobleemid, kuid nendel puudub võimalus kasutada riigimaad. Ka teistele piirkonna elanikele võib parkimismajja 12 000 euro eest parkimiskoha soetamine osutuda üle jõu käivaks, ka teistes majades elab vanu ja haigeid inimesi. Seepärast ei oleks kaebajate soodustamine avalike vahendite arvelt põhjendatud. Kui üldse kasutada riigivara selles piirkonnas parkimisprobleemi lahendamiseks, siis peaks kõigil selle piirkonna elanikel olema võrdne võimalus sellele varale pretendeerida. Sellises olukorras tulnuks anda vara kasutusse avalikul enampakkumisel (RVS § 17 lg 1 p 1), mitte otsustuskorras kaebajatele. Vastustaja selgitas, et tal on kavas võõrandada vaidlusalune kinnistu avalikul enampakkumisel. Kaebajatel on võrdselt teiste kinnistust huvitatud isikutega võimalus enampakkumisel osaleda. Ebaõige on kaebajate seisukoht, nagu oleks neid võrreldes ehitusettevõtjaga ebavõrdselt koheldud. Ebavõrdne kohtlemine tähendab sarnases olukorras olevate isikute põhjendamatult erinevat kohtlemist. Kaebajad ei ole ehitusettevõtjaga sarnases olukorras. Ehitusettevõtja vajas kinnistut vaid ajutiselt ehitustööde tegemise ajaks ja vabastas kinnistu kohe pärast ehitustööde lõppemist, hüvitades riigile kinnistu kasutamisega tekitatud kahju. Kaebajad soovisid saada kinnistu püsivaks kasutamiseks. Pealegi tulenes ehitusettevõtja nõudeõigus seadusest (AÕS § 147), kuid kaebajate nõudel puudub seaduslik alus. Kaebajatel on õigus, et Maa-amet on 20.01.2022 kirjaga tekitanud kaebajates põhjendamatult segadust. Kui eesmärk ei olnud kinnistut tasuta ega tasu eest kasutusse anda, poleks olnud tarvis kasutustasu suurust üldse välja tuua. See võis jätta eksliku mulje, et välja toodud kasutustasu eest oleks riik valmis kinnistu kasutusse andma. Samas on kirja viimasel leheküljel selgelt välja toodud, et vaidlusalust kinnistut ei peeta võimalikuks parkimise eesmärgil kasutusse anda. Seega pidid kaebajad aru saama, et nende taotlus ei kuulu rahuldamisele. Hea haldustava võimalik rikkumine ei annaks alust kohustada riiki oma vara kaebajate kasutusse andma. Kuna kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda vaidlusaluse kinnistu enda kasutusse andmist, siis ei riku vastustaja käskkiri nende õigusi ja selle tühistamiseks esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata (HKMS § 44 lg 1). Samal põhjusel puudub alus rahuldada ka kohustamisnõuet. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
8.Kaebajad paluvad apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. RVS ei keela riigil parklat kaebajate kasutusse anda. Riik käitus maad enda omandisse jättes kiirustades ja kaebajaid teavitamata. Kaebajad ei vaidlustanud maa riigi omandisse jätmist, sest Maa-ameti 07.12.2021 kirjas ei selgitatud kaebajatele selle vaidlustamise vajadust ja tähtaegu. Kaebajad ei sea kahtluse alla, et parkla alune maa on riigi omandis, kuid paluvad võtta arvesse asjaolu, et parkla on kaebajate rajatud. Halduskohus andis heakskiidu kaebajate vajaduste eiramisele riigi poolt, mis on vastuolus inimväärikuse ja hea halduse põhimõtetega. Kaebajad ei ole väitnud, et neil on õigus nõuda parkla kasutusse andmist, kuid on palunud pikendada kasutusõigust, arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid. Ümbruskonna elanikud toetavad kaebajate taotlust. Seoses võrdse kohtlemise põhimõttega tuleks võtta arvesse, et 5(7)
3-22-1042 kõnealune kinnistu oli faktiliselt ehitusettevõtja kasutuses kokku üle 2 aasta ning vastustaja ei ole tõendanud, et ehitusettevõtja oleks kasutuse riigile hüvitanud. Kinnisasja kasutamine ei olnud AÕS § 147 mõistes hädavajalik, vaid lihtsalt ehitusettevõtja jaoks logistiliselt mugavam. Kaebajad ei ole taotlenud, et parkla antakse nende kasutusse alaliselt, vaid on pakkunud erinevaid kompromisse.
9.Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jääb varasemate seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4) ning selgitab vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.
11.Päevalille tn 14 kinnisasi, millel asub vaidlusalune parkla, on jäetud Maa-ameti 08.11.2021 korraldusega riigi omandisse. Nagu halduskohus õigesti märkis, on see korraldus kehtiv haldusakt, mis on igaühele täitmiseks kohustuslik (HMS § 60) ning mille õiguspärasust kohus siinses asjas ei kontrolli.
12.Riigivara valitseja – praegu MKM, kuid vaidlustatud käskkirja andmise ajal Keskkonnaministeerium – on kohustatud riigivara valitsema eesmärgipäraselt, otstarbekalt, säästlikult ja heaperemehelikult ning tagama, et riigivaraga tehtavad tehingud oleksid kooskõlas õigusaktidega ning tehtud läbipaistvalt ja kontrollitavalt (RVS § 8 lg-d 1 ja 5). Riigivara valitsetakse riigivõimu teostamiseks, muul riigivara valitseja poolt määratud ja seadusest tuleneval avalikul eesmärgil, tulu saamiseks ja reservina säilitamiseks (RVS § 10 lg 1). Neist tingimustest tuli vastustajal lähtuda ka kaebajate taotlust lahendades.
13.Kaebajad taotlesid Päevalille tn 14 kinnisasja enda kasutusse andmist, et nende liikmed saaksid seal ka edaspidi parkida oma sõidukeid, nagu nad on seda teinud juba 1984. a-st. Ringkonnakohus leiab, et RVS § 18 lg-s 2 ettenähtud tingimusi arvestades ei olnud vastustajal õiguspärast võimalust anda Päevalille tn 14 kinnisasja kaebajatele kasutamiseks tasuta või turupõhisest kasutustasust madalama tasu eest. Seega selles osas ei võimaldanud seadus kaebajate taotlust rahuldada, sõltumata taotluse põhjendustest. RVS ei välista selgesõnaliselt Päevalille tn 14 kinnisasja kasutamiseks andmist vähemalt turupõhise kasutustasu eest (vt RVS §-d 14 ja 15). Halduskohus on siiski õigesti selgitanud, et riigivara valitsejal on väga avar otsustusõigus küsimuses, kas ta peab põhjendatuks anda enda omandis olev kinnisasi kasutada, järgides seejuures RVS §-des 17 ja 19 sätestatut, või see võõrandada RVS 4. ptk-s ettenähtud tingimustel ja korras. Siinsel juhul pidas vastustaja otstarbekamaks Päevalille tn 14 kinnisasi võõrandada, et teenida sel viisil riigieelarvesse täiendavat tulu, sest see vara ei ole riigivara valitsejale vajalik. See on kooskõlas riigivara valitsemise eesmärgiga.
14.Vastustaja on 06.04.2022 käskkirjas piisavalt põhjendanud, miks ei ole alust kaebajate taotlust rahuldada: kaebajate maakasutusel ei ole õiguslikku alust ning kehtivaid planeeringuid arvestades ei ole Päevalille tn 14 parim kasutus parkla ja piirkonna parkimisprobleemid tuleb lahendada Tallinna linnal. Põhjalikumad selgitused on esitatud Maa-ameti 07.12.2021, 20.01.2022 ja 07.02.2022 kirjades, mille kokkuvõtted on 06.04.2022 käskkirjas samuti välja toodud. Vastustaja ei pidanud kaebajate taotlust lahendades kaaluma, kas kaebajate huvi saada see kinnisasi enda kasutusse on kaalukam kui riigi huvi teenida enda kinnisasja müügist tulu (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 26.11.2014 otsus nr 3-13-1103, p 9).
15.Halduskohus leidis õigesti, et riigiasutused ei ole andnud kaebajatele lootust, et neil on võimalik jätkata Päevalille tn 14 kinnisasja kasutamist, vaid on korduvalt nõudnud nii kaebajatelt kui ka Tallinna linnalt valduse vabastamist. Kuigi Tallinna Transpordiamet on avaldanud 09.09.2008 kirjas arvamust, et kaebajatel on ka tulevikus võimalik kasutada 6(7)
3-22-1042 parkimiseks Päevalille tn 14 kinnisasja, ei olnud kohalikul omavalitsusel 2008. a-l õigust otsustada reformimata riigimaa kasutamise üle. Linna ametnike või ametiasutuste võimalikud lubadused ei olnud vastustajale vaidlustatud haldusakti andmisel siduvad ega tekitanud kaebajatele õiguspärast ootust, et nad saavad jätkata Päevalille tn 14 kinnisasja kasutamist.
16.Kaebajate väide ebavõrdsest kohtlemisest ehitusettevõtjaga ei ole põhjendatud. Halduskohus selgitas seni kohtule esitatud materjalide põhjal asjakohaselt, et kaebaja ja ehitusettevõtja ei ole sarnases olukorras. Kaebajad kasutavad Päevalille tn 14 kinnisasja õigusliku aluseta ja neil puudub subjektiivne õigus nõuda kinnisasja enda kasutusse andmist, kuid ehitusettevõtja nõue põhines AÕS §-l 147 ja kinnisasja kasutus oli lühiajaline (üksnes ehitamise ajaks). See, kas ja millises summas on ehitusettevõtja Päevalille tn 14 kinnisasja kasutamise riigile hüvitanud, ei puuduta kaebajate õigusi.
17.Menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.