M.J-i kaebus Eesti Töötukassa 24.04.2023 otsuse nr TVH/23/017166 ja 25.04.2023 otsuse nr TVH/23/017354 tühistamiseks, Eesti Töötukassa kohustamiseks vaadata kaebaja taotlused uuesti läbi ning varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – M.J , volitatud esindaja X Vastustaja – Eesti Töötukassa
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 20.12.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
M.J-i apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta haldusasja materjalide juurde apellatsioonkaebuse lisad 1–2, 9–16 ning kaebaja 28.03.2024 ja 18.03.2025 menetlusdokumentide lisad (dtl 470–477, 507–529, 627–634, 673–739).
Tagastada kaebajale apellatsioonkaebuse lisad 3 ja 17–24 (dtl 479–497, 530–607).
Lõpetada menetlus nõuetes tühistada Eesti Töötukassa 24.04.2023 otsus nr TVH/23/017166 ja 25.04.2023 otsus nr TVH/23/017354 ning kohustada Eesti Töötukassat vaatama kaebaja taotlused uuesti läbi.
Jätta M.J-i apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 20.12.2023 otsus muutmata.
Jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.
Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema esindaja nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.05.2025. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse
3-23-1217 esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.M.J esitas 07.06.2022 Eesti Töötukassale töövõime hindamise ja töövõimetoetuse taotlused.
2.Eesti Töötukassa tuvastas 08.06.2022 otsusega nr TVH/22/023026 M.J-il osalise töövõime kestusega viis aastat (18.08.2022–17.08.2027). Töötukassa määras 09.06.2022 otsusega nr TVT/22/029891 M.J-ile töövõimetoetuse perioodiks 18.08.2022–17.08.2027. Töötukassa muutis 07.09.2022 otsusega nr TVT/22/044724 oma 09.06.2022 otsust ja määras töövõimetoetuse maksmise perioodiks 06.09.2022–17.08.2027, sest M.J võeti töötuna arvele 06.09.2022.
3.M.J esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-22-1454) Eesti Töötukassa 08.06.2022 ja 09.06.2022 otsuste tühistamiseks ning töötukassa kohustamiseks teha uus otsus.
4.Kohtumenetluse ajal esitas M.J Eesti Töötukassale 21.10.2022 uue töövõime hindamise taotluse. Töötukassa tunnistas 01.12.2022 otsusega nr TVH/22/048460 edasiulatuvalt kehtetuks oma 08.06.2022 otsuse ning tuvastas M.J-il osalise töövõime perioodiks 21.10.2022– 20.10.2027. Eesti Töötukassa määras 05.12.2022 otsusega nr TVT/22/061934 M.J-ile töövõimetoetuse perioodiks 21.10.2022–20.10.2027.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 20.02.2023 otsusega haldusasjas nr 3-22-1454 kaebuse ning tühistas Eesti Töötukassa 08.06.2022 otsuse ja 09.06.2022 otsuse ning kohustas Eesti Töötukassat tegema kaebaja töövõime hindamise ja toetuse taotluse kohta uued otsused.
6.Eesti Töötukassa vaatas kohtuotsusest lähtuvalt M.J-i 07.06.2022 esitatud töövõime hindamise taotluse uuesti läbi. Töötukassa tunnistas 23.03.2023 otsusega nr TVH/23/012724 oma 08.06.2022 otsuse algusest peale kehtetuks.
7.Eesti Töötukassa tuvastas 24.04.2023 otsusega nr TVH/23/017166 M.J-il osalise töövõime viieks aastaks (18.08.2022–17.08.2027). Otsuses on märgitud, et töötukassa vaatas M.J-i 07.06.2022 esitatud taotluse uuesti läbi ning tellis selleks teisese eksperdiarvamuse psühhiaatrina tegutsevalt ekspertarstilt.
8.Eesti Töötukassa tunnistas 25.04.2023 otsusega nr TVH/23/017354 oma 24.04.2023 töövõime hindamise otsuse nr TVH/23/017166 edasiulatuvalt kehtetuks alates 21.10.2022 ja tuvastas M.J-il osalise töövõime viieks aastaks (21.10.2022–20.10.2027).
9.Eesti Töötukassa muutis 28.04.2023 otsusega nr TVT/23/025474 oma 05.12.2022 otsust nr TVT/22/061934.
2(12)
3-23-1217
10.M.J esitas 05.06.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille halduskohus võttis menetlusse nõuetes tühistada Eesti Töötukassa 24.04.2023 ja 25.04.2023 otsused, kohustada Eesti Töötukassat kaebaja töövõimet uuesti hindama, hüvitada varaline ja mittevaraline kahju 1675,45 eurot ning mõista välja viivis 19 päeva eest 2023. a aprillis toetuse väljamaksmisega viivitamise eest. Kaebaja on juba 20 aastat olnud puuduva töövõimega. Tallinna Halduskohus nõustus 20.02.2023 otsuses kaebajaga. ETK tegi küll tulenevalt Tallinna Halduskohtu otsusest uue ekspertiisi, kuid sarnaselt varasemaga on see lohakas ja puudulik ning tehtud keskendumata ning reaalseid diagnoose hindamata. Kaebaja tervise kohta on kolm eksperdihinnangut, kuid nende järeldustes on erinevusi. Nii on liikumise valdkonna sama võtmetegevust („suudan raskusteta ringi liikuda ja trepist käia“) hinnatud 09.05.2022 eksperdihinnangus 0 punktiga, 24.11.2022 eksperdihinnangus 1 punktiga ning 24.04.2023 eksperdihinnangus 0 punktiga. Eksperdihinnangute tegemise vahele jääval ajal ei ole kaebaja tervis paremaks muutunud. Muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonna võtmetegevuses „väljaskäimine“ anti esimeses eksperdihinnangus 0 punkti, teises 3 punkti ning kolmandas 2 punkti. Suhtlemise valdkonnas hinnati piiranguid esimeses eksperdihinnangus 0 punktiga, teises 2 punktiga ning kolmandas 1 punktiga. Seega ei ole eksperdihinnangutes arvestatud meditsiiniliste andmetega ega ka patsiendi enda kirjeldatuga. On arusaamatu, mille põhjal on otsused tehtud. Kaebajal on probleemid nii vaimse tervisega kui ka käimisega. Töötukassa suhtlus kaebajaga on olnud ebaprofessionaalne ning seadusevastane. Kaebajale olid otsused, millega varasemad otsused tühistati, ebaselged. Kaebaja pidi infot alati ise küsima ning töötukassal puudus igasugune initsiatiiv. Teadmatus tekitas stressi ja muret. Kaebajale on töövõimetoetus elamiseks väga oluline. Kaebaja tajus töötukassa käitumist võimu ebaõiglase kuritarvitamisena. Ajal, mil kaebaja terviseseisundit uuesti hinnati, ei oleks tohtinud toetuse maksmist peatada. Kuigi töötukassa palus vabandust, ei võtnud ta mingit vastutust. Selline teguviis vajab heastamist. Kaebaja hinnangul on kohaseks hüvitiseks tekitatud kannatuste eest summa, mis vastab osalise töövõimetoetuse 180 päeva määrale. Seega nõuab kaebaja 1675,45 euro suuruse kahju hüvitamist. Ühtlasi nõuab ta viivist selle eest, et vastustaja hilines 2023. a aprillis töövõimetoetuse väljamaksmisega. Tegemist ei ole sissetulekust sõltuva toetusega. Seda ei saa hoida kinni põhjusel, et töötukassal olid tehnilised probleemid.
11.Eesti Töötukassa palus jätta kaebus rahuldamata. Töövõime hindamise aluseks olid kaebaja enda töövõime hindamise taotlustes märgitud hinnangud oma tervisele ja tervise infosüsteemi (TIS) kantud terviseandmed. 09.05.2022 eksperdiarvamuse koostas tervishoiuteenuse osutaja (TTO) Medicum Perearstikeskus AS ekspertarst dr KP ja selle alusel tuvastas vastustaja 08.06.2022 otsusega kaebajal osalise töövõime. Kaebaja esitas 08.06.2022 otsuse kehtivuse ajal 21.10.2022 uue töövõime hindamise taotluse. AS-i Arstikeskus Confido ekspertarst dr AL koostas 24.11.2022 eksperdiarvamuse, milles võttis arvesse ka pärast 08.06.2022 otsuse tegemist TISi lisandanud terviseandmeid, kuid ei muutnud kaebaja töövõime ulatust ega perioodi. Tulenevalt Tallinna Halduskohtu 20.02.2023 otsusest vaatas vastustaja uuesti üle kaebaja 07.06.2022 taotluse ja kaebaja soovil 01.12.2022 taotluse ning tegi AS Meliva Qvalitas AS ekspertarsti dr HK 21.04.2023 eksperdihinnangut aluseks võttes praeguses asjas vaidlustatud 24.04.2023 otsuse ja 25.04.2023 otsused. Kõik eksperdid on hinnanud kaebaja töövõime osaliseks kehtivusajaga viis aastat. Kõik hindajad leidsid, et kaebajale sobib osalise koormusega töö. Terviseandmed on osaliselt muutunud, nt 2022. a mais koostatud eksperdiarvamuses ei saadud mõistetavalt tugineda 2022. a oktoobris lisandunud terviseandmetele. Kuigi 3(12)
3-23-1217 eksperdiarvamustes on mõningaid erinevusi piirangute raskusastmete hindamisel, on see täiesti tavapärane. Samuti on täheldatav muutlikkus kaebaja enesehinnanguliste piirangute väljatoomises. Isiku enesehinnangulised piirangud on suunava ja olulise tähtsusega, kuid neid peavad kinnitama olemasolevad objektiivsed terviseandmed. Töötukassa alustas töövõime hindamist 2016. a-l. Varem andis hinnangu töövõimetuse kohta Sotsiaalkindlustusamet (SKA), väljendades töövõimetust protsentides. Hindamismetoodika põhines suuresti haigusseisundi (diagnooside) olemasolul, mitte tegutsemispiirangute hindamisel. Vastustajale teadaolevalt oli kaebaja töövõimetus enne töötukassa esimest hindamist 2017. a-l 80%. 2017. a-l esitas kaebaja taotluse töövõime hindamiseks töötukassale ja kaebaja töövõime hinnati puuduvaks. Kaebajal oli esmahindamise ajal ja enne seda elus mitmeid kriisimomente, mis oluliselt mõjutasid tema terviseseisundit. Seetõttu hinnati piiranguid raskemateks. Kaebajale maksti töövõimetoetust 2023. a veebruari eest 260,63 eurot 06.03.2023, 2023. a märtsi eest 288,55 eurot 04.05.2023, 2023. a aprilli eest 318,06 eurot 05.05.2023. Vastustaja möönab, et tekkis kahetusväärne olukord, kus vastustaja maksis kaebajale 2023. a aprilli töövõimetoetuse välja hilinemisega, kuid tegemist ei olnud vastustaja süülise käitumisega. Hilinemine oli seotud 07.06.2022 ja 10.12.2022 taotluste alusel uute töövõime hindamise otsuste tegemisega. Selleks oli esmalt vaja kehtivad töövõime hindamise otsused kehtetuks tunnistada (infosüsteemis) ja tellida uute otsuste tegemiseks TTO-lt uus eksperdihinnang. Sellega seoses tekkis olukord, kus töövõime hindamise otsused kui töövõimetoetuse maksmise alusotsused olid kehtetuks tunnistatud, kuid uus eksperdihinnang viibis ja saabus alles 21.04.2023. Seejärel sai vastustaja teha uue töövõime hindamise otsuse, mis on aluseks töövõimetoetuse maksmisel. Kaebaja ei jäänud 2023. a aprilli töövõimetoetusest ilma. See on määratud ulatuses välja makstud, kuid seda tehti viivitusega. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue on alusetu, kuna puudub vastustaja õigusvastane tegevus, mis on esmaseks mittevaralise kahju hüvitamise eelduseks. Kaebaja ei ole suutnud ära näidata vastustaja tegevust/tegevusetust, mis oleks seadusega vastuolus ja suunatud teadlikult (süüliselt) kaebaja tervise kahjustamisele, väärikuse alandamisele või põhjustaks talle muid vaimseid kannatusi.
12.Tallinna Halduskohus rahuldas 20.12.2023 otsusega kaebuse viivisenõude osas ja mõistis Eesti Töötukassalt kaebaja kasuks välja viivise 1,99 eurot töövõimetoetuse väljamaksmisega viivitamise eest (resolutsiooni p 1) ning jättis muus osas kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 2). Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 0,06 eurot (resolutsiooni p 3). Kohus kontrollib vaidlustatud otsuste õiguspärasuse hindamisel, kas vastustaja on suutnud varasemas menetluses esinenud puudused kõrvaldada ning kas vaidlustatud otsuste aluseks olevates eksperdihinnangutes on kõikide oluliste asjaoludega arvestatud. Vastustaja lähtus 24.04.2023 otsuse tegemisel kaebaja 07.06.2022 taotlusest ning tugines Medicum Perearstikeskus AS-i ekspertarsti KP eksperdihinnangule. Tulenevalt Tallinna Halduskohtu 20.02.2023 kohtuotsusest vaatas Meliva Qvalitas AS-i ekspertarst dr HK eelneva eksperdihinnangu üle ning esitas 21.04.2023 uue eksperdihinnangu. Töötukassa lähtus 25.04.2023 otsuse tegemisel kaebaja 21.10.2022 taotlusest ning tugines AS-i Arstikeskus Confido ekspertarsti AL 24.11.2022 eksperdihinnangule. Täiendavalt on asjas esitatud töötukassa ekspertarsti PT 03.08.2023 arvamus kaebaja töövõime kohta. Kõik kolm ekspertarsti jõudsid lõppkokkuvõttes seisukohale, et kaebajal on osaline töövõime ning selle järeldusega on nõustunud ka vastustaja ekspertarst. Arvestades eksperdihinnangutes märgitut ning vastustaja ekspertarsti selgitusi, on 24.11.2022 ja 21.04.2023 eksperdihinnangutes 4(12)
3-23-1217 arvestatud kõikide oluliste ja asjas tähtsust omada võivate asjaoludega. Ei nähtu, et nende pinnalt tehtud järeldused oleksid põhjendamatud. Vastustaja on uute otsuste tegemisel suutnud kõrvaldada varasemas menetluses esinenud puudused. Dr HK on arvestanud kaebaja viidatud mäluprobleeme ning hinnanud neid koosmõjus TIS-i andmetega (sh tuginenud nii dr M 14.10.2022 kui ka dr GO 09.05.2022 epikriisidele). Kuigi dr AL ei ole otsesõnu eksperdihinnangus võimalikke mäluprobleeme nimetanud, on ta arvestanud kaebajal diagnoositud orgaanilise depressiooniga ning nii dr M 14.10.2022 kui ka dr GO 09.05.2022 epikriisidega. Mõlemad ekspertarstid olid seisukohal, et õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonnas saab piirangut pidada mõõdukaks. Töötukassa ekspertarst on seoses õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonnaga märkinud (töötukassa ekspertarsti seisukoha lk 6–7, dtl 287–288), et kaebaja on subjektiivselt korduvalt mäluhäireid kaevanud, kuid objektiivseid psühholoogilisi uuringuid/teste ei ole peetud vajalikuks teostada. Dr M epikriisis on välja toodud pikk küsitlus vastustega, mis põhinevad kaebaja subjektiivsele enesehinnangule ja ütlustele. Märgitud on, et vähenenud on keskendumisvõime, kaugmälu ja lähimineviku mälu on hinnanguliselt normi piires, häiritud vahetu mälu ja kohene meenutamine, mis võib tuleneda ärevusest. Töötukassa ekspertarst leidis, et antud andmete alusel saab nõustuda maksimaalselt kerge piiranguga (skoor 1) tegevuste õppimisel, kuid aktsepteeritav on ka objektiviseerimise vähesuse tõttu hinnata piirang puuduvaks (skoor 0). Töövõime lõpphinnangule see mõju ei avalda (skoor 0 või 1). Sellist järeldust ei saa pidada ilmselgselt põhjendamatuks. Olukorras, kus nii TTO ekspertarstid kui vastustaja ekspertarst on leidnud, et kaebaja mäluprobleemid ei ole sellised, mis annaksid aluse pidada piirangut raskeks või täielikuks, ei mõjuta see praegusel juhul ka vastustaja lõppjäreldust osalise töövõime kohta. Lisaks on 21.04.2023 eksperdihinnangus arvestatud kaebajal diagnoositud peavalude/ migreeniga (vt Tallinna Halduskohtu 20.02.2023 otsuse nr 3-22-1454 p 24.1.3). Ekspert võttis arvesse, et kaebajal on olnud küll peavalu, kuid seda on saanud leevendada käsimüügiravimitega. Retseptivaluvaigisteid ei ole ta vajanud ning eriarsti (närviarst, valuarst, peavalukabineti spetsialist) juurde pole teda olnud vaja suunata. Lisaks pole viimase kahe aasta vältel peetud vajalikuks määrata tänapäevaseid migreeniravimeid. 24.11.2022 eksperdihinnangus on ekspertarst muude tervisehäirete osas (p 9) leidnud, et olemasolevad terviseandmed ei kinnita peavalu, mis oleks esinenud regulaarse valuravi foonil. Seega on mõlemad ekspertarstid eksperdihinnangu koostamisel arvestanud kaebaja viidatud peavaluga ja nende asjaoludega sai arvestada ka vastustaja otsuse tegemisel. Võtmetegevuses „väljaskäimine“ on dr AL 24.11.2022 eksperdihinnangus paanikahoogudega agorafoobia diagnoosile tuginedes hinnanud piirangu raskeks ning dr HK 21.04.2023 eksperdihinnangus orgaanilise depressiooni diagnoosile tuginedes hinnanud piirangu mõõdukaks. Seega on erinevalt varasemast hinnangust (vt Tallinna Halduskohtu 20.02.2023 otsuse p 25.1.3) ekspertarst piisava põhjalikkusega hinnanud kaebaja enesehinnangulisi piiranguid ning analüüsinud neid koosmõjus diagnoositud terviseprobleemidega. Vaatamata konkreetsete võtmetegevustega seotud piirangute hindamisel esinevatele erinevustele on mõlemad ekspertarstid seisukohal, et kaebaja on osaliselt töövõimeline. Erinevalt 09.05.2022 eksperdihinnangust on 24.11.2022 ja 21.04.2023 eksperdihinnangutes hinnatud eraldi suhtlemise valdkonnas esinevaid piiranguid ning loetud need kas mõõdukaks (24.11.2022 eksperdihinnang) või kergeks (21.04.2023 5(12)
3-23-1217 eksperdihinnang). Seejuures on kaebaja ise oma hilisemas, 21.10.2022 esitatud taotluses hinnanud oma piirangud suhtlemise valdkonnas mõõdukaks. Töötukassa ekspertarst on seoses suhtlemise valdkonnaga märkinud, et nõustub pigem mõõduka, s.t oluliselt töövõimet mõjutava piiranguga kui kerge piiranguga ning selgitanud, et kaebajale ei sobi töötamine, mis nõuab suhtlemist. Nähtub, et nii dr AL kui HK on asjas tähtsust omada võivate asjaoludega arvestanud. Erinevus konkreetse võtmetegevuse piirangu raskusastme määramisel ei mõjuta vaidlustatud otsuste õiguspärasust. Kaebaja terviseandmeid, kõiki eksperdihinnanguid ning vastustaja ekspertarsti seisukohta arvestades ei nähtu, et piirangu kergeks või mõõdukaks hindamine oleks ilmselgelt põhjendamatu. Kuivõrd mõlemad eksperdid on seisukohal, et kaebajal esineb raskusi inimestega suhtlemisel, sai vastustaja selle asjaoluga arvestada vaidlustatud otsuste tegemisel. Erinevused eksperdihinnangute üksikutes punktides ei tähenda, et mõne arsti hinnang oleks vale. Erinevused võivad tuleneda nii sellest, et lähtuti erinevatest taotlustest (kaebaja kirjelduste erinevused piirangute kohta, nt võtmetegevuse 6.1. juures) kui ka sellest, et konkreetse arsti professionaalne hinnang võib olla kolleegi arvamusest mõnevõrra erinev. Töötukassa ekspertarst nõustus TTO ekspertide koostatud ekspertiiside ning nendes tehtud järeldustega. Kokkuvõttes märkis ta, et on nõus eksperdiarvamuse ja hinnanguga kaebaja töövõimele, mille kohaselt on see osaline. Kokkuvõtvalt nähtub ekspertarstide hinnangutest, et kaebajal esineb küll terviseprobleeme, kuid TIS-i märgitud andmetest ei saa teha järeldust, et nendega kaasnevad piirangud oleksid sellised, mis vastaksid puuduvale töövõimele. Vastustaja ekspertarst on põhjendatult selgitanud, et töövõime hindamisel tuleb arvestada sellega, kas ja kuivõrd piiravad kaebajal diagnoositud haigusseisundid tema tegutsemisvõimet. Mitte iga terviseprobleem ei anna alust arvata, et isiku töötamine on sellest tingituna raskendatud või takistatud. Piiranguid arvestatakse sellisena, nagu need väljenduvad adekvaatse määratud ravi kasutamisel. Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1). Kaebuses märgitut arvestades järeldab kohus, et kaebaja on mittevaralise kahjuna RVastS § 9 lg 1 mõttes pidanud silmas väärikuse alandamist ning nõuab selle hüvitamist rahas. Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldused on kokkuvõtvalt järgmised: avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus; kahju tekkimine; põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju tekkimise vahel; muude õiguskaitsevahendite ammendatus (vt RVastS § 7 lg 1). Tuleb möönda, et vastustaja tegevus kaebaja taotluse lahendamisel võis olla mõnel juhul ebaselge. Ka jääb arusaamatuks, miks pidas vastustaja vajalikuks tunnistada algusest peale kehtetuks otsus, mille halduskohus oli juba tühistanud (vt 23.03.2023 otsus nr TVH/23/012724). Ühtlasi võib kaebaja kirjeldatust järeldada, et hea halduse põhimõtte järgimiseks tulnuks vastustajal teatud küsimusi kaebajale paremini selgitada või talle menetluse käigust rohkem infot anda. Kuigi vastustaja tegevus võis põhjustada kaebajale teatavaid ebamugavusi ja muret, ei ületa see künnist, mida saaks pidada inimväärikuse alandamiseks. Seega ei ole vastustaja kaebajale mittevaralist kahju tekitanud ning nõude rahuldamiseks puudub alus. Kuna mittevaralist kahju ei ole tekkinud, puudub vajadus hinnata muid nõude eeldusi. Kuivõrd kaebusest ega ka muudest kaebaja esitatud dokumentidest ei nähtu muid varalise kahju tekkimisega seotud asjaolusid, järeldab kohus, et kaebaja on varalise kahjuna pidanud silmas üksnes viivist. Seda, et viivist on võimalik käsitada erilaadse 6(12)
3-23-1217 kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused, on kinnitanud ka kohtupraktika (Riigikohtu 27.11.2014 otsus nr 3-3-1-66-14, p 19). Töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 17 lg-st 1 tulenevalt pidanuks töövõimetoetus märtsi eest laekuma kaebajale hiljemalt 10.04.2023. Kuna väljamakse tehti 04.05.2023, oli vastustaja 24 päeva viivituses. Kuigi töövõimetoetuse määramise otsus oli otseselt seotud osalise töövõime tuvastamise otsus(te)ga, ei saanud vastustaja pelgalt ebaselgele olukorrale tuginedes jätta töövõimetoetust õigeaegselt välja maksmata. Isegi kui haldusakt osutus muutunud asjaolude tõttu õigusvastaseks, oli ta jätkuvalt kehtiv ning seega täitmiseks kohustuslik teiste seas ka töötukassale. Jättes kaebajale 2023. a märtsi eest töövõimetoetuse õigeaegselt maksmata, rikkus vastustaja kaebaja õigust saada igakuiselt talle kehtiva haldusaktiga määratud töövõimetoetust. Vastustaja oli rahalise kohustuse täitmisel õigusvastases viivituses ning see rikkus kaebaja õigusi. Seega on täidetud RVastS § 7 lg 2 ning VÕS § 113 kohaldamise eeldused. Kuna vastustaja viivitas 288,55 euro suuruse kohustuse täitmisega kokku 24 päeva, on viivise suuruseks 1,99 eurot (vt VÕS § 113 lg 1, VÕS § 94 lg-st 1 tulenevalt oli 2023. a I poolaastal viivise määraks 10,5% aastas).
13.M.J esitas 19.01.2024 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 20.12.2023 otsuse peale.
14.Eesti Töötukassa tunnistas 18.04.2024 otsusega nr TVH/24/015197 algusest peale kehtetuks 25.04.2023 otsuse nr TVH/23/017354 ja määras kaebajale puuduva töövõime perioodiks 18.08.2022–17.08.2027. Eesti Töötukassa muutis 19.04.2024 otsusega nr TVT/24/020632 05.12.2022 otsust nr TVT/22/061934 ja määras kaebajale töövõimetoetuse maksmise perioodiks 18.08.2022–17.08.2027 ja suuruseks ühe kalendripäeva eest 18,60 eurot.
15.Eesti Töötukassa tunnistas 06.05.2024 otsusega nr TVH/24/017385 edasiulatuvalt kehtetuks 18.04.2024 otsuse nr TVH/24/015197 ja määras kaebajale puuduva töövõime perioodiks 28.03.2024–27.03.2029. Eesti Töötukassa määras 08.05.2024 otsusega nr TVT/24/023752 kaebajale töövõimetoetuse maksmise perioodiks 28.03.2024–27.03.2029 ja suuruseks ühe kalendripäeva eest 18,60 eurot.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
16.M.J palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 20.12.2023 otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. Vaieldav on vastustaja väide, et ta ei teadnud kaebaja diagnoose. Kaebaja on olnud vaimselt haige mitu aastakümmet. Tallinna keskhaigla väljavõttest nähtub, et üle 20 aasta tagasi on kaebajale tehtud test, mis tollal määras alaarengut, ja leiti pinnapealne kõikuvus, naiivsus jms. Alaareng ei muutu ajas, pigem muutub vanuse suurenedes olukord kehvemaks. Kaebaja on olnud 25 aastat töövõimetu, varasemates otsustes on tema töövõimetus olnud pidevalt 80%, mis praegu tähendab täielikku töövõimetust. Lisaks on tal olnud raske puue, mis võeti töötukassa otsuse tõttu mitmeks kuuks üldse ära. Töötukassa ekspertarstid ei kuulanud kaebajat ega järginud ka halduskohtu otsust asjas nr 322-1454, mis viitas sellele, et kui kaebaja kohta pole piisavalt terviseandmeid, tuleb ta suunata vajalike testide tegemiseks erialaarsti juurde. Vastustaja tuvastas 01.09.2017 otsuses nr TVH/17/040307 kaebajal puuduva töövõime. Neli ekspertarsti andsid väga erinevaid hinnanguid. Kaebaja tütar otsis kaebajale uue arsti, sest varasem arst oli viimastel aastatel väga passiivne ja temaga muutus kaebaja suhe ebameeldivaks. Kaebaja on tänulik uuele arstile, kes on kaebajat diagnoosinud ja edasi suunanud. Töövõime hindamine ei ole olnud aus ega läbipaistev, vaid selleks kulunud kaks aastat on olnud kaebajale ebameeldiv ja keeruline aeg. Olukord, kus 25 aastat haigele inimesele selgitatakse, et nüüd ta on terve, kuigi ta sellest ise 7(12)
3-23-1217 aru ei saa, on väljakutse. Nende kannatuste eest oleks õiglane välja mõista hüvitis. Töötukassa asetab kaebaja ja temaga sarnases olukorras olevad isikud väga ebameeldivasse olukorda. Erivajadustega inimesed, lapsed ja vanurid ei oska ega saa ennast sageli ise kaitsta. Töötukassa ei peaks oma klientidega nii käituma, nagu ta on kaebajaga käitunud. Kaebaja vaimne tervis kannatas. Lisaks ei maksnud töötukassa ka määratud toetust välja. Kuigi kohus määras viivise, ei ole ta määranud kahjuhüvitist. Tegemist on sissetulekuga, mis on haigele inimesele ülioluline. Eestis on erivajadustega inimeste toetused niigi väikesed, kuid kaebaja pandi olukorda, kus ta ei saanud seda vähestki. Kaebaja ei saanud selle kohta mingit infot ja küsimise peale tuli ka mõnikord päris kaua vastust oodata. Kuigi majanduslikult on tütred kaebajat aidanud, oli see kaebajale vaimselt raske. Ta tundis, et teda pole kellelegi vaja. Töötukassa osutab teenust Eesti Vabariigi kodanikele, sealhulgas erivajadustega kodanikele.
17.Eesti Töötukassa palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes mh oma varasemate seisukohtade juurde. Kaebaja on saavutanud halduskohtule esitatud kaebuses toodud eesmärgid: tal on tuvastatud puuduv töövõime ja määratud tagasiulatuvalt töövõimetoetus puuduva töövõime korral perioodiks 18.08.2022–17.08.2027. Vastustaja otsused olid nende tegemise ajal õiguspärased ja põhinesid otsuse tegemise ajal olemasolevatele terviseandmetele. Vastustaja hindab töövõimet vastavalt TVTS-le ning tervise- ja tööministri 07.09.2015 määrusele nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ (määrus nr 39) ning sellest tulenevalt ei ole vastustaja pädevuses suunata isikuid eriarstide vastuvõttudele. Vastustaja ega ekspertarsti pädevuses ei ole kaebaja töövõime hindamisel talle diagnoose määrata. Seda peab tegema kaebaja raviarst. Ekspertarsti pädevuses on kontrollida, kas kaebaja on TIS-i andmetel pöördunud oma terviseprobleemidega arstide poole, millise diagnoosi ja ravi on raviarstid talle määranud, kas kaebaja on seda ravi järginud ja kas see ravi on olnud efektiivne, st kas kaebaja terviseprobleemi on võimalik raviga kõrvaldada või kompenseerida. Ekspertarst peab nende andmete koosmõjus hindama, kas kaebaja töövõime on piiratud või mitte. Kaebaja esitas 28.03.2024 uue töövõime hindamise taotluse ja koos sellega 27.03.2024 psühhiaatri TT epikriisi, kus märgitakse, et kaebajal on kaasuvalt diagnoos F70.0 – kerge vaimse arengu mahajäämus. 2024. a aasta märtsis on raviarst esimest korda diagnoosinud kaebajal kerge vaimse alaarengu ning toob oma sissekandes välja, et see tervisemure on pikaajaline ning põhjustanud erinevaid probleeme eluga hakkamasaamisel. Nende uute andmete alusel uuendas töötukassa 2022. a-l esitatud taotluse menetluse ja tuvastas kaebajal puuduva töövõime perioodiks 18.08.2022–17.08.2027. Uusi andmeid, mis kinnitavad piirangute olemasolu, ei saanud vastustaja arusaadavalt varem arvesse võtta ja eelnevates hinnangutes arvestada. Kuigi töövõime hindamisel on oluline ka isiku enda hinnang oma tegutsemisvõimele, ei saa vastustaja tugineda hinnangu andmisel üksnes kaebaja subjektiivsetele tervisekirjeldustele, hinnangut peavad kinnitama ka objektiivsed terviseandmed. Kaebajal ei ole vastustaja tegevuse tõttu kahju tekkinud. Vastustaja tegevuse tõttu ei jäänud kaebaja 2023. a aprilli töövõimetoetusest ilma. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue on alusetu, kuna puudub vastustaja õigusvastane tegevus. Kaebaja ei ole suutnud ära näidata vastustaja tegevust/tegevusetust, mis oleks õigusvastane ja suunatud teadlikult (süüliselt) kaebaja tervise kahjustamisele, väärikuse alandamisele või põhjustanuks talle muid vaimseid kannatusi. Kaebaja väited, et vastustaja tegevuse tõttu ja kohtuvaidluste tõttu on tema tervis viimase kahe aasta jooksul halvenenud, on tõendamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8(12)
3-23-1217
18.Kaebaja on esitanud apellatsioonimenetluses tõendeid (apellatsioonkaebusega lisad 1–3 ja 9–24 ning 28.03.2024 ja 18.03.2025 menetlusdokumentide lisad), mille asja juurde võtmise kohta tuleb võtta seisukoht. Ringkonnakohus võtab HKMS § 198 lg 3 alusel asja õigemaks lahendamiseks toimiku materjalide juurde apellatsioonkaebuse lisad 1–2, 9–16 ning 28.03.2024 ja 18.03.2025 menetlusdokumentide lisad. Tegemist on kaebaja terviseportaali väljavõtetega (02.10–03.10, 13.12.2023 ja 21.–27.03.2024 toimunud arstide vastuvõtud), kaebaja raviarstide sissekannete ja uuringute tulemustega aastatest 2001–2010 ning enne 2016. aastat tehtud SKA otsustega kaebaja puude ja töövõimetuse tuvastamise kohta. Need tõendid on praeguses vaidluses asjakohased. Ringkonnakohus tagastab kaebajale apellatsioonkaebuse lisad 3 ja 17–24, sest tegemist on halduskohtule esitatud kaebuse, selle lisade ja siinses asjas tehtud halduskohtu otsusega, mis on toimikus juba olemas.
19.HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist tegi Eesti Töötukassa järgmised otsused: – 18.04.2024 otsus nr TVH/24/015197, millega tunnistati algusest peale kehtetuks 25.04.2023 otsus nr TVH/23/017354 ja määrati kaebajale puuduv töövõime perioodiks 18.08.2022–17.08.2027; – 19.04.2024 otsus nr TVT/24/020632, millega muudeti 05.12.2022 otsust nr TVT/22/061934 ja määrati kaebajale töövõimetoetuse maksmise perioodiks 18.08.2022– 17.08.2027 ja suuruseks ühe kalendripäeva eest 18,60 eurot; – 06.05.2024 otsus nr TVH/24/017385, millega tunnistati edasiulatuvalt kehtetuks 18.04.2024 otsus nr TVH/24/015197 ja määrati kaebajale puuduv töövõime perioodiks 28.03.2024–27.03.2029; – 08.05.2024 otsus nr TVT/24/023752, millega määrati kaebajale töövõimetoetuse maksmise perioodiks 28.03.2024–27.03.2029 ja suuruseks ühe kalendripäeva eest 18,60 eurot. Nendest otsustest nähtub, et kaebaja vaidlustatud Eesti Töötukassa 25.04.2023 otsus nr TVH/ 23/017354 on tunnistatud kehtetuks, kaebaja taotlused on uuesti läbi vaadatud ja talle on määratud puuduv töövõime alates 18.08.2022, s.t alates sellest ajast, kui kaebajal tuvastati osaline töövõime praeguses asjas vaidlustatud 24.04.2023 otsusega nr TVH/23/017166. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja seega saavutanud oma tühistamis- ja kohustamisnõuete eesmärgid ning nendes nõuetes tuleb menetlus lõpetada. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks jätkata eraldi menetlust vaidlustatud töötukassa otsuste õigusvastasuse tuvastamiseks (HKMS § 152 lg 2), sest õigusvastasuse tuvastamine sisaldub kahju hüvitamise nõudes.
20.Halduskohus leidis, et kaebaja menetlusdokumentidest nähtuvalt on ta varalise kahjuna pidanud silmas üksnes viivist. Ringkonnakohus nõustub sellega. Kaebaja ei ole sellele halduskohtu seisukohale ka apellatsioonimenetluses vastu vaielnud. Kuna töötukassa ei ole halduskohtu otsust viivisenõuet puudutavas osas vaidlustanud, on selles osas halduskohtu otsus jõustunud. Eelnevast tulenevalt on apellatsioonimenetluses vaidluse all üksnes kaebajale mittevaralise kahju tekkimine.
21.Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad RVastS § 7 lg-test 1 ja 2 tulenevalt olema täidetud järgmised eeldused: 1) kannatanu õiguste rikkumise tagajärjel temale kahju tekkimine; 2) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu (tegevus või tegevusetus) avalikõiguslikus suhtes; 3) põhjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine kahju tekkimise ära hoidmiseks või kahju kõrvaldamiseks; 5) kahju hüvitamise hõlmatus rikutud kohustuse või normi kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3). Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on 9(12)
3-23-1217 Eestis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 29). RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh süüliselt väärikuse alandamise või tervise kahjustamise korral. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Mittevaralise kahju tekkimiseks ja hüvitamiseks peavad isikule põhjustatud tagajärjed (valu ja kannatused) olema tavapärasest eluriskist intensiivsemad. Nt ei ole mittevaralise kahjuna käsitatavad stress, nördimus, ebakindlus jm sarnased üleelamised, mis võivad isikule kaasneda õigusvaidlusega (Riigikohtu 26.09.2022 otsus nr 3-20-1449, p 30.4). Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suurust hindab kohus kaalutlusõiguse alusel (nt Riigikohtu 20.10.2021 otsus nr 3-19-2061). Kahjunõude rahuldamise eelduste täidetuse kontrollimisel pole oluline kontrolli järjekord, vaid see, et kõik eeldused oleksid täidetud (nt Riigikohtu 20.02.2020 otsus nr 3-16-2267, p 17).
22.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja väidetest tulenevalt on ta mittevaralise kahjuna silmas pidanud väärikuse alandamist. Samuti jagab ringkonnakohus halduskohtu hinnangut, et kuigi vastustaja menetluse korraldamisel esines puuduseid, mis võisid põhjustada kaebajale teatavaid ebamugavusi ja muret, ei ületa see künnist, mida saaks pidada inimväärikuse alandamiseks. Ka vastustaja õigusvastasusest viivitusest 2023. a aprillis töövõimetoetuse väljamaksmisel ei saa automaatselt järeldada kaebaja väärikuse alandamist. Kaebaja ei ole väitnud, et tal oleks selle tõttu tekkinud nt oht jääda ilma eluasemest või tal poleks olnud võimalik osta endale vältimatult vajalikku (nt toit, ravimid). Seejuures pole oluline, et kaebaja väitel aitasid teda sissetuleku vähenemisel majanduslikult tema tütred – lastel ongi kohustus hoolitseda ka oma abivajavate vanemate eest (vt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 27 lg 5, perekonnaseaduse § 96 lg 1). Väärikust alandavaks ei saa pidada üksnes toetuse maksmise viibimisest tekkinud mõningat ebakindlust ega ka vajadust haldusorganilt selgitusi küsida. Kuivõrd kaebaja teadis, et töötukassal oli 2023. a aprillis pooleli tema töövõime hindamise menetlus, pidi ta siiski aimama, et tõenäoliselt on see ka toetuse maksmise viibimise põhjus. Ühtlasi ei saa kaebajat solvavaks või alandavaks pidada töötukassa vastuseid kaebaja tütre tolleaegsetele pöördumistele (vt dtl 76 jj).
23.Hinnangut, et kaebaja inimväärikust ei ole alandatud, ei muuda ka asjaolu, et vastustaja on pärast halduskohtu otsuse tegemist tuvastanud kaebajal puuduva töövõime ja tunnistanud praeguses asjas vaidlustatud otsuse kehtetuks. Haldusorgani tegevuse vaidlustamine halduskohtus on isiku õigus. Seega ei saa vajadust vaidlustada töötukassa otsuseid ning sellega tõenäoliselt kaasnevat stressi ja ebakindlust pidada kaebaja väärikust alandavaks. Kokkuvõttes ei ole kaebajale põhjustatud tagajärjed olnud tavapärasest eluriskist intensiivsemad.
24.Kuigi kaebaja on väitnud mh vastustaja tegevuse tõttu tervisekahju tekkimist (s.t kannatas tema vaimne tervis), ei ole ta esitanud selle kohta täpsemaid andmeid ega tõendeid. Kaebaja esitatud 27.03.2024 epikriisist ilmneb küll, et kaebaja kurdab peavalu, kehva meeleolu, närvilisust jms, kuid sealsamas on märgitud, et kaebaja enda sõnul on tal olnud need sümptomid 9. eluaastast peale (dtl 627–629). Seega ei ole nimetatud epikriisi põhjal alust järeldada, et kaebaja terviseseisund töötukassaga vaidluse toimumise ajal oleks oluliselt muutunud. Nagu eespool märgitud, ei saa mittevaralise kahjuna käsitada üksnes stressi, pinget, ärevust jms, mis paratamatult õigusvaidlustega võib kaasneda. Niisiis ei nähtu, et kaebajale oleks tekkinud mittevaraline kahju tervise kahjustamisena RVastS § 9 lg 1 tähenduses.
25.Kuna praegusel juhul ei ole kaebajale mittevaralist kahju tekkinud, ei ole üks kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldus täidetud ja seetõttu ei ole ka alust mittevaralise kahju nõude rahuldamiseks. Arvestades et algne kaebus sisaldas ka tühistamisnõudeid, milles 10(12)
3-23-1217 ringkonnakohus praeguse otsusega menetluse lõpetab, peab ringkonnakohus vajalikuks täiendavalt analüüsida ka praeguses asjas vaidlustatud töötukassa otsuste õiguspärasust.
26.Töötukassa on 18.04.2024 otsuses nr TVH/24/015197 märkinud, et 25.04.2023 töövõime hindamise otsus nr TVH/23/017354 tunnistatakse haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg 1 ja § 65 lg 1 alusel kehtetuks algusest peale (dtl 642). HMS § 65 lg 1 puudutab andmise ajal õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamist. Samas nähtub praeguse juhtumi asjaoludest, et 25.04.2023 otsus tunnistati kehtetuks, sest ilmnesid uued asjaolud (27.03.2024 epikriisist nähtuv diagnoos F70.0 – kerge vaimse arengu mahajäämus). Töötukassa on 18.04.2024 otsuses ka märkinud, et vaatas kaebaja taotluse menetluse uuendamise korras uuesti läbi, milleks annabki aluse uue asjaolu ilmnemine (vt HMS § 44 lg 1). Seega on ringkonnakohtu hinnangul tegemist pigem HMS § 65 lg-s 3 sätestatud olukorraga, s.t ära on langenud kestvalt õigusi piirava haldusakti andmise alus õiguslike või faktiliste asjaolude muutumise tõttu. Nii ei tule praegusel juhul viitest HMS § 65 lg-le 1 tingimata järeldada, et 25.04.2023 otsus nr TVH/23/017354 oleks olnud juba selle andmise ajal õigusvastane.
27.Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud töötukassa 25.04.2023 otsus nr TVH/23/017354 ja sellele vahetult eelnenud 24.04.2023 otsus nr TVH/23/017166 nende tegemise ajal õigusvastased. Töötukassa 18.04.2024 otsuses nr TVH/24/015197 on märgitud: „Käesoleva aasta märtsis on raviarst esmakordselt taotlejal diagnoosinud kerge vaimse alaarengu ning toob oma sissekandes välja, et antud tervisemure on pikaajaline ning põhjustanud erinevaid probleeme eluga hakkamasaamisel.“ Sellest võib järeldada, et töötukassa hindas varasemast erinevalt kaebaja töövõime puuduvaks just nimetatud uue diagnoosi tõttu. Põhjendatud on vastustaja selgitus, et 27.03.2024 epikriisis toodud diagnoos oli uus asjaolu, millega ta ei saanud varem kaebaja töövõime hindamisel arvestada. Kuigi töötukassal on õigus suunata isik tema töövõime kohta arvamuse saamiseks tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtule visiidipõhisele hindamisele, ei tehta seda uute diagnooside püstitamiseks (määruse nr 39 § 2 p 10). Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud töötukassal põhjust järeldada eelnimetatud diagnoosi võimalikkust kaebaja varasemate terviseandmete põhjal. Ehkki kaebaja on esitanud apellatsioonimenetluses kohtule mh kaebaja terviseandmeid sisaldavaid dokumente aastatest 2001–2010 (dtl 673–739), ei nähtu sealt kaebaja väidetud Ida-Tallinna või Lääne-Tallinna Keskhaigla dokumenti, mille põhjal võiks järeldada kaebajale samasisulise diagnoosi panekut. Küll nähtub nendest dokumentidest, et kaebajal on ka tollal diagnoositud orgaanilist depressiooni ja ärevust (F06.32 ja F06.4, vt nt dtl 685, 717, 737). Igal juhul peab töötukassa töövõime hindamisel lähtuma eeskätt viimase 5 aasta kohta TIS-i kantud andmetest (vt sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri 22.02.2016 määruse nr 15 „Töövõime hindamiseks, puude raskusastme tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks ja maksmiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid“ § 2 lg 3).
28.Kaebaja on esitanud tõendid, mille kohaselt on tal varem (ajavahemikus 2001–2015) korduvalt puue ja/või töövõimetus tuvastatud (vt dtl 507 jj, dtl 673 jj). Nendest dokumentidest aga ei järeldu, et ka töötukassa pidi kaebajal automaatselt tuvastama puuduva töövõime. Nagu vastustaja on selgitanud, erines tollane töövõime hindamise metoodika praegusest, alates 2016. a-st kasutusel olevast metoodikast. Töötukassa ei võta töövõime hindamisel arvesse üksnes isiku terviseseisundit ja haiguseid, vaid ka seda, kuidas need mõjutavad tema tegutsemisvõimet (vt TVTS § 5 lg 2). Töövõime hindamisel arvestatakse ka isiku tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi järgimist ning kirjeldatakse isikul esinevate piirangute avaldumist, põhjuseid ja mõju tegutsemisvõimele, samuti isiku kohanemist piiranguga (määruse nr 39 § 5 lg 3). Kuivõrd töötukassa ei arvesta üksnes isikul olemasolevaid võimalikke haiguseid, vaid eeskätt seda, kuidas need konkreetsel ajal tema tegutsemisvõimet piiravad, ei saanud kaebaja jätkuvalt puuduvat töövõimet järeldada ka pelgalt töötukassa 2017. a otsusest, milles tuvastati kaebaja 11(12)
3-23-1217 puuduv töövõime. Vastustaja on selgitanud, et 2017. a hindamise eel ja ajal oli terviseandmetest nähtuvalt kaebajal mitmeid kriisimomente, mis tol ajal tema terviseseisundit oluliselt mõjutasid ning mille tõttu hinnati piirangud raskemateks.
29.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et töötukassa oli haldusasjas nr 3-22-1454 tehtud halduskohtu 20.02.2023 otsust silmas pidades kõrvaldanud varasemas menetluses esinenud puudused ning arvestades otsuste tegemise ajal olemasolevaid kaebaja terviseandmeid, ei saanud 24.04.2023 ja 25.04.2023 otsustes ja nende aluseks olevates eksperdihinnangutes toodud järeldusi pidada ilmselgelt põhjendamatuks.
30.Eeltoodu põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
31.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud (HKMS § 109 lg 1), jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
32.Ringkonnakohus asendab avaldatavas kohtuotsuses HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja ja tema tütrest esindaja nimed tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.