J.L-i (J.L) kaebus Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks helistamise mittevõimaldamisel 29. ja 31. jaanuaril 2024 ning helistamise piiramisel 22. veebruaril 2024
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebus asjas nr 3-24-1288.
2.Rahuldada Tartu Vangla taotlus ja kuulutada haldusasja nr 3-24-1288 menetlus vangla poolt 30. jaanuaril 2025 kohtule esitatud videosalvestisi puudutavas osas kinniseks.
3.Rahuldada Tartu Vangla taotlus kaebaja keelamiseks tutvuda videosalvestistega.
4.Keelata J.L-il saada videosalvestistest koopiaid.
Edasikaebamise kord
Määruse resolutsiooni punktide 1, 3 ja 4 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
Muud selgitused
Määrus toimetatakse kätte kaebajale ja Tartu Vanglale.
1.J.L (kaebaja) esitas 30. aprillil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla valvurite tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks seoses helistamise korraldamisega. Kaebuse kohaselt esitas kaebaja 29. ja 31. jaanuaril 2024 hommikuse loenduse ajal taotlused helistamiseks. Kaebaja selgitab, et 29. jaanuaril 2024 ei võtnud valvur kambrist lahkudes taotlust laua pealt kaasa. Valvur lubas järgmise ringi ajal (s.o kell 9.00) taotluse võtta. Kaebaja osutab, et ei vasta tõele, et ta andis taotluse üle lõuna ajal, kuna vanemvalvur K. Kaldvee ütles talle enne lõunat, et M. Kuljo oli talle öelnud, et tema J.L-ile helistamiseks luba ei anna, sest tal ei ole aega numbreid kontrollida. Kaebaja osutab, et 22. veebruaril 2024 pani ta kirja helistamise kell 17.00. Kaebaja teavitas sektoris viibinud kontaktisikut kella 17.10 ajal, et tal on helistamise aeg ja kellaajad planeeritud ning ta soovib helistada. Kontaktisik andis sellest valvurile teada. Telefon viidi kaebajale kell 17.21, kuid helistada sai ta otsuse kohaselt alles kell 17.38. Kohe kui telefon toodi, andis kaebaja valvurile teada, et telefonil on kõnepiirang peal. Valvur keeldus piirangut maha võtmast ja ütles, et kaamerast on näha, et telefon on tema käes olnud 60 minutit. Kaebaja sai telefoniga rääkima hakata umbes 20 minutit peale telefoni toomist ja siis võeti telefon tema käest ära. Ta ei saanud juristi ega advokaadiga rääkida. Kaebaja palub tuvastada, kas Tartu Vangla teenistujate tegevus oli õiguspärane või õigusvastane ning teatada, kas ta saab esitada kohtule hüvitamiskaebuse kohe
3-24-1288 või peab ta tegema uue kahjunõude Tartu Vanglale, kui selgub, et Tartu Vangla tegevus oli õigusvastane. Kaebaja viitab Tartu Vangla otsusele nr 1-13/24/155-2.
2.Vastuseks kohtunõudele esitas Tartu Vangla 30. jaanuaril 2025 kohtule Tartu Vangla 29. aprilli 2024. a otsuse nr 1-13/24/155-2, otsuse aluseks olnud kaebaja 23. veebruari 2024. a kahjunõude ja muud haldusmenetluse materjalid ning kaks videosalvestist, millele Tartu Vangla 29. aprilli 2024. a otsuses nr 1-13/24/155-2 on tuginetud. Vangla palub halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 77 lõike 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lõike 1 punkti 1 alusel kuulutada kohtumenetlus videosalvestiste osas kinniseks ning edastatud salvestusi kaebajale mitte näidata. Videosalvestuse näol on tegemist kaebaja jaoks piiratud juurdepääsuga teabega. Kuigi vangla siseruumides paiknevad kaamerad on nähtaval kohal ning vormikaamerad ametniku küljes on samuti nähtaval, siis salvestuse vaatlusel on võimalik näha kaamera vaateulatust ja vaatenurki, aga ka salvestatava pildi kvaliteeti ja detailsust, mistõttu sisaldub videosalvestusel teave turvassüsteemide kohta. Tegemist on avaliku teabe seaduse (AvTS) § 35 lõike 1 punkti 9 mõistes asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabega. Kaamera vaateulatuse täpne teadmine ohustab vangla julgeolekut, sest annab kinni peetutele võimaluse tegutseda väljaspool kaamera vaateulatust.
KOHTU SEISUKOHT
3.Tulenevalt HKMS § 77 lõikest 1 koosmõjus TsMS § 38 lõike 1 punktiga 1 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik riigi julgeoleku või avaliku korra tagamiseks, eelkõige riigisaladuse või salastatud välisteabe hoidmiseks või asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks. Vastustaja poolt 30. jaanuaril 2025 kohtule esitatud videosalvestised sisaldavad teavet Tartu Vangla turvasüsteemide ja turvameetmete kohta, mistõttu on tegemist AvTS § 35 lõike 1 punkti 9 kohaselt asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabega.
4.HKMS § 88 lõike 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest ning selle juurde kuuluvatest, kuid mujal säilitatavatest menetlusdokumentidest ärakirju. Vastavalt HKMS § 88 lõikele 2 võib HKMS § 88 lõikes 1 nimetatud õigust piirata HKMS § 79 lõikes 1 loetletud alustel. HKMS § 79 lõike 1 punkti 1 kohaselt on üheks selliseks aluseks riigi julgeoleku või avaliku korra tagamise, eelkõige riigisaladuse või salastatud välisteabe hoidmise või asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitse vajadus. Menetlusosalisele ei anta luba tutvuda toimikuga üksnes juhul, kui huvi saladuse hoidmiseks on kaalukam menetlusosalise õigusest toimikuga tutvuda (HKMS § 88 lõike 2 teine lause). Riigikohus on selgitanud, et tagamaks saladuse hoidmine väljaspool kohtuistungeid jms, ei ole tarvis menetlusosalist üheltki toimingult eemaldada, vaid kohtul on võimalik jätta HKMS § 88 lõike 2 alusel luba toimikuga tutvumiseks ja ärakirjade saamiseks andmata (Riigikohtu halduskolleegiumi 15. mai 2014. a määrus asjas nr 3-3-1-36-14, punkt 8).
5.Kohus nõustub vastustajaga, et põhjendatud ei ole lubada kinnipeetavast kaebajal tutvuda vastustaja poolt kohtule esitatud videosalvestistega. Videosalvestiste vaatlus võimaldaks kaebajal näha kaamerate vaateulatust ja vaatenurki, samuti salvestatava pildi kvaliteeti ja detailsust ning audiojälgimiseseadmete heliulatus. Eelkirjeldatud teabe avalikustamine kaebajale ohustaks vangla julgeolekut, kuivõrd annaks kaebajale võimaluse vajadusel tegutseda väljaspool kaamera vaateulatust ja audiojälgimiseseadmete heliulatust. Samas ei annaks videomaterjaliga tutvumine kohtu hinnangul kaebajale infot, millest ta juba teadlik ei ole ning millega tutvumine oleks tema õiguste kaitseks tingimata vajalik. 2
3-24-1288
6.Eeltoodust tulenevalt kuulutab kohus praeguse haldusasja menetluse Tartu Vangla poolt
30.jaanuaril 2025 kohtule esitatud videosalvestiste osas kinniseks ning piirab HKMS § 88 lõike 2 alusel koosmõjus HKMS § 79 lõike 1 punktiga 1 kaebaja õigust videosalvestistega tutvuda ega luba kaebajal saada sellest koopiaid.
7.HKMS § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kaebusest nähtuvalt soovib kaebaja, et kohus tuvastaks Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse seoses helistamise korraldamisega 29. ja 31. jaanuaril 2024, mil tal ei võimaldatud helistada ja 22. veebruaril 2024, kui helistamist piirati. Kohus käsitab kaebust kaebaja esitatud nõudest lähtudes tuvastamiskaebusena (HKMS § 37 lõike 2 punkt 6).
8.HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kohus leiab, et kaebajal puudub praeguses kaebuses esitatud nõude osas ilmselgelt kaebeõigus.
9.Kohus selgitab, et tuvastamiskaebuse esitamine on lubatud vaid piiratud juhtudel. Tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes siis, kui see on vajalik kaebaja õiguse kaitseks (HKMS § 38 lõige 4, § 44 lõige 1) ning tema õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks (HKMS § 45 lõige 2). Täiendavalt on kohtupraktikas tuvastamiskaebuse lubatavuse osas leitud, et isikul peab olema eriline preventiivne huvi ehk põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (Riigikohtu 25. oktoobri 2017. a määrus asjas nr 3-17-749, p 11 ja 14. oktoobri 2020. a määrus asjas nr 3-19-882, p 23.1).
10.Kohus on seisukohal, et kaebajal puudub tuvastamiskaebuse esitamiseks kaebeõigus, kuna õigusvastasuse tuvastamise nõue ei kaitse kaebaja õigusi ja kaebajal on tuvastamiskaebusest tõhusam vahend.
10.1.Tuvastamiskaebus on väheefektiivne õiguskaitsevahend, arvestades, et isegi kui kohus menetleks sisuliselt kaebaja esitatud tuvastamisnõuet ning tuvastaks vangla tegevuse õigusvastasuse helistamise korraldamisel 29. ja 31. jaanuaril 2024 ning 22. veebruaril 2024, ei kohustaks see Tartu Vanglat tulevikus mingil kindlal viisil käituma. Seega tuvastamisnõude võimalik rahuldamine ei hoiaks ära olukorda, kus vangla võib piirata kaebajal telefoni kasutamist või heastaks rikkumisega kaasnenud tagajärgi. Asja materjalidest ei nähtu kohtule, et kaebajal oleks juhul, kui vangla rikuks edaspidi tema õigusi, takistusi esitada nõudeid, mis võimaldaksid õigusrikkumist kõrvaldada või heastada. Kohtule ei nähtu ka asjaolusid, mis tingiksid tuvastamiskaebuse esitamise rehabiliteerival eesmärgil. Tuvastamiskaebuse esitamist ei õigusta ka hilisem hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus, kuna hüvitamiskaebuse esitamiseks ei ole vajalik eraldiseisvas menetluses vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemine.
10.2.Nagu kohus märkis, siis puudub kaebajal kaebeõigus, kuna kaebajal on tuvastamiskaebusest tõhusam vahend. Kohus on seisukohal, et antud juhul on kahju hüvitamise nõue tuvastamiskaebusest tõhusam nõue, sest sellega on võimalik nõuda rahalist hüvitist. Seevastu tuvastamiskaebuse rahuldamisel nõude esitaja õiguslik positsioon ei muutuks. Kohus ei pea siiski antud juhul vajalikuks suunata kaebajat tema õiguste kaitse seisukohast tõhusama nõude esitamisele, kuivõrd kohtuasja materjalidest nähtub, et kahju 3
3-24-1288 hüvitamise nõue seoses helistamise mittevõimaldamisega 29. ja 31. jaanuaril 2024 ning helistamise piiramisega 22. veebruaril 2024 tuleks tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel, kuna kohus ei peaks vastavat kaebust perspektiivikaks – kaebusega kaitstava õiguse riive oleks väheintensiivne ja kaebuse rahuldamine vähetõenäoline. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
11.HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
11.1.Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22). Kaebaja väljendab rahulolematust selles osas, et vangla ei võimaldanud tal 29. ja 31. jaanuaril 2024 helistada ning 22. veebruaril 2024 piiras helistamist selliselt, et katkestas kõne enne 60 minuti täissaamist, mistõttu ei saanud ta juristi ega advokaadiga rääkida. Kohus mõistab, et kaebaja heaolu võis teatud ulatuses langeda, kuna ta ei saanud kahel päeval üldse helistada ning kolmandal päeval soovitud ulatuses, kuid kohtu hinnangul ei saanud vaidlusalune vangla tegevus põhjustada kaebajale tagajärgi, mille hindamiseks oleks põhjendatud kohtumenetluse täiemahuline läbiviimine ja kohtuotsuse tegemine. Ka varasemas kohtupraktikas on selgitatud, et helistamise õigus vanglas ei ole piiramatu ning kahel päeval helistamise mittevõimaldamine VangS § 28 lõikes 3 nimetatud isikutele ja asutustele, ei saanud intensiivselt riivata kinnipeetavast kaebaja õigust piiramatule telefoni kasutamisele suhtlemiseks kaitsjaga või advokaadist esindajaga (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 31. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-54-07, Tartu Ringkonnakohtu 16. juuni 2022. a määrus asjas nr 3-21-2982, samuti Tartu Halduskohtu 31. märtsi 2022. a määrus asjas nr 3-21-2098). Seda enam, et kaebaja ei ole ka ise selgitanud ega põhjendanud, millised olid need kahjulikud tagajärjed olukorrale, kui ta ei saanud 29. ja 31. jaanuaril 2024 üldse helistada ning 22. veebruaril 2024 kell 17.00 ning peale kella 18.25 helistada advokaadile ja esindajale. Asjaolu, et telefoni kasutamise võimalus on vanglas piiratud, on vangistusega paratamatult kaasnev ja sellega peab kaebaja arvestama.
11.2.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõige 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh süüliselt väärikuse alandamise ja eraelu puutumatuse rikkumise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika). Kohtu hinnangul ei oleks kaebaja hüvitamiskaebuse rahuldamine tõenäoline.
4
3-24-1288
11.3.Tartu Vangla 29. aprilli 2024. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsusest nr 1-13/24/155-2 nähtuvalt oli kaebaja vanglale etteheidetava tegevuse ajal vahistatu staatuses ehk viibis suletud eluosakonnas (vaidlusaluse tegevuse ajal kehtinud VangS § 90 lõige 3), kus võimaldatakse kinni peetavatel isikutel helistada teisaldatava telefoniga. VangS § 96 lõike 1 kohaselt on vahistatul õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjadega sätestatud korras. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 vastu võetud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSkE) § 51 lõikes 2 on sätestatud vanglale kohustus võimaldada kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras (VSkE § 51 lõike 2 viimane lause). Vaidlusaluse tegevuse ajal kehtinud Tartu Vangla kodukorra punkti 13.8.2 (edaspidi kodukord) kohaselt tuleb kinnipeetavatel helistamise võimaluse kasutamiseks esitada kirjalik taotlus vanglateenistuse ametnikule hiljemalt helistamise päevale eelneval õhtusel loendusel. Vastavalt kodukorra punktile 13.8.5 võimaldatakse kinnipeetavale, kes on õigeaegselt esitanud nõuetekohase taotluse telefoni kasutamiseks, telefoni kasutada Tartu Vangla kodukorra punktis 13.8.1.1 nimetatud päeval ühel korral kuni 10 minutit. Kinnipeetava telefoni kasutamise maksimaalne aeg päevas on tehniliselt piiratud 60 minutile (kodukorra punkt 13.12). Nii VSkE-s kui ka Tartu Vangla kodukorras kinnipeetava kohta käivaid sätteid kohaldatakse erinormide puudumise korral ka vahistatule (VSkE § 1 lõige 2 ja kodukorra punkt 1.3). Tartu Vangla 29. aprilli 2024. a otsuse kohaselt ei kasutanud kaebaja tõepoolest 29. ja 31. jaanuaril 2024 telefoni. Tartu Vangla on kohtueelse kahjunõude lahendamisel välja selgitanud, et kaebaja esitas 29. jaanuaril 2024 helistamise võimaldamiseks avalduse 29. jaanuari 2024 lõuna paiku, kuid inspektor-kontaktisik M. Kulo keeldus kinnipeetava avalduse vastuvõtmisest, kuivõrd kaebajale on helistamise kord teada. Vangla osutas otsuses, et kuigi kaebaja väidab kahjunõudes, et tal oli erakorraliste telefonikõnede teostamiseks nõuetekohaselt avaldused üle antud 29. ja 31. jaanuari 2024 hommikuse loenduse ajal, siis menetluse käigus uuritud ametnike rinnakaamera salvestised ei kinnita kaebaja väiteid. Kohus on tutvunud Tartu Vangla poolt 30. jaanuaril 2025. a edastatud kahe videosalvestisega, mille osas on menetlus kuulutatud kinniseks ja piiratud on kaebaja õigust tutvuda nende tõenditega. Kohtule ei nähtu nendest rinnakaamera salvestistest, et kaebaja oleks 29. ja 31. jaanuari 2024 hommikuse loenduse ajal andnud valvuritele üle taotlust erakorraliste telefonikõnede teostamiseks või juhtinud 29. jaanuaril 2024 valvurite tähelepanu asjaolule, et taotlus jäi lauaservalt kaasa võtmata, nagu väidab kaebaja kaebuses. Ei videosalvestiste ega ka muude tõenditega ei ole tõendatud, et kaebaja oleks esitanud 29. ja 31. jaanuari 2024 hommikuse loenduse ajal valvurile taotluse telefonikõnede teostamiseks. Vangla on põhjendatult asunud seisukohale, et kuna puuduvad tõendid, et kaebaja oleks esitanud vanglale nõuetekohast taotlust 29. ja 31. jaanuaril 2024 erakorraliste telefonikõnede teostamiseks, siis ei saa pidada vangla tegevust 29. ja 31. jaanuaril 2024 helistamise mittevõimaldamisel õigusvastaseks. Kuivõrd kodukorra punktile 13.8.2 tuli kaebajal anda avaldus telefonikõne teostamiseks ametnikele üle helistamise päevale eelneval õhtusel loendusel ning kuna asjas ei ole vaidlust, et kaebaja on helistamise korraldusest teadlik, siis ei saa vanglale ette heita helistamise taotluse vastu võtmata jätmist olukorras, kus taotlus oli esitatud selleks mitte ette nähtud ajal. Kohus on seisukohal, et kaebaja enda tegevus tingis olukorra, kus ta ei saanud 29. ja 31. jaanuaril 2024 helistada. Vangla tegevuses õigusvastasuse puudumine välistab kahjunõude rahuldamise.
11.4.Kaebaja heidab vanglale ette, et kuigi ta taotles 22. veebruaril 2024 helistamist alates kella 17.00-st, siis sai ta helistada alles kell 17.38 ning tema helistamine katkestati, mistõttu ei 5
3-24-1288 saanudki ta advokaadi ega juristiga rääkida. Kohtule esitatud kaebaja kõneeristuse väljavõttest nähtub, et talle võimaldati 22. veebruaril 2024 helistada. Esimene kõne toimus kell 17.38. Kaebaja tegi 22. veebruaril 2024 kokku 7 kõnet ajavahemikus 17.38 kuni 18.25. Kõnede kestus kokku oli ligikaudu 43 minutit. Seega võimaldati kaebajale 22. veebruaril 2024 helistada, kuid kaebaja ei saanud helistada kell 17.00, nagu ta soovis, vaid esimene kõne toimus kell 17.38. Tartu Vangla on kohtueelse menetluse käigus välja selgitanud, et kaebaja tegi VangS § 28 lõikes 3 nimetatud isikule 22. veebruaril 2024 kõne 18.23. Kaebaja ei ole kaebuses ega kohtueelses menetluses välja toonud, miks ta telefoni saamise ja kõnepiirangu maha võtmise järgselt koheselt oma esindajale ei helistanud, kuigi oli väidetavalt temaga helistamise kokku leppinud kella 17.00-ks. Kaebajal ei olnud 22. veebruaril 2024 alates kella 17.38-st takistusi advokaadile ja/või juristile helistamiseks. Kaebaja sai ise otsustada, millises järjekorras ta piiratud aja jooksul oma telefonikõnesid teeb. Nagu kohus eelnevalt selgitas, siis helistamise õigus vanglas ei ole piiramatu ning seda isegi olukordades, mis puudutavad helistamist VangS § 28 lõikes 3 nimetatud isikutele. Kohus märgib, et telefonikõnede läbiviimine on üks paljudest vanglaametniku tööülesannetest ning selleks, et kinnipeetavatele ning vahistatutele oleksid tagatud ka teised samaväärsed õiguste teostamise võimalused, ei ole võimalik alati kinni peetud isikule soovitud ajal ja mahus helistamisvõimalust tagada. Telefoni kasutamise õigusele seavad piirid vastavate tehniliste tingimuste olemasolu, teiste kinnipeetavate õigus telefoni kasutamisele, vanglaametnike töökoormus ja vangla töökorraldus ning ka nende asutuste tööaeg, kuhu soovitakse helistada. Kohus nõustub Tartu Vangla seisukohaga, et vangla ei vastuta asjaolu eest, et kaebaja otsustas advokaadile kokkulepitud ajast tunduvalt hiljem helistada, mistõttu ta ei saanud advokaadiga rääkida. Vanglale ei saa ette heita, et kaebaja ei saanud 22. veebruaril 2024 oma advokaadile helistada. Vangla tagas kaebajale võimaluse 22. veebruaril 2024 helistada. Kohtu hinnangul ei saa pidada õigusvastaseks asjaolu, et kaebaja sai 22. veebruaril 2024 helistada 38 minutit hiljem, kui ta taotluse järgi soovis. Kaebaja enda subjektiivne hinnang, et telefonikõnede maht ja korraldus ei olnud kaebaja vajadustele piisav, ei anna alust veel lugeda vangla tegevust 22. veebruaril 2024 kaebajale helistamise võimaldamisel õigusvastaseks. Vangla tegevuses õigusvastasuse puudumine välistab kahjunõude rahuldamise.
11.5.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kuivõrd kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne ning kaebaja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmine oleks ebatõenäoline, siis tuleks hüvitamiskaebus kaebajale HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel tagastada.
12.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus J.L-i tuvastamiskaebuse HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. (allkirjastatud digitaalselt)
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.