X-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (müra kambris 3108)
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja: X Vastustaja: Tartu Vangla, esindaja Agu Rillo
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud välja mõistmata.
3.Asendada tähemärgiga
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
otsuse
avaldamisel
kaebaja
nimi
4.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 28.04.2025. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.Kaebaja X esitas 10.01.2024 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, see registreeriti 11.01.2024 numbriga 1-13/24/15-1 (dtl 14-15). Kaebaja taotles vaimse tervise kahjustamisega tekitatud kahju 20 000 euro hüvitamist. Nõude aluseks on see, et ligikaudu kolme nädala jooksul on kaebaja kambris nr 3108 olnud tugev müra - undamise heli. Heli kestab ööpäeva ringselt. Kaebaja ei saa magada, see kurnab vaimselt, kaebaja ärritub, tekib stress. Tegemist on piinamisega. Kaebajale on määratud teistsugune ravi (suurem kogus valuvaigistit, unerohtu, ravi seoses südame töö kiirenemisega). Kaebaja seostas heli katusele paigaldatud päikesepaneelidega.
2.Vastustaja lahendas kaebaja taotluse 11.03.2024.a otsusega nr 1-13/24/15-3 (dtl 16-17).
1
Ametnikud tuvastasid kaebaja kambris madala vaevu kuuldava heli. Seda tekitas ventilatsiooni-süsteem, mis madala välistemperatuuri tõttu töötas aeglasel kiirusel. Ventilatsiooni kiirust tõsteti ja heli kadus. Kaebajale anti sellekohane selgitus 24.01.2024. Tehnoseadmete mürale kohaldub piirnorm 30 dB, kambris vaevu kuuldav heli ei saanud olla sellest tugevam. Vastustaja ei ole tegutsenud õigusvastaselt ja kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud.
3.Kaebaja esitas 08.03.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse ja pärast seda täiendavaid avaldusi. Kaebuse nõudeks on mittevaralise kahju 20 000 euro hüvitamine. Kaebaja kordas kohtueelse menetluse seisukohti. Kaebaja lisas, et - heli ei saanud olla nõrgem kui 30 dB, kuna kaebaja kuulis seda ka duši all olles ja ajal, mil kaebaja kasutas kõrvatroppe tugevusega 34 dB; - elektriseadmed saavad heli tekitada; - kaebajale ei ole usutav, et heli tekitas ventilatsioon; - kui kaebaja paigutati ümber kambrisse 3090, siis heli enam ei olnud.
4.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja paiknes kambris 3108 järjestikku ajavahemikul 27.09.2023-09.01.2024. Kaebaja ei ole tõendanud tervise kahjustamist, erinevaid raviskeeme on kaebajale kohaldatud ka varem. Samuti on varem ja hiljem esinenud kaebaja ärrituvust ja agressiivsust. Haldusteenistus käis kaebaja pöördumise järel kontrollimas kambrit 3108 ning leidis, et mürahäiringu allikas oli ventilatsioonis, samas oli heli vaikne. Vastustajal ei ole põhjust sellises väites kahelda. Päikesepaneelide töö ei too iseenesest müra kaasa ning kaebaja ei ole selgitanud, kuidas tema arvates said päikesepaneelid müra tekitada. Suurtes sundventilatsiooniga hoonetes ei ole absoluutset vaikust võimalik tagada. Vastustajale ei ole teada, et müratase oleks ületanud kehtivaid norme. Inimesed võivad helisid kuulda erinevalt. Kohtu seisukoht
5.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Eeltoodud normist tulenevad kahju hüvitamise üldised eeldused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) kaebaja subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekkimine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus; 6) mittevaralise kahju korral avaliku võimu kandja süü. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik need tingimused. Kui kasvõi üks tingimus on täitmata, siis ei ole kahju hüvitamise nõude rahuldamine võimalik. Kohus ei ole asja lahendamisel seotud eeltoodud järjekorraga.
6.Asjas on menetlusse võetud mittevaralise kahju hüvitamise nõue alusel, et kaebaja kambrisse nr 3108 kostus kaebajat häiriv heli (müra). Kohus tegi kaebuse menetlusse võtmisel
2
kindlaks, et kaebaja taotleb vaimse tervise kahjustamise ja muude kannatuste põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamist (dtl 6), ning tõlgendas kaebust nii, et nõue ei ole piiratud üksnes tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamisega. Käsitletava ajavahemiku saab piiritleda selle kaudu, et - kaebaja paiknes kambris 3108 järjestikku ajavahemikul 27.09.2023-09.01.2024; - kaebaja avaldas 10.01.2024 esitatud kahju hüvitamise taotluses, et heli tekkis 21 päeva tagasi, ning kaebuse täienduses, et päikesepaneelid (millega kaebaja seostab heli tekkimist) paigaldati detsembris 2023. Kaebaja seega väidab heli tekkimist 19.12.2023. Kaebaja selgituste põhjal teavitas ta suuliselt inspektor-kontaktisikut heli esinemisest ning inspektor-kontaktisik korraldas kaebaja ümberpaigutamise, mida tehti 09.01.2024. Vaidluse all on periood pikkusega 21 päeva.
7.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja kambrisse kostus heli, mida tekitasid hoone tehnoseadmed. Pooled vaidlevad heli tugevuse ja täpsema päritolu üle. Kaebaja väitel oli heli häiriva tugevusega ja seda põhjustasid hoonele paigaldatud päikesepaneelid. Vastustaja väitel oli heli vaevu kuuldav ja seda põhjustas ventilatsioon.
8.Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 sätestab, et kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele. Ehitusseadustiku alusel kehtestatud majandus- ja taristuministri määruse „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 4 lg 6 sätestab, et väljastpoolt eluruumi paiknevast allikast lähtuva müra helirõhu tase eluruumis ei tohi päeval ületada 40 detsibelli ja öösel ületada 30 detsibelli taset.
9.Lisaks eeltoodule reguleerib müra lubatud taset eluruumis ka rahvatervise seaduse alusel antud sotsiaalministri määrus „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“. Kuigi tegemist ei ole ehitusseadustiku alusel kehtestatud nõuetega, on neid kohtupraktikas kohaldatud kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisel (vt näiteks Riigikohtu lahend 3-3-1-17-14, Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2023.a otsus asjas 3-21-2659). Määrus kehtestab erinevad müra normtasemed olenevalt müra allikast. Kohased on määruse normid, mis reguleerivad tehnoseadmete müra normtasemeid. Määruse § 7 lõikes 3 sisalduva tabeli 2 alusel on elu- ja magamisruumides hoone tehnokommunikatsioonidest tingitud müra normtasemed järgmised: * LpA,eq,T ehk statsionaarsetele püsiva või muutuva tasemega müraallikatele - 30 dB; * LpC,eq,T ehk statsionaarsetele püsiva madalsagedusliku müra hindamiseks - 50 dB;
või
muutuva
tasemega
müraallikatele
* LpA,max ehk muutuva tasemega või lühiajaliselt toimivatele üksikutele müraallikatele 35 dB. Tehnokommunikatsioonidest põhjustatud müra normtasemed elu- ja magamisruumides on kehtestatud ööpäevaringselt. Määrus sisaldab üksikasjalikke juhiseid müra mõõtmise kohta (§ 7 lg 9, § 10-12).
10.Heli tugevus, mida mõõdetakse detsibellides (dB) on objektiivne näitaja, mida saab kindlaks teha üksnes mõõdistamise teel. Mõõdistamist heli esinemise ajal ei teostatud ja
3
tagantjärele ei ole seda võimalik teostada. Asja lahendamisel saab lähtuda üksnes sellest, kuivõrd usutavaks saab hinnata poolte subjektiivset hinnangut heli tugevusele. Seejuures tuleb arvestada, et heli tugevust tajuvad isikud erinevalt.
11.Kohtule ei ole usutav, et heli tugevus kaebaja kambris võis ületada otsuse punktis 8 ja 9 toodud normtasemeid. Seda, et heli võis olla tugevam kui normtase, väidab kaebaja. Kaebaja taju objektiivsuse hindamisel tuleb aga arvesse võtta, et kaebaja enda väitel on ta tundlik ja kergesti ärrituv inimene. Sel juhul võis kaebaja subjektiivselt tajuda heli oluliselt tugevamana kui see tegelikult oli. Kaebaja ühtlasi väidab seda, et heli tekitasid päikesepaneelid. Kohus nõustub sellega, et päikesepaneelid põhimõtteliselt saavad tekitada heli. Kuivõrd kaebaja väitel oli tegemist ühtlase pideva heliga, siis jätab kohus kõrvale sellised võimalused nagu teatava tuule suuna või tugevuse puhul tekkiv heli (näiteks tuuletunneli tekkimine) või konstruktsioonide põhjustatud heli (näiteks kinnituste või konstruktsioonide logisemine). Pidevat ja ühtlast heli võivad põhimõtteliselt tekitada päikesepaneelide inverterid ehk alalisvoolu vahelduvvooluks muundavad seadmed. Eluliselt ei ole usutav, et võimaliku inverterite tekitatud heli tugevus kaebaja kambris oli tugev. Päikesepaneelid asuvad hoone välispinnal ja heli pidi kambrisse jõudmiseks läbima hoone ehituslikud konstruktsioonid. Päikesepaneele kasutatakse elamutel laialdaselt ning on üldiselt teada, et need ei põhjusta tavaliselt eluruumidesse kostvat heli, mis igapäevases elus on häiriv. Usutavam on vastustaja väide, et heli oli nõrk ja seda põhjustas külma ilma tõttu rakendunud ventilatsiooni seadistus. Ventilatsioon ulatub kambriteni. Vastustaja väitel pärast ventilatsiooni ümberseadistamist heli kadus.
13.Eeltoodud põhjendustel ei saa pidada tõendatuks, et heli tugevus kaebaja kambris ületas otsuse punktis 8 või 9 toodud normtasemeid. Sel juhul ei ole vastustaja rikkunud VangS § 45 lg 1 tulenevat nõuet, et kaebaja kamber pidi vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele.
14.Kohtule esitatud kaebaja tervisekaardist (dtl 35-124) ei nähtu, et arst oleks kaebaja puhul kindlaks teinud terviseseisundist tuleneva erivajaduse, mille tõttu kaebaja kambris tuleb järgida õigusaktides sätestatust rangemaid müra tugevuse piirnorme. Tervisekaardist ei nähtu ka seda, et kaebaja oleks arstile kurtnud kambris esineva häiriva heli või selle mõjude üle. Kaebaja oli ajavahemikul 19.12.2023 kuni 09.01.2024 korduvalt ühenduses tervishoiutöötajatega. Psühhiaater on täitnud kaebaja kohta ravipäevikut 30.10.2023 kuni 11.06.2024 (dtl 24-25, 105-106). Kaebaja kurtis arstile 29.12.2023, et ei saa magada ja on kergesti ärrituv. Kuid sarnased vaevused esinesid ka pärast seda, kui kaebaja enam vaidluse all olevas kambris ei paiknenud - 18.01.2024 kurtis kaebaja, et ta on endiselt süvenevalt ärrituv ja lõhub asju, 01.02.2024 lõhkus kaebaja kambris sisustust ja akna, 14.02.2024 kurtis, et ei maga hästi, 29.02.2024 taas lõhkus asju. Iseenesest õige on kaebaja väide, et vaidluse all oleval perioodil kaebaja raviskeemi muudeti. Kuid see ei tõenda, et heli tugevus kaebaja kambris ületas normtaset. Kaebaja raviskeemi on muudetud ka varem ja hiljem. Samuti on ärrituvust, unepuudust jms esinenud varem ja hiljem (vt näiteks dtl 96, 106, 110, 111).
4
15.Kui tõendatud ei ole müra normtaseme ületamine kaebaja kambris ja tõendatud ei ole ka see, et arst oleks kaebaja terviseseisundist tingitud erivajaduse tõttu näidustanud kaebajale tavapärastest erinevad kinnipidamistingimused, siis puudub vastustaja õigusvastane tegevus või tegevusetus ja kahju hüvitamise nõude rahuldamine ei ole võimalik. Muude kahju hüvitamise eelduste täidetust ei ole sel juhul vaja hinnata. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud. Selgitused
16.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Vastustaja teatas, et tal ei ole kulusid, mille väljanõudmist kaebajalt ta taotleks (dtl 138). Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda.
17.Kohus vabastas kaebaja 14.10.2024.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise kohustusest. Tegemist ei ole olukorraga, kus menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud (HKMS § 118 lg 3). Puudub reaalne nõue või kulu, mille üle otsustada. Riigilõivu küsimust ei ole vaja käsitleda otsuse resolutsioonis.
18.Otsus sisaldab kaebaja terviseandmeid. Kohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel omal algatusel otsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Karin Jõks
5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.