Kaebaja L.E , esindaja v.adv Daniil Savitski Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne Õunap
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30.05.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
L.E apellatsioonkaebus Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada L.E apellatsioonkaebus osaliselt.
Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 30.05.2024 otsus osas, millega kohus: -
rahuldas kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 05.02.2024 ettekirjutusega nr 1052276345 kohaldatud sissesõidukeeldu puudutavas osas; jättis kaebuse rahuldamata Politsei- ja Piirivalveameti 10.04.2024 otsust nr 1052276345 puudutavas osas; jättis kaebuse rahuldamata Politsei- ja Piirivalveameti 05.02.2024 ettekirjutusega nr 1052276345 kohaldatud järelevalvemeedet puudutavas osas.
Teha tühistatud osas uus otsus, millega: -
jätta rahuldamata L.E kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 05.02.2024 ettekirjutusega nr 1052276345 kohaldatud sissesõidukeeldu puudutavas osas; tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 10.04.2024 otsus nr 1052276345; tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 05.02.2024 ettekirjutus nr 1052276345 kohaldatud järelevalvemeedet puudutavas osas.
6.Avaldatavas otsuses asendada kaebaja ja tema endise äripartneri nimed ning äriühingute nimed tähemärgiga.
Selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 25.04.2025. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) keeldus 13.10.2023 otsusega nr 15.3-3.1/2507-1 andmast Venemaa Föderatsiooni kodanikule L.E-le tähtajalist elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks. Otsuse põhjenduste kohaselt oli taotlejal tähtajaline elamisluba ettevõtluseks OÜ-s X alates 11.09.2015 kuni 11.09.2022. Ettevõtluseks tähtajalise elamisloa andmise eesmärk on soodustada sellise äriühingu asutamist Eestisse, mis aitab oluliselt kaasa Eesti majanduse arengule. PPA hinnangul toob äriühing olulist kasu Eesti riigile siis, kui ta loob uusi töökohti, investeerib aastas vähemat 500 000 eurot ning täidab Eesti riigi eelarvet maksude maksmisega. OÜ-l X puudus majandustegevus alates 2019. a III kvartalist. Äriregistrile olid esitamata 2018–2020. a majandusaasta aruanded ja 2022. a seisuga oli esitatud ainult 2017. a aruanne. Taotleja hakkas äriühingu majandustegevust korrastama pärast seda, kui PPA algatas elamisloa andmisest keeldumise. Taotleja vahetas raamatupidaja ning esitas majandusaasta aruanded. Taotleja väitis, et on aastatel 2019–2022 aktiivselt tegelenud kunstiteostele ostjate otsimisega, kuid tehinguid ei ole õnnestunud lõpuni viia. Äriühingul puudus majandustegevus, mis tooks olulist kasu Eesti majanduse arengule, looks Eestis uusi töökohti ja maksaks makse. Seetõttu ei vastanud taotleja tegevus talle ettevõtluseks antud tähtajalise elamisloa andmise tingimustele ja ta ei ole kasutanud elamisluba eesmärgipäraselt. Äriühing müüs 2023. a-l pärast elamisloa kehtivuse lõppemist ühe maali. Väited maalide müümise takistuse kohta pole veenvad, kuna kui sõja tõttu oligi probleeme vene kunsti müügiga, siis see ei saanud mõjutada eesti kunsti müüki, samuti müüdi üks maal enne pandeemia lõppu, mistõttu ei saanud see olla takistuseks. Püsivalt Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa lisatingimuseks on see, et isiku senine tegevus on kooskõlas senise elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega. Tähtajalise elamisloa andmise nõuded peavad elamisloa kehtivusaja jooksul olema jätkuvalt täidetud. Lisaks puudus taotlejal elamisloa kehtivuse ajal legaalne sissetulek. Äriühingul puudus raha taotlejale tasu maksmiseks. Pojalt saadav toetus ei ole legaalne sissetulek VMS § 9 mõttes. Legaalse sissetuleku hankimiseks asus taotleja 01.05.2023 tööle Q OÜ-sse, mis näitab, et taotleja ettevõte ei ole olnud jätkusuutlik. 2(9)
3-24-138 Otsus on proportsionaalne. Taotleja saab koos oma abikaasaga naasta kodakondsusjärgsesse riiki ja jätkata seal ka äritegevust.
2.L.E esitas otsuse peale vaide, mille PPA jättis 03.01.2024 vaideotsusega nr 15.3-3.6/2 rahuldamata.
3.Politsei- ja Piirivalveamet koostas L.E-le 05.02.2024 ettekirjutuse nr 1052276345 Eestist lahkumiseks. Isik on kohustatud lahkuma hiljemalt 19.02.2024 Venemaa Föderatsiooni. Samuti kehtestas PPA 2 aasta ja 3 kuu pikkuse sissesõidukeelu Schengeni alale.
4.Politsei- ja Piirivalveamet kohustas L.E-d 10.04.2024 otsusega nr 1052276345 elama kindlaksmääratud elukohas, teavitama PPA-d oma elukoha muutumisest või pikemast eemalviibimisest ning andma PPA-le hoiule reisi- või isikut tõendav dokument.
5.L.E esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 13.10.2023 otsuse nr 15.3-3.1/2507-1, 05.02.2024 ettekirjutuse nr 1052276345, alternatiivselt selles kohaldatud sissesõidukeelu, ning 10.04.2024 otsuse nr 1052276345 tühistamiseks.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 30.05.2024 otsusega kaebuse osaliselt, tühistas PPA 05.02.2024 ettekirjutuse nr 1052276345 sissesõidukeeldu puudutavas osas ning jättis muus osas kaebuse rahuldamata. Kohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 840 eurot. Elamisloa andmisest keeldumine PPA keeldus õigesti elamisloa andmisest püsivalt Eestisse elama asumiseks. Kaebajal oli varem tähtajaline elamisluba ettevõtluseks. OÜ X ei esitanud 2018.–2020. a majandusaasta aruandeid ning alates 2017. a-st oli omakapital negatiivne. Kaebaja on möönnud, et on alates 2019. a-st tegelenud aktiivselt kunstiteostele ostjate otsimisega, kuid tehinguid ei ole õnnestunud lõpuni viia. OÜ X ei ole loonud uusi töökohti ega teinud investeeringuid. Samuti ei nähtu, et äriühing oleks aidanud kaasa Eesti majanduse arengule. Asjaolu, et äriühing võttis müügile mõne Eesti kunstniku kunstiteose, ei saa lugeda märkimisväärseks Eesti majanduse arendamiseks. Äriühingu majandustegevust võis takistada COVID-19 epideemia ja Venemaa sõda Ukraina vastu, kuid äriühing ei muutnud äristrateegiat, millist vajadust kaebaja ka ise tunnistas. Isegi kui arvestada, et kunstiteoste müük võtab kauem aega, ei ole 9 aasta jooksul kahjumiga äriühingus tegutsemine käsitatav ettevõtluseks antava elamisloa eesmärgipärase kasutamisena. Seega ei saa lugeda OÜ X tegevust välismaalaste seaduse (VMS) §-s 191 sätestatud eesmärgiga kooskõlas olevaks ning kaebaja ei täitnud elamisloa kehtivuse ajal VMS § 117 lg-st 1 tulenevaid tingimusi. Kaebaja väitis, et tal oli elamisloa ajal legaalne sissetulek, kuna talle ja tema abikaasale kuulub palju kunsti. Osa kaebajale ja tema abikaasale kuulunud kollektsioonist hävis tulekahjus ning kindlustushüvitiseks maksti 1 250 000 USA dollarit, mida kaebaja kasutas isiklikuks otstarbeks. Kaebaja selgitas, et tema kasutatav raha on pärit kindlustusmaksetest, kuid kui esemed ei oleks hävinud, oleks saanud neid müüa ja sel viisil teenida tulu. Tõenditest nähtuvalt andis kaebaja oma erakunstikogu Y Inc-le müümiseks ning samas andis üle ka kõik õigused kunstiteostele. Kindlustusleping oli sõlmitud Y Inc-ga. Õige on PPA märkus, et äritegevusest saadavaks tuluks ei saa lugeda seda, kui äriühingu juhatuse liige kasutab äriühingu raha isiklike kulude katmiseks. Seetõttu ei saa arvestada kindlustusväljamaksete isiklikuks otstarbeks kasutamist legaalseks sissetulekuks VMS § 9 mõttes. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja on saanud äriühingust raha töötasuna või dividendidena.
3(9)
3-24-138 Kaebaja selgitas, et teda toetas rahaliselt ka tema poeg. VMS § 9 lg 2 p 5 kohaselt loetakse perekonnaliikme tagatud ülalpidamiseks täisealise lapse poolt vanema ülalpidamist, kui vanem ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on suuteline iseseisvalt toime tulema. Kaebaja suhtes ei kohaldu ka teised VMS § 9 lg-s 2 toodud alused. Kaebaja töötas alates 2023. a suvest Q OÜ-s. See registreering on vormistatud pigem eesmärgiga näidata esitatud elamisloa taotluse menetluse ajal VMS §-s 9 sätestatud nõuete täitmist. Lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld Eestist lahkumiseks tehtud ettekirjutus vastab VSS nõuetele ja on õiguspärane. PPA ei teinud ettekirjutust ajal, kui kaebajal oli seaduslik alus Eestis viibida (see lõppes 13.10.2023). PPA on asjaolusid arvestades andnud piisava tähtaja lahkumiseks, s.o 14 päeva. Selle ajaga nõustus ka kaebaja ise vestluses PPA ametnikuga. Sissesõidukeeld tuleb tühistada, kuivõrd haldusaktist ei nähtu põhjendusi, miks PPA kohaldas sissesõidukeeldu 2 aastaks ja 3 kuuks. Ettekirjutuses on küll mööndud, et sissesõidukeelu kestus peab olema proportsionaalne, kuid haldusaktis ei ole põhjendusi selle kohta, miks otsustati kohaldada kaebaja suhtes just nii pikka sissesõidukeeldu. Ettekirjutuses on välja toodud, et kaebajal ei ole kehtivaid karistusi, kuid ei nähtu, kas ning millises ulatuses on seda otsuse tegemisel arvestatud. Vastuses kaebusele märgib PPA, et on võtnud arvesse, et kaebajat seob Eestiga ettevõtlus ja 12-aastane Eestis tähtajalise elamisloa alusel elamine ning arvestatud on ka kaebaja vanusega. Neid asjaolusid aga haldusaktist ei nähtu. Õige on PPA seisukoht, et sissesõidukeelu küsimuses ei tule arvestada asjaoluga, et kaebaja maailmavaade ei ühti Venemaal võimul olijate omaga. Samuti on õige, et kaebaja isikust tulenevalt puudub alus järeldada, et sissesõidukeeld oleks tulnud humaansetel kaalutlustel jätta üldse kohaldamata (VSS § 74 lg 4). Järelevalvemeetmete otsust on põhjendatud minimaalselt. Samas on õige vastustaja märkus, et järelevalvemeetmete kohaldamise otsust tuleb käsitleda koosmõjus lahkumisettekirjutusega. Nagu otsuses mainitud, ei või kaebajat esialgse õiguskaitse tõttu sundkorras Eestist välja saata kuni kohtuasjas otsuse jõustumiseni. Selleks et kaebaja oleks lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks kättesaadav, oli järelevalvemeetmete kohaldamine põhjendatud. Kaebaja kinnitas PPA-le, et on nõus Eestist vabatahtlikult lahkuma. Kui kaebaja oleks soovinud lahkuda, ei oleks PPA teinud takistusi. Samuti selgitas PPA kohtule, et kaebajal oli võimalus vajaduse korral kasutada oma passi, teavitades sellest PPA-d. Seega ei ole otsus õigusvastane.
7.L.E esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses. Alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Halduskohus on õigesti märkinud, et maalid kindlustas Y Inc, kellele kindlustus maksis välja hüvitise. Kohus jättis aga arvestamata, et maalid kuulusid kaebajale ning tema nüüdseks surnud abikaasale. Seega oli kaebajal kahju hüvitamise nõue (maalide hävimise tõttu) Y Inc vastu. Kuna Y Inc kuulus kaebajale ja ta abikaasale, siis ei olnud vajalik teha ametlikku nõudekirja oma ettevõttele ja nad korraldasid kahju hüvitamise kindlustushüvitise arvelt. Kaebaja palus Y Inc-lt saadava hüvitise hoiule võtta advokaadibürool W, P. C. ning hüvitise osade kaupa välja maksta. VMS § 9 lg 1 kohaselt on legaalseks sissetulekuks mh omandist 4(9)
3-24-138 saadav tulu. Sinna alla läheb ka vara (sh kunst) müügist saadav tulu. Kõnealuses olukorras asendab maalide hävimise tõttu saadav kahjuhüvitis maalide müügitulu. Ebaõige on kohtu seisukoht, et X OÜ tegevust ei saa lugeda kooskõlas olevaks VMS §-s 191 sätestatud eesmärgiga. Riiklikult tunnustatud eksperdi hinnangu kohaselt oli X OÜ väärtus 10.10.2019 seisuga ca 2,2 miljonit eurot. Kui nimetatud väärtus realiseerida, siis saab sellest maksude näol kasu ka Eesti riik. Kuigi väärtuse realiseerimine ei toimunud elamisloa perioodi jooksul, oleks tulnud sellise väärtuse olemasolu arvesse võtta potentsiaalse kasuna Eesti majandusele tulevikus. Elamisloa andmisest keeldumise otsus on õigusvastane mh ebaproportsionaalsuse tõttu. Kuna elamisloa andmisest keelduti õigusvastaselt, on õigusvastane ka lahkumisettekirjutus ja järelevalvemeetmete kohaldamine. Viimane otsus on õigusvastane ka eraldiseisvatel põhjustel. Otsuses pole välja toodud, milles seisneb kaebaja põgenemise oht. Seda pole põhjendatud ka lahkumisettekirjutuses. Seda, et kaebajal oleks vajaduse korral olnud lubatud kasutada oma passi, otsusest ei nähtu.
8.Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Esitatud kindlustusleping on sõlmitud äriühinguga Y Inc, aadress XXX. Kindlustushüvitise väljamakse toimus aga isikule nimega CCC, aadress YYY. Tegemist on erinevate äriühingutega ning lepingutest ei nähtu, et kindlustushüvitis oleks makstud kaebaja isiklike kunstiteoste hävimise eest. USA advokaadibürooga sõlmitud kokkuleppe kohta ei ole esitatud ühtegi tõendit. Advokaadibüroolt saadud ülekannetest ei nähtu, et tegemist oleks kindlustushüvitise osaliste väljamaksetega. Maksekorralduste kohaselt on ülekanded tehtud kingitusena kaebajale (28.10.2021, 16.11.2021, 07.12.2022 ja 10.01.2022) ning Advokaadibüroole Laus ja Partnerid (kuupäevadel 14.09.2021 ja 10.01.2022). Juriidiliselt isikult kingituseks saadud raha ei ole legaalne sissetulek VMS § 9 mõistes. Kindlustushüvitist ei ole VMS §-s 9 sätestatud legaalse sissetuleku ammendavas loetelus välja toodud, erinevalt nt vanemahüvitisest ja töötuskindlustushüvitisest. Isegi kui eeldada, et kaebaja selgitused maalide hävimise ja kindlustushüvitise maksmise kohta vastavad tõele, ei ole tal olnud legaalset sissetulekut kogu elamisloa kehtivuse jooksul, mis on vastuolus VMS § 116 lg-ga 2. Kaebaja selgitused ettevõtte väärtuse hüpoteetilise realiseerimise kohta pole piisavad, et jaatada elamisloa eesmärgipärast kasutamist. Nii majandusaasta aruanded, arvelduskonto väljavõtted kui ka kaebaja haldusmenetluses ja vaidemenetluses antud selgitused kinnitavad, et kaebaja ettevõttel puudus majandustegevus vähemalt alates 2019. a III kvartalist. Järelevalvemeetmete kohaldamise otsus on seotud PPA 05.02.2024 ettekirjutusega ning teenib sama eesmärki. Kaebaja suhtes ei kohaldatud ettekirjutuses muid järelevalvemeetmeid peale kohustuse elada kindlaksmääratud kohas, kuna ta oli kinnitanud, et tal on võimalik Eestist 14 päeva jooksul lahkuda ja ta esitas ka piletid 19.02.2024 lennule. Vabatahtliku lahkumistähtaja jooksul kaebaja Eestist ei lahkunud. Seetõttu esines põgenemisoht tulenevalt VSS § 68 lg 2 p-st 1. Ehkki PPA otsuse põhjendused on napid, kohaldati minimaalseid järelevalvemeetmeid, et tagada isiku kättesaadavus ettekirjutuse täitmiseks.
9.Politsei- ja Piirivalveamet esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada osas, millega kaebus rahuldati, ja teha uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Sissesõidukeelu kohaldamise põhjendused on ettekirjutuses küll napid, kuid neid kogumis hinnates on jälgitav ning arusaadav, miks PPA kohaldas keeldu maksimaalsest lühemaks ajaks. VSS § 74 lg 1 kohaselt kohaldatakse vabatahtliku lahkumistähtajaga lahkumisettekirjutuses 3-aastane sissesõidukeeld. Seega on seadusandja teatud kaalumise juba teinud ja PPA kohaldabki reeglina sellise kestusega sissesõidukeeldu. Lühemalt saab PPA 5(9)
3-24-138 seda kohaldada vaid juhul, kui 3-aastane keeld on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. Asjaolu, et PPA kohaldas keeldu lühemalt, näitabki selgelt, et PPA kaalus asjaolusid. Ettekirjutusest nähtuvalt iseloomustab kaebajat positiivselt vaid fakt, et tal puuduvad kehtivad karistused. Nii kaebaja ebaseaduslik Eestis viibimine kui ka ebaseaduslik töötamine on asjaolud, mis põhjendavad keelu pikkust. Lisaks ei ole kaebaja kasutanud elamisluba eesmärgipäraselt, mis näitab, et ta on viibimisalust kuritarvitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et PPA apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kaebaja apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Elamisloa andmisest keeldumine
11.Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja otsus keelduda kaebajale andmast tähtajalist elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks on õiguspärane. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu halduskohtu järeldustega, ei tähenda, et halduskohus oleks oluliselt rikkunud menetlusnorme või kohaldanud materiaalõigust vääralt. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses (HKMS § 201 lg 4).
12.Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa andmise eesmärk on võimaldada Eestisse elama jääda välismaalasel, kes on Eestisse elama asunud tähtajalise elamisloa alusel ja kelle Eestisse elama jäämine on kooskõlas avalike huvidega (VMS § 210 1 lg 1). Säärase elamisloa andmise lisatingimuseks on mh asjaolu, et välismaalase senine tegevus on olnud kooskõlas talle antud elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega (VMS § 2102 lg 1 p 3). Seega on asjas põhiküsimuseks, kas kaebaja tegevus eelmise tähtajalise elamisloa kehtivusajal oli kooskõlas varasema elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega.
13.VMS § 191 kohaselt on ettevõtluseks tähtajalise elamisloa andmise eesmärk soodustada selliste äriühingute asutamist Eestisse ning nende tegutsemist Eestis, mis aitavad oluliselt kaasa Eesti majanduse arengule. Seega annab riik annab ettevõtluseks tähtajalise elamisloa selleks, et arendada Eesti majandust. Seejuures ei piisa lihtsalt Eesti majandusse panustamisest, vaid see peab oluliselt kaasa aitama Eesti majanduse arengule. Juhul kui Eestisse asutatud äriühingu tegevus enam ei aita oluliselt kaasa Eesti majanduse arengule, kaotab välismaalane õiguse omada sellel alusel elamisluba. VMS § 116 lg 2 sätestab, et tähtajalise elamisloa andmise nõuded peavad elamisloa kehtivusaja jooksul olema jätkuvalt täidetud. Seega on välismaalasel hoolsuskohustus tagada, et tema ettevõtlus Eestis aitaks kogu elamisloa kehtivuse ajal oluliselt kaasa Eesti majanduse arengule. Ettevõtluses ette tulla võivad raskused on välismaalase enda risk ning ettevõtluseks antava tähtajalise elamisloa tingimustele mittevastamist ei saa õigustada ettevõtte pikemate ja püsivate majandusraskustega. Avalike huvide (vt VMS § 13 lg 1) ning elamisloa andmise eesmärgi aspektist vaadatuna ei oma tähtsust põhjus, miks ettevõte ei saa enam oluliselt kaasa aidata Eesti majanduse arengule. Riigi ja avalike huvide vaatenurgast ei ole sellisel juhul välismaalase Eestis viibimisel enam õigustust.
14.Halduskohtu otsuses tuvastatud asjaolud kinnitavad PPA väidet, et OÜ X majandustegevus oli alates 2019. a III kvartalist soikunud ning äriühingu panus Eesti majanduse arengusse oli sisuliselt olematu. Riik ei saanud maksutulu, puudusid käive ja tööjõud. Asjaolu, et kaebaja vormistas ennast elamisloa taotlemise ajal tööle teise äriühingusse, tõendab juba iseenesest, et OÜ-l X puudus reaalne võime majandustegevusega tegeleda. PPA-le esitatud selgitustest nähtub, et äritegevust takistas maalide üle käinud mahukas ja keeruline õigusvaidlus endise äripartneri Hga. Ärivaidlus võib küll selgitada, miks OÜ X vältis käibe tekkimist (see oleks võinud aresti alla sattuda), kuid see ei omagi 6(9)
3-24-138 ettevõtluseks antud tähtajalise elamisloa lisatingimuste täitmise kontekstis tähtsust. Välismaalasel, kes soovib ettevõtluse eesmärgil Eestis elada, peab korraldama oma äri ning juhtima oma riske selliselt, et ettevõtlus toimiks ja tekitaks Eesti majandusele olulist kasu. Kui Eestis faktiliselt äri ei toimi, siis puudub ka vajadus Eestis viibida. See, et ärivaidluste kaebajale soodsalt lahenemise korral võib OÜ-l X tulevikus tekkida võimalus jätkata oma ettevõtlust ja maksta kaebajale dividende, ei õigusta elamisloa kontekstis sedavõrd pika aja jooksul Eestis tegeliku ettevõtlusega tegelemata jätmist. COVID-19 pandeemia ja Venemaa sõda Ukraina vastu samamoodi ei vabastanud kaebajat kohustusest tegeleda elamisloale õiguse säilitamiseks ettevõtlusega. Kuna ettevõtluses tekkisid probleemid juba enne pandeemiat, olid majandustegevuse puudumisel suure tõenäosusega siiski muud, varasemad põhjused. Vene kunsti müümisel esinenud probleemid ei saanud takistada eesti kunsti müümist, millega ettevõte samuti tegeles.
15.VMS § 9 lg 1 kohaselt on legaalse sissetuleku üheks liigiks seaduslikust äritegevusest või omandist saadav tulu. Tegemist võib olla näiteks dividendituluga või vara võõrandamisest ja kasutusse andmisest saadava tuluga, s.o perioodilise ja kindla sissetulekuga, mis teenib töise tuluga samasugust eesmärki, s.o tagab piisavad elatusvahendid kogu elamisloa kehtivuse ajal. Ringkonnakohus nõustub PPA-ga, et kaebaja ei ole tõendanud, et Y Inc-lt saadavad maksed mahuvad eelnimetatud mõiste alla. Kaebaja väited on kindlustushüvitise osas jäänud paljasõnaliseks. PPA toob õigesti välja, et maksekorralduste kohaselt oli tegemist kingetega. Lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld
16.Kuna kaebajale ei antud tähtajalist elamisluba, oli põhjendatud teha talle ettekirjutus lahkuda Eestist. PPA andis õigesti kaebajale tähtaja vabatahtlikuks lahkumiseks. Ettekirjutuses VSS § 10 lg 2 p 1 alusel pandud kohustust elada kindlaksmääratud elukohas analüüsib kohus allpool, koos PPA 10.04.2024 otsusega.
17.Ringkonnakohus leiab, et PPA ei ole siinses asjas teinud sissesõidukeelu kestuse määramisel selliseid vigu, mis tingiks keelu tühistamise. VSS § 7 lg 2 ja § 7 4 kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ning milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (Riigikohtu 01.10.2019 otsus asjas nr 3-181891, p 16). Kaebaja jäi pärast elamisloa andmisest keeldumist Eestisse seadusliku aluseta, mis on oluline rikkumine. PPA ega halduskohus ei andnud talle esialgse õiguskaitse korras õigust Eestis viibida vaide- ja kohtumenetluse ajal. Asjaolu, et ringkonnakohus keelas 15.02.2024 määrusega lahkumisettekirjutuse sundtäitmise ja keelas kaebaja väljasaatmise, ei seadustanud tema Eestis viibimist. Sissesõidukeelu kohaldamine on Schengeni ala reeglite toimimist tagav oluline meede ning kaebaja suhtes selle kohaldamise vajalikkust on PPA oma ettekirjutuses põhjendanud. Keelu kestuse osas on seadusandja esmase proportsionaalsuse kontrolli ise teinud, nähes VSS § 7 4 lg-s 1 ette, et vabatahtliku lahkumise tähtaja saanud välismaalasele kohaldatakse lühemat sissesõidukeeldu, kui võimaldab tagasisaatmisdirektiivi 1 art 11 lg 2, s.o viie aasta asemel kolm aastat. Juba asjaolu, et PPA määras sissesõidukeelu lühemaks ajaks, näitab, et PPA kaalus keelu pikkust sisuliselt. Ringkonnakohtu arvates oleks ülemäärane nõuda, et PPA peaks detailselt põhjendama seda, miks tuleb keelu pikkust vähendada just sellise arvu, mitte mõne muu arvu kuude võrra. PPA otsus jäi talle seadusega antud kaalutlusõiguse piiridesse ning ei nähtu olulisi kaalumisvigu. Tähtis on, et PPA võtaks arvesse ärakuulamisel esitatud põhjendusi. Kaebaja ütles PPA-le, et ta soovib jääda abikaasaga Eestisse elama ja neil on teises Schengeni riigis tütarettevõte ja sotsiaalsed suhted, samas pereliikmeid või hooldatavaid ei ole ning ta mõistab lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu põhjusi. PPA on ettekirjutuses märkinud, et puuduvad humaansed põhjused, mille tõttu tuleks jätta kaebajale sissesõidukeeld kohaldamata. Kohtupraktikas on leitud, et 1
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiiv 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel.
7(9)
3-24-138 humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses seonduvad esmajoones olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonnavõi eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje (Tallinna Ringkonnakohtu 03.07.2024 otsus nr 3-23-766, p 20; Riigikohtu 05.12.2019 otsus nr 3-162123, p 15). Tuleb nõustuda PPA-ga, et kaebaja poolt ärakuulamisel esile toodud asjaolud ei võimalda järeldada, et sissesõidukeelu kohaldamine toob kaebaja jaoks kaasa ebaproportsionaalsed tagajärjed. Kaebajaga koos kohustati Eestist sarnastel põhjustel lahkuma ka tema abikaasat ja sissesõidukeeld kehtestati ka talle, mistõttu on selge, et kaebajal polnud võimalik jääda koos abikaasaga Eestisse elama või Schengeni alale viibima. Muid lähedasi Schengeni alal nad esile ei toonud. Kaebajal võis olla äriline ja sotsiaalne huvi säilitada Schengeni alale tuleku võimalus ja Eestis sisse seatud elukorralduse jätkamine, kuid olukorras, kus tema enda tegevuse tõttu on ta kaotanud õiguse elamisloale ning on jäänud ebaseaduslikult Schengeni alale, ei ole kaebaja see huvi nii kaalukas, et õigustaks veel lühema sissesõidukeelu kohaldamist. PPA on ettekirjutuses välja toonud, et isikul puuduvad pikaajalised viisad või elamisload, mis oleks talle väljastatud mõnes teises Schengeni konventsiooni liikmesriigis. Kaks aastat ja kolm kuud pole ka nii pikk aeg, et pidada Schengeni alale pääsemise võimatust inimese jaoks talumatuks piiranguks ja inimväärikuse rikkumiseks. Kaebaja saab säilitada äri- ja sotsiaalseid sidemeid tänapäevaste sidevahenditega distantsilt ning taotleda Schengeni alale tuleku võimalust pärast keelu tähtaja möödumist. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et PPA lahkumisettekirjutus ei ole sissesõidukeelu kestust puudutavas osas niivõrd suurte põhjendamispuudustega, et see tooks kaasa haldusakti tühistamise. PPA apellatsioonkaebus tuleb seega rahuldada. Järelevalvemeetmed
18.Ringkonnakohus leiab, et PPA 10.04.2024 otsus järelevalvemeetmete kohaldamise kohta on õigusvastane ja tuleb tühistada. PPA leidis selles otsuses, et järelevalvemeetmeid on vajalik ja otstarbekas kohaldada tingituna asjaolust, et kaebaja viibib Eestis alates 01.12.2019 seadusliku aluseta ja tema kohta on selgunud pärast ettekirjutuse tegemist täiendavad asjaolud: isikul on EÕK. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja ei ole viibinud Eestis seadusliku aluseta alates 01.12.2019. Seega tugineb otsus väärale faktilisele alusele. Teiseks ei ole asjaolu, et ringkonnakohus kohaldas 15.02.2024 määrusega esialgset õiguskaitset ning keelas kaebaja väljasaatmise, iseseisvaks aluseks seada inimesele piiranguid.
19.Järelevalvemeetmete vajalikkust ja otstarbekust, sh põgenemisohtu (VSS § 10 lg 1) tuleb PPA-l põhjendada, sest tegemist on kaalutlusotsusega. Tegemist ei ole lahkumisettekirjutuse tegemise automaatse järelmiga. Ka tagasisaatmise käsiraamatus 2 on selgitatud, et leebemaid sunnimeetmeid, nagu korrapärane ilmumine ametiasutustesse, piisava rahalise tagatise esitamine, dokumentide loovutamine või kohustus viibida kindlaksmääratud kohas, võib kehtestada seni, kuni neid võib käsitada tagasisaatmise täideviimiseks „vajalike meetmetena“, ja ulatuses, mis sellist käsitust võimaldab. Ehkki leebemate sunnimeetmete kohaldamiseks ei ole ette nähtud maksimaalseid tähtaegu, tuleb selliste meetmete ulatust ja kestust põhjalikult hinnata proportsionaalsuse alusel. Siinsel juhul ei vasta PPA otsus nendele nõuetele. Kaebaja jäi ilma isikut tõendavast dokumendist. Otsuses ei ole selgitatud, et kaebaja saab oma passi soovi korral kasutada. Tagantjärgi kohtumenetluses esitatud põhjendusi ei pea ringkonnakohus õigeks arvestada.
2
Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovitus (EL) 2017/2338, millega võetakse kasutusele ühine tagasisaatmise käsiraamat, mida liikmesriikide pädevad asutused peavad kasutama tagasisaatmisega seotud ülesannete täitmisel. Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32017H2338&from=ET, p
8(9)
3-24-138
20.Samadel põhjustel tuleb tühistada PPA 05.02.2024 ettekirjutus nr 1052276345 osas, millega kaebajale pandi VSS § 10 lg 2 p 1 alusel kohustus elada kindlaksmääratud elukohas. Ettekirjutuses puuduvad mistahes põhjendused, miks on järelevalvemeede vajalik. Menetluslikud otsustused
21.Neil kaalutlustel tuleb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ning PPA apellatsioonkaebus täielikult. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab PPA ettekirjutuse sissesõidukeeldu puudutavas osas tühistamata. Samuti tuleb uue otsusega rahuldada kaebus osaliselt ning tühistada PPA 05.02.2024 ettekirjutus osas, millega kaebajale pandi VSS § 10 lg 2 p 1 alusel kohustus elada kindlaksmääratud elukohas, samuti PPA 10.04.2024 otsus.
22.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebajal on seega õigus nõuda menetluskulu hüvitamist osas, mis puudutab PPA 10.04.2024 otsuse ja PPA 05.02.2024 ettekirjutusega kohaldatud järelevalvemeetme vaidlustamist. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsusega välja mõistetud 840 eurot on õiglane hüvitis, mis katab kaebuse rahuldatud osas kahe kohtuastme esindajakulu ja riigilõivud. Kaebaja ei saavuta põhiosas oma eesmärki ning see kajastub ka menetluskulude jaotuses. Halduskohtu otsus jääb menetluskulu väljamõistmist puudutavas osas seetõttu jõusse, kattes mh ära apellatsiooniastmes kantud kulud osas, mis kuuluvad vastusajalt kaebaja kasuks väljamõistmisele.
PPA ei ole taotlenud menetluskulu väljamõistmist.
24.Kohtuotsuse avaldamisel tuleb kaebaja ja tema endise äripartneri nimed ning äriühingute nimed asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.