3-24-138 X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 13.10.2023 otsuse nr 15.3-3.1/2507-1 ja 03.01.2024 vaideotsuse nr 15.33.6/2 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja tähtajalise elamisloa taotlus ning Politsei- ja Piirivalveameti 05.02.2024 ettekirjutuse nr 1052276345 tühistamiseks, alternatiivselt sissesõidu-keelu tühistamiseks Y kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 13.10.2023 otsuse nr 15.3-3.2/830-1 ja 03.01.2024 vaideotsuse nr 15.33.6/3 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja tähtajalise elamisloa taotlus ning Politsei- ja Piirivalveameti 05.02.2024 ettekirjutuse nr 1052276369 tühistamiseks, alternatiivselt sissesõidu-keelu tühistamiseks Tallinna Halduskohtu 09.02.2024 määrus
Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetlusosalised
Kaebajad – X, Y, volitatud esindaja vandeadvokaat Daniil Savitski Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja RÕ
Menetluse alus ringkonnakohtus
X ja Y määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse X ja Y määruskaebus Tallinna Halduskohtu 09.02.2024 määruse resolutsiooni punkti 2 peale haldusasjas nr 3-24-138.
2.Rahuldada X ja Y määruskaebus.
3.Tühistada Tallinna Halduskohtu 09.02.2024 määruse resolutsiooni punkt 2. Teha uus määrus, millega rahuldada X ja Y esialgse õiguskaitse taotlus.
4.Peatada Politsei- ja Piirivalveameti 05.02.2024 lahkumisettekirjutuse nr 1052276345 ja 05.02.2024 lahkumisettekirjutuse nr 1052276369 sundtäitmine ning keelata X ja Y Eestist väljasaatmine kuni haldusasja nr 3-24-138 menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
EDASIKAEBAMISE KORD
3-24-138 Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Venemaa Föderatsiooni kodanik X (sünd. XXXX) omas Eestis tähtajalist elamisluba ettevõtluseks alates 25.09.2012, mida Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) oli pikendanud kuni 24.09.2022. PPA algatas 20.05.2022 tema tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse, mis lõpetati, kui X esitas 18.08.2022 PPA-le tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks.
2.Venemaa Föderatsiooni kodanik Y (sünd. XXXX) omas Eestis tähtajalist elamisluba ettevõtluseks alates 12.09.2012, mida PPA oli pikendanud kuni 11.09.2022. PPA algatas 20.05.2022 tema tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse, mis lõpetati, kui Y esitas 18.08.2022 PPA-le tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks.
3.PPA keeldus 13.10.2023 otsusega nr 15.3-3.1/2507-1 Xle tähtajalise elamisloa andmisest püsivalt Eestisse elama asumiseks ning 13.10.2023 otsusega nr 15.3-3.2/830-1 Yle tähtajalise elamisloa andmisest püsivalt Eestisse elama asumiseks. Välismaalaste seaduse (VMS) 2102 lg 1 p 3 kohaselt on püsivalt Eestisse elama asumiseks antava elamisloa lisatingimuseks, et välismaalase senine tegevus on olnud kooskõlas talle antud elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega. VMS § 191 kohaselt on ettevõtluseks tähtajalise elamisloa andmise eesmärk soodustada selliste äriühingute ja välismaa äriühingute filiaalide asutamist Eestisse ja füüsilisest isikust ettevõtjate elama asumist Eestisse ning nende tegutsemist Eestis, mis aitavad oluliselt kaasa Eesti majanduse arengule. Kuna kaebajate ettevõttel puudus tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal selline majandustegevus, mis tooks olulist kasu Eesti majanduse arengule, looks Eestis uusi töökohti, täiendaks Eesti riigi eelarvet maksude maksmise näol, siis ei vasta isikute tegevus neile ettevõtluseks antud tähtajalise elamisloa andmise tingimustele. Ettevõtte 2021. a majandusaasta aruandest nähtub, et ettevõtte tegevus on kahjumis. Ettevõttel on küll hinnalisi kunstiteosed, kuid ettevõte ei ole suutnud neid müüa elamisloa kehtivuse ajal, et tuua olulist kasu Eesti majanduse arengule. Asjaolu, et ettevõte on müünud 2023. a-l pärast elamisloa kehtivuse lõppemist maali, ei tähenda, et ettevõttel oleks minevikus olnud majandustegevus, mis tooks olulist kasu Eesti majanduse arengule. PPA hindab ettevõtte ja isiku tegevust elamisloa kehtivuse ajal. Taotlejate tähtajalise elamisloa nõuded ei ole olnud täidetud tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal (VMS § 116 lg 2). Lisaks puudus taotlejatel tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal legaalne sissetulek. Ettevõttel puudusid rahalised vahendid töötasu maksmiseks. PPA-le esitati taotlejate pojaga koostatud leping, millega poeg kohustub taotlejatele elatist maksma, kuid PPA juhtis tähelepanu, et selline legaalne sissetulek ei vasta VMS §-s 9 toodud legaalse sissetuleku nõuetele. Taotlejad on tööregistri kohaselt asunud tööle C OÜ-sse alates 01.05.2023 ja saavad Maksu-ja Tolliameti andmetel sealt praegu töötasu, kuid enda ettevõte taotlejatele töötasu ei maksa. Legaalse sissetuleku hankimiseks pidid taotlejad asuma tööle teise ettevõtte juurde, mis näitab, et taotlejate ettevõte ei ole olnud jätkusuutlik. Taotlejatel puudus legaalne sissetulek tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal, tööleping sõlmiti pärast tähtajalise elamisloa kehtivuse lõppemist.
4.PPA jättis 03.01.2024 vaideotsusega nr 15.3-3.6/2 X vaide rahuldamata ning 03.01.2024 vaideotsusega nr 15.3-3.6/3 Y vaide rahuldamata.
5.X ja Y esitasid 15.01.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 13.10.2023 otsuste ja 03.01.2024 vaideotsuste tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata kaebajate tähtajalise elamisloa taotlused uuesti läbi. Kaebajad taotlesid esialgse õiguskaitse korras tähtajalist elamisluba kuni kohtulahendi jõustumiseni või alternatiivselt, et kohus keelaks lahkumisettekirjutuse ja väljasaatmise otsuse tegemise. 2(8)
3-24-138 Kaebajatel oli seaduslik alus Eestis viibida neile väljastatud tähtajaliste elamislubade alusel (äritegevuseks), mille kehtivus lõppes 11.09.2022. Praeguseks on möödunud välismaalaste seaduse (VMS) §-s 130 sätestatud õigus Eestis viibida, sest pikendamise menetlus on lõppenud eitava otsusega. Kaebajad ei ole kriminaalkorras karistatud. Väljasaatmine enne kohtumenetluse lõppu raskendaks oluliselt kaebajate aktiivset osavõttu menetlusest. Kaebajatel on tarvis äriühingutega seoses reisida välismaale. Kaebajad peaks kas loobuma täielikult äritegevusest või siis riskima sellega, et neil ei õnnestu pärast reisi enam Eestisse naasta. Kaebajad peaksid loobuma praegusest töökohast, mis raskendaks oluliselt nende majanduslikku olukorda. Arvestamata ei saa jätta, et kaebajatel on reaalne soov ja tahe saada Eesti kodanikuks ja nad tunnevad, et Eesti on nende kodumaa. Väljasaatmine tekitaks kaebajatele vaimseid läbielamisi ja stressi, mida võimendaks pooleliolevast kohtuvaidlusest tulenev õiguslik ebakindlus.
6.PPA palus jätta 19.01.2024 seisukohas esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. PPA leidis, et esialgse õiguskaitse raames on elamisloa andmine õigustatud vaid väga erandlikel juhtudel ning praegu selliseid erakorralisi asjaolusid ei esine, mis seda õigustaksid.
7.Tallinna Halduskohus jättis 19.01.2024 määruse resolutsiooni p-ga 2 kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Halduskohus leidis, et kaebajatel on kohustus Eestist lahkuda ka ilma PPA vastava ettekirjutuseta (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus (VSS) § 3 lg 2). Kohtupraktikast tulenevalt võib esialgse õiguskaitse korras haldusorgani kohustamine kindla sisuga haldusakti andmiseks juhul, kui haldusakti andmisel on haldusorganil kaalutlusruum, õigustatud olla siis, kui puudub muu tõhus abinõu kaebaja õiguste kaitseks ning kaebajal on ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus. Kuna esialgse õiguskaitse korras elamisloa andmisega saavutaksid kaebajad kaebuse eesmärgi juba kohtumenetluse ajaks, peavad selle abinõu rakendamiseks olema kaebusel ühtlasi väga head eduväljavaated. Kuigi kaebust ei saa praeguses menetlusstaadiumis pidada ilmselgelt perspektiivituks, ei ole kaebuse asjaolud ka sellised, mille alusel tuleks kaebajatele esialgse õiguskaitse korras teha PPA-le ettekirjutus elamisloa andmiseks. Kaebajatele keelduti tähtajalise elamisloa andmisest, kuna nad ei kasutanud neile antud elamisluba eesmärgipäraselt. Kaebajatel oli tähtajaline elamisluba ettevõtluseks Osaühingus Q alates 11.09.2015 kuni 11.09.2022. PPA toob vaidlustatud ettekirjutustes välja, et äriühingul puudus majandustegevus alates 2019. a kolmandast kvartalist ning lisaks olid äriregistrile esitamata 2018.–2020. a majandusaasta aruanded. Praegu nähtub äriregistrist, et Osaühing Q on esitanud 2022. a majandusaasta aruande, mille kohaselt on äriühingu kahjum 2021. a-l 3559 eurot ning 2022. a-l 3513 eurot. VMS § 191 sätestab, et ettevõtluseks tähtajalise elamisloa andmise eesmärk on soodustada selliste äriühingute ja välismaa äriühingute filiaalide asutamist Eestisse ja füüsilisest isikust ettevõtjate elama asumist Eestisse ning nende tegutsemist Eestis, mis aitavad oluliselt kaasa Eesti majanduse arengule. PPA asus seisukohale, et Osaühing Q ei ole suutnud tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal eesmärki täita, s.t luua uusi töökohti, investeerida aastas vähemalt 500 000 eurot ning täita Eesti riigi eelarvet maksude maksmisega. Kaebajad toovad välja, et äriühingu majandustegevust pärssisid järgmised asjaolud: 1) hinnaliste kunstiteoste müügi eripäraks see, et võivad tekkida pikemad perioodid, mille jooksul müüke ei toimu; 2) äriühingu äritegevust takistas koroonapandeemia; 3) äriühingu tegevust takistas keeruline õigusvaidlus endise äripartneri Wga, mille raames mh arestiti kaebajate ja äriühingu pangakontod ja omastati äriühingule kuuluvad väga hinnalised maalid, mille osas on vaidlused nii Eestis kui ka Ameerika Ühendriikides; 4) Vene kunstiteoste müüki mõjutas Venemaa 2022. a-l alustatud sõda Ukraina vastu. Kohtumenetluse praeguses staadiumis ei nähtu, et need asjaolud on sellised, mis takistasid äritegevusega tegelemist. Kaebajad kinnitavad ka ise, et äriühing tootis kasumit üksnes viie aasta jooksul, mistõttu puudus kaebajatel legaalne sissetulek, kuna osaühing ei suutnud neile töötasu maksta. Kaebajad soovivad viibida kohtumenetluse ajal Eestis, kuid kaebajaid esindab vandeadvokaat, kes tagab kaebajate parimate huvide kaitse. Samuti on 3(8)
3-24-138 kaebajad pidanud võimalikuks vaadata haldusasi läbi kirjalikus menetluses, millest tulenevalt ei ole vajalik Eestis viibida. Isegi kui kaebajad soovivad haldusasja läbi vaadata kohtuistungil, on seda võimalik teha videokonverentsi korras. Praegusel juhul ei ole esialgne õiguskaitse vajalik pereelu kaitseks, sest kaebajad on mõlemad sarnases olukorras ning mõlemal tuleb Eestist lahkuda. Kaebajate õigused ei saa pöördumatult kahjustatud, kui kohus kaebuse rahuldab. Kaebajatel on võimalik vastava elamisloa saamisel Eestisse naasta. Kaebajad on Venemaa Föderatsiooni kodanikud. Kaebajate väidete alusel ei saa järeldada nendele pöördumatute tagajärgede tekkimist. Ei ole usutav, et kaebajatel ei ole võimalik Venemaal leida uut sobilikku elukohta või kolimine oleks raskendatud ealistel põhjustel, kuivõrd kaebajad soovivad kaebuse kohaselt reisida ning neil tuleb naasta koduriiki, kus on elatud aastakümneid.
8.Kaebajad esitasid halduskohtu 19.01.2024 määruse resolutsiooni p 2 peale määruskaebuse.
9.Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.01.2024 määrusega kaebajate määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu 19.01.2024 määruse resolutsiooni p 2 muutmata. Ringkonnakohus leidis, et üksnes asjaolud, et kaebajad on Eestis väidetavalt viibinud 11 aastat, nad üürivad Eestis korterit, neil on siin äritegevus ja nad pole süütegusid toime pannud, ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamiseks piisav. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et kaebus ei oma sellist perspektiivi, et kohaldada esialgset õiguskaitset. Kaebuses esitatud väidete alusel pole võimalik järeldada seda, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel saaksid kaebajate õigused pöördumatult kahjustatud. Kaebuse rahuldamise ja tähtajaliste elamislubade väljastamise korral saavad kaebajad Eestisse naasta. Kaebajad pole esitanud ühtegi pakilist ja ajakriitilist asjaolu, mis tingiks nende Eestis viibimise ka kohtumenetluse ajal. Kaebajad on Eestis viibinud tähtajaliste elamislubade alusel (ettevõtluse eesmärgil), mis tähendab, et nendel ei tekkinud usaldust selles, et nad saavad Eestis oma viibimist seaduslikul alusel jätkata ka pärast tähtajaliste elamislubade kehtivuse lõppemist. Tegemist on riigis ajutise viibimise alusega ja isikud peavad oma elukorraldamisel nimetatud asjaolu arvesse võtma. Kaebajate viidatud Riigikohtu lahend 3-17-1545 on tehtud teistel asjaoludel. Viidatud kaasuses oli kaebajaks isik, kes oli Eestis viibinud pikka aega (alates 1983. a-st) ning ta oli Eestis viibinud pikaajalise elaniku elamisloa alusel. Pikaajalise elaniku elamisluba omanud isiku õiguslik positsioon on tugevam kui isikul, kes on riigis viibinud tähtajalise elamisloa alusel (vt Tallinna Ringkonnakohtu 15.04.2019 otsus asjas nr 3-18-1797, p 31). Kaebajate soov osaleda oma kohtuasja juures ei ole siinses asjas väga kaalukas argument, et kohaldada esialgset õiguskaitset. Kaebajaid esindab vandeadvokaat, kes tagab kaebajate parimate huvide kaitse. Lisaks pidasid kaebajad võimalikuks vaadata haldusasi läbi kirjalikus menetluses. Kohtul on vajadusel võimalik korraldada videokonverents.
10.PPA koostas 05.02.2024 Xle ettekirjutuse nr 1052276345 ja Yle ettekirjutuse nr 1052276369 Eestist lahkumiseks. Kaebajad on kohustatud Eestist lahkuma hiljemalt 19.02.2024 Venemaa Föderatsiooni ja alates 20.02.2024 kuulub ettekirjutus sundtäitmisele. Samuti kehtestas PPA kaebajatele 2 aasta ja 3 kuu pikkuse Schengeni sissesõidukeelu.
11.X ja Y esitasid 08.02.2024 Tallinna Halduskohtule kaebused (haldusasjad nr 3-24-377 ja 3-24-378) PPA 05.02.2024 ettekirjutuste tühistamiseks, alternatiivselt sissesõidukeelu osas. Kaebajad taotlesid haldusasjade menetluse peatamist kuni haldusasjas nr 3-24-138 tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Kaebustele oli lisatud taotlus keelata esialgse õiguskaitse korras ettekirjutuste sundtäitmine, peatades mh ettekirjutustes määratud vabatahtliku lahkumistähtaja kulgemine kuni praeguses asjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni. Kaebajad käisid viimati Venemaal 2019. aastal. 2019. a alguses põles maha kaebajate ühine maja Venemaal. Kaebajad ei plaaninud kunagi enam Venemaale naasta, mistõttu nad ei tegelenud ka sinna uue elukoha hankimisega. Seega ei oleks kaebajatel Venemaale saatmise korral kuhugi minna ning see paneks nad võrdväärsesse olukorda isikuga, kes on sunnitud pikemaks ajaks suunduma täiesti võõrasse riiki ilma eelneva ettevalmistuse ja abita. Kaebajad 4(8)
3-24-138 on Eestis elanud püsivalt alates 2012. a-st. Nad alustasid ettevalmistusi elamisloa taotlemiseks ja Eestisse elama asumiseks juba 2011. a, kui asutasid Osaühingu Q ning alustasid äriühingu majandustegevust. Kaebajate elukorraldus on Eestiga tihedalt seotud (kodu, töö, sõbrad, tutvused). Samuti puudub kaebajatel seos Venemaaga. Kaebajad on pensioniealised, kellel oleks vanusest tulenevalt raskendatud suurte elukorraldusmuutuste tegemine. Ettekirjutuste täitmine sunniks kaebajaid pöörduma tagasi Venemaale, kus neil puudub töökoht, elukoht, sõbrad ja tuttavad. Kaebajaid ei seo Venemaaga muu kui kodakondsus. Kaebajad mõistavad hukka Venemaa agressiooni Ukrainas ning sellise maailmavaatega ei ole võimalik Venemaal elada, sest ainuüksi sellise seisukoha avaliku väljaütlemise eest on ette nähtud vanglakaristus. Ettekirjutuste sundtäitmine toob kaasa olukorra, mille hilisem heastamine kaebajatele võib olla keerukas või võimatu. Lisaks on esialgse õiguskaitse kohaldamine vajalik, kuna kaebajad vaidlustasid PPA otsused, millega jäeti rahuldamata kaebajate elamisloa taotlused. Kaebajaid ei ole kriminaalkorras karistatud, puudub avalik huvi nende Eestist väljasaatmiseks. Kaebajate väljasaatmine raskendab nende osalemist kohtumenetluses.
12.Tallinna Halduskohus liitis 09.02.2024 määrusega haldusasjad nr 3-24-377 ja 3-24-378 ühte menetlusse haldusasjaga nr 3-24-138, jättes ühtlasi rahuldamata haldusasjade nr 3-24-377 ja 3-24-378 menetluse peatamisese taotluse (resolutsiooni p-d 1 ja 5), ning jättis kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2). Kaebajad on esialgse õiguskaitse taotluses suures osas korranud samu väiteid, mille osas on kohtud varem oma seisukoha öelnud. Kohus jääb jätkuvalt nende seisukohtade juurde. VSS § 2 lg 1 järgi peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et kaebajatel puudub praegu õiguslik alus Eestis viibimiseks. Kaebajatel ei saanud tekkida usaldust, et nad saavad Eestis viibimist seaduslikul alusel jätkata ka pärast elamislubade kehtivuse lõppemist. Tegemist on riigis ajutise viibimise alusega ja isikud peavad oma elu korraldamisel seda arvesse võtma. Seega võtsid kaebajad riski, kui ei soovinud omada Venemaal elukohta. Liialdatud on kaebajate väide, et neil tuleb lahkuda sisuliselt võõrasse riiki, kuivõrd tegemist on kaebajate koduriigiga. Samuti ei ole koduriigi kodanike maailmavaatest erinev maailmavaade selline asjaolu, mis tingiks esialgse õiguskaitse kohaldamise vajaduse. Mõistetav on, et kaebajate iga arvestades võib kolimine ja kohanemine olla mõnevõrra raskendatud, kuid kaebajad on eelnevas menetluses väljendanud soovi reisida tööga seoses, millest saab järeldada nende vitaalsust uue elukorraldusega kohanemiseks. Ka kaebajate soov osaleda oma kohtuasja juures ei ole kaalukas argument esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, kuna kaebajaid esindab vandeadvokaat, kes tagab kaebajate parimate huvide kaitse. Lisaks on kaebajatel võimalus osaleda kohtuistungil videokonverentsi teel. Kaebajate viidatud haldusasjas nr 3-3-1-11-16 oli kaebaja Venemaa kodanik, kes asus Eestisse elama 4-aastasena ning Eestis elasid tema hooldust vajav ema ja vend. Lisaks viibis kaebaja PPA kinnipidamiskeskuses. Seega ei ole eelnevad asjaolud samastatavad kaebajate olukorraga. Kaebajad on Eestis elanud alates 2012.-2013. a-st, mida ei saa pidada kaebajate iga arvestades selliseks ajavahemikuks, mille jooksul on neil katkenud igasugused sidemed koduriigiga.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
13.X ja Y paluvad määruskaebuses tühistada halduskohtu 09.02.2024 määruse resolutsiooni p 2 ja teha uus määrus, millega rahuldada nende esialgse õiguskaitse taotlus. Halduskohus on esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel jätnud arvestamata taotluses tooduga ja lähtunud üksnes varasemas menetluses esitatust. Vaidlusalust elamisluba taotleti VMS § 2101 alusel ehk püsivalt Eestisse elama asumiseks. Kaebajad täitsid selleks sisuliselt kõik nõuded, vaidlus käib üksnes selle üle, kas ettevõte oli Eesti majandusele kasulik. See tähendab, et isikute põhiline soov ja põhjus Eestisse elama jäämiseks ei ole äriline. See pole ka 5(8)
3-24-138 varem peamiseks põhjuseks olnud, kuid toona sobis see kõige paremini aluseks, et Eestisse elama tulla. Kaebajatel on elukohariigi mõttes seos vaid Eestiga ning muude riikidega (sh Venemaaga) puudub igasugune seos. Kuna kaebajatel puudub pikka aega igasugune side Venemaaga, siis tuleb nende Venemaale minema sundimist pidada äärmiselt koormavaks. Osaühingul Q on riiklikult tunnustatud eksperdi hinnangul kunstiväärtusi ca 8,88 miljoni euro väärtuses. Osaühing müüb neid aktiivselt ja sellest saadav tulu on planeeritud investeerida taas osaühingusse, mis aitab oluliselt kaasa Eesti majandusse panustamisel. Sellest saab maksude näol kasu ka Eesti riik, kuna vähemalt osa teenitavast summast maksaks kaebajad endale välja kas palga või dividendidena. Kaebajad ei nõustu seisukohaga, et neil ei saanud tekkida usaldust, et nad saavad Eestis viibida, kuna elamisluba on riigis ajutise viibimise alus. VMS § 7 sätestab, et ajutiseks viibimiseks Eestis loetakse olukorda, kui välismaalane viibib Eestis ilma elamisloata või elamisõiguseta. VMS § 112 kohaselt on elamisluba välismaalase antav luba elama asumiseks Eestisse. Eestisse elama asumine ei ole ajutine reis. Seejärel jaguneb elamisluba tähtajaliseks elamisloaks vastavalt erinevatele alustele. Kaebajad on Eestis elanud üle 11 aasta. Selline periood ei ole ei seaduse ega ka praktika mõttes ajutine, tegemist on püsiva elamisega. VMS § 132 lg 1 alusel saaks elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks väljastada kuni 10 aastaks korraga. Olukorras, kus kaebajad on elanud Eestis 11 aastat ja eeldasid elamisloa pikendamist kuni 10 aastani, on tegemist Eestis püsivalt elavate isikutega. Kodakondsuse seaduse (KodS) § 6 alusel on isikul võimalik täiendavate tingimuste täitmise korral taotleda Eesti kodakondsust pärast seda, kui ta on vähemalt 5 aastat Eestis elanud. Sisuliselt oleks kaebajad saanud juba 2017. a-l taotleda elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks VMS § 2102 lg 1 p 1, kuid kuna toona oli see elamisloa alus uus (tekkis alles 2016. a-l), siis kaebajad otsustasid jätkata elamisloaga ettevõtluseks. Seega võib öelda, et PPA karistab kaebajaid selle eest, et nad ei valinud tollal õiget alust elamisloa taotlemiseks ega suutnud näha ette elulisi sündmusi, mis on oluliselt mõjutanud äritegevust (vaidlused partneriga, kohtumenetlused, koroona, sõda jne). Seega oli otsus mitte omada elukohta Venemaal kaebajate teadliku otsusega seada oma elu sisse Eestis. Kaebajad ei ole avalikkusele mingiks ohuks ega ole ka koormaks ka sotsiaalsele süsteemile. Kaebajad on olukorras, kus peavad 11 aasta jooksul kujunenud elu 2 nädala jooksul maha jätma ja lahkuma Eestist riiki, kuhu nad minna ei taha, kus neil pole eluaset ega ühtegi muud sidet kui kodakondsusjärgne pass.
14.PPA palub jätta määruskaebus rahuldamata. Kaebajad ei täitnud sisuliselt kõiki nõudeid elamisloa saamiseks, vastasel juhul oleksid nad elamisload saanud, ning vaidlus ei käi sisuliselt vaid ettevõtte kasulikkuse üle Eesti majandusele. Kaebajad selgitasid, et nende põhiline soov ja põhjus Eestisse elama jäämiseks ei ole ega olnud ka varem äriline. Kaebajatele oli antud ja pikendatud elamisluba Eestis ettevõtlusega tegelemiseks, ning asjaolu, et kaebajate kinnitusel ei olnud see kunagi nende põhiline eesmärk, näitab ilmekalt, et nad ei ole kasutanud eelmist elamisluba eesmärgipäraselt. Lisaks puudus kaebajatel ka legaalne sissetulek VMS mõttes, seega ei olnud täidetud tähtajalise elamisloa andmise üldtingimus (VMS § 117 lg 1 p 3). Kaebajatel on jätkuvalt Venemaa Föderatsiooni kodakondsus ja nad on elanud Venemaal suurema osa oma elust, seega ei saa nende kodakondsusjärgsesse riiki naasmist pidada koormavaks. Isegi kui esialgse õiguskaitse korras keelata PPA ettekirjutuste sundtäitmine, on kaebajate Eestis viibimine ebaseaduslik ja neil puudub töötamise võimalus. Kaebajate väited, et müüakse aktiivselt ettevõttele kuuluvaid kunstiväärtusi, ei ole usutav. Vastasel juhul oleksid kaebajad suutnud kunstiteoseid müüa ja endale töötasu maksta ka elamisloa kehtivuse jooksul ning kasutanud elamisluba eesmärgipäraselt. Kui kaebajaid saadab elamisluba puudutavas vaidluses edu, muutub kehtetuks ka lahkumisettekirjutus ning kaebajatel avaneb võimalus Eestisse naasta. Esialgse õiguskaitse eesmärk ei ole mitte kaebajate olukorra lihtsustamine, vaid kohtuotsuse täitmise raskendatuse või võimatuse ärahoidmine. Arvestades kaebajate tagasihoidlikku ettevõtlusega tegelemist viimastel aastatel, ei saa jaatada sellist ülekaalukat 6(8)
3-24-138 esialgse õiguskaitse vajadust, mis õigustaks lahkumisettekirjutuse täitmise peatamist. Isegi tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibides ei saa välismaalasel tekkida õigustatud ootust uue elamisloa saamiseks, tegemist ei ole välismaalase subjektiivse õigusega. Kaebajate viide KodSle ja põhjendused, miks nad otsustasid taotleda alles nüüd tähtajalist elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks, on asjakohatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
16.Kaebajate varasema esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel oli vaidluse all küsimus, kas anda kaebajatele esialgse õiguskaitse korras tähtajaline elamisluba kohtumenetluse ajaks. Praegu on küsimus selles, kas keelata esialgse õiguskaitse korras kaebajatele tehtud lahkumisettekirjutuste sundtäitmine. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellise esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise eelduseks tingimata kaebuse väga head eduväljavaated ega ka ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 23.02.2023 määrus nr 3-22-2638). Esialgse õiguskaitse kohaldamise saaks iseseisvalt välistada üksnes kaebusel igasuguste usutavate eduväljavaadete puudumine (nt Riigikohtu 14.12.2004 määrus nr 3-3-185-04, p 16; 22.11.2004 määrus nr 3-3-1-76-04, p 8). Samuti tuleb vajaduse korral esialgset õiguskaitset kohaldada ka siis, kui pöördumatute tagajärgede saabumine pole kindel (nt Riigikohtu 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 11). Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel peab kohus HKMS § 249 lg-te 1 ja 3 järgi lisaks arvestama erinevate lahenduste tagajärgi kaebajatele, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele.
17.Ringkonnakohus leiab, et kaebajatel on esialgse õiguskaitse vajadus. Õiguskaitsevajaduse jaatamine ei eelda tingimata seda, et kaebuse rahuldamise korral oleks kohtuotsuse täitmine sootuks võimatu. Arvestades, et kaebajad on Eestis elanud pikka aega, on usutav nende selgitus, et neil ei ole Venemaaga enam erilisi sidemeid ning neil puudub seal ka elukoht. Vastupidist ega asjaolu, et kaebajatel oleks Venemaal nt lähedasi, kelle juurde elama asuda, ei ole väitnud ka PPA. Seega ei ole välistatud, et kaebajatele kaasneksid Venemaale kolimisega märkimisväärsed raskused (sh tekiksid kulutused) ning põhjendatud ei ole selleks sundimine juba kohtumenetluse ajal, kui kaebajate Eestis viibimise õiguse saamise osas ei ole veel lõplikku selgust.
18.Ringkonnakohus jagab Tallinna Halduskohtu 19.01.2024 määruses väljendatud seisukohta, et kaebust ei ole praeguses menetlusstaadiumis põhjust pidada ilmselgelt perspektiivituks. PPA keeldus kaebajatele elamisloa andmisest põhjusel, et nende tegevus ei olnud kooskõlas neile varem ettevõtluseks antud elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega (VMS § 2102 lg 1 p 3). Tegemist on hinnangulise otsustusega, mille tegemise käigus tuleb arvestada mitmesuguste asjaoludega. Kaebajad on esitanud kaebuses PPA otsusele ja selles tehtud järeldustele oma vastuväited ning nende põhjendatust tuleb analüüsida ja hinnata asja sisulise arutamise käigus pärast seda, kui mõlemad pooled on saanud esitada asjakohased tõendid ja põhjalikud seisukohad.
19.Avalik huvi ei ole praegusel juhul ülekaalukas. Vaidlustatud otsustest ega PPA vastustest ei nähtu, et kaebajate Eestis viibimine kujutaks faktilist ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Samuti ei ole põhjust arvata, kaebajate hilisem väljasaatmine võiks olla raskendatud.
7(8)
3-24-138
20.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse ja tühistab halduskohtu 09.02.2024 määruse resolutsiooni p 2. Ringkonnakohus teeb uue määruse, millega rahuldab kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse ning keelab PPA 05.02.2024 lahkumisettekirjutuste nr 1052276345 ja nr 1052276369 sundtäitmise (st keelab kaebajate Eestist väljasaatmise) kuni haldusasja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
21.Ringkonnakohus selgitab, et kui edasise menetluse käigus selgub, et esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole enam põhjendatud või kui määrust tuleb muuta, on kohtul võimalik menetlusosalise taotluse alusel või omal algatusel esialgse õiguskaitse määrus igas menetlusstaadiumis tühistada või seda muuta (HKMS § 253 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.