Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Kristjan Siigur
Otsuse tegemise aeg ja koht
19.03.2025, Tallinn
Haldusasja number
3-23-2992
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 01.12.2023 otsuse nr 12310070016-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Andrei Krassilnikov
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 06.03.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
10.03.2025 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 06.03.2024 otsus haldusasjas nr 3-23-2992 muutmata.
2.Jätta kaebajale antud menetlusabiga seonduvad menetluskulud riigi kanda ja muud apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Tõlkida kaebajale kohtuotsuse resolutsioon ja ringkonnakohtu põhjendused prantsuse keelde.
4.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja erinevad nimekujud ja sünniajad tähemärgiga.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 21.04.2025 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse
3-23-2992 menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X on Kongo Demokraatliku Vabariigi (Kongo DV) kodanik, kes lahkus kodumaalt Dubai kaudu Valgevene Vabariiki ning saabus sealt 06.10.2023 ebaseaduslikult Läti Vabariigi kaudu Eesti Vabariiki. Kinnipidamisel esitas ta Belgia Kuningriigi väljastatud elamisloakaardi ning tutvustas end kui Y (sündinud XX.XX.XXXX). 07.10.2023 esitas isik rahvusvahelise kaitse taotluse, kus esitles end kui alaealine Q (sündinud XX.XX.XXXX). Hilisemas menetluses tuvastati, et tegemist on Kongo DV kodaniku Xga (sündinud XX.XX.XXXX). Esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse kohaselt vajab ta kaitset, kuna teda ähvardab koduriigis surmaoht.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 01.12.2024 otsusega nr 12310070016-1 taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi, tegi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel vabatahtlikku lahkumistähtaega määramata sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Kongo DV-sse ning kohaldas VSS § 7 4 lg 2 alusel sissesõidukeeldu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Taotleja on rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitaja ning tema taotlus on VRKS § 201 pdes 2–3 ja 6–7 sätestatud alusel selgelt põhjendamatu. Rahvusvahelise kaitse põhjendatuse ja vajaduse kohta ei ole taotleja esitanud mitte ühtegi dokumenti ega muud tõendit ning esitatud selgitused on piirdunud pelgalt väidetega. Taotleja üldine usaldusväärsus ja sellest tulenevalt tema väidete usutavus on madal. Ka läbiviidud vestlused ei kinnitanud kaitsevajadust. Taotleja esitas enda identiteedi kohta teadvalt valeandmeid (VRKS § 20 1 p 2) ning jättis teadlikult dokumendid Valgevenesse (VRKS § 20 1 p 3). Kuivõrd taotleja saabus Eestisse seadusliku aluseta, üritas lahkuda Prantsusmaale ning esitas rahvusvahelise kaitse taotluse pärast väljasaatmise menetluse alustamist, on täidetud ka VRKS § 20 1 p-des 6 ja 7 sätestatud alused, et lugeda taotlus selgelt põhjendamatuks. Taotleja ütluste alusel ei ole leidnud kinnitust, et tal oleks Kongo DV-s olnud probleeme või tagakiusuni ulatuvaid intsidente oma rassi, usu, poliitilise veendumuse, rahvuse või sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu. Kuigi taotleja üritas vestlusel jätta muljet, et tal on Kongo DV riigivõimu kartmiseks põhjuseid ning tal on riigivõimuga probleeme ja konflikte olnud, ei leidnud see asjaolu tõendamist. Ehkki inimõiguste ja julgeoleku olukord on Kongo DV-s alates 2022. a-st halvenenud, ei anna see alust väita, et taotleja vajab kaitset. Samuti ei välista üldine olukord taotleja tagasisaatmist või vabatahtlikku naasmist.
2(10)
3-23-2992 Taotlejale tuleb põgenemisohtu arvestades teha vabatahtlikku täitmistähtaega määramata lahkumisettekirjutus ning kohaldada sissesõidukeeldu 5 aastaks.
3.X esitas 27.12.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 01.12.2023 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi. Vastustaja ei ole otsuses arvestanud kaebaja argumentidega ega võtnud arvesse tegelikku olukorda Kongo DV-s. Kaebaja ei esitanud teadlikult ebaõigeid andmeid – enda esitlemine erinevate isikutena oli põhjustatud šokiseisundist ning hirmust koduriiki väljasaatmise ees. Kaebaja ei ole rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitaja ning põhjendamata on väide, et kaebaja jättis teadlikult passi Valgevenesse, et vältida tema tuvastamist. Kaebaja varjas enda nime, sest seda soovitas tagasisaatmise vältimiseks isik, kes aitas tal koduriigist lahkuda. Et kaebaja ei suutnud tõendada teda ähvardanud üksikisikute tegevust, ei tähenda, et see ei ole tagakius VRKS § 19 lg 5 tähenduses. Kuna tagakiusajad ei jätnud märke maha, on sündmuste tõendamine ülimalt keeruline või suisa võimatu. Jääb arusaamatuks, miks ei arvestatud 01.12.2023 otsuse tegemisel, et kaebajal on koduriigi ametivõimude kartmiseks põhjus ning tal on varasemalt riigivõimuga olnud probleeme ja konflikte. Inimõiguste ja julgeoleku olukord on 2022. a-l Kongo DV-s halvenenud ning CEAS riikides on Kongo DV-st pärit isikute rahvusvahelise kaitse saamise protsent 28. See kinnitab vajadust rahuldada iga Kongo kodaniku taotlus. Lahkumisettekirjutus on õigusvastane, kuna vastustaja ei hinnanud õigesti kaebajaga seotud asjaolusid. Arusaadav ei ole, milles seisneb kaebaja põgenemisoht. Viide VSS § 68 p-le ei ole piisav, kuna see tuleb siduda ka isiklike asjaoludega. Ettekirjutuse tegemisel ei oma tähendust, et kaebaja suhtes ei esine majanduslikke, sotsiaalseid ega tervislikke põhjusi, mis võiksid mõjutada kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemist. Kaebaja väljasaatmine on vastuolus ka VSS § 171 põhimõttega ning asjaolu, et kaebajal on side Kongo DV-ga ei tähenda, et teda ei võiks oodata koduriigis tagakius. Kaebajale sissesõidukeelu kehtestamine ei ole põhjendatud ning sissesõidukeelu kehtestamise aluseks ei saa olla asjaolu, et kaebajal ei ole Eestis majanduslikke huve ega sugulasi. Kaebaja puhul esineb VSS §-s 31 sätestatud sissesõidukeelu määramist välistav asjaolu. Kaebaja ei ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut.
4.PPA palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja jäi vaidlustatud otsuses toodud seisukohtade juurde. Jääb arusaamatuks, kuidas enda esitlemine teise isikuna saab toimuda mitteteadlikult. Kaebaja esitas PPA ametnikele võõra isiku dokumendi ning pärast lahkumisettekirjutuse menetluse alustamist esitas ta rahvusvahelise kaitse taotluse. Kaebajal oli telefonis grupp „Aafriklased Eestis“ ning kaebaja selgitas, et ta tahtis uurida Eestis rahvusvahelise kaitse taotlemise kohta ning tema soov oli kohe Eestis varjupaika taotleda. Seega on arusaamatu kaebaja väide, et ta ei esitanud varjupaigataotlust kohe, kuna ta ei olnud kindel, kus ja millal oleks seda turvaline teha. PPA järeldus, et kaebaja vabanes enda dokumendist on igati mõistlik, ehkki oleks võinud olla paremini põhjendatud. Kaebaja ei väida, et keegi oleks tema passi ära võtnud. Rahvusvahelise kaitse taotlemisele omased tõendamisraskused ei tähenda, et kahtlused tuleb lahendada taotleja kasuks. PPA-le antud ütlused Kongo DV-s toimunu kohta olid üldised ja umbmäärased. PPA arvestas otsuse tegemisel kaebaja ütlustega ning sellega, et tal polnud haldusmenetluses enda väidete kinnitamiseks tõendeid esitada. Julgeolekuprobleemid päritoluriigis ei tähenda, et kaebajat ähvardaks reaalne tagakiusamise oht või kaebaja elule või tervisele esineks oht pelgalt päritoluriigi territooriumil viibimise tõttu. Konfliktid toimuvad peamiselt riigi idaosas ning on kestnud aastakümneid. Kaebaja elas aga riigi lääneosas asuvas pealinnas Kinshasas.
3(10)
3-23-2992 Lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld on õiguspärased. Kaebaja haldusmenetluses ning haldusasja nr 3-23-2229 kohtumenetluses antud ütlused kinnitavad põgenemisohu olemasolu, mistõttu ei ole alust arvata, et kaebaja sooviks päritoluriiki naasta vabatahtlikult. Majanduslike ja sotsiaalsete sidemete puudumine Eestiga on põhjus, miks kaebajale määratud sissesõidukeeldu ei lühendatud. Samuti on arusaamatu kaebaja viide VSS §-le 31, kuna see säte ei kehtesta sissesõidukeelu määramist välistavaid asjaolusid. Sissesõidukeelu kohaldamist välistavad asjaolud on loetletud VSS §-s 30 ning kaebaja ei kuulu ühegi eelnimetatud sättes loetletud asjaolu alla. Et kaebaja ei ole rikkunud avalikku korda, ei saa olla aluseks kaebajale sissesõidukeelu mittekohaldamiseks.
5.Tallinna Halduskohus jättis 06.03.2024 otsusega kaebuse rahuldamata, kaebajale riigi õigusabi osutamisega seotud tasu ja kulu ning menetlusabi andmisega seotud kulud riigi kanda ja ning muud poolte menetluskulud nende endi kanda. Kohus nõustus lõppjäreldustes PPA otsusega, kuid leidis, et PPA läbiviidud haldusmenetluses esines minetusi uurimispõhimõtte kohaldamisel ja tõendite kogumisel. Minetused ei too siiski kaasa kaebuse rahuldamist (HMS § 58). Kaebaja selgitas istungil, et läks Valgevenesse tudengiviisaga ja selle kohta edastati info ka PPA-le. Nimetatud materjale ei ole kohtule esitatud ning neid ei kajastata ka otsuses. Ehkki kohtule ei ole teada, kas ja millised materjalid PPA-le edastati, nähtub haldusasja 3-23-2229 materjalidest, et PPA-l oli olemas nt kaebaja passi koopia. Uurimispõhimõte ning selle kohane rakendamine on rahvusvahelise kaitse menetluses keskse tähendusega ning kui isik esitab tõendeid ja dokumente nt kinnipidamiskeskusesse paigutamise menetluses või väljasaatmismenetluses, ei saa PPA nende olemasolu tähelepanuta jätta ning nendega tuleb arvestada ka isiku rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses. Ehkki uurimiskohustusele vastandub rahvusvahelise kaitse taotleja kaasaaitamiskohustus, ei saa isikult nõuda, et ta esitaks samu dokumente PPA-le korduvalt. Kaebajat ei kiusatud Kongo DV-s taga ühelgi VRKS § 4 lg-s 1 toodud alusel, mistõttu ei ole alust tunnustada kaebajat pagulasena. Kaebaja antud selgituse kohaselt tegeles ta mobiiliäriga ning kui ta oli erinevaid koode sisestades avanud ühe temale müüdud mobiiltelefoni, olid selle fotogaleriis kummalised videod ning ka mõned pildid isikutest, kes videotel isikuid väärkohtlesid. Pärast seda hakati kaebajat väidetavalt Kongo DV-s taga otsima ning ta hakkas oma elu pärast kartma. Hirm mobiiltelefoni omaniku ja tema kättemaksu ees, kui see ei ole seotud ühegi VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud alusega, ei ole pagulasseisundi andmise alus. Kaebaja ei pöördunud Kongo DV-s ametiasutuste poole, mistõttu ei saa ka väita, et kaebajal oleks puudunud päritoluriigis ligipääs õiguskaitsele. Sellisel juhul tuleb hinnata, kas kaebaja võib vajada täiendavat kaitset, kuivõrd täiendava kaitse andmine on seotud reaalse tõsise ohu või hirmuga päritoluriigis. Kaebaja ei vaja täiendavat kaitset ning kaebaja väited tõsisest ohust on liialdatud. Kaebaja haldus- ja kohtumenetluses antud selgitusi arvestades on usutav, et ta lahkus Kongo DV-st majandusliku heaolu parandamise eesmärgil, mitte aga kartusest enda elu pärast. Seda kinnitab ka asjaolu, et kaebaja rõhutas istungil korduvalt, kuidas ta tuli Euroopasse eesmärgiga töötada ning ka Valgevenesse liikumist põhjendas kaebaja just eeskätt sellega, ehkki tõi välja ka rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise, kuid selle esitamise või esitamise soovi kohta Valgevenes kaebaja tõendeid esitanud ei ole. Lisaks märkis kaebaja istungil, et Valgevenesse läks ta põhjusel, et Prantsuse viisat on Kongo DV-s raske saada. Oma igapäevatöös võis kaebaja kätte sattuda mobiiltelefon, milles võisid olla ka hirmu ja õõva tekitavad fotod ja videod, kuid arvestades kaebaja käitumist, ei ole see kuigivõrd ustutav. Nimelt tõi kaebaja istungil välja, et ta jättis telefoni endale, kuna see tegi häid pilte. Ei ole usutav, et kui kaebaja päriselt oleks telefoni ja selle sisu ning selle omanikku kartnud, oleks ta selle endaga kaasa võtnud. Kaebaja sõnul müüs telefoni talle üks isik tutvusringkonnast, kes 4(10)
3-23-2992 teda teadis, mistõttu oleks väidetavatel kurjategijatel olnud suhteliselt lihtne tuvastada kaebaja lähiringkond, et siis seeläbi kaebajat tabada või survestada. Kaebaja ütlustes esinevad vastuolud ning arvestades kaebaja üldist madalat usaldusväärsust ei pidanud PPA neid vastuolusid arvestama kaebajat soosivalt. Kaebajal oli võimalik tõendeid esitada, kuid ta ei teinud seda. Nt selgitas kaebaja, et tema koguduses on filmitud, kuidas kaebajat otsima tuldi, kuid seda videot ei ole kaebaja PPA-le ega kohtule esitanud. Samuti ei ole kaebaja esitanud tõendeid selle kohta, et juunis-juulis oleks internetis olnud uudis, mille kohaselt peeti Kongo DV-s kinni isikud, kelle videoid ta telefonist nägi. Lisaks selgitas kaebaja, kuidas temaga võeti ühendust pärast Valgevenesse lahkumist, kuid ka neid tõendeid kaebaja kohtule või politseile ei esitanud. Kohus nõustus PPA-ga, et esinevad VRKS § 201 p-des 2–3 ja 6–7 sätestatud alused ning kaebaja on rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitaja. Kaebaja esitas Tallinna Lennujaamas võltsitud dokumendi ning ka pärast enda kinnipidamist jätkas kaebaja valeidentiteedi kasutamist. Kaebaja püüdis end ka pärast PPA-le valeidentiteedi kasutamisega vahele jäämist varjata valeidentiteedi taha, sh väitis kaebaja, et on saatjata alaealine. Sel põhjusel ei ole usutavad ka kaebaja väiteid võimalikust šokiseisundist. Eelduslikult vabanes kaebaja ka oma passist Valgevenes teadlikult, et jätkata teekonda võltsitud dokumendiga ning vältida kinnipidamisel enda isiku tuvastamist. Vaidlust ei ole, et kaebaja saabus Eestisse ebaseaduslikult Lätist, ta elas siin hotellis, kuid rahvusvahelist kaitset kaebaja taotlema ei tulnud. Arvestades kaebaja liikumist Kongo DV-st Euroopasse (sh Eestisse) ning soovi liikuda edasi Prantsusmaale, on usutav, et kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse pelgalt põhjusel, et lahkumist Kongo DV-sse edasi lükata ning vähemalt püüda saada võimalus Euroopas töötada. Kaebaja rõhutas ka kohtuistungil korduvalt, et tema soov oli Euroopas töötada. Asjaolu, et Kongo DV-s on probleeme inimõiguste ja julgeoleku tagamisega, ei tähenda, et kõik Kongo DV kodanikud tuleks lugeda rahvusvahelise kaitse saajaks. Samuti ei tähenda asjaolu, et 28% CEAS riikidest andis Kongo DV kodanikele rahvusvahelise kaitse, et see tuleks anda ka kaebajale. PPA tõi otsuses päritoluriigi info välja. Kaebaja ei väida, et see oleks väär. Samuti ei ole kaebaja esitanud päritoluriigi infot, mis selle ümber lükkaks. Asjaolu, et kaebajal on Kongo DV-s olnud ametnikega kokkupuuteid, ei tähenda, et kaebaja oleks Kongo DV-sse naastes sellises ohus, et selle vältimiseks tuleks talle anda rahvusvaheline kaitse. Kaebajat ei ole alusetult Kongo DV-s karistatud ning tal lasti kodumaalt probleemideta lahkuda. Kuna kaebaja väidetud fotodel ja videotel olevatest isikutest vähemalt osa on kaebaja sõnul kinni peetud ja ka karistada saanud, näitab see kokkuvõttes, et Kongo DV tegeleb inimeste röövimist puudutava probleemiga. Seega on usutav, et probleemide korra oleks kaebajal võimalik saada kaitset. Seega ei ole usutav, et Kongo DV-sse naastes võiks kaebaja elu olla ohus. Lahkumisettekirjutus ning sissesõidukeeld on õiguspärased ning PPA on põhjendatult hinnanud kaebajat põgenemisohtlikuks. Kuna kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus jäeti õigesti rahuldamata, ei välista VSS § 171 kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemist. Kaebajal puudub Eestis ja Euroopas kinnisvara ning sotsiaalsed sidemed, mis võiks olla võimalikuks takistuseks kodumaale naasmisel. Kaebajal on Kongo DV-s pere ja eelmisel aastal sündinud laps, st piisav tugivõrgustik, et aidata kodumaal hakkama saada. Asjaolu, et kaebaja läkitamiseks Euroopasse võttis pere laenu, mida sooviti tagasi maksta kaebaja poolt Euroopas teenitava rahaga ja mistõttu on perel rahalised raskused, ei ole lahkumisettekirjutuse tegemata ja sissesõidukeelu kohaldamata jätmise alus. PPA on kaalunud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmist. Kaebaja ei ole toonud välja asjaolusid, mis 5(10)
3-23-2992 tingiksid sissesõidukeelu tähtaja lühendamise või selle täies ulatuses kohaldamata jätmise. Kaebaja viide VSS §-le 31 ei ole asjakohane.
6.X palub 04.04.2024 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kaebajat ei kiusatud Kongo DV-s taga ühelgi VRKS § 4 lg-s 1 toodud alusel. Vastustaja on otsuses ise päritoluriigi infole toetudes märkinud, et 2022. a-l halvenes Kongo DV-s inimõiguste ja julgeoleku olukord ning inimeste turvatunne on madal nii võimuesindajate kui ka erinevate relvastatud grupeeringute poolt korda saadetud rikkumiste tõttu. Seetõttu jääb arusaamatuks, miks peaks isik pöörduma ametiasutuste poole olukorras, kus võimuorganid panevad ise toime rikkumisi. Kaebajale ei ole selge kohtu hinnang, et kaebaja lahkus Kongo DV-st majandusliku heaolu parandamise eesmärgil. Kaebaja tõi põhjusena välja ka rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise. Seega ei lahkunud kaebaja koduriigist vaid majanduslikel eesmärkidel. Kohtu väide, et kaebaja ei ole esitanud tagakiusu tõendamiseks tõendeid, on põhjendamata. Asjaolust, et kaebaja ei suutnud tõendada teda ähvardanud üksikisikute tegevust, ei saa automaatselt järeldada, et see ei anna alust VRKS § 19 lg-s 5 sätestatud tagakiusuks. Kaebajaga toimunu kohta tõendite esitamine on problemaatiline, selliseid sündmusi ongi keeruline, kui mitte võimatu tõendada. Kaebaja on taotluse menetlemise käigus selgitanud, et tal on koduriigi võimuorganite kartmiseks põhjust. Tal on varasemalt olnud riigivõimuga probleeme ja konflikte. Vastustaja ei ole selle asjaoluga arvestanud. Kaebaja ütlused seoses telefoniga ei ole vastuolulised. Isik ei pruugi mäletada, kas ta helistas ise või helistati temale. Kohtu väide, et kui kaebajat oleks reaalselt telefoni tõttu taga otsitud, siis oleks pärast tema lahkumist püütud kontakteeruda tema perekonnaga, ei ole põhjendatud. Kohus ei saa teada, kas võimuorganid hakkasid kaebajat taga otsima, millal nad seda tegid või teevad ning kuidas nad seda teevad. Kohus on ekslikult leidnud, et kaebaja osas esinevad VRKS § 201 p-des 2‒3 ja 6‒7 nimetatud alused ja kaebaja on rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitaja. Kaebaja on selgitanud, et tema elu on koduriigis ohus ja seetõttu esitas ta rahvusvahelise kaitse taotluse. Kaebaja ei jätnud enda passi teadlikult Valgevenesse, kaebaja kartis enda elu pärast. Kaebaja oli sunnitud tulema Eestisse ebaseaduslikult, sest tema elu oli koduriigis ohus. PPA ja kohus ei ole lahkumisettekirjutuse tegemiseks hinnanud õigesti kaebajaga seotud asjaolusid. Kaebaja väljasaatmine Kongo DV-sse on vastuolus VSS § 17 1 põhimõttega. Kaebajat võib koduriigis potentsiaalselt oodata tagakius ning oht elule ja tervisele. Asjaolu, et kaebajal on Kongo DV-s pere ja tugivõrgustik, ei välista tagakiusu. Sissesõidukeelu kehtestamine ei ole põhjendatud ning sissesõidukeelu kehtestamise aluseks ei saa olla asjaolu, et kaebajal ei ole Eestis ega teistes Euroopa Liidu riikides kaitsmist väärivaid sidemeid. Kaebaja ei kujuta ohtu Eesti julgeolekule.
7.PPA palub 08.05.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vaidluse all ei ole, et kaebaja ei pöördunud Kongo DV-s ametiasutuste poole pärast ostetud telefonis oleva sisu avastamist. Kaebaja selgituste põhjal on kaheldav, kas kirjeldatud intsident üldse aset leidis. Kaebaja 13.11.2023 vestlusel antud ütlused on vastuolulised. Apellatsioonkaebuses ei ole vastuolusid kõrvaldatud. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi uut tõendit, argumenti ega viidanud päritoluriigi informatsioonile, mis lükkaks ümber PPA või halduskohtu järeldused. Kuigi varjupaigataotlejal ei pruugi alati olla võimalik kõiki enda väiteid dokumentaalselt tõendada, ei ole kaebaja madalat usaldusväärsust arvestades võimalik tõendite puudumist tõlgendada kaebaja kasuks. Halduskohus on välja toonud sellised tõendid, 7(10)
3-23-2992 mida eeldatavasti oleks kaebaja võinud esitada ja mille esitamata jätmist ei ole kaebaja põhjendanud. PPA on oma otsuses hinnanud kaebajaga seotud asjaolusid ja leidnud, et kaebaja väljasaatmine Kongo DV-sse ei ole vastuolus VSS §-ga 171. Kaebaja ei ole esitanud uusi asjaolusid või päritoluriigi informatsiooni, mis annaks alust kahelda PPA järeldustes. PPA on sissesõidukeelu kehtestamisel hinnanud kaebajaga seotud asjaolusid õiguspäraselt. Kaebajal Eestis ja teistes Euroopa Liidu riikides kaitsmist väärivate sidemete puudumine ei olnud aluseks sissesõidukeelu määramisel, vaid selle tõttu puudub alus kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks perioodis või jätta see kohaldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega neid kõiki üle kordamata (HKMS § 201 lg 4).
9.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud viiest põhjusest – rass, usk, rahvus, poliitiline veendumus või kuulumine sotsiaalsesse gruppi – ning tagakiusamise ja eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1).
10.Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel on eeskätt määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-171026, p 13).
11.Ringkonnakohtule arusaadavalt taotleb kaebaja varjupaika seetõttu, et kardab tundmatuid isikuid, kes võivad teda taga otsida põhjusel, et tema valduses oli telefon, mis sisaldas häiriva sisuga fotosid ja videoid (13.11.2023 vestlus, dtl 93 jj). Kaebaja ei ole nimetanud ühtegi nime ega isikut konkreetselt, keda ta piltidel või videotel nägi, ega selgitanud, miks ta arvab, et tegemist oli ametiisikutega. Ka väidetavad varasemad kokkupuuted ametivõimudega on jäänud üldsõnaliseks ja konkretiseerimata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja usaldusväärsus on väga madal ja seega on tema selgitused juhtunust tervikuna ebausaldusväärsed. Isegi kui midagi sellist kaebajaga toimus, ei annaks ka see alust tunnustada kaebajat pagulasena, sest olmekonflikt või konflikt kurjategijatega ei ole seostatav isiku tagakiusukartusega rassi, usu, rahvuse, poliitilise veendumuse tõttu või kuulumise tõttu sotsiaalsesse gruppi. Kaebaja ei ole otsinud kaitset päritoluriigi politseilt. Päritoluriigi info ei anna alust ka järeldada, et politsei poole pöördumine oleks täiesti mõttetu. 2024. aasta juunis raporteeris Amnesty International1, et president Tshisekedi teise ametiaja (nimetati uuesti ametisse jaanuaris 2024 viieks aastaks) inimõiguste kaitse prioriteetide hulka kuulub tõhus tsiviilisikute kaitse konfliktipiirkondades, tegelemine karistamatusega inimõiguste rikkumisel, kriminaalõiguse süsteemi korrastamine, õigusriigi põhimõtete järgimine ning sotsiaalsete ja majanduslike õiguste tõhusam realiseerimine. Küsimuses, miks tuli kaebaja rahvusvahelise 1
3-23-2992 kaitse taotlust pidada selgelt põhjendamatuks VRKS § 201 p-de 2, 3, 6 ja 7 alusel, on halduskohtu otsuse põhjendused ammendavad ja puudub vajadus neid korrata.
12.Asjaolu, et PPA ei olnud esimese astme kohtumenetluses esitanud asja materjalide juurde kaebaja passi koopiat (dtl 379), ei too kaasa PPA otsuse tühistamist. Dokument on esitatud apellatsioonimenetluses ja ringkonnakohus võttis selle kohtuistungil asja materjalide juurde. Kaebaja ei ole kuidagi ka selgitanud, kuidas selle dokumendi esitamata jätmine kohtumenetluses saaks kaasa tuua PPA otsuse sisulise õigusvastasuse ja tühistamise. Taotluse lugemise selgelt põhjendamatuks toob kaasa kasvõi ühe aluse esinemine VRKS § 20 1 loetelus, kui taotlus esitati selge eesmärgiga rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitada.
13.Halduskohtu järeldus, et kaebaja lahkus oma koduriigist töö otsimise eesmärgil ja majanduslikel põhjustel, on kooskõlas kaebaja väljendatud seisukohtadega vestlusel PPA-ga ja halduskohtu istungil. Samuti on selline järeldus kooskõlas pärituoluriigi teabega2.
14.Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud väidet, et üldise inimõiguste ja julgeoleku olukorra tõttu Kongo DV-s tuleks kaebajale anda täiendav kaitse. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (p 2) või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (p 3). Täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed viited). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13). PPA on vaidlustatud otsuses hinnanud adekvaatselt olukorda Kongo DV-s ja sealset pea 30-aastast konfliktiolukorda riigi idaosa provintsides. Päritoluriigi teabe kohaselt on olukord Rwanda armee ja Rwanda toetatud M23 mässuliste grupi rünnakute tõttu PõhjaKivus ja selle pealinnas Gomas endiselt ärev ja konfliktne ka 2024. a lõpus 3 ja 2025. a alguses4. Arvestades aga Kongo DV territoriaalset suurust; asjaolu, et kaebaja on pärit pealinnast Kinshasast (kus elab 17 miljonit inimest), ning seda, et Kongo DV suuruses riigis on kaebajal võimalik ümber paikneda, ei nähtu ringkonnakohtule, et kaebajat ähvardaks Kongo DV-sse tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu. Seega ei kvalifitseeru kaebaja ka täiendava kaitse saajaks. Puudub vajadus korrata vaidlustatud haldusakti põhjendusi.
15.Viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks (VSS § 7 lg 1). Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja (vt VSS § 72 lg-d 1, 11) võib jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalasele ei anta rahvusvahelist kaitset seetõttu, et tema taotlus on põhjendamatu (VSS § 72 lg 2 p 2). Lahkumisettekirjutuse tegemisel arvestatakse igal üksikjuhtumil kõiki olulisi asjaolusid ja kaalutakse põhjendatud huve (VSS § 72 lg 3). Kaebajale tehtud kohe sundtäidetav ettekirjutus lahkuda päritoluriiki oli selle tegemise ajal õiguspärane. Kaebaja ei pruugi ettekirjutust 2
https://coi.euaa.europa.eu/administration/ireland/PLib/2024_12_The_Democratic_Republic_of_the_Congo_DR C_Social_and_economic_situation.pdf ja seal viidatud allikad 3
https://coi.euaa.europa.eu/administration/ireland/PLib/2024_12_The_Democratic_Republic_of_the_Congo_DR C_Goma.pdf ja seal viidatud allikad 4 https://www.gov.uk/foreign-travel-advice/democratic-republic-of-the-congo
9(10)
3-23-2992 vabatahtlikult täita, sest on haldusmenetluses selgelt väljendanud keeldumist naasta päritoluriiki. Arvestada võis ka sellega, et kaebajal puuduvad Eestis olulised sotsiaalsed sidemed ja majanduslikud huvid. Kohtumenetluses ei ole tuvastatud uusi asjaolusid, mis lükkaks ümber vaidlustatud haldusakti järeldused, et kaebaja väljasaatmine Kongo DV-sse ei riku VSS §-s 171 sätestatud keeldu. Nagu eespool märgitud, ei ole alust arvata, et kaebajat ähvardaks Kongo DV-sse tagasi pöördumise korral tagakiusamine või reaalne võimalus sattuda päritoluriigis tõsisesse ohtu.
16.Kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks (VSS § 74 lg 2). Kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks või jätta selle humaansetel kaalutlustel kohaldamata (VSS § 74 lg-d 3 ja 4). Sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasust tuleb hinnata haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt ka Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 18). Nagu eespool märgitud, võis kaebajale teha lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaega andmata. Kaebusest ega apellatsioonkaebusest ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis oleks andnud aluse kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks kui viis aastat või jätta see kohaldamata, sh humaansetel kaalutlustel (vt humaansete kaalutluste kohta täpsemalt nt Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2023 otsus nr 3-23-188, p-d 10–15). Asjaolude olulisel muutumisel pärast sissesõidukeelu kohaldamist on kaebajal võimalik taotleda pädevalt asutuselt sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või kehtetuks tunnistamist (VSS §-d 75 ja 32).
17.Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1).
18.Kaebajale antud menetlusabiga seonduvad kulud jäävad Eesti Vabariigi kanda (HKMS § 118 lg 3) ja menetlusosaliste ülejäänud menetluskulud vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ja § 109 lg-le 1 menetlusosaliste endi kanda.
19.Kaebaja identifitseerimise vältimiseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja erinevad nimekujud ja sünniajad tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3, VRKS § 13).
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.