Margo Klaar (eesistuja), Krista Kirspuu, Mati Maksing
Kohtuasi
OÜ Finora Capital väljakuulutamiseks
AL
pankroti
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 15.12.2016. määrus menetlusse võtmisest keeldumiseks OÜ Finora Capital määruskaebus
avalduse
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad
Menetluse liik
avaldus
Võlausaldaja: OÜ Finora Capital (registrikood: 12324050) Võlgnik: AL (isikukood: XXXXXXXXXXX) Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Pärnu Maakohtu 15.12.2016 määrus tühistada ja saata tsiviilasi maakohtule pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.
2.Määruskaebus rahuldada. Edasikaebamise kord ja selgitused Määruse peale ei saa määruskaebust esitada. Asjaolud
1.01.12.2016 esitas OÜ Finora Capital (võlausaldaja) Pärnu Maakohtule avalduse AL pankroti väljakuulutamiseks. 06.12.2016 jättis maakohus avalduse käiguta ja andis võlausaldajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Puuduseks luges maakohus tõendite puudumist AL-le pankrotihoiatuse kättetoimetamise kohta. 09.12.2016 ja 14.12.2016 esitas võlausaldaja tõendid ja põhjendused pankrotihoiatuse kättetoimetamise kohta. Avalduse esitamisel tugines võlausaldaja PankrS § 10 lg 2 p-le 1, mille kohaselt võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks peab võlausaldaja tuginema asjaolule, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist, võlausaldaja on teinud kirjaliku pankrotihoiatuse ning võlgnik ei ole seejärel 10 päeva jooksul kohustust täitnud. Võlgniku kohustus muutus sissenõutavaks 21.11.2015 laenulepingu lõppemisel. Võlausaldaja on püüdnud võlgnikule 1(3)
pankrotihoiatust kätte toimetada, kuid võlgnik keeldub seda vastu võtmast. Seetõttu tugines võlausaldaja ka PankrS § 10 lg 2 p-le 5, mis sätestab, et võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks peab võlausaldaja tuginema asjaolule, et võlgnik on lahkunud Eestist või varjab ennast eesmärgiga hoiduda kohustuste täitmisest.
2.Võlausaldaja leidis, et TsMS § 3111 lg 3 ning TsÜS § 69 lg-te 2 ja 3 alusel saab lugeda pankrotihoiatuse võlgnikule kättetoimetatuks. Esimese astme kohtu määrus ja selle põhjendused
3.Maakohus keeldus pankrotiavaluse menetlusse võtmisest PankrS § 14 lg 1 p 2 alusel.
4.Võlausaldaja tugines avalduses PankrS § 10 lg 2 p-le 1, mis sätestab, et võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks peab võlausaldaja muu hulgas tuginema asjaolule, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Maakohtu arvates nimetatud sätte alusel pankrotiavalduse esitamine eeldab, et võlausaldaja on kohtule esitanud tõendid, millest nähtub, et võlgnik on pankrotihoiatuse kätte saanud. Võlausaldaja on esitanud maakohtule tõendid selle kohta, et ta on võlgnikule edastanud pankrotihoiatuse, kuid võlgniku poolt hoiatuse kättesaamist tõendatud ei ole.
5.Maakohus leidis, et TsMS § 3111 lg 3 ning TsÜS § 69 lg-d 2 ja 3 ei ole asjakohased. TsMS reguleerib vaid kohtumenetluses menetlusdokumentide kättetoimetamist, mitte võlgniku ja võlausaldaja vaheliste tahteavalduste kättetoimetamist. TsÜS § 69 lg 2 ei ole asjakohane, kuna võlausaldaja ei ole esitanud tõendeid, et nimetatud sätte kohaselt oleks tahteavaldus eemalviibijale kätte toimetatud ning et võlgnikul oli mõistlik võimalus sellega tutvuda. Maakohus leidis, et tahtevavaldust TsÜS § 69 lg 3 järgi ei saa samastada pankrotihoiatusega PankrS § 10 lg 2 p 1 mõttes.
6.Võlgnik on füüsiline isik ja tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et laen oleks antud võlgnikule seoses tema majandus- või kutsetegevusega. Määruskaebus ja selle põhjendused
7.OÜ Finora Capital esitas määruskaebuse, milles palub tühistada Pärnu Maakohtu 15.12.2016 määruse ja teha uue määruse, millega võtta OÜ Finora Capital pankrotiavalduse AL pankroti väljakuulutamiseks menetlusse.
8.Kaebuse esitaja leiab, et maakohus on määrust tehes kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme ning rikkunud menetlusõiguse norme.
9.Maakohus on ebaõigesti kohaldanud PankrS § 10 lg 2 p 1 ning TsÜS § 69 lg-d 2 ja 3. Võlausaldaja nõue tuleneb võlgnikuga sõlmitud laenulepingust ja seetõttu on pankrotihoiatus käsitletav ka tahteavaldusena TsÜS § 69 lg 3 mõttes. Laenuleping on sõlmitud küll füüsilise isikuga, kuid laenulepingu eesmärk oli refinantseerida võlgniku ainuomandis oleva OÜ Viirisepa rahalist kohustust.
10.Kohus on jätnud arvestamata asjaolu, et määruskaebuse esitaja tugines täiendava seisukoha esitamisel PankrS § 10 lg 2 p-st 5 tulenevale asjaolule ehk võlgnik varjab ennast eesmärgiga hoiduda oma kohustuste täitmisest.
11.Määruskaebuse esitaja leiab, et menetlusse võtmise otsustamisel on lubamatu nõuda tõendite esitamist, sest PankrS § 10 lg-te 1 ja 2 järgi peab võlausaldaja enda väiteid ainult põhistama ehk usutavaks tegema, mitte aga tõendama. Menetluse edasine käik
12.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
2(3)
Määruse põhjendused
13.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et maakohtu 15.12.2016 määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 teise lause järgi menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada ja asi tuleb saata samale maakohtule pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.
14.Maakohus on vaidlustatud määruses leidnud, et võlausaldaja ei kõrvaldanud maakohtu 06.12.2016 avalduse käiguta jätmise määrustes toodud pankrotiavalduse puudusi, mis seisnesid selles, et võlausaldaja ei esitanud tõendeid selle kohta, et võlgnik oleks pankrotihoiatuse kätte saanud. Maakohus leidis, et puuduse kõrvaldamata jätmise tõttu ei ole võlausaldaja põhistanud võlgniku maksejõuetust kooskõlas PankrS § 10 lg 2 pga 1.
15.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega. Maakohus on küll õigesti leidnud, et pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise üheks aluseks on see, kui võlausaldaja pankrotiavalduses ei ole põhistatud võlgniku maksejõuetust (PankrS § 14 lg 1 p 2). Samas ei ole õige maakohtu seisukoht, et võlausaldaja ei ole pankrotiavalduses võlgniku maksejõuetust põhistanud. Võlausaldaja on märkinud oma pankrotiavalduses, et tal on võlgniku vastu laenulepingust tulenev laenu tagastamise, intressi ja viivise nõue. Samuti on võlausaldaja märkinud, et ta saatis võlgnikule pankrotihoiatuse, millele vaatamata võlgnik oma kohustust ei täitnud. Seega on võlausaldaja pankrotiavalduses põhistanud nii nõude olemasolu kui ka võlgniku maksejõuetust. Põhistamine ei tähenda väite tõendamist, vaid selle usutavaks tegemist (TsMS § 235).
16.Maakohus on puuduste kõrvaldamise korras asunud sisuliselt nõudma võlausaldajalt tõendite esitamist, mida ei ole alust teha pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamise staadiumis. Küll aga on põhjendatud nõuda võlausaldajalt vastavate tõendite esitamist ajutise halduri määramise otsustamisel juhul, kui võlgnik esitab vastuväite, et ta pole pankrotihoiatust kätte saanud.
17.Lisaks märgib ringkonnakohus, et võlausaldaja on pankrotiavalduses tuginenud ka PankrS § 10 lg 2 p-le 5. Maakohus selle sätte järgi maksejõuetuse põhistamiseks toodud asjaolusid hinnanud ei ole.
18.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja saadab tsiviilasja samale maakohtule pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada sõltuvalt pankrotiavalduse lahendamise tulemusest.
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Mati Maksing /allkirjastatud digitaalselt/
3(3)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.